Arutlusi tühjusest endast, nihilismist.

(01. 1999.)

Õpetus `nihilismist`...

Arutlusi euroopalikust abstraktsest filosoofilisest nihilismist.

`Carcasse, tu trembles ?

Tu tremblerais bien davantage,

si tu savais , où je te méne.'

Turenne.

Nihil, niente, ei-miskisus, olematus, tühjus; das Nichts, -- see on kui "kuri-tegelik " fiktsioon. Välja-pääsmatuse meele-olude varjamatult-varjatud ülistamine, --seega -- kui mingi komplitseerituima nö.-"surutuse/küündimatuse" manifestatsioon. Mingil moel saab nonde terminitega viidatule läheneda (eelkõige just) vaid fenomeni, -- nö. "psühholoogilisest " küljest. See oleks siis kui vaevaline tõlkimise ja tõlgendamise protsess; mõtekuse omistamise problemaatiline akt; kuna traditsiooniline lähenemine, -- ja sellele omane keele-kasutus, -- olemuslikul kombel -- olematusest rääkimast keeldub. Pole siis ka kellegi ime, et seda siiski tehes, -- mingi ebakõla sellega paratamatult kaasas käib, osalt naiivne selline, teisalt jälle lihtsalt "saamatu", selline mõneti.¹

Traditsiooni väliselt ,--kõnelemine küsi-märgistub aga koheselt ,juhul kui asja-osalised ei kompenseeri tekkinud "puudu-jääki" koheselt mõndade uudsete diskursiivsete nö.-- "raamidega" ,üldistatuna kehtima-seatud konventsioonidega ,--selleks ,et lausutud sõnadel oleks ka tähenduslik 'kõla' ; vältimaks suletud kõne- ringile sagedasti omast effekti, -- sumbunud sisutust; "absoluutsete väitmiste " dissonantsi ,mis vahel kippumas mõningaid nö.- "adiskursiivseid" sõna-võtmisi paratamatusena saatma. Kui aga nõnda , selle tulemusena peaks õnnestuma --nö.- "eneselegi ootamatult" --pelga "kõlalise kostvuse" radadelt sisulise tähenduse käidavatele teedele sattuda, on sellega --vähemalt--üritatud suurustleva teadmatuse keele-käsitlusele vastu astuda; või kuidas?

Missugune insestinaalne algatus üldiseimate sõnaliste tuletiste ähmastava osutamise varju jääma klapib ,on muidugi sama-võrd ilmne kui raskesti välditav (ja kui õigustatud ,võiks veel küsida; see on ise-asi) . Kui sõna on aga "meie vaenlane" ,siis -- kirjutatud sõna olgu kahtlemata --roim, ilma vähimagi halastuseta "paikka-panev" , siis otsekui .

Sõnalise osutamise (näpuga ei osutata) zestid on kindlasti vähemalt sama-võrra huvi-pakkuvad kui nt. lange-tõbise miimika (seda olla võib) ; kuigi ,jah, seda-moodi huvitatus,loomuldasa, osutub kogu eelneva teadmise kiuste sääraseks matiks ja siledaks ja tumedaks pinnaks ,mis läbi ei paista aga peegel ka olla ei taha;--seega "ei saa"!

Sest,--milleks peaks keegi end tahtlikult segadusse ajama ? --- Küsimus ,nõnda ülesse sätituna õige intrigeeriv . Ja nimelt ,--on ju laialdaseltki teada ,et segaduses -olu see kõiks meelelisem kaetatuse liik just ongi (,et veel pehmelt väljenduda) "Üle-meelikus" ,otse-sõnu ja lausa ; mõni vahest ütleks isegi ,et : see on meelelisuse üle-küllus , aistitava ja nähtumusliku orgia. Veendunud "mõõdu-(tunde)-tus" . --- "Irrtum ,du bist gar zu schön; könnt ich dich nur wieder finden ..." /Goethe "Faust"/ ----

Aga kuidas ka teisiti ,kui mõtlemine (siin: sõna arhailises tähenduses) või abstraktne (,et hästi ,eksaktsemalt, öelda) on vaid kui mõõdetult kiretu kainus ,ainitivaatav tüdinud, 'in re' -- tülgastusegagi piirnev --- selgus .

Siit ka tolle "tuletusliku tingituse" ,antiteetilise moodustamise ajend ,see on (nimelt) kui miski otse "täpis-teadvuslikku" meenutavat ,muide.... Kui aga,--siin ,selles kohas,---minult äkiliselt küsitaks põhjust (alibit) sellele, siis mina ütleksin küll : " Kuidas... efekti pärast..." ( "Jumala pärast ! ... ärge minu käest küsige") .

"Mul puudub täiesti kannatlikus elamiseks.... /.../ ...ees on mul vaid tühjus,ja minu taga põhjuste ja tagajärgede kett ,mis mind aina edasi kihutab . Elu on kohutavalt armetu ,lausa talumatu .../.../.., elust on saanud minu jaoks mõru jook. Ja ometi,--seda tuleb juua tilk-tilga kaupa , aeglasti , tilku lugedes.../.../ mul on sama tunne kui malenupul ,mille kohta vastasmängija ütleb : seda nuppu ei tohi liigutada ..../.../ Lõppude lõpuks : ma ei viitsi.... " --- /S.K./ --- etz., etz. , --- "esteetilise" olemise viis on kahtlemata ,--geomeetrilises sarjas,--problematiseeruv....

Milleks nii palju sõnu ,millegi nii 'odava' tühistamiseks ? --aga ikka lihtsalt selle -- pärast ,et "sõnad on see kõige odavam "mahl" selles-sinatses maailmas ; ja miks ka mitte ....

// Nõnda võib nt., et tühistavalt juba eos "lömastada" üht nurjatut mõttelist "algatust" --- / ..../ --- pole vahest olemaski olnud säärast fenomeni "vaimuliste suundumuste" hulgas ,millele üheselt nihilismi (kui ) sõna-märgiga osutada annaks;vähemalt sellist kahtlust ei saa kunaski lämmatada . ---- Nood mõned peamised "sõna-sättijad" ,mis/kes antud /ja vaid nö.-) -" teemaga" seotult vahel ,--kummalisel kombel,--- mainimist leiavad , paraku , omavahel seostatavad vaid tingimisi , kaudsel moel.

Võtkem siia või näitena too möödunud "sajandik-sekund" , nonde kõikide "välja-jätteliste" mõtte -suundumuste hulgas puudub olevatavasti üle-pea säärane "nihilistlik koolkond" ,pole leida isegi kuigi-võrd --vähegi seostatuid teema arendusi sellest . ((Termin "nihilism",rangelt võttes, osutab tollases kontekstis vaid nt. säärasele küllaltki kõrvalisele nähtusele nagu --vene radikalism ,selle amonarhistlikud pürgimused . (A. Daudet)) .

"Nihilismi" --temaatika peamise tollase interpreteeriana tuntuks-õpitud--- Fr. Nietzsche "vara-salves" , tõsi-küll vastavaid viiteid leida siiski on ("mõelge ise !": mida sealt kõikke leida ei või !?") --- aga seda küllaltki katkendlikult esile-tooduna ja seda sagedasti veel täiesti seostamatul ja vastu-olulisel moel. Nimelt võib väita , et puudub täiesti säärane fenomen nagu nn.- "Nietzsche nihilism" ; seda vähemalt siis ,kui viimaseks mitte lugeda noid mõningaid fragmentaarseid ütelusi , mitmeti-mõitsetavaid viiteid ja postulaate. ( Nietzsche kogu käsitlusele omaselt on ka tema nö.- "nihilism" ise-loomustatav paradoksaalsus ja üha muutuvad aru-saamad.) Nõnda nt. kui Nietzsche varasemates töödes võib lugeda nihilismist kui läbini taunitavast euroopaliku "hinge haigusest" ja välja-pääsu nõudvast olu-korrast (sagedaim vaste millele aga . "dekadents" ). Mõningates hilisemates teostes (nt. postuumselt ilmunud : "Wille zur Macht") ,mõningaid üksikuid selle-suunalisi väitmisi küll leidub ,mis annavad märku autori kardinaalselt teisenenud arusaamadest ( nt. nn. "täielise nihilisti" -kujund ;samuti ka : alles "tulevana" nähtud nihilism) ;mõningaid prohvetlikke lausumisi ja ka teravamaid psühholoogilisi eritlusi sekka. Seda kõikke aga siiski üldiselt nõnda seostamatul ja eba-määrasel moel , et vaevalt andnuks see alust hilisemate konsruktsioonile teemal "Nietzsche nihilism" ,kui polnuks M.Heideggeri hilisemat tõlgendust antud teemal .

Mille kohta võib väita ,et mingi seos Nietzsche käsitlusega kahtlemata küll esineb, aga tihti on see vaid kaudne ja tuletuslik , jättes otsitud, põhjendamata "konstruktsiooni" mulje . ( Juba Heideggeri peal-kirjastus sellele viitamas : " Nietzsche ja Euroopa nihilism " --- so.- otsene truism , (vahest saaks kõige enam,--koos Nietzschega kõnelda vaid nö.--"euroopalikust dekadentsist" ) ,mis aga kindlasti --Nietzsche käsitlusega ekvivalentne ei ole .))

Heidegger , see saksa vaimu hiline , pedantne klassifitseeria-hing ,(kes oma kantseleiliku loomuse piinliku hoolega varjanud agnostikutelt laenatud nõretavalt ekstaatilise "keele-väänamise" taha ---) ; otse teotab oma nietzschelikku "emakoda" , mugandab selle ümber ,kohati pea --igati "õdusaks" süsteemiks,otsides püüdlikult ja muidugi ka leides kõik-võimalikke "kinnitavaid seoseid" ( alates kreeka grammatikast ja lõpetades "india elevantide elksistentsiga" !) ;samas mõistmata suuremat midagi tolle Itaalia mägi-radade üksiklasest ,kes dionüüsoslikul kombel suutis endale vahel lubada mõne traditsioonilisest "tõlgendatavusest " vaba hiigel-hetke.

Heideggerist ignorant ei teadnud vähimatki sellest ,et -- "hetk ,üksnes hetke tõde ja hetke tunnetus on õnnestavad ,sest nad välgatavad silma-plguks joovastusena ja silma-pilgu tipuna ,ilma igasuguse kontrollita kõigi eelnevate ja järgnevate hetkede üle / nõnda need kes/ ...igast tagasi-ulatuvast seosest loobudes loovad uue traditsioonideta vormi ja stiili maailma ...."/E.Ibisch/ , ---kuidas võrrelda jumalikku palangut ja kool-meisterlikku tähe-närijalikult kuiva "nokitsemist" , ( seega ka ilmne, kes siin "loorbereid" lõikab! ;--alati kõiksugu "koore-üraskid"!!)

Tahtmata sellega küll kuidagi vähendada Heideggeri " panust " filosoofilise(ma ) "asja -ajamise " vms. kõik-võimaliku "tõlgendusliku" tegevuse arendamisel ;võib siiski ehk väita , et viimati-mainitu arusaam kehtib eelkõige ,-- huvitava ja omanäolise-- Nietzsche "nihilismi"-teema "edasi-arendusena" ; otsene seos aga nö.-"allik-materialiga" aga puudub . ( Mistõttu ka Heideggeri käsitlus "Nietzsche--Euroopa nihilismist " on nö.- "tagasi-paigutatav" ehk üle-loetav seades prioriteediks Nietzsche kirjutistes teema kohta öeldu . ) (G.Vattimo)

Nõnda siis kui kõnetu kõnelus varju varjutusest , valguse pimedusest , kiiruse võrratust helilisest rikkusest ("heli-kiirus") . ---'Nonsence'---

Ja mida see siis , "õigu-poolest" , ka tähendab , see kujundeid ähmastav "sõnaline vahutavus" ? ----Täpselt välja-arvestatud "mõjulise ulatuvusega" poos säärane pelgalt( snskr. "aasana" = asend ,ligi-kaudu , siin ) ; selline kõhklev ,nagu sunnitud hoiak see-juures aga zanri-tunnusena pea kohustuslik. Liigi-tunnuseks nõnda säärane isegi ; "peibutus-tants" (nagu see kõikidel sulelistel üldiselt kombeks ka on ). ' Nil consuetudine maius' /Ovidius/ , harjumus nüristab....

// Käsil-oleva "psühho-lingvistilise urgitsemise" raamide juurest ; Nietzschele tagasi(-osutavalt-)lähenemise puhul vaja aga kindlasti rõhutada ka nimetatud autorile üldisemalt omast suundumust ,mida siin tinglikult iseloomustatu nö.-"reformistlikuna" . Millega silmas-peetud nimelt autorile omast (liigutavalt tundelist) pürgimust osutada üha platonismi vaimus--tagasi varasemale kui autentsemale ,(---vrdl.- "... au-ahnusest teada /.../ ..taandati maailm pelgalt "lahendatavaks küsimuseks" / nõnda/ ...unustati tolle --"unustatud olemise uurimine"".) Mis pürgimus johtumas teadupärast Nietzsche "üle-(enese)-kriitilisest" suhtumisest ajastut valitsevate veendumuste suhtes. Peamine 'casus belli' siis muidugi , too religioosne temaatika (mis on aga ise-enesest tõesti kummaline; "terve mõistusega" inimesed ja.... ! ) ; vastu-väitmised sellel pinnal aga enam-jaolt --kas siis rõhutatult subjektiivseid veendumusi vahendamas või kantud emotsionaalsetele väitmistele omasest eba-määrasusest.

/ Aga sellest pole mingit muret ,kuna see "kulub aja-pikku ära“. Krist(lu)se tõstatatud "väärtuslike (mõõt-)-ühikute" (nt. - cm , dm, m ,jne ) radikaalse ja kriitilise destruktueerimise käigus kehtestub Nietzsche käsitluses viimaks üldiseima , seega : vahetult ,-- antuima/ kehtivaima,--- kriteeriumina ( inimliku "alg-teksti" esmaseim üldistus) ,--nö.- "elulisus" (siin: nö.- vaid " absoluudi " tähenduses) ,mis eudaimonistlikult siis mõeldud kehtestamaks aksioloogilisi "tegusaid ühikuid" intensiivsuse , tõhususe suurendamise sihil. // Sisuliselt : horisondini avar ,piirideta maastik ,kesk aega ,mil pole ei algust ega lõppu ;maailma keskel seisab korvamatu üksik : kelle ja mille tulevik kunagi lõppeda ei või ja.... //// .... "tarastatud territoorium", "maa-mõõtja" K. õudus.unenäoline reaalsus ; suhteliste tõdede kosmiline paljusus ,kus aisaks kindluseks võib saada --- "ebakindluse tarkus "... / M.Kundera/

Too 'renenssance'i mõõtu ette-võtmine evimas muidugi hulganisti reaktsioonile aina omaseid jooni ; teisalt kohati kaldumas aga liig-emotsionaalse , sisutu retoorika valda , millele üldiselt omane aga väitmiste sõnadega mängiv mitmeti-mõistetavus ja paradoksaalne esinemise laad; ( nõnda pigem luule kui tõdelus !(millest aga nt. aga ükski ortodoksne heidegger'lane end juba heidutada küll ei lase !) )

Samas jäädakse see-juures sagedasti ka aksioloogiliste piirangute kütkeisse ,mis muide, näibki olevat üks peamine nihilistlikule tõdeluse viisile omane eri-pära; otse --'raskus-kese' -( "raku-kest") --sellisena !

Nõnda sõnudes so.-kui --hinnanguline , "esteetilise olemise" antus ,mida säärasena iseloomustab enne-kõikke just subjekti(ivse)--objekti traditsioonilistest raamidest ahistatud nö.-"seostav keskendatus" isiklikult antu vastand-poolusele .Sellega ka siis kui tahtlik "enese-vaesestamine" ,mis paraku lõppeb nentimisega: "Minu elu lõpp-tulemus on sama-väärne ei-millegile, vaid üks tundmus ,üks-ainus värv..." /S.K./

/ Nhilismiteema -arenduse ühe võimaliku psühholoogilise ajendatusele viitamas sellele omane nö.-"ekstrovertne" suunitletus (( siin: rangelt ala-ealine, "ulatuvuslik" küündimatus!) ; ehk täpsemalt : "kommunikatiivne" nö.- 'silla' (?) loomise vajadus ,("ihulised vajadused") ; enese subjektiivse antuse konstitueerimine ainiti-plgulises vastandatuses objektiivsele üldisusele ( kui "teisele") . Seda hoolimata sellest ,et säärased "silla-loomise " katsed reeglina ette-määratud läbi-kukkumisele ("tagasi" aga ka ei saa,--"sillad on põletatud" !)

Subjektiivse "tahtelise võimu" kehtestamise "jõhkrad peensused" ,selle kohati-- vägi-valdne ja maitsetu peale-tükkivus pelutab nood "introvertidest ekstroverdid" peagi nende "ise-oma-ette --olemise" loodud turvalise eraldatuse illusiooni manu tagasi .

Nihilistlik vastandamine ,' üks-kõksuse' skaalal seega osutamas jätkuvale sõltuvusele traditsioonis vahendunud hinnangulisuse raamidest (mis aga on paljastav) ; on seega radikaalne ja destruktiivne , pürgides kehtestama ,--taas-looma--autentsemane nähtud --- subjektiivseid aru-saamu. (heideg.-"olemise unustus")

Ise-enesest igati mõistetav , kuigi mitte veenev.

Subjektiivne, radikaalne ,--seega romantilisena tunnustatud -- individualism seega vajab toda üldisust kui "teist" ---juba vastandi mõttes. Üksik seega kui konstitueeriks "minana"-antust , jätkuva ja üha radikaliseeruva vastandamise käigus,mis-tõttu muutub sagedasti ka üha palju-sõnaliselt sisutumaks , pelgalt tühistavalt retooriliseks. Samas,--too "eksistentsiaalselt ajendatud" konstitueeriv vastandamine osutamas kaudselt ka teatud "nõrkadele alustele " enese-teadvuses ,(mis ehk kirjeldatav kui too eksistentsialistide hilisem --'Hirmu'-elamus) . See on otse-sõnu --kui 'surutud seis' , ise-enesest ilmselt mitte kuigi meeldiv just , seega--rangelt vaba-tahtlik ,nö.- "vabatahtlik martüürium"" (= " heroiline orjus" ,Hegeli antiteesina); sünonüümina sobiks siia ehk -- pateetiline , "ekstaatiline nihilism" ,pelk konsekvents ,säärasena kindlasti . ))

Radikaalsus teatud mõttes kui--otsib tunnustust ja heakskiitu tollelt vastanduseks seatud üldisusele ; see on kui rõhutatult --poseeriv hoiak , etlemine "publiku" ees ja ainult nõnda ,kuna teada ju on ,et --- " Mõistatuslik tuleb olla,mitte vaid teiste , ka ise-enese silmis ". /S.K./

Küündimatuse preventatsioon ning armetu komejant ; "Hamlet" asja-armastajatest teatri-huviliste käppade vahel (,mistõttu tundlikum rahvas kipub nagu rohkem fuajeesse jääma ) . "Asja-armastajate" piiritus enese-kindluses on midagi otse heidutavat .

Ja on ju öeldud ,et -: " Mis keegi o n ,ilmneb kui ta lakkab hetkeks n ä i - t a m a s t ... / so. / ... samuti vaid k a u n i s t u s , samuti vaid v a r j u p a i k ..." /F.N./ / i.s./ ---kahtlemata ,kahtlemata , --aga--

// Tegelik üksindus,-'eraldatus' , distantseeritud iroonia , on midagi hoopis muud, see võib nõnda nt. kõlada kui kõnelemine välja- / ...... /

-areng (siin: "vaimses mõttes" ) --- // vrdl. : "... ja nende mõistmine oli alati vaevaline ja aega-nõudev ... / .. meelsamini nad vaatasid teistele küsivalt otsa ..." / Anony./

Äkki isegi --polegi mingit mõtet,noil-samustel ,seal ,--- kõige taga (selliseid kahtlustusi ei saa vältida mitte ) ; ei mingit plaani ,ega vähegi üldisemat kava (menüüd) . Tühi-paljas ja vaid nö.- "reageerimine" , asjalikult , väliste ärritajate toimel ,igati kohasel kombel,teadgi ( ;muu-seas, hea nali ongi see ,et too viimane kehtestub nõnda siis ees-märgina "asjas eneses" !) Pelgalt suurustlev , hetke vajaduste suvast dikteeritud "vastu-väitmine" . Ehk siis teiste sõnadega : valmis-olek dialoogiks , säärane ,-- agaralt , valmis , olek ...... Kui aga nõnda ,siis on meil ju siin tegemist vaid sügava eba-kindluse väljendusega . Palju-sõnalise ,säärasega ,teadagi ; mis oma põhilises aga välistav-võhiklikul moel ignorantne on .

/ Kurb ,aga tähtsusetu . Seega ,--ei tule mingil moel ---"arvesse" võtta . On isegi ,-- kujuteldav,et (vähemalt:pikemas perspektiivis!) ,otse kogu mõtte-kuse surm ,või ummik-tee ; seisev vesi ,mis aja-pikku lihtsalt kasutult roiskub.

Ringi-ratast komberdamine ,tinglikuna aluseks võetust üha "kohuse-tundlikult" lähtumisi ; märkamata see-juures ,et nõnda "saavutatu" ,parimalgi juhul vaid kui kasutu subjektiivselt - antu küge "kinni-jäämine" --pisi-asjadesse takerdumisena (Too "isiklik uudsus" on nmelt kiiresti mõõduv ;--lähtus see ju kunatisest (hüpoteetilisest) "uudis-himutsemisest" otseselt ; mis aga kiirest "maha käib" ... )) ; märkamata see-juures ,et tihti-peale mõllavad nõnda hingelised "orkaanid" ainult veeklaasis.....

Kuigi ,selle meelsuse väljendused võivad vahel haarata oma pretensioonitu siirusega (,või on see hoopiski "süüdiv süütus " ? või kogunisti-- " nec amor,nec tussis cleatur "?! ) : ".... minu jaoks on kõige halvemad need kaardid ,mis ei too midagi , elutüdimuse kaardid.... Ei midagi....." //

--- 'Dies irae' ? ---- vahest aga just "siit-kaudu" ---

---" Maailm kuulub edas-pidi neile ,sest elu eitamine ei maksnud neile tõesti midagi ." / Daimon/ ---- Noh, vähemalt veel üks eritlevalt lahti-kangutatud laast tolle laiust mõõtva skaala (joon-laua) küljest. Vähemalt.

1 03. 09. 2019. – See oli üks väga ammune kirjutis, eelmise sajandi viimase aasta esimesest kuust. – Aga juba ligi 7 aastat olen tegelenud oma Google Incorporation blogidega. – Ja seda kirjutist pole kordagi avaldanud? Seega vahest avaldan lähiajal? – Miks? – Lihtsalt niisama, nalajaviluks? – Sai kunagi see essee kirjutatud ühele isikule, rohkem kui sõbrale kui professorile ja keegi pole seda veel (seni rohkem) lugenud? [Kuid lugejaid on mul 7 aastaga 4 Google Inc blogides on olnud Eestist juba u 5ooo hinge. Ja Gloobusel juba rohkem kui 44 ooo “pelgalt vaatajat”. Sest kuigi, olles kirjutanud/avaldanud juba 7 aastaga juba u 150 kirjutist filosoofiast ja kirjandusest, on enamik minu kirjutised olnud eesti keelsed.] – JA siiski ma avaldan selle ammuse kirjutise, lugege ja kommenteerige, Teie, kõik, minu võimalikud lugejad! – Kõikvõimalik vähegi mõtestatud kriitika ja kommentaarid on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

I. Kant & epistemoloogia.

Madis Liibek (01. 1998.)

Tunnetusteoreetiline probleemistik I. Kanti kriitilises filosoofias.

"Metafüüsika on teadus sellest ,mis tunnetuslikult haarata võimalik ." Nende Heideggeri¹ sobivasti sissejuhatavate sõnadega on ühekorraga viidatud metafüüsika võimalikkusele teadusena (selle sõna minimaalses tähendus-ulatuses) ja ära märgitud metafüüsika ja tunnetuse (teadmuse) keskseimat vastastikust seotust.

Nõnda mõistetuna on metafüüsika ennekõike õpetus-uurimus inimtunnetusest selle toimemehhanismidest ,võimalustest ja piiridest.

Ja säärasena on metafüüsika võimalik kui "teadus" (st. -- siin mitte kui Teadus, mille võimalikust Kant aina küsitles.)

Nõnda, ennetavalt, -- "paikka-pannes" kõige üldiseimaid (ja rangelt võttes --) "paikka-pandamatuid" seoseid püüdsin "õigustada" veidi ootamatut vaatenurga-valikut selle Kanti-teemalise kokkuvõtte kogumisel.

Teisalt: on ju tunnetus/teadmus-teooria küsimised kõige otsesemal kombel ka metafüüsika omad. Ja samuti küsimus metafüüsika (kui teaduse) võimalikkuse järele kuuluvad nõndasamuti tunnetuse teoreetilise käsitlemise sisse. Peaküsimus neid mõlemat valda ühte-liitmas, mis Kanti enda sõnul kõlaks: kuis võimalikud aprioorsed sünteetilised otsustused? See on küll "ajalooliselt" küsitud metafüüsika kui teaduse järele nõudmiseks aga on samas kõige otsesemalt ka tunnetus-teoreetiline küsimus.

Kanti'l valitseb kõiges süsteem. Kõik , küsimisedki, omavahel otsakuti seotud ,isegi oma uurimisvaldkonna nõnda erinevate alade nagu teoreetilise (st. -"kriitilise" perioodi) ja "praktilise" filosoofia vahel on märgata ühtlustamise dententse. Säärane kohati lausa vastandliku kokku-sobitamine omandab akrobaatliku zongleerimise ulatuse tema "usu tõestamises" puhta mõistuse kaudu ja nõnda mujalgi.

ASJA juurde. Oma teoreetilises/kriitilises filosoofias arendab Kant kogu varasema mõtlemise probleemitsemise lahendusena ideed tunnetatavasti objektiivsest reaalsusest kui mõistuse kujundatud tegelikkusest. Tegelikkuse kujundamisel on oluline osatähtsus aruvormidel (die Verstandesformen) ehk kategooriatel ,mis kaas-tegevad igas kogemuse vallas ja iga üksiku kogemus-akti puhul ,---mis aga ei hõlma absoluutselt kõikke tunnetuse mehhanismidest.

Teiseks oluliseks osapooleks on meelelisus (die Sinnlichkeit) ja selle vahendatud kaemuslikkus (die Anschaungen ) , mis annavad tunnrtusele selle (tajumusliku) sisu. Kõik meelelisuse poolt vahendatavad nähtumused kujundatakse aru poolt printsipiaalselt (kategooriatele vastavalt) "tajutavaks vormiks" (viimane ,erinevalt nähtumustest Kantil alati ainsuses)². Eelnev ei ole aga Kanti põhjalikkust arvestades isegi mitte visand.

Kanti suur tähelepanu tunnetuse mehhanismide välja-selgitamise küsimusse johtub tema nn. transendentaalse (või kriitilise) meetodi nõudmistest.

Võibki õelda ,et tema "Kritik" on grandioossne esitus "meetodist" ,kui säärasest,st. tegemist ei ole mitte suletud "filosoofilise süsteemiga" ,vaid seal on ,

Kanti järgi -- esitatud tingimused ,mis võimaldavad kriitilise tunnetus (-meetodi) kaudu filosoofiat teadusliku distsipliini tasandile kergitada.

Kanti järgi peab nimelt eelnevalt välja-selgitama tunnetuse üldiseimad seadus-pärasused. Kusjuures,on öeldud,et transendentaalne meetod ei tegele mitte "tunnetusega asjast" (nagu varasem metafüüsika) vaid "puhta" tunnetuse endaga. ³

Ehk Kanti enda sõnul: "Ma nimetan transendentaalseks kogu tunnetust ,mis mitte niivõrd asjadega/objektidega ,vaid nendest johtuvate tunnetus-viisidega tegeleb, kuivõrd need a priori võimalikud on."⁴

Selle ütelusega märgib Kant enda positsiooni ,mida filosoofia ajaloolased tavatsevad tähistada sõna-paariga : "subjektiivne idealism" ,kuna sellega on ka ära öeldud ,et asju/olukordi vormitakse tunnetuse järgi ,mitte aga vastupidi (nt.materialism).

Kanti transendentaalne meetod ei lähtu mitte igast tunnetuse liigist ,vaid eeskätt säärasest ,mis a priori võimalik on.

Aprioorne on aga tunnetus Kanti järgi siis kui see igast võimalikust kogemusest võimalikult sõltumatuks jääb, mis lähtub 'puhtast ' mõistusest ,sellest loogiliste"tuletus-reeglite" abil tehtavatest otsustustest.

Kant arvab nimelt ,et üheks peamiseks tunnetust iseloomustavaks omaduseks on selle 'puhas' (rein) ,olemuslikult aprioorne loomus. Tunnetuse sekundaarsemateks omadusteks on teatud nö.- "tõlgenduslikud seaduspärasused" , nagu nt. -- kaemuslikud vormid (ruum ja aeg ) , aru vormid (kategooriad) ja "mõistuslikud mõisted"(ideed).

Nõnda ei lähtu tunnetus otseselt kogemusest ,pigem:teeb selle alles võimalikuks.(St.--tunnetus loogilises mõttes küll eelneb kogemusele, seevastu tinglikus tähenduses (ajalis-psühholoogilises) näivalt siiski vaid järgneb.)

Kant mitte sugugi ei eita tunnetuse üldist seost kogemusega ,toimub see ju valdavalt meeleandmete põhjal ,vaid rõhutab,et igas tunnetuse-aktis on teatud keskse tähtsusega loogilis-transendentaalne ehk aprioorne moment. Kaemus-vormid ja arumõisted alles kujundavad kogemus-materjalist tunnetuse.

Meelelised kaemus-vormid otsekui "asetaksid" asjad/olukorrad (die Gegenstände) nende ilmnevas paistvuses mõtestavale arule "ette", mis neist siis mõisted ja otsustused vormib ,mis räägivad sellest ,kuis "asjad on".

Jaspers saab siinpuhul võimaluse teravmeelseks sõna-mänguks ,öeldes ,et see polnud mitte küll Kanti "uuendus" ,küll aga "suur-puhastus" ontoloogias.⁵

Ka nt. Olemine ise(-endas) (an sich) ,kui mõistus selle esile -toob ei saa nähtumuslikult -mõtestatult ruumi-ajalisse dimensiooni (ehk meelelisuse valda) "üle kanduda" , selleks on vaja "puhast mõistust" ja selle ideid. (Jaspers ,samas)

Kanti küsimise-asetuse uudsusest annab märku tema "alustav küsimus" tunnetus-teoorias :kuidas võimalik ,et me asjadest mõisteid vormime (nt.kategooriad) ja põhireegleid sõnastame (nt.kausaalseos) ilma seejuures otseselt kogemusele toetumata.

Vastupidisel puhul oleks tegemist "naiivrealismuse" arusaamaga,panid ju nii varasem empirism kui ratsionalism tunnetava subjekt seisma objektiivselt tunnetatava "asjade maailma" ette. Kuigi Kant ei lahku subjekti-objekti sidusa maailma-pildi seest ,vaid

"asetab" tunnetuse-akti saamise nende kahe vastand-pooluse üleüldisesse 'pingestatusesse' (die Spaltung), rõhutab ta ,et asjad pole antud mitte nende "olemises" ,vaid (pelgalt) nende "ilmnemise vormis".⁶

Just selles seisneski Kanti "uuendus" ,mis mõjutas kogu 19. aastasada,--- ei ole absoluutse tõsikindlusega kehtivat "objektiivset reaalsust" (Newton,Leibnitz) ,vaid saame rääkida vaid pelgast 'võimalikust' kogemuse sisust.Kanti transendentaalse analüütika tähtsamaks tulemuseks ongi tõdemus ,mille järgi aprioorne aru(saam) annab vaid võimalikuna vormitud kogemuse. Kusjuures,--see problemaatiline "miski" ,mis nähtumustes antud ei ole -- ei saa olla isegi "mitte-olevana" tunnetuse haarde-ulatuses,vaid oletatav tunnetamatu "miski" (Ding an sich) tähistab kogemusele seatud üldiseimaid piire.

See "sajandit vapustanud" tõdemus oli Kantil aga vaid "üks kivi hiigelhoones".

Tunnetavale subjektile avaneb olemine subjekti--mõtlemise ja objekti --mõeldu vastastikuses 'pinges'.

Tunnetuse teeb võimalikuks selle kaks peamist "allikat"(v.põhjust) ,need on: spontaansus ehk aru -so.võime asjadest mõelda ,tunnetuse aktiivsem poolus. ja retseptiivsus ehk meelelisus vajalik,et nähtumustest ülepea midagi teada oleks ja selle üldiseimaks kriteeriumiks oleks--passiivsus ning väline ,retseptiivne toime ,mille mõjul tunnetavas subjektis affitseeruvad konkreetsed kehalised aistingud(die Empfindungen) .Muljete retseptsioon ja nendele rakendatud aru spontaansus moodustavad vastavalt tunnetuse sisu ja vormi.

Meelelisus on Kanti järgi kui "kehaline siin-olu" ,ilma meelelisuseta poleks ei reaalsust ega eksistentsi.

Meelelisus annab tunnetusele materiali ,mis aga sellest "toor-materjalist" tunnetatava teadmise vormib on

arulisuse funktsioon.Tunnetus-protsess võimalik vaid mõlema poole koos-toimel.

Ruumi-ajalisus ei ole empiiriaga seotud rohkem kui selle ilmnemisele teatud "näite-lavaks", säärasena igasugusele kogemusele eelnevaks tingimuseks.

Nt. ruumilisuses ei sisaldu mitte asjade omadused ,vaid asjad on subjekti (tunnetuse) tarvis kui nähtumused (die Erscheinungen) ruumis.

Kusjuures tehtud eristus,kui ruum on kujutluse vorm (die Vorstellung) kõigi väliste asjade tarvis ,siis aeg "on vorm seesmise mõtte jaoks( ja sellega kõigi nähtumuste tarvis ülepea) /st.-/ ..aeg ei ole "väliselt kujutletav" /nõnda/ tunnetame aega vaid selle ruumilises ilmnevuse vormis (Gestalt) ,nt. lineaarsena "⁷

So.--idealistlik arusaam ruumist -ajast kui kaemus-vormidest asjade tarvis,mitte aga neist kui realiteetidest "ise-eneses". Samas ei ole sellega kuulutatud solipsismi,--Kanti järgi maailm küll "nähtumus" ,mis ei võrdsustu aga "näivusega". St.-- ruum-aeg evivad reaalsust,mis väliselt ilmneb kui "objektiivsus" (als Gegenstand) ja seesmiselt kui meie subjektiivne kogemus. Ruum ja aeg on idee(lise)d kuivõrd miski (kogetav) ei ole "asi ise-eneses".

Ehk Kanti sõnul: " Ruum ja aeg on empiiriline reaalsus / ja samas/ transendentaalne ideaalsus./.../

Kõik ,mis ruumis või ajas nähtub, kõik võimaliku kogemuse asjad, pole midagi muud kui nähtumused,st.--pelgad kujutlused /.../ milledel väljas-pool meie mõtteid mingit ise-seisvat eksistentsi ei ole ."⁸

Meelte vahendatud kujutlused ruumilisest ja ajalisest aga vaid üks moment tunnetuses ,millest moodustub mõtlemine.

Kanti järgi ⁹ mitte vaid kaemus-vormid vaid ka kõik teised mõtlemise vormid lasevad tunnetada asju

vaid nende nähtumuslikkuses. See tuleneb algseimate mõtte-vormide -- kategooriate omadusest mille kohaselt omandavad kõik kogetavad asjad igal ¨puhul oma kokreetse "vormi" ,mille järgi aru kogemus-pärase maailma üles-ehitab.

Defineerimisi: mõtlemine on oma vormis esile-tulev (protsess). Küsimus olevast taandub siin küsimuseks "mõeldav olevast " .¹⁰

(Asja selgitamiseks toob Jaspers samas lausa biloogilisena mõjuva " liigimääratluse" käeulatuses olnud laua kohta ---missuguses nähtumuses on antud: aistingu aines --material (= "klass") ,ruumilisuse kaemus-vorm (="liik") ja substantsi kategooria (="sugukond") )

Mõtlemine on aga Kanti jaoks eeskätt otsuste (die Urteile) tegemine,--so.-- seesmine võime oma kujutlustest objektist "mõtteid teha" ,ehk objekt mõtestada,sellele tähendus omistada ja tõlgendavale tunnetusele kätte-saadavaks teha.

Kant: "Mõtlemine on tegevus ,mille käigus (ette-) antud kaemusest objektiivsus kujundatakse. / ei ole objektiivsust (Gegenstand) ,mida ei saaks mõelda./Pelk kaemus oleks alusetu (põhjendamatu) tunne aistitavast / Asi (objekt ) on mõtte-akti tulemuseks /samas on / mõtlemine tegevus mille käigus "kujutlusi eksistentsiga ühendatakse" / Mõistus on diskursiivne ,mitte intuitiivne/ tunnetab mõistete kaudu ,mis kunaski ei ole asi (objekt,Gegenstand) ise"¹¹

Kuna mõtlemine on otsustuste tegemine pühendab Kant palju tähelepanu otsustuste erinevate liikide ,nendevaheliste seoste jms. väljaselgitamisele.

"Kriitikas" on toodud eristus :"Kõikide otsustuste puhul,milledes eristatav subjekti-predikaadi suhe ,on see vaid kahel viisil võimalik. Emb-kumb kas predikaat B kuulub subjekti A juurde kui midagi mida viimane

hõlmab (sisaldab) või siis: B asetseb väljaspool mõistest A . Esimesel juhul nimetatakse otsust analüütiliseks ,teisel puhul sünteetiliseks"¹²

Analüütilised otsustused on vaid piiratud tunnetusliku väärtusega,kuna vaid sisu selgitava funktsiooniga.Sünteetilised otsustused vastupidi annavad uut teavet aga neil puudub eelmistele omane tõsikindlus. Siit tuleneb Kanti nõudmine sääraste otsustuste liigi järele milles oleksid esindatud mõlema variandi paremad pooled. Need on -- sünteetilised otsustused a priori. Sellised on aga vaid need otsustused ,mis ei rajane mitte (otseselt) kogemusel vaid puhtal mõistusel.

Sünteetilised aprioorsed otsustused on Kanti jaoks "tunnetuslik ideaal" ,ning nende võimalikkuse tõestamine ja ulatuse piiritlemine saab ta üheks peamiseks ülessandeks .

Kanti arusaama sellest ,mis on "tõene" tunnetus ja mis mitte ,ehk millised otsustused on tõesemad on otseselt mõjutanud tema aja matemaatilistele loodusteadustele esitatud nõudmistest . Seetõttu on püüab Kant filosoofiast positivistliku (eksaktset) teadust vormida. ¹³

Otsustus-vormidest tuletab Kant kategooriad kui mõtlemise põhivormid (ja väldib sellega osaliselt nende tihti vaid verbaalse eristamise tähend(uset)ust ,Jaspersi käsitlusest nähtub siiski Kanti kategooriate süsteemi (pieteetlik!) eiramine ,kuna neid ka teisiti paika-pandud,nt. Hegeli "Loogikas" , samuti on Kanti tabel osutunud mittetäielikuks ).¹⁴

Samas ilmne ,et tunnetuse võimalikkus (kogemus) ülepea rajaneb konkreetsetele väljunditele,mis tulenevad arule omasest spontaansusest,on arulise

"isetegevuse" vormideks, mis siis ongi puhtad arumõisted ehk mõisted apriori ehk siis kategooriad.

Säärastena on kategooriad Kanti jaoks mõistelised vormid ,mida aru meeleliste nähtumuste kaootilisest mitmekesisusest esile-toob.

Kategooriate süsteemi loomisega arvab Kant olevat kõik aru olulisemad momendid ammendanud ja (süsteemi-siseselt) tõestanud seda mida oli vaja tõestada ,nimelt 'puhta mõistuse' võimalikust.

Mida ja kuidas ka aru ei mõtleks saab ta seda teha vaid antud kategoriaalsete põhi-vormide alusel,mis omakorda võimaldavad 'puhast' mõtlemist ja on samas ka aru sünteetilisi otsustusi võimaldavad (põhi)-vormid.Just tänu nendele vormidele suudab aru nähtumusliku mitmekesisuse sünteetiliseks ühtsuseks(die einheit) vormida.¹⁵

Sünteesi mõiste ongi Kanti tunnetusteoorias üheks põhilisemaks.

Kant:"Sünteesi all mõistan ma aga tegevust üldiseimas tähenduses/.../mis võimaldab/.../ kujutlusi omavahel ühendades,nende mitmekesisusest tunnetatavat haarata."¹⁶

Oma loomult on süntees loogiline tuletus,--mitmekesisuse ja ühtsuse vastandlikkusele on omakorda vastandatud (---kolmanda loogilise võimalusena) nende ühtsus ,mis ongi sünteesi mõistele aluseks. Subjektiivses teadvuses saavd need mõlemad vastandid ühendatud (ja ülendatud!),-so.-süntees.

Veelgi enam ,--alles siis kui (subjektiivses) eksistentsis on need mõlemad tunnetuslikud osapooled ühendatud saabki alles teadvusest rääkida,kuna kumbki neist ei saa isoleeritult toimida.

Teadvus Kanti mõttes (eneseteadvus) on seetõttu mitte lihtsalt süntees vaid nö.- "täidesaatev süntees"

Või Kanti sõnul :See on kui kestev läbi-tegemine, kokku-võtmine,läbikäimine ja ühendamine . Hegel : teadvus on Kantil kui protsess. ¹⁷

"Teadvus üle-üldse " on kui midagi ,mis produtseerib sünteetilist ühtsust ,olles end esmalt konstrueerinud kui sünteetilise ühtsuse täideviimine (-saamine). Teadvus kui üldiseim 'seos' (suhtestatus),mille sees toimivad konkreetsemad suhted nagu kategooriad. (samas).

Ise-enesest on kategooriad sisutud (leer) ,tähenduse saamiseks eeldavad need seost meeleise materialiga. Alles säärane suhe meelelisuses vahendatu ja kategooriate vahel võimaldabki Kanti järgi kogemust ja tunnetust üleüldse.

Kusjuures,--kogemus ei ole mõistetud sinn empiristide vaimus ,see ei ole mulje ,impressioon.

Kogemus on--- "tunnetuse viis mida aru nõuab /see/ sisaldab nimelt kahte väga erimoelist elementi,tunnetuse materiali meelte vahendusel ja kindlat vormi, seda korrastamaks /puhta kaemuse ja mõtlemise seesmistest allikatest / ja millede koostoimel / mõisted saavad esile-toodud ".¹⁸

Teaduslik kogemus on Kanti sõnul seevastu " üldkehtivaim ja hädavajalikeim" (notwendige) tunnetus ,milles siis sünteetilised otsustused a priori formuleeritakse.

Teaduslikus tunnetuses, järgides üldiseimaid seose-vorme kaotab kogemus osa oma subjektiivsusest ja muutub objektiivse(ma)ks, s.t. Siis -- "üldkehtivamaiks ja hädavajalikumaks" otsustuse liigiks.

Nõnda on teaduslik kogemus Kanti järgi alati vaid sünteetlise loomusega.¹⁹

1 M. Heidegger: "Kant und das Problem der Metafüsik", Frankfurt a/M 1991, S. 5-317, lk. 5.

2 M. Buhr: "Immanuel Kant. Einfürung in Leben und Werk.", Leipzig '67, S. 9-186.

3 M. Buhr: "I. Kant", lk. 81.

4 I. Kant: "Kritik der reinen Vernuft." Köln '95, lk. 25.

5 K. Jaspers: "Die Grossen Pilosophen." München/Zürich '88. S. 7-967; sealt: "Kant", S. 397-619, lk. 412.

6 K. Jaspers: "Kant", (Lk. 416.)

7 K. Jaspers: "Kant", lk. 420.

8 I. Kant: "Kritik der reinen Vernuft.", S. 518 jj.

9 K. Jaspers: "Kant", S. 422.

10 K. Jaspers: "Kant", S. 424.

11 K. Jaspers: "Kant", S. 425-426.

12 I. Kant: "Kritik der reinen Vernuft." S. 10.

13 M. Buhr: "I. Kant", S. 84.

14 K. Jaspers: "Kant", S. 427.

15M. Buhr: "I. Kant“ S. 90-92.

16 I. Kant: "Kritik...", S. 102 jj.

17 M. Buhr: "I. Kant", S. 93.

18 I.Kant: "Kritik...", S. 118.

19 21. 09. 2019. -- Täna on siis minu sügisene nimepäev, -- Madisepäev. Ja redigeerides siin siis momendil oma ammuseid n-ö „filosoofilisi suleproove“. -- Nimelt on plaanis just täna seda teha, sest, et 7 aastat tagsi alustasin just oma 1 blogiga. JA need varasemad kirjanduslikud „saavutused“ avaldasin ka umbes nii kaua aega tagasi nagu u 6-7 aastat tagsi. Miks ma need uuesti plaanin avaldada (oma 4 blogis)? -- Niisama, naljaviluks, et W. Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „... keegi teaks minust tõtt...“? -- Lihtsalt avaldan uuesti need kirjutised, ligi 6-7 aastat hiljem? Nagunii kommentaare ju eriti ei laeku? Kuigi, kõikvõimalik vähegi mõtestatud kriitika ja natukenegi ratsionaalseid kommentaarid ja/või täiendusettepanekud oleksid vägagi oodatud minu praegusele täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com – Kuid vaevalt, et neid kommentaare ülikülluses tulema hakkab (nagu viimased 7 aastat on näidanud)? Juba on avaldatud rohkem kui 150 kirjutist. Eestist juba ligi 5ooo lugejat/vaatajat. Gloobusel juba ligi 44 ooo n-ö „pelgalt vaatajat“...?! (Kuid, kuigi olles kirjutanud ja avaldanud 4 keeles, need pelgalt nn „globaalsed vaatajad“ mind eriti ei huvita, sest enamik kirjutisi on olnud ikka eesti keelsed). JA veel üks soov, eine Bitte...? Räägitakse, et ka Filosoofidel olla üks kaitsepühak...? -- Üks haritud neiu...? (Muistest Egiptusest, Alexandria linnast = sic!). Aga kui leiduks üks nooremapoolne ja rõhutatult kena ja haritud eresti keelne neiu, siis, kui olles tutvunud minu mahukate kirjutistega, vahest 1 neiu ikka leidub eluteel (=?!), kes kontakteeruks minuga kunagi? (=sic!) Jaburamast jaburam aga kirjutasin nõnda ikkagi...? (Aga see oli nali ja siin praegu kvaliteetse hispaania punaveiniga hõivatud olles. Aga tegelikult on ju mul kõik ükstaspuha; las huvituvad minu blogidest veel 44 ooo Gloobusel. Mind ei huvita. Vahest kohtan kunagi seda n-ö „1 ja õiget“?! Ei huvita seegi. M.O.T.) Alles täna, oma sügisesel nimepäeval lõpetasin oma 10 PLATONi dialoogiga. Juba tõlgitud 10 dialoogi seni kunagi eestindamata PLATONi dialoogi...?

Franz Kafka & modernism.

(01. 1999.)

Kafka modernismi piiril.

Esmalt lühidalt järgneva kirja-tüki sihi-seadest , ja see oleks : püüda mõneti piiritleda kafkalikkust kui kirjandus -loolist fenomeni , keskendudes see-juures esmalt Kafka kaas-aegsele kirjanduslikule olukorrale ,samuti näidates mõningaid olulisi mõjutusi varasemast.¹

Samas on püütud ka luua teatud mõttelist "silda" , nimelt -- Kafka ja kaas-aegsete (st. siin: post-modernistlike ) kirjanduslike suundumiste vahele , mööndes samas tolle viimase pürgimuse suhtelisust.

Nimelt võib ka väita ,et mõningate oma teostes esinevate karakteristikute alusel, -- Kafka mõneti ka kui 'järgnes' modernismile .

On ju üldtunnustatult Kafka eripäraks aprogrammilisus , samuti proosa-vormi eelistamine (mida aga loetakse vastandlikuks varasele modernismile) , ning ennekõike -- Kafka teostele osutatud eriline tähele-panu ka post-modernistliku diskursuse raamides.

Viimast kinnitavad tema üli-rohked kirjanduslikud järgijad ning jätkuv huvi nii lugejate kui kriitikute poolelt.

Kafka teoste mõju nii kaas-aegsete kui ka hilisemate autoritele on olnud äärmiselt suur, alates tema sõbrast ja propageerijast Max Brodt 'ist, samuti R.-M. Rilke, Th. Mann, jpt.

Hilisematest olgu siin ära toodud nt. G.Grass , (kelle esimesed kirjanduslikud katsetused oli läbinisti kafkalikud) ja H. Böll ,kes samuti suhtus Kafka teostesse suure sümpaatiaga.

Ühest vastust sellele ,milles just täpselt seisneb Kafka, too tuntud ja tunnustatud eriilmelisus, -- ilmselt ei ole.

Küll on aga võimalik (ja mida on ka tehtud ) nö.- "konstrueerida " seda kafkalikku unenäolist maastiku ja painavat eba-määrasuse õhustikku, mida lugeja tema teostes kohata võib.

Vahest on säärasele re-konstrueerimisele mõneti abiks kui püüda alustuseks veidi piiritleda Kafka nö.- "lähte-punkti",² st. --tollaseid üldisi idee-ajaloolisi suundumisi ,milledel oma otsene mõju kindlasti ka kirjandus-loomele.

17.-18. saj. alguse saanud nn. realistlik romaani taotluseks oli kirjeldada reaalsust objektiivselt , "teaduslikult tõsi-kindlalt" ,lähtudes see-juures cartesiaanlikust "mina--maailma" vastandamisest ,sellest kujunenud individualismist.

Siis romaan ,mis rahuldub kirjeldusega sellest kuidas indiviid tajub (peab tajuma!) maailma, romaan kui indiviidi /kirjaniku "lugu".

20. saj. muutub see aga küsitavaks,olukorras kus nii "mina " kui "maailma" (st.-subjekti-objekti) mõisted hajuvad ja hägustuvad ,mille tulemusena nende omavahelistest seostes(ki) kirjutaval romaanil tuleb nii sisuliselt kui vormiliselt muutuda.

Põhjuseks võib siin tuua kujunenud ühiskondliku realiteedi pideva komplitseerumise,mille tulemusena muutub üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna ,liigendada seda üldiste /üldkehtivate seadus-pärasuste alusel,--vastavad nähtumuse on sellega otsekui muutunud kontrollimatuiks ja ette-ennustamatuiks ,kõigi siit tulenevate negatiivsete konsekventsidega.³

Üha spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei võimalda enam ammugi nö.- 'quatrocento'-stiilis üksik-isiku sünteetilist maailmapilti,millest tuleneva vaakumi täidavad kõik-võimalikud irratsionalistlikud õpetused.

19.saj . irratsionalistlik kriitika (Nietzsche ,Freud) tõestasid oma kaas-aegsetele individualistliku "mina"-kontseptsiooni illusoorsust ,väites ,et harmoonilise terviku asemel on siin tegemist pigem eba-teadlike ja vastanduvate psühholoogiliste jõududega,mis oma koos-toimelt pigem konfliktsed kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik "ühtsus" vaid ehk teotsemises.

Fr. Kafka looming, eriti selle hilisemal perioodil, saab sääraste vastakate suundumuste ja diskursiivse teisenemise ilmekaks näiteks.

Teatud mõttes tähistavad tema teosed otsekui versta-postina kogu senise romaani -mõiste teisenemist ,mõistes viimast lausa totaalse murranguna .

Kuigi ,--reaktsioonina kafkalikkusele ,selle ohustavale , "jalge-alust õõnestavale" sümbolismile ,veel ka hilisemastki ajast muidugi võimalik tuua hulgi näiteid 'status quo' ennistamisese katsetest.

Mis siis ikkagi oli selleks peamiseks ,mis mõjus too-kord, Kafka romaanides , nagu ka täna , see ohustav ja ahistav, see raskesti määratletav 'miski' ?

Üheks sobilikuks märk-sõnaks on sel puhul kindlast -- 'ir-reaalsus' , mõistes seda siin kirjanduslikult ,st .- 19.saj. realistlikule romaani-zanrile on sihi-pärasel kombel vastu seatud irreaalsuse tühistavalt eba-määrane õhustik.

Irreaalsus seisneb Kafka puhul otsekui pidevas balansseerimises tuntu-tundmatu piiril ,nõnda leides end aina eksistentsiaalses "piir-situatsioonis" ,kantuna tugevaist emotsioonidest ja silmitsi-seatuna mõistetamatu,absurdse maailmaga,seda võõristades ,sellele võõraks jäädes.⁴

Samas ei ole siin aga kindlasti tegemist sihiliku protesti , mässu-meelsuse ilminguga .

Kafka autobiograafiline kangelane aina püüab end kohandada , kogukonda sulanduda , teha nii "nagu teised" pääsemaks painavast isklikust vastutusest ,kohustusest 'õigesti' valida . Pääsemaks hirmutavast vabadusest ühis-elulisuse anonüümselt süüdimatu turvalisuse illusiooni manu.

Th. Mann viitab⁵ Flaubert'i ütelusele -- " Etre dans le vrai " ,mis olevat Kafkale suuresti mõju avaldanud .

Nõnda kirjeldatu aga ju eksistentsialistlik tõdemus 'par exellance' , seosed nt . Sartrè 'ga enam kui ilmsed : indiviid leiab end absurdses maailmas ,vaba valimaks vaid surma eimiskisust , pidetuna ,seletamatutest jõududest tõugatuna .

Ometi eelnevaga pole Kafka era-kordsus õieti veel mitte sissegi-juhatatud, see on vaid üks 'nuance'i ,tähendusele omistatud varjund.....

Kafka ammugi mitte ei piirdu vaid irrealiteedi varjundi sisse toomisega ,seda tehes üldistab ta sellest lähtudes kui metafoorist ,millele üht-äki on omistatud ise-seisev tähendus ja sellega ka olemine.

Kafka tühistas realistliku romaani kreedo aga seda mitte vaid selleks ,et jääda ekslema "mõttekuse varemete" vahele ,kaalumaks tõenäolisusi ja võimalikkust ajast ja arust möödu-puude alusel.

Ir-reaalsusest saab tema jaoks pigem pelgalt lähte- alus, eksitav ,irriteeriv säärane ,seda küll, aga kaugeltki mitte mõni "eesmärk ise-eneses".

Mis aga ei tähenda ,et too viimane oleks vajaka,vastupidi eksitavast reaalsusest kujundab ta ainu-omaselt kafkaliku 'meta-reaalsuse' , siin: millegi säärase mis tühistavalt ületab kõik aksioloogilised kriteeriumid varasemast ,selle kõikumatud ,jäigad paradigmad ; loob uut ,jah , aga mitte pelgalt "ületades " vana , vaid seda pelgalt ümber -struktueerides , tähenduse asukohta ainult veidi nihutades .

Eksitavalt-irriteerivalt luuletatud lugu varjata proosalise jutustamise luitunud kuue alla,et oluline jääks esma-pilgul varjatuks,seega--pääseks kaudselt mõjule....

Kafkal selle -tarvis veetlevalt välja-peetud meetod: rõhutades ,ja seda igal leheküljel eraldi ,et tegu on siiski realistliku loo jutustamisega ,ning luues samas too eriline atmosfäär ,mis selle väite iga-külgselt tühjaks teeks.

Lugejat peab aina saatma kummastavalt painav tundmus ,et tal ,autori fantaasia radu järgides,--on "õhukene jää" jalgade all.⁶

"Mul on kogemus.../ ... see on kui mere-haigus kuival maal... "⁷

"Eba--meta--realistlikuse" ohustav aimdus tuleb aga otse piinliku hoolega varjata rõhutatult lihtsa-koelise ja harjumus-pärase stiili taha, millele kui kaitsvale-varjavale ekraanile siis projektseerida 'camera obscura' põhi-mõttel ,too eriliselt vildak, pahupidi-pööratud vaatamise viis.

Silmas-pidades see-juures ,et nõnda kujustatu-projetseeritu ei saaks liialt "nihutatud" ,et mitte-paha-aimamatut lugejat hoobilt maha niita ,vaid õige pisult "kõrvale nihutaks" ,juurdunud ignorantsist välja raputaks.

"Tagebuch" : ..." meie kunst on tõest pimestatus... / valgus tagasipõrkuval näogrimassil on tõde ,muu mitte ... "

See on kui kirjanduslik " šoki-teraapia" ,autor kasutab lugeja suunamiseks valitult teravamaid meetodeid ,mis peavad kindlustama soovitud reaktsiooni ,

-- see rabab viimases (tihti lõpetamata) lõpus täieliku ootamatusega.

Eelneva Kafka nö.- "kirjandusliku konstruktsiooni" visandamise katsega on aga viidatud vaid ehk peamistele "tuli-punktidele".

Üle kõige -- aga valitsemas Kafka novaatorlik geenius ,sõna-meisterlikkus ja eri-omane stiili-käsitlus ,--- mis ära-tuntav juba esimestest ridadest aga ometi kudagi määratlematuks jääb ja mida millaski ei aima järele pelgalt mehhaanilise " konstrueerimisega"

Kokku-võtvalt : Kafka - fenomeni täpset nö.- "asu-kohta" skaalal -- modernism ,sellele eelnev ja järgnenud lähenemine ,--- ei ole ilmselt võimalik üheselt 'piiritleda' ( võib rääkida isegi teatud "kohatusest ").

Paljud peamised jooned tema kirjanduslikust "konstruktsioonist" on muidugi leidnud oma innustatud pooldajaid paljude hilisemate autorite näol.

Samas vaja ilmselt rõhutada kõik-võimaliku "dekostrueerimise" piiratud kehtivus-ulatust ja relatiivset loomust .

Hermeneutilise kallakuga "tõlgitsemine" ei tarvitse alati kattuda autentse 'tõlkega'; viimase võimalikkus üldse ,võib olla seatud põhi-mõttelise kahtluse alla. Ja selle vajalikkus.

1 15. 09. 2019. -- Kirjutades siis tänasel kuupäeval, otsekui sissejuhtausena sellest nii ammusest kirjutisest Franz KAFKA kohta. Kirjutasin selle kirjutise nii ammu nagu jaanuaris 1999. -- Ja praegu seda nende kirjaridadega kui eessõnana täiendades sel lihtsal põhjusel, et plaanis on see ammune kirjutis oma blogides avaldada. -- MIKS? -- Seetõttu, et Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „et keegi teaks minust tõtt...“? -- JA nii ammu, kui see kirjutis Kafkast sai kirjutatud, polnud vist blogides avaldamise võimalust veel leiutatudki? JA kui kedagi huvitab kommenteerida seda ammust kirjutist, siis minu täiesti kehtiv e-mail on praegu: madisliibek@gmail.com

2 Kafka otseste kirjandusliku eeskujuna on viidatud S. Kierkegaardile (M. Brodt järelsõna Kafka teosele "Loss", Tln. '87, (lk. 631). Kokku-langevaks mõlemal autoril nende üldine religioosne suunitletus, samuti ühiskonna-kriitilisus ja muidugi -- intellektuaalne rafineeritus ja meisterlik stiili-käsitlus. Viimase välja-paistvama tunnusena võiks nimetada irooniat , kui üldine hoiak ,mis väljendamas ühe-aegselt nii skeptilist kui distantseeritud lähenemist.

3 L.Saariluoma: "Muuttuva romaani", Hämenlinna '89, sealt: "Klassisen modernismin ja individualismin kriisi", s. 234-240, lk. 352.

4 T. Hennoste: " Autor ei ole enam jumal , tal on eneselgi kõhe selles maailmas , milles ta elab .../ Autor ... / ... on nüüd võimetu ja abitu laps maailmas , mis on kaotanud isakuju . Sama kõle ja hirmutav maailm nii kirjanduses kui ka väljaspool seda tekitab lugejas ebakindluse ..." ("Hüpped modernismi poole " . "Vikerkaar"11/93 ,lk . 65)

5 Th Mann "Looja auks. Franz Kafka ja "Loss"", Akadeemia 8 /94, lk. 1625.

6 Seos R.Barthes'i nn. "naudingu-tekstiga" ,--so.-- tekst , "...mis viib kaotsimineku olekusse / ; see ,mis tekitab eba-mugavust / ...paneb vabisema lugeja ajaloolised , kultuurilised ja psühholoogilised aluskihid ,tema maitsete , väärtuste ja mälestuste koostise / ... viib kriisini tema suhte keelega ." ( H.Krull : " Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel " , 4.loeng ,"Vikerkaar 7/92 ;lk. 30 )

7 Fr.Kafka "Tagebuch 1914-17", S. 243.