Mõtisklusi
Jacques DERRIDA filosoofiast.
"
LA DIFFÉRANCE"
-- "ERINEWUSEST".
„Der Gründliche.
Ein Forscher ich? Oh spart dies
Wort! --
Ich bin nur schwer – so
manche Pfund!
Ich falle, falle immerfort
Und endlich auf den Grund!“
Nietzsche:
„La gaya scienza“.1
„Dekonstruktsioon
peaks mõtte vabastama teatavatest klassikalise logotsentrismi
painetest, selles kätkevast „raskuse vaimust“.2
Mis üle selle, on õieti juba vabatahtlik, ning kedagi ei saa
kohustada pühenduma igaveseks kõikvõimalike teoreetilises või
tavakeeles ettetulevate logotsentrismi rudimentide
dekonstrueerimisele.“3
Võib
ka mitte teha, seda, -- 'vahet',
võib nimelt näida nii, -- nagu mingit
'erinevust'
ei olekski... Kas siis, -- seda pelgalt "näideldes",
elik -- kriipsutades alla üht sellist, -- "näivat
erinevust", mispuhul eristamine, küsimärgistub samas,
sedasorti aktiivsusele eelnedeski juba. -- Sõnana eristuv ei
määratle ometi täpselt, konseptuaalse vormelina määratlev on
oluliselt tähendusetu, pelgalt "kõlaline kostvus",
hääliku-ühend, soovitava relatsiooni saavutamiseks. [Derrida:
131-132 /4
[Siin
ja edaspidi teksti sees [nurksulgudes] esitatud Derrida teose lk.
numbrid on viidatud teosest: "Différance.
Margins of Philosophy".]
Küsimine
on siin juhitud paralleeli pidi teisale, küsimus on -- 'suuna'
valikust, millest lähtumisi edasine järgnema seatud saabki,
ülepea. Kuigi, -- ei saa seda küsimust vormida "õigsuse"
alusel, ometigi tarviline iseloomustada pisult, suunitletuse
viisi... -- Jättes kõrvale kõik 'võimalikud'
assotsiatsioonid, -- öelgem, et -- sõnudes erinevalt, suundutakse
kõrvale trafaretsemast, eristamatust amorfsusest, -- perspektiiv on
õige pisut "nihestatud", (see küll "ei ole",
aga loob mulje, et on) –
'vildak'...
J.
Derrida:
„...
Püüan püsida metafüüsilise diskursuse piiril. /.../ „...
millest lähtudes filosoofia sai võimalikuks ja defineeris enese kui
episteme,
hakates funktsioneerima süsteemis, mis koosneb põhilistest
sundustest ja mõistelistest opositsioonidest, ilma milleta teda ei
saa parktiseerida.“, (lk. 15.) /.../ „... Ütleksin isegi, et ta
on ökonoomia kõige põhilisem
mõiste. Kuna ei saa olla ökonoomiat ilma erinewuseta, on ta
ökonoomia kõige üldisem struktuur, eeldusel, et me selle mõiste
all mõistame midagi muud kui metafüüsika klassikalist ökonoomiat
või ökonoomia klassikalist metafüüsikat.“, (lk. 18.) /.../ „...
mida Heidegger nimetab erinevuseks olemise ja oleva vahel,
ontiko-ontoloogiliseks erinevuseks, mille filosoofia teataval viisil
läbi mõtlemata jätab.“, (lk. 19.)5
Sellest
ei saa aga liiga otse rääkida, -- on see ju erinev nii mõneski
aspektist vaadleduna. Kuid üritades seda sõnastada teisiti: kiri
kui "pilt" ei või vahendada kogu toda elamust kuigi
täpselt... Kirjapilt on 'eksitav';
loe: viitab kõrvale, annab (siit) erinevatki välja lugeda...!
-- Tuleb rääkida siis "millegi kaudu", kõnelemaks,
millest ei saa, -- vaikuse
kaudu;
seega siis -- sümbolid, tähe-märgid (nt.) ei loe, need tuleb
heaga -- jätta kõrvale... -- Erinevus kui mäng on
endasse-süüviv... Ammendamatu varjundirikkus; mõelda vaid: kogu
võimalikkus, ja ühtäkki -- hoopistükkis 'erinev'...!
Midagi
jääb kui -- tühistaval kombel "suluseisu", ehk: sulgude
vahele... ja selgub, et -- midagi ei jää (
)
nõnda vahele, see on mõtteline näivus, mille parandamatusest
(endast) vormib inerts. [Derrida: 134.] -- Varjundid kujundav
pole mõistmise asi, enimalt ehk, -- vahendub tunne, võimalusena
eristuvast; säärasena: see ei saa olla liiga "tõsine"
asi, pigem juba -- 'tühine'...
Juba
sellisenagi mõtteis, et -- ajaliselt eristamatu, see , mis
näivalt eristab, -- so.- tühine, seda tegelikult ei olegi, nt. --
"ajavahemik" -- mõtteline kujund, ehk konstruktsioon:
aja-vahemik kui "tühik", auk, -- 'katkestus'...
Mille kujundab impressioon kestvusest; seega ka: kehtivusest (--
kuidas võib evida kehtivust vältuseta ?!) -- seega ka: küsimine
tähendusele omistatud "kanduvuse" jälgedes, see ei või
"ära kaduda", haihtuda, kõrvale kanduda, -- langeda...
-- Kõlaline katkestus ei tühista, vaid pigem -- toob esile
selle, mis -- 'eristab
'...
J.
Derrida:
„...
Tegelikult pole „tavakeel“ sugugi tüütu või neutraalne. Ta on
õhtumaise metafüüsika keel ja kannab endas märkimisväärset
hulka erilaadseid presupositsioone, mis on ükteisest lahutamatud ja
--“ /.../ „... -- liituvad ühtseks süsteemiks.“, (lk. 27.)
/.../ „... Ja mis õigusega toome me grammatika uuesti sisse
hetkel, mil igasugune substants näikse olevat neutraliseeritud, olgu
see heliline, graafiline või muu? Muidugi pole see vajalik selleks,
et sama kirjakontseptsiooni juurde naasta ja küsitavaks muudetud
dissümmeetria lihtsalt ümber pöörata. Tarvis on luua uus
kirjakontseptsioon. Seda võib nimetada grammiks
või
erinewuseks.“,
(lk. 35). /.../ „...
Grammatoloogia peab dekonstrueerima kõik selle, mis seob
teaduslikkuse mõistet ja norme onto-teoloogia, logotsentrismi ja
fonologismiga. See on määratu ja lõppematu töö, mille käigus
tuleb kogu aeg silmas pidada, et klassikalisest teadusprojektist
üleastumine ei langeks tagasi eelteaduslikku empiirilisusesse.“,
(lk. 45.)6
See,
mis nõnda jääb... -- seda tegelikult ei ole, ja ometigi: just
selles ongi (see) "erinevus"! -- 'ei
ole'
ja on
samas, ja -- 'kõik'
(!)...
Seega: kõnelemaks millestki, ei tule vaid keskenduda olnult
olevale, oluline võib vahest esile kerkida kui "lünk",
paus, millegi vahel, nõnda ehk tõelisemanagi'...
-- See
on viimistletuima strateegia küsimus, kuid mõeldud, nõnda ka
öeldud: "lõplikuse kõlas" ('singular'),
kui oldakse pelgalt kui -- 'relatsioon',
"asjade vahel, "siis kindlasti, ajalisuse mõõdustikes,
nõnda just, oldakse viimseni "sees"... [Derrida: 136-137
]
Teisalt,
-- kas on õigustatud siin too lahutamine, kas on kohandatav
traditsioone järgiv analüüs? -- vaid kui "ületada"
too samas, millega rõhutatud ehk novaatorlikke pürgimusi, see
ei
tähenda
aga midagi, (it
makes no difference!
Egal
)... -- "Erinewus",
seevastu, jääb millegi ja millegi 'vahele'
, -- jääb
kui kahe "tundmatu suuruse" vahelisele ´alale'
, (n--/
/--n),
kunstlikku vaakumi-õhustikku (, tegelikult: "eikuhugile"),
kõik määratlused on vaid hilisemad, need, mis lahkenvad ja
suhtestuvad vaid "tagant-järele", pelgalt relatsioonid,
neist lahknev suhtelisus...
Juhul
kui, -- ei tehta siin nõutavat eristust: "keeleline
kostvus"
versus
kõne(luse) 'ulatuvus'...
Juhul, kui ei öelda otse, viimse resonantsina jääb kõlama
mis mõeldud öeldud 'poole
häälega'...
-- tekitamaks tarvilikku "kaasa-võnkumist" (='
passiv').
Seega ka, -- 'Sündmuse'
kahte osapoolt, vältides nende 'vahelist'
lõhestumist, aga siiski, -- liigendades tegevuse vastakuti
'pingestatud'-asetusse
('Gegen-stand').
"Asi" on tegelik, alles kui selle tõelisus on
kõrvalisena paljastunud...
Asja
tegelikkus 'kõlab'
nõnda välja-öelduna pigem otsekui "süüdistus"...
(-- st.- on, tegelikult "ei ole", seega: võiks ka teisiti
(mitte) olla,) -- so.- "asi" kui tingimatult -- "esmane
eristus"... (= 'active').
[Derrida: 137-138.] Tähenduse omistamise (presumptsiooni) akt:
lahku minevalt, millestki, -- kõline kostvus, intonatsiooni
erinevus... Vastakuti polariseeritus/pingestatus -- algatav
isesugusus... Imitatsiooni akt: 'erinewuse'
lähtumise pinnas, -- distantseeritus fenomenist tervikuna,
samas kui -- 'jäljendus'--
järgnev modifitseeritus; järelduvalt: "olev"...
Järeldumine
on korduv motiiv, ei mingit "ennatlikku eeldamist",
pelgalt see, mis jälgi ajades osutumas veel(gi) –
"järel-olevaks"... Kas pole vahet? -- vastupidi,
erinewus hõlmab kõik. Nõnda, et -- ei jäägi midagi üle, st.
-- "järele"... Erinevus on kujundatud
'erinewuse'
mõõtu järgi... Kuidas see kõlab? -- 'sumbunult'
? -- sisutult ?? -- Kordamisi, "ringi-käies`... Kui, siis
so.- negatiivne differentseerimine, tühistav lausumine, kuna:
nõnda mõeldes on hägustatud üldiseimaid seoseid...
Negatiivsus, see ei võimalda eristada 'kujundeid'...
[Derrida: 144-145.]
"Looritatud pilk", kunstliku, pindmise, --
eristamise võimalikkus ei tohi nivelleerida üldistamise
võimalust; esimene oleks vaid takerdumine partikulaarsesse,
teine, seevastu, -- loob alles (latentse potentsiaalsuse)
ülevaateliseks "pilgu-heitmiseks" -- so.- formaalne
"tõelisus", siin: ammendavaim tõlgendus kirja-keele
antusest...
J.
Derrida:
„...
määratleb Hegel erinevuse vastuoluna nimelt selleks, et ta saaks
selle lahendada, interioriseerida, ületada – kasutades
spekulatiivse dialektika süllogistlikku protsessi ja päädides
onto-teoloogilise või onto teleoloogilise sünteesi enesekohalolus.7
Erinewus
peab...“ /.../ ...“signeerima punkti, kus katkeb seos Aufhebung`i
ja spekulatiivse dialektika süsteemiga. Erinewus
on
konfliktne...“, (lk. 55.) /.../ „... Sellega kujuneb tekstist
väljendus
ja
illustratsioon,
ning tekstuaalse ahela avatud ja produktiivne paigalpüsimatus
annulleeritakse. Disseminatsioon, vastuoksa, tekitab küll lõppematu
hulga semantilisi efekte, kuid ei ole seejuures tagasiviidav ei
lihtsale algupäraolevikule.“, (lk. 56.) /.../ „...
Logotsentrism on
ka,
ja fundamentaalselt, idealism. Ta on idealismi matriits. Idealism on
tema kõige otsesem esitus, kõige püsivamalt domineeriv jõud. Ja
logotsentrismi demonteerimine on ühteaegu – a
fortiori
– idealismi või spiritualismi kõigi variantide koost lahti
võtmine.“, (lk. 63.) /.../ „...
Selle kõikumise näivalt „regionaalsetel“ efektidel on
samaaegselt oma mitte-regionaalne avatus. Nad purustavad iseenda
piirid ja ühilduvad üldise stseeniga – uutes, ülevõimu
eelduseta vormides.“, (lk. 104).8
Erinewus,
see ei või millaski piirduda vaid "juhuslikkusega",
see pole ei pelgalt "foneetiline temporaalsus" (, saati
siis veel "graafiline spatsiaalsus"!), vaid miski mis
pretendeerib enamale, hõlmavusele sünteesi vormis, terviklikumale
haaramisele... -- See ongi, ennekõike kui -- 'Tervik',
milles kogu nüansseeritus alles, -- võimalikkuse piires, --
esiletoodud saab; so.- varjundirikas mitmekülgsus, vastuoksne,
seega ka haarav, mitmetähenuslik, -- nõnda ka ammendav...9
Ehk
siis "lühidalt": Erinewus...
-- Sest võrreldes millega -- kogu varasema küündimatuse
kiuste on ometigi tehtud üks keskne ja seda tarvilisem
eristus...!
Siiski
pole too, vältimatuks osutuv, kaugeltki aga
"ise-ennast-mõistvalt" ilmne, ei, -- eristada
"erinewus", säärasena, kogu tollest "ilmse ja
selgena" kohal-olevast; varjatus pigem kui --
'ilmsiks-toomine',
mis eeldab tarvilikku "tagasisidet", vastanduvana
eristatavuse võimalust, -- 'seost'
, vastavust, võimalust võrrelda... -- Agonaalne, "kavakindlalt
mänguline", eristamine, samuti -- intelligiibel rõõm
sellest, missuguste "leegionite" intervallidest tulvavad
haakuvalt siduvad assotsiatsioonid, ilma milleta mingi
märgisidus süsteemsus endale millaski vahendust leida ei
või...
Ei
midagi "juhuslikku", siin ometigi; vastu-pidi: kogu
määratletus, seega ka, -- võimalus ise-eneseslikuks arenguks
-- kirjakeele "kõneline" kostvus alles
loob
oma erisuste vastakuti-seatud mänglevuses 'võimaluse'
erinewuse ilmsile-toomiseks...! Üks võrdlus siia kui "pilt":
nõnda nagu vee(-kogu) veiklev ja sillerdav "pealmine
pind" alles (samuti) 'loob'
mulje/impressiooni -- 'valgusest
kui mängust'...!10
Keeles-kõnes,
seda "tõestavas" kirjas -- on ulatuvuse kandjaks (,
illusoorsuse kujundajaks!) -- ülesse tähendatud sõna kui
ruumiline substants; ehk: kiri kui tekst(i – "keha")...
Samas: kõik, mis erineb, -- presenteerub absoluudina, -- jääb
üle teha vaid vajalik (ökonoomne) eristus, -- see aga
tähendagu vaid – kriipsutada
alla
'erinewus'...
-- ja, (mitte ometigi!) -- "lükata edasisele"
selle-("olevaks-tegemise")-juures vältimatult
järelduvat...
Siin
on öeldud ka "lihtsalt": "mõtlemise mõte on
Sama ..../.../...erinevus kui
erinevus ."/ Heidegger: lk. 47/. 11
Milleks tarvilik respekt, mis kasvab välja primaarse eristuse
käigus: "olemise" suhe "Olevasse", so,-
representeerivale "arusaamisele" makstav "tribuut",
mis ilmutab end kui "kohal-olev"/
'Da-Sein'//
[Heidegger: lk. 62-63,69/ Ibid.].
Öeldud
ka eelnevalt ja ammendavaltki: reflektiivsus ennekõike just
kui "eristuste tegemine", veelgi enam: kogu "psüühiline
aktiivus" erinevuste mänglev vastakuti-seadmine, ületamine
ja taas-läbi elamine... Ollakse see, kuis võidakse
eristada, ja ka -- mitte seda teha... (Nietsche)
[Derrida: 148-149].
"Võimuks
saanud tahe" on kahtlemata (radikaalne) vahet-tegemine
amorfselt-antusse, sihipärane aktiivsus, mis leiab väljundi
hierarhilises estetsismis ('Rang-Ordnung'),
kuigi, nüüd juba pigem kui -- 'erandlikkus'
...
Nõnda on kuulutatud saamisele ette tolle loomusunniline
vältimatus; ette-heidetud pelgale eristatavale üks kaaluv
süüdistus: on midagi, mis enamatki olla 'tahab'
, kui pelgalt juhuslik eripärasus...
See
on nüüd sihipärane aktiivsus, millegi, konkreetsegi saavutamise
sihil, ning seega vastakuti-seatud kogu olemuslikult
kalkuleerimatuga... Viimistletuim
'strateegia',
mis rajaneb üksik-asjalikul arvestusel, ökonoomne lähenemine;
saaduseks: mitte too palju-kaitstud "tahte-vabadus"
vaid -- 'tahtlik
vabadus '...
Seega paraku ka kui nö.- "kalkuleeritud riisiko",
teotsemine kogu 'valmidusega'
nõuab puutumatuid resursse, peent eritlus-võimet, ja üle
kõige -- tarvilikku 'eraldatust'...
'Erinewus'
võib olla ka kui aina vältimatuks osutuv -- 'ära-ütlemine',
mispuhul olemine kui "vahetus-väärtus" on ühtäkki
vahetusse-seatud --
'võimu'
ja 'tahtega'
olevat väärtustada...
Nagu
öeldakse: 'mäng',
mis väärib küünlaid...! Vahest tõesti, just selline oligi,
too kunatine Herakleitose
--
"mäng erinevustega" ('hen
diapheron heautôi');
kõik ainitises teiseks-saamises, varjatusest ilmsi suubuvana...
[Derrida: 154].
Loomaks
'varjundeist'
vormitud üldistust kui võimalust, lõhestades too paradoksis,
vastu-seades nõnda ilmsiks-toodu tollele "ühtsena
olematule"... Ise-asi, kas tingimata teha toda just nö.-
"pieteedi-tundega", ehk: kasutatud keelde tõugatuna...(=
"fonologism"!); mis johtub ehk vaid narratiivi-sidusast
loogikast... [Derrida: 157-160]. Keele "sees" peituv
essentsiaalsus ei tarvitse aina (külladasel määral) ilmneda
pelgast "kõlalisest kostvusest", pärsitud poeesia
palvelemisest...
R.
Rolland:
„...
Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta
igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja
tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses.
/.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige
tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud
hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed
näidanud.“12
LISA: A.
Oponent
H. Krulli kommentaarid:
MADIS
LIIBEKI BAKALAUREUSETÖÖ „EKSISTENTSIALISTLIKU ESTETISMI
MÕISTEST“.
Juhendaja:
Triin Kallas.
Oponent:
Hasso Krull.13
Madis
Liibeki töö ülesanne on formuleeritud selle neljandas peatükis:
mõiste määratlemine peab tema arvates „avama sõna igakülgset
tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid tahkusid“.
Siit johtub, et meil ei tasu oodata Liibeki töölt
eksistentsialistliku estetismi täpset definatsiooni: vastupidi,
Liibek pühendub eksistentsialismi ja estetismi „erinevate
tahkude“, s.t. mitmekülgsete taustade selgitamisele, hoolimata
sellest, kas nende taustade avamine mõiste edasist rakendamist
kuidagi soodustab või mitte.
Eksistentsialistliku
estetismi põhilised korrelaadid Liibeki töös on iroonia ja
nihilism, mida omakorda võidakse seostada modernismi
üldmõistega. Neid korrelaate vaadeldakse põhjalikult 3. ptk-s
„Mõiste ulatuvusest“, mis minu meelest on Liibeki töö kõige
köitvam ja süvenevam osa. Eriti eeskujuliku hoolega uurib Liibek
nihilismi mõiste tähenduslikke sopistusi, lähtudes seejuures
ootuspäraselt ennekõike Friedrich Nietzsche nihilismikäsitusest.
Seejuures eristab ta nihilismi kaht vastandlikku tähendusmahtu: üks
neist tuleneb „19. sajandi teise poole konteksti dekadentlikust
suhtumisest, mis on peamiselt iseloomustatav just negativistlikult
reaktiivse ja destruktiivsena“, teine aga on „sellele
distinktselt ja kavakindlalt vastuseatud nn „metafüüsiline“
nihilism“. Viimane on Liibeki järgi „radikaalne, näivalt
otsekui hävitav“, kuid ühtlasi ka „äärmiselt loominguliselt
suhtestatud lähenemine, taasloov ja ümberkujundav uuenduslik
meelsus“. Selle viimase kohta kasutab Liibek Nietzsche enese
väljendit „täielik nihilism“.
Kuidas
seostuvad iroonia ja nihilism eksistentsialistliku estetismiga? Kõige
üldisemalt sõnastab Liibek selle nõnda: tema töö aineks on
„eksistentsialistlik esteism kui teooria euroopalikust nihilismist,
mis võib tähendada näiteks ka iroonilist suhtumist“.
Seejuures räägib Liibek ka otsesõnu „estetistlikust
nihilismist“, mis olevat „paljuski kirjeldatav kui reakstioon
millegile“, kuid „just seetõttu radikaalne ja destruktiivne,
pürgides taaskehtestama autentsemana nähtud subjektiivseid arusaamu
ja väärtusi“. Lõppkokkuvõttes ei ole eksistentsialistlik
estetism või estetistlik nihilism seega lihtsalt iroonilised, vaid
nad taotlevad teatavat autentsemat subjektiivsust.
Eksistentsialismi
all mõistab Liibek ennekõike n-ö absoluutset eksistentsialismi,
mida ta ühes joonealuses märkuses täpsemalt selgitab nõnda:
„Absoluutne eksistentsialism lähtub „subjektiivsest meetodist“,
väites, et objektiivsus koosneb eksistentsiaalsest kogemuslikkusest.
Eskistentsi moodustab intensiivne elamuslikkus, nt „eimiskisuse“
või „tühjuse“ elamus, mis aga ei tühista transtsendentset
reaalsust („external reality“). „Tühjus“ on limiteeritud
objektiivse-subjektiivse vastakuti-asetatuse läbi („die
Gegen-sand“) kontrastsuse põhimõttel. Absoluutne eksitentsialism
lähtub eksistenstiaalsest tõdelusest, kujundamaks sellest
transtsendentaalse teadmise baas, kusjuures individuaalne antus
kehtestub kui ainus tõelisus.“ Veidi eespool on ta
eksistentsialismi siiski määratlenud ka lihtsamalt ja üldisemalt:
„Eksitentsialistliku käsitluse kohaselt on individuaalne
subjektiivsus, isiklik eksistenstiaalne kogemus primaarne tõelisus,
midagi, millest tuleb lähtuda vältimaks abstraktset sisutust
teoretiseerimisel.“
Esteetika
ja ekistentsialismi vahekorda seletab Liibek nõnda: „Esteetika ja
eksistentsialismi kokkupuutumise pinnaseks on ennekõike
fenomenoloogiline diskursus, mis keskendub indiviidi
emotsionaalsetele läbielamistele, lähtumisi subjektiivsetest
kriteeriumitest“. Esteetika peab siin järelikult olema kanal,
mille kaudu indiviidi subjektiivne kogemus avaneb.
Oma
töö 4. ptk-s „Taasleitud müüt“ annab Liiibek ka midagi
seesugust, mida võiks nimetada „ehitavaks“ või „positiivseks
programmiks“: lähtudes peamiselt Vattimost ja veel kord
Nietzschest, arendab ta siin teesi nihilismi ületamise
võimalikkusest modernsuses, orienteerudes müüdile kui
valgustusliku ratsionalismi traditsioonilisele vastandile. Müüt
kirjeldab „tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud“, mis on
„korrapärasus maa peal, taeva all, kosmoses“. Seejuures ei saa
eeldada, et esteetilisi subjektiivsusi struktueeriks ainult üks
müüt: „Paralleelseid ja vastakaid müüte võib olla paljusid ja
ometi kehtib neist igaüks kui ainus, iga kontseptsioon on autonoomne
ja eristatud, välistatdes kõik konkureerivad alternatiivid.“
Nihilismi ületamine taasleitud müüdi abil tähendaks siis ühtlasi
lakkamatut müütide konflikti, herakleitoslikku „sõda“, mis
vastandub „pelgale dekadentlikule nihilismile, [- - -] kus
ekvivalents ei asu enam tervikus“ ja mis olevat „otsekui
sekundaarsete detailide võimutsemine, puralism“.
Modernsuse,
puralismi, dekadentliku nihilismi ületamine peaks siis olema
võimalik müüdi kaudu, ehk täpsemalt – see saab teoks „ise
endale müüte luues“. Nii on Liibeki eksitentsialistlik estetism
teiselt poolt seotud kreatiivsusega, uudsete väärtus-hierarhiate
kehtestamise ja mõistete loomisega.
Pean
ütlema, et Madis Liibeki bakalaureusetöö paistab tõepoolest
silma süvenemise ja põhjalikkusega. Kohati on tegemist lausa
ideedearenduse üleküllasusega, nii et võiks rääkida
saturatsioonist või mõnes mõttes ammendavusestki. Sellega on
lõppkokkuvõttes õigustatud ka sõnastuse teatav raskepärasus
(tõsi küll, see on rohkem alguspeatükkide kohta öeldud). Soovi
korral võib Liibeki kirjutamisviisi nimetada rapsoodiliseks, mis
omakorda näib ühtivat tema eksitentsialistliku estetismi ideega.
Samas tahaks siiski küsida, kas Liibek ei pelga, et nii kulunud ja
kinnistinud vormelid nagu „eksistentsialism“ ja „estetism“
avaldaksid uue mõiste loomisele üleliia tugevat vastupanu? Kas pole
need juba liiga tugevasti integreeritud rastionaalse modernsuse enese
diskursusesse? Ja veel: kas nietzscheliku müüdiloome vastandamine
modernsele pluralismile ei lähe mitte liiga kaugelt mööda
„pluralismi“ mõiste laiemast tähendusmahust? Kas nietzschelik
perspektivism ise ei olegi pluralistlik? Miks on Nietzsche
nihilismikäsitlus ikkagi nii ambivalentne, et nihilismi ületastakse
nihilismi enese kaudu? Kas mitte juba Nietzsche nihilismimõiste ise
ei ole seesmiselt pihustatud, pluralistlik? Lõpuks tahan veel
küsida: kuidas seostub muude kesksete mõistetega Liibeki töös
läbivalt kasutatud „tõdeluse“ mõiste, mis justkui ei ole
samane „tõeluse“ ega „reaalsusega“?
HASSO
KRULL.
1
Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche
Wissenschaft“. („La gaya scienza“).
Aforism/luuletus nr 44. // Tõlge: „Põhjalikest. / Mina põhjalik?
Oh säästa sõnu!- / Vaid raske ma – nii mõned puudad / Ma
langen, langen jätkuvalt, / Kuni põhi vastu saab!“ //
2
16. 08. 2019.
-- See oli siis üks ammune J. Derrida kirjutise kohta kirjutatud
filosoofiline essee. Jacques Derrida ainetel. See oli ammu, nii ammu
kirjutatud nagu mais 1998. Sai otsustatud seegi kirjutis (umbes 7
aastat hiljem taas) avaldada oma Google Inc blogides. Selleks, et
saada veidikenegi mõistlikku tagasisidet, milleks veel...? -- See
kirjutis pärineb minu 1 ülikooli päevadest Eesti
Humanitaarinstituut, (1994.-2001; M.A. kraad teoreetilises
filosoofias; isegi 2 x M. A. = Blogna Act & E. W.
Haridusministeeriumi seadus aastast 2002). JA siis muidugi on selle
J. Derrida tõlkijaks ja prantsuse uuemat kirjanduslikku filosoofiat
vägagi pädevalt tundjaks inimeseks -- HASSO KRULL! (Minu
diplomitöö kaitsmise oponeerija, kaitsmine leidis aset 15. 12.
2000. Diplomitöö pealkirjaks oli: „Eksistentsialistliku
estetismi mõistest“; huvilised võivad leida üles minu nime alt
siit minu 4 blogist. On juba 7 aastaga ligi 900 lugejat/vaatajat
minu M.A. Thesis elik siis diplomitööl. Gloobusel juba 44 ooo
hinge, L`Estonie = 5000 inimest?). JA kõikvõimalik vähegi
mõtestatud kriitika, täiendus-ettepanekud ja veidigi
intelligentsem kriitika on vägagi oodatud minu täiesti kehtival
e-amili aadressil nagu: madisliibek@gmail.com
3
Jacques
Derrida: „Positions“. („Positsioonid“.)
Tallinn, 1995. Kirjastus: „Vagabund“, Tõlkinud: Hasso Krull.
Lk.: 5-135. C: 1972. // Siin: Hasso Krull: „Eessõna.“ (Lk.
5-9). // Tsitaat: lk. 5-6.
4
Jacques
Derrida: "Différance"
// "Margins of Philosophy",
Translated by A. Bass, Chicagos University of Chicago Press,
1982 (p. 129-160).
5
J. Derrida: „Positions.“, Ibid. Sealt osa:
„Implikatsioonid.“
(Vestlus Henri Ronse`iga, 1967.) Lk. 11- 25.)). Tsiataadid siin: lk.
15-19.
6
J. Derrida: „Positions.“, Ibid. Sealt osa:
„Semioloogia
ja grammatoloogia“. (Vestlus Julia Kristevaga, 1968.) Lk. 25-49.))
Tsitaadid siin: lk. 27-45.
7
E. Salumaa: „... Milles seisis õieti Hegeli mõju saladus?
/.../ „Selle järgi pidi kogu olemise aluseks olev vaimsus kui
ainus tõeliselt olev, eksistentsi tuum ning kandejõud. Kõik, mis
olemas on, pidi seetõttu olema tolle vaimu – Hegel nimetas seda
absoluutseks – valdusi.“, (lk. 27.) // Elmar Salumaa:
„Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming.“ Tallinn,
1993. „Loomingu Raamatukogu“ (17-18. 1993). Lk.: 5-79.
[Esmatrükk: „Eesti Kirjanduse Selts.“ Tartu 1939. „Suurmeeste
elulood nr. 50.“]
8
J. Derrida: „Positions.“, Ibid. Sealt osa:
„Positsioonid.“
(Vestlus Jean-Louis Houdebine´i ja Guy Scarpettaga, 1971.) Lk. 49-
125.)). Tsitaadid siin: lk. 55-104.
9
Jacques Derrida: "Positsioonid",
"Vagabund“, 1995, lk. 5-135, sealt: lk. 33-35. // Derrida:
"... erinewus viitab liikumisele... /.../...mille sisuks on
edasi-lükkamine /mis/ ...toimub viivituse, pikendamise,
üle-andmise, tagasi-saatmise, kõrvalepõikamise, hilinemise ja
varuksjätmise kaudu... /sellele/ ... ei eelne kohal-oleva
võimalikkuse absoluutset ja jagamatut ühtsust ..." //
Etc! Lk.: 17-18.
10
Johann
Wolfgang von Goethe:
„Noore Wertheri kannatused.“ („Die Leiden des jungen
Werther.“). Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k. tõlgitud
1987. Tõlk: Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti
Raamat.“„... Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu,
ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun
tagasi iseendasse ja avastan terve maailma!“, (lk. 16.) /.../
„... ning sellest ajast peale võivad päike, kuu ja tähed
rahumeeli oma teed käia, ei tea mina, kas on päev või öö, ja
kogu maailm mu ümbert on kadunud.“, (lk. 34.) /.../ „... Kõik
siin maailmas osutub lõpuks tühiseks, sestap on loll see inimene,
kes kurnab ennast au, raha või millegi muu pärast teiste heaks,
ilma et see oleks ta enese kirg, ta enese vajadus.“, (lk. 50.)
/.../ „... sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid
inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat,
on alati arutuks ja meeltuks peetud.“, (lk. 58.)
11
Martin
Heidegger: "Identity
and Difference",
Translated by J. Stamtanga, New York, „Harper & Row“, 1969,
p 21-74; lk. 47. // St.- mis olemise "tõestab"
kehtima seatud juba kui tuletis (millestki) ol evast,
nn.-"onto-teo-loogiline" erinevus küsib relatsioonide
järele, mis võimaldavad toda keskset eristust: "ontiko-onto",
-- metafüüsika peamise "alus-pinna" ja essentsina.
// Lk. 70-72.
12
Romain Rolland:
„Beethoveni elu“ („Viede Beethoven“.) Tallinn,
1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes Semper. Biograafiline
sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964. // Tsitaat siin: lk. 7.
