ROGER
JOSEPH ZELAZNY
PROLOOG:
`Lord ROGER, Amberi looja`.
(11.
02. 2019.)
--
ROGER JOSEPH ZELAZNY -- (13. 05. 1937 – 14. 06. 1995). --
Vaimustav Ameerika kirjanik, parimatest kõige parim! Kas hakkab
kunagi leiduma kedagi nii head, kes on vaimustanud ilmselt miljoneid
inimesi ja seda juba aastakümneid...? Vaimustav kirjanik, omas
žanris, ilmselt üks parimaid. Pärjatud hinnaliste
kirjanduspreemiatega. -- Omas žanris ületamatu. Ameerika
ulemkirjanduse üks tippudest. Selle kirjaniku tegalaskujud on ju
tõesti nii „nakatavalt elujõulised“ (kui laenata R. J. Z.
tõlkija nagu Juhan Habicht`i sõnu). JA need Amberi kroonikad, 10.
raamatut, need on ju nii huvitavad...? Mingi unelmate linn, nagu
Amber, ja kogu see ilus lugu varjumaailmadest, Kaose ja Korra
omavahelisest suhtestatusest... Hämmastav originaalsus Lord Rogeri
sulest. Kas tuleb kunagi teist sellist kirjanikku...?
--
Lord ROGER, Amberi looja. -- Üks minugi vaieldamatutest
lemmik-kirjanikest. Lugenud olen R. J. Z. juba 1999 aastast saati.
Hämmastavalt huvitav kirjanik tõesti. Mäherdune originaalne
fantaasia-küllus! Mäherdune viimistletud stiil ja seega ka: uus
kirjandus-žanr kui fantastilsed lood. /--/ Siin järgnevalt on siis
üles kirjutatud R. J. Z. 11. raamatu tistaadid ja plaanis need oma
blogides avaldada ka nüüd varsti. Sai nimelt alustatud nii ammu
nagu 2006-2007 nende R. J. Z. tsitaatide üleskirjutamisega. (Ja nüüd
siis jätkates 2019-2020). Natuke üritatud ka kui R. J. Z.
tsitaatide najal ka kui „edasi kirjutada“. Järgnevalt siis R.
J. Z. 11. raamatu tsitaadid. --
________________________________
(22.
07. 2020.)
--
Siin siis see kirjakoht järgenvalt taas esitatud. Sissjuhatavate
ridadega peab kohe mainima, et on äärmiselt kaheldav, kas kellegi
nii tuntud ja tunnustatud autori, nagu R. J. Z. viimistletuimalt
stiilseid lauseid kuidagigi n-ö „kommenteerida“ elik siis n-ö
„edasi kirjutada“ üldse saab? Kahtlen siiralt aga see järgnev
tekst oli algselt kirjutatud lihtsalt: „Ad se ipsum“
(„Ise-endale“, Marcus Aureliuse sõnadega). Kuid alustatud sai
selle järgneva kirjakohaga kunagi väga ammu (2006-2007) ja siis
jätaktes aastaid hiljem. Seega oleks järgneva kirjakoha n-ö
„vabanduseks“ vaid see, et see üsna palju aega võttis? (Seega:
juba homme avaldan selle kirjutise oma Google Incorporation
blogides!). -- Sest R. J. Zelazny on lihtsalt parim ja selle
tulemusena (siinsete ridade tagasihoidliku kirjutaja) endagi otsekui:
„edasi mõtelma pannud“...? -- R. J. Z. kui vaieldamatult üks
lemmik-kirjanikke, keda lugenud juba palju aastaid, midagi nii
erakordselt head, (omas žanris) et peab lihtsalt korduvalt lugema.
JA kuna see siin järgnev kirjakoht sai alustatud kunagi vägagi ammu
ja see aastaid aega võttis, siis ikka avaldan oma blogides.
Järgnevad on siis R. J. Z. 11 raamatu tsitaatite ainult n-ö
„kommentaarid“, ilma vähimagi erilise pretensioonita millekski
enamaks, lihtsalt tuntud autorile otsekui nõjatudes, üritades kui
„edasi mõelda“...? (Kuid lugejaid tuleb minu blogides vähe ja
kommentaare ilmselt ei mingeidki. Seega: avaldan lihtsalt n-ö
„nalja-viluks“...? ( = M.O.T.).
________________________________
ROGER
ZELAZNY: “Amberi üheksa printsi”. (“The Nine Princes
in Amber”).
________________________________
(20.10.
2006.)
“See
oli nukker kuid tõsi. Me olime nede jumalad ja kõik.” (lk.
101)
See
oli nukker kuid tõsi, minus on midagi jumalikku ja sellega siinkohal
ka piirdumisi! /--/ Ajastute jooksul on mõeldud jumal-olemisest,
terveid aegkondi on mõeldud juba jumalikkusest. Kuid milles see
tegelikult seisneb ? Olla jumal ? – See on nagu mingi lihtne kuid
täiesti seletamatu meelevald, lihtsalt nagu olla kuidagi teistest
erinev, olla üle teiste, omada mingit meelevaldset võimu üle
inimeste. See on nii kui ollakse lihtsalt nagu jumal. Ja sellega võib
ka rahul olla! Kõigiti! //
“Ja
kui siinse rahva pojad kaovad jumalate sõjas, siis teen ma need ühel
päeval oma lauluga surematuks...” Jumalate sõda on kui suur
ja koletu raevu sõda, milles ei säästeta midagi, ei ühtegi
elavat hinge. Möödunust jäävad rääkima vaid laulud, luule ja
vahest ehk ka ajalooürikud. (lk. 105.) Jumalate sõda ja iidsete
laulikute luule. “Suutsin mõjutada meie saatust ajas ja
ruumis”, (samas). Kes küll suudaks mõjutada kellegi teise
saatust ajas ja ruumis ? //
“Tahad
magada ole valmis unenägudeks”, Mida kirjutada küll
unenägudest ? Midagi sellist ei ole kirjutatud mitte kunagi, juba
rohkme kui 2000 aastat. Mida küll mina oskaksin kirjutada
unenägudest ? // “... asja olemus on selles, et on aine ja
selle vari. Aine on ainult //, tõline linn tõelisel maal, ja selles
sisaldub kõik.”, (lk. 106)
“...
piksenooled sähvisid kui kassikangas...” Naistes on midagi
kassilikku, nad liigutavad ennast kui kassid, ilmselt nad mõtlevad
ka nii kui kassid seda teeksid, juhul kui kassid mõtleksid. Kuid
miks näivad naised kui sellised olevat sarnased kassidele ? ( lk.
108).
“Ta
suudab selle abiga valitseda siinset kliimat. Jumal ise teab mida ta
sellega veel oskab peale hakata”. (lk 110) Jumal ka ei tea,
mida ma suudan, mitte keegi ei tea, mida ma tegelikult suudan.
Mõjutada kliimat ?-- Tühine asi minu jaoks. Ja mis sellest kõigest
kunagi küll välja tuleb? Mida ma suudan ja mida ma ei suuda...?
“..
elu on uhke, kuid üksildane, sest usaldada ei saa me kedagi. Hetkel
polnud ma sellest just vaimustuses kuid nii see kord juba oli.”
(lk 111). Minu elu on olnud uhke kuid üksildane, sest usalda ei ole
ma saanud mitte kui ühtegi elavat hinge. Momendil ma ei ole sellest
kõigest just üleliia vaimustatud kuid nii see kõik on juba kord
seatud. //
“....--
lõkketuled ulatusid kilomeetrite kaugusele, sajandite kaugusele,
lõpmatusse”. // “... vaid kelle elu on lühike viiv, mis pudeneb
põrmuks – ja nii paljudele saabub lõpp maailma lahinguväljadel.“,
(lk. 120). Müstilised lõkketuled ulatusid kunagi ammu kaugustesse,
pea-aegu lõpmatusse, sajandite kaugusele. Lõõmav leek kesk
sünk-pimedat ööd juhatamas kui teed... Olla just nagu sügisesed
lehekesed tuules, olla nagu sädemed tuules. Elu on üürikene, seega
tuleb seda kulutada võimalikult hästi. Otsekui sädemed tuules
oleme me kõik, -- otsekui tolm teel.
__________________________________
ROGER
ZELAZNY: “Avalloni püssid”. (“The Guns of
Avallon“).
__________________________________
“Ma
olen osa sellest kurjusest mis maailmas ja Varjudes eksisteerib.
Vahel meelitan end väitega, nagu oleks ma kurjus, mis võitleb
veelgi suurema kurjusega....”
/---/ Mis on see kurjus, mis eksisteerib? Vahel tuleb tõesti
meelitada end ja öelda, et ollakse kurjus, mis on vastkuti seatud
veelgi suurema kurjusega. Mis asi on selline mõiste nagu seda endast
kujutab “võitlev humanism”? Humaanusus kui selline ei saa ega
tohigi kunagi olla midagi abitut. Kui on olemas kindlad vaated ja
veendumused ei tohi samas kunagi jätta endast abitut muljet. vahel
peab isegi humaansus kui selline jätma endast palju ohtlikuma mulje
kui mistahes kurjus. Seda tähendab võitelv ja hambuni relvis
humaansus kui selline.
/--/
“...
aga kui saabub see suur päev, millest prohvetid küll räägivad,
kuid mille saabumisse nad eriti ei usu – jah, sel päeval, mil
maailm saab kurjusest täiesti puhtaks, kaon minagi needusi neelates
alla pimedusse.“
(lk 64). /---/ Aga kui saabub see suur ja seniolematu päev millest
on rääkinud teadaolevalt kogu senise maailma müstikud ja
prohvetid, -- päev, mil maailma on kurjusest puhtaks tehtud, kes
teab, kunas selline päev peaks kunagi saabuma, või kes siis enam
millegisse või kellegisse usub üldse, -- see on siis viimane päev
üldse ja siis, ja ainult siis võib kaduda võitlev kurjus, mis on
vastakuti seatud veelgi suurema kurjusega... // “Naised“... //
Naised, mida kujutavad endast naised kui sellised ? Mitte kunagi,
kogu inimkonna ajaloos ei ole naised kui sellised kirjutanud mitte
ühtegi tõsiseltvõtevat raamatu, pole maalinud ühtegi
vaatamiskõlbulikku maali, pole komponeerinud ühetgi arvestatavat
heliteost. Mis mõte on olnud ajastute vältel naistel kui sellistel?
Mitte mingit mõtet, ei kunagi; naistel pole kunagi olnud
mingisugustki mõtet. Ehk seisneb nende, naiste, mõte lihtsalt
paljunemises, reprodusteerumis-võimes. Kuid millegi sellisega saab
hakkama kogu orgaaniline loodus, lihtsalt reprodutseerides iseennast,
sellega saavad hakkama isegi putukad ja kõik imetajad. Kuid milleks
isegi kirjutada naistest kui sellistest?! //..../---/... „Kahvatud
fuuriad mingist armsast külmast põrgust. Relvastatud ja
soomustatud. Pikad heledad juuksed. Silmad kui jää“.
/---/ Mis puutub naistesse siis tuleb väita, et nad jagunevad vaid
kaheks, on vaid blondid ja brünetid. See on kogu nende mõistmine ja
arusaamise võime. Millestki muust nad ilmselt mõelda ei suudagi.
Filosoofilisest esteetikast pole neil vähimatki aimugi. Jääv on
ainult kosmeetika, väline mulje ja kogu muu armetus selle pealegi.
Kahtlemata on naistel kui sellistel mingeid meetmeid, mis mõjutavad
kaasinimeste elu ja kogu tegevust. Millal küll, mitu sajandit
hilhjem kül vabanetakse sellest taagast, mis on inimesi, mõtlevaid
inimesi painanud juba sajandeid. Liigne ja liigagi meelevaldne mõju
kaasinimeste üle. Kuidas ja millal sellest kunagi küll lõplikult
vabanetakse?! // Pikad juuksed on naisi kui selliseid alati paremini
iseloomustanud, seda juba pikki aastakümneid, vahest ka sajandeid.
Sinised ja hallid silmad nõndasamuti. Mida küll väita siinkohal
kogu selle keerulise temaatika kohta nagu naised seda endist
kujutavad? // „...Ratsutavad
valgetel tuld purskavatel hobustel kes söövad inimliha.”
(lk. 68).
“See
oli selge puhas oja, mis laskus mägedest ning oli kaasa toonud ka
pisut tippude jäisust”, (lk 72). /---/ Kõrgmäestiku õhk,
kõrgete mägede hõng, kui palju küll oma elus olen olnud ma
kõrgel mägedes. Kõik on seal teisti, seal kõrgel mägedes. Mägede
tuul toob endas alati kaas kevadist värskust, on külm ja karge ja
nii puhas. Ainult kõrgel mäestikes saab tunda värskeimat kevadist
hõngu. Pragu siin kirjutades, meenuvad ammused ajad. Kuidas küll
kunagi kevadeti oli, kuidas oli mägedes. Kuidas õhkab külma
helesinine liustikujää. Kui kena on olnud küll kõrgel mägedes!
“Päikesevalgus
langes mu näole ja ma katsin silmad käsivarrega. Ning umbes sel
kohal tugevadas unustus oma haaret ja surus mu oma embusesse.”
(lk.151). /--/ Päikesevalgus langes mu näole... Kõrvetav päike,
mis paistab lõunamaade randadel ja on nii kahvatu põhjamaistel
randadel. Ei saa lihtsalt unustada päikesevalgust seni elatud
päevadel. Mida mõeldud on päikesest. Galaktika äärel, kaugel
galaktika serval paikneb mingi hõre ja spiraaljas täheparv, milles
paikneb ka mingi kollane kääbustäht nimega SOL ja mille kolmandal
kaaslasel on miljardeid aastaid juba arnenud elu kui selline, alates
ainuraksetest organismidest kuni isegi nõndanimetatud mõttelise
tegevuseni välja. Milles võib muidugi ka jätkuvaltki kahelda!
Miski ei anna alust oletada elu ja isegi ka mõttelist tegevust sel
selle kollase kääbuse kolmandal kaaslasel, kui tõdema seda kui
fakti ilmselt lihtsalt peab. Vahest tõesti, kuigi, jah, mõtlemist
kui sellist ei anna isegi oletada mitte, tegelikult siiski mitte...?
//
___________________________________
ROGER
ZELAZNY: “Oberoni käsi”. („The
Hand of Oberon”).
___________________________________
„...Ma
polnud tema jaoks enamat kui vaid elu sosin pimeduses“, (lk.
17). // R. Zelazny oma tunnustatud ja intrigeerivas sõnastuses, kas
ongi olnud ühtki teist nii viimistletud sõna-seadjat, kui see
tunnustatud Ameeirka kirjanik, kas keegi oskab paremini noid sõnu
ritta seada?
Ja üritades siiski, sest ka mulle meeldib, nagu R. Z. on kirjutanud
raamtukogude kohta, et „meeldib kui ümbritsevad ilusatest ja
tarkadest sõnadest seinad“...! -- Ja see tsitaat siinkohal: „vaid
elu sosin pimeduses“...? -- Lühidalt: sõnastatuna ületamatu, ei
oskagi kommenteeirda (kui seda siin järgnevalt siiski üritades?).
//
„...
Ma oli juba ammu õppinud tema vaikusehetki austama“, (lk. 33).
// Tulebki ju kõigiti asutada teise isiku privaatsust, on ju ometigi
inimesi kes omaenda privaatsust vägagi kõrgelt hindavad. On lihtsab
viisakam, austada teise isiku eraelulist omaette-hoidumist. Eraelu ja
sellega lahutamatult seotud privaatsus. Omaelu elada, oma peaga
mõelda, omaette oma elu veeta... Mis võiks olla soovitavaim? //
„...
et see paik tõi lihtsalt esile meie sõnastamata hirmud ja soovid,
segades neid võibolla mingite alateadvuse oletustega.“, (lk.
39). // Kohtade ja paikade mõju inimpsühholoogiale ei saa
alahinnata. Nii ärkvel kui und näes seostub erinevate kohtadega ju
mõndagi erinevat. Ja erinevate maadega, linnadega; ja isegi unes ka
oma isikliku mineviku kohtade ja paikadega. Mis aga on alateadvus,
mida see sõna tähendab, kuidas seda defineerida, see jäägu
siinki-kohal lahtiseks, (sest on veidi kaheldav, kas see sõna omab
üldse konkreetset ja üheti-mõistetavat tähenduslikku sisu?). //
„...
Kas võis olla, et osa minust otsis kaitset või vähemalt vastupanu
sümbolit selle suhtes, mis mind siin ümbritses?“, (lk.
75-76). // On oletatav, et osa inimese hingest vajab teatavat
„vastupanu sümbolit“ seoses sellega, mis ümbritseb. Sest
ümbritsev võib olla ju vägagi erinevat laadi, vahel osutada
sellele kui vastupanu, teistel puhkudel kas siis kohaneda või, (mida
juhtub harvemini) isegi kohandada ümbritsev oma soovi kohaselt,
rohkem või vähem tulemusrikkalt siis, arvatavasti tõesti...? //
„...mulle
aga meenus leegitsev kassipea, mis minuga kord kõnelenud oli, ning
ikka veel tekitas see mälestus külmavärinaid.“, (lk. 78). //
See motiiv oli R. Z. vaimustava Amberi-dekaloogia 2 raamatust,
„leegitsev kassipea“; küll oli alles huvitav seegi (nagu kogu
ülejäänud R. Z. kogulooming!), sedagi raamatut lugeda! Kõik need
nn „mõõga ja mantli lood“, see on otsekui uut žanrit loov
kirjandus. //
„...
juba tema loomuses oli esitada sündmusi nii, et midagi jääks
valejälgedele juhtivate oletuste varju.“, (lk. 109). // Juba
loomuses mõjuda teistele kuidagi eksitaval kombel, juhtides noid
varjatul ja komplisteeritud kombel otsekui „valedele jälgedele“...?
Selleks, et mitte muutuda liialt isiklikuks, liiga avameelseks, et
seda vältida kujundada oma käitumist varjatul ja petlikul kombel
eksitavaks. Jätta endast kellegi teise mulje, mainpuleerida
teisetga, jättes mulje, et ise oldakse ka keegi teine. (C.
Castaneda). Nii, et teised oskavad seda kujutletavat isikut hinnata
vaid ekslikul kombel, olles teatavast varjatud ja petlikust
käitumisest jäetud „valejälgedele juhtivate oletuste varju“
(R. Z., siin). //
„...
Tema võimed olid mulle arusaamatud, kuid need olid märkimisväärsed.
// Muuseas, ma usun, et vahel suudab ta teiste inimeste mõtteid
lugeda.“, (lk. 119). // See on täiesti mõistetav, et vahel
harva, jätavad mõne inimese n-ö „märkimisväärsed võimed“
arusaamatuks. Kuid vahel kui on olemas need kummalised ja müstilised
ja maagilised eri-võimed. Need, millest harilikult arugi ei saada,
mita aravatakse isegi mitte olemaski olevat? Ja siiski on need
varjatud võimed siiski vahel otsekui olema sja põhjustavad
tulemusi, mis on rohkem kui märkimisväärsed...? Näiteks
kaasinimeste n-ö „mõtete lugemine“ (ehk telepaatia) ei olegi
midagi eriti keerulist, eriti kui arvestada, et seda on võimalik
teha ka arvestatavalt distantsilt. Ja see on tõesti võimalik, isegi
üsna lihtne, nii ajalise vältuse kui arvestatava distanstiga
seoses. Ja nii, lihtne, et sellest ei saa isegi lahti, isegi
aastakümneid; kas sellest järeldub, et vahel ei soovitagi endale
noid „märkimisväärseid“ saljasi võimeid? Vahel juhtub. //
„...
Ma kardan teda nende tema tapvate võimete pärast, mille olemust ma
ei mõista.“, (lk. 120). // Seda tulebki ju karta, mille
olemust ei mõisteta. Nõnda vististi nonde saljaste ja
märkimis-väärsete n-ö „üli-võimetega“ seoses. Need
tekitavad kartust isegi hirmu, sest ei saada aru, millega on
tegelikult tegemist. Kuidas saavad need salajased võimed üldse
olmeaski olla, see on ju võimatu! Jne. Etc! Kuid ometigi midagi näib
olevat, väga harva ja vaid mõnel isikud, mingid tõelised võimed,
mis tekitavad muuhulgas ka kartust, sest need nii raskesti
mõistetavad ometigi, ju lihtsurelike silmis, ikka ja alati nõnda
olnud ja jäävadki olemas. Nagu keksajal vihati ja kardetid nõidu
(ja nagu neile kõik ka süüks pandi, kaasaarvatud
ilmastiku-nähtused, kui vili ikaldus, vms). Nõnda on tänaselgi
päeval, kuid keksaja nõidu nimetakase nüüd teisiti
(spiritualistid, selgeltnägijad, šamaanid, jms). Aga siiski, kui
need salajased võimed olemas on, kuigi harilikult arvatakse, et
ikkagi ei ole, siis neid ilmselt kardetaks, kuna neid ei suudeta
mõista, ei vähimalgi määral. Aga oma tulemustest, täiesti
reaalsete kaasumiste osas on need saavutused tõesti märkimisväärsed,
abusrdne küll aga lausa n-ö „Jalustarabavad“. Äärmiselt
muljet-avaldavad... (nt kuida saab üks inimene ümber kujundada,
ainu-isiklulislet inimliigi ajaloo võimsama relvastatud
organisatsiooni nagu NATO? Võimatu eks ole? Aga juba teostatud.)
Võtta seda kui nalja, žanriks, siin kommenteerides on ikka
fantasika m- ja ulmekirjandus.)). //
„...
või siis on tal mingi uus plaan. Ta pole kunagi rahuldunud
pealtvaataja rolliga. Ta teeb alati mingeid plaane. Ma võin vanduda,
et isegi magades.“, (lk. 122). // Või on neile salajste
ülivõimetega inimestel mingid üsnagi konkreetsed plaanid? Pigem
mitte, see, mida nad korraldavad näib kujunevat täiesti
juhsulikult, ostekui pool-juhuslikult ja sedgai pikema ajavahemiku
möödudes. Ja ei ole nagu ühe inimese poolt teostatud plaan, vaid
nagu see kogu nn „elutu üldisus“ (Hegel: „unlebendige
allgemeine“). JA muidugi saab plaanida ka magedes isegi, otsekui
iseend aunenägusi otseselt või kaudsemal kombel kujundades, ostekui
„unes nõidudes“, teadlikult ja tahtlikult suuta, kasvõi väga
pika aja jooksul oma unenägusi teadlikult-tahtlikult suunata? (C.
Castaneda). // Vahel mõni rahulub just nimelt, rõhutatul kombel nn
„pealtvaataja rolliga“, vaatab kõike nagu otsekui kõrvalt ja
arvab seejuures, et vaatab timivaid inimesi ja toimuvaid sündmusi
sellevõrra objektiivsemalt. Ostekui kõrvalt-vaataja objektiiven
vaatenurk, ostekui „Igaviku vaatenurgast“ („sub specie
aeternatis“) R. Z.: otsekui ajatust ajatust vaatenurgast vaatan ma
seda kõike... (R. Z. „Today we choice faces“. „Täna valime
nägusi“.). //
„..vabadus-
ja võimutunne tekitavad elevust, üsna sarnast hulljulgusega, mis
vahel tuleb ette lahingus, kui riskantne, ent hoolega harjutatud
liigutus õnnestub --“, (lk. 126). // Nii vabaduse tunne, kui
selle kohased pürigimused on muidugi „Võimas tunne“, see on
ikka olnud hulkadele ja massidele ähmaslet teada jaloostki
(vanemastki ajaloost, mitte ainult n-ö „uusimast ajast“). See,
et ka võimutunne on midgai saavutamis-väärset, seda aimavad ja
teavad vähesemad. Mid aihaldavad kõik inimesed, kes omavad võimu?
-- Veel rohkem võimu! See on võimas tunne, muidug, see vabaduse
ihalus ja selle saavutamine. Aga võimutunne on midgai veelgi
ihaldmaise-väärsemat, see on palju tugevam tunne. (Vrdl. Nt. Fr. W.
Nietzsche & „Wille zur Macht“ = „Võimu-tahtest“). See
võimutunne võib tekitada ka n-ö „toniseerivat elevust“, kuid
samas on ka hullujulge ja seda selle sõna otseses mõttes. Sest ei
ihaldaks pigem vabadust kui teiste võimule alluda? //
„...
ma siiski tean, et mälukaotust ei ravita elektrišokiga. Elektrišokk
mõjub just vastupidi, hävitatades lühiajalist mälu.“, (lk.
144). // Olla loetud vastavast (erialasest) kirjandusest, et
tänapäevalgi n-ö „ravitakse“ mõningaid „psühhiaatrilisi)
häierid ja kõrvale kaldeid endiselt eletkrišokiga. Kui
tulemusrikkalt, see on muidugi kaheldav, sest elektrit kasutakse ju
harilikult muuks otstarbeks, kui erinevate psüühiliste haiguste
raviks. Kuid ajaloo väkltel on noid (juba ürgajal esinenud) nn
„psüühilisi haigusi“ ravitud veelgi barbaarsemal kombel kui
tänapävasteski psühhiaatria-kliinkutes sadistlikult elektrišokiga
ikka veel n-ö „ravitakse“. (Vrdl. nt. demonoloogia ja eksotrsism
keskaja kristlikus euroopas). J. Saarma: „Psühhiaatria minevik ja
tänapäev“.)). //
„...
või luges lihtsalt // mõtteid. // ... sest vahel sai ta sellega
hakkama küll.“, (lk. 145). // Mis see siis nii erilist on,
olla suuteline kaasinimeste „mõtteid lugema“? On ju olemas
keleline väljaend nagu telepaatia, mida defineeritakse harilikult
kui „mõtete lugemis ekunsti“ (kuigi mõtted on siiski midagi
iseensest mõsietavat, lugeda oskab ka igaüks ja kunst on samuti
midgai muud). Nii, et mingis mõttes nagu nn „telepaatiat“ ei
olekski üldsgei olemas. Ja kui lihtne see tegelikult on, ja kui
laialt levinud. Ikka on olnud šamaane, maage, nõidu, kelle jaoks on
see otsekui „igapäevane reaalsus“. Lugeda teiste inimeste
mõtteid, ja seda isegi arvestavavalt distanstilit ja pikema ja
jooksul, on praktikas eisnenud vägagi, liigagi igapäevane reaalsus
vahel...? Ilmslet on niisuguseid olukordi varem ka ette tulnud ja
tuleb ette tulevikus nõndasamuti. //
„...
muutes nii ka tervikpilti; / et elu tundus hägusa varjudemänguna,
varjusid heitva // rollis oli aga mingi igavesti kättesaamatuks
jääva tõde. // Et võiksin teada saada, mis on õige, ja sellest
lähtuvalt toimida.“, (lk. 146). // Vaatleja asupaigast sõltub
nii mõndagi, nt nn „kõrvalt-vaataja“ asukohast vaadeldes
tulekski otsekui „muuta tervikpilti“, kehtestada uued väärtused
seniste asemele, apelleerida tervele mõistusele (kuis ellega kaasneb
ka kõigi teiste hulludeks kuulutamine), rõhutada koolihariduse
osatähtsust terve inim-mõistuse puhul, vms, jne. // Varemgi on
arvatud, juba antiikajal, et inimelus ee on nagu hägus varjudemäng,
ja tegelik reaalsuses, ideelsus on tõeline tõde. (PLATON! Keda,
siisnete ridade kirjutaja, tõlkinud juba 3,5 viimast aatsat. 23
sajandit tagsi kirjutatud Platon on nüüd siis (minu blogides)
esimest korda eesti keeles loetav ja pealekauba veel 10 dialoogi
kokku! Platoni dialoogid, mi spidi olem akirjutatud „luulest
ilusamas proosas“ (Theodor Künnapas). Arvatakse, et kogu
Euroopalik filosoofia pidi olema vaid ääremärkused Platoni
dialoogidele. Ei kahetse, et üle 3 aasta Platoni dialooge tõlkisin
ja tõlgin ka kogu sellegi aasta, kokku siis üle 4 aasta. Kokku 12
dialoogi! //
„...
on miskitpidi hull. Kui meenutada, kuidas ta isiksus muutus, kuidas
tal käisid ringiratast erinevad tujud, siis võib selles märgata
midagi skisoidset.“, (lk. 157). // Aga kuidas defineerida seda
, mida harilikult „ühiseks mõistlikkuseks“ nimetakse („common
sence“), mis põhjustab massi-hsüteeirat elik kollektiivset
hullust ja kõiki seniseid veriseid sõud. Seda, n-ö „mõistlikust“,
mis inimesi harilikult loomadest kuigivõrd ei eristagi, see
pool-loomne ja hullumeelsuega piirduv skisoidne väärastunud
ajutegevus, või kuidas seda ka mitte nimetada. („Skisofreenia“
on ladina keelest tuletatud sõna mis pidavat tähendama „kahestund
hinge“. Jah, aga inimloomade kui liigi nimetuseks on „homo
sapiens“, mis pidavat tähendama isegi „mõtlev ehk tark
inimene“?!). //
„...
See oli minu elu kõige õnnelikum aeg. Seikulus, põnevus, nii palju
uusi asju, mida vaadata ja millega tegeleda.“, (lk. 159). //
Kirjanik räägiks siinkohale kui omaend lapsepõlvest või
noorusest, mis õnneks on paljudel juhtudel olnud kõige õnnelikuma
aeg, nagu elu näitab aja möödudes. Lapsepõlv ja noorus kui kõige
õnnelikum aeg inimese eluteel vist üldse, seikluslik, põnevaid
ettevõtmisi täis, nii palju uut ja huvitavat, millega tegeleda.
Hea, et inimelus vähemalt lapsepõlv ja noorus nii kena aeg vahelgi
on. Sest ülejäänud elu ei vääri vist erilisi kommentaare, tühine
askeldamine, mingi sehkendamine reprodutseerumise sihil, siis
vaanemine, erinevad haigused ja siis vältivalt lähenev lõpp, kui
viimane vaatus: surm. //
„...
läbinisti korrumpreerunud // oma ülbuses rikkunud mingit
metafüüsilist tasakaalu enda ja Kaose vahel ... // Siis panin
tähele, et ta räägib üldse kõigest ülima enesekindlusega –
fanaatiku kombel.“, (lk. 161). // Vahest on olulise, kui mingi
raskesti defineeritav metafüüsiline tasakall, just pigem hingeline
tasakaal elik siis harmoonia. Kooskõla inimese mõtete, sõnade ja
tegude vahel. Tasakaalus hing, harmooniline isiksus, nee don ju
komplimendid? // On ülimat liialdatud esneskindlust, mis arnaneb
fanatismiga, mida vahest tõesti tuleks taunida? Fantaailisus ei ole
kompliment? (Einar Laigna). //
„...
Lihtsalt ma ei usalda kedagi lõpuni – kuni on ka muid võimalusi.“,
(lk. 163). // Liiga palju ei tasu usldada vist tõesti kunagi mitte
kedagi, peab sellevõrra vähem pettuma. See on vist ikka reegliks
olnud nagus eegi, et ikka kiputakse liialt usladama, ja liiga palju
endast välja näitama, et siis sellevõrra rohkem pettuda saada...?
//
„...
Mul on siin kõvasti aega olnud – mis pole suurem asi, kui seda
just mõtlemiseks ei kasuta. Nii, et ma mõtlesin.“, (lk. 168).
// Jah, aga kui ei leidugi otsekui aega, et rahulikult ja
tasakallukalt n-ö „oma peaga mõelda“? Vahest on see mõtlemine
niisugune luksus, mida ei saa isegi teistelegi lubada. Vahest on
mõtlemine, mingit sorti ajutegevus, pigem selle asemel kui preemia,
vahel kui pilge või isegi karitus. Aga siis on ju loomad ka
karistada saanud, sest ega need loomadki ju ei mõtle. // Ja teisest
küljest on kogu teadusliku mõtlemise ja kogu ajastuid vana
kooliharidus terve inim-mõistuse eetskõnelejaks. Ja alati jäävad:
„Filosoofia alatiselt vallutamatuks jäävad mäetipud, mille
ahvatlus jääb alati psüima...“ (Arthur C. Clarke). //
„...
Kui ma oleksin tahtnud enamat, kui mul on, oleksin ma teadnud, mida
teha. Ma ei teinud seda.“, (lk. 175). // Liiga palju tahta või
soovida on ka vist võimatu. Üritada võib aga ka see on vaid
haruharva saavutatav. //
„...
stiilne, funktsionaalne, tappev ja omal kombel kaunis...“, (lk.
180). // (Piirdudes sellegi tsitaadi puhul R. Z. enda sõnastusega,
mis on ju ületamiseks lihtsalt võimatult stiilne ja „omal kombel
kaunis“.) //
__________________________________
ROGER
ZELAZNY: “Kaose kojad”. (“The Courts of Chaos“).
__________________________________
“Sõduri
roll oli minus kõige tugevam. Oma kohuse täitmine. Ent mitte ainult
kohusetunne. Midagi oli veel...”, (lk. 25). /---/ Noorsõdurid
ei karda midagi. Nad isegi ei mõtle surma kui võimalusegi peale.
Kuid kes mõtleks, kes on kunagi surma peale üldse mõelnudki?
Ilmselt mitte keegi ja ei kunagi, lihtsalt ei teatagi, et surm kui
selline on tõesti olemas. Enne ei mõelda, kui on kord juba liiga
hilja, et mõelda. Tegelikult vahest peakski surmast mõtlema iga
päev ja iga minut. Selleks, et harjuda selle koletu mõttega. Mis
siis, et selline mõte rikub ära iga tunni, mis elamiseks on
määratud...? Kuid vähemasti ei jää nõnda aega ebaolulise jaoks.
Elada tuleb täiega, võttes surma kui võimaluse ja ülima nõuandja
endale lõplikuks orientiiriks. // Sõduri roll on ka minus olnud
alati kõige tugevam, Au ja kohusteunne ja loomulik väärikus. See
kõik ei ole siiski vaid ainult kohusetunne. See ei ole mingi
sõltuvus mingitest väärtushinnagutest ja kriteeriumitest. See ei
ole kohuse täitmine. Nõnda on ju aegade jooksul langenud miljoneid
sõdureid. See on pigem nagu mingi ökonoomilise majandamise
printsiip. Võimalikult väheste jõupingututsega võimalikult palju
kahju tekitada. Et need, kes ei mõtle siiski ka kahetseksid, nii ja
teisti ka...? //
“...
kuni vähegi võimalik ei usalda ma üldse mitte kedagi.”, (lk.
27). /---/ Mitte kunagi oma elu jooksul ei ole ma usaldanud mitte
kedagi ega mitte midagi. Lihtsad inimesed ei vääri kunagi usaldust,
nad ei ole seda kunagi väärt. Rääkimata siis juba kogu
usaldusest... Inimesed on üldse vähe väärt, kuid kui ei oleks
neid inimesi, kui selliseid, poleks ju üldse midagi...? /---/ Ja ei
saa ka midagi usaldada, vahest vaid saatust kui sellist, peab vahel
usaldama oma saatust, kui sellist...? JA peab ka uskuma, näiteks oma
õnne, kui sellisesse. Uksuda ja usaldada vaid oma saatust ja oma
õnne. Kuid ühtegi inimest, mitte ühtegi noist armetutest
kaasinimestest usaldada ei või ja mitte kunagi. Nad ei ole seda
kunagi väärt ega hakkagi olema. Nii on need lood siin laias ilmas.
/---/
“Ükski
mees ei saa seda mida ta tahab, sel moel, nagu ta tahab”, (lk.
30). /---/ Keegi pole kunagi saanud seda, mida ta tahab, seda mida ta
tegelikult tahab ja nii jääbki see olema. Ei saa kunagi seda mida
tahad, sel moel, nagu keegi tahab. Kahjuks ei ole see lihtsalt
võimalik. See mis jääb on vaid elatud mälestuste virr-varr ja
ähmane lootus paremale homsele. Kuid homne päev toob haruharva seda
mida on oodatud ja igatsetud ja soovitud. Nii, et nõndamoodi just:
keegi ei saa kunagi seda mida ta tegelikult tahaks. Ja mõni ei
tahagi, -- ei vääritut elu ega poolikut armastust ega alandatud
au. Ja mõni mõtleb siis, et ei tahagi midagi. Võibolla tahta vaid
mitte-midagit. Tühjust, haaramatust, olematust. Parem õudne lõpp,
kui lõputu õudus. Müüt kui selline ei ole relgioon, see on kui
kirg ja kannatus, kuid see on palju rohkem veelgi väärt. Kuid mida
ma siia kirjutan, praegu juba? /---/
“Ma
kahetsen, et minulgi on osa siin toimunus ning nüüd olen ma teel,
et seda heaks teha.”, (lk. 36). /---/ Ma tean seda tõesti, --
ka minul on olnud oma roll täita selles kõiges, mis toimunud on.
Minu osa on olnud kõige raskem. Sest mina ju oskan veelgi ka
vastutada. Lihtinimised ei oska enam ammugi, vahest juba sajandeid
endi eest vastutada. Kuidas ma saaksin heaks teha seda, mis juba
ammuilma toimunud on? Kuidas ma küll saaksin...?! -- Selge ju on, et
muuta olnust ei saa enam midagi, ei mitte kui midagi. /---/ -- Ma
olen palju korda saatnud oma elu jooksul. Lihtsalt selle tõttu
peamiselt, et olen olemas. Kas saab olla süüdi see kes lihtsalt oma
olemas-oluga kutsub ellu elavat kaost, see kes külvab kaost iga oma
mõtte ja teoga...? -- Ei see ainus ei saa süüdi olla, ei oma
mõtetes ega oma tegudes. Nii on lihtsalt sätitud, nõnda olen ma
lihtsalt loodud. -- Mina järelikult ei vastuta ei oma sõnade ega ka
tegude eest. -- JA nõnda las olgu, nõnda las jäägu see kõik mida
ma näen. Otsekui ajatust vaatepunktist näen ma seda kõike. Justkui
mosaiigikillud kaleidoskoobis vormub elatud elu ja see kõik mis
ootab veel ees. /---/
“On
tekkinud suur keeris ja see kasvab. Liigub edasi, hävitades teel
varjumaailmu, ning ei peatu enne kui on jõudnud ... /---/ -- ja Kaos
valitseb jälle üle kõige.” /---/ “Näen ma nüüd tõesti
seda, kuidas kõigest olemasolevast voolab välja vorm, sisu ja elu
?”, (lk. 47). /---/ On tekkinud midagi seniolematut, seda võib
kirjeldada kui kõike ja kõiki hõlmavat kaost, kui mingit
mõistetamatut keerist, kui midagi seniolematut. -- Kirjeldustest
enam ei piisa, midagi seniolematut on vallale pääsenud. -- Midagi
sellist, mida kunagi varem tegelikult nähtud ei olegi olnud. Kuidas
seda kirjeldada...? -- See kõik, mis on vallale pääsenud on
tegelikult midagi seniolematut ja kirjeldada seda kõike lihtsalt ei
saa. Ei jaguks sõnu. -- JA kuidas saakski kirjeldada midagi sellist
mida kunagi varem isegi nähtud ei ole...? -- Kas näen ma tõesti
midagi sellist, seniolematut, vaatan kuidas olemas-olemisest, kogu
olemusest kui sellisest voolab välja kogu vorm ja olemus, kogu sisu
ja elu ? /---/
“Erinevad
autorid ei jutusta sama lugu ühtemoodi. Isikliku stiili erinevusi ei
saa vältida.”, (lk. 48). /---/ -- Erinevad autorid ei jutusta
mitte kunagi sama lugu mitte mingiski mõttes samamoodi. On ju olemas
selline asin nagu mõtlemine ja on sama palju erinevaid mõtteviise,
kui on olemas olnud erinevaid inimesi. -- Kõige olulisem
kirjandusliku mõtlemise juures ongi midagi nii tabamatut ja raskesti
kirjeldatavat nagu isiklik stiil. See on midagi raskesti mõistetavat
ja ometigi samas kui midagi peamist ja määravat. Isiklik stiil. --
Kui ma mõtleks, mis oleks minu isiklik stiil, lihtsalt juba
kirjanduslikus mõttes, siis see oleks midagi kummalist: poeetiline
ja ka retooriline sõnakunst ja stilistilises mõttes oleks määravaks
kõikehõlmav iroonia. Irooniline, isegi küüniline sõnasedamise
kunst. Just säärane ilmselt peakski olema tõeliselt novaatorlik
kirjanduslik stiil. -- Kuid kirjandus kui selline ei hõlma mitte
sugugi kõike, oluliseks on ka see, mida keegi oma isiklikus elus on
teinud ja korda saatnud. -- JA kui palju, kui lõputult palju
kaasinimesi, nii heas kui kurjas mõjutanud...? -- See on ilmselt
kõige olulisem. -- Nõnda tekib inimese enda lugu ja nõnda kujuneb
ka inimest iseloomustav kirjutamise stiil. -- See võib olla vägagi
erinev reegliks loetust. Kuid kui inimese lugu ja kirjutamise stiil
on kardinaalseltki erinev tavapäraseks loetust siis on kirjapandu
kahtlemata ka lugemist väärt. Seda vähemalt, vahest, harva, ka –
kaasa-mõtlemist väärt...? Võibolla tõesti, juhul kui hästi
kirjutada...? /---/
“Mõni
aeg sobib paremini peensusteks ja mõni aeg toore jõu kasutamiseks.
Ma olin vihane ja mul oli kiire, nii, et ostusele jõudmine oli
lihtne.”, (lk. 57). /---/ -- Nii mõnedki ajastud inmkonna
ajaloo jooksul on sobinud rohkem peensusteks. Olgu selleks siis
rafineeritus või iroonia, või isegi puhas küünilisus elik siis
sarkasm. -- On olnud juba terveid ajastuid, mil stiilipeensusi on
hinnatud kõrgeimaks. -- Kuid vahel ei sobi enam eufemistlikult
peenutseda. vahel tõesti, inimeste ajaloo mustematel päevadel
sobivad vaid tooruse ja jõu kasutamine. Kuid kuidas defineerida
jõudu ja selle kasutamist? -- On see üldse midagi lihtsasti
mõistetavat? Ilmselt on tõesti nii nagu juba ajastuid on öeldud,
et nii kuidas ajad seavad, nõnda kujunevad ka kombed. Olgu siis nii,
olgu siis nõndamoodi...? /---/
“...
vaid üksikud inimesed saavad väita, et neile pole kunagi tundunud,
nagu oleks maailm, mida nad end ümber näevad vaid nende enda
ettekujutluse vili. Kas oleme siis sellega rahul, selle üle uhked?”,
(lk. 65). /---/ -- Mida võivad inimesed üldse väita, kas isegi
seda, et kogu maailm, mida nad enda ümber näevad võiks olla vaid
pelgalt nende enda ettekujutluse vili...? -- Kas ta siis seda ei
ole...? -- Pole oluline kas see on tõsi, tõsi on aga see, et
subjektiivne eluline antus valitseb iga üksikut indiviidi kogu nende
elu vältel, subjektiivne antus on alati lähim, esmane ja peamine.
Kogu objektiivsus paikneb kuidagi kaugemal, on võõras, tihtipeale
vaenulik ja võõras, isegi võõristust tekitav. -- Ja mida muud
siin öeldagi: filosoofia kui selline on olnud keerulisem millega
inimesed 25-30 sajandit on tegelenud ja need kes ei mõista
filosoofiat kui sellist, mõtlemise rafineeritumat ja viimisteletumat
kunsti, -- tegelikult nagu ei olekski mõtlevad inimesed...? /---/
“Ta
oli täisulik kaaslane, naerdes kõigi mu naljade peale ja ärgitades
mind endast rääkima.”, (lk. 71). /---/ -- Milline küll võiks
olla täisulik kaaslane, täiuslik naine, kui selline...? -- Peamine
on naiste puhul ilu, kehaline veetlus, ilu mida oleks raske
kirjeldada kuid mida ei saa jätta kirjeldamata. Ilu kui selline,
veetlus, ligitõmbavus, seksuaalne veetlus. Milline oleks küll
täiuslik naine, kui selline...? -- Kahtlemata peaks ta olema arukas,
naiste puhul vist ei saa, ei ole lihtsalt võimalik öelda, et naine
peaks olema ka tark. Pole selleks ka mingit tarvidust, targad ei ole
need naised olnud vist kunagi. Mis neid huvitavaks teeb on pigemini
mingi taiplikus, kavalus, eriti just: psühholoogiline peenus, asine
arukus ja igapäevane oskuslikkus ja kavalus. -- Kuid veetlev on
ennekõikke just rumal naine, kel olemas kõik naiseliku veetlust
iseloomustavad atribuudid nagu seksuaalne külgetõmbejõud ja
esteetiline võlu. Kuid mis on need naised muud kui mõtlemisvõimetud
loomad. Mida muud on nad kunagi olnud...? -- Paljuneda oskavad ju ka
putukad, tõesti, tõesti. Jääb hämmastav mulje nagu need naised,
kui sellised polekski kunagi mõelnud. Nad lihtsalt paljunevad, ja
sellega oleks nagu nende lihtne eluülesanne ka viimseni otsekui
täidetud. Kuid kes mõistaks naisi, kui selliseid...?! /---/
“..
tema ebamaise võlu püünistesse jäänud.”, (lk. 72). Sic!)).
/---/ -- Millised peaksid naised küll olema, et nende
iseloomustamiseks kasutada sääraseid sõnu nagu näiteks “ebamaine
võlu”. Ilusaid maale on igaüks näinud, kuid mitte mingit
ebamaist võlu pole vist keegi veel täheldanud. Pigem on see
meeleolu, ajutised ajendid, kasvatus ja kultuur, mis teevad ühel
naise tõeliselt ilusaks. Mingeid absoluutseid väärtusi ja
kriteeriume nagu ju mängus ei olegi, ilmselt pole ka kunagi olnudki.
Kuid muidugi on vähesed naiste hulgas ka ilusad. Kuigi neil ei lähe
just hästi, nende eluteel, neil ilusamatel naiste hulgas. -- Miks?
-- Sest enamus naisi on ju alati olnud vanad, juba liiga vanad ja
inetud. -- Ja osa naisi on olnud juba eluaeg inetud, ja sellisetks
nad ka jäävadki, kuni nende elupäevade lõpuni. -- Nii, et lõppude
lõpuks võib küsida: mis on see naiste ilu ja ebamaiseks nende
väheste ja haruldaste ilusate naiste veetlust küll ilmselt ei
mingil ajastul küll nimetada ei saa. Kahjuks siiski mitte, kui vahel
näib, et oled leidnud selle kõige õigema. Mäherdune eksitus !
/---/
“Ta
pürgib millegi poole ent teeb selle vea, et süüdistab maailma oma
ebaõnnestumistes.” // “Küsimus on tegelikult igaühes endas,
selles , kuidas ego on ühest küljest seotud maailmaga teisest
küljest absoluudiga.”, (lk. 83). /---/ -- Iga elav hing
püüdleb omale elamiseks määratud aja jooksul millegi poole, olgu
see siis midagi lihtsasti-mõistetavat või midagi haruldasemat,
vahel püüeldakse ka millegi enama poole, näiteks isegi absoluudi
kui sellise poole. -- See kõik on võimalik. -- Otsida leida midagi
igapäevasest elust või tõsta oma nokk taevaste poole ja ihaleda
absoluutseid väärtusi. -- Mõlemad variandid on võimalikud ja
võrdselt tõesed või väärad. -- Kuidas on inimene seotud ühest
küljest maailmaga ja teisest küljest absoluudiga...? -- Kuidas ka
ei vastaks selle küsimusele, vastused on ikka väärad ja kedagi ei
saa süüdistada ebaõnnestumises. /---/
“Sa
jääd üksi võõrasse maailma – ilmingute maailma. Mulle meeldib
üksi olla. Ma olen endaga üsna rahul. Ja ilmingud meeldivad mulle
ka. Ent alati eksisteerib ka absoluut, mis sind kutsub ja rahutuks
teeb“.
/---/ -- Olla üksi täiesti võõras ja viimseni uudses maailmas.
See ei ole just lihtne aga ei ole ka keeruline. Lihtsalt kõik on
täiesti uus, kõik millest sa oled oma elu jooksul mõelnud on
korraga kaotanud kogu varem omistatud tähenduse. Kuid jõudu ja
teadmisi näitabki just see, et saada hakkama ka täiesti uudsetes
olukordades, täiesti uudses maailmas. -- Need kes selle katse läbi
teevad, on tõesti teistest paremad, on parimad inimeste juures. --
Sest uudne on ju iga päev ja nõnda aastaid. -- Uudne võõristav ja
täiesti võõras. -- Need kes sellega hakkama saavad on parimad
inimeste hulgast. Nii, et võibki väita, nüüd aastaid hiljem, et
ma olen endiselt rahul endaga ja enda kohanemisvõimega. /---/ --
Kuigi kõige rohkem laias ilmas meeldiks mulle taas lihtsalt ja
loomulikult üksi olla...? -- Kuid kuidas seda saavutada ei tea ma
veelgi, veelgi ei tea, aastaid, palju aastaid hiljem...? -- Vahest ei
olegi üksi-olek enam võimalik...? -- Kuid mis siis, ajastute vältel
on keerulisemagi hakkama saadud. -- Järelikult tuleb hakkama saada
selles hämmastavas uudsete ilmingute maailmas. -- Kuid alatiseks
jäävad püüdlused ja lootused paremale homsele, mis rahutuks
teevad ja palju uut ja enmat tõatavad...? -- Ja alati jäävad alles
ülimad püüdlused, näiteks nagu absoluut kui selline. -- Tuleb
lihtsalt jätkuvaltki, iga päev, anda endast parim.
/---/ -- „Ma
nimetan neid ideaalideks. Igaühel on mingid ideaalid. Kui sa ütled,
et ma peaks nende poole pürgima siis olen ma sinuga nõus.”,
(lk. 84). /---/ -- Mis on ideaalid kui sellised...? -- Mina peaksin
ju teadma, olen end juba lühinägelikuks lugenud ja väga hästi
kursis kogu euroopalikul filosoofiaga...? -- Ideaalid on mingis
mõttes kui mingi üldisem sihiseade. Ideaalid kutsuvad üles ja
innustavad edasi pürgima. -- Mida kõike ei saa idealiseerida,
ilmselt kõike saab. -- Sest ka minul on oma ideaalid...? -- Elul kui
sellisel pole ju kunaski, kõikide ajastute vältel polnud ei
vähimatki mõtet. -- Kuid alati on olnud püüdlemine millegi poole,
alati on tahetud olla lihtsalt endast parem, püüelda millegi endast
kõrgema poole...? -- Nii on alati olnud, kuid kui elul kui sellisel
pole olnud mingitki absoluutset mõtet, siis ainus mis üle jääb on
elule kui sellisel mingigi mõte omistada. -- Elule mõte omistada,
luua teatav üldisem mõte, kui idee, isegi kui absoluut, mingi idee,
mis kehtiks kui absoluut. -- Vahest selles ongi elu kui sellise mõte:
omistada elule mingi üldisem ja absoluutse kehtivusega mõte. Kuid
sellest kirjutan ma hiljem, sellest kõigest kirjutan ma kunagi
hiljem...? /---/
“Ma
pean tunnistama, et sinu järjekindlus tekitab isegi pisut imetlust,
nagu ka see kuidas sa ideaalidele vihjasid.”, (lk. 85). /---/
-- Peab olema järjekindel, see kutsub alati esile teatavat imetlust,
ülim järjekindlus kutsub esile isegi austust. -- See on nagu endale
truuks jäämine, endaks jäämine kõikide, vahel isegi äärmiselt
negatiivsete asjaolud kiuste. -- Endaks tuleb jääda ka kõikide
asjolude kiuste. -- Mida mina mõtlen ideaalide kui selliste all las
jääda esialgu mõistatuseks. See on liiga keeruline teie vaevatud
kõrvade jaoks...? /---/
“...
arvad, et ma pole sellistele filosoofia algkursuse kõrvalharudele
kunagi mõelnud. Fakt, et sa leiad maailma kasutu olevat kõneleb
rohkem sinu kui maailma kohta.” /---/ -- See fakt, et ma leian
maailma oma peamises kasutu olevat ei kõnele midagi erilist minu kui
sellise vastu, see kirjeldab seda kuidas subjekt mõistab ja mõtestab
reaalsust, mida säärasena võttes ei ole isegi olemas mitte. -- On
ju ainult reaalsuse erinevad tõlgendamise viisid. -- Reaalsust kui
sellist ei tarvitsegi olemasgi olla, vahest on see vaid inimeste
omavahelise kokkuleppe asi. -- Või midagi enamat veelgi. --
Reaalsust, üheti-mõistetavat reaalsust, ei tarvistegi olemas olla.
-- Muidugi see ei ole mingi filosoofia algkursus, see on kõrgeima
taseme arvutuste tulemus. Ülim, mis võimalik on reaalsuse tajumist
kirjeldada. Kuid nõndamoodi, reaalsuse tajumise pelga kirjeldamisega
ei öelda ju midagi reaalsuse enda kohta. -- Öeldakse vaid, et
inimolend on suuteline reaalsust kui sellist tajuma ja seda tajumise
protsessi, vahel parimate ja targemate puhul, on püütud ka
kirjeldada üritada. -- Kuid muidugi kõneleb fakt, et ma leian
maailma ja olemise kui säärase peamises kasutu ja mõtetu olevat,
midagi ka minu kui inimese kohta. -- Kuigi pole teada mida
täpselt...? /---/ “... mingil arusaamatul põhjusel oled sa
siin, täis iha ja pürgimust mõjutada minu võltsi eneseteadvust,
mitte aga – vabana taolisest mõttetusest – teel oma absoluudi
poole.” /---/ Kõik inimesed sünnivad juhuslikult, veedavad
enamiku oma eludest täiesti mõtetult ja surevad paratamatul kombel.
-- Nii on need lood olnud loendmatul hulgal sajandeid. -- Kuid keegi
ei mõista veelgi...? -- Pole olemas õnne ja õnnetust, on olemas
vaid mõistmine kui selline, ja rafineeritud mõistmise viis, mis ei
võta ilmselt midagi eriti tõsiselt, ei õnne ega ka õnnetust,
näitena...? -- Mingil arusaamtul põhjusel sa lihtsalt elad ja tajud
ümbritsevat ja mõtled, et oled olemas. -- Kuid, kuidas küll leida
ideaale ja ülimaid eesmärke...? -- Osa inimesi ei vaja midagi
sellist, see oleks nende jaoks midagi liigagi komplitseeritut. Kogu
elusloodus paljuneb, nõnda need lihtinimesed mõtlevad, et tuleb
olla samal tasemel näiteks putukatega, süüa ja paljuneda. -- Kuid
kahjuks just neil ongi õigus, polegi muud mõtet kui süüa ja
paljuneda. Kuid ikkagi kui need inimputukad surevad, siis nad kahuks
vist mõistavad, et nende tühistel eludel ei olnud mitte kõige
vähematki mõtet. Ainus millega nad tegelikult hakkama said oli
paljunemine...? -- Muidugi on sellest aegade jooksul tehtud midagi
isegi otsekui peaaegu püha...? -- Kuid see ei ole seda, isegi puud
on jätkusuutlikud, rääkimata juba mainitud putukatest. Nii, et
kõike head teile mõtlemisvõimelised kaasinimesed...! /---/
“...
on eneseteadvus kusagil ratsionaalse ja reflekside vahel. Aga selle
eitamine oleks tagasiminek. Kui sa tuled absoluudi, selle isikut
eitava kõiksuse suunast...” / “...või tegi su absoluut vea..”,
(lk. 86). /---/ -- Mis asi on üldse eneseteadvus kui selline...?
Eneseteadvus on teadvel-olek ja teadvel olekut kui termini
tähistatakse kui teadvustatud olemas-olemist. -- Järelikult on
teadvustamata enesetavus lihtsalt üks olemas-olemise
primitiivsematest vormidest. -- Ratsionaalne olemine on alati olnud
mõtlejate silmis ülim, vähemalt suuta ja osata mõelda endast kui
mõtlevast inimesest. Enamik on seevastu nagu loomad. -- „Nad ei
tea, et see on surmajumal, mitte hulkade ja lollide jumal keda nad
pidutsedes ülistavad. Kuid Hades ja Dionüüsos on üks ja see sama
jumal...?“ (HERAKLEITOS). -- Mõtestatud elu on ülim,
ratsionaalselt põhjendatav maailmapilt on ülim, see lisab nimelt
kindlust igapäevaseks mõtetuks oleluseks. /---/ -- Muidugi absoluut
kui selline eitab üksikindiviidi, absoluudi vaatrenurgast pole
millelgi erililist tähtsust, indiviidil kõige vähem. -- Kuid
sellest kirjutan ma kunagi hiljem...? /---/
“Minust
voolas pidevalt läbi lõpmatuna näiv energia. Kõik hääled olid
kokku sulanud valgeks müraks ja kadunud.”, (lk. 101). /---/ --
Mis asi on energia või elujõud kui selline? -- Mis asi on jõud,
mida tähendab vägi kui selline? Midagi on, kuid midagi ei ole. --
Midagi nagu oleks, kuigi näha ja kompida ei ole mitte kui midagi.
Osa inimesi on kuidagi huvitavad, huvitav kas nad ka targemad on...?
-- Igaljuhul on ajastute jooksul omistatud mõningatele inimestele
rohkem jõudu ja väge, harilikult saavad neist šamaanid, targad,
vahel ravitsejad, hilisematel sajanditel kas mungad, vahel isegi
filosoofid, vahel lihtsalt teadlased. -- Kuid neil on midagi, mida
teistel ei ole...? --Nad suudavad palju kuigi see kõlab uskumatult,
need haruldased inimesed suudavad haigeid terveks teha ja terveid
hulluks ajada näiteks. -- Mis neist ka ei saaks, neid kas
armastatkse või vihatakse. -- Leigeks ei jäta nad kedagi...? --
Kuid ka sellest kirjuatn ma kunagi hiljem...? /--/ -- Valge müra,
kas see on nagu laviin, mis korra on liikuma hakanud ja mida ei peata
mitte miski, mitte kunagi enam iialgi...? /--/
“Tajudes
järsku terviku kogu ilu, oleksin tahtnud õhata..” /---/ “Tundus
nagu oleksin ma universumi keskpunktis ja püüaksin vaid tahtejõuga
tähti liikuma sundida.”, (lk. 102). /---/ -- Tajudes ühtäki
kogu olemasoleva terviku kogu hingematvat ilu tekiks vist tahtmine
seda ülistada...? -- On mõeldud, et kogu loodud või kujunenud
tervik, kogu Kosmos näiteks, on hingematavalt ilus, peaaegu, et
täiuslik, parim mõeldavatest võimalustest...? -- Siis korraga võib
tekkida hämmastav mulje nagu oleksid just sina korraga kogu
universumi keskpunktis ja kogu maailma-kõiksus loeks kui aeglaselt
kümneni...? -- JA see on siis kui nii laastav mõju ja jõud, et
tõesti jääb mulje nagu suudaksid sa tahtejõuga tähti liikuma
panna. See üle-meeleline ja ülim meelvald on väga mastaapne ja
väga haruldane tajumise viis. -- Kuid seda ihaldusväärsem...! /--/
“...
kuid ma teadsin, et asjade käik universumis ei sõltunud kõige
vähimalgi määral sellest, milline on minu ettekujutus õiglusest.”,
(lk. 104). /---/ -- Kuidagi on tõesti teada, et asjade käik kogu
teadaolevas Universumis ei sõltu mingilgi kombel sellest milline on
minu ettekujutlus õiglusest kui sellisest. Selliseid seoseid ei
saagi oletada. See oleks liigne liialdus...? /---/
“Siin
oli puhas ja värske paik – ja seda kuidagi tänu minule.”,
(lk. 105). /---/ -- Mida kirjutada siinkohal mägedest...? -- Vahest
vaid seda, et teatud sorti hingedele paistavad mäed ja mäestikud ja
terved mäeahelikud kõige paremini kui elamiseks sobivat. -- On see
ülbus ja arrogantsus või lihtsalt veidigi suurejoonelisem mõtlemise
viis...? -- Nii ja teisti on mäestiku õhk parim, see on kuidagi
sõnulseletamatult puhas ja karge täis kaugete kevadete parimaid
hõnge...? -- Kui osata ka nii mõelda nagu peaks mõtlema kõrgel
üleval mägedes...? -- Siis oleks nagu tänu suurejoonelisele
mõtlemisele nii mõnigi pea täis paremaid mõtteid...? -- Kui osata
nii kirjutada või mõelda oleks nii mõndagi parem, mägedes on
puhas ja karge ja kui seda kirjeldada, -- siis tänu minule...?!
/--/
“Siin
oli mingi salapära. See rippus õhus, hõljus koos tuulega.”,
(lk. 106). /---/ -- Mis on olnud või on veelgi saladuslik ja
salapärane...? Seda kõike on raske kirjeldada. Alati on olnud
olemas salastatud teadmised. Nii naistel kui meestel, või lihtsalt:
erinevatel inimestel. -- Kunagi usuti imedesse, sest kõik ümbritsev
oli irratsionaalsel kombel müstiline seletamatu ja salapärane.
Hilisematel aegadel on usutud reaalsusesse, kuigi kõik ümberringi
on masendaval kombel realistlik. -- Milline seletamatu vastuolu...?
-- Irratsionaalsus on realistlikum kui reaalsus ongi...? -- Kuid
alati ikkagi usutakse sellesse, mis on imetaoline ja seniolematu. --
Ilmselt saavad just nõnda pimedad nägijateks. -- Usk teeb imesi,
nõnda on need lood alati olnud. Ehk saavd ka kunagi tulevikus need
lood just nõndamoodi olema...? /--/
“...
külmas pilgus oli tunda vastumeelsust.”, (lk. 131).
“..
et sa oled läbinisti õilis – tugev ja karm, kuid mõistev ja
vahel ka õrn. Auväärne...”, (lk. 132). /---/ -- Milline
peaks keegi olema või näima? Mida tähendab õilsus, mitte abitu,
vaid õilsameelsus, mis võib vahel näida ka tugev ja karm. -- See
oleks nagu teatav humaansus, mis ei tähenda aga mitte just abitust.
-- Relvastatud õilsameelsus, ausameelsus. -- Sirgjoonelisus, seda
muidugi, ja ülim põhimõttekindlus. See kõik on vajalik, et olla
sina ise. -- Ei saa näida nõrk, kuid liigne ülbitsemine pole
samuti õigustaud. Usaldust äratav on tugevus ja varjatud karmus,
kuid seesmine õilsameelsus. -- Õiglustunne üle kõige
valitsemas...? /---/ („Tunded on rahavamassi või armastlemise
jaoks, võitled siis kui on vaja. Iga ilmaga!“ (Frank HERBERT,
„Dune“-pentaloogia.))
“Olime
alles äsja kohtnud, milleks otsida erinevusi.”, (lk. 135).
“..
ta tekitas mingit valulist igatsust; tema ilu sai nautida vaid
väikestes kogustes. /---/ “.. peituvat tavatut tarkust.”,
(lk. 138). /---/ -- Esmamulje on kõige olulisem. Selleks, et
kaasinimese üle lõplikku ja kehtivat hinnangut langetada ei pea
teada isegi mitte viis minutit vaatama...? -- See kehtib eriti naiste
puhul, paarist minutist piisab, et teada mida keegi on väärt olnud
ja mis ootab kedagi ees. Kogu elu on näkku kirjutatud, kõik mis on
olnud ja kõik, mis ootab ees...? /---/ -- Vahel saab näha ka
tõelist ilu, mille nägemine näib tekitavat juba midagi haruldast
ja erilist, isegi, et peaaegu valulist igatsust. Igatsust parema
maailma järele ilmselt...? -- Nagu oleksid näinud inglit või
haldjanaist. Kuid säärast haruldast ja täisulikku ilu saab nautida
vaid väikestes kogustes...? -- Igapäevasena luituks seegi
varsti...? -- Kuid vahest ka ei, vahest just selles ongi
suhtlemise olemus, leida see ainus ja õige...? -- Kuid kirjutada
sellest hiljem, esteetikas näib peituvat mingi seniolematult tavatu
tarkus...? /--/
_____________________________________
ROGER
ZELAZNY: „Valguse isand“. (“The Lord of Lights”).
_____________________________________
“Kui
sa mõtled deemoni all õelat üleloomulikku olendit, kellel on suur
vägi, pikk iga ja võime lühikeseks ajaks ükskõik kelleks
moonduda...”,
(lk. 26). /---/ -- Kes on deemonid kui sellised? Need on teatavad
täpsemini defineerimatud olendid kellel on mõju ja jõudu otsustada
kaasinimeste hea käekäigu üle. Kas deemonid on ka kurjad? Nad
võivad olla õelamad ja kurjemad kui kestahes teine. Kuid nende
kuraditega saab ka hakkama, kuidagi ometigi. Mida tähendab pikk iga?
Keegi ei ela igavesti. See üürike aeg mis meile siin maailmas
elamiseks on antud on liiga lühike aeg. Kahju, et see aeg on nii
lühike meile antud. Kuid sellega ei ole ka midagi teha.
“...
vahe on suur. See on tundmatu ja tunnetamatu vahe, vahe teaduse ja
fantaasia vahel , -- see on olemuslik erinevus. Kui ilmakaarteks on
loogika, teadmine, tarkus ja tundmatu – mõned kummardavad seda
viimast . // Ma võin tunnistada tundmatut aga iial mitte
tunnetamatut.”, (lk. 27). /---/ Mis on vahe tundmatu ja
tunnetamatu vahel? Tundmatu on see mida sa veel ei tea, tunnetamatu
on see, mis jääbki, alatiseks, mõistetamatuks. See mida ei teata
on paljuski veel õpitav, ja see, mis nõnda selgeks saab on teadus
kuivõrd see on midagi tundma õpitut. Kuid tunnetuse piirimaid
kompab vaid fantaasia, see ongi selleks, et mõista ähmaselt veel
tundmatut ja üritada mõista põhimõtteliselt tunnetamatuks-jäävat.
Selles kõiges on olemuslik erinevus. /---/ Kui peamiseks on
loogiliselt mõistetatav teadmine, siis sellega pole ammugi mitte
öeldud seda kõike mida öelda annaks. /---/ Milleks kummardada
tunnetamatut, -- see on midagi müstilist ja müstika on inimesi
huvitanud juba sajandeid, ei teagi miks. Ega nad ei mõista ju
müstika olemust, need kaasinimesed. Kuid nad ikka üritavad mõista.
Seega on minu töö juba suures osas tehtud. Nad on peaaegu valmis
mind uskuma. Mind ja minu tööd, mida nad tegelikult mitte kunagi
mõista ei suuda. Ka mina võin tunnistada vaid tundmatut, veelgi
veel mitte tuntut, kuid mitte midagi põhimõtteliselt tunnetamatuks
jäävat. /---/
“Kogu
universum on ilmutis. // Kõik muutub ja ometi jääb samaks. Päev
järgneb ööle... // iga päev on erinev, ometi on igaüks neist
päev. Suur osa maailmast on illusioon, ometi järgib see illusioon
oma eri vormides mustrit, mis on osa jumalikust tegelikkusest.”,
(lk. 31). /---/ -- Kõik on mingiski mõttes kui ilmutis, kõik
muutub ja kõik on mööduv. Maakera tiirleb ümber päikese ja
pöörleb samas, nõnda järgneb iga päev igale ööle. Ja iga päev
on tõesti ka erinev, iga päev on viimseni uus. „Samasse jõkke
me astume ja ei astu ka, kahte korda“. (Herkaleitos). /---/
Mis on illusioon, mis ei ole, mingis mõttes on kogu loodu kõui
mingi mõistetamatu illusioon, seega otsekui: jumalik tegelikkus.
/---/
“Kutsu
neis esile nood õilsamad tunded ja kõrgemad vaimuseisundid, mis
allutavad inimese jumalikule meditatsioonile.”, (lk. 37). /---/
-- Kutsuda kaasinimestes esile nende kõige õilsamad tunded,
järelikult siis: nende kõige kõrgemad vaimuseisundid. See oleks
nagu pidev protsess, üritada kui inimestest kultiveerida jätkuvalt
nende parimat osa. /---/ Mis on jumalikku alles jäänud tänapäeva
profaniseeritud maailmas? Kunagi usuti imedesse kuna kõik, mis
tähtsust omas oli usk. Tänapäeval usutkase reaalsusesse, kuna,
miski ei ole enam niivõrd lihtsasti usutav, miski pole enam
vääramatult tõene. Kunagi usuti imedesse, kuna peamiselt vaid
usuti, millegisse. Tänapäeval ei usuta millegisse, vahest vaid
reaalsusesse. Kuna miski pole enam tõene. /---/ Meditatsioon on mind
alati huvitanud, kuid mis siis kui ei saa enam mõeldagi mitte?! --
Kuidas siis oleks mõeldav mõtisklemine ? /---/
“Nimed
ei oma tähtsust // Rääkimine on nimede nimetamine, aga rääkimine
pole oluline. Ükskord juhtub see, mida ei ole kunagi varem juhtunud.
Seda vaadates kohtub inimene tegelikkusega. Ta ei suuda rääkida
teistele mida ta on näinud.”, (lk. 38). /---/ -- Kuidas
sõnastada teisiti rääkimist, on’s see tõesti vaid nimede
nimetamine? Kuid millest rääkima peaks, see on üldse teine
küsimus. Nimede nimetamisel kui sellisel pole erilist tähtsust. Kui
mõelda sellise inimese peale, kes pole kunagi üheski keeles rääkima
õppinud, siis on kummaline tõesti mõelda, et rääkimine kui
selline ei oleks midagi muud kui erinevate nimede nimetamine. /---/
Ükskord juhtub see mida kunagi varem ei ole ette tulnud.
Nõnda-mõistetuna on see kui kohtumine tegelikkusest tõelisema
tegelikkusega. Kuid kui vähe küll sõnad kirjeldavad kogu loodut.
Miski ei ole ju tegelikkuses sõnadega vahendatav. /---/ Kuidas
kirjeldada kaasinimestele seda kõike mida ma olen näinud? Kui kogu
psühholoogia on juba rohkem kui 20. sajandit olnud tabu? Ma ei oska
kellegile kirjeldada seda mida ma olen näinud, see ei ole lihtsalt
võimalik, kahjuks tõesti mitte. Kuid see mis ma näinud olen on
reaalsus, see on tegelikkus, ja seda ei saa eitada. Kuid kuidas seda
kõike küll kirjeldada? /---/
“Asjad
mööduvad, olemus jääb. Seega istute keset unenägu. Olemus näeb
vormiund. Vormid mööduvad kuid olemus jääb, nähes üha uusi
unesid.”, (lk. 40). /---/ -- Kõik on mööduv, kõik on jääv.
See on nagu mingi kummaline unenägu, millest ärgates ei mäleta
muud kui, et oled und näinud. See on üks väga kummaline unenägu,
millest ärgates jääb mulje nagu oleks elu ise, igapäevane maailm
üks suur unenägu. Ja see mida sa öösiti unes näed on veelgi
tegelikum reaalsus. /---/ -- Mis on olemuslikud vormid inimeste
mõtlemises? Neid ei olegi tegelikult olemas, jääv on aga see mida
sa unes näed, see on reaalsus, ülim reaalsus ja see jääbki
kehtima. /---/
“Hea
või halb, ütlevad targad, ei tähenda midagi // Hea ja halb ei
tähendagi midagi iseensest-võetut. On ka midagi teiselpool head ja
kurja. Kuid mis see on? See on kõigi võimalike väärtuste
ümberhindamine. Et oleks ka midagi, mis oleks teiselpool head ja
kurja. // See asi on “ilu”, mis on sõna, kuid vaadake selle sõna
taha ja mõelge. // Ja milline on kõrgeim omadus , mida üks vorm
võib püüelda? See on ilu // Mis on ilu kui selline ? Muidugi see
on ennekõike vaid sõna, kui selline. Võiks öelda ka kaunis või
kena, või mida iganes. Ilu on ainult sõna kui selline, kuid mis
jääb selle sõna taha, sellest just peakski mõtlema. Ja mis oleks
kõrgeimaks sihiks seatud kui jutt on olemisest või olevate olendite
või asjade olemisest ? See on ilu, see on midagi ülimat ja
kehtivaks jäävat. Seda tähendab sõna ilu. // Probleem pole
niisiis heas ega kurjas, vaid esteetilist laadi. // ... et unenägu
oleks sümmeetriline, rütmi ja rõhu , tasakaalu ja antiteesi nimel,
et teha asja ilusaks... // ... situatsiooni esteetikaga” // ...
esteetika mille tunistajaks te // olite, oli kõrgemat järku... //
mis on ilus, mis inetu.”, (lk. 41), (Fr. Nietzsche, S.
Kierkegaard! ETC!) /---/ -- Probleem kui selline pole seega ei hea
ega kurjas, ega selleski, mis jääb teisele poole nii head kui
kurja. See on aksioloogiline probleemi-seade. Kuid tegelik probleem,
kui selline on tõesti just esteetilist laadi. Hea on see, mis on
sama-aegselt ka ilus. Ilus on hea ja hea on ilus. Nii on ometigi
mõeldud juba aastatuhandeid. Hea on ilus ja ilus on hea. /---/ Et
unenäod oleksid sama ilusad kui parim tüdruk keda sa kunagi kohanud
oled. Et unenägu oleks just selline, millist sa kunagi näha oled
tahtnud. Et, näeksid vaid selliseid unenägusi, mida oleks võimalik
teha veelgi ilusamaks...? /---/ -- Muidugi seostub esteetika
konkreetse situatsiooniga. On ju olemas subjektiivseid ja
objektiivseid ilu teooriaid. Vahel tõesti, mõnel hetkel kehtib
subjektiivne iluteooria. Kuid on olemas ka selline asi nagu
objektiivne tõde, miks siis ka mitte midagi sellist nagu objektiivne
esteetilise ilu teooria...? /---/ Esteetika, mille tunnistajaks te
olite oli kõige kõrgemat järku, see kõneleb sellest mis on ilus
ja mis on inetu. /---/
“...
oleksid taas pöördunud küsimuse miks juurde, selle asemel , et
küsida kuidas.”, (lk. 42). /---/ -- Tuleb alustada küsimusest
miks, sest selles on kogu mõtlemise ja kahtlemise algus. See küsimus
“miks?” on kogu euroopaliku mõtlemise lähte-allikaks. /---/ Kui
küsida “kuidas?”, siis on sellega öeldud peamiselt vaid, et
kuidas parem oleks, või kuidas tegustseda, sellega on minetatud
autentne kahtlemine kui selline, see, mis algab küsimusega “miks?”.
/---/
“...
pole seesama maailmavaade mis olendil, kes teab, et tal on vaid üks
elu elada. // Kui selline on valinud võimaluse mitte uskuda head
või kurja, siis ehk ilus ja inetu teenivad seda eesmärki.”,
(lk. 43). (Fr. Nietzsche, Kierkegaard!) /---/ -- Mida teha olendil,
kellel on vaid üks elu elada? Tuleb mõelda tuleviku ja eesootava
hävingu ja lõpu peale, Ehk vaid nii on igal elatud päeval ka
mingit erilisemat mõtet. Teades, et kõik on kaduv jääb vähem
aega ebaolulise jaoks. Sest kõik kaob, noorus, ilu, tervis. Ja muud
ei jäägi kui veidike mädanevat liha. Nagu ei oleks kogu see liha
tahtnud kunagi elada, rõõmu tunda ja muudki veel. Kuid kogu
rähklemine, kogu igapäevane vaevanägemine osutub viimases lõpus
täiesti tühiseks. Nagu ei oleks kunagi olemas oldudki. Mis
päästab, viimases mõttes on ehk vaid looming. Mingigi jälge
endast maha jätta, et ei oledaks ilmaasjata elatud. Muidu oleme me
kõik nagu sädemed tuules. Mis süttivad ka kustuvad samas. üürike,
vägagi üürike on see aeg üldse elamiseks antud...? /---/ -- Kui
ollakse valinud võimaluse mitte uskuda head ja kurja, see on see ehk
vaid tõesti ilus ja inetu, mille alusel midagi ümbristevast
eristada. Sest hea on ju ilus ja vastupidi. Teiselpool head ja kurja
jääb primaarseks käitumiskoodeksid vaid inetu ja ilusa eristamine.
Teiselpool head ja kurja jääb üle vaid imetleda ja uskuda
ilusse...? Vahest ongi see ainuke, mis üle jääb kui ollakse
vabanenud aksioloogiliste eristuste kütkeist. Sest ilus on ju hea,
või ei ole? Ei tarvitse olla kuid nõnda peab lihtsalt uskuma. Sest
mis jääb üle...? /---/
“Sa
oled alati esinenud müstikuna, aga nüüd arvab ta, et oledki
selleks muutunud – omaenda õnnetuseks ja meie hävinguks.”,
(lk. 44). /---/ -- Mida on väitnud kõigi aegade müstikud? Seda, et
on midagi millesse uskuda, et on midagi teiselpool mõistmisvõime
piire. Ja kus paiknevad inimvõimete piirid? Ilmselt on midagi, on
inmvõimeid, mis on otseses mõttes üle mõistuse. Haiged saab teha
terveks, ja terved haigeks. Seda on ju tehtud. /---/ Kus paiknevad
aga füüsilised inmvõimete piirid? On ilmselt nii mõndagi mida
lihtsalt uskuda ei saa. Massipsühholoogia, mesmerism, tervendajad ja
posijad ja nõiad. Mida uskuda olnust? Et oldakse rohkemaks
võimelised kui pealtnäha paistab. Vahest kunagi, kaugemas tulevikus
veel avardatakse inimvõimete piire. Telepaatia on ju olemas, on
alati olnud, alates aegade algusest. Kuid sellest lihtsalt ei
räägita. Kuid olemas see on, isegi siis, kui sellest ei olda kunagi
räägitud. /---/
“Kui
nad praegu kohtuksid arenenud tehnoloogiaga, siis sõjad, mis sellega
kindlasti kaasneksid, hävitaksid selle natukesegi, kuhu nad on
praegu jõudnud.”, (lk. 73). /---/ -- Arenenud tehnoloogia,
kuhu küll jõuavad inimesed sada aastat, kolmsada aastat hiljem?
Kuidas on lood, kuhu ja kelleks on inimesed muutnud 1000 aastat
hiljem? Inimesed, füüsilises mõttes on samaks jäänud, kuid
paljutki sellest, mis on veel tänagi on muutnud, avastatud on
varjatud võimed, ja nõnda saavad iidsed salateadused uue olemise.
/---/ Tehnoloogia on alati olnud peamiseks, mis sõdasid on
põhjustanud. Väga arenenud tehnoloogia kutsub isegi sõdu esile.
Ülimalt arenenud tehnoloogia võib aga ka sõdu välistada. Kui
näiteks pole võimalust, et keegi üldse võib sõjast puutumatult
ja eluga välja tulla. Vahel on isegi võit tegelikult kaotuseks.
Alati on sõdu peetud organiseeritud kombel, seda isegi ürgajal.
Nii, et tuleb edasi teenida, käsk ja seadus on vanemad kui meie.
/---/
“Religioon,
mida sa valitsed on väga vana, jumalanna, aga minu protest on samuti
auväärse tradistiooniga. Kutsu mind protestandiks, pea meeles, ma
olen rohkem kui inimene.”, (lk. 103). /---/ -- Kui vanad on
erinevad, erinevate inimeste religioonid? Alati, peaaegu alati viib
religioon müstikasse. Müstika on nagu relgiooni ülim õigustus.
Muidugi, religioone on erinevaid. Miks on inimestel selline tarve
uskuda seda mida ei ole olemas? Ilmselt seetõttu, et ajastuid on
mõeldud, et religioonid pajatavad tõtt. Kuigi see jääb alati ka
kaheldavaks. Protest uskumiste vastu on samuti vägagi vana. Vahest
polegi kunagi tegelikult usutud. Vahest on uskumine vaid
psühholoogiliselt kasulikum, nii hingele kui kehale. Ja muidugi on
alati see kõik millega keegi üksinda tegelikult siiski hakkama ei
saa, sünd ja surm ja kõik mis otsustab elamise aja, elukäigu. Siis
on vaja uskuda, et just sina oled taeva soosik, õnnejumalanna poolt
välja valitud. Protesteerimine uskumise, mandunud uskumiste ja
tegeliku mitte-uskumise vastu on tõesti väga vana. /---/ Olla
rohkem kui inimene, see ei ole kahjuks võimalik. Osadel inimestel
on lihtsalt teatavad varjatud võimed, neist saavd juhid,
tervendajad. Või siis midagi kurja ja üldsusele kahjulikku. Nii,
kuidas jumal otsustab! /---/
“...
ning piserdas oma kuulajad tõe ja iluga üle.”, (lk. 104).
/---/ -- Osasid inmesi kuulatakse rohkem kui teisi, osa inimestest
mõjuvad veenvamalt. -- Alati leidub uskuda tahtjaid. -- Et mõelda,
et kõik oleks lihtne ja ühetiselt võetav...? /---/ -- Mis on tõde
mis on vale, mis on hea, mis on kuri...? Vahest peituvad kõik
vastused esteetikas. Ilus ei saa olla ei vale ega kuri. Nii on ju
alati mõeldud, kõikidel ajastustel, igal maal. Tõde on see, mis
ilus on, ja see on ka hea. Inetu peab olema halb ja vale. See on
kõige lihtsam, teisalt kõige keerulisem, kuid iseenesest tulenev
mõtlemise laad. Hea on ka ilus ja see mis on tõsi. Ning vastupidi.
Kuidas küll seletada esteetika hämmastavat jõudu ja veenvuse
astet. Igaljuhul mitte loodusliku valikuga või millegi sarnase
evolutsiooniteooria kohaselt. See on midagi maast madalast õpitut.
Mis silmale on ilus, siis ehk on ka see hea ja tõele vastav. Inetu
saab olla vaid halb ja vägagi valesti mõistetav. //
“Ja
siis langes ta nagu meteoor, puhkedes leegiks, kõigi oma värvide
lõõmates, ja põledes eredalt, ta kasvas ja kasvas, kummutades
igasuguse usu, et miski võiks elada nii suurena, nii võimsana,
liikudes majesteetlikult.”, (lk. 105). /---/ -- Ja siis ta
langes, nagu hõõguv täht, lõõmates, eredalt valgustades kogu
loodut, kummutades kogu usu, miski võiks olla nõnda majesteetlikult
võimas. Kas see on mingi uue jumaluse tärkamine...? -- Kuidas seda
kõike teisiti kirjeldada...? Leekide möll kesk südasuvist ööd,
kümnemeetrised leegid, lõkked, lõkked, üle kogu maa ja leegid,
mis kasvavad, kasvavad. Mis on usk, mis on uskumatus...? -- Kui tunda
end suure ja võimsana, siis mingis mõttes sa oledki seda.
Majesteetlik üleolek. //
“Ma
ei võitle aktiivselt. Ma kõigest kaitsen. Minu jõud seisab
passiivses vastupanus. Minu vägi on elu vägi, nõnda kui sinu oma
on surm. // Minu vägi on kilbi, mitte mõõga vägi. Elu seisab
sulle vastu.”, (lk. 120). /---/ -- Ma ei ole kunagi võidelnud
aktiivselt, minu tugevus seisneb minu nõrkuses ja selles, peamiselt
just selles, et ma ei ole aktiivne. Minu jõud ja vägi peitub
loomuomases passiivsuses. Minu vägi on kilbi mitte mõõga vägi.
Passiivne vastupanu on ületamatult võimas. See toetab elu kui
sellist. Aktiivne sõjakus on vere ja surma karva. Passiivsuse kreedo
seevastu on elu enese vägi. Mitte teha haiget endast viletsamtele ja
väetimatele. Nõnda on minu vägi elu vägi. Aktiivsele
sõjaõhutamisele on vastu seatud elu ise, kui selline. Elu seisab
mõttetule sõjapidamisele vastu. /---/ -- Mis on selline asi nagu
passiivsuse kreedo? -- Mitte midagi liiast. Võimalikult märkamatult
tagasihoidlikult ja ettevaatlikult arendada oma asja. Ei midagi
liiast. ´Ne quid nimis´, Delfi oraakli sõnadega öeldes. //
“...
saata ühendmõtte jõul kujutluspilte oma juhi võitmatusest. // Kas
see pole mitte patsifistlik religioon, mida sa oled levitanud.”,
(lk 122). /---/ -- Mis on see, mida võiks nimetada kui ühisekski
mõtlemiseks, ühendatud mõtlemiseks. See on see, mida ma näen iga
päev juba kaheksa aastat (19 aastat?!) järjest. Ühendatud
mõistused, ühine mõtlemine. Ja ühine patt, meie päristine osa.
Saata kujutluspilte teineteise mõistusesse, näiteks kellegi
võimusest, mõjust ja võitmatusest. // Tõeline religioon saab olla
vaid patsifistlik religioon. Kuid veelgi tõhusam on sõjakate
munkade ordu. Kiriklikud ordud on alati olnud kõige sõjakamad, nad
ilmselt mõtlevad, need orduvennad, et neil on alati õigus.
Tihtipeale ka on, kuigi mitte alati. //
“...
sa valisid passiivse kreedo aktiivse vastu võitlemiseks. Ma tahan
teada miks sa nii tegid, oli ju piisavalt muid sobivaid religioone,
mille hulgast valida.”, (lk. 123). /---/ -- Ma olen valinud
passiivsuse kreedo igatsorti liigse aktiivsuse vastu võitlemiseks.
Miks ma seda tegin? On ju palju erinevaid doktriine ja kreedosid.
Kuidas saab aktiivsuse vastu astuda passiivsusega ? Lihtne see ei
ole, kuid on ju ometi olemas midagi sellestki kui näiteks naiselik
aktiivsus. Naised on ju teisalt alati olnud passiivsemaks osapooleks.
Ja nõnda ongi nende poolt ilmutatavast aktiivsusest saanud midagi
haruldast ja ehk ka midagi kõrgelt hinnatavat. // On palju
erinevaid religioone alati olnud, millede vahel valida. Miks on
minugi usutunnistuseks pasiivsuse kreedo ? See sõltub kasvatusest ja
haridusest ja igaühe karakterist. Kui see on minu ilmavaade, las ta
siis olla: passiivsuse kreedo. //
“Esiteks,
inimene võib ju oma kaaslastest üle olla ja siiski neid teenida,
kui üheskoos teenivad nad jõudu, mis on ülim kui mistahes inimene.
Ma usun , et mina teenin sellist jõudu, muidu ma seda ei teeks.”,
(lk. 125). /---/ -- Tõesti, tõesti, mõni inimene on oma
kaasinimestest üle, nii mõneksi mõttes. Kuid see veel ei tähenda
kaasinimeste vastu pöördumist. Võibolla on inimestel omavahel ka
midagi ühist, midagi, mis on suurem kui kes tahes inimene
eraldivõetuna. Ideaalid, ülimad moraaliprintsiibid ja eluvaated.
Midagi on meis kõigis mis on meile ühine, mis on meist kui
indiviididest üle, ja mis nõnda just meid ka ühendab, nii mõneski
mõttes. Ma usun, et teenin seda jõudu, mis teeb meist paremad
inimesed, see on ilmne, sest muidu ma ju seda ei teeks, teenides seda
nimetut ja müstilist väge ja jõudu, mis on midagi enamat kui iga
inimene eraldivõetuna. //
“...
kõigis inimestes on nii varjulisi kui helgeid külgi. Inimene on
mitmetahuline // Tema mõistus sõdib tihtipeale tunnetega, tema tahe
soovidega... tema ideaalid on vastuolus ümbritsevaga... //... uue ja
ilusa unistuse hülgamisest. // Mõistus vaidleb tradistioonidega.
Emotsioonid võitlevad piirangutega, mida kaasinimesed talle peale
panevad.”,
(lk. 150). /---/ -- Erinevates inmhingedes on erinevaid jooni, iskud,
erinevad indiviid erinevad paljuski nii väliselt kui ka seesmiselt.
Oldakse mitmetahulised, nagu öeldakse. Isiksusepildis on vastakuti
seotud mõtlemise võime, juhul, kui säärast üldse vahel oletada;
mõistus on vastakuti seotud emotsioonidega. Isiksusepildi oluline
osa nagu tahe, ratsioalne tahteline suunitletus on vastakuti seotud,
vähemalt Õhtumail olnud vastakuti seatud ihade ja tungidega. nii
võib öelda, et mõistus sõdib tunnetega ja tahe sõdib tungide ja
ihadega. /---/ -- Sellest kõigest ei sa isegi ringiga ümber, kui
saabki, enesepiiramise ja ratsionaalsuse kultust viljeledes. Kui see
aga ei õnnestu oleks see nagu uue ja ilusa unistuse hülgamine...?
/---/ -- Ja alati on teod vaielnud mingilgi kombel vastu varasemaid
aegu esindavatele tradistioonidele. Kõike olnut ei saa ju
tingimusteta omaks võtta. Seega sõdib indiviidi mõistus ka
varasemat iseloomustate traditsioonide vastu. /---/ -- Tunded ja
tungid ehk emotsioonid on seotud ka ühiskonna poolt üksikindiviidile
peale asetatud kõikvõimlaike piirangutega, tihtipeale nendegi
vastu sõdides. //
“Nüüd
jõudsid tema sõnad otse meelde, mitte ei öeldud neid õhu kaudu.”,
(lk. 152). /---/ -- Kuidas saavad öeldud sõnad jõuda otse ühest
inimeelest teise. On see telepaatia? Ei, telepaatiat defineeritakse
kui „mõtete lugemise kunsti“. Kuid kui sõnad levivad õhu kaudu
ühest peast teise, kuidas seda kirjeldada...? -- Kas väita
lihtsalt, et säärast asja pole kunagi esinenud? Kuid mida tähendab
siis eksortsism, millest kõnelevad pühad raamatud. Seda
defineeritakse kui “kurjade vaimude väljaajamist”. Järelikult
võivad võõrad sõnad ja mõtted olla kui inimese, teise inimese
küljes kuidaga “kinni”. Seda kirjeldatakse kui seestumist,
sellist erilist seisundit, mida on alati, tradiotsiooniliselt pisult
peljatud, pikki sajandeid ka otseselt kardetud. Pikki sajandeid on
selliste isendite vastu ka võideldud, neid hävitatud ja üritatud
normaliseerida, kas tuleriidal põletades või hulluks kuulutades ja
teatavate peaaegu keskaegsete meetmetega nii-öelda “ravides”. JA
üks asi on võõrad sõnad või mõtted kellegi teise inimese peas,
seestumus, mille vastu aitab, või on aidanud, kui pühasid kirju
uskuda vaid eksortsism. Kuid on olemas ka säärane nähtus nagu
visioonid, pildid, võõrad pildid kellegi peas ja/või meeles. Neid
on kirjeldatud kui visioone, kaemuslikke nägemusi, vahel ka kui
jumalikku ilmutust. Kuid, mis on nad tegelikult, seda ei tea keegi.
Seda polegi nagu võimalik ei mingis keeles eriti kirjeldada. See on
midagi kahtlast, normaalseks tunnistatu ääre-aladel. Normaalsuse
ääremail! -- JA omaette jutt on ju veel unenäod, millest pole vist
juba rohkem kui 20 sajandit õieti kirjutatudki. Mida arvatakse
Õhtumail unenägudest. Et need on seotud alateadvusega, mingite
argiste muljete heiastustega magavas teadvuses. Kuid mis on uneäod
tegelikkuses...? Sellest minagi siinkohal ei räägi. //
“Temas
oli mingi eriline ilu, nagu parimates relvades , mis on täisulikud
vaid siis, kui nad ka funktsioneerivad.”, (lk. 166). /---/ --
Mõned naised on ilusamad kui teised, ja on mõeldud, et nad on ka
sellevõrra paremad kui teised, näiteks siis inetumad sookaaslased.
Hea on tähendanud ka ilusat, nii on ilmselt kõige lihtsam mõelda.
Kuid tegelikult muidugi see nii ei ole. Ilus naine on pigemine kui
ärahellitatud laps, kes on harilikult pigem tige ja heitliku
meelelaadiga. Mitte külla alati, kuid tihtigi peale. Heitlik, rabe,
nõrk, kerge solvuma ja teisalt ka ülbitsema. Järelikult keegi
ebausaldusväärne isik. Kuid ilmselt ei saa siinkohal üldistada.
Ilus on midagi võrgutavalt veetlevat, teatud erilises ilus on
midagi, nagu seda on vahest tõhusaimates relvades. Ilu on seega
kirjeldatava kui tõhus relv. Või hea äri, kasulik partii. Või
kuidas siis iganes ka mitte öelda. //
“Kuidas
see on --- demooniline seestumine ? Mismoodi see on , kui kellegi
teise tahe käib sinu omast üle? // Alguses oli see nende
maailm // Jumalapõlv on midagi muud kui nimi. See on olemisviis.”,
(lk. 170). /---/ -- Kuidas võiks kirjeldada seestumust, on see
haigus, on see midagi kirjeldamatut ja müstilist? On see hea või
halb? -- Kas on kunagi üldse mõeldud, et seestumus võib olla
midagi head? Mis head saab olla selles kui kellegi teise tahe kõib
sinu tahtest üle, oled siis ju nagu ori või vang, sunnitud seisus,
sunnitud mõtlema võõraid mõtteid, mis tihti ilmselt pole
mõtlemist isegi väärt. Sunnitud tundma võõraid tundeid. Seda on
alati loetud vähemalt halvaks, isegi ohtlikuks tihti, kui kellegi
teise tahe käib konkreetse inimese tahtest ja mõistusest üle.
Seega on seda nimetatud demooniliseks seestumiseks. See on midagi
kurjast ja selle vastu on alati võideldud. Nõnda kaitseb ennast
sootsiumi enamik millegi võõra ja mõistetamatu vastu, vahel ka
edukalt. Või vähemasti on seda näha möödunud sajanditest.
Tuleriida leegitsesid Õhtumail pikki sajandeid. Nõnda kaitses
ühiskond ja nende religioossed liidrid end võõra ja vaenuliku,
ennekõikke millegi mõistetamatu eest. Ja küllaltki edukalt;
tänapäeval täidavad seda rolli lihtsalt hullumajad, mille
funktsiooniks on mõistetamatud ilmingud isoleerida, piiramaks, nagu
naiivselt arvatakse ilmselt nede tendentside levikut. Ja märgistades
osa hingi siis hulludeks, kuna nad kuulevad ja näevad seda, mida
soostiumi jaoks ei tohi olemas olla, midagi mida enamik ei taha isegi
teada, et see võiks olemas olla. Kuid see kõik on pikk ja keeruline
jutt. /---/ Mõni hull võib muidugi mõelda, et on kõikvõimas ja
haavamatu ja saab kõige hakkama, kuivõrd omab võimet mõjutada
kaasinimesi, enamikku neist, mingil seletamatul viisil. Kuid
jumalaks olemine ei ole lihtsalt tähistamine, jumal ei ole nimi. See
on ülimusliku oletatava olemise viis. // Olla jumal, üle teiste,
alamate hingede, -- milline pretensioon...!
“Jumalaks
olla tähendab võimet olla sina ise sellisel määral, et sinu
tunded vastavad universumi jõududele.”, // Olla jumal tähendab
omada võimet tunda iseendas ära asjad mis on tähtsad. // Siis on
ta, olles üle igasugusest moraalist, loogikast või esteetikast...
// Ta valitseb oma valdavate kirgede kaudu.”, (lk. 171). /---/
-- Olla jumal tähistab harilikult, või on varasematel sajanditel
tähistanud, võimet olla üle lihtsurelike, nende igapäevses elus
ja elulistel pöördepunktidel nagu sünd, paariheitmine ja surm.
Siis on ju inimestel vaja midagi, mis on suurem kui inimene. Tänases
sekulariseerunud maailmas nii ei mõelda, ilmselt mõeldakse, et on
antud üks ja suhteliselt üürike elu elada ja siis on vaja vaid
auku ajada veid mädanevat liha. Kui kurb on ilm küll ilma jumalata,
ilma igavese elu, ilma taassündimiseta!? /---/ -- On midagi
jumalikku olla teistest üle, olla targem, teisest parem, teada, ja
kuulutada, öelda teistele ette mis on halb ja mis on hea. -- Ja mis
on ilus ning mis on inetu. Lihtsurelikud ju seda kõike ei tea ja kui
teavadki, siis nagunii eksivad oma hinnangutes, kuivõrd nad ei
mõtle, kuigi ratsionaalselt ja kahtlevad oma hindamisvõimes. --
Olla jumal, tähendab olla üle moraalist kui millestki kaheldavast,
olla üle isegi elementaarsest loogikast, olla üle hingede
arvamusest esteetika kohta. Jumal loob moraali, selle millest
mõeldakse ja selle mis loetakse õigeks või valeks. Ülim olend on
ka ülim ilu, kuigi harilikult nii ei mõelda. Jumal loob kõik
väärtused, seab püsti jumalakujud ja õpetab mõtlemisvõimetud
inimesed neid kummardama. Olgu need siis vaid mingid puuslikud,
ebajumala-kujud, midagi peavad ju lihtsad hinged ometigi ju
kummardama. Jumal teab ainult, mis on õige ja mis on vale. Ja nood
puuslikud peavad olema lihtsalt inimeste silme ees. Seega loob jumal
oma müüdi kui sellise, kuidas tekkis ilma-maa, ja kõik mis siis
järgnema sai. Veelgi täiuslikum on jumal mis on üle mõistuse,
millest isegi mõelda ei saa, mida isegi ette kujutleda ei saa, see
on veelgi haaravam. Mõeldakse siis ju lihtsalt, et mõisteta, ei
suudeta mõista kõike. Kogu loodut näiteks. Primitiivsemad ja
esmasemad jumalused valitsevad justkui pigemini oma liialdatud
kirgede kaudu. Olles vähemalt sellega üle inimestest. //
“Põrgust
taevasse läks ta, et ühineda jumalatega. Taevases linnas on palju
mõistatuslikku. // .. kostis jumalatele maailma eest, pälvides
mõnede poolehoiu ja teiste vaenu. // ... tundes taas kaasa
kannatavale inimkonnale.”,
(lk. 175). /---/ -- Maapealsest põrgust oli ta ühtäkki saabunud
maapealsesse paradiisi.
Kus kunagi elutsesid vaid iidsed jumalused. Taevases ilmas on palju
mõistetamatuks jäävat. Kõrgel mägedes asub üks linn, jääv ja
igavikuline, kus arvatakse jumalaid elavat. Keegi ei tea seda, kuid
nõndamoodi pajatavad legendid. Otsekui Prometheus muistsel ajal,
tuleb minna taevasse kostmaks jumalate ees kannatava inimsoo nimel.
See oleks üks õigegi vääriline ettevõtmine. Juhul kui uskuda
jumalustesse. Ja uskuma peab, seda tähendavad kõik imetaolised
tervenemised vanemate religioonide ajaloos. Kui ei usu, siis terveks
ei saa, siis surnust üles ei tõuse. Ja ainuke, mis jääb on lühike
inimiga täis mõttetuimat sehkendamist ja tühjade vaatide õõnes
kõmin... -- Üürike on see inimestele määratud elamise iga, ja
isegi selle vähese aja oskavad nad täiesti ära rikkuda, luues oma
isiklikke ja tühiseid maapealseid põrguid. Armetu inimsugu! Kostes
nende eest otsekui jumalate ees, saab pälvitud mõningate taevaste
poolehoid mõningate vaen. Otsekui Prometheus muistsel ajal läks ta
taevasse, lahkudes maapealsest põrgust, kostmaks tühiste inimeste
eest... //
“Taevane
linn kerkis esile ideest selle esimeste asukate peadest.”,
(lk. 178). /---/ -- Taevane linn on mäestikuinimeste looming. Kui
käia ja ronida kõrgel mägedes jääb kõik liigagi inimlik nii
madalale maha. Kummastav ja kummaline aga ka tõesti. Kõrgel mägedes
on loodud parimad poeemid ja sümfooniad. Inimlik on liigagi inimlik
ja läbinisti tühine. Taevane linn on kerkinud esile selliste
inimeste peadest, kelle jaoks on kõrgmäestiku õhk parim mis
olemas on. Mägedes olles, ülalpool pilvi ringi vaadates otsekui
ähmaselt selguks kuidas tekkisid kõrg-usundid ja kuidas kujunes
välja religioon. //
“Nii
kerkis Taevas esile jumala meelest, selle kontseptsioon põhines
tema kaaslaste soovidel.”, (lk 179). /---/ -- Nõndamoodi
kerkis Taevas esile esimeste jumalate või nende tõlgendajate
meelest ja see rajaneb inimeste uskumisel, soovidel ja
ettekujutlusel. Taevas kui kujutlus on kindlasti pärit mägedest,
maailma kõrgematest mägedest, sest alles kõrgemal maapinnast,
alles palju kõrgemal maakamarast saab mõista ja tajuda ja tunnetada
kõige loodu läbinisti tühist loomust. //
“...
kui palju keegi vaatab või teeb ilu või inetusi, mida mõtleb või
tunneb. Mina seisab keskel ja vaatab.” // Oleks kena kui
universumis oleks üks konstantne asi. Kui selline asi on olemas,
siis on ta asi , mis peab olema tugevam kui armastus...”,
(lk.186). /---/ -- Vähesed inimesed mõtlevad loogiliselt ja
ratsionaalselt, enamik näib olevat sündindud ja surnud läbinisti
ebaratsionaalsel kombel. Nad lihtsalt on, taipamata, mis on see
olemine kui selline, kordagi mõtlemata milleks nad ja siis, elu
lähenedes lõpule vaid mõeldes, kui kauaks nad on, või mis oli
kogu selle mõtetu rähklemise otstarve ja ülim siht. Osa ei mõtle,
kuid osa mõtleb kui vaadates, osa kui mõtleks vaid sellest, mis on
näha, kui ringi vaadata...? -- Osa ei mõtle, osa vaid kui hindaks,
hinnates näiteks ümbritseva ilu või inetust. See on olemuslik vahe
ratsionaalse eetika ja esteetika vahel. Osa vaatab ja mõtleb, osa
vaatab peamiselt selleks, et ümbritsevat hinnata vaid ennekõike.
Osa inimesi järelikult mõtleb esteetilisel kombel, hinnatakse
ümbritsevat. /---/ Inimene, tema eksistents, olemasolemine on see,
kes mõtleb või hindab. Ka tegutseda saab ainult aksioloogiliste
väärtushinnangute alusel. Kuid kui ühtäkki jääb mulje, et ei
olegi absoluutselt kehtivaid väärtusi. Siis jääb inimesele, nagu
ka jumal-loojale muistsel aal üle vaid väärtused luua.
Taasasustada maailm uute väärtuste uute jumalate ja puuslike ja
ebajumalatega. See on väärtuste loomine kui kunstiloome protsess.
Ja see on midagi ainast ja ülimat konstantset ilmamaal ja kogu
tajutavas, vaevu-adutavas universumis. Ja oma loodut, uute ja
viimseni kehtivate müütide ja uskumiste loomist peab ka armastama,
siis leidub ka neil uutel taasloodud väärtustel ka järgijaid. //
[Fr.
W. Nietzsche & `amor fati`...?]
“..
see on saatus, mida teie kaks mõnda aega jagasite, saatus, mis on
minevik , mis erutab sinu meeli ja sina nimetad seda armastuseks. //
Nii nagu on aeg kõige alustamiseks, on aeg ka kõige lõpetamiseks.
Praegu on aeg kinnitada inimeste püüdlusi sellele maailmale.”,
(lk. 187). /---/ -- Pole olemas midagi sellist kui juhuslikkus. Kõik
evib endastmõisteavat sihti ja otstarvet. Pole olemas juhuslikke
kohtumisi ega juhuslikke elusündmusi. Kõik on ette kindlaks
määratud. Seda on nimetatud erinevalt, -- saatuseks,
ettemääratuseks ja alati on see lihtne või hoopis ülimalt
keeruline ebausk leidnud ka järgijaid. Ended viitavad, tulevikku
saab ette ennustada, see kõik oleks kui ilmne, ei, kergesti
kujuteldav. Kuid midagi juhuslikku ei olegi vahest olemaski. See on
saatus kui kohtuvad kaks inimest, kuigi seda võib nimetada ka
teisti, näiteks isegi armastuseks. Kuid ei olemas armastust, ainus
mis jääb ongi Juhus kui kõike ja kõikki otsustav jumalanna. Kuid
keel on eksitav ja kõneleb viltu. Juhustki võib armastada, juhust
kui jumalannat, kes on tujukas ja tihti ka ebõiglane. Juhus,
armastada seda või mitte, armastades oma saatust või mitte on ülim
ja määrab kõik, kogu elamiseks antud aja. /---/ See mis tuleb on
juhuse määrata ja see mis on olnud, minevik, seda võib nimetada
saatuseks, selleks, mis on juba olnud. Tulevik aga jääb viimseni
juhuse otsustada. /---/ -- Nii nagu on aeg antud elamiseks, nii on ka
aeg antud suremiseks, on aeg alustamiseks ja on aega antud ka
lõpetamiseks. /---/ -- Juhuse poolt kujundatud maailm, kas üldse
huvituda sellest, kas seda saab ka armastada. Armastada saab vaid oma
saatust ja uskuda saab vaid juhusesse. Ülim usutunnistus kõneleb
millestki nii ebakindlast ja määratlematust nagu juhus mis on
tõstetud kõikekujundavaks jumalannaks. Kuid juhus ja õnn on
tujukas ja pime, ning see, mis neist tuleneb on saatus, see, mis on
juba möödas see, mis on juba olnud ja mida tuleb võtta nii nagu
see on olnud, järelikult tuleb oma saatust armastada ja uskuda
pimedasse juhusesse. // F. W. Nietzsche & `AMOR FATI`...?
“Kui
ma tulen sinu juurde olles end nägusamaks teinud... // Kas kallistan
sind kehas, millel on neitsilikkuse pister ? // Kahtlus tüdruk, on
meele karskus ja selle pisterit kannan ma endal.”, (lk. 188).
/---/ -- Kahtlus on kui meele karskus ja seda pitserit on endas
kandnud nii mõnedki hinged läbi pikkade aegade. See ei ole
loobumine meelelistest rõõmudest. Kahtlemine on kui suutmatus
otsustada nii paljude võimalike tõenäosuste vahel. Alati ju võib
ka valesti või ebaõigelt otsustada. Kahtlemine kui meeleline
karskus, kui askees, või hoopis: suutmatus õieti ostustada.
Otsustusvõimetus ei tarviste veel tähendada rumalust, suutmatust
otsutada. pigem on pidev kahtlus tõelise tarkuse märk ja nii heas
kui halvas. Kahtlus on pidev ja lõplik kui pitser ja see on oma
meeleandmetes kahtlemise märk. Sest mis on ilus ja mis on inetu.
Näiteks, keda endale kaasaks valida. Kui valid ühe, kahetsed, kui
ei vali ühte kahetsed nõndasamuti. Ja alti lihtsalt ei vea. //
“Sellist
asja nagu armastus pole olemas või tähendab see paljudel põhjustel
midagi muud kui mina olen arvanud seda tähendavat. // ... sest kas
pole austamine ja religioosne kummardamine segu armastusest ja
vihast, igatsusest ja hirmust ?”, (lk. 189). /---/ -- Sellist
asja nagu armastus ei ole tõesti olemas ja pole ilmselt kunagi ka
olnud. Või on olnud...? -- See on lihtsalt teatud konkreetne sõna
teatava meeleseisundi tähistamiseks. Kuid tegelikkuses on see rohkem
kui mäng, selles on võimuiha ja soovi teine enda tahtele alistada,
teda mõjutada nii heas kui halvas. Nii, et võib kahelda sõnas nagu
armastus. Armumine on näiteks vaid psühholoogiline mõjutamine,
võimumäng, et kelle tahe jääb mingil üksikjuhul peale. Armastus
on lihtsalt mingi reprodusteerumisega seotud psüholoogiline
võimumäng. /---/ -- Ka religioosne hardus või austus on segu
vägagi vastakatest tundmustest, armastusest ja vihast, hirmust ja
igatsusest. //
“...
tema hüpnootiline hääl kestis ja kestis, temast kiirgas väge ja
kindlust ja soojust, hüpnootilist jõudu, ja tema sõnad kestis ja
kestsid, kui inimesed aeglaselt ära vajusid ja maha langesid.”,
(lk. 191). /---/ -- Kuidas saab kellelgi olla üleloomulikke võimeid?
-- See ei ole ju võimalik, ei ole kunagi suudetud ju tõestada, et
kellegil oleks olnud üleloomulikke võimeid. Kuid igal reeglil on
oma erandid. Juba vanades, väga vanades pühakirjades kirjeldatakse
igal tuntud kontinendil inimesi kelledel ilmselgelt on üleloomulikke
võimeid olnud. Ja see on ka tõesti tõsi. Üleloomulikud võimed
ilmnevad kahel võimalikul kombel: kas nad on suunatud inimestre
hüvanguks, nagu kõik üleloomulikud tervenemised, nagu olid seda
need keskaegsed miraaklid ja pühakusäilmete üleloomulikud
tervendavad võimed. Kuid on olnud inimesi, kes tõesti suudavad
kaasinimesi avitada, neid terveks teha, või nagu pühakirigi ütleb,
lausa surnust elule kutsuda. On veelgi üks, veelgi haruldasem
üleloomulike võimete ilmnemise ala. See on nagu keskaegne nõidus,
olla suunatud kaasinimeste vastu. Ja seegi on võimalik, ja see võib
olla isegi laastav. Olla suunatud oma üleloomulike võimetega
kaasinmeste vastu, teha nad haigeks, mitte terveks, kasvõi juba
üleloomulikul kombel. /---/ -- Ajastute vältel on neid
nõndanimetatud üleloomulike võimeid kirjeldatud erineval kombel,
kunagi olid nad siis pühamehed ja pühakud, siis midagi nagu on
kirjeldatud kui animaalset magnetismi, siis muidugi hüpnoos ja
ennekõike just telepaatia. Osadest, väga vähestest inimestest kui
kiirgaks väge ja jõudu ja hüpnootilist mõju. //
“...
on lihte jagamise õpetus // ... jagaksime nendega // oma teadmisi,
väge ja omandust. // Siis võib iga inimene olla nagu jumal. //
Tulemuseks oleks loomulikult see, et poleks enam jumalaid ainult
inimesed. // -- sest kindlam viis hävitada usku ja lootust on lasta
sellel täituda. Miks peaksime lubama inimestel kollektiivselt
kannatada seda jumalapõlve koormat...”, (lk. 193). /---/ -- On
olemas erinevaid üleloomulikke teadmisi ja omadusi, üksikute
inimeste hallata. See on kui vaimu ja väe ja jõu jagamise akt.
Jagada lihtsate inimestega oma teadmisi, väge ja muid üleloomulikke
oskusi. See on alati olnud keelatud, on lihtsalt olemas olnud
salajased rangelt salastatud teadmised ja kõik. Neid salateadusi ei
tohi avalikustada. Sest kes tahab olla nagu kõikvõimas jumal,
inimesed ei saaks sellega lihtsalt hakkamagi. Sest kõige kindlam
viis hävitada usku ja lootust on lasta neil liigagi lihtsalt
täituda. Ei sobi, et lihtsatel hingedel oleks aimu salastatud,
rangelt salastatud teadmistest. Mis jääks siis kõikides kõikide
aegade hingekarjastel siis üle. Peab säilima usk üleloomulikku,
selleks, et lihtsad inimhinged võiksid uskuda ja loota parema homse
peale. Miks peaksime meie, valitud ja vähesed, lubama lihtsatel
hingedel kanda kogu seda jumalaks olemise koormat. See ei sobiks
lihtsalt ja see ei olegi kunagi võimalik olnud. Kinnised sektid ja
varjatud õpetused pevad väga väheste hooleks jääma. Siis saavad
ja võivad inimesed uskuda ja loota kõige paremat. //
“Taevas
elavad surematud aristokraadid, pahurad hedonistid, kes mängivad
maailmaga. // ... et parimad inimeste hulgast ei saavuta kunagi
jumalapõlve.”, (lk. 194). /---/ -- Taevas on midagi
hierarhilist, seal elavad surematud üli-inimesed, aristokraatlik
tõug, kelledel on voli otsustada inimeste saatuse üle. Vanad
jumalused on kui liialdatud inimlike emostioonide ja kirgede kütkeis
olevad kujutluspildid. Tujukad ja hedonistlikult meelstatud, kes
mängivad lihtinimeste ja kogu maailmaga justkui täringuid. Isegi
parimad inimeste hulgast ei saa kunagi saavutada seda üleolevaimat
jumalapõlve. Seda ei tohi lasta juhtuda. Pigem las olla üks jumal,
nimetamatu ja püha, jumal kelle nimegi ei tohi lausuda. Sest siis ja
ainult siis inimesed usuvad. Ja need, kel on vaja kõrgeimat ülemust,
ülimat senjööri valistejaks, teavad, kellesse uskuda, keda on
vääriline teenida, nimetut ja kõikvõimast, andestavat ja
hirmsasti kättemaksuhimulist jumalust. Kelle nimgi on liiga püha,
et seda mainida. //
“Praegust
olukorda poleks sündinud, kui tema puhul ei olnuks tegemist väga
andeka indiviidiga. Tema anded teeksid temast väärika lisanduse
Panteonile.”, (lk. 197). /---/ -- Kogu praegust olukorda poleks
kunagi saanud sündida, kui tema puhul poleks olnud tegemist vägagi
mitmekülgselt andeka indiviidiga. Osa mainitud andekusest jääb
muidugi alati varjatuks. Keegi ei saa kunagi teada, milles seisnes
see mõju ja võim kaasinimeste üle konkreetses mõttes. On lihtsalt
teada, et midagi on toimunud, et midagi on aastatega muutunud. Kuid
kuidas ja mida, seda ei saa keegi kunagi teada. See on rangelt võttes
salastatud. /---/ -- JA kogu see eriline ja varjatud andekus tekitab
muidugi huvi. Miks ei ole teised sellised nagu mõni, kas on võimalik
mingeid erilisi andeid kuidagi esile kutsuda, võimendada, kas on
võimalik haruldasi indiviide kuidagi nii-öelda aretada? Ilmselt ei
ole tõesti see võimalik. Mõned inimesed lihtsalt erinevad
teistest. Kuidas, seda ei tea keegi ja milleks, sedagi ei tea ka
keegi. //
“Kättemaks
on osa enesepettusest. Kuidas saab inimene tappa seda kes ei ela ega
sure, vaid eksisteerib ainult Absoluudi peegeldusena.”, (lk.
232). /---/ -- Mis on jumala viha, raevukas ja tasuhimuline ? Deus
irae. -- Kord saabub ka tasumise tund. Kuid kättemaks on
illusoorse loomuga, tegelikult ei saagi kätte tasuda. Vahest polegi
seda vaja. Need kes on needust väärt ongi neetud. On võimalik
needa inimesi ja needus on midagi, mis tõesti ka kehtivust omab. On
võimalik needa inimesi hulgi ja alatiseks, see on kuidagi võimalik.
// Kuidas saab inimene tappa seda kes ei ole sündinud, kes ei ela
ega saa surra, vaid ainult eksisteerib, jumalku absoluudi
heiastusena. //
“Öeldud
on, et iga päev kordab maailma ajalugu, tõustes külmast pimedusest
hämmeldavasse valgusesse ja sooja algusesse, pilgutades teadvalt
silmi keskhommiku paiku, äratades segadusse ajavaid mõtteid ja
alusetuid lootusi, kiirustades hämariku tõusu suunas ja lõppedes
entroopias, mis on uuesti öö.”, (lk. 246). /---/ -- On
öeldud, et iga päev kordab kogu maailma ajalugu, olemise kestus,
tõustes tähitust tühjusest jahmatava alguse läbi olemisse ja
pimestavasse valgusesse ja olemasolemise soojusesse. Tõustes oma
kõrgemaile astmele kuldses keskpäevas ja hämmastudes, avastades,
et mõtleb ja on olemas. JA hääbub iga päeva hämarikus, mis on
kui lõhe olemise ja mitteolemise vahel ja lõppedes siis taas ja
jälle igikestvas öös. //
“...
nende pilk oli tühi, absoluutselt tühi...”, (lk. 247). /---/
-- Mõelda, et on olemas võimalike surnute armee, kes liiguvad nagu
marionetid, kuuletudes mingile mõeldvale käsule, nende pilk peaks
olema tühi absoluutselt tühi. Kui palju on maailma ajaloo
sõjatandritel surnud neid sõdureid, kes ei mõtle vaid kuuletuvad
vaid käsule. Käsk olevat ju vanem kui meie. Nõnda saab vist isegi
miljoneid hingi surma saata. Zombide armee, nad isegi ei karda surma,
kuigi peaksid seda tegema. //
“Ära
pilka jumalat enne kui ta surnud on!”, (lk. 250). /---/ -- Ära
pilka endast tugevamat, ära pilka ka kõikvõimast jumalat, ära
pilka ka vähem võimsat jumalust, ära pilka kedagi, kes sind
ohustab, enne kui ta surnud on. See on lihtne valem: surnud on
parimad vastased, nagu kogemused näitavad surnud siiski ei hammusta.
Nii, et nende eksinud hingedega saab hakkama. //
“Sina
oled strateeg // Mina olen ainult taktik. Me tõime su selleks
tagasi, et sa ütleks meile mida teha.”, (lk. 274). /---/ --
Mis on vahe strateegia ja taktika vahel. Strateeg on see, kes
kujundab sõdade ja lahingute saatuse, taktik on see, kes need ka
edukalt läbi viib. Kumb on olulisem kas strateegia või taktika?
Taktik on olulisem konkreetses mõttes, kuid ülimaks on siiski
strateegia. Otsustada nii paljude inimeste üle ja vahel on tõesti
paljusid, kellede elu ja saatuse üle otsustada. Nii elus kui ka
surmas. Strateeg peaks langetama õigeid otsuseid, mis määravad
paljude saatust, olles taktik jääb üle vaid võimalikult
ökonoomselt majandada, säästes hingi nii palju kui võimalik on.
Kui ei ole võimalik hingi säästa, siis peab tegema lihtsalt seda,
mida olukord nõuab. /---/ -- Kes ütleks kellegile teisele, mida
keegi tegema peab...? Majandama peab võimalikult ökonoomselt, et
jääks alles ka midagi, mille või kellega majandada üldse. //
“Mida
kaugemale nad lähevad, seda suuremad on nende varustusprobleemid,
seda tundlikumad on nad partisanisõja suhtes., (lk. 278). {II
WG!} /---/ -- See peaks olema sõjalise õpetuse algkursus. Mida
kaugemale vaenlase tagalasse tungida, seda keerulisemaks muutuvad
sõjaväe varustamise probleemid. Polegi niivõrd tähtis, mis
sajandil noid sõdu siis kunagi ka peatakse. Mida kaugemale vaenlase
alale tungida, seda keerulisemad on varustuse probleemid ja seda
ohustavam on võimalik vastupanuliikumine, mida on nimetatud
erinevalt, -- sissisõjaks, geriljaks, või ka partisanisõjaks.
Huvitaval kombel ei ole seda lihtsat tõika lihtsalt mõistetud. //
“...
kui ta on nõus mitte sõdima budistide ja hinduistide vastu kes
maailmas olemas on .. //.. et nad on ahistatud keele ja lolluse
poolt. // ... ja nimetan sind Valguse Isandaks. Sa vangistad neid
nii nagu sa vangistasid meid, sa lased nad vabaks nagu sa lasid
vabaks meid. Sinu võimuses oli neile usku tuua.”, (lk. 281).
/---/ -- Olla nõus mitte sõdima erinevate usundite ja religioonide
esindajate vastu, keda ahistavd keeles väljendatavad sõnad ja
sulaselge lauslollus ja valesti mõistetud kultuursuse tüüp.
Nimetage sellist väljapaistvat keeldujat kuidas aga soovite,
võibolla on need ajalooliselt kujunenud uskumised liiga tähtsad
liiga paljudele hingedele, et keegi saaks, isegi see mitte, kelle
võimuses on uut usutunnistust rajada, neid kritiseerida...? /---/ --
Kuidas küll vangistada neid sõnade ja lolluse kütkesse, kes
selleks isegi sobivad, kuidas, või miks seda teha, las pigem
vabastada neid sõnalise ja kulturoloogilise lolluse kütkeist, nagu
on tehtud seda juba korduvalt varemgi. //
“...
pooljumalad ja kangelased ja aadlikud // Need viimased olid tulnud
võitlema Jumaliku Esteetika nimel”, (lk. 290). /---/ --
Esteetika, mida see tähendab? Ajastute vältel on esteetika all
mõistetud paljut erinevat. Esteetika on õpetus ilust, seega siis
teatud aksioloogilsest väärtushinnagust. Ja samas on esteetika ka
ilu ja ilusaid väärtusi mõõdutundetult ületähtsustav maailma ja
eluvaade. Esteetikaga on sama lihtne liialdada, kui mistahes teise
ilmavaatega. Esteetika on olnud algselt kui õpetus sellest, mis on
lihtsalt ilus. Kuid ilus olemine ei tähenda ju kohe ka hea olemist.
Ilus ei tarviste alati olla samas ka hea. Kuigi nii on aegkondi
usutud. Miks näib ilus ka hea olevat? -- Vastusi leidub kuid nad on
samas ka kaheldavad. /---/ -- Kas esteetika, suure algustähega võib
olla midagi ka jumalikustavat? Võimalik see ju on. // Pooljumalad,
kangelased ja aadlikud, -- need lootusetud õilishinged.
“See
on vaid üks maailm // Ja see pole tegelikult see sõda, mida ma
võita oleksin tahtnud. Mul on sinust kahju ja mul on kogu selle
asja pärast kahju. // ... sõnum oli puhas, usu mind. See oli ainus
põhjus, miks see juurdus ja kasvas. // Mis on olnud, see saab olema
ja mis on tehtud, seda tehakse veel.”, (lk.294). /---/ -- See
on vaid üks maailm, terve maailma-kõiksus, seda muidugi, kuid see
kõik on vaid üks maailma tõlgendamise ja ainult üks
maailma-kirjeldamise viis. See on vaid üks ja ühtne maailm. /---/
-- JA see, mis toimub erinevate maailma-kirjeldamise viiside vahel,
olgu see siis sõda, totaalne sõda või siis lihtsalt
vääritimõistmine ei ole see sõda, mida ma oleks tahtnud või
pidanud läbi viima. Sellistest mõtetutest sõdadest oleks lihtsalt
kahju ja kahju oleks ka nendest kes selliste sõdadega seoses
kannatavad. See oleks kui lihtsalt mingi järjekordne kahetsusväärne
eksitus. /---/ -- Ja mis jääb üle selliste mõtetuste vastu seada?
Vahest usk, ustunnistus, isegi: religioon. Mille sõnum peaks olema
puhas ja õilis, isegi. See oleks kõigiti sobilik. Ja see sobilik
usutunnistus on ilmselt ainuke, mis võrsub ja õilmitsemagi hakkab.
Muidu ei oleks see sõnum ju puhas, olgu pinnas milline tahes. /---/
-- Mis kunagi on olnud, see saab olema jäämagi, ja kõik, mida
kunagi on tehtud, kõik mida kunagi on päikese all tehtud, seda
tehakse veelgi, loendamatu arv kordi. // .
“Ma
tahaksin näha ülejäänud maailma // .. enne kui sul õnnestub
sellest kogu võlu välja mehhaniseerida.”, (lk. 296). /---/ --
Mis eriline võlu küll peitub soovis näha maailma, mis paneb
inimesi rändama, vaadata tahtma võõraid maid ja paikkondi...? --
Mis paneb rändama, see on nagu mingi kummaline sundus, nagu oleks
mujal parem, või isegi: nagu peaks mujal parem olema, nagu peaks
asjalood mujal olema paremini sätitud. Mujal on ju rohi rohelisem ja
kõik paljugi kenam. Nii on vähemalt kaua juba usutud. Kunagi oli
rändamine lihtsalt hariduse täiendamine, siis, hiljem sai sellest
kui eesmärk omaette. Mujal lihtsalt peab parem olema, kuid miks ?
See on mingi väga lihtne, kuid jampslikult painav mõte, -- jätta
kõik vilets ja ebameeldiv endast maha ja minna ära, kaugele ära ja
loota, et mujal on elu parem. Kuid juhuslikul kombel pole seda veel
tõestatud. //
“Mul
on seiklusega kohtamine. // See polnud see vastus, aga see oli vastus
ja see polnud eriti raske... // Nad oleksid sellega väga hästi ka
ilma minuta hakkama saanud.”, (lk. 297). /---/ -- Kuidas oleks
kõige parem viis kohtuda millegi seniolematuga kui seiklusega
lihtsalt...? -- Minna tundmatu piirideni, peaks olema nõnda kui
minnakse sõtta, -- hambuni relvastauna ja kõigeks valmis. Just nii
nagu minnakse sõtta, olgu sel siis mõtet või ei, kuid tõelise,
eluliselt tähtsa seiklusega, peaks kohtuma selles vaimus nagu
minnakse sõtta. /---/ -- Muidugi see vastus ei ole ammendav, kuid
iga vastus on mingigi vastus ja vastuste sõnuks vormimine pole just
kuigi raske.//
“...
keda nad nimetasid Maitrya, mis tähendab Valguse Isandat; // Ta ei
öelnud, et ta on jumal. Aga ta ei kinnitanud ka vastupidist.
Olgu olud, mis nad olid, kumbki väide poleks mingit kasu toonud. //
... Jõudude saadik, kes kutsus teada tagasi Nirvaana rahus sisse
tundma igavest Suurt Puhkust, pretseptuaalset õndsust, kuulama
tähtede laulu suure mere kaldal. // Nad ütlevad, et ta ei tule
tagasi.”, (lk. 300). /---/ -- Ta ei ole kunagi öelnud, et ta
oleks mingit sorti jumal. Kuid mitte kunagi ei ole ta kinnitanud ka
vastupidist. Nii, et las need lihtsad hinged, need kel jääb üle
vaid oodata ja loota head ja andestavat Hingede Karjust, las nemad
siis nimetagu oma jumalaks, keda aga soovivad. Need, kel oleks
selleks põhjust, nõnda ju ei ütle. Mida vähem öelda, seda rohkem
jääb fantaasiale mänguruumi. Kujutlusvõime las olla otse piiritu.
Siis on kõik võimalik. Nii, et mingis mõttes ei peagi ütlema, ei
olegi vaja öelda, et sa ei ole jumal. Midagi siiski ju mõeldakse,
on alati mõeldud. Olgu olud, mida nad ka kunagi ei oleks olnud,
kumbki väide ei tooks ju otseselt tulu. /---/ Kes on olnud muistsete
usundite kultuuriheerosed, mingid nimetamatute jõudude saadikud.
Midagi vägagi raskelt mõistetavat, igavese õndsuse kuulutajad,
need kes kuulavad tähtede laulu ja suurt puhkust lõpmatuse ookeani
kaldail. // Ja lõppude lõpuks jääb noil lõpututel lihtsatel
hingedel üle vaid loota, et nood rõõmusõnumite kuulutajad ei tule
enam kunagi tagasi.//
“...
nii nagu seda räägivad moralistid, müstikud, sotsialistid ning
romatikud. // Surm ja Valgus on alati kõikjal, nad tekivad, lõpevad,
võitlevad ses Nimetu Unenäos ja selle pärast, mis on maailm;
põletavad sõnu // võibolla selleks , et luua ilu. // ... et
asetada sünge altari ette ainust, mida talle pühendatakse, lilli.”,
(lk. 301). /---/ -- Nõnda on seda igikestvat lugu rääkinud kõikide
ajastute müstikud ja moralistid, nood lootusetud romatikud, ajastute
vältel on nad väitnud sõnulseletamatui asju, ilma oma väiteid
otsekui kinnituseks kuidagi tõestamata. Romantism on ohtlik,
romatiline ei ole midagi kerglaselt võetavat. Ja eriti ohtlik on
rahuvusromantika. Ühiselt jagatud vastutus ometigi, ühine süü,
ühine lauslollus. Ometigi. Müstitsism on alati olnud veetlev,
moraal kuulub eetika ja filosoofia valdkonda. Kuid romantism on üks
ohtlikuimaid vaimuajaloolisi liikumisi üldse. Miks, sellest räägin
ma hiljem? /---/ -- Surm ja elu lõpp, pimedus ja valgus on alati
kõikjal ja võitlevad omavahel. Kui on üks siis pole teist ja
kunagi pole väidetud, lõplikult ja paikapidvalt, mis on üks ja mis
pole teine. See oleks nagu kõik mingist kummalisest unenäost
võetud. Või on need ainult eksitavad sõnad, kui sellised...? --
Sõnad mingist kummalisest unenäost. Võibolla on ainus ja viimane
mõte luua vaid ilu. Kas sõnas või teos, või kunstis. Vahest on
ainus ja viimane mõte vaid luua ilu...? -- See võib olla ülim
tarkus. Isegi naistele, nad ju ka loovad midagi, kedagi...? /---/
Luua ilu, selleks, et asetada sellele sünge Esteetika altari ette
ainust, mida sobib sinna asetada, -- ainult ilusaid lilli... //
________________________________
Roger
Zelazny: „Needuste allee.“ („Damnation Alley“).
________________________________
„Siit
oli ta kadunud. Üksik valge sulg kiikus tormises taevas, hõljus üle
kaljuserva ja laskus keereldes ookeani poole. /--/ Kummardus
ettepoole ja lisas hoogu. Terve tee oli tema päralt ning ta surus
gaasi põhja.“ (Lk.: 5).
// R. Z.: „Siit oli ta
kadunud...“ -- Kas ongi mõtet siin kirjutada, palju aastaid
hiljem, otsekui ( siinkohal võimalikult tagasihoidlikult
väljenduses:) ühe ammuse ja vägagi tunnustatud kirjaniku,
(kon)tekstist välja kirjutatud lauseid? Kuid nüüd ja praegu (u 13
aastat hiljem vahest siiski, „Ad se ipsum“ (= „isendale“? Ja
mitte avaldamiseks oma blogides? Niisama lihtsalt kirjutades,
nõjatudes seejuures ühele lemmikautorile?). //
„Nad
ei saanud aru, kuidas ta oma kiiruse juures sellega nii kähku
hakkama sai. Nüüd üritas ta neid kannult raputada.“ (Lk.:
6). // Millest üldse
aru saadakse. Üritaks ka kiiresti otsekui „oma kannult raputada“
nii mõndagi ja nii mõneski mõttes; aga seni veel näib, et:
tulemusteta, ilma arvestatavate tulemusteta. (JA selles suhtes pole
pikagi ajaga midagi paremuse poole muutunud? (2007-2020.)). //
„“Miks
te mind üldse taga ajasite? Ma ei teinud ju midagi.“ /--/ Ma ei
võlgne kellegile midagi.“ (Lk.:
8). // Miks te mindki
üldse n-ö „taga ajasite“? Minagi pole midagi erilist
saavutanud, ei heas ega halvas...? Aga, teisest küljest vaadeldes ei
võlgne ka kellegile mitte kui midagi, ei mingis mõttes, ei heas ega
halvas mõttes. Ja see ükskõiksus on kõikehõlmav, isegi kuni...?
(Albert Camus.). //
„Taevas
oli värvunud purpurpunaseks ning mustad triibud liikusid kõrgustes
läänest itta, laienedes, kitsenedes, lainetades ja põimudes. /--/
Kõrgelt taevast kostis ulgumist ja tumedad vöödid üha laienesid.
Müra kaotas oma tiiskanditämbri ja muutus ühtlaseks möirgeks.“
(Lk.: 9). // See on teada ja arvatavasti ka piisavalt tunnustust
leidnud, kui oskuslikult R. Z. On kirjeldanud fantastilist mastiku,
eradaid taeva-värvinguid ja loodus-vaateid. Ise on antud autor
kasutanud oma fantastiliste maastikute kirjeldmaiseks väljendit nagu
„El Creco pöörase taeva all...“ (Silmas pidades sellega
Hispaania baroki maalikunstnikku nagu El Crecot, elle maael
iseloomustab tõesti Teava (hispaania keeles tähendab sõna „cielo“
ka „füüsilist taevast“, nagu muud olla saaks?). Aga R. Z.
Fnatastilised maastikud ja taevagi värvingud on muljetaldavad
fantaasiakirjanduses üldse, ostekui tõesti: „El Creco pöörase
taeva all...“? //
„Inimene
oled sa vaid bioloogilises mõttes. Seal, kus teistel inimestel on
miski, mis laseb neil naabritena üheskoos elada, on sul ainult suur
tühi koht. /--/ ... kui sa kasutad seda oma ainsat voorust teiste
aitamuiseks ega tee ainult haiget. Mina seda heaks ei kiida. /--/ See
ei olnud kerge ja mul oli õnne ka. Aga nii kaugel ma olen käinud ja
ma ei tea ühtegi teist, kes sama võiks väita. /--/ Tornikell lõi.
See üks järjekindel ja lõppematu noot täitsis kogu väljaku.
Eemal oli veel teisigi kelli ja kõik koos moodustasid nad põrguliku
sümfoonia, mis oli kestnud juba aegade algusest peale – või
vähemalt nii see tundus.“
(Lk.: 15-16). // Inimene ollakse peamiselt biloogilises mõttes,
hingelist ja eriti vaimset antust mainitakse ju kordades harvemini.
Ilmselt on need väärtused, mis biloogilises mõttes, inimesi
võimaldab normaalselt koos elada. Kuid see ei näigi olevat nii
tõsikindel kriteerium otsustamiseks. Näib leiduvalt ja üllatavaltki
rohkeid näiteid vastupidisest, nagu mingid mõtlemis-võimetud
loomad ei suudagi kuidagi (sotsiaalses mõttes?) koos elada, ei
teagi, miks aga nõnda näib olevat ja vägagi laildaselt. // Kui
olla „Nii kaugel“ käinud, siis on vist olnud natuke õnne elik
siis vedamist ka. Ei tea ka ühtegi teist, kes seda enda kohta võiks
öelnud olla. Selleks on rohkemat vaja kui vaid vedamist, selleks on
ikka veidike õnne ka vist vaja tõesti? // Seda kõike nimetan mina
üheks lõputuks ja katkematuks „kella-mänguks“, see on saatnud
juba pool elu. (Kuidas kiriku-kellad kaikusid kunagi Berliinis, siis
Tallinnas ja Rjazanis ja Budapestis ja siis näis, otsekui, et
Austria, Viini kirkukellad kaikusid nii valjult,et seda ei saanud
kuulatagi...? Koppenhageni kellasid ma enam kuulata ei tahtnudki
enam.). Selline oli siis see n-ö „kella-mäng“, millest keegi
nagunii midagi aru ei saa, nii, et milleks siia säärasest rohkem
pikemalt?)). //
„Kellahelin
tähendas, et tema rahavas vajub aeglaselt sellesse pimedusse, mis on
alati vaid pool tolli elust allpool, ning ootab, et koorik järele
annaks.“ (Lk.: 17.) // See
kellahelin tähendab rohkem kui vaid „vajumist pimedusse“, kunagi
tähendasi ju pulmakellad ka uut elu, mis arvatksegi ikkagi olevat
veelgi vanimaks eesmärgiks? Aga kui enam miski tähendust ei oma,
siis pole mõtet ka kogu nn „kooliharidusel“ kokku ka ja kui iseg
selle mõtet ei ole, millele siis enam üldse on. Kas nn „vanimal
eesmärgil“? //
„Punased
tulukesed kihutasid taevas põhjast lõunasse. Nende valguses märkas
ta, kuidas mustad vöödid liiguvad läänest itta. See polnud just
julgustav. Nii võis torm kesta päevi.“ (Lk.:
22). // Jällegi R. Z. Tuunustatud ja vägagi stiilselt kujutatud
maastiku-pildid, fanatsiline maastik, mid aolemaski ei ole, kuid mis
punase joonena läbi kogu selle kirjaniku loomingut. Vägagi
väljapeetult ja stiilselt kirjeldatud fantastilised maastikuvaated
ja teava-vaated. //
„...
selja taha jäi roheline päikeseloojang. Tolmupilved üha laienesid
tema ümber, suured pilved, ja taevas muutus violetseks, seejärel
jälle purpurseks. Siis oli päike kadunud ning öö käes, tähed
olid tuhmid väikesed täpikesed kusagil kõrgustes. Mõni aeg hiljem
tõusis kuu, mille sirp pasistis seekord nagu küünal läbi punase
veini pokaali.“ (Lk.: 24).//
Ffantaasia-pildid, unenäolised maastikud, fantastilised värvid
taevas ja üle kõige lasuv kummastavuse varju, mingi eriline
meeleolu...? (Mis antud teoses siis seostub ilmselt n-ö
„viimsepäeva-meeloludega“? Apokalüptilised ratsanikud
tuhkur-hobuste seljas, kes pidavat siis tulema alles „Viimasel
Päeval“ (= MAD)? //
„Paremal
pool tõusis taevasse sulahõbedane päike, kolmandik taevast oli
tõmbunud merevaiguvärviliseks ning seda kaunistas
ämblikuvõrgutaoline muster.“ (Lk.:
28). // Sellest kirjutisest jäeldub, et inmloom on suuteline isegi
„taeva värvi muutmaks“. Vahest ongi, aga mis hinnaga, muutes
kõike elavat, kaasa arvatud füüsilist loodust, isegi taeva värve?
Kui seda aga sellegi fantaasia-romaani stiilis kirjeldada, siis see
näib olevat siiski üsnagi muljet-avaldav. //
„“Sealtsamast
kust kõik teisedki, tarkpea, natuke lõbu paarile inimesele
veidikeseks ajaks, ja sealt need hädad hakkavadki.““ (Lk.:36).
// Nõnda, lühidalt kokku võttes, nee dlood ongi, mingid tühised
ajendid näivad innustams inmputakte elu, kellede ajutegevus näib,
täiesti mõtestamatul, olevat pooleldi loomne. Ilmselt siis see kogu
loomset elu ajendav kopuleerimine, mingi vähegi põhejndatud
reprodusteerumise sihil. Kas mõtlemise võime ikka eristab inimesi
loomadest, või ei erista sisuliselt midagi? //
„...
jooksis nagu metsaline ning inimesed muutusid ...! Ei ole siis imeks
panna, et ... kellel on seitse pead ja kümme ... tõuseb üles
ookeanist, seitse pitserit murtakse ... neli ratsameest ilmub ja
nende nimesi ... teame ning maapõhjast tuleb välja peljatud ...!
Need, kes temale järgnevad, kes tema ... suunavad, ja see viimane,
kes tapab! ... /--/ Kõik kelle laubal või kätel on märk! /--/
Ning taevas oli täis märke, salapäraseid ja tõlkimatuid, kui
sinine välk pooluselt poolusele sähvatas.“ (Lk.:
41). // Ning inimesed polegi nii palju muutunud, kui samal kombel
kirjapandud tekstid kunagi ülesse täehdnati, See on vist Piiblist
(UT, osaliseltki, Johannese ilmutusraamatust?). See, eks „tõuseb
ookeanist“ ja kellelon plaju päid ja siis „pisterid,mida
murtakse“? JA siis karistavad Inglid isiklikud, olgu mõõgaga
(Micael) või tiibadeta (Serafius)...? JA siis see tuntud motiiv,
„märk laubal“ (Kaini märk, VT, 1. Moosese raamat). Nii, et
inimeste jaoks on ka taevas alati olnud täis märke, salapäraseid
ja tõlkimatuid. Ja nõnda see vist jääbki alati olema. Vähemalt
seni, kuni ülal-kirjeldatud sündmused tegelikult ka kunaski vahest
aset leiavad? //
„Nüüd
on mul väike rantšo ja ainult mõni teener ning suurema osa ajast
kuulan ma klassikalist muusikat ja loen vanu filosoofe. Kui kui ma
sellest loost teada sain, mõistsin ma, et minu kohus inimkonna ja //
rahva ees on pakkuda oma abi.“ (Lk.:
51). // Täiesti nagu lugu minust endast, vaadelduna läbi huumori
prisma, võttes skeptilises mõttes ja olles meelastatud iroonilisel
kombel. Loen minagi kogu elu vanu filosoofe ja meeleldi kuulan ka
klassikalist muusikat. Seega otsekui üritades endast teatud erinevat
muljet jätta, näida kellegi teisena? Vavealt, et, klassikaline
filosoofia sobibki kauaks ajaks (Filosoofial ju nii auväärsed,
aastatuhandete piikused tradistioonid); ja ka klassikaline muusika on
täiesti kuulatav olnud, samuti, kaua aega juba. //
„Sest
ma teadsin, et ta jääb uskuma. /--/ Ta tahab, et kõik oleks kena.
Nii ma rääkisingi talle kenadest asjadest, ja tema uskus. Miks
mitte?“ (Lk.: 53). // Aga kes
ei tahaks, et „kõik oleks kena“ ja seda isegi uskuda, veidigi
tõsiselt võtta, ometigi olles samas kindel, suisa veendundu
vastupidises, et kõike ei ole kaugeltki mitte kena, ei
sinna-poolegi, pole kunagi olnud ega hakka kunagi ka olema. (MOT). //
„Ma
olen Ingel. Ma olen viimane elus Ingel. /--/ Saad sa aru, mida see
tähendab? Ma olen viimane ja kogu au on minu kanda. Meiega nalja ei
tehtud, /--/ Kas viimane katoliiklane ei ole paavst?“
(Lk.: 56). // „Ma olen Ingel“? -- Ilmselt ei peaks siinkohal
mainima mingit (kunagist U. S.) primitiivset noorsooliikumist,
sellele omases ebameeldivuse kogu-määras. Lihtsalt sõnade
väljendatu, isegi Inglitest, isegi aust, mis kellegi kanda jäänud,
sõnadega žongleeirmine. Kuid mingis mõttes on viimane katoliiklane
Paavst tõesti, kes siis teine, juhul kui kunagi ongi jäänud vaid
viimane katoliiklane? //
„Taevas
oli vaid üks heledam triip nagu jäätunud välk pimeduses. /--/ ...
tundis näol jaheda tuulehoo hingust, see kuulutas vihma, mida praegu
polnud üldsegi tarvis; /--/ ... ärtasid kusagil sisemuses pilte
vägivaldsest minevikust ning ebakindla ettekujutise teel ees
ootavatest ohtudest.“ (Lk.:
58). // Ja taas värvikaid fantastilise maastikukirjeldusi ja
taeva-värvingud, otsekui „Zelazny pöörase taeva all“...? //
Minevikust pärinev näib põhjustavat ebakindlust ka ees-ooatava,
tuleviku osas. Mis ootab ees, seda oleks huvitav juba ette teada.
(Nii aravates praegugi, üritades siin natuke n-ö „kommenteerida“
sisuliselt 13 aastat tagasi ainult ülesse kirjutatud tsitaate. Mis
ootab veel ees?! Kuid, eks selgitan siis välja!). //
„...
ja et üksik Ingel on vaid tühi koht. Aga selles nad eksisid. Ta ei
läinud üksinduses hulluks – või vähemalt ei tundnud ta ise, et
oleks läinud. /--/ Lihtsalt istus. Ta oli mõistnud, et nad ei saa
talle midagi teha. Ta oli oodanud. Ise teadmata mida. Seda siis.“
(Lk.: 60). // Selles võib ju
kunaski eksinud olla nii mõnigi elav hinge, et teine inimene on nagu
„tühi kohta“, nii vähemalt väljandutakse; aga selles need
niisugused hindajad eksivad vist tõesti. EI minda isegi kogu elu
vältust omavas üksinduses hulluks“. Selles eksitakse ka,
aravatavasti. Lihtsalt istuda, ega tegelikult need nn „kaasinimesed“
ju tegelikult midagi (halba?) „teha ei saa“? Lihtsalt oodata,
kasvatada halle juukseid. Ei aja elu aeg üksinudst inimest kuidagi
hulluks. Lihtsalt oodata, istuda, see ei mõju havasti. Rõhutada
vältus, aeg näitab, mis ees ootams on. Homme ka päev ja ülehomme
nõndasamuti! Oodates midagi, ise ka teadmata mida, seda kõik siis,
mis kujunenud on? //
„Ta
lihtsalt teaks, ja mina teaksin. Sa kujutad ju ette küll, kuidas see
käib. Kohtad kedagi, ning äkki mõistate mõlemad, et teis on
midagi ühist. Ja olete semud. Ei mingeid formaalsusi, need kadusid
koos vana maailmaga. Muud ei midagi. /--/ Põhjataevas pulseeris
sätendavsinisel. Otse pea kohal oli kõik täiesti must.“ (Lk.:
63). // On sümpaatseid inimesi, kuid palju rohkem on muidugi, ikka
ja alati, olnud neid, kes seda kohe kindlatsi ei ole. See on sama
kindel nagus eegi fakt, et surnuid on kindlasti rohkem kui praegu
elavaid. Kuid milleks langetada, kerge-käeliselt, lõplikke
otsuseid. Paljud inimesed väärikisd surma, kuid veel rohkem oli
neid, kes väärinuks elu. Suuda sa neile elu tagsi anda? Ei suuda
kunaski? Siis ära langeta kerge-käliselt lõplikke surma-otsuseid.
(J. R. R. Tolkien: „LOTR“.). //
„Kunagi
varem polnud keegi käskinud tal teha midagi tõeliselt olulist ja ta
lootis, et seda ei juhtu ka edaspidi. Aga praegu oli tal tunne, et ta
võib hakkama saada. Tahab saada. Ümberringi oli Allee, põlev,
suitsev, vappuv – ja kui ta seda ei läbi, usreb pool inimkonda.
Ning kahekordistub tõenäosus, et ühel päeval on kogu maailm vaid
Allee.“ (Lk.: 67). // Kunagi
varem pole keegi kunaski saanud kedagi käskida teha midagi nii
olulist. Näiteks säästa, mingil põhjusel, ei tea miks, osagi
inimkonda? Ise ka ei tea, miks (ma niisugusest siia kirjutan)? Aga
oli lihtsalt tunne, mingi ebamäärane aimudus, et sellega võiks kui
„hakkama saada“, mingi ähmane eel-aimus. JA nüüd on see tehtud
ja osa inimkonna tulevikust on varjundi-võrragi ehk veidi helgem? Ei
tea veelgi, kas see nii ka on, aga võib-olla veidikenegi...? Kuid
sed aie mõistaks, sed akõike kokku, isegi minu võimalikud lugejaid
(keda siinsel kirjekohal ei tulegi?). Aga ikkagi, kes on kunaski
varem võinud öelda, et on kogu inimkonna tulevikku veidikenegi
õigemas suunas kallutanud, säästnud miljoneid (pelgalt
oletatavaid?) inimelusi ja seda kuni kaugema tulevikuni, kõikideks
järgnevateks aegadeks. Miks sai seda tehtud? Sest ei tahaks mõelda,
et kõik see olnud ja see (üürikae age, mis inimliiki ees ootab?)
oleks olnud täiesti mõtteu, kogu inim-ajalugu. Ehk siis R. Z.
sõnadgea: „“Et kõik ei oleks nagu Allee...“? //
„Tunnid
läksid, päike loojus, põhjakaares tekkis jälle erksinine
helendus. Taevas püsis siiski selgena, tähed paistsid ja musti
triipe ei olnud. Veel mõne aja pärast ilmus roosakas kuu.“ (Lk.:
73). // Jällegi, R. Z. endale omase „pöörase taeva all“.
Fantasilise maastiku kohal kumavad kummalise dtaeva-värvid. Eradad
taeva värvid, mida ükski inimsilm pole kunagi näinud (ega ehk näha
ei saagi loodetavasti? Selle raamtu põhilise motiivi ainetel?).
Eredates värvides veiklev fantastiline taevas, nakatavalt
elujõulised kangelased, see on muidugi R. Z. oma tunnustatud
headuses stiili-meister. (Aga R. Z. elas vaid 58 aastaseni...?
(1937-1995+) Kui paljut küll oleks see Inimene, (üks parimaid U. S.
autoreid ajaloo jooksul), veel suutnud-jõudnud kirjutada, kui oleks
talle rohkem aega antud? R.I.P. -- Igavene tunnustus ühele parimale
Kirjanikule, ühele parimatele meie seast, kes olnud on...). //
„Kuidas
kustuda tulesid, mis põlevad igavesti? Seda oleks ta tahtnud teada.
Omal ajal oli maailmas olnud nii palju erinevadi kohti, kuhu minna,
ja talle meeldis ringi liikuda.“ (Lk.:
74). // Kuidas kustutada tulesid, mis on määratud igavest põlema.
Näiteks väga head kirjanudst võib kirjeldada kui n-ö
„loomingulist palangut“, milleni on küündinud väga vähesed
seni olndu hingedest ja veel vähem küünivad. Sellegagi seoses võib
kindlasti aravata, et R. Z. teoste fantaasia-küllane haaravaus on
samuti midagi igavest, selle kirjaniku teosed peavad vastu
ajaproovile nagu kulla-proovile. On seda juba pool sajandit teinud ja
nõnda jääb ilmselt ka tulevis, nii kaua kui tulevikku üldse saab
olema. (Millest see, siin „kommenteeritud“ raamat siis kirjutab.
Inimliigi hävingust üleilmses tuuma-sõjas. Aravatakse, et keegi ei
jää elu, vaid riismeid, sisuliselt ürgaegsel tasemel (Sir Bertrand
Russel). Häving algab ja sel pole enam lõppu. JA see ongi inimliigi
lõpp. Polegi oluline kuida sj amiks, häving lihtsalt alagb, ja sel
pole enam mingit lõppu...? (Kas siis poliitikute pahatahtlikusest
või militaristide kuritegelikkusest tingituna, või on siis
põhjuseks mingi „tehniline rike“?. Aga teisalt ongi öeldud: „et
ükski tõeliselt kuri tsivilistsioon lähimate tähtedeni kunaski ei
jõua, see häviteb ennast sellele eeelnevalt...“? (Arthur C.
Clarke.). //
„Mina
olen mina. Ma olen Ingel. Mul ei pruugi teeselda kedagi teist.“
(Lk.: 87). // Mina olen ka mina,
aga ingel tõesti ei ole! Seega ei pea ma kuultama, siin ja praegu
n-ö „viimast kohtupäeva“, ega olegi seda kunagi teinud ja
selleks pole põhjust ka tulevikuski. Seega ei pea minagi teesklema
kuidagigi, et olen keegi teine, mitte see, kelleks mind loodud. EI
pea kuulutam tulevikku ette nendele, kes seda näha ega teada ei
soovi...? Juba kolmveerand viimast sajandit on „inimliik kõndinud
mööda pinguletõmmatud köit, püüdes kangekaelselt mitte näha
kuristikku oma jalge all...“? (J. B. Harris/J. Wyndham); kuigi on
juba tänastele ajaloolastele teada, et mis toimus eelmise sajandi
esimesel poolel (I & II WW) oli juba teekond „kuristiku
poole...“? (Roger Osborne). //
„Taevasse
ilmus tuhm kuu, läks natuke valgemaks ja ta nägi tumedaid linde,
kes tema kohal tiirlesid, vahel mõni pikeeris, ta ei teinud neist
väljagi ja mõne aja pärast olid nad kadunud.“ (Lk.:
94). // Aga R. Z. Tunnustatud stiili fanatsiliste vaadete
kujundamisel ei saa küll tähelepanuta jätta, sest noile pole
lihtsalt võrdseid leida maailma-kirjanduseski isegi vist. (Aga minu
olematud lugejad, keda ei tulegi, võiksid minu tühised
„suleproovid“ siinkohal küll täiesti tähelepanuta jätta. Need
pole autori tsitaatidega võrreldes midagi väärt.). //
„Ma
võiksin ju niisugustest kohtadest eemale hoiduda. Seda küll, aga
tuuled muutuvad. Tõusevad ja langevad. Nad on täiesti
ettearvamatud. Aga mina tahan lennata.“
(Lk.: 106). // On mõndagi, millest sooviks kaugemale hoidud, kuid
kahjuks see alati siiski ei õnnestu, kuida see ka ei kõlaks.
Jälkidest inimloomadest lihtsalt „kauegamel hoiduda“, neid
igakülgselt vältida; kuid see ei näi õnnestuvat isegi arvestatava
distantsi ja vältusega seoses... Aga miks? Ilmselt pole noil
loomadel midagi, mis meenutaks nn „tervet inim-mõistust“, ming
väärastunud ja debiilsed mõtelmisvõimetud inimjätised. (Ehk siis
„eesti elu“, nagu näikse? Midagi, mis osutus täiesti
ette-aravamtuks, mida ei osanud oodatagi. Ja ometi reaalsus?). „Aga
mina tahan lennata...“? Ja mina olen vähemalt lennanud, nagu
Ikaros kreeka muinasjuttudes, ja korduvalt...? //
'“Igaühel
on nooruses mingi unistus, //Aga tundub, et see ei lähe kunagi
täide. Kas siis selgub, et see on võimatu, või ei satu lihtsalt
sobivat juhust, et proovida.“
(Lk.: 107). // Igaühel on vähemalt (ja vist ka ainult?) nooruses
mingigi unistus. Aga nagu elu näitab ei lähe nee
dnoorepõlve-unelmad kunagi täide. Ilmselt see ongi lihtsalt
võimatu, või ei vea lihtsalt, tihtilugu täiesti juhuslikul kombel,
ei sattunud lihtsalt ssobivat juhust, et vähemalt proovidagi...? //
„Öö
voogas tema kohal ja tähed paistsid eredamalt kui muidu. Jõuad
pärale, paistis öö ütlevat.“ (Lk.:
119). // Kirkalt sinaka tooniga eradalt säravad tähed, sedagi
mäletan vaid nooremast east (kui silmad polnud veel lühinägelikuks
loetud). Näivalt ei olegi kuhugi kohale jõuda, mida ka seejuures ka
ei oleks arvatud, kui nähakse neid „ükskõikselt siravaid
tähti...“? (Fr. W. Nietzsche, „Die Sternen-Übelkeit“, =
„Ükskõiksed tähed“, 1 luuletus sellelt autorilt.). //
„Ma
ei tea. Aga ma olin kohal, kui see juhtus. See oli õudne, justnagu
praegugi, see hukatuse ja hävingu tunne. Ma just hiljaaegu mõtlesin,
et kas on veel vähimatki lootust. /--/ Ma arvan, aeg on nii kaugel,
et kõigil tuleks sellega leppida, pikali heita ja mõista, et nüüd
on kõik läbi. Kui inimesed polegi kõike veel nässu keeranud, siis
pole see küll vähese püüdmise viga. Kui taevas kunagi jälle
selgeks peaks minema, kas on siis enam kedagi seda nägemas?“ (Lk.:
140). // See ju ongi selle raamtu põhisisu, inimliigi jäänused
virelemas peale kõike hävitanud viimast sõda ehk siis globaalset
tuumasõda. Räägitakse, et praegugi juba on selle
„tsivilisatsiooni“ käsutuses nii palju tuuma-relvi, et nendega
võib hävitada iga viimse bakteri või mikroobi isegi 200 000 korda
isegi 10 kilomeetri sügavusel ookenai põhjas? Ja see olukord ei
muutu, nõnda jääbs ee olema, nagu juba kolmveerand viimast
sajandit on valitsenud see „hukatuse ja hävingu tunne“. (Siegi
positivsimi ajastu maeeriklased ei pidanud selles suhtes enam eriti
„optimistlikud“ olema? (Octavio Paz). Tuleb selle kõigega
lihtsalt leppida, kõik ongi ju sama hästi kui läbi ja see inimsugu
siis rähkles kogu oma ajloo vältel, ja ees ootams vaid häving ja
see oligi inmkonna lugu, mille lõpp ei olegi nii kaugel, kui loota
võiks? Kunagi siis pöörelb tühi planeet Maa ümber Päikese, ja
juba palju varem kui ookeanid selle pinnalt on haihtunud on inimliik
oma kurjuses iseennast täielikult hävitanud...? (MOT. = „Mida
Oligi vaja Tõestada?). (= M.A.D. = „Mutual destruction...“). //
„Sündmuskoht
– aga ilma tegelaste või sündmusteta. Raamige see eraldi ära,
kui tahate, ning pange talle mingi nimi: Kaos, Loomine, Luupainaja
Perioodilisuse Tabelis või mis teile aga meeldib.“ (Lk.:
143). // Vähe sellest, et siis pole enam inimtegelasi selles n-ö
„koomilises ooperis“, siis pole enam ühetgi elavat inim-hinge
selles „inimlikus komöödias“ (H. De Balzac) osalemisekski, siis
pol enam midagi (isegi „Jumalikku komöödiat“ (Dante Allighieri)
pole enam põhjust oletada ega uskuda, ega palveleda); siis pol enam
midgai olemas, ei kedagi. Siis on jälle ürgne kosmiline kaos, ei
mingit korda ei ühtegi mõtelvat inimest, algne Kaos, ja polee nam
loota, kunaski „et Jumala vaim hõljuks vete kohal...“? Uut
Loomist kindlasti ei tule, sest see mis jääb on luupainajalikul
kombel ilma inimeseta olek, ilma mingi mõtestatud inimtegevuseta
hääbuv liik. Sest lõpetavast Kaosest uut Loomist küll kunaski
enam tekkida ei saa. Seega siis pigem: „luupianaja perioodilisuse
tabelis“? //
„ --
hiiglaslikud sambad, milles pulbitseb mere ja maa tung ülespoole;
nad kõiguvad algul, siis nende ülaosa paisub, siis jäävad nad
nagu kivinedes paigale, toetades lakkamatult ümber maakera
vihisevate tuulte võlvi, toites neid tuuli vee, mulla ja muu maa
pealt kogutuga; vahel valgustab neid välk, mis algatuseks vaid
vilksatab, siis pulseerib, muutub nagu hieroglüüf...“ (Lk.:
144). // Selline oli vist algne Kaos, millest kogu loodus esile
tekkis. Kuida see kunagi see elu tekkis, ilmslet ookeanite põhjas
ekstreemsetes tingimustes, suured temperatuurid ja ainurakne elu,
selle aeglane evaolutsioon (kuni eismesed kalad u 3,2 miljardit
aastat tagasi) hakkasid „õhku hingama“. Ja siis kogu see
vavealine ja küllatki aeganõudnud evolutsioon kui protsess. Vahest
on selle näidendi vaatuste arv kasvanud lihtsalt liiga suureks?
Vahest on viimane aeg see armetu komejant nagu inimliigi eksistents,
lihtsalt „ära lõpetada“? Seda võiks teha lihtsalt kiusust või
siis lihtsalt tüdimusest. Lõpetada see näidend, mille vaatuste arv
on kasvanud liiga suureks...? Ja millel, kokkuvõtlikul kombel
vaadates, mingit erilist mõtet nagu ei olnudki...? (Arthur C.
Clarke: „... ja nüüd on ta saavutanud oma lapsemängu sellise
lelu millega võib hävitada inim-stivilisatsiooni riismetest
voiimasedki...“?) //
„Öö
ja Unustuse maal. Agoonia ja Deliiriumi teatris – seal ilmuvad
kuumava välgu valgusel lavale mälestused sellest, mida kunagi pole
olnud, segunevad sellega, mis oli, sellega, mis on, ja sellega, mida
kunagi tulla ei saa, juhituna vilksatavatest või viibivatest
kirgedest,...“ (Lk.: 149). On
olnud palju öid siin unistuste maal. Hea, et on ööd olemas, hea et
on olemas uned, mis võimaldavad unustada...? Kuid unustama peaks
,palju rohkemat, enamiku kogetust tahaks ju täiesti ära unustada!
Aga on vähemalt uni kui „ainukene puhkus“ ja noid armetuid
unenägusi polegi mulle millekski vaja, polek skunagi soovinud ühte
ainsamatki unenägu näha. Mis teha, selliseks just inim-elu
arvatakse olevat. Kõike seda, mida pole olnudki, kuid arvatakse
olevat olnud; mis on, seda teab igaüks, kahjuks, igal hommikul
ärgates. Ja nagu eelpool lühidalt sai mainitud, on ka niisugune
valdkond, midagi kunagi olemas olla ei saagi. Miks, seda teba iga
hing, et häving algab, varem või hiljem, ja sellel, sellel viimasel
sõjal, pole enam lõppu, selle lõppu pole lihtsalt enam kedagi
nägemas. Ei ükski inim-hing ja mitte kunagi...? //
„Palveta
sellegipoolest. Looja ees on kõik võrdsed. Nii ma ei saa. Mürina
ja löökide vahel kostuvad aeglased sõnad: palveta siiski, sest
palvetav süda ei lisa palvele nime, ometi on palvele vastaja see,
kelle poole pöörduti.“ (Lk.:
150). // Vahest siis jääbki üle vaid palvetada, kuna Looja ees on
kõik võrdsed (ja religiooni-filosoofial on vägagi auväärsed
tradistioonid!). Jääb üle vist vaid tõesti ainult palvetada,
kelle poole siis nimelt, on ajaloo jooksul jäänud määratlematuks...
Vahest ongi palvele vastaja see, eklle poole pöörduti? Ja nõnda
arvates, siin ja praegu, 21 aastasaja alguses, siin unistustuste
maal, vaid unes lohutavat unustust otsides...? JA vist järgnevadi
sajandeid ju tõesti ju ei tule ega saagi tulla; kuida skeegi seda ei
tea?! Niisiis jääb üle pöörduda vaid suurimate „autoriteetdie“
poole ja nt ainult „plavetada“... (Loodetavasti tasub end kuhjaga
ära ka, nüüd, lõpu aegade hämarikus?). Pole muud rahu ega
puhkust...? //
„Tuul
tõuseb, näib ta ütlevat, pilved liiguvad ning öö on pime.
Taltsutamatu tuul kammib metsa mäejalamil. Oksad kõiguvad. Kuu ei
tõuse enne koitu ja ka siis jääb ta nähtamatuks. Pole rahu ega
puhkust.“ (Lk.: 151). // On
muidugi loodus, mis täiesti ei hävine, midagi sellest Loodusest
jääb alles, aga ilma selle inimeseta, kes pole juba sajandeid
midagi muud teinud, kui loodust igakülgselt hävitanud. Vahest ongi
parem loodusele, kui see viiruse taoliselt vohav (C-19!) inimliik
ennast ise hävitab ja täielikul kombel veel pealekauba?! Inimliik
ei vääri seda, et püsima jääda ja „kaugemad tähed ainult
unistusteks jäävadki...? (MOT = „Mida Oligi vaja Tõestada“!).
//
________________________________
Roger
Zelazny: „Hukatuse kaardid“. „Amberi
kroonikate kuues raamat.“ („Trumps of Doom“).
_______________________________
„See
tundus lausa liigagi lihtne. Käänak, kurv tagsipööre... Ja siis
oli tema ees kare, kaldus sein; ta vaatas üles ja nägi šahti. Ta
hakkas ronima. Enam ei olnud lihtne. Tekkis mingi õõtsuv tunne –
algul nõrk, siis ikka tugevam, -- nagu tõuseks ta puu ülemistele
okstele. Ta tee läks heledamaks, siis jälle tumedamaks, ikka ja
jälle, aga ilma mingi arusaadava seaduspärata. Veidi aja pärast
hakkasid silmad valutama. Kujutised muutusid kahekordseks,
virvendasid... /---/ Vähemalt selles oli ta kindel. Nüüd tee
tõusis ja langes. Ta ronis üles ja ronis alla. Kord heledamaks ja
kord tumedamaks muutumine jätkus, ainult hele oli nüüd heledam ja
tume tumedam. /---/ Tekksid hallutsinatsioonid. Näod, kehad. Leegid.
Või olid need vaid viirastused?“ (Lk.:
3). // See tundmub tõesti „liigagi lihtne“, siin kirjutada
otsekui maailmakirjenduse tunnustatud nime nagu Zelazny tsitaatide
kohta n-ö „kommenteerides? Aga kuna seda ligi 13 aastat ei teinud,
vahet pidasin, siis veidike siiski, iseendale („Ad se ipsum“,
Marcus Aureliuse sõnadega). Muid, R. Z. Vaimustava
„Amberi“-dekaloogia, 5 osa („The Chourts of Chaos“) ja 6 osa
(„Trumps of Doom“) vahel oli umbes 7 aastat. (Samapalju oli J.
Habicht eestindamisel vahet, esimese 5 osa ja 6 osaga alustamise
vahel oli samuti 7 aastat.). // Tunded, aistingud, emotsioonidega
seotud tundmused ja meelteandmetega sonduvad aistingud. Kes neid
kõike oma varieeruvuses kirjeldada ja registreerida jõuaks... //
Kui hallutsinatsioonid on pelgalt viirastused, siis viimaste kohta
aravatakse, et neid näeb harva, mõnel pool n-ö „kumnmitavat“
küll aga harva, nt korra sajandis. Jne. Etc! //
„Mul
oli kulunud aega, et seda ära tabada, kuid nüüd ma vähemalt
teadsin, millal see juhtub. Varem olin ma olnud liiga hõivatud, et
selle vastu midagi ette võtta. Aga mu töö oli nüüd lõpetataud.
Ma olin kohale jäänud vaid seepärast. Tundsin, et lihtsalt pean
enne lahkumist selle ära klaarima.“
(Lk.: 5). // Vahel võtab aega jah, et midagi otsekui „ära
tabada“, et teada, mis toimub, mis aset leiab. Hõivatuse laade
seevastu võib vististi olla vägagi erinevat laadi, nii aktiivseid
kui introvertidele omasemaid süüvimisega seotud hõivatust. Kuhugi
kohale (nt kaugele ja kauaks?) jääda, et lood klaaruma oleks
seatud, ja ehk aja jooksul see juhtubgi, nii mõndagi saab järjest
selgemaks, alguses keeruline näiv osutub hiljem üllatavaltki
lihtsaks. Seega: aeg näitab kuidas kujuneb, nt viibides kaugel (ei
tea millest-kellest?) ja kaua, vahest isegi vägagi kaua...? Jääb
üle vaid loota kõige paremat, siin ja praegugi, ellenavaga seoses,
neid ridu iseendale kirjutades. //
„See
näis ühena neist veidratest juhtumistest, mis vahel meie kõigi
ellu tungivad. /---/ Isegi siis pidasin ma seda vaid veidraks
kokkusattumuseks. /---/ ... hakkas mulle tunduma, et reaalsuse
tõenäosuslik loomus ei taha minu puhul sel aastajal kehtida. Ning
järgmiste aastate sündmused pöörasid kahtluse veendumuseks.“
(Lk.: 6). // Vahel tõesti
ilmneb midagi veidrat, või kuidas seda ka kirjeldada. Näiteks
midagi taolist mida varem poleks kunagi osanud isegi välja mõelda.
Ja siis juhtumisi, olgu ebatõenäoliselt või mitte, kuhujub see
veidrus aastate ja isegi aastakümneid vältust omandavaks jaburuseks
kuubis. Ja näivalt ei olegi sellistel n-ö „veidratel
kokkustatumistel“ ei otsa ega äärt, aravatasti jäävadki nõnd
aolema need lood...? //
„Paistab,
et mu sõnum ei jõua pärale. /---/ Ma lõpetasin. Punkt. Ma ei taha
tagasi tulla. Ja ma ei lähe ka ühegi konkurendi juurde. Ma
lõpetasin kogu selle valdkonnaga. /---/ Noh, igal juhul õnn kaasa –
kuhu iganes.“ (Lk.: 8). //
Paistab, et ka sõnum siitpoolt ei jõua kohale. Sooviks ja tahsk
lõpetada kõige sellega. Punkt. Meelsamini poleks sellegi valdkonna
kunagi üldse tegelenud, ei viit minutudki, kuid ju siis ei olnud
võimalust valida... Sai isegi mindud, lootes et õnn kaasa, kunagi
vägagi kaugele ja küllatki kaua. Selleks, et teatava valdkonnaga
alatiseks lõpetyada. Kuid ei õnnestunud, ei tea, kas kunaski
teotsemine sel sihil üldse õnnestub? Et saaks endale kinnitada, et
lõpetasin „selle valdkonnaga“. Punkt. //
„Kiri
oli mõistatuslik ja segadusseajav. Kohe väga. Mul tuli otsustada,
mida sellega peale hakata.“ (Lk.:
9). // Peab jah, endalegi kinnitades, ostsutama, mida selle kõigega
peale hakata. Aga kui olegi sellist võimalust, isegi tulevikus, et
ülds emingeid lahendusvariante leiduks. Kuida selle jaburusega,
selle absurdiga küll lõpetada. (Kuid näivalt kirjutan hoopis
millestki muust, kui antud tunnustatud autor oma kontaksteist
väljanopitud tsitaatides. Ja sellise kirjutamise tarvis mul üldse
teise dkirjatükid ootel pooleli. Seega kekseknduda noile
tsitaatidele, muidu siins el kirjutamisel veel vähem mõtet?). //
„Vahel
pani ta mind mõtlema – ta oli tugev, tark ja just niisama omaette
hoidev nagu minagi.“ (Lk.:
10). // Kes ei sooviks olla lihtsalt omaette, täielikult ja viimseni
ja kaua aega, kogu aeg. Asutades kõrgelt oma privaatsust (C.
Castaneda), hoiduda omaette, n-ö „mõelda oma peaga“ (kui on ka
vastupidiseid „mõtelmise“ võimalusi üldse olemaski). Vist on,
või ei ole? //
„...
vahel tulevad mulle endalegi algupärased mõtted pähe.“ (Lk.:
14). // Ja järjest vähem juhtub, et „algupärased“ mõtted pähe
tekivad, millest see siis ka tulenema ei oleks seatud. Varasemast
selliseid kahtlusi ei mäletagi. Vahest vananemisega kaasnevad
iseärasused? Vavevalt, see on selle uue, nn
„Infomrtaaika-tehnoloogia „sajand juhuslik kaausmus.
Informatsiooni sisuliselt piiramatu levik, hoolimata arestatavatest
distantsidest ja arvestatava vältusega seoses. Lihtsalt öeldes
raskelt mõistetav. Eriti vältuse, isegi möödunud vältusgea
seoses; mida arvata aga ees-ootavast vältusest...? //
„Pidi
olema mingi põhjus. Pidi olema mingi vihje. /---/ ... sest mulle
hakkas tunduma, nagu kuuleksin sireenide laulu.“ (Lk.:
15). // Põhjuse ja tagajärje seoseseid tavatsetakse nimetada ka
kausaal-seosteks. Vihjeid ja endeid (ehk oomeneid) usukusid juba
antiikaja inimesed. Ja nagu teatvad primitivistid ikkagi veel vist
tõesti. Antiikajal kujutati sireene naise peaga lindudena ja nende
laul olla (enne kompassi leiutamist) rannavetes seilavatel
meremeestele eksitavaltki ahvatlev. Aga Arthur C. Clarke: „Tema
hinges valitsus nüüd jälle rahu, nagu seda kord ammusel ajal olla
tunud üks teine rändur, kes oma laeva masti külge kinni seotuna
kuulis sireenide laulu vaibumist veintumeada loojangumere kohal...“
(„The City and the Stars“). //
„...
vana piibu, mille nautimist ma endale vahel lubasin, toppisin täis,
süütasin ja mõtisklesin. /---/ ... ning kui ma ka ei mõistnud
nende otstarvet, polnud see hetkel mu kõige suurem mure. /---/ Ma
olin kogu aeg arvanud, et ma olen sattunud mingi psühhopaadi
ebaterve tähelepanu objektiks ning võin temaga erilise pingutuseta
arved õiendada.“ (Lk.: 16).
// Kui kaua endale juba piibu nautimust lubanud, liigagi kaua ja nagu
harilikult sel puhul lisatakse: „tuleb maha jätta!“ Etc! //
Endalegi hakkab aja möödudes tunduma, et olla kui satunud terve
karja psühhopaatid ebeaterve uudishimu objektiks. Ja veel mäheruduse
karja, kui palju noidsamauseid näib jaguvat ning kui kauaks ajaks.
Tuhandei dja aastakümneteks. Täielik psühhopaatide kari ja nee don
tõesti väga haiged ja väärastunud ja seda igas mõttes. Ja lõppu
ei näigi olevat sel lool, ei nii pea...? //
„Otsustasin,
et ei tohi hetkekski valvsust kaotada, vaid pean elama nagu
piiramisseisukorras, kuni kogu see afäär laheneb. Ning nüüdsest
pühendan ma kogu oma energia asja peatsele klaarimisele. Näis, et
mu heaolu nõuab vaenlase väga kiiret hävitamist.“ (Lk.:
17). // Loomulik ettevaatus pole liiast, kui sattuda kokku millegi
seni-olematult ebatavalisega, millegagi, millest varem aimugi ei
olnud ja nüüdseks omab vältust rohkem kui seda mainidagi sooviks.
Ja kaasa-arvatud eel-olevat, mitte vaid möödunud vältust. Kuidgai
tuleb jätta siiski rõhutatult viiskas ja tagasihoidlik mulje, see
ei saa tulla kahjuks, pigem vastupidi? Kuid muidugi ei ole peatseid
lahendus-variante ettegi näha ega oodatda. Oleks tegemist lihtsa
igapäevase olukorrga, siis oskaks lahendusvariante leid aküll, aga
kujunenud olukorras näivalt enam kui ei oskagi. Ja ei soskaks
arvatavasti keegi teine minu asemel sama vähe, kuidgai kedagi pole
minu asemel. Seega siis kohaneda, või sisegi kahandada ja leppida
kujunenud olukorraga (Fr. W. Nietzsche: „amor fati“ =“saatuse
ramastamine“)? //
„...
vahepeal oli kambas isegi üks šamaan. /---/ Aga jooga teda ei
huvitanud? Jooga mitte. Kui mina seda temalt küsisin, siis ta
vastas, et otsib jõudu, mitte harmooniat. Igatahes tekksid talle
ikka veidramad ja veidramad tuttavad. Õhkkond läks minu jaoks liiga
hõredaks, nii et ma jätsin hüvasti.“ (Lk.:
19). // Šamanismi loetakse üldiselt primitiivsetele ja isloeeritud
etnostele omaseks uskumiste tüübiks. Ja seda arvatakse
iseloomustavad juba ürgaja inimesi (koos muude psüühikahäiretega
ka šamanism). Seda arvatakse tänapäeval uurides säilindu
primitiivseid ja miniatuurseid ja erineval kombel isoleeritud etnosi;
sellest järeldatakse, et sarnased kombed olid juba ürgaja
iniemstele omased. Seega on šamanism primitiivne sotsiaalne meetod
või institutsioon, mille üheks funktsiooniks on lahendada
sotsiaalseid pingeid ja psühholoogilisi vaevusi (mis piirnevad
psühhopatoloogiaga). Seega on šamanism (neetesi keelest tuletatud
sõna) oma olemuselt muidugi midgai väga primitiivset, aga kuna kogu
aeg olemas olnud siis seega ka prevaleeruv ja eelnevast tulenevalt
(isegi tänapäeval) endiselt prioriteetne. // Sõna „jooga“
tuleneb sanskriti keelest ja tähendab võrdlemisi erinevat, alates
teatavast võimlemisest elik siis gümnastikast (kindlaid
võimlemis-asendeid nimetatkse „aasana“ ja neid on palju, kuigi
piiratul arvul. Samas tähendab „jooga“ ka vaimset praktikat, mis
näib ulatuvat kuni rafineeritud meditatiivsete mõtte-seisunditeni
ning kontemplatiivsete vaimsete praktikateni välja (nt.
radža-jooga). //
„Vahel
jäi tema jutust mulje, nagu oleksid sa ise mingi üleloomulik olend.
/---/ Maailmas on palju kummalist. Kõik, mida räägitakse, ei saa
õige olla aga...“ (Lk.: 20).
// Kes või mis on „üleloomulik olend“? Selle kohta on vist
erinevadi teooriaid esinenud. Harikult arvatakse sellised olendid
mitte just iniemse dolevat, midagi erinevat. Kui aga keegi konkreetne
isiks satub kahtluse alla üleloomulikuses siis on muidugi
varaiatsioonide skaala veelgi laialdasem. // Theodor Storm: „Jeesus
Kristus naelutati risti, Sokratesele anti mürki juua, seda juhtub
veel tänapäevani, tarvitseb vaid ühel mehel peajagu targem olla
kui teise dja kohe tembeldatakse ta kuradi käsilaseks...“ /“Der
Schimmelreiter“ („Kimliratsur“, kirjutatud 1888.) // Maailmas
on tõesti nii palju kummalist, et kindlasti ei saa kõik mida
räägiatkse (või kuuldakse?) tõsi olla. Ikka on midgai kummalist
nähtud, nõnda taevas, kui ka maa peal... (Jaques Valleè). //
„...
et tal on tõepoolest mingi värk. Et ta on millegile pihta saanud,
on valgustuse leidnud, omab mingit jõudu ja on vahel suurepärane
õpetaja. Aga tal on probleemid egoga, mis näib nagu taolise asjaga
kaasas käivat. Ja seal oli mingi varjatud külg. /---/ ... -- et on
olemas mingi võime, mingi nägemus, ja ma juba peaaegu puudutan
seda. Peaaegu. Siis oli see jälle kadunud. Tegelikult on see jama.
Sa vaid petad ennast. /---/ Selles kõiges ei ole mitte midagi. /---/
On ainult lõputu hulk teid, kuidas endale valetada, panna asju näima
sellistena, nagu nad ei ole. Küllap ma otsisin võlukunsti, ja
tegelikult pole maailmas võlukunsti olemas.“ (Lk.:
20-21). // Mingit tõesti-kehtivalt üleloomulik ja sellega seonduvat
on inimhing ikka ihaldanud leida. Kuid harilikult uleb jah, leppida
tõdemusega, et ei olegi midgai üleloomulikku, ega ei mingit nõidus,
maagaiat, jne. Tegelikult on see kõik vaid enese petmine, eneselegi
valetamine. Seda on lihtsalt alati harrastatud. Mõnegi iidsegi
relgiooni alguse son midagi üleloomulikku ja visionäärset olnud
(kristlus, jesuiidid, mormoonid, jne.). Järelikult ei ole maailmas
midagi üleloomulikku olemas olnud, ei minegdi üleloomulikke võimeid
(nende praktiseerijad peaksid ise vahel psühhiaatriga eelnevalt
konsulteerima, selgelt-nägijad, ekstrasenistiivsid, spiritualistid,
jne. Etc! // Ei ole olnud ega hakkam olemas mingit nn „võlukusnti“,
kuigi nii väga on ikka soovitud leida midagi üleloomulikku, mida
tegelikult olemaski pole, kuid harilikult selle spettutakse, ei leiat
midagi, mis ei kuulu siia maailma. Välja arvatud vägagi
haruldastel (ja üsnagi vaieldatavatel juhtudel?) Oletada midagi, mis
tegelikult olemas ei ole ja ikka näib otsekui olevat, kui teatud
jõud, mõju või pinge. Või siis vaim, abstraktne, mida olemaski ei
ole aga näib siiski otsekui „olemas olevat“. (C. Castaneda). //
„Tegelikult
on see kurb... /---/ Et võlukunsti ei ole, pole kunagi olnud ja
tõenäoliselt ei saagi kunagi olema. Nii see tundub jah... /---/
Maailm oleks palju huvitavam paik. /---/ Me olime õnnelikud. Oli
olnud suurepärane päev. Ilm oli olnud ideaalne ja kõik, mis me
ette võtsime, õnnestus just nii nagu vaja. /---/ Aga kas mitte
Faust polnud mõelnud, et kauni hetke eest võib hinge anda? /---/
Lähme jalutama. Kuhu? /---/ Haldjamaale, /---/ Muinasjutulisse
muistsesse aega. Eedeni aeda. Tule.“ (Lk.:
22). Tõsi see näib olevat, et „võlikunsti pole ja tõenäoliselt
ei saagi kunagi olema.“ Tegelikult on see, nii see tundub jah...
Kuid ikka ja alati on seodnuvast huviatud oldud, et oleks midagi
ülemeelelist ja üleloomulikku olemas, midagi, mis ületaks selle
argise tüütava halluse oma eradnlikkus emääras ja kordades.
Midagi erilist, mis vastanduks igapäevasusele. „Maailm oleks palju
huvitavam paik“? Ikka on püüdlusi leidnud, aegade algusest, leida
mingi kõvraltee, isegi kui see oleks eksirada. Midagi üleloomulikku,
midagi mida olemas ei ole aga soovitakse olemas olevat, mingilgi
kujul...? (See, et ülemeelelsid meelteandmed olemas on, ja ikka
olnud ja isegi laialdast levikut omavad, on selgemast veelgi
selgemaks saanud. Täiesti selgeks, igas mõttes ja seda ka
arvestatavaid distantse ja ajalist vältust silmas pidades.). // Jah,
vahest olis see Goethe Faust arvamus, et kauni hetke eest võib hinge
anda. Mi soleks kaunis, nagu Haldjamaal, (J. R. R: Tolkien);
muinasjutuline muistne aeg. Kuhu jõudmine oleks siis ilmselt nagu
naasmine, tagasi-pöördumine Eedeni aeda? (C. Castaneda).
„Me
võime ära eksida. /---/ Mina ei eksi kunagi. /---/ Aeg lendab /---/
lähme edasi. /---/ Varjud ja sädelevad piisad..., mürin, mis aitas
meenutada, kui võimas võib olla vaikus... /---/ ... ning nägime
ööd ja tähti, tähti, tähti... See oli hämmastav vaade, seal
sirasid seninägematud tähtkujud, mille valgus oli nii tugev...“
(Lk.: 23). // Nii mõni ei
kesigi, niivõrd ja nii sageli kui arvata võiks. Ja isegi, kui vahel
ekslama satutakse, siis mingi osa endast ikka ei eksi, leiab tee
üles, see on nagu mingi uneskõndija kindlus. Olla täiesti eksinud,
nt võõras linnas ja siiski orienteeruda, otsekui unes, ja täiesti
kindlalt ja erksalt. // Kui oluline on vaikus, see on nagu unistus
varasemast ajast, noorusest, kui väga püüeldav on lihtsalt vaikus,
vaiki olemine. See oleks kui: „kuulda saatus-kellade valju
vaikust...“ (Frank Herbert: „Dune“). // Külmalt, sinaka
tooniga eredalt siravad tähed; enamik elust möödub ju tundmatute
tähtkujude all, kõiki ei saa selgeks, ja nii kaugel vist ei satu
nagu teisle poole Gloobust, lõuna tähistaeva alla...? //
„Eelmine
öö /---/ ei saanud olla unenägu. Aga see ei saanud olla ka
tõelisus. Või sai? /---/ Juhtus midagi tavatut. Mis see oli?
Milleks hävitada nõidust sellest rääkimisega?“ (Lk.:
24). // Kuidas eristada reaalset tõelisust unenäolisest on selge,
kuid kuidas eristada rohkem või vähem unenäolist reaalsust. Vahel
on ju unenäod nii selged ja jäävad ka meelde, et evivad teatavat
reaalsust, ärkvelolekule sarnast reaalsuse kvaliteetid. // Milleks
hävitad anõidust sellest rääkimisega. Nõidus on tegu, sõnadega
ei kirjelda, isegi mõistus ei hõlma kõike, liigne mõistlikus ei
tarvitsegi olla voorus. Sest: „mõistus on ainult üks saar saarte
lõputus meres...“ (C. Castaneda.). //
„...
või kui ma poleks nii järjekindlalt vastu puigelnud tema
süüdistustele, nagu oleksin ma võlur, poleks ta hiljem valinud
seda rada, mille ta valis – ehk siis otsinud enesekaitseks
üleloomulikke jõude. Ta oleks veel elus. /---/ Kui mina olin tapnud
selle, keda ma amastasin, siis ma olin kindel, et vastupidist ei
juhtu. /---/ Kurbus ja viha kahandavad mu maailma ning see ei meeldi
mulle. Tundub, nagu kaotaksid need mu teadvusest mälestused
õnnelikumatest aegades, sõpradest, kohtadest, asjadest ja
võimalustest. Tugevatest ja häirivatest tunnetest pitsitatuna
muutun ma oma sihikindluses väiksemaks. See käib vist kuidagi nii,
nagu loobuksin ma mitmest valikust ja kahjustaksin oma vaba tahet. Ma
ei taha, et see nii juhtuks, aga mingist punktist alates pole mul
endal selle protsessi üle enam erilist kontrolli. Siis ma tunnen, et
mind on haaranud mingi ettemääratus, ja see ärritab mind veelgi
rohkem. Tekib vastik nõiaring, mis üha võimendab mind tagant
tõukavat tunnet.“ (Lk.: 25).
// Süüdistused üleloomulikuses, otsida kui endakaitseks varju
teistpoolsusest, mõistlisest, maagilisest ning nõiduslikust
maailmas, see on tuttav tunne. Otsida argise halluse ja selle
kõikvõimalike nuripidasuste ees varju maagilises maailmas, pidevalt
uuenevas nõiduslikus, maagilises maailmas? // Emostioonid hägustavad
mõistust ja see ei peakski kuidagi sümpastiseerima. Kahandavad
maailma nee dtugevad tunded ja sellega ka kahendavad ümbritsevat
maailma. Kas ongi vaba tahet, mille abil eri valikute vahel valida?
(Tahtega seotud filosoofilisi teooriaid on muidugi mitmeid, Arthur
Schopnehauer, Fr. W. Nietzsche, jt.). // Kuidas elu ja saatuse poolt
„nõiaringist“ küll välja murda? Nõidudes edasi, jätkata
samas vaimus ja vaadata khu see rada välja viib... //
„Ta
aeg sai otsa // Varem või hiljem juhtub see kõigiga. /---/
Universum on kummalisem, kui suurem osa meist oskab ette kujutleda.“
(Lk.: 28). // Varem või hiljem
see elmaiseks antud aeg ju otsa saab, seda on igaüks teadnud. Ja
Universum on kindlasti lõplikult lõpuni mõeldamata, seega palju
kummalisem kui inimhing seda ette kujutleda oskaks. Astaronoomilised
numbrid on sellised, et kaotavad sisuliselt tähenduse, nii suured
numbrid. On võimatu maailmaruumi lõpuni mõista, kui paljut ei
teata, kui paljut sellega seoses ka teadmatusk jääbki alatiseks. //
„See
näis kujutavat võlurit tumeda altari ees... // Tundsin kontakti
selle koguga seal. See polnud ainult sümboolne. Ta oli reaalselt
olemas ja ta manas mind enda poole. Terendus suurenes, kasvas
kolmemõõtmeliseks. Tuba mu ümber hakkas hajuma. Ma olin peaaegu
seal.“ (Lk.: 30). Terenduv
kontakt ja silmas pidades selle asemel midagi peaaegu reaalset, mitte
vaid midagi sümboolselt, tähistatult kujundatut. Olles olnud
peaaegu seal, peaks nagu teada, mis eirtsab kujutluspilte
reaalsusest, isegi kui se viimane reaalsus, on osaliselt otsekui
„kujutuslikuks muutunud“. See on lihtsalt siis mingi uutsorti
reaalsuses, ülemeeleliste meelteandmetega vahetult seostuv, rohkem
kui igapäevane, vältust kogunenud juba arvestatavuse määras palju
(proovitud ka kujuteldamatutel distantsidel seda seonduvat); ja lõppu
ei olegi sel lool... Kuhu see kõik kunaski nõndamoodi välja viib,
mida on võimalik veel saavutda, millega kogu see kummastavus kunaski
lõppeb...? Kuid eks selgitan siis välja! //
„...
oli aeg puhata, kannatust varuda ning pisult mõelda.“ (Lk.:
36). Vahel peab puhkama, kui meeldiv on une-seisund, igal juhul, üks
meeldivamaid. R. Z. „Uni on elu üks suurtest naudingutest, mis on
täiesti tasuta...“ Ka kannatust tuleb varuda ja muidugi,
ennekõike, tuleb võimalikult aega pühendada mõtlemise peale,
tuleb osata hästi mõelda, ja sellest johtuvalt ka mõtestatult
tegutseda, läbimõeldult teotseda. //
„Me
elame maailmas, mis on kaugel täiuslikkusest. // Ma leian, et see
oleks esteetiliselt ebarahuldav.“ (Lk.:
40). // Elame maailmas, mis ikka ja alati on olnud täiuslikkusest
vägagi kaugel. Otseselt see fakt küll eba-esteetiline ei ole, kuid
ka erinevaid esteetika-teooriaid on hulgi. Harilikult arvatakse
esteetiliselt ilus olevat kuidgai subjektiivselt kellegi jaoks sed
aobjektiivse kehtivusega olevat. Kuid teooriaid on erinevaid ka
filosoofilises esteetikas. //
„...
ning asjasse oli segatud veel mingi Varjudest pärinev jõud, mille
olemust ma ei mõistnud.“
(Lk.: 49). // Näib olevat midagi, mida võib kirjeldada kui jõudu,
pinget, isegi midagi abstraktset, vaimu. Midagi, mis näib olema
solevat ja siiski ei ole on samas. Selle olemust ei saagi mõsita,
see on ainult nagu vihjed ja ended, et juhtida igapäevaseid samme.
Ja nõnda päevast-päeva, kogu eluteel, nõnda kujundad aoma elu ja
saatust. Jometi jääb see miskipeaaegu täiesti mõsitetamatuks,
kuid olema snäib olevat. (C. Castaneda). //
„...
jamal nii kaugele areneda. See oli puhtal kujul mu enda ülbuse
tulemus. Ma polnud osanud ette näha, kui keeruline segadik sellest
välja tuleb.“ (Lk.: 55). //
Poleks osanud välja mõeldagi ega ette kujuteldagi, kui keeruline
segadik kõigests ellest on välja tulnud tervikuna. Sest on omandu
see juba vältust aatsakümneid (ja ka distantsilt); ei tea, aks see
seostub selliste karakteri-sidusate omadustega nagu ülbus, julgus,
hoolimatus, jms. Vahest teatav enense-kesksus, veendumus, et omatakse
kogu õigust, jne. //
„Selle
kohta, mis põrgu mu ümber lahti on läinud, ei tulnud mul pähe
ainsatki mõistlikku mõtet.“ (Lk.:
64). // Selle kohta, mis põrgu on lahti läinud ja kui kaua aega
juba ja kui täielikult, seda ei oska enam mõistuslikult äragei
seletada. Nii see lugu näib olevat, täielk möll ja trall ja
segadik, milles teetähisteks teatavad ended ja vihjed, mis
kujudnavad eluteed. Ja kuhu see tee välja viib selle kogu segase
mõlluga seoses, see ei ole veel teada, see tuleb siis aja jooksul
välja selgitada. //
„Ma
arvasin, et selle võime saamiseks tuleb läbida Muster? Neil on
selle analoog, mille nimi on Logrus. Selline kaootiline labürint.
Muutub kogu aeg. Väga ohtlik. Lööb mõneks ajaks su vaimse
tasakaalu segi. Mitte just lõbus. /---/ Nii et nad lasid mul endal
otsustada, mina aga teadsin, et ma pean proovima. Nii et proovisin.
Ma sain hakkama, ja Logrus on seniajani minus olemas, just nagu ka
Muster.“ (Lk.: 69). // Kogu R.
Z. vaimustavat „Amberi“-dekaloogiat läbib Korra (Muster) ja
Kaose (Logrus) omavaheline suhtestatus, seda isegi kosmiliste
mastaapideni, kaasates mõndasidki põhiprintsiipe. See oleks kui
algne Kaos, millesse on arajatud, pooljuhuslikult ja oslaiselt
isekalt teatav Kord kui põhiskeem ehk Muster. Kaootiline Kaos ja
korrastav printsiip nagu sellele rajatud Muster. See, kelles mõlemad
vastandid koos ekisteerivad, see siis omandab teatava erilise vähe,
jõu ja võimed. //
„Mõlemas
otsas sünnib vägevaid võlureid, kuna jõudude kese asub nii
lähedal. Mõned neist saavad üsna osavateks, aga kuna nende
kuvandid Mustrist või Logrusest pole täiuslikud, ei ole nad ka ise
siiski päris meie tasemel. Aga mõlemas otsas pole isegi varjudes
käimiseks isegi initsiatsiooni tarvis. Varjude piirid on seal kõige
õhemad.“ (Lk.: 70). // Nagu
sünnib harva ka väga võimekaid teadlasi (S. Lem), nii on vist ka
„võlukunsti maailmas“, väga võimekaid ja ndeikaid, ehtsaid
nõidu, etkib ilmslet sam harva kui silmapsitvaid teadlasi. Ja
harjutamine teeb meistriks, nii teadusliku ratsionaalsuse selgeks
õppimisel kui ka sellele kaootiliselt vatsanduva (nt kirjandusliku
šamanismi) selle maagia, nõiduse, jms radadel. Teatav inistatsioon
on ka mõlemal äärmusel vajalik, selleks on teadus-valdkondades
diplom ja maagilises, kaootilises, kuigi, et primitiivses, siiski ka
prevaleeruvaimas, seega ka prioriteetsemas maailmakäsitluses on ima
initsiatsioon (nt šamaanihaigused). //
„Kuidas
sa seda seletad? Keegi, kes oskas, õpetas kellelegi, kes oli
võimeline õppima, ainult et mina polnud sellest kuulnud. Nii
lihtsalt see käibki. Ma mõistan.“ (Lk.:
71). Kui keegi midgai oskab siis see on muidugi saavutus. Kuid
selleks, et oskajaks saada peba olema võimeline õppima, selleks
peab nagu annet olema, mingit loomukohast suundumust mingi valdkonna
poole. Sama jällegi nii ratsionaalses teaduses kui ka selle
vatsandis, kaootilises maagilises maailmapildis, ehk šamanismis. Ma
ka mõistan. Mõlemast äärmusest on vastandi asupaiks selgesti
näha. Teadulsku ratsionalismi metoodikat kasutades on šamanismi ka
teaduslikult uuritud, mõitsa tahtmine, mõistus, on huvitanud ka
šamaane, läbi aegade, et omada nt sõnavara oma õpetuse
edasi-andmiseks. //
„...
ja samuti peavad paljude primitiivse religiooniga paikade inimesed
aastaaegade vahetusega seotud tähtpäevi olulisteks.“ (Lk.:
74). // Tõepoolest peavad paljude primitiivse relgioonidega paiakde
aastaaegadega vahetusega seotud tähtpäevi oluliseks (nt Jaand,
Jõulud, jne). Kas sellest, et see omamine on nii primitiivne, isegi
niisuguste usukumuste tüüpidega seoses nagu võrreldes šamanismiga?
Seega siis primitiivsetele etnostele (miniatuursetele ja
keeleliseltki isoleeritutele) omane uskumiste tüüp, omades
šamanistlike motiive tähtsustatakse ka nt aastaaegade vahendumist,
primitiivne tõesti. //
„Ma
ei teadnud, mida temast arvata, ja paari katse järel loobusin
katsetamastki. Kui inspiratsioon vaikib, tüdineb mõistus kiiresti.“
(Lk.: 86). // Sed akummalist
tunnet, mida inspiratsioon endast kujutab teab mõnigi. See näib
nagu meenutavat intuitiivset mõtelmist, kuigi inspiratsiooni
seostatakse harilikult loomingulisusega, loomevõimega, mis pidi
olema midagis aavutamis-väärset. Inispiratsioon, nagu ka intutiivne
on nagu midagi n-ö „kõrvalt“, ei ole otseselt ratsionaalse
mõtlemisgea seotud, (vahest vaid tulemuste osas, loomngu osas?). //
„Mulle
on jäänud mulje, et nende meelest olen ma kõigist halbadest
võimalustest kõige vähem halb, ja nad on teinud jõudumööda
koostööd, et asjad toimiksid.“ (Lk.:
90). // Samuti jäänud mulje, et tegemist kõigist halbadest
variantidest kõige paremaga, pigem hea kui halvaga, näivalt ohtu ja
kogenematu; jasellest tulenev ka teatav koostööks aldis olemine.
Kuigi arvesse muidugi võttes, et mingeid konkreetseid (nt ei
positiivseid ega negatiivseid) olla ei saagi, ega hakkagi olema, kuna
selleks kogu see liialt absurdsel kombel mõteteu (hoolimata
vältusest ja kunagi proovitud distantsist). Lood lihtsalt on
nõndamoodi kujunenud, nii need asja don kulgenud. //
„...
et ta oli veetnud viimased aastad pastoraalsemas keskkonnas. Mulle
jäi mulje, et maakohad meeldisidki talle rohkem kui linnad.“ (Lk.:
96). // Samuti eelistanud poole elu justnimelt maakohti kärarikastele
(sõna otseses mõttes) linnadele. Järelikult eelistanud
pastoraalsemat keskkonda. Sellel on oma eeliseid, vähemalt teada,
mida näid mõtlevat, vähemast, mida näid aravavat. Ja linna-elus
ju nii vähe n-ö „posityiivseid nüansse“ leitud. Nii, et siin
ja prageugi, neid riud kirjutades, jällegi maaelu harrastamas, seega
siis: pastoraalsemas kekskkonnas. Ja jään siia kaugele ka kauaks.
Olen juba mõelnud natuke, et isegi: alatiseks...? Kuid „alati“
on kaua aega, esialgu siin üks päev korraga ja siis selgub, kuidas
kujuneb, aeg näitab. //
„Ta
vahetas aga kohe teemat, andes mõista, et eelistaks sellest rääkida
veelgi privaatsemas õhkkonnas.“ (Lk.:
97). Sellest valdkonnast on vist kõige rohkem midgai aravatud ja
siis muidugi ka kirjutatud. Kas sobibki sellest kirjutada ülearu,
näib mõni arvavat, liiga privaatne valdkond, ei sa avist liiga
privaatne vahel olla, kuid inimtiimne ja isiklik siiskigi. //
„Oigasin
vaikselt. Keskendu olulisele! Ent ma jälgisin neiu kitsast pihta,
puusakumerust, pinget ta õlgades... /--/ Kust sa tuled? Tahtis ta
teada. Universumi keskpunktist /--/ Surusin maha ootamatu soovi
öelda, et ma olen võlur.“(Lk.:
99). // Öelda nii, et „olen võlur“ ja pealekauba veel
„universumi keskpunktist“. Ilmselt on öeldud muudki samal sihil,
sama lõpp-otstarbe saavutamiseks, selles poleks midagi uut. Aga
siiski privaatne uurimis-valdkond. //
„...
oli tugev kalduvus ise juhtida. Aga mida kuradit, ma võin ju lasta
end juhtida. Ma isegi püüdsin vahepeal ettevaatlik olla, aga meie
ümber polnud midagi ohtlikumat kui vali muusika ja üksikud
naerupahvakud. /--/ Vaatasin tähtkujusid, mis olid mulle viimase
kaheksa aasta jooksul tuttvaks saanud. Hingasin sügavalt sisse ja
siis aeglaselt välja. Püüdsin oma tundeid analüüsida ja leidsin,
et olen õnnelik. Ma polnud end niiviisi tundnud juba tükk aega.“
(Lk.: 101). // Ja mis võike
selles mõistetamatult keerulist olla, kui keegi sellek sobiv (mõni
neiu näiteks), omab kalduvust juhtida, siis sellisel juhul võiks ju
lasta end juhtida. See ilmselt seoseb inim-reageeirngute kahe
põhilaadiga, milleks saavad olla ainult kas siis aktiivsed või
passiivsed reageeringud. Isiklikult rohkem enesesse-süüviva
passiivse introverdi loomusgea. Seega aktiivsete ja ekstrovertlike
reageeringute põhilaadi nii iseenesest-võetuna ei tea eriti, pole
vaja olnud teada. // Vahel juhtub, et elatakse küll samal Gloobuse
poolkeral kogu elu ja ikka elatakse kui „võõraste tähtkujude
all“... Ilmslet tuleneb see sellest, et pole lugenud piisavalt
palju sellekohast kirjanudts, jne. Etc! // Mida tähendab, kui
analüüsida oma tundeid ja leida, et ollakse õnnelik ja sed apole
jupp aega kogetud? Ilmslet see on siis ken atunne, mida muud,
siinkohal, sellise emotsionaalse fraseoloogia kohta öelda? //
„Võib-olla
sa saad abiks olla. Sa oled võlur. /---/ Ja milleks sulle võlur?
/---/ Aga isegi kui ma saaksin, siis ma pole kindel, kas ma seda
teeksin.Ta teab, mida teeb, ja ilmselt ta tahab, et ta rahule
jäetaks.“ (Lk.: 110). //
Vahest olengi saanud ka veidi „abiks olla“, kes teab, pole ma ju
mingi „Mermaa võlur“. (U. K. Le Guin). Isegi kuima võluda
oskaksin, poleks ülds ekindel, kas ma seda teeksin. Kuigi ilmselt
teades, mida tehtud on ja üle kõige soovides: et mind lihtsalt
„rahule jäetakse“. Amen. MOT. //
„Sama
äkitselt sain ma aru, et see on vaid unenägu, ning et ma olen seda
unenägu juba mitu korda näinud, ainult et iga kord ärgates jälle
unustanud.“ (Lk.: 111). //
Unenäod on väga kummalised. Kui erinev on iga inimese argine,
igapäevane mälu elik siis mäletamisvõime igaöistest unenägudes
ja nede meenutamis evõimest. Kuid unenägusi ju „teadulsikult“
ei uurita, see tuleneb sellest ilmselt, et „läänelik kultuursuse
tüüp hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist“ (C. Castaneda).
Unenäod oleks aga uurimist väärt, need on ju nii kummalised, eriti
kui neid fantaasia-küllaseid unenägsui ehk ulmais näha juba
aastakümneid järjest. Siis on need ulmad tõesti rohkem kui
kummalised, vahel jäävad meelde, vahel mitte. Kummalised on need
unenäod, mida iga inimene on näinud, aastakümnete möödudes, igal
öösel unenägusi nähes, muutub mulje noist ulmadest veelgi
kummalisemaks. Kuid: und nägev inimene pidi väidetavalt sügavamine
ja seega paremini magama ja end sellega paremini lihtsalt välja
puhkama. Unenäod on kindlasti ju normaalse inimpsüühika lahutamatu
koostisosa. //
„Ma
oleksin pidanud saama innustust, parema meeleolu. Selle asemel oli
aga petlik öö, unenäo veider lõpp – korraks tundus, et kuulen
nüüdki selle ulgumise viimast nooti. Võpatasin ja sulgesin akna.
Unenäod on meile liiga lähedal.“ (Lk.:
112). // Unenäod on vahel tõesti innustavad, noist keerukatest ja
fantaasiaküllastest ulmadest on vahel hommikul ärgates tõesti kui
innustundki, tiivustatud meeleolu, parem meeleolu. Kuid nood kõik
ulmad on ju vägagi veidrad, nad on kummalised, otsekui täiesti
teistsugsed. Vahel innustavad ja ärgitavad, vahel ots evastupidi,
ilmselt olda nähtud ka halbu unenägusi, isegi nn „luupainajaid“.
Kuid enamik ulmadest näiva doleva dintrigeerival kombel innustavad
ja ärgates seega juba aastakümneid hea tujuga. Kes teab, R. Z. on
kindlasti õigus öeldes: „Unenäod on meile liiga lähedal...“?
//
„See
asi on hirmuäratav relv, poiss. Pane see kinni. Nüüd kohe. Ma ei
saa. /---/ Ma tahan, et see oleks kinni pandud, kuni puuduvad
tõeliselt tõhusad turvameetmed. Ja isegi siis... noh, siis vaatame.
Ma ei usalda nii tohutut jõudu. Eriti kui mul puudub igasugune
võimalus end selle eest kaitsta. See võib praktiliselt ette
hoiatamata hoobi anda. Mida sa küll mõtlesid, kui sa seda
ehitasid?“ (Lk.: 115). // Mis
on kõige hrimuäratavam relv iniliigi ajaloos? Kõige ohtlikum relv
on mõistus, millega kõik muud relvad ju välja mõeldud on. See on
ikka olnud tohutu jõud alates aegade algusest, mis seostub
relvadega. Ja nüüd on inimliigi käsutuses relvad, millega saab
hävitada inimliigi jäänustest viimasedki : „... oma
(lapse-)mängus on ta leidunud nüüd siis niisuge lelu millega saab
hävitad ainimliigi riismetest viimasedki...“ (A. C. Clarke). Ja ka
teisalt on kirjutatud: „teadmised on jõud“. Mis on jõud, see on
nagu mõju, pinge, mis tugineb millegile, mida tegelikult otsekui
olemaski ei ole ja mis siiski olemas on ja vägagi vahetult. Ja tee
jõuni avab laitmatus ja laitmatus on: „energia sihikindel ja
otstarbekas kasutamine...“ (C. Castaneda). //
„Kuid
mul oli ees pikk tee mitte just liiga paljude võimalustega otse
lõigata. Piisavalt aega mõtisklemiseks. /---/ Pimestav, särisev
sähvatus, pommiplahvatusena kostev äikesemürin, ja vaevu saja
meetri kaugusel lõhenes puu. Olin välgulöögi peale kohe mõlemad
käed näo kaitseks tõstnud, kuid puu raginat ja äikese kaja
kuulsin ma veel mitu sekundit tagantjärele.“ (Lk.:
118). // Kuid iga inimelu on kui pikk teekond ja iga inimhing on ju
alati teadnud, ets el teel on ka oma lõpp, et see ei ole lõputu
teekond siin „surmavarju orus“ (Sir Arthur Conan-Doyle). Igal
inimelu pikkusel teekonnal on kindlasti leidunud mõnigi viiv, et
rahulikult järele mõelda, mõtiskelda, iniemse kombel mõelda. Kas
see on siis nii kummaline, võimalus, otsekui haruldane, inimese
kombel mõelda? Ei peaks olema aga vahest on ikka tõesti nõnda
seatud need lood; või: kes teab kogu seda lugu lühidalt kokku
võttes? //
„Tõmbusin
ikka kaugemale ja tundsin, kuidas maa värises. Ma polnud ette
kujutanud midagi nii suurejoonelist.“
(Lk.: 119). // Aga jääb mulje, et poleks kunagi, varem ei kunaski,
suutnud ettegi kujutada midagi taolist, mis eluteel käies on järjest
selgemaks saanud. Midgai jaburat, isegi absurdset näib kogu see lugu
endast kujutavat. Midgai, mida poleks osanud uneski ette näha. Ja
see kõik omab täiesti reaalseid kvantiteete, kogu selle loo
reaalsuses pole ju vähimatki kahtlust. Rohkemgi kui reaalne, lausa
„unenäoline realism“, kui dmidgai taolist ülds eolemaski on? //
„Aga
jällegi ei näinud ma midagi. Varjudega on see häda, et kui sa ei
tea, mis on neis loomulik, siis sa ei tea ka, mida otsida. /---/
Selleks, et Varjudes liikuda, on vaja kõigepealt keskenduda ja
saavutada teatud vaimne seisund – see võtab aega ning ma olin
selle seisundi kaotanud. Ma ei uskunud hästi, et suudaksin end
õigeaegselt koguda.“ (Lk.:
120). // See on jällegi R. Z. oma teatud ja tunnustatud headuses.
Kõik see „Amberi“-dekaloogia on ju täis Kaose ja Korra (ehk
Mustri) omavahelist seostatust. Ja siis kõik need Varjud, otsekui
heiastuks Kaosest läbi Amberi Mustri mingi reaaalseim tõelisus ja
kõik muu, kõik muu kujutletav ilmamaa on vaid Varjud, varjuderiigi
erinevad heiastused tõelisusest. Algselt Kaosest pärinevast ja
Amberi Mustri loomise läbi reaalseks tõelisuseks saanud korrast,
vastandumisi siis korratusele, algsele kaosele. //
„Jooksin
läbi oru, mida täitsid kristallsamabad, pea kohal oli aga
hirmuäratvalt purpurne taevas... Tuul vikerkaarevärvliste kivide
vahel, laulmas tuulejumalate muusikat... /---/ Kiiremini. Sinine
roosaks, tähesäraseks... Pintslitäis tuld... ja veel üks...
Külmad leegid tantsivad kui meretaimed... Kõrgemale, veel
kõrgemale... Tuleseinad nõtkuvad ja pragisevad... Sammud mu selja
taga.“ (Lk.: 124). // Siin
ülal järjekordne ehe näide R. Z. vaimustavast
fanataasia-loomingust. Kõik need „Amberi“-lood ju otse
kirgastavad noid kujuteldavaid fantastilisi maastike, kõik need
taeva eksootilised värvid ja seonduv... Võiks õelda, et see kõik
tomiks kui „Zelazny pöörase taeva all“...? (R. Z. ise on seda,
või vähemalt sarnast, fenomeni kirjeldanud Hispaania baroki
maalikunsti suurkuju ainetel kui „...El Creco pöörase taeva
all“...). //
„Ma
ei ole põhimõtteliselt mõõkade vastu. Mulle meeldib vehklemine ja
ma olen mõõkade kasutamist kõvasti harjutanud. Lihtsalt mõõga
kogu aeg kaasas tassimine on minu arvates tüütu. /---/ Üldiselt
eelistan ma // ja improviseerimist. Ja siiski... /---/ Neetud lugu.
Ma olin tulnud väga kaugele sobiva kehaehitusega elanikest, kes
oleksid oma ajaloolises arengus metalli tootmiseks õiges perioodis.“
(Lk.: 126). // Mõõkade ajalugu
on ju vägagi kaua kestnud. Liigagi kaua, on see metallitükk tee
droitnud läbi aasta-tuhandete. Ja nüüd on juba n-ö „uusim aeg“;
on uued relvad, milledega see lõpp ilmslet kunagis aabuma saab
seatud...? Ja mis kasu oli kogu sellel pikal ja mõttetul mõõkade
ajastaul? Mitte mingisugust, eelistada tõesti või improviseerimist.
Ajaloolise arengu mõõdupuuks näivad need teritatud metalli-tükid
nagu mõõgad seatud. Kuid mis teha, kui ei osata, aja möödudeski,
lihstalt improviseerida? //
„Olin
juba väsinud loogika otsimisest kohtadest, kus loogika puudus.
Jätkasin otsimist, kuid rohkem jälgi ei leidnud. /---/ Suurema osa
järgmisest päevast ma jooksin – kuigi “päev“ on üsna
tinglik mõiste, kui pea kohal on muutumatute graveeringutega taevas,
ruuduline taevas või siis peatamatutest tuuleratastest ja
valguspurskkaevudest taevas. /---/ ... natuke rändan, jõuan sinna,
kuhu ma teel olin. Kui lisada natuke ettevaatust ja võtta
tarvitusele täiendavad abinõud, siis oli ehk põhjust isegi
optimismiks.“ (Lk.: 127). //
Loogika on kindlatsi inimmõistusele vägagi omane oma loomu poolest.
Kuigi vahel jääks kui mulje, et oleks kui olemas mõtlemist, mis
loogika-reeglitele otskeui ei alluks. Siiski on loogilisel ja
filosoofilisel mõtlemisel kahtlemata omad auväärsed traditsioonid.
On arvatud ,e t filosoofia sai imeastamise asemel alguse just
imetlemisest. Arvatavasti siis imetledes inimmõituse loogiliselt
korrapärast ratsionaalset tööd. // „Zelazny pöörase taeva
all...“ // Kui kuhugi teel ollakse, siis ehk jõutaks eka lõpuks
vähemalt sinna, kuhu teel oldi, kuigi see teekond, nimetatagu sed
avõi inimeluks, see võtab omajagu aega, ja tulemuse don kaheldavad,
kas on ikka põhjust optimismiks või ei ole? //
„...
ja magasin. Ma ei ole kindel, kui kaua just. Ja unenägusi ma ei
mäleta. Mingeid tülitamisi polnud samuti.“ (Lk.:
128). // Unednäod on kummalised, ulmad on pööraseltki
fantaasia-küllased. Unenäolist mälu peaks ju teadulsikult uurima,
kuid seda verisooni ilmselt läänelik kultuursuse tüüp ei poolda.
Miks ei mäletata unenägusi nagu argist elu, igapäevasust?
Vastuseid ei ole, lihtsalt pole uuritud inimeste unenägusi, kuigi
nee don alati olnud normaalsegi inimpsüühika lahutamtuiks
koostisosadeks. //
„Sa
pead teadma. Iga kord, kui see sind ähvardab ja tagasi käsib minna,
on see sinu hääl, mida ma kuulen – just nagu kaja. /---/ Ma
koristasin nad ära, et sul rahulikum oleks. Kuhu sa lähed ja mis
asi see on?“ (Lk.: 131). //
Teadma mida, mida peaks siis teada, või isegi: ette teadma? Ladina
keele soli kaja vist mingi jumalanna (Echo?); kummaline, pole kunagi
kuulnud kaja öösiti, öisel ajal...? //
„Siis
on see, et ma hakkan aru saama, mida sa teed ja mis toimub. Su
arvutil tekkis selles hullumeelses kohas oma mõtlemisvõime. See
hakkas omapead tegutsema ja sa lähed seda välja lülitama. Aga see
teab ja evib ka võimet vastu hakata --“ (Lk.:
134-135). // Hakata aru saam mida tehakse ja mis üldse toimuma on
seatud. Vahest on selline arusaamine just mõtlemisvõime
tekkimisegagi otseselt seotud. Ja muidugi eelnevad lasutele sõnadele
ikka läbimõeldud mõtted. Üheski keeles ju ei mõelda, enne
mõeldakse, siis alles öeldakse, erinevates keeltes. // Ja kas ongi
erilist mõtet lauslollusele vastu hakata, tuuleveskite vastu sõdida
nagu Don Quijote? (M. S. Cervantes). //
„Ahmisin
õhku ja subjektiivne taju möödalibisevatest maailmadest polnud
minust lahkunud, just nagu peale päevapikkust sõitu jääb maantee
silmade ette ka pärast laugude sulgemist. Tundsin vee mahedat lõhna
ja kaotasin teadvuse. /---/ ... ma kõndisin sünge taeva all,
laastatud Amberi tänavatel. Kõrgel minu kohal vehkis lombakas ingel
põleva mõõgaga. Kõik, mida ta oma teraga puudutas, varises
suitsu, tolmu ja leekide tõustes kokku.“
(Lk.: 138). // Subjektiivne taju see ju vaid ongi, sellest kõigest,
igapäevastest maailmatest ja unenägudes heiastuvast sootuks
kummalisematest maastikest. Subjektiivne taju pelaglt, kuigi omab
ilmsi ja isegi ärkvel olles täiesti reaalsuele omaseid kvaliteete.
// Amber, see uhke loss kui kinldus, maailma kekspunktis, kaosest
lähtuma setaud ja mustriliseltki korrastatud tõelisus. Ja R. Z.
vägagi fantaasiaküllane ja viimstletud sõnastus, „laastatud
Amberi tänavatel...“ JA siis muidugi peaaegu, et apokalüptilised
inglid, nii nagu R. Z. teisteski teostes on olnud, noid Ingleid.
(Vrdl nt „Damnation Alley“, „Needuste Allee“).
„Ma
ronisin kõrgemale, et minna ja võidelda heleda-tumeda
kättemaksuingliga. Kivist teed mööda edasi rühikdes oli mul õudne
tunne, nagu oleks mu mõõdapääsmatu hukk juba otsutatud asi. /---/
... ja vaatas alla minu poole kogu oma õudses jõus ja ilus.“
(Lk.: 139). // R. Z. oma tuntud
ja tunnustatud headuses, Inglid, (olgu nad siis lombakad või
kättemaksu-himuliselt meelestatud). Möödapääsmatu hukk ju ootab
ees kõiki, siin Inglite poolt valvatud taeva all... Zelazny pöörase
taeva all... // Ja siis vaatas keegi alla kellegi poole kogu oma
õudses kui ilus... Õudses ilusas jõus, jõus kui ilus...? //
„Ma
loen päevi selle järgi, kuidas sinised kristallseinad heledamaks ja
tumedamaks muutuvad. /---/ Olen läbi käinud kõik selle suure koopa
käigud ja kambrid, kuid pole leidnud ühtegi väljapääsu. /---/
Minu võlukunstist pole kasu, sest sellegi toime on piiratud... /---/
Mulle hakkab tunduma, et isegi ajutine hullumeelsus oleks teretulnud
pääsemiseks, kuid minu mõistus keeldub sellele alla andmast, sest
on liiga palju mõistatusi, mis mulle muret teevad... /---/ Ma käin
oma vangla piirid veel kord läbi. Kusagil selles mind ümbritsevas
jäiselt sinises loogikas peab olema lünk, mille pihta ma heidan oma
mõistuse, karjed ja kibeda naeru. /---/ Ma olen vang. /---/ -- ning
minu unistus valgusest on pööratud minu enese vastu. Hulgun oma
vanglas, nagu iseenese vaim. Ma ei saa lasta sel niiviisi lõppeda.
Ehk on järgmises tunnelis, või siis ülejärgmises...//
See on otsekui kvintessents R. Z. loomingust, ekselda ja otsida ja
vahel ka leida; vaeva näevad need R. Z. „nakatavalt elujõulised
kangelased“ (J. Habicht); kuid lõpuks leiavad siiski oma õige
tee. JA siis Lord Roger arvab, et ka Merlin eksleb ühes koopas
vangistuses olles, nagu kunagi varem, kunagi kaua aega varem ekseles
Lord Corwin oma mõtetes ja piiratud meeltes Amberi kindluse sügavas
vangikongis. Kuid mõlemad, nii Corwin, kui ka Merlin leidsid oma
vangistusest väljapääsu, ja said vabaks. Mida nad selle vabadusega
peale hakkasid on muidugi pikem lugu, mida on siis pajatatud kõigil
noil „Amberi“-dekaloogia vaimustavatel lehekülgedel. -- „Lord
ROGER, Amberi looja...“?! //
______________________________
Roger
Zelazny: „Amberi veri“. „Amberi
kroonikate seitsmes raamat.“ („Blood of Amber“).
______________________________
„Jah,
ma olen võlur. Minu nimi on Merlin... /---/ andekas, võluv,
teravmeelne, sportlik... /---/ Või lugege täpsema kirjelduse
saamiseks parem Castiglionet või lord Byronit, sest lisaks muule
olen ma ka tagasihoidlik, endassesulgunud ja sõnakehv.“ (Lk.: 3).
// JAH, ka mina olen võlur,
neist kõige viimane, ka minul on nimi. („There are no
Wizards left?“ ... I am last of them...“
(Film nagu: „Merlin“, 1998.). Olen „Meremaa võlur“ („The
Wizard of the Earth-Sea“,
Ursula Le Guin). Ka siitpoolt vaadates, lugege või Lord Byronit
ennast, tagasihoidlik, endassesulgunud ja sõnakehv.
„...
alguses oli see lihtsalt arvuti, mis nõuaks töötamiseks
teistsuguseid füüsikaseadusi kui need, mida mulle koolis õpetati.
Selles on ka midagi sellist, mida võib nimetada maagiaks.“ (Lk.:
6). // See on tänapäeva müüt,
see usk tehnitsistlikku progressi. Ja see tehnoloogia järjest
areneb, graduleeruvas tempos, eriti informatsiooni-tehnoloogia,
mõeldud salvestamiseks ja edastamiseks. Hetkeline globaalne side ja
pea piiramatu mälumaht. Revolutsioon digi-fotograafias. Ja kui nende
arvutitega seoses jääb tehnilistest teadmistest vajaka, siis tuleb
muidugi nõjatuda maagiale, millegile sellisele, mida lihtsalt ja
lühidalt äragi seletada pole kunaski võimalik...?
„Või
õige laulaks nüüd vahepeal natuke?“ (Lk.: 7).
„Uus
lõks oli väga algeline – otsekohane ja peaaegu vältimatu. Kui ma
olin selle kord üles seadnud, ei jäänud mul üle muud kui vaid
oodata. Oodata ja meenutada. Ja plaane teha. Mul oli vaja teisi
hoiatada.“ (Lk.: 10). //
Algeline tähendabki vist midagi vägagi otsekohast, mis omakorda
näib olevat osalt ka vältimatu. Oodata, meenutada ja plaane teha.
Oodata tuleb osata, selleks varudes või kaua aega, meenutamine on
kummaline nii unes kui ilmsi. Inim-mälu näib olevat nimelt erinev,
meenutades unes ja ilmsi. Ja muidugi tuleb osata hoolega plaane teha,
hästi ettevalmistatud loeng on professoritel harilikult paremini
õnnestunud.
„...
oleksin muutnud oma unetsüklit ning olnud ärkvel ja valvas. Kuigi
ma olin oma lõksu tõhususes üsna kindel, on tõeliselt olulistes
asjades tähtis iga tühiseimgi eelis. /--/ ... ja üldse otsisin une
kaugenevast rannast oma kadunud valvsust.“ (Lk.: 11). //
Uni ja ärkvelolek, see on kui teadvel-olek ja siis sellele vastanduv
unustus. Unenägudeta uned ja kummalised ulmad, vägagi erinevad ja
äärmiselt fantaasia-küllased. // Ka tühisemadki eelised kuluvad
vahel kõigiti ära, selleks tuleb neid ette planeerida, et tulemus
oleks tõhusam. // Pool-uni kui järjest kaugenev rand, silmapiiride
taha vajuv ranna-joon. Laevamastid ju kaovad silmapiiri taha...?
„Püüaks
vahelduseks siis ettevaatlik olla. Sest keegi oli selles öös veel.
/---/ Aga kui ma manan esile Logruse, siis annab see vaimne seisund
mulle võime märgata ka teisi ümbruskonnas toimuvaid metafüüsilisi
ilminguid. /---/ Need triivisid läbi öö minu poole, mina aga
jälgisin võlutult, teades juba, mida teha, kui saabub õige hetk.“
(Lk.: 12). // Ettevaatus oll
tarkuse ema, see on pigem nõndamoodi, olla hoolikas, ettevaatlik,
kuna liiga hoolikas ei saa kunagi olla. Eriti hoolikas tuleb olla
teotsemisel, et ei peaks hiljem kahetsema. // Kui ümbruskonnas on
märgata ilminguid, ebatavalisi, ja juhul kui, siis kas saab neid
metafüüsilisteks nimetada? Aristotelesest alguse saanud sõna nagu
„metafüüsika“ tähendas algselt lihtsalt seda mainitud
filosoofi teost mis järgnes teosele „Füüsika“ („Meta-füüsika“,
füüsikale järgnev).
„...
tugevat maagilist objekti. /---/ Olin äsja saatnud Logruse jõu
kaardi vastu. Nüüd ma pidin temani jõudma, olgu või selleks, et
teada saada, kes ta oli. /---/ Hetke pärast oleks ta kadunud, jättes
mu ilma võimalusest hankida vastuseid, millest võis sõltuda mu
elu.“ (Lk.: 13). // Aga mis on
nn „maagilised objektid“? Arvatavasti fantaasiaga vürtsitatud
ulmekirjanduse lahutamatut komponendid. Mis on aga maagia kui
selline? Ilmselt see on mingi nõidus (The Wichcraft, Die Hexerei,
noituus). Ilmselt maagia samavõrd defineerimatu kui ka sõna nõidus
kui selline. Kuigi seda on siiski defineerida üritatud (C.
Castaneda). Antropoloogiline terminoloogiline vaste sõnale nõidus
(ja ka sõnale maagia) oleks siis (neenetsi keelne) sõna nagu
šamnanism, mis on olnud levinud kõikidel aegadel üle laia ilma.
Šamanism on primaarne ja prevaleeruivaim ning seega ka
prioriteetseim uskumuste tüüp. On alati olnud ja jääb edaspidi ka
olema.
„Elu
on täis uksi, mis ei avane, kui neile viisakalt koputada, ja umbes
sama sageli tuleb ette uksi, mis avanevad kõige ebasobivamatel
hetkedel.“ (Lk.: 22). // Elu
on ootamatusi täis, uksi, mis ei avane, isegi neile viisakalt
koputades ja uksi mis on pärani lahti, kuigi seda ei soovita.
„Universum on uksi täis...“ (Frank Herbert: „Dune“).
„Vastust
ei tulnud. Niiviisi vastuvõtlikuna oodates hakkas mul külm. Midagi
päris sellist polnud ma kunagi kogenud. Mul oli sügav kahtlus, et
tarvitseb mul kas või sammuke edasi astuda, ja mind transporditakse
kuhugi. Oli see väljakutse? Või lõks? /---/ Logruse tappev välk.
Külalislahkus on tore asi, aga vahel peab sellega kaasnema teatud
ettevaatus. /---/ Sest sa ei ole loll. Ent ma tunnustan su julgust
pöörduda tundmatu poole nii, nagu sa seda teed. Sa ei tea, mis on
sinu ees, ometi ootad sa seda. Isegi kutsud seda.“ (Lk.: 23).
// Vastuseta küsimused, kogemata jäänud elamused... Kas see on
kõik kokku nagu omalaadne väljakutse, vahest isegi lõks? //
„Viisakus on kuninglik voorus“. Viisakus on otsekui peenraha,
mida meeleldi välja käiakse, püüdes mitte märgata teise inimese
puudusi. (A. Schopenhauer). // Selleks on vaja tõesti teatavat
erilist julgust, et tundmatu poole pöörduda, tundmatut kombata,
selle piiri-jooni markeerida, selleks, et tundmatusse söösta. „Need
kes riskivad tundmatuses seigeldes rohkem kui oma eluga mõne
sõnul-kirjeldamatu hetke eest...“ (C. Castaneda).
„Ma
armastan oma tööd. Ma olen selle jaoks loodud. Kuidas sa siis
sfinksi vabalt läbi lasid? Maagilised olendid ei tule arvesse.“
(Lk.: 34). // Vahest ei tule
kogu nn „maagia“ üldsegi eriti arvesse. Vahest polegi olemas
midagi maagilist, nõiduslikku või muud nõnda raskesti mõistetavat?
Või kui ei olegi, siis tuleks see välja mõelda vahest. Vahest ei
saa täiesti ilma maagiata inimsus üldse hakkamagi...? „Inimolendil
on väga sügav maagia-tunne... Me oleme osa saladuslikust...“ (C.
Castaneda).
„Mõned
järgmised tunnid kulutasin ma ümbrusega tutvumiseks. Ronisin
mägedes ringi. Laskusin suitsevale, värisevale maale. Käisin mere
ääres. Kõndisin natuke normaalsena tunduval maastikul ja ületasin
jupikese liustikust.“ (Lk.: 47). //
Midagi R. Z. ainuomast, fantastilised maastikud ja nende värvikas
kirjeldamine, hämmastav aimdus mingist kujuteldamatust
muinasjutu-maast. Mäed, mered, liustikud; suitsev, värisev maa ja
nende kohal pöörastes värvides tiirlev El Creco taevas...
„See
värk aga järgnes mulle, nagu juhiks selle liikumist mingi teadvus.
Ja see, kuidas keeris ebaühtlase pinna kohal edasi nihkudes koos
püsis, vihjas kunstlikule päritolule, mis siinses ümbruses pidi
tõenäoliselt tähendama maagiat. Selleks, et teha kindlaks, milline
maagiline kaitse on olukorra jaoks sobiv, kulub aega, ning veel
rohkem aega võtab selle käikulaskmine.“ (Lk.: 48). //
Teadvuse juhtimiseta pole inimsust võimalik ette kujutada aga näib,
et ka ilma maagiata ei ole samuti. Inimolendil on vägagi sügavale
juurdunud vajadus millegi maagilise ja üleloomuliku järele. Et need
argised päevad ei tunduks nii ühtlaselt hallid, tüütavad oma
kordustes. Vaja on midagi kardinaalselt vastanduvat: eredates
toonides säravat maagiat, midagi ebatavalist, seni-olematut. Maagia,
nõidus, võlukunst, midagi mis eristaks argist hallust mingist
unelmates heiastuvast muinasjutu-maast?
„Lahing
ei kuulu alati tugevatele ja võitma kipuvad meeldivad tüübid, sest
just nemad kirjutavad pärast mälestusi.“ (Lk.: 49).
// „Ajaulugu kirjutavad võitjad“, on keegi tark inimene kunagi
kirjutanud. Kuid, mis on võit ja mis on kaotus? Sellele pole
vastatud.
„Kunstniku
portree, vastandlikud eesmärgid, langev temperatuur... Päikeseline
pärastlõuna, kõnnime kerge eine järel läbi väikese pargi,
jutuhakatusele järgnevad pikad vaikusehetked ja ühesilbilised
vastused näitavad, et pingul sideliini teises otsas pole kõik päris
korras. Siis istume pargipingil, meie ees on lillepeenar, hinged
jõuavad järele kehadele, sõnad mõtetele... /---/ See oli... umbes
nagu unenägu.“ (Lk.: 50). //
Olla olnud kunstnikke, kes oma unenägusi üritavad kujutada, kuid
kas on ikka võimalik kujutada kunstis noid kummastavause mõõtemeis
heiastuvad pööraselt fantaasia-küllaseid ulmasi? Unenäod on ju
nii täiesti erinevad argisest elust, see on nagu mingu kummastav
unenäoline maastik, mida need ulmad näivad vahel otsekui
kujutavat...? „Hinged jõuavad järele kehadele, sõnad
mõtetele...“ -- Vahest see
ongi elu, mõtetele järgnevad sõnad ja teod, ning eks ole iga elav
hing undki näinud...?
„Ainus
seletus oleks üleloomulik või ebaloomulik – või kuidas sa seda
nimetaksid. Mis toimus? Sa tead, et sa oled mulle vastuse võlgu. Mis
juhtus? Kus sa käisid? /---/ rääkimine võinuks häirida tema
reaalsusetaju või selle hoopiski lõhkuda. Mu probleemi tuumaks oli
see, et kui ma talle üldse midagi räägin, peaksin ütlema ka, kust
ma seda tean, mis tähendaks, et peaksin seletama, kes ma olen, kust
ma pärit olen ja mis ma olen – mina aga kartsin neid teadmisi
anda. /---/ ... ja kui me olime nagunii lahku minemas, siis ma
eelistasin, et ta lahkub nende teadmisteta. /---/ Me ei kasutanud
kunagi sõna “armastus“, kuigi see võis vahel talle pähe tulla,
just nagu see käis läbi minugi mõtetest. /---/ Sul on mingid
võimed, mida sa ei taha jagada. Sa võid ka nii öelda.“ (Lk.:
51). // Kas ebaloomulik on alati
ka üleloomulik või juhtub seda harva, vahest on üleloomulik nagu
mingi rariteetse kasutus-ulatusega kunstiliik, et on midagi argisele
vastanduvat otsekui üleloomulikku? Argisele reaalsusele vastanduv
üleloomulik meeltetaju, milleks pole tarviski mingeid „erilisi
võimeid“, mis on liigagi lihtsasti saavutatavad aga millest siis
ka enam lihtsasti lahti ei saa. Üle-meeline tajumine, seni-olematud
meelteandmed, see on vist kokku mingi müstika. Või maagia,
võlukunst, nõidus? Midagi kummalist ona alati nähtud, nõnda
taevas kui maa peal (J. Vallèe). „Asjadest mida nähakse
taevas...“ (K. G. Jung).
„See
on ilmselt väga üksildane maailm, kus sa elad, mustkunstnik, kui
sissekäik sinna on keelatud isegi neile, kes sind armastavad. /---/
Su vaikus oli minu jaoks piisavalt kõnekas. Kui sulle on tuttav ka
tee põrgusse, siis võiksid sinnapoole astuda.“ (Lk.: 52). //
Ja see ongi vägagi üksildane maailm, kuhu nõndamoodi sattuda
võidakse, eelistades käia keerukamaid ja salajasi radu... Aga kui
seejures ei teatagi, mis on see mis üksindusele, üksi-olekule üldse
vastandub? Elu on muidu ka keeruline, ei tasu seda veelgi keerukamaks
muuta, kippudes labürinti ekslema (Fr. W. Nietzsche). Juba keeleski
on palju umbtänavaid ja eksiteid, nagu lõkse või püüniseid,
millele komistatakse. (L. Wittgenstein).
„Otsustasin,
et tundmatuid on liiga palju. Vastuse leidmiseks vajasin ma
täiendavaid teadmisi, paljas loogika ei viinud kuhugi.“ (Lk.: 55).
// Loogiline mõtlemine alles
tekkis Antiik-Kreekas, (u 4-5 saj eKr); seda ei olnud varem otsekui
pea olemaski üldsegi. Sokrates, Platon, Aristoteles ja ratsionaalne
meelelaad. (R. Ozborne). Filosoofia ajaloolased on öelnud, et „kogu
läänelik filosoofia pidi olema vaid ääremärkused Platoni
teostele“, (E. Salumaa), mis on kirjutatud „luulest ilusamas
proosas“. (T. Künnapas).
„...märkasid
seda etendust ja ma naeratasin neile vastu. Nad pidasid kiiruga nõu
ja nüüd nad enam ei naernud. /---/ See oli kena trikk... /---/
Loogiline. Enamus häid asju on keerulised, muidu teeks igaüks
järele.“ (Lk.: 59). //
Loogika pole mitte keeruline, loogika on oma lihtsuses pigemini
säravalt helge. Aga jah, ka loogiline lihtsus võib olla keeruline
ja vastupidi. Enamus häid asju on (või näivad olevat) keerulised,
muidu oleks neid liigagi lihtne järele teha, seejuures veel arvates,
et ollakse loodud midagi uut ja originaalset.
„Olukord
näis nõudvat maagilist rünnakut. Aga kui vastav loits pole juba
enne valmis pandud – ja mina olin siin hooletu olnud --, siis
tavaliselt ei jää kriitilises olukorras enam loitsude jaoks mahti.
Ma peatusin. Ma hingasin korrapäraselt. Ma kuulasin...“ (Lk.: 62).
// Olukorrad nõuavad erinevat tegevust, kriitilises olukorras juba
hilja mõleda ning otsustada. (Iseküsimus muidugi, mida tähendavad
väljendid nagu „maagiline rünnak“ ja „loits“. Midagi
ulmelisele fantaasia-kirjandusele omast.)
„Vahel
jäävad sellised olukorrad mulle videolindina mällu: ei ainsatki
mõtet, ainult hulk aistinguid, aeg on seisma jäänud, kuid kõike
saab korduvalt ja üksikasjaliselt üle vaadata, kui mu teadvus seda
soovib.“ (Lk.: 64). //
Mõtetele ja neile järgenvatele sõnadele ja noist tulenevate
tegudega seonduv ju aistingutest ainsest alguse saab, meelteandmetest
(olgu nad siis vähem või rohkem üle-meelelised, eba-loomulikud või
otse: üle-loomulikud). Peatatud ajas peatuvad oletatavasti ka
aistingud, meelte poolt vahendatud andmed, mida siis see
määratlematuks jääv teadvus võiks otsekui meenutamisi vaadelda?
„Sa
teadsid, et midagi sellist on juhtumas? Ma aimasin võimalust. Kui ma
oleksin kõike teadnud, siis ma loomulikult oleksin selle ära
hoidnud.“ (Lk.: 69). // Kas on
keegi suutnud ette teada, mis juhtuma saab seatud, või aimama
ees-ootavat kui võimalust? Kui see võimalik oleks, midagi ette
teada, siis oleks ilmselt nii mõndagigi ennetaval kombel lihtsalt
ära hoitud.
„Aga
kas ma tahtsin, et ta hakkaks jändama kogu keerulise
sündmustevõrguga, mis mind ümbritses? Kahtlen selles...“ (Lk.:
70). // See, mis näib vahel mõnda konkreetset isikut ümbritsevat,
see on kirjeldatav kui keerukas
sündmuste poolt kootud võrk. „Humaan vajab kaardi-võrgustikku
orienteerimiseks...“ (F. Herbert).
„Ning
sel jõudehetkel ärkas mu võluritaju. Mul oli tunne, et minu
lähedal toimib maagia. Mitte mõni lihtne loits või mingi väikese
võlueseme aura, mida ta kanda võis, vaid midagi väga peent ja
peaaegu tajumatut. /---/ Olin saanud hakkama väärsammuga. Üliselt
peetakse sobimatuks kolleegi võlukunstis niiviisi torkida.
Vabandust, ütlesin. Ma ei teadnud, et sa valdad Kunsti. Ei valda //
aga ma olen selle kasutamise suhtes tundlik. Sel juhul oleksid sa
tõenäolislt ka ise edukas seda kasutama. Mind huvitavad muud
asjad.“ (Lk.: 76). //
Võlukunst kui maagia otsekui midagi tajutavat? Loitsimine,
võluesemed; see on tõesti midagi peent, peaaegu, et tajumatut...
Või kes teab? Võlu-kunst. „Tõeline nõiakunst vajab ka moraali
ja ilutunnet, see eristab seda harilikkude nõiamooride
posimisest...“ (C. Castaneda).
„...
ja samal ajal oli mul veider tunne, et sõltumata sellest, kuhupoole
ta vaatab, jälgib ta mind kogu aeg. Taipasin ka, et see tunne oli
minuga juba tükk aega – just nagu meri. /---/ Oli selge ja karge
sügispäev, milliseid jääb talve lähenedes üha vähemaks ja seda
kenamad nad seetõttu tunduvad.“ (Lk.: 77). //
On olemas niisuguseid, raskesti määrtaletavaid tajukogemusi, mis
nagu mõttelisele analüüsile ei allu, mida mõistusega ära
seletada ei osata. Kuid niisugused ähmased intuitiivsed muljed on
kahtlemata olemas ja nad tekitavad uudishimu, püüdlust neid veidigi
mõtetstatumal kombel iseendalegi ära selteda, kuid vahel ka
tulemusetult. // R. Z. looduskirjeldused on rohkem kui ilusad, neis
on oma lummavat poeetilist veetlust.
„...
käitumises ilmnema loogika. /---/ Ma kardan, et pean mängima seda
mängu sinu reeglite kohaselt ehk siis vahetama teadmisi kild killu
vastu.“ (Lk.: 80). // On
täiesti mõeldav käitumine, millele ei eelne vähimatki loogilist
arutlust, sõltub sellest, muidugi, mis on loogiliste reeglite poolt
eelnevalt sellekski kindlaks määratud.
„...,
-- sul võib õigus olla. Sellega on nagu paljude muude asjadega
elus: niivõrd ebameeldiv läbi teha, et sellest võib kasu olla
küll.“ (Lk.: 83). // Vahest
tulevad ka ebameeldivad kogemused elus millekski veidigi kasuks,
kuivõrd: pole halba ilma heata ega vastupidist. „Kes meist ei
arvaks, et väärib paremaid tingimusi või kohtlemist...“ (C.
Castaneda).
„Vaidlen
oma kujuteldava kaaslasega. /---/ Kuskohast leida tarkust ja
kustkohast avaneks mõistmine? Kui ma seda teaksin, siis ma kõnniksin
kohale ja seisaksingi seal.“ (Lk.: 90). //
See inimpsühholoogia näib tervikuna olevat isegi nii keeruline, et
sed apole isegi eriti uuritud. Kuidas saakski „teaduslikult“
uurida nt nn „telepaatiat“ (= „Mõtete lugemise kunst“), kui
seda, telepaatiat nimelt, üldse olemaski ei ole. Või muid taolisi
absurdsusui nt nn „mõtete ülekandumine kauge maa taha“, jne.
Etc! Kust leida küll tarkust, kust avaneks mõistmine, see oleks
õige seisu-koha-võtt. Aga kui see kunaski võimalik ei ole,
niisugusel seisu-kohal olla saada?
„Pärastlõuna
meie ümber oli kuldne, oranž, kollane ja punane, tuulehood
näpistasid jahedalt ja tõid kaasa sügise niisket hõngu. Taevas
oli väga sinine...“ (Lk.: 94). //
Taas kirjeldab R. Z. kenasti oma võlumaade maastikku, seekord
sügisvärvides... Hämmastavalt peent värvitaju näib nõnda
osutavat see vägagi paljude poolt tunnustatud olnud autor. Ei vist
tule teist niivõrd vaimustavate võlumaastike kujutajat?
„Keskendusin
sellele, häälestasin teadvuse kontaktile, sirutasin välja,
kutsusin, loitsisin.“ (Lk.: 98). //
Kutsuma, loitsima, ostida kontakti... Kelle või millega? Väidavad,
me ei ole Universumis üksi, aga selleks, et isegi lähimale
tähenaabrile jõuda (Alfa Proxima Centauri, u 22 valgusaatsat) tuleb
„muuta“ juba aja ja ruumi omadusi. Mis on absurdne. -- Are we
alone? -- Yes. (MOT)
„Kaks
sajandit on siiski nii pikk aeg, et viha kipub selle jooksul
mõnevõrra lahtuma.“ (Lk.: 103). //
Aeg lendab linnutiivul, nagu öeldakse. Tõesti, selleks tuleb natuke
vanemaks saada, et endalegi täiesti selgeks saab, et aeg tõesti nii
kiiresti möödub. Aeg möödub linnutiivul...?
„Kõigest
hoolimata -- /---/ -- sain end öösel päris korralikult välja
magada. /---/ Ärkasin sellest, et taevas läks heledamaks ja linnud
hakkasid vaidlema.“ (Lk.: 109). //
Uni, aravas vananev R. Z. ise ka, see on üks elu suurimatest
naudingutest ja see on täiesti tasuta. Kuid selle üle ei vaidleks
isegi linnud, on selle kohta ilmselt kardinaalselt vastakaid
arvamusi. Igaljuhul on uni hädavajalik puhkus, kogu fauna selle
tõestuseks, kogu fauna ka magab, pea igal ööl.
„Noh,
see paik on jõukeskus. See, kuidas neli maailma seal kokku saavad,
vallandab tohutu hulga vaba energiat, ning oskaja saab seda
rakendada.“ (Lk.: 111). // Mis
on selline paik mida annaks nimetada niisuguse otsitud neologismi
abil nagu nn „jõukeskus“? Tohutu hulk vaba energiat peitub juba
ühes aatomis, mis võib sealt ka vallanduda teatavate ekstreemsete
füsikalistlike temperatuuride toimel, tekitades ahelreaktsiooni, mis
mõjutab nii mateeria aatomeid kui ka nt õhu ja vee molekule. On
olnud olemas teadjaid inimesi, kes seda on teadnud ja vallandada
osanud, mis eesmärkidel siis iganes. Vahest tahtis üks inimene
(Albertos Magnos) kunagi teada, mis see on, Päikene...? (Lähim täht
on vesinikpomm, mis plahvatab veel u 10 miljardit aastat). MOT.
„Ta
riskis, aga see oli kaalutletud risk... /---/ Aga mõnikord on
otsused väga hoolega kaalutud asjad.“ (Lk.: 118).
// Otsuseid peab eelnevalt hoolikalt kaalutlema, see tasub end alati
ära. Ja kui juba riskida, siis oleks seegi juba siiski ainult (või
isegi) „kaalutletud risk“.
„Mulle
ei meeldi, kui mind püütakse kavaluse või jõuga midagi tegema
sundida. Ma käitun siis vaistlikult soovitule vastupidiselt, mis
võib muidugi tunduda niisama sunnituna.“ (Lk.: 120). //
Kellele meeldiks olla millekski sunnitud, kuidas siis iganes, mis
poleks ka seejuures mõjuvad faktorid ehk väline aktiivsus. Üheks
reaktsiooniks ongi talitada sellises olukorras just vastupidiselt,
mis muidugi võib näida kuidagi ebakohane, elik siis otsekui
sunnitud.
„Ma
ei tahtnud, et ta näeks, kuidas ma midagi teen, ja taipaks, mida ma
suudan või mida mitte. Mulle ei meeldi ka see, kui teised minust
liiga palju teada saavad...“ (Lk.: 123). //
On olemas isikuid kes nagu ei soovi ega taha tõesti, et teised neist
liiga palju teada saavad, neid otsekui läbi-nähes liialt mõistavad.
Vaja on siis rakendada selle vastu teatavat salatatust, looritada end
hämarusega. Sest pole vaja tõesti, et teised kellestki liiga palju
teada saavad; see mida nad teada saaksid, ei tarvitseks neile
meeldida. On võimalik jätta ka hoopis teistlaadi muljet endast,
isegi niivõrd, et see petab kõik ära, isegi iseenda. Sedalaadi
käitumist nimetatakse vahel ka varitsevaks, hiilivaks või varjatud
käitumiseks. (C. Castaneda).
„Tahtsin
olla juba teel, kusagil kaugel ja üksi. Ma hindan üksindust
eelkõige seepärast, et siis tundub mõtlemine mul kõige paremini
õnnestuvat, mõelda oli mul aga parajasti vaja päris mitmele
asjale.“ (Lk.: 131). // Nii
mõnigi on soovinud, kes vähem, kes rohkem, olla kusagil kaugel ja
võimalikult üksi. Sama siitpoolt, muud ei soovigi, kui olla
võimalikult kaugel ning võimalikult üksi...? Siis tundub isegi
midagi nii iseenesest-mõistetavat nagu mõtlemine kuidagi paremini
õnnestuvat. Olla võimalikult kaugel ja mõeldavaimal kombel täiesti
üksinda, -- alles siis saab edeneda see mõtlemine kui ratsionaalne
ja loogiline protsess oma parimate tulemustega. Olla kaugel ja üksi,
selleks, et lihtsalt: mõelda...? (Vahest tuleb selleks minna vägagi
kaugele ja kauaks, selleks, et üksinduses rahulikult järele mõelda
saaks? Vahest tõesti?).
„Arendasin
seda mõtet nii kaugele kui sain, jätsin siis kõrvale ja pöördusin
tagasi esialgse mõttekäigu juurde. /---/ Mis olnuks küll liialdus.
Milleks kulutada minu peale nii palju elavjõudu?“ (Lk.: 133). //
Arendada sedagi mõtet kui peamist mõttekäiku: miks vahel
kulutatakse otsekui liiga palju, miks kulutatkse absurdsetes
mõõtkavades ja pikkade ajavahemike jooksul? (Kuid mida kulutatakse
siis nõndamoodi, kas midagi niivõrd defineerimatuks jäävat
psüühilist antust nagu „head tahet“? Sõnade viga on selles, et
nad juhtavad eksi, ei viita õiges suunas.)
„Ta
ei kartnud võõras kehas suremist. /---/ Kas ta sai mingil moel mu
äratada...“ (Lk.: 135).
„...
mõtiskledes sellise olevuse olemuse üle, kes on võimeline ühest
inimesest teise liikuma ja kontrolli täielikult enda kätte võtma.
/---/ Jõududele mõeldes hakkasin tööle nende aspektide tonaalsete
vibratsioonidega. Toore jõu kasutamine on küll efektne, kuid pillav
ja kasutajale väga kurnav, rääkimata siis sellest, et
esteetiliselt on see barbaarne. Parem olla varakult valmis.“ (Lk.:
137). // Missugune võiks olla
see olevus, kes „on võimeline ühest kehast teise
liikuma ja kontrolli täielikult enda kätte võtma“?
-- See on huvitav filosoofiline (isegi filoloogiline) probleem.
Esiteks on muidugi võimatu, et niisuguseid olevusi üldse
eksisteerida saaks, aga kui ometigi, siis nõuab see vägagi
oskulikult peent psühholoogilist häälestatust ja kogu sellise
ettevõtmise peamine mõte jääb vähemalt osaliselt mõsitetamatuks.
Aga kui seda reaalsuses esineb, siis tõlgendatakse seda vist
harilikult psühhopatoloogiaga piirnevaks keeruka inimpsühholoogia
rariteetse ulatusega kõrvalsaaduseks. Aga ometigi on see täiesti
tõsi, sellest pajatavad juba iidseimaidki ürikud, kehast irdunud nn
„irdhinged“, kummalised prohvetlikud unenäod ja nägemused ja
visioonid. Just kui üleloomulikud olevused, kes/mis heiastuvad unes
ja ilmsi. Ühest kehast teise siirduvad ja seda hõivatud keha
kontrollivad hinged...? (Aga siinsegi kirjakoha žanriks on siiski
vaid ulmekirjandus.)
„Meil
on olnud tavaks hoida jõududel silma peal, püüda neid mõista ja
oma tahtele allutada. Sest ühel päeval võib jõust saada oht.“
(Lk.: 145). // Muidugi tuleb
jõududel silma peal hoida, sest teadmistes peitub jõud ja jõus
võib latentsel kujul peituda ka oht. „Kõige ohtlikuim relv on
inim-mõistus...“ (J. B. Harris/ J. Windham: „Kraken wakes“).
„Mulle
tundus, et kuna nagunii kaon varsti ta elust, tahab ta ehk selle
senise peatüki lõpetada enam-vähem sõbralikus toonis, nii et
kumbki meist võib oma teed minna suhteliselt meeldivate
mälestustega. Poolest saadik oli mul isegi õigus.“ (Lk.: 146). //
Viisakus on tõesti kuninglik voorus, sest ebameeldivatel muljetel ja
mälestustel on kombeks kauaks meelde jääda, isegi kui „hinge
sööbida“ ja kuidas sellistest muljetest küll lahti saada, pole
vist kuskil kirjutatud...?
„Nii
et ma otsustasin oma saavutust pigem vähendada. /---/ Ära vaata
tagasi, // Ära peatu mõtlemiseks. Mine edasi, mis ka ei juhtuks.“
(Lk.: 147). // Milleks oma
saavutusi vähendada, miks peatuda mõtlemiseks ja tagasi vaadata,
tuleb ju nagunii edasi minna, mis ka juhtuma ei saaks seatud. Seda on
nimetatud: `amor fati`...?
„Oma saatuse armastamiseks“ (Fr. W. Nietzsche).
„Võim
paneb midagi toimuma. Kui sa peaksid kunagi valima, siis võta parem
võim. /---/ Ma ei usu, et võim peaks olema eesmärk omaette... //
Võim saadakse konkreetse eesmärgi nimel tegutsemiseks. /---/ Miks
võim võimu pärast siis ei sobi? // Mulle tunduks see küll päris
lõbus.“ (Lk.: 149). // Võim
ja selle tahtmine, sest mida tahavad kõik inimesed kes omavad võimu,
-- rohkem võimu. Võim kui eesmärk omaette või siis kindlate
eesmärkide saavutamiseks. Seda nimetatakse ka valitsemiseks kui
võimuks ja võimu-tahteks („Wille zur Macht“,
„Võimu-tahtest“. Fr. W. Nietzsche).
„Ma
ei tea seda täpselt, sest mina pole Mustrit läbinud. Ma kahtlen,
kas hing taluks pinget, mida mõlema märgi tundmine tekitaks. Aga sa
pead teadma, et on olemas teinegi, sinu omale vastandlik jõud.“
(Lk.: 154). // Siinkohal on
tsiteeritud antud autori vastavte raamatutega seotud konkreetsemat
(„Amberi“-dekaloogia) mütoloogiat. Ja teisalt on R. Z. tegelased
reeglina lausa „nakatavalt elujõulised“ (tõlkija, Juhan
Habicht), nendes on sümpaatset hoogu ja elaani ja nad näivad igas
olukorras hakkama saavat.
„...
milles ma paradoksaalsel kombel nägin tegutsevat eimidagit. /---/ Ma
oleksin võinud selle lihtsalt valla päästa // ning lasta sel
ohjeldamatult minema tormata. Aga ma oleksin võinud ka enne suuna
määrata ja siis lahti lasta. /---/ Nii on võimalik tekitada suurt
hävingut. Ja kui me oleksime oma jõud ühendanud? /---/ ... ja
veidrad hääled jätkusid ning mu nägemisulatust piiras tume sein,
mis näis igast küljest meie poole nihkuvat.“ (Lk.: 155). //
Eimiskisus, olematus, tühjus (nihil, niente, Le Neant, Das
Nichts, Die Leere). --
Eimisksisus, milles midagi ei ole aga mis sisaldab kõige, kaasa
arvatud ainet, liikumist ja energiat kui jõudu. Algosakestes nagu
aatomites on juba peidus määratu hävitus-jõud kui neid
ekstreemsetes tingimustes lõhustuda, ahelreaktsioon hävitab kõik
enda ümber, mõjutades seda vaakumi olukorras tühjust samuti, kui
energia, kui jõud. Eimiskisus näib siis samas sisaldavat ka kõike,
olles siis otsekui: pilgeni täidetud eimiskisus?
„Nagu
sa teoreetiliselt juba teadsid, on su loitsude taga just see ülim
jõud. Kaos ise. Vahetult sellega töötada on ohtlik. Aga nagu sa
nägid, on see võimalik. Nüüd, kui sa seda tead, on su õpingud
lõpetatud. /---/ Jõud oma paljudes vormides, variatsioonides,
mõõtmetes ja stiilides võlub mind seniajani. Jõud on nii kaua
olnud mu elu oluliseks osaks, et ma tunnen end seda kasutades
koduselt, kuid ma kahtlen, kas ma hakkan selle toimimisest kunagi
täielikult aru saama.“ (Lk.: 156). //
See on kummaline ja võrgutav kontseptsioon juurdleva inim-mõistuse
jaoks, jõud, isegi, et ülim jõud. Mille funktsoneerimist
reglementeerib ülim, Korrale vatsanduv Kaos ise. Ja seda on võimalik
saavutada teatavate spetsiifiliset vormelite, ehk maagiliste loitsude
vahendusel. Võrgutavalt veetlev kontseptsioon; mis siis, kui see,
või midagi taolist, tegelikkuses ka eksisteerib...? See võib
peaaegu võimalik olla, et nagu arvati nn „pimedal keskajal“, et
nõiduse ja nn „musta maagia“ abil saab eluraskusi leevendada (O.
Preussler). Mis aga tähendab Jõud, kui selline, see on igaljuhul
mitmeti tõlgendatav mõiste, Jõud oma erilistes avaldusvormides,
kuidas see toimib, mis see sõna tegelikult ikkagi tähendab? Kes
teaks, on midagi, mida otsekui olemaski ei oleks ja ikkagi olemas on.
See on kirjeldatav kui mõju või pinge elik siis Jõud. Seda on igas
mõttes vähe uuritud, kuna seda tegelikult ju „olemaski ei ole“,
aga veidi siiski...? (Vrdl nt C. Castaneda: „Tales of
Power“, „Jutustused jõust“.)
„Võib-olla
tahad sa minuga nüüd kättemaksu filosoofilisi aspekte arutada?“
(Lk.: 157). // Kättemaksu
filosoofilisi aspekte on uuritud ka ilukirjanduses ja
romaaniklassikas, nt Alexandre Dumas: „Le Comte de
Monte-Cristo“, (2 köidet, e.
k. 1987.). Selles mahukas teoses näib kättemaks omandanud olevat
isegi suisa rafineeritud mõõtmeid... Kuid juba antiikajal arvati,
et: kättemaks on jumalate rõõm...?
„...
mis oleks meenutanud vajadust säilitada kõrgendatud valvsust –
ent sellises seisundis olin ma juba mõnda aega niigi.“ (Lk.: 161).
// Säiltades kõrgendatud
valvsust ollakse end siis ilmselt erinevateks elus ootamatultki ette
tulevateks elujuhtumiteks paremini valmis. Mõni arvab end sellises
seisundis olevat kogu aeg, olla nii valvas igal elulisel hetkel, et
see tekitab peaaegu, et kõhedust... (Vrdl nt F. Herbert &
„Dune“.)
„Maailm
tundus väga vaikse paigana. Püüdsin sama saavutada ka oma mõtetes.
Päeva jooksul tuli mul palju ära teha, aga üks asi korraga ja iga
järgmine sõltus eelmise õnnestumisest, seepärast tahtsingi, et
hingeseisund oleks algusest peale õige.“ (Lk.: 166).
// Maailm ei tundugi olevat nii „vaikne“ nagu ta olla võiks.
Juba ookeani-sügavused pidi oma eluvõõrastest tingimustest
hoolimata olema täidetud erinevast kakofooniast, eri sügavike
asukate poolt tekitatud häälitsustest. Maailm peaks olema vaiksem
paik, kuid ka sellisele arusaamale näib olevat kõlavaid vastuväited
ja nõnda ka inimeste puhul. Ilmselt ainult seetõttu, et see
juhtumisi võimalik on ei ole ka see inimese üksindustki
iseloomustama pidav eraldi-olek alati just „vaikne“ ja seda sõna
igas mõttes. Miks see nõndamoodi on, seda ei tea kindlalt ja
täpselt mitte keegi. Elu on lihtsalt näidanud, et täielik
üksinduski ei garanteeri ei eraldatust ega rahu, ei vaikne olekut
ega mõeldaivamat üksi-olekut...?
„Amberi
suur Muster, Korrapära sümbol. Mille jõud vastas Kodade suurele
Logrusele, Kaose sümbolile. Pinge nende kahe vahel näis loovat kõik
muu olulise.“ (Lk.: 171). //
Siinkohal tsiteeritud jällegi R. Z. suurt kreedot, mis läbib punase
lõngana kogu „Amberi“-kroonikate dekaloogiat. Algne Kaos oma
mõistetamatuses ja sellele vastakuti seatud korrastatus kui Amber.
Kaose Logrus ja Amberi Muster. Kaose ja Korra omavaheline
vastakuti-seatus ja sellest tekkinud pinged ja vastuolud. Ja
lõptulemuseks R. Z. vaimustav dekaloogia nagu „Amberi“-kroonikad.
Lord ROGER, Amberi looja, vaimustavalt stiilne ja fantaasiaküllane
meistritöö. Ületamatult parim, väljapeetult stiilne, vaimustavalt
fantastiline.
„Järsku
kaovad teadvusest kõik eksitavad mõtted. Aeg läheb ära ja jätab
mind üksi. On ainult minevikuta ja nimeta asi, milleks ma olen
muutunud, kogu oma olemusega pürgimas võitlusse seniste päevade
inertsiga... /---/ ...-- ainult et kui massid ja jõud välja
taandada, jääb järele tahe, ehe ja nii puhas, et edasiminek näib
ületavat füüsilise pingutuse piirid.“ (Lk.: 174). //
Oleks heameel tõdeda seda, kui teadvusest kaoksid kõik segavad ja
eksitavad mõtted, kui meelte-andmed ei oleks otse üleloomulikul
kombel ekistavadki. Aja möödudes jääda lihtsalt järjest rohkem
ja rohkem üksi...?! Mida üks vaene hing muud peaks soovima
eel-ootavast, ei mingeid ekistavaid mõtteid ja siis, kunagi
loodetavasti ehk, jäädes järjest rohkem üksi...? Muud ei oskakski
soovida, ega ettegi kujutleda kui täielikku üksi-olekut, ilma
mingite segavate mõjudeta, üksi olla, „oma peaga mõelda“,
täiesti eraldi olla...?
„Siinne
jõud oli sünteetiline, mitte analüütiline... Universum tundus
kuidagi pöörlevat. Iga sammuga ma nagu hajusin ja tekkisin siis
tagasi, lagunesin ja sain jälle kokku pandud, olin laiali pillatud
ja üles korjatud, surnud ja taaselustatud...“ (Lk.: 175).
// Loogiline mõtlemine jaguneb siis kaheks, sünteetiline mõtlemine
on järeldamine üksikult üldisele, analüütiline loogiline
mõtlemine on aga järeldamine üldiselt üksikule. Mõlemad meetodid
funktsioneerivad neile ette määratud kombel. Teatavatel juhtudel
siis tuleb eelistada üht teisele, vastvalt eri valdkondadele poolt
eistatud nõudmistele. Jne. Etc!
„Ent
ma olin seda eeldanud ja vastavaid ettevalmistusi teinud. Lihtsalt
enne pidi siiski igaks juhuks proovima. Ma ei raiska oma loitsusi
kergekäeliselt.“ (Lk.: 180). //
Aga kui tuleb tegeleda millegi sellisega ja vägagi kaua aega, mida
mingilgi kombel poleks osanud eeldada ega ette näha ja oletada? Siis
ei osanud ju muidugi ka mitte mingeidki „ettevalmistusi“ teha,
ega olnud ka siis pöördeliselt muutnud ilma-eluks kuidagi ka ette
valmistunud? (Kuid milleks siia sellest kõigest säärasest).
„ --
mitte eriti elgentne, ja loits ise oli samuti kohmakas, aga jõudu
oli sellesse kätketud tohutult. /---/ Kogu saalis oli tunda jõu
lähedust. Ja see, kes suutis siinseid jõudusi valitseda, oli
kahtlemata raske vastane. Hea vedamise korral ei pruukinud ma küll
teada saada, kui raske just.“ (Lk.: 181). //
See on nagu sõnadega mängimine, elik siis lihtsalt „sõnade-mäng“?
Aga seda ju inmkeeled kõnelevad, seda ju erinevad sõnad tähendavad,
erinevat siis ilmselt. Etc!
„Ma
olin mitu korda üsna napilt pääsenud, kuid ma polnud veel kõiki
oma võimalusi ära kasutanud. Seni olin vaid kaitsnud, kuid ma olin
päris uhke loitsu üle, mis mul veel tagavaraks oli jäänud.“
(Lk.: 184). // Vahel tundakse
end olevat siis ilmselt otsekui pääsenud olevat, et oleks nagu veel
kasutamata võimalusi ja muidugi tekitab vaid uhket tunnet, kui
arvatakse endal ka midagi veel tagavaraks jäänud olevat. Ilmselt
siis mõni „maagiline loits“. Aga kui maagiat olemaski ei oleks,
siis tuleks see välja mõelda! Kui igavalt üksluine ja tüütu
oleks elu ilma maagilise nõiduseta?
„...
heitsin pikali ja sulgesin silmad. Sild üle vaevavete. Päevi
hapraid klaastaevalisi. Kuhu küll kõik lilled jäid? Või midagi
sellist.“ (Lk.: 185). // Kuhu
viivad kõik need „kitsad sillad“, kas see on nii, et na dviivad
vaid tüdimuse maile? Või on nii, et rohekas usus terendub
unenäoline sild, mis viib võlukuntsi-maale, seal kus kehtib maagia
seal kus on olemas nõidus...? (Vrdl nt C. Castaneda &
„Journey to Ixtlan“.)
„Järsku
tundus õhk kuidagi ebaloomulikult selge ja kõik asjad näisid
tavatult kirkad. /---/ Ma olin kindel, et sellist jõudu tal ei
ole.Või isegi kui oleks, ei söandaks ta seda kasutada --“ (Lk.:
187). // Vahel tekib tunne kui
aimdus, et kõik on suisa ebatavliselt selge, nt sügiseti külmast
lausa helisevas õhus kirendavad sügise lõõmavad värvid... Ja see
on midagi lapsepõlvele omast, need kirkad ja eredad värvid, kogu
see ununematu värvikirkus. Kas see on mingi eriline võime või
oskus mis paneb lapsepõlve värvid nii eredalt ja kirkalt särama ja
ergama. Või on see lihtsalt ammu-unustatud oskus...?
„See
oli hullumeelne jõud, millele ma ei suutnud vastu panna, ja ühteaegu
näis kogu universum väänduvat. Tähtkujud pudenesid mu silme ees
laiali...“ (Lk.: 190). // See
on see kõik kokku, see on Jõud, see painutab maailma alustalasi,
see muudab kõik, kogu laias ilmas. (Archimedes arvas ka, et kui
leiaks vaid toetuspunkti siis võiks maakera ümber kangutada?).
Midagi pole korraga siis enam kui võimatu ja kõik on võimalik.
Kõige absurdsemadki plaanid saavad teoks, muinasjutud muutuvad
reaalseks, võimatu muutub võimalikuks. Ja see kõik on tõesti nii,
täiesti nõndamoodi olemas. „Võlukunsti värvid“.
(T. Prachett). See kõik on kirjeldatav tõesti otsekui: „tähtkujud
pudenesid minu silme ees laiali...“? (MOT).
_____________________________
Roger
Zelazny: „Kaose märk“. „Amberi kroonikate
kaheksas raamat.“ („Sign of Chaos“.)
_____________________________
„See
paik jamas kuidagi mu peaga ja tundus võimatuna toimuvast
protsessist aru saada, kuni ma ise olin osa sellest. Pidin pääsema
eemale, et selgelt mõelda, aru saada, mis värk käib.“ (Lk.: 4).
// Siinsetegi kirjaridade
alsutamiseks tuleb esmalt väljendada oma kahtlust, kas ongi üldse
kuidagigi võimalik n-ö „kommenteerida“ nii tuntud ja
tunnustatud autorit nagu R. Z. seda kahtlemata on? Kuidas võiks olla
võimalik n-ö „edasi kirjutada“ niivõrd stiilse ja väljapeetud
kirjaniku nagu R. Z. siin tsitaatidena üles kirjutatud lauseid? Kuid
üritades siiski, lihtsalt niisama, nõjatudes sisuliselt geniaalsele
fantaasia-romaanide autorile tema tsitaatide najal, üritades kui n-ö
„edasi mõelda“...? // Kohad ja paigad, olud ja inimesed,
mõtlemine ja sellele vastanduv. Kuidas mingi mõtlemise protsess
käib mõneski kohas kui paigas. Kuidas hoida vajalikku distantsi,
sellekski juba, et selgemini mõelda. Kuid üritama siiski peab,
selgemini mõelda?
„...
olen võlur, pealegi sellisest sordist, mida neis piirkondades, kus
ma viimasel ajal olen viibinud, kohtab üsna harva. /---/ ... me
viibime loitsu sisemuses. Selline asukoht oleks üks neist väga
vähestest, kus mu tajud ja treening ei annaks mulle selget pilti
mind tabanud kimbatuse olemusest. Seda seetõttu, et mu võimed
oleksid samast ilmingust haaratud, selle jõudude mõjuväljas –
vähemalt juhul, kui sellel on vähimalgi määral eneseteadvust.“
(Lk.: 7). // Olla võlur,
vallata maagilist võlukunsti, kõlab lausa muinas-jutuliselt, kõlab
liiga hästi, et olla tõsi...? Harva-esinev võlukunst, rariteetse
kasutus-ulatusega maagia. The Wichcraft. Die Hexerei.
-- Nõidus, maagia, võlukunst; mis on nende sõnadega öeldud, mis
on sellega ka ütlemata jäetud? Otsekui viibitaks „võlukunsti
sees“, „maagia sisemuses“, elatakse „nõiduslikku elu“. --
Peaaegu naiivselgi kombel liigutavgi fantaasia väljendus.
Vastanduvalt argisele hallusele omada suisa maagilist väge, näha
maailma kirkaimas toonides, vaadates läbi nõia silmade...? Kui
maagiat olemas ei oleks tuleks see kahtlemata kombel suisa „välja
mõelda“!
„Põhi
oli alt ära läinud. No tore. Just seda ma olingi lootnud ja
poolenisti eeldanudki.“ (Lk.: 11).
// Siinse kirjutamise üheks varjuküljeks on muidugi ka see, et
autori vägagi mõtestatud ja sisukad laused on kontekstist välja
rebituina, olgu nad nii hästi teksti sobivad kuis tahes, üsna vähe
n-ö „kommenteeritavad“. Nõnda ka seegi kord.
„Samas
tähendasid võlurivõimed aga seda, et ta võis olla ohtlik ja
ettearvamatu – igatahes polnud ma millegi sellisega varem kokku
puutunud. Nii polnud mul kuigi selget pilti, mida nüüd peale
hakata./---/ Liiatigi polnud mul endal mingit paremat teooriat.“
(Lk.: 13). // Kuis saavad olla
nn „võluvõimed“ olla kuidagi ohtlikud, sest tegemist ju
liigutavaltki naiivse fantaasia-mänguga. Kuid ettearvamatud võivad
nondega seonduv olla küll, sest selles peitub omalaadne võlu:
„ettearvamatu võlukunst“? Teoreetiline pagas ei asenda
ettearvamatust.
„Mu
mõte pole praegu kuigi selge. Oletasin, et see võis tõsi olla...
/---/ Enne, kui me saime arutada mõlema jaoks olulisi probleeme,
pidi ta pea selginema ja kinnismõte lahtuma.“ (Lk.: 22). //
Selget ja eksaktset mõtlemist on aegade möödudes täiesti
põhjendatult kiidetud. Selgelt ja rangelt loogiline mõtlemine näib
olevat alguse saanud kunagi iidsel ajal filosoofia tekkimisega
muistes Kreekas ja seda hinnatakse siis juba aastatuhandeid.
Abstraktsionismi sünd muistses Hellases... (R. Ozborne).
„Kui
pole orientiire, mille suhtes liikuda, siis pole kasu ka tausta
muutmise võimest. Aga teisest küljest ei tahtnudki ma esialgu
muud, kui omaette olla ja mõelda, kui mu pea nüüd jälle selge
oli. Kui mina ei näinud udus kedagi, siis ei näinud keegi ka mind.“
(Lk.: 23). // Orienteerumaks, nt
tundmatus ümbruses (või nt pimedalgi ajal) on vaja konkreetsetid
orientiire. „Humaan vajab kaardivõrgustikku kui
kordinaat-teljestikku...“ (Frank Herbert & „Dune“).
// Kui ise midagi ei näe, siis ei näe teised ka, mis üldse näha
olla oleks olnud?
„Ei
läinud enam kaua, kui tuul puhus udu minema ja ma nägin, et kõnnin
kõrgel kaljustes mägedes; taevas oli tähevalgusest piisavalt hele,
et raamatut lugeda. Läksin tumedat rada mööda maailma ääre
poole... /---/ Seega võisin ma olla kindel, et kõik vajalikud
ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud. Seisin maailma serval ja
vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi
ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. /---/ Igasugused
atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei
lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise
maailma.“ (Lk.: 24). //
Jällegi vaimustavalt väljapeetud kombel antud autor, R. Z.,
kirjeldamas oma fantastilisi maastikke... Mäed ja tähed, ja kõik
muud füüsika-seadusi eirav aga fantaasiaküllane ja vägagi
stiilselt kujutatud olustik. Ühe kujuteldava muinasjutumaa
fantaasiaküllane värvikirevus ja sellega vahendatud
meeleolu-pildid.
„Siis
pääes järsku põrgu lahti – kuid ma saan toimuvast enam-vähem
aru ja suur osa sellest näib kontrolli all olevat. See osa on
keeruline ja ei vääri sinu tähelepanu.“ (Lk.: 25). //
Siis pääses lahti arusaamine oma tavlistest kammitsaist, milledel
võib olla ilmselt erinevaid põhjuseid. Midagi vahel näib otsekui
„kontrolli all olevat“, enamiku ajast see siiski ei kehti ja
leitakse end olevat sagedamini olukorras, mis mingile kontrollile
alluma ei näi olema seatud?
„Ta
õpetas mulle aastate jooksul palju kasulikku ja me veetsime sageli
koos mõnusasti aega. /---/ ... ning mõne minuti pärast suutsin
juba alustada kokkuvõtet sündmustest, mis olid toonud mu paika täis
tähesära ja vaikust.“ (Lk.: 26). //
Väidetavalt inimene õpib kaua elab, ja üsna sagedasti ei olegi
need just kaasinimesed, kes midagi uut õpetavad. Seda teevad ju ka
nt raamatud, hea kirjandus. Ja siis on huvitav lugeda, kui
kirjeldatakse oluisd „täis tähesära ja vaikust...“?
„Mis
ma sinuga küll peale hakkan, Merlin? Sa riskid olukordades, kus sa
isegi ei tea, et riskid. /---/ Aga mul on sulle ettepanek, mis on oma
lihtsuses lausa elegantne. Mul on uus maakodu, üsna eraldatud, kuid
kõigi mugavustega. Miks ei võiks sa koos minuga Kodadesse naasta,
selle asemel et põrgata ühelt ohult teisele? Püsi mõned aastad
varjus, naudi elumõnusid, loe häid raamatuid. Ma hoolitsen selle
eest, et sa oleks hästi kaitstud. Las segadused saavad mööda, siis
aga jätkad oma tegemisi juba rahulikumas kliimas.“ (Lk.: 27). //
Milleks riskeerida olukordades, milledes pole teadagi isegi, et üldse
riskid? Leidub ju kindlasti lihtsamaid variante, varu-väljapääse.
Miks mitte üks eramaja, kuskil kaugel, täiesti eraldatud ja kõigi
mugavustega, elamiseks sobiv. Küllap leidub seal meeldivat tegemist,
mis võiks olla mõistlikum kui lugeda väga head kirjandust, tõmbuda
eemale sellest laialt levinud tühisest askeldamisest ja kärast,
(mida nimetatakse argiseks eluks); kuulata vaikust, süüvides
parimasse, mis kunagi kirjutaud. Kõlab lausa idülliliselt tõesti
ja see on nii lihtsalt saavutatav ja vägagi kauaks ajaks, kogu
elamiseks mõeldud ajaks? Nõndamoodi saab eri laadi segadustest
lihtsalt „välja astuda“, eemalduda tühisest askeldamisest ja
sisustada oma aega parimal võimalikul kombel. (Ja see on nii
lihtsasti otsustatav ja vägagi kauaks ajaks, vahest kuni viimse
lõpuni välja? Piisab vaid selle kasuks otsustamisest?).
„Vabadus,
pakkusin, Võim // Ja võimalus ise kaasa mängida. Sa ei olegi ehk
päris lootusetu, ütles ta. Kas sa arendaksid seda mõtet veel veidi
kaugemale? /---/ See on üks neist põhjustest, miks ma soovitan sul
lihtsalt kõrvale astuda ja lasta oludel maha jahtuda. Liiga ärev
aeg.“ (Lk.: 29). // Vabadus on
aravatavasti midagi eelistatavamat kui kõik võrgutavad teooriad
võimu saavutamise üle kokku. Ise-olemise vabadus ja siis sellele
vastanduvad domneerimis-püüdlused kui „võimu-tahe“. (Fr. W.
Nietzsche). „Ja nende kokkupõrgete tulemuseks oli alati võitlus
jõu ja ülemvõimu pärast...“ (C. Castaneda).
„Kui
teil oleks võimalik valida kahe võime, vale märkamise ja tõe
avastamise vahel, siis kumma te võtaksite? Kunagi ma uskusin, et
need on erinevad sõnastused sama asja kohta, aga nüüd ma enam nii
ei arva. /---/ Teisalt aga on mulle alati tundunud, et tõe otsimises
on midagi õilsat, erilist ja auväärset.“ (Lk.: 34). //
On ilmselt märkimis-väärne erinevus tõe avastamise ja vale
märkamise vahel, need kirjeldavad erinevat empiirilist kogemust.
Vahest näitab ja tõestab seda juba seegi, et „tõe otsimises“
näib tõesti peituvat midagi „õilsat, erilist ja auväärset“.
(Või on nõndamoodi umbes varem ka paljudel kordadel arvatud).
„See
on koht, kus peituvad saladused ja kus saaks õppida kõige sügavamat
maagiat. /---/ Eks me õpikisme muidugi kõike, mis võimalik.
Igasugune jõud on ohtlik, kuni selle olemust ei mõisteta.“ (Lk.:
36). // Saladused ja maagia,
kõlavad sõnad, mis viitavad ei-tea-kuhu, kuid kõlavad väga
intrigeerivalt. „Õppida kõige sügavamat maagiat...“
kõlab ka äärmiselt innustavalt ja viitab kuhugi kaugemale,
sinna-maani kuhu harilikult vaatama ei ulatuta, võimeline ei olda.
„Kui teaks head nõida, paneks selle juurde õppima.“
Jõud kui selline on oma olemuselt selline eriti just siis kui selle
olemusest ei mõisteta?
„Järsku
sähvatas meie vahel Logruse märk. Ilmselt nägi või tundis seda
kuidagi ka tema, sest ta tõmbus tagasi samal hetkel kui mina. /---/
Ilmselt ta teadis, mida tegi. Ja ma oli kindel, et nagunii ei teeks
ta hetkel minust välja. /---/ ... tajusin tumedat, hirmsat jõudu,
mille olemasolu oli // mulle oma viimases õppetunnis teatavaks
teinud.“ (Lk.: 37). // Jällegi
midagi spetsiifilist R. Z. „Amberi“-kroonikate vaimustava
dekaloogiaga seoses. Amberi Muster sümboliseerimas siis Kaosesse
rajatud Korda ja Kaose Logrus siis vastavat fenomeni Kaose Kodades.
(Spetsiifiline sõnastus, tuttav iga antud kirjaniku lugejale vaid).
// „Tume, hirmus jõud...“
-- oskuslik sõnadevalik, vihjamisi ebamääraselt millegile
defineerimatult fantastilisele. Stiilne ja väljapeetud kirjanduslik
stiil, hoolikas sõnade valik ja tulemuseks R. Z. meistriteosed.
„Siis
aga ületati mingi piir ja tekkis korrektsioon. Keegi mängib seal
ürgjõudude endiga. Kes või mis ja miks, seda ma ei oska öleda.“
(Lk.: 38). // Siis aga aeg
ületada teatavad piirid ja sellest järelduvad teatavad
korrelatsioonid, ja üle kõige Aeg, mis teeb samuti oma
korrektiivid. (R. Z. & „Today We Choice Faces“,
„Täna valime nägusi.“).
„Kuidas
ta need võimed sai? Siis, kui mina teda tundsin, polnud neist küll
veel märkigi. -- On mitu teed, mida mööda võlurid võivad oma
oskusteni jõuda, seletasin. -- Aga seda tead sa ise ka.“ (Lk.:
54). // Kuidas omandatakse
teatavad raskesti-seletatavad võimed, kui oskused, kui mingid
üleloomulikkusega piirnevad võimed? On ilmselt tõesti erinevaid
teid, mida mööda ekseldes võivad „võlurid oma
oskusteni jõuda...“? --
Ilmselt on osad ja lihtsamad neist vaid eksiteed. Kuid jõudes
tegelike võimete piirimaile, kus kaob vahe reaalsuse ja ulmade
vahel, on kõik ühtäkki kui täietsi võimalik, kuigi seda juhtub
ilmselt väga harva. Aga kui juhtub, siis on tulemused lausa
jahmataval kombel hämmastavad...? Ja see on võimalik tõesti,
saavutada pea üleloomulikul kombel jahmatavaid tulemusi; kuigi seda
peamiselt siiski vaid fantaasia-küllastes juturaamtutes, peamislet
ainult, arvatavasti...?
„See
on nagu meri või öine taevas. Suur ja võimas ja kaunis ja olemas.
See on loodusjõud ja sa püüad seda ära kasutada, kui suudad.“
(Lk.: 61). // Taaskord R. Z. oma
tunnustatud stiilsuses, kirjeldamas loodusjõudusi nagu seda on meri
ja öine taevas. Lihtsalt aga väljapeetult sõnastades:
„Suur ja võimas ja kaunis ja olemas.“
„See
valgus oleks nagu unenäos. Aga väga uhke.“ (Lk.: 74). //
Unenäoline värvus, erinevad värvuste tonaalsuse astmed. Kui vähe
on tegelikult vist värvilisi unenägusi? Ulmad on harilikult vist
öise ajaga seotud olnud, seega siis öistes ja tumedates ja eri
halli värvi toonides. Seda kirkamini eristuvad aga siis värvilised
unenäod, kus on päeva-valgust, Päikest ja eredaid värve...
„Aga
siiski ta liikus. Ta oli aru saanud, mida peab tegema, ja näis, et
tal on ka piisavalt tahtmist. Mulle tundus, et tegelikult ta minu abi
enam ei vajanud.“ (Lk.: 76). //
Aga hoolimata kõigest siiski õigemas suunas edasi liikuda, olles
aru saanud, mida peab tegema ja omades ka piisavalt tahtmist, et
mööda seda rada, veidigi õigemas suunas, edasi sammuda, veidigi
õigemas suunas? -- `Ne quid nimis`! -- `Carpe diem`!
„Suurest
kurvist välja tulles oli ta nagu elus leek. Ta liikumine oli väga
aeglane, aga sellesse oli tekkinud järeleandmatus. Teadsin, et saagu
lõpuks, mis saab, aga ta muutub, ongi juba muutunud, Muster kirjutab
end temasse ja see sissekanne läheneb lõpule.“ (Lk.: 77). //
Aga see liikumine õigemas suunas, see on kindlasti väga aeglane,
aga siiski: liikumine õigemas suunas, teades, et see on õige tee ja
see aja jooksul viib parematele tulemustele. Ilmutada siis äärmist
järjekindlust sellel õigemal rajal sammudes; saagu siis hiljem, aja
jooksul, mis saab, aga ikka on natukenegi jõutud juba kõndida mööda
õigemat rada ja õigemas suunas...? -- Edu sel teel, kõndides
aegamisi vaid aga siiski õigemas suunas. See rada on õigem ja viib
paremale sihile.
„Seal
on hulk peensusi, mille olemasolust ta on alles teadma saamas ja nüüd
ta katsetab neid. // ...--, teeb see tema tugevuse vastupidavuse ja
maagiliste võimetega imet. Mõningate eelteadmiste korral on seda
lihtne õppida. Ma olen selle ise läbi teinud.“ (Lk.: 87). //
See ongi nagu üsna rafineeritud värgindus, mida iseloomustavad
erinevad peensused, mida leidub ja erinevaid aga samuti kuhjub
ajajooksul midagi, mis on sel rajal kõrvalekaldumatult püsimiseks
lihtsalt hädavajalikud. Annavad need kogemused vajalikku kindlust ja
selgemat sihti, selleks, et sel valitud õigemal rajal püsida...?
Loodetavasti õpitav see kõik järgnevuses ja siis kunagi saan
öelda, et see oli tegelikult oli see kõik nii „lihtne“; olen
selle ise kõigiti läbi teinud...?
„Oma
loogika selles ju oli, aga paraku kuulasid inimesed haruharva
mõistuse häält – eriti just siis, kui seda oleks kõige rohkem
vaja olnud.“ (Lk.: 90). //
Inim-mõistus on keeruline, varieerudes inim-psüühika kõige
rafineeritumate väljandumiste raames (ja piirnemas isegi
psühho-patoloogiaga.). Kuid üle kõige siiski terendumas
ratsionaalne ja intelligiibel loogiline Mõistus, mille korrapärast
tööd on imetletud kõigil aegades ja eri paigus. --
„Mõistuse korrapärane töö...“
(C. Castaneda).
„...
oli temasse talletunud mite sajandi jagu Maa ajalugu. Ning see oli
teinud ta iseloomu keeruliseks, ettearvamatuks.“ (Lk.: 98). //
Kellesse poleks talletunud paljude sajandite jagu ajalugu ja
seonduvat, kuigi seda vaid kaudselt kogetud oldakse. Juba unenäod
pidi olema üsna vana-aegsed, rääkimata siis argistest
kogemusestest, mäletamise võimest, mis on ärkvel ja und nähes
täiesti erinev. Mis ongi inimene kui talletunud ajalooline mälu,
omandatud kogemused, otsekui korduvalt kogetud elud, vahendunud
elu-kogemused põlvest-põlve edasi kandudes...?
„...See
oli... põnev lugemine. Sa oled siin üks vähestest minuealistest ja
sa oled elanud huvitavat elu. /---/ ... ma vist armusin natuke ära.
Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga see on tõsi. /---/ Üks neist
annaks mulle vahendid sinu aitamiseks. /---/ -- väljamõeldisena
tähendanuks see aga kiiret ja nutikat mõtlemist, mis pidi tabama
minu imelist nõrka kohta, minu eneseuhkust.“ (Lk.: 108). //
Kindlasti on põnev lugeda kellegi huvitavast elust, veelgi huvitavam
on seda aga ise kogeda, ise elada huvitavat elu. (Vrdl nt A. Munthe).
„Elada tuleks nii nagu undki nähakse, üldsegi mitte või
huvitavalt.“ (Fr. W. Nietzsche). // Eneseuhkus, enesetähtsus, mida
need sõnad tähendavad? -- Enesetähtsuses pole midagi ei lihtsat
ega naiivset. Ühest küljest on enesetähtsus parim, mis meis on aga
teisalt peitub selles ka meie rikutuse olemus. Tavalisi inimesi paneb
just enesetähtsus rajama aastasadu ja -tuhandeid erinevaid „jumalate
kodasi“, templeid, püramiide, tsirkuraate, katedraale kirkuid.
Kuid teisalt enesetähtsus otsekui pidev ja mannetu enese-upitamise
tüütu kordus. Otsekui üritada anda aimu oma isiku grandioossusest,
selle asemel, et kohata tegelikku grandioossust, näiteks Univerusmi,
kogu selle lõpmatuseni lõplikult lõpuni mõtlematuks jäävas
Lõpmatuses. „Kõikide aegade nõid-nägijad on väga kõrgelt
hinnanud neid, kes enesetähtsusest lõplikult vabanenud on.“ (C.
Castaneda).
„Las
Benedict toob ta siia. Mul on lotse, mis peaksid ta avama. /---/
Keskendusin, otsides seda erilist valvsuse ja kutsumise tunnet. Pilt
muutus, elustus...“ (Lk.: 112).
// Selleski kirjakohas, nois tsitaatides, siis jällegi R. Z.
„Amberi“-kroonikate, selle vaimustava dekaloogiaga seotut,
konkreetsed nimed, jne. Täielikult mõista ja hinnata oskavad vaid
need, kes ise selle autoriga tuttavad on. Kadestusväärsed on need,
kes veel ei ole lugenud, neid ootaks nii paljut ees! -- „Mulle
meeldivad, kui mind ümbritsevad tarkadest ja ilusatest sõnadest
seinad“, on öelnud R. Z. isegi nt raamatukogude kohta.
„...
targast ämblikust, kes kaitseb muinasjutumaailma varandusi
valgusemaailma eest.“ (Lk.: 114). //
Aga just muinasjutumaailm, see ju tõeline valgusemaailm ju ongi?
Pimedusega kaetatud maailm, oma algse naiivse-lapseliku värvikirkuse
minetatud maailm on vist siis silmselt igapäevane argine reaalsus,
tavaline inimelu?
„Ja
tema kindlasti teadis, et mina teadsin. Ning me mõlemad teadsime, et
ta usaldas mind, see ühtaegu rõõmustas mind, kuid tegi ka minu elu
raskemaks. /---/ Ta meeldib mulle, aga mul on tunne, et ta teab
rohkem, kui välja ütleb.“ (Lk.: 116). //
„Me teadsime, et meeldime üksteisele, et oleme semud...“
(R. Z. „Damnation
Alley“, „Needuste Allee“.)
Usaldus ja sümpaatia ja sellega seotud keerukas vooluring, otsekui
peen-mehhaanika. Kõige targemad näivad olevat just need sõnad ja
lausumised, mis välja ütlemata on jäänud. Ja välja ütlemata
jätta nii mõndagi seetõttu just, et „fantaasiale oleks
rohkem mänguruumi...“ (S. A.
Kirkegaard & „Der Tagebuch des Verführers“, „The
Diary of Seductor“, „Vittelijän päivakirja“, „Võrgutaja
päevaraamat“, (e. k. 2007)).
„Kas
sul on selles plaanis mingi eriline roll? Ma olen vaatleja // kui ma
juhtun midagi tegema, siis ainult oludest tingituna.“ (Lk.: 121).
// Kummalist mängu mängime
meie inimputukad siin sinitaeva all... Elades oma elu, justkui omaks
see igavest vältust, kuigi on teada, et peagi saabub õhtu ja siis
saabub öö...? Vahest tulebki jääda olema otsekui „erapooletu
vaatleja staatuses“ ja kui sellest vaatepunktist vaadeldes, otsekui
„igaviku vaatepunktist vaadeldes“ („sub specie
aeternatis“), siis tegutseda
vaid siis kui välised olud seda ilmtingimata just nõuavad. Mitte
vaid reageerimisi n-ö „väliste ärritajate toimel“ vaid
tegutseda mõeldvaimal kombel kaalutletult, läbi-mõeldult.
„--
ma arvan, et protsess, mille ta oma võimete saamiseks läbi tegi,
võis ta mõneti tasakaalust välja ajada. /---/ Üksikasjad pole nii
olulised kui lõpptulemus. /---/ Ega me eriti hästi läbi ei saanud.
Nii et me enamasti püüdsime teineteisele mitte ette jääda. Aga
igatahes oli ta terane. Andekas ka. Kunstikalduvustega.“ (Lk.:
127). // Tetavad, eriti
mentaalsed, kuigi harvemini aga sagedamini just psühholoogilised
protsessid, oma värvikirevuse kogu skaalas võivad tõesti
tasakaalust välja viia. Seda juhtub eriti andekatega, mis vallas
siis iganes. Geniaalsust lahtuavat ju hullumeelsusest vaid üks väike
samm? Ja muidugi on kunstikalduvustega inimesed ju harilikult
kaasinimeste jaoks kui pisult kahtlased, nad ei näi täiesti jagavat
seda "enamiku ühisosa“, seda „ühist mõistlikkust“
(„common sense“).
„Ning
sa poleks pidanud seal lõpuks oma võimeid näitama. /---/
Temasugune mees elab riskides. Ta arvutab tõenäosuse ja siis
tegutseb. Ükskõik, mida ta ka sinust arvab, ei muuda ta praeguses
faasis sinu pärast oma plaane.“ (Lk.: 135). //
Varem või hiljem tuleb ju nagunii ilmsiks, mida keegi ennast
kujutab, kuigi kavalam oleks ennast kuidagi varajata, nt mitte
näidata liiga lihtsalt välja oma erinevaid „võimeid“. Sest
sellegagi on seotud võimalus ilma enda soovita tuntuks saada,
tunnustamatult tunnustust pälvida, mida pole soovitudki?
Tõenäoliselt saab tõenäolisust üsna täpselt välja arvutada,
see peaks eelnema igale läbi-kaalutletud teole, kuigi harilikult
vist nõnda-moodi ei ole? Aga kui mingeid läbi-kaalutletud plaane ei
olegi, siis ei pea neid ka ette arvutades läbi mõtlema ega saa neid
ka niisama lihtsalt end paljastades väljagi näidata?
„Mulle
meenus ähmaselt, nagu oleksid nad väga tugevad ja et neid on väga
raske oma tahtele allutada. /---/ Ma võin saada sulle su vastused.
Ütle mulle oma küsimused.“ (Lk.: 147).
// Mida tugevama isiksusega on tegu, mida tugevama ja vastupidavama
karakteriga, seda raskem näib olevat teda võõrale tahtele
allutada. Kuid vahel tundub ka otse vastupidi olevat, kõige nõrgeim
osutub hoopiski kõige tugevamaks, kuna teda ei saa lihtsalt teiste
tahtele allutada, igaljuhul võtab see vägagi kaua aega? // Aga miks
ma niimoodi siiagi kirjutan? Vahest leidubki mul mõningaid vastuseid
aga pole kedagi, kes küsimusi esitaks. Seega milleks siin üritada
vastata küsimata jäädavatele küsimustele?
„Mulle
meeldiks, kui kogu see tigedus oleks minu poolel. Ja mulle on jäänud
mulje, et ta on osav nõid.“ (Lk.: 152).
// „Tõeline nõiakunst sialdab endas nii moraali kui ilutunnet,
mis eirtsab seda tavaliste hambutute nõiamooride posimisest...“
(Don Juan Matus,
Carlos Castaneda).
„Mind
üllatati ja ma ei aktiviseerunud õigeaegselt oma kaistet. Ainult
selles asi oligi. Enam seda ei juhtu.“ (Lk.: 156).) //
Üllatus-moent ongi vahel peamine, ei oskagi kuigi kähku ennast kui
kaitsta, lihtsalt üllatav, kui sagedasti seda on ette tulnud.
Talitada nii, et enam seda ei juhtuks kunagi.
„Ka
korraliku väljaõppeta või äärmiselt laisk isik võinuks piisava
harjutamise järel hakata ürgjõudusi suunama, kasutades šamanismile
sarnanevat meetodit, vastupidiselt elegantsele kõrgemale
võlukunstile, mille tasakaalustatud võrrandid võimaldasid vähimate
pingutustega saavutada maksimaalse tulemuse.“ (Lk.: 170-171). //
Kindlasti on šamanism kui uskumiste tüüp olnud inimliigile midagi
alati omast. Šamanism on sama vana kui lõkketuli, see on lihtsalt
alati olemas olnud, seetõttu on see primaarne. Ja šamanism on
levinud üle laia ilma ja kõigil aegadel, seetõttu on see
prevaleeruivaim uskumiste tüüp üldse. Ja kuivõrd teesile järgneb
antitees ja noile omakorda süntees (Hegel), siis on, šamanism sama
loogika kohaselt ka prioriteetseim, elik siis tähtsaim usumiste
liik.
„...
nimetaskin seda enesekindluseks. // ...oli jõud. Minul oli plaan ja
ja vahendid selle teostamiseks.“ (Lk.: 173). //
Ka enesekindluses on midagi mida saab kirjeldada kui ehtsat ja
ehedat, otsekui kaasa-sündinud jõudu. Olla nagu „sündinud nõid“,
tohutute resurssidega, võimeline kõigeks, kõige ja kõikidega
hakkama saades. Ja seejuures saavutades lausa jahmatavaltki
hämmastavaid tulemusi ja seda mitte vaid und nähes, vaid
reaalsuses, ja nõnda kogu Maailma ulatuses...? (C. Castaneda).
_____________________________
Roger
Zelazny: „Varjude rüütel.“
„Amberi kroonikate
üheksas raamat.“ („Kinght
of Shadows“.)
______________________________
„Sa
alahindad jõude, mida nad on enda kaitsmiseks rakendanud... // Ja
tead, ühel võluril pole üldse lihtne teisele ainult võlukunsti
kasutades otsa peale teha. Siiski, mis puutub maiste nähtuste
inertsi, siis sul on õigus.“ (Lk.: 4).
// Taaskord, sellegi R. J. Z. raamatu üles kirjutatud tsitaatide n-ö
„kommenteerimisega“ seoses, tuleb esmalt avaldada imestust
sellise kirjutamise otstarbe üle. Kuidas keegi kunaski saaks nii
tunnustutatud ja tuntud ja kõrgelt hinnatud autori, nagu R. J. Z.
tsitaate kuidagi isegi veidigi n-ö „edasi kirjutada“? Aga see on
lihtsalt niisama, siin järgnevuses, üritades kui väga hea
kirjaniku geniaalsete lausete najal otsekui: „edasi-mõelda“? See
täiesti lubatud, keelatud küll ei ole? // Alahinnata ei tasu kedagi
(isegi mind, praegu ja siin, oma tagasihoidliku n-ö
„kommenteerimisega“ seoses?), see ei tasu lihtsalt ära, sel
poleks mõtet. Arvan, et mul on siinkohal õigus, sest seegi
aktiivsus kuulub maiste nähtumuste kilda...? (Fenomenist tulenema
seatud nagu inerts, harjumus, väljakujunenud tavad, mis kombeks
kellegil kunaski kombeks on).
„Ma
pole kunagi aru saanud, mida naised temas leiavad, aga tunduvad
leidvat küll. Ma isegi kontrollisin kord, kas ta kannab endas mingit
sellekohast loitsu, aga ei avastanud midagi. Ilmselt peab see olema
mingit hoopis teist laadi maagia.“ (Lk.: 7). //
Mina vaene ja vaevatud hing samuti ei oska öeldagi, mis see on , mis
näib mõjuvat, otsekui n-ö „ligi-meelitavat“, absurdseteski
mõõtkavades isegi ja nõnda isegi pikemate ajavahemike möödudes?
Ei oska isegi oletusi teha selle-kohaseid. On see nn „animaalne
magnetism“? Valdavalt, et ei ole isegi memserismi (Georg Mesmer!)
ega hüpnoosi (Axel Munthe!) ristand. Aga mingi ratsionaalne ja
loogiliselt veidigi mõisetav põhjus või ettekääne peab lihtsalt
leiduma, et (seda kõike) ära seletada arvestades nonde feminiinsete
isendite kogumäära ja muidugi ka muljet-avaldavaid distantse veel
pealekauba (to Barcelona?!). Ilmselt on see kõik kokku mingit hoopis
„teistsorti maagia“, mingigi ratsionaalne ja loogiline seltusviis
peab ju lihtsalt leidumagi? (Kuid siia kirjakohta kõigest sellega
seonduvast ei kirjuta).
„...
et tal on hea maitse. Anne puudub, aga hea asja ta tunneb ära.“
(Lk.: 13). // Võib-olla on
minulgi lihtsalt „hea maitse“, annet selles valdkonnas on küll
vähe leidunud (vähamalt tõestataval kombel) aga tajudes, mis
„tõesti hea on“. Mis on ilus, mis on inetu, vastavalt: hea ja
halb, jne. Etc! Võib-olla on tegemist lihtsalt liigagi „hea
maitsega“, see seletaks ära kogu selle kummastavuse vähamalt
veidikenegi, pidades silmas kogu seda nn „feminiinset“ antust
juba dekaade ja arvestatavat distantsi seejuures...? Vältus ja
distants ongi selle keerulise loo puhul kõige muljet-avaldavamad.
(Vältuseks on ca 20 a. Ja distantsiks siis u 4 km.)...?
„Olin
otsinud temas nõida, mitte lihtsalt potensiaalset nõida. /---/ Sest
ma polnud mitte ainult rumalal kombel armastanud, vaid ka priske
surmatung oli mul irvitades kannul käinud ja iga kell võisin ma
sellega viimset koostööd teha?“ (Lk.: 17). //
Olla „otsinud nõida“... Mida sellega on öeldud? Kas on üldse
olemas midagi sellist, mida nõiduseks nimetada saab, või on see
täielik või osaliselt välja-mõeldis? Inimolenditel pidaavat olema
väga sügav loomulik maagia-taju. Kratsides mingi isiku „pealmist
pinda“ leitakse selle all nõid. „Tavalise inimese jaoks on
nõidus üks pahaendeline asi, mis samas siiski ka huvi pakub...“
(C. Castaneda & tema kuulsad nn „nõia-raamtatud“). // „Siin
Maakeral pole ellujääjaid...“ (Don Juan Matus, C. C.).
„Sa
oled kõrgema taseme pühendatu, nii et sel pole tähtsust. Pealegi
ei saa sa sinna midagi parata. Ja lõpuks on sul vaja seda teada, et
osata loo ülejäänud osa õiglaselt hinnata. /---/ Jätab selle
siiski mõnevõrra erandlikuks. Ning neist suudavad ainult üksikud
piisavalt manamist õppida, et salakunstidega midagi peale hakata.“
(Lk.: 21). // Pajatatakse, et
iidses Oriendis oli Meistritel kombeks oma õpilastele vägagi
varjatul kombel oma salateadmisi põlvest-põlve edasi anda. Sest
salateadmised on ju selleks ebasobivatele inimestele suisa
kahjulikud, või siis nendele, kellega nad mingis mõttes oma eluteel
kokku puutuvad? Kuid ikkagi ollakse veendunud, et need iidsed
salateadmised olid kunagi tõesti olemas ja nende kauget järelkaja
on tajuda isegi tänase päevani, kui mingi üld-inimliku ja
prioriteetseima šamanismi, kui uskumiste primaarse tüübiga seotud
kauget säbru-lainetust...? (Vrdl nt C. Castaneda 9. raamatut, e. k.
1993-1998). // Väga vähesed oskavad ilmselt mingist n-ö
„kirjanduslikust šamanismist“ teha midagi sellist, millel on
jahmatava panevalt hämmastavad järeldumised vägagi laialdases
mõttes, kogu tervele Ilma-Maale...? (Kuid ka sellest Kõigest siia
kirjakohta ei kirjuta?).
„Et
siis saatan nimega Loogika /---/ Ent välja kutsud sa ta vaistust
lähtudes, nii et kokku on tegemist kunstiga.“ (Lk.: 23). //
Loogika kui selline, loogika kui ratsionaalne kunst tekkis muistes
Kreekas ja seostub ratsionaalse ja loogiliselt abstrahheeriva
mõtteviisga, mis sai siis kogu hilisema Filosoofia aluseks kui
nurgakiviks. Seostub ennekõike Sokratese, Platoni ja Aristotelese
nimedega. Abstraktsionismi sünd, muistses Hellases, iidsete
helleenide kodumaal. JA PLATON? -- „Kogu läänelik filosoofia on
vaid ääremärkusteks Platoni filosoofiale...“ (Whitehead).
„Platon kirjutas luulest ilusamast proosas...“ (T. Künnapas).
„Ta
mängis sinuga. Tahtis äratada sinu uudishimu. Tahtis, et sa teda
otsiksid ja ta leiaksid, küllap oleks ta tahtnud ka sinuga jõudu
proovida. Ta tahtis sulle näidata, et oli väärt kõiki neid asju,
mida sa talle keelasid, kui sa keeldusid teda usaldamast.“ (Lk.:
25). // Need mängud on teada.
(Juba on ammust teada kõik need „kass-hiire-mängud“, isegi nn
„mägra-mängudest“ olla kuuldud.) Pole midagi uut siin päikese
all, kõik uus on juba ammu-unustatud vana. Otsekui „mängeldes“
tekitada midagi kui „uudishimu“? Ilmselt, et kellegile midagi
tõestada, anda lihtsalt märku kellegile, et olemas oldakse...? //
„Ja tühisuste tühisus on inmilik enesetähtsus...
Enesetähtuse kaotamiseks on kaks meetodit, kas raiuda maha kõik
enensetähtsuse kui draakoni 3ooo pead, või leppida oma sümboolse
surmaga... Kõigi aegade nõid-nägijad on väga kõrgelt hinnanud
neid, kellel on õnnestunud enesetähtsus troonilt tõugata...
Enesetähtsus pole midagi muud kui end millegi muu taha varjav
enense-haletsus...“ (Don Juan
Matus, C. Castaneda).
„Mulle
on alati meeldinud muinasjutud, milles kellegi positsioon maailmas
mingi ilmutuse tõttu paraneb.“ (Lk.: 29). //
Muinasjutud pajatavad iidses keeles isegi täiskasvanutele
mõistetavaid lugusi. Isegi täiskasvanud peaksid neist aru saama,
veidigi nende iidsete aegade muistsetest lugudest? Muinasjutud
kõnelevad rohkem tõtt kui harilikult arvatakse. Eeposed ja müüdid
kõnelevad inimeseks olemisest sümboolselt, sümbolite keeles, neis
ei tuleks näha ainult moonutatud ajalugu. (J. R. R. Tolkien
&“The Hobbit“ & „The Lord of the Rings“).
„Ma
läksin ära. Uni on vist ainus elu suurtest naudingutest, mis ei pea
juba oma olemuse poolest lühikeseks jääma. See täitis mu ja ma
triivisin. Kui kaugele või kui kauaks, seda ei oska ma öelda.“
(Lk.: 36). // Uni, harilik
inim-uni on midagi suisa kirjeldamatu väärtusega fenomen. Pole
midagi kenamat kui triivida ära kuhugile unustuse maile. Ja siis
lisaks need unenäod, oma kummastavuse mõõtkavades hämmastavaltki
fantaasiaküllased ulmad. Fantastika ja ulme segu, kõik nood
värvikirkad ja seniolemtatud unrenäod ja fantaasia-küllased ulmad.
Uni on vist tõesti ainus elu suurtest naudingutest, mida saab kogeda
palju ja korduvaltki (ja on veel pealekauba „täiesti tasuta“?).
Aga nüüd, siin tänaselgi hilisõhtul, mingil suveõhtul on taas
võimalik minna magama, uinuda, „...ehk undki näha...“?
(Hamlet). Aeg siirduda oma „unenäolisesse kuningriiki“, see on
täiesti privaatne, see on ainult minu silmadele mõeldud, ainult
minu jaoks mõeldud, kõik need ulmad, nagu ikka, senisel eluteel...?
/--/ -- Good Dreams!
„Iga
mehe jaoks tuleb kord aeg, mil ta peab poole valima... // ... ja see
aeg on käes. Kummal poolel sa oled?“ (Lk.: 38).
// Igal inimesel tuleb valida oma eluteel, valida millegi vahel.
Eelistamisi üht teisele. Kes teab, kas aga üldse ongi midagi
valida, vahest on kõik juhuslik ja valikud lihtsalt kujunevad, ilma
neid ise otsustamata. („Amor Fati“,
„Saatust armastama“, Fr. W. Nietzsche).
„oli
tunnistanud, et see oli tugev. Mul puudus ettekujutus, mida see jõud
tegelikult esindas. Ja mul polnud mingit soovi seda usaldada.“
(Lk.: 41). // Tuleb tunnistada,
et maagias, mana-sõnadeski võib peituda midagi tugevat, kuigi ei
ole teada, mida sellega öeldud on ja mida ei ole. (Siinse
kirjutamise sihiseadeks on lihtsalt grafomaaniline kirjutamine, ilma,
et seejuures midagi erilist öelda oleks plaanis?).
„Nagu
suurem osa moraalsetest paradoksidest, asetab ka see sind olukorda,
milles pole võimalik end kaitsta. Ja minu tavalise lahenduse jaoks
oli juba hilja. Ma ei saanud mängust välja astuda.“ (Lk.: 43). //
Suurem osa moraalsetest paradoksidest näib seadvat inimhinge mingite
valikute ette. Sõltub muidugi eelnevalt sellest, kuidas defineerida
sõnu nagu „moraalne“ ja noist valikuliselt tulenevad
„paradoksid“. See on nagu „mäng sõnadega“, see kummaline
sõnadega mängimine, kuigi on teada, et sõnadega kõike ära
seletada ei saa, see on sõnade viga, nad ei seleta kõike (C.
Castaneda). „Ja keeles on palju lõkse ja nõnda me näeme kulgemas
inimesi oma keelekasutuse radadel ja komistamas samade takistuste
kohal. Tuleks panna välja või hoiatavaid silte, mis ennetavalt
hoiataksid nende keeleliste komistuskivide eest...“ (L.
Wittgenstein).
„Sellisel
tasemel intellekti on raske klassifitseerida... // ... ja ma oletan,
et enamasti pole tal midagi öelda. Tema energia on enamasti
rakendatud teistes valdkondades.“ (Lk.: 48). //
Sellisel tasemel, nagu mõni intellekt näib olevat, polegi võimalik
seda kuidagi defineerida elik siis määratleda. Antaks palju, et
omataks kellegi geeniuse aju, et oldaks suuteline oslaiseltki mõistma
seda kõike, mida mõni geenius kunaski on palju paremini läbi
mõelnud. „Annaksin kõik oma Tähed, kui hetkekski suuta
mõelda nagu see teadlane...“
(Stanislaw Lem, „Tagasitulek tähtede juurest.“,
„Powrot z Gwiazd.“).
„Asjad
on pisut selgemad, kuid mitte veel piisavalt, et tegutsema hakata.“
(Lk.: 54). // See on ju kena,
kui asjalood on veidikenegi selgemad, siis võiks ju suisa tegutsema
hakkamise peale mõelda...? (Seegi siin vaid kui „mäng sõnadega“,
sõnadega žongleerimine pelgalt).
„Kui
kaugele su mälu ulatub? Umbes sinnani, kui ma olin väike laps. Mis
siis? Ma mäletan ennast sellest ajast, kui ma esimest korda Logruse
läbisin. Aga kõik, mis juhtus sellest ajast kuni praeguseni oli
kuidagi unenäoline. Ma lihtsalt reageerisin toimuvale.“
(Lk.: 57). // Kui kaugele ulatub
mõne inimese mälu? Väidetavalt üsna algusesse, lapsepõlve, kust
juba midagi meelde jääb, kuigi ähmaselt. Hilisem mälu jääb
rohkem meelde ja täieskasvanu-eas tahetakse vahel juba mõndagi
lihtsalt kui unustada. Inimese mälu tekib siis üsna varases
lapsepõlves, algust ei mäelta keegi, siis aastate kogunedes see
mälu otsekui intensiivistub. Lapsepõlve mälu näib tõesti olevat
kuidagi unenäoline, ähmaselt meenuv? Aga mäletamis-võimet pol n-ö
„teaduslikult uuritud“, sest nt unenäolise ja ärkvel-oleku mälu
erinevusele ei osutatata vähimatki tähelepanu, kui see erinevus on
ju mõnelegi kogetuna märkimisväärne. Aga miks? Porqua?
„Neutraalne
pind. Iidne pinge nende vahel on vaevumärgataval kombel nihkumas.
Eeldatakse, et sina muudad mingil moel jõudude vahekorda, kallutades
seda ühele või teisele poole.“ (Lk.: 67). //
Ka siinkohal, siin ülal ülest tähendatud tsitaatides, jälle R. J.
Z. omane „Amberi“-dekaloogia spetsiifiline sümboolika.
Pingestatud vastakuti-asetus siis siinkohal Kaose ja Korra vahel,
millest pingestamatumat pole vist võimalik väljagi mõelda,
muinas-kreeka pärimuste ja legendide ajast peale...?
„Mida
me sellest järeldame? Mis iganes seda teeb, läheb
osavamaks või tugevamaks. Või mõlemat korraga.“ (Lk.:
73). // Mida sellest „kõigest“
järeldada? Ilmselt on siinkirjutajal omane kalduvus grafomaaniale,
kirjutamisele lihtsalt kirjutamise pärast. Muud ei oska siinkohal
lisada.
„Pöördusin
kõrvale. Kõndisin minema. Vaikselt, hästi vaikselt kostis läbi öö
ja udu klaver, mis mängis meloodiat ajast enne minu sündi.“
(Lk.: 77). // Antud autorile
tunnus-omane viimistletud sõnastus taas-kord, läbi uduse öö
kostev meloodia, mis meenutamas midagi, mis leidis aset enne kellegi
sündi...? Stiilne sõnastus, intrigeeriv oma lummavuses.
„Tead,
me võime kõiges selles eksida. Lihtsalt kobame pimeduses.
Just nimelt, mulle tundub, et mind visati pimedusse. Ja seepärast
keeldun ma mängimast kellegi teise reeglite järgi.“ (Lk.: 79).
// Eksimine on inimlik („Errare humanum est“). Pimedate riigis
aga pidi olema ühesilmnegi kuningas (Wells, Harris/Wyndham &
„The Day of the Triffids“).
// Olla heidetud pimedusse, seal ringi kobamaks, orienteeruda
üritades, ning ikka keelduda mängimast pelgalt olude poolt
peale-surutud mängu-reeglite järgi?
„Võib-olla
ma kunagi õpin eduseisus suud kinni hoidma või loobuma. Sama asi,
tegelikult.“ (Lk.: 86). //
Küllap tuleb varem või hiljem õppida nii mõneski mõttes ja
igakülgselt „suud kinni hoidma“, loodetavasti seda juba pigem
varem, võimalikult varakult, mitte mingil juhul kunagi hiljem...?
Lihtsalt loobuda mitte-vajalikust, loobuda sõnadele eelnevatest
mõtetestki. „Kuulates vaikuse valju heli, kuulates
saatuse-kellade valju ja vaikset kõminat...“
(F. Herbert & „Dune“).
-- „The Sound of Silence...?“
-- Olla lihtsalt igakülgselt vait, mitte öelda kunagi ühtegi sõna.
(´Ne quid nimis`! -- `Carpe diem`!).
„Nad
tulevad ja lähevad, mulle näib, et juhuslikult, ja ma ei kujuta
ette, mis mõte neil võiks olla.“ (Lk.: 88). //
Tulevad ja lähevad mitte ainult isikud vaid ka ajad ja aegkonnad,
otsekui juhuslikult, otsekui ilma mingi erilise mõtteta. „Need
on ajad, mis kõike muudavad, mitte inimesed.“
(Fr. W. Nietzsche). -- „O tempora, o mores.“ -- („Oh
ajad, oh kombed“, itaalia
vanasõna).
„Ta
mängis alati ausat mängu , sest ta oli nii neetult osav, et nagunii
ei kaotanud ta kunagi. Niiviisi võis ta täiendavat mainet koguda.“
(Lk.: 90). // Nagu öeldakse,
lapsesuu ei valeta, ja mõned peavad kellegi petmist pea isiklikult
solavavks, sest näivad eelistavat ausameelsust kõiges ja alati,
isegi kui see otseselt kahjukski tuleb. Aus mäng, seda kaotada ei
saagi; niisugust mainet võib vähemalt, imaginaarsel kombel, mõneti
omada tõesti?
„...teab
asju, mida mina ei tea, ja evib võimeid, mida minul ei ole. /---/
... ja mina ei usaldaks teda. Loogika ei lubaks.“ (Lk.: 94).
// Mõni teab nii mõndagi, mida teised ei tea ja kuidas defineerida
erinevaid võimeid, mida kas omatakse või ei. Loogilisel
ratsionaalsel intelligiiblil mõtlemisel on näivalt vaid kaudne seos
emotsionaalse väljendiga nagu usaldamine?
„See
on nii esoteeriline värk, et ma ei söanda sel teemal isegi
spekuleerida.“ (Lk.: 95). //
Esoteerika kui selline on inimsust alati intrigeerinud, midagi
lummavat on neis kõigis oletatud maagilistes ja nõiduslikes
võimetes. Vanasti (19 saj.) nimetati sedasorti huvitatust
spiritualismiks, nüüd on käibel uudsemad sõnad sama fenomeni
tähistamiseks. Kuid esoteerikas on midagi lausa lummavaltki
ligi-tõmbavat tõesti? Ja muistse Oriendi esoteerilised
salateadmised, mida valitul kombel põlvest-põlve edasi anti,
salajased teadmised, milledest kellegi tänapäeval eriti aimugi ei
ole? (Või veidi siiski? Vrdl nt C. Castaneda).
„Meie
vastas oli must sein. Tähendab, isegi mitte pimedus, vaid absoluutne
tühjus, mille eest me kohe taganesime.“ (Lk.: 96).
// Aga kui vastas on näiteks mingi „sein“, siis tekib kohe
küsimus, mis on teiselpool seda „seina“? -- „Whats
in the other side?“ -- Näiteks
on teada, et Universum on lõputu ja seda kogu lõpmatut ilmaruumi
ükski inimhing kunagi selle viimase lõpuni mõelda ega mõista
millaski ei suuda. „Absoluutne tühjus“ mis halvab ja lummab
inimmõistust sama-aegselt. Ei olda ju suuteline Lõpmatust viimase
lõpuni välja mõelda, kas tuleb siis „mingi sein“ ette, ning
muidugi siis tekib küsimus sellest, mis on selle „seina taga“.
Oletadakse mingit paraboolset universumi-mudelit, kuigi
traditsiooniliselt pooldatakse lineaarset, millest veelgi kohasem
näib olevat tsirkuleeruv universumi-mudel. Lõpmatult lõpmatusse
plahavatav universaalne aine, mis tsirkuleeruvalt kokku tõmbub ja
jälle lõpmatusse plahvatab... Kas saab selliste kujuteldamatute
kvanitatiivsete protsesside puhul oletada ka mingeid kvalitatiivseid
paremusi, nt Inim-Mõistus? Vähe tõenäoline, see on ju ajutine ja
mööduv nähtumus, kuigi igavikulised küsimused jäävad alatiseks.
-- „Whats in the other side“...?
„--
panna sind mõistma, et sa peaksid jälgima, mis su ette ilmub, sest
tõenäoliselt näidatakse sulle midagi olulist, kui sa kord oled
hakanud märkama.“ (Lk.: 97).
// Eks ole mõnigi inimhing sattunud olukorda, kus ta peaks mõtlema
ja mõistma, seda millega ta vastakuti seatud on. Aga kuidas mõista,
selle viimase lõpuni, midagi taolist nagu näiteks lõpmatu
Universum, seda lihtsalt ei saagi ükski elav hing selle viimase
lõpuni mõelda? Tõenäoliselt on selles Ilma-Ruumis midagi lõpmata
olulist aga kui seda kunaski mõista ei suudeta siis jäävad vaid
oletused. „Ja argiasjade virvarri ununevad igatsused
kaugete maailmade järele...“
(E. Saar, J. Jaaniste & „Täheatlas“).
Mis on astronoomia muud kui inimliku uudishimu vili...? (S. Lem &
„Eden“).
„...
ihad ja mälestused. Jälgisin oma hingamist ja tegin näo, nagu
oleksin kõigest pealtvaataja. Leegid tantsisid mu õlgade ümber...
/---/ ... ning see põles nüüd nagu külmunud ilutulestik mustas ja
tähitus taevas.“ (Lk.: 113). //
Taas midagi R. J. Z. stiilselt väljapeetud sõnastuses: „tantsivad
leegid“, ja eriti nõnda
sõnastatuna: „nagu külmunud iklutulestik mustas ja
tähitus taevas...“ --
Paremini vist ei saakski sõnastada, teatavat meele-olu väljendada?
„Tundsin,
kuidas ma muutusin eheda tahtejõu väljenduseks, sest kogu mu olemus
keskendus ainsale eesmärgile. /---/ Siis jõudis kätte koht, kus
liikumine oli isegi vähemtähtis kui pingutus. Tähtis oli mitte
tulemus, vaid püüe seda saavutada.“ (Lk.: 114).
// Tahtejõud, nagu tugev karakter, eesmärgi-kindlus ja sihikindlus
eesmärkide saavutamisel on kindlasti kõigiti positiivsed
iseloomu-jooned aga kuidas muutuda „eheda tahtejõu
väljenduseks“...? Vahest polegi lõpp-kokkuvõtes tähtis
justnimelt tulemus kui vaid püüdlus seda saavutada? „Inimene,
kes elab mingite ideaalide nimel elab paremini, kui sihitult teotsev
inimene...“ (Fr. W.
Nietzsche). „Need inimesed olid erakordsed, sest nad
taotlesid vabadust abstraktse sihina...“
(C. Castaneda).
„...
võttis endale sootu kontuuri ja tohutu ebainimliku ilu. Pidin silmad
selle eest kinni katma.“ (Lk.: 120). //
„Ebainimlik ilu“, rõhutatud ilmselt sõna „ilu“, mitte
niivõrd sõna nagu ebainimlik? Ja muidugi on erinevaid teooriaid ja
palju sellegagi seoses, mis seostub ilu ja kaunidusega maailmas. Seda
on uuritud ja nimetatud ka filosoofiliseks esteetikaks, mis ainetel
teoretiserijad on juba aastasadu ja -tuhandeid olnud klassikute
staatuses, Platonist kuni 21 sajandi teoreetikuteni välja.
„Olin
tõenäoliselt maganud // sügavat, segamatut, ühesõnaga parimat
und.“ (Lk.: 124). //
Unenägemise kummaline õndsus, kõik need hämmastavalt
fantaasia-küllased ulmad veel pealekauba, see on tõesti üks elu
suurtest naudingutest, mis pole ajaliselt ülearu piiratud. --
„Magada, ehk undki näha...“?
(W. Shakespeare & „Hamlet“).
-- Kas on võimalik muuta harilikud unenäod teaval kombel
teadvustatud protsessiks, olla teadlik und nähes oma unenägude
sisust ja neid suunata või vaheldada? See on peaaegu võimalik aga
selle praktiseerimine võtab üsna kaua aega. Ja pealekauba:
„läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude
ignoreerimist...“ (C.
Castaneda).
„Mu
hingele kirjutati sõnumit. Ainult ma ei suutnud selle esimest sõna
välja hääldada... /---/ Schopenhauer, veel viimane tahte heitlus.
Üks ajastu tuli ja läks, teine tema kannul, ning siis järsku oli
tee avatud.“ (Lk.: 126). //
Arthur Schopenhauer on vägagi tähtis mõtleja, oli ta ka siinsete
ridade kirjutaja esimene Filosoof („Elutarkus“, Tartu, 1940).
Schopenhauer ja tema nn „voluntaristlikud“ teooriad (tuletatud
ladina k sõnast „voluntas“
= „tahe). Schopenhauer oli ka Fr. W. Nietzsche esimene
lemmik-filosoof („Schopenhauer als Erzieher“ =
„Schopenhauer kasvatajana“).
Ja nõnda see filosoofia-huvi vahel kui oma õige alguse leiab,
Schopenhauer kui tahte-teooriatega seotud esimene Filosoofia
Õpetaja...?
„Võime
loogiliselt arutleda on suur asi. Seda kasutades võid panna end
tundma vooruslikuna...“ (Lk.: 132). //
Võime loogiliselt arutleda eristas juba muistseid kreeklasi neid
ümbritsevatest barbaritest. „Abstraktsionismi sünd muistses
Kreekas“ (R. Ozborne & „The Civilization. A New
History of the Western World“).
Sokrates, Platon ja Aristoteles, sõnade laviin, kombed ja muutused
vanas Kreekas ja ratsionaalne meelelaad.
„Suurim
takistus, miks nad teineteisest aru ei saa, on see, kuidas nad
teineteise tegevust tõlgendavad. See, ja tõsiasi, et alati saab
minna veel sammu võrra tagasi...“ (Lk.: 142).
// Arusaamine olla olevat vägagi tähtis, kuid tihtilugu näib see
takerduvalt lootusteul kombel erinevate keelte ja kommete ja ka
erinevate isikuomaduste taha. Aga selleks ju rajatigi Baabeli torn,
et jumal kõik need keeled arusaamatuimail kombel segi ajaks, keeled
erinevaks teeks, et Inimene oma kõrkuses ei rajaks torni, mis pidi
ulatuma maalt otse Taevasse?
„Vastus?
See pole siin kool. Ei ole vastuseid, mis läheksid korda kellelegi
peale filosoofide – tähendab, vastuseid, mida saaks praktiliselt
rakendada.“ (Lk.: 143). //
Vatsuseid nagu matemaatika-ülesannete lahendusi õpitakse juba
algkoolis. Kas neilgi on erilist „praktilist“ väärtust nagu on
kaheldud ka filosoofia kasulikkuses, kuigi helgeimad pead juurelnud
filosoofia üle juba aastatuhandeid...? Ja mitte mingit erilist
„kasu“ sellest nagu polnudki, või ikka veidi siiski...?
(Philos-Sophia = „tarkuse-armastus“).
„See
oli pikk ja kena tumeroheline kuldilustistega mõõgatupp ning
sellest välja ulatuv käepide näis olevat kullatud, mõõganupuks
oli aga tohutu smaragd.“ (Lk.: 164). //
Antud autoriline iseloomulik värvikas kirjeldus seekord ühest
asisest esemest, ning muidugi: kuld ja vääriskivid. Mida
inim-silmad ikka on ilusaks pidanud, ei tea, kas see on inim-silmade
omadus või värvide tajumise võime, või midagi objektiivselt ja
absoluutselt kehtivate omadustega seotut?
„Ometi
oli see olnud midagi, mida ma tahtsin teada, ja mul oli tunne, et
olen nüüd millegi olulise teadmisele lähemal kui enne...“ (Lk.:
165). // Tahta midagi teada,
milleski kindel olla, usk oma saatusesse, see on kõrgeim and mida
jumalused inimestele kunaski on kinkinud. Kuid harilikult ei teata,
kui paljusid inimesi on see lootusetult hukutanud...? (A. C. Clarke &
„The City and the Stars“).
„..
sest polnud vaja, et ta saaks teada mu võimalusest niiviisi kohale
ilmuda. See oli vastavuses teooriaga, et mitte kellelegi ei tohi
kunagi kõike lõpuni ära rääkida.“ (Lk.: 171). //
See teooria pajatab siis ilmselt sellest, et tasu olla liiga
läbinähtav, ei tasu kõiki oma saladusi reeta, et peab käituma
varjatult ja nii mõndagi enda teada jätma. Selleks, et „fantaasial
oleks rohkem mängumaad.“ (S. A. Kirkegaard).
„Mind
üllatas tema võime end nii kiiresti kokku võtta ja sellisel
tasemel vastata. See, et ma tõrjuda ei suutnud, mind nii väga ei
üllatanud.“ (Lk.: 177). //
Midagi muud ju ei jäägi üle, kui end vahel siiski suuta kokku
võtta, vastata, see on üllatav kui heas seisus me oleme, kui oleme
nurka surutud ja tunneme mõõka oma pea kohal ähvardavat...? (C.
Castaneda).
______________________________
Roger
Zelazny: „Kaose prints.“
„Amberi kroonikate
kümnes raamat.“
(„Prince
of Chaos“).
______________________________
„..
oli saanud tark ja vastutustundlik valitseja -- /---/ Lausa üllatav,
mida aastad võivad teha – või siis ongi see asjade loomulik käik?
/---/ Kui järele mõelda, olin ma täna teistsugune kui eile.“
(Lk.: 3). // Taaskord, siingi
kirjakohal, peab nende järgnevate ridade kirjutaja väljendama oma
siirast kahtlust, et kas on üldsegi võimalik, isegi parima soovi
korral, kuidagi n-ö „kommenteerida“ elik siis otsekui „edasi
kirjutada“ nii tuntud ja tunnustatud kirjaniku lausumisi kui
tsitaate, nagu R. J. Z. seda endast kaheldamatul kombel kujutab?
(Vastus on muidugi negatiivne, see ei ole võimalikki aga vahest just
seetõttu üritades? JA juba homme avaldan selle kirjutise oma
(Google Incorporation) blogides vägagi paljude hingede jaoks. Miks?
-- Lihtsalt naljaviluks. // Peaks kuidagi muutuma nii targaks, et
suuta kirjutatud sõnu valitseda nii nagu see siin „kommenteeritud“
autor seda iga lausega suutis, kuid vist pole see võimalik, see on
ka „asjade loomulik käik“. Aga vahest olla selleks siiski kunagi
suuteline, vahest ollakse hiljem keegi teine, parem ja targem, kui
oldi senini...?
„...
kuid see ei aidanud mul mõista neid salapäraseid omadusi, mis
kippusid olema iidsete tarkade meeste eripäraks. /---/ See on, nagu
seisaksin ma mingis väravas. Jõud liiguvad minu ümber ja läbi
minu.“ (Lk.: 4). // Oletatkse
tõesti, et iidsel ajal olid kõige targematel meestel pea
üleloomulikul kombel nii tarkust kui ka teadmisi, mida meie enam
ääri-veerigi mõistagi enam ei suuda. Vanasti, nagu öeldakse,
oligi muru rohelisem ja taevas sinisem. See, mis jääb, on nagu
mingi kiikamine läbi mingi „kummalise värava“, nagu veidikenegi
aimu saades, mida iidsete tarkade raamatutes on üles tähendatud,
tajudes seejuures oma küündimatust aga see on ehk mõjunud ka veidi
innustavalt, püüda oma küündimatust kuidagi veidigi ületada?
„Ma
küll valitsen nende üle, kuid mul puudub täielik teadmine nende
olemusest...“ (Lk.: 7). //
Siinkohal jääb üle vaid autoriga nõustada: valitsemine kellegi
või millegi üle ei tarvitse veel tähendada kellegi (või millegi)
mõistmist, ei suudeta lihtsalt valitsetava olemust mõista?
„Ma
... mu mõistus oli hägune, mälu unenäoline. /---/ Petliku ilu
ähmastav toime.“ (Lk.: 10). //
Mõistus, ratsionaalne ja loogiliselt järelduv inim-mõistus peaks
olema oma loomult väga selge, vastandudses sellega mingile
igapäevasusele omasele „ähmasele“ mõistusele, millel on tõesti
teatav sarnasus unenäolise mäluga, suutmatusega unes nähtut
meeldegi tuletada. Ratsionaalses, selges ja eksaktses ning loogilises
Mõistuses, sellele omases korrapärases töös, peitub mingi
haruldane loogiline ilu vist tõesti...?
„ --
sageli võid täiesti tahtmatult sattuda vaatama hoopis teise
reaalsusesse. Ja vahel vaatab miski sealt teisest reaalsusest sind.“
(Lk.: 14). // Aga mis see on see
nn „teine reaalsus“? -- See on siis midagi mis vatsandub argisele
reaalsusele, igapäevaelu tüütule kordusele. See teine reaalsus on
midagi sellist mis vahel lummab fantasilistes unenägudes, millest
saadakse veidigi aimu lugedes väga head kirjandust (nt fantastilist,
nagu R. J. Z.). -- Ja teisest küljest vaadeldes: „alati
on midagi kummalist nähtud, nõnda taevas kui maa peal...“ (J.
Vallèe & „Dimensions. A Cacebook of Alien Contact“).
„Sa
käisid varjus korralikus ülikoolis // ja sa oled elanud Amberi
õukonnas, mis peaks minu arvates olema väga hariv. Seega ma
pakuksin, et mõtle natuke. Nii hästi ihutud mõistus peaks ju
ometi...“ (Lk.: 16). // On elu
jooksul ülikoole külastatud ja seejuures on tekkinud lausa näriv
kahtlus, kas nois „ülimates koolides“ ka midagi juurde sai
õpitud? (Ülikoolid: Eesti & Ungari & Austria & Taani).
--See, mis tegelikult õpitud sai oli selge juba enne kogu selle pika
koolitee algust. Kuid teisest küljest vaadeldes: inimene õpib kaua
elab?
„Aga
see oli huvitav mõte. Kui ta peaks tõesti sellega nägema, siis
mida ta näeb? Ma söandan pakkuda, et igaviku selgeid ja jahedaid
jooni. Läbi kõigi varjude.“ (Lk.: 18). //
Mida olekski näha peale selle igapäevase argise halluse ja
tüütavalt monotoonse korduse, mida näib iseloomustavat ka pidev
enese-upitamise korduv tüütus. Vahest tõesti oleks midagi siiagi
kirjutada, kui suuta näha: „igaviku selgeid ja jahedaid
jooni...“?
„Me
siis oleme ettevaatlikud, jah?“ (Lk.: 20). //
Liiga ettevaatlik ei saa kunagi olla, kordamine on tarkuse ema, kes
tasa sõuab, see kaugele jõuab ja: vaga vesi, sügav põhi.
„Tema
tegemised pole just eriti avalikud. Ta hoiab väga omaette. Aga
minevikus pole teda kunagi seostatud mingi äärmusliku käitumisega.
Ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on mulle alati jätnud
lihtsama, ostekohesema mulje.“ (Lk.: 21). //
Kõik tegemised ei peagi ju olema ülearu avalikud, mõistlikum näib
olevat vastupidine: hoida omaette, see vädib vististi ka äärmuslikku
käitumist ja nõndamoodi jääb siis lõpptulemusena: veidigi
otsekohasem mulje, mõtlemise, sõnade ja tegudega seoses.
„Nad
olid omast kohast sarnased ja ma polnud veel kuulnud üldsõnalisuste
vahetamist niisuguse täpsuse ja rõhuga -- /---/ Paneb lausa
mõtlema, kuidas kõik tal nii hõlbsasti õnnestub.“ (Lk.: 24). //
Üldsõnalisus arvatakse olevat oma olemuselt põhiliselt
kirjanduslikku laadi. Ja loogiline järelamine üldiselt üksikule
pidi olema analüütiline meetod, sünteetiliseks järeldamiseks siis
vastavalt järeldamine üksikult üldisele. Üldsõnalisus on nagu
kirjandusele omane; ülevaatlikuim pilk aga, ülim üldistamise võime
ratsionaalses ja loogilises mõttes, see on siis ilmselt Filosoofia?
„Merlin,
miks sul on nii raske tunnistada, et teised võivad vahel teada asju,
mida sina ei tea? /---/ Siis pole midagi muutunud ja ei muutu
kunagi.“ (Lk.: 26). // Miks on
vahel keeruline tunnistada seda iseenesest-mõisetavat fakti, et on
teisi, kesteavad vahel rohkem kui mingi kindel indiviid ise aravb end
teadvat? (Kuid siingi kohal täheldatav pelgalt „sõnadega
mängimine“, sõnadega žongleerimine, mis oma olemuselt ilmselt
üsna mõtetu?).
„Siis
voogasid vesikasvud neist üle, just nagu mingi julm tõde teiselpool
korda ja ilu, mis hakkas võtma lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid.“
(Lk.: 27). // Jällegi n-ö
„kommenteeritava“ autori ületamatus sõnastuses: „julm
tõde“ ja isegi kui see näib
paiknevat: „teiselpool korda ja ilu...“ -- Ja
omandamas isegi: „lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid...“?
„Ja
oled sa osa sellest? Väga väike osa. Pole minu võimuses hetkel
kuidagi kasulik olla. Mida ma peaksin tegema? Õpi tundma oma
võimalusi ja vali neist parim.“ (Lk.: 33). //
„Aga laias Maailmas oled sina ju vaid väga väikene
tegelane... Tänu taevale!“
(J. R. R. Tolkien & „The Hobbit“, „Kääbik“).
„...
tuli minu vasakul randmel olnud hele käevõru lahti ja hõljus minu
ette, kaotades oma punutud mustri ning muutudes puhtast valgusest
ringiks.“ (Lk.: 36). //
(Spetsiifilises sõnastuses kujundlikud väljendid antud raamatuga
otseselt seotuna, kontekstist välja noppides näib neil puuduvat
kommenteeritavalgi kombel otsene tähendus).
„See
on etapp minu jätkuvast pürgimusest inimolemuse mõistmise poole.
Ma sain aru, et oli aeg põhjalikumalt süveneda selle
mõistusevastastesse osadesse.“ (Lk.: 37). // Inimolemuse
mõistmise katsetes on midgai liigutavaltki liigi-omast.
„Inimese peamine uurimis-objekt on teine inimene...“
(Sir Arthur Conan-Doyle & „Study in Scarlet“).
„Ma
arvan, et Jõud on nüüdseks juba tükk aega pööraseid käike
teinud... /---/ Et sind Kaose troonile panna, loomulikult... /---/
Vahel kuuled mingit absurdset kuulujuttu, ning sinnapaika kõik
jääbki. Ent vahel kuuled midagi niisama uskumatut, kuid see tekitab
mingi kaja. Tunde, nagu oleksid sa seda – või midagi sellele väga
sarnast – kogu aeg teadnud, kuid pole lihtsalt vaevunud sellele
mõtlema.“ (Lk.: 46). //
Jällegi, seekord pikemas sõnastuses, midagi raamatu sisuga vaid
otsesemalt seotut. Kaose Prints pandavat Kaose troonile, kuulujutud,
aimdused. (Ja see raamat jäi siis R. J. Z. viimaseks. Kui paljut
oleks küll sellel Autoril olnud veelgi kirjutada!? Lord Roger,
Amberi looja...!
„Igal
juhul räägime kahest inimvõimeid ületavast teadvusest, kelle
käsutuses on hiiglaslikud ressursid.“ (Lk.: 47). //
Igal juhul on võimalik vähemalt välja mõelda inimvõimeid
ületavat ja kui sellega liidendada veel ka „tohutud ressursid“,
siis on tulemused vahel harva, aga siiski vist tõesti, lihtsalt
hämmastaval kombelgi jahmatavad...? (Kuid siia kirjakohta sellest
Kõigest ei kirjuta).
„Isikute
hoiakute kindlaks tegemiseks on ka peenemaid viise... // Ja kui ma
õigesti mäletan, õpetati sulle neid nooruses.“ (Lk.: 52). //
Noores eas õpitu pidi olema nagu „teine loomus“. Ja rafineeritud
olla peamiselt suhkur. Jne. Etc!
„Võib-olla
on sul sellest kasu ja võib-olla ei ole. Teadmistega on kord juba
nii. Pole kindel, kas läheb vaja või mitte.“ (Lk.:
. //58) Teadmistega on ikka nõndamoodi vististi, vahel on neist kasu
eluteel, vahel ei ole ka. „Teadmised on Jõud... Jõud on
nagu mõju või pinge ehk energia...“
(C. Castaneda & „Tales of Power“, „Jutustused
jõust“).
„Amberi
Mustrile on see alla neelamiseks liiga tugev ja Logrus ei tea, kuidas
seda hävitada. /---/ See oli nagu kummaline unenägu.“ (Lk.: 70).
// See ongi kõik kokku nagu üks
kummaline unenägu, nagu võlutud muinasjutu-maailm see Amberi
kuningriik ja selle vastanduvad Kaose kojad. See on nagu avasilmi
nähtud unenägu, tagasipöördumine muinasjuttude võluilma, kus
tegevus toimub Lord Rogeri „pöörase taeva all“...? Taasleitud
võlumaa, hämmastavad tegelased, tõeliseim reaalsus?
„Ma
tahtsin olla kusagil mujal. Tahtsin olla kaugel eemal. /---/ Läksin
purpurseks tõmbuva taeva poole. Paistis, et ma ei jää hiljaks.
/---/ Purpurses taevas põles langev täht...“ (Lk.: 73). //
Vägagi tahaks endiselt ja alati olla kusagil mujal, tahaks olla
vägagi kaugel ja kaua aega. Mitte nii nagu seni, liigagi kaua aega
juba...? -- Olla kusagil mujal, kaugel eemal ja kaua aega. Ainult
seda ju soovikski? Ja teen selle ka teoks, pigem varem kui hiljem,
lähen kuhugi mujale, vägagi kaugele ja üsnagi kauaks ajaks, vahest
alatiseks? // Milline võiks olla küll „purpurne teavas millest
põleb langev täht...“? (Lord Rogeri vaimustavas sõnastuses,
ilmselt nagu El Creco „pöörase taeva all“?)
„Ma
magasin. Ma magan, et paraneda. Ma magan, et unustada. Ma magan, et
ennast uuendada.“ (Lk.: 74). //
Minagi magan selleks, et paraneda, peamiselt maganigi just selleks,
et unustada järjekordne päev, kõigi nende viletsate ja mannetute
päevade lõputus ahelas...? -- Magan selleks, et end uuendada, leida
igas ärkamises uut optimistliku elaani, uut lootust. Illusioone enam
ei ole, leida lihtsalt unes ja unenägudes kaotatuks jäävaid
illusioone, nende petlikke heiastusi...?
„Jah,
ta on terane, salakaval ja ohtlik. /---/ Ta ei vastandu kunagi
kellelegi, kui selleks pole tõsist põhjust.“ (Lk.: 82). //
Jah, ta suudab enda eest hoolitseda igal pool, kuhu ta oma eluteel
sattuma ka saab. Heal ja veelgi paremal kombel, seda ta juba oskab.
Igal pool ja iga hetk; vahest just selleks ongi ta kui mingis mõttes
„välja koolitatud“...? Kunagi lähen kuhugi vägagi kaugele ja
vägagi kauaks ajaks ja saan seal, kus siis iganes, -- ka üllatavalgi
kombel muidugi – ainult vägagi hästi hakkama...? -- Juba tean, et
lendan kuhugi kaugele, vägagi kaugele ja jään sinna, ei tea veel
kuhu, vägagi kauaks ajaks. -- Vahest alatiseks...?
„Kuigi
see näitab, et jumalad ei ole meist paremad... // ... näitab see
vähemasti ka seda, et nad pole meist halvemad. Siit saabki alguse
inimlik kõlblus. Mis on siiski parem kui üldse mitte midagi.“
(Lk.: 83). // Kreeka mõttes
jumalad ei olnud inimestest sugugi erinevad, neil olid samad hüved
ja pahed, voorused ja puudujäägid. Jumalused olid nagu inimesed
suurendatud mõõtkavas, ei paremad ega halvemad. Siit võib tuletad
ka kogu kõlbuse ja mõningaid muidki moraali-reegleid. Vähemalt
teha vahet, mis on hea ja mis on halb. Mis ilus, mis inetu. Etc!
„Olin
läbikukkunud eksperiment. Keegi ei vajanud mind minu enda pärast,
vaid kui midagi, mida võib vaja minna.“ (Lk.: 93). //
Olen samuti kui „läbikukkunud eksperiment“, või veel mitte?
Mitte minu enda pärast ei vajata mind, vaid „millegi jaoks“...?
Mis see aga on, mille jaoks, nagu vajalikuks juba osutunud oldud on
ja vahel tulevikuski, see miski minus, mingi hinge osa, vägagi
vajalikuks veel osutuda olema võibolla saab...?
„Ma
mäletan, kord olin valmis filosoofiliselt võttes möönma, et ühe
süütu ohverdamine üldise hüvangu nimel võib olla õigustatud.
/---/ Mis kokkuvõttes tähendas, et filosoofia oli reaalsele
maailmale järjekordselt alla jäänud.“ (Lk.: 98). //
Olen minagi mõelnud oma erialavaliku ehk siis elupõlise Filosoofia
üle. Ja ei kahetse vist kunaski oma noore-põlve eriala-valikut.
Sest see valdkonda, nagu filosoofia, on ju nii intrigeeriv, sest
„alatiseks jäävad filosoofia vallutamatud mäetipud...“
(A. C. Clarke). Ja filosoofia on
sobiv ju ka vanas eas, kui noores eas huvituda „elufilosoofiast“,
siis vanemas eas on ilmselt „filosoofia ostekui lohutuseks“? Igal
juhul on see huvi filosoofia vastu omanud vältust kogu senise elatud
elu ja see huvi ei rauge iial. See jääb mindki alatiseks saatama
minugi eluteel...? (Juba olen tõlkinud, viimase u 3 aastaga ligi 10
dialoogi PLATONilt endalt, mida pole „eesti keelde“ tõlgitud
juba u 24 sajandit?). // EI, vähemalt ehedamas mõttes ei ole ühegi
süütu ohverdamine üldiseks hüvanguks siiski mitte isegi
vabandatav. Isegi mitte n-ö „ülemaailmiseks hüvanguks“. (Kuid
see pole enam filosoofia, see on juba nn „esoteerika“?).
„Ehk
olin ma liiga kaua elutsenud maagiasse lapsikult suhtujate seas. Olin
võõrdunud mõtlemast, kuidas maagia vastu maagiat kasutada või
mitmekordseid loitse kokku segada.“ (Lk.: 104). //
Vahest on mõnigi olnud liigagi kaua samas olukorras, veetnud terve
igaviku lapsena ja noores eas elult liigagi palju oodanud ja lootnud?
Tuleb selleks esmalt vananeda, et märgata, kui lühike on tegelikult
elu...? (A. Schopehauer).
„Kas
sa arvad, et nad tõesti suudavad milleksi koostööd teha? Raske
öelda. Sa mängid pöörast mängu. Ma loodan, et sa tead, mida
teed.“ (Lk.: 114). // Ei jää
mulje, sellest „kõigest kokku“, otsekui millestki veidigi
koostöö-aldist. Ja kes tõesti „pöörast mängu mängib“, see
teab, kuidas tulega mängida...? („Die Flamme bin ich
sicherlich...“ Fr. W.
Nietzsche, „Leek, kahtlemata, olen ma...“).
„...
vähem traagilist tundlemist ja mõtisklemist. Nagu saatuse pilkena
näis see olevat ideaalne mõõk kangelase jaoks.“ (Lk.: 119).
// Vähendada liig-emostionaalset antust, nagu siin ja praegu,
lõpetades R. J. Z. raamtute lausete n-ö „kommenteerimisega“
rohkem kui kogu järgnevaks aastaringiks. Ilmselt ei loe seda oma
lemmik-kirjanikku ligukaudu kogu järgnev aastaring, sest see
eelistatuim autor on juba kogu oma eestindatud loomingus korudvalt
loetud lihtsalt. Kuid lemmik-autoriks see surematu R. J. Z. minugi
jaoks alatiseks jääb!
„Aga
ei, ta oli tagasihoidlik ja hästikasvatatud sõjaneitsi – nagu ma
hiljem teada sain, oli ta mõõgakäepidemel juba üle kolmekümne
sälgu – ning üle selliste maitselagedate triviaalsuste
mainimisest oma võimaliku tulevase läänisanda ees.“ (Lk.: 129).
// (Siinkohal siiski autori enda
sõnastust laenates: „maitselage triviaalsus“? Ilmselt peavad
parimadki, isegi oma väljapeetud loomingus, maksma lõivu n-ö
„tänapäevasele maistele“, ehk Tänasele moele“; antud juhul
siis, nende mõne lausega ainult, siis ilmselt n-ö „feminiinse
antuse“ mõõdu-tundetugi ületähtsustamisega seoses. Jne. Etc!)
„Las
ma proovin, kas mul õnnestub end nähtamatuks teha. See lihtsustaks
asja.“ (Lk.: 144). // „Nähtamtu olla, see on nii lahe, kui hea
on siis nõndamoodi lihtsalt peitustki mängida!“ (I. L.).
„ --
või otsustamine, kas see või teine isik sobib konkreetse töö
jaoks paremini. Mina ja mu vastane esindame kahte põhilist
printsiipi, mille alusel universum on korraldatud.“ (Lk.: 153). //
Erinevad isikud sobivad peamiselt just erinevates valdkondades
erineva töö jaoks. Nagu öeldakse: iga kingsepp jäägu ikka oma
liistude juurde. Mõned aga näivad sobivat ainult kirjanduslikuks
tööks, seega siis vaid millekski, mida osati juba lapsepõlves.
Jne.
„Ma
pole kindel, et mind huvitaks, mis on õige ja mis on vale. Need on
väga vaieldavad suurused.“ (Lk.: 165). //
Selle üle on vaieldud ja teoretiseeritud juba aastasadu
ja-tuhandeid, mis on õige, mis vale, mis on ilus, mis inetu. Ja
kellegil pole õnnestunud seninigi välja selgitatda täiesti
objektiivset ega absoluutset tõde? See järeldub sellest, et
erinevaid teooriaid on olnud niivõrd palju ja täiesti erinevaid;
järelikult on tegemist „õige ja vale“ puhul pelgalt
„vaieldavate suurustega“?
„Iga
juhul tuli aga teha mõned otsused, või ma ei saa oma olemuse
siinpoolses otsas enam kunagi rahu tunda.“ (Lk.: 175). //
Vahel tuleb langetada otsuseid, mida enam kunaski muuta ei saa.
„Kaalutle ja vaagi võimalikult hoolikalt iga oma otsust,
aga kui kord juba otsustad, siis jää selle otsuse juurde kindlaks
ja sammu kindlalt edasi. Sind ootab ees veel palju, täiesti lõplikke
otsuseid...“ (C. Castaneda).
„Sellega
on korras. Troon on sinu. /---/ See asjake annab tohutu jõu. Aga
nõuab selle eest ka hinda. /---/ Aga peamine probleem polnud
kosmilistes jõududes.“ (Lk.: 179). //
Taas midagi R. J. Z. konkreetsete raamtutega seoses, troon on antud
juhul Kaose troon, selleks asjakeseks mingi „maagiline sõrmus“,
jne. Ühesõnaga on siingi tegemist pelgalt „kosmiliste jõududega“,
Kaose ja Korra igaveses poleemikas, mingis fantastilises ja
pingestatud kosmogoonias.
„Kui
aga mõlemad osapooled on pärast valmispandud loitsude ammendamist
ikka veel püsti, siis tuleb neil edasi võidelda puhta energiaga.
Eelis on tavaliselt sellel, kelle käsutuses on rohkem energiat.“
(Lk.: 180). // Vägagi
spetsiifilises sõnastuses ja muidugi ka konkreetne moment selles
antud autori viimaseks jäänud teose viimastel lehekülgedel.
Siinkohal vaid veelkord kurbusega tõdeda: kui paljut jäi
kirjutamata...?! R. I. P. (1937—1995).
„Kaitsa
seda, kes minust hoolib. Ma võin sulle pakkuda kosmilist hiilgust.
Juba pakkusid. Ja ma ütelsin ka siis sellest ära. Mäletad?“
(Lk.: 182). // Kaista vaid neid,
kellest hoolida, muu kõik on ükstaspuha... Juba olla saavutatud
peaaegu, et ülemaailme kuulsus ja pealekauba ka sellega seoses ka
esoteerimisemat laadi antus, kui mingi kummastav maagia, võluvõim...?
(„The Wizard of the Earth-Sea“?).
„ On
päris suurt töö kõik asjad ära klaarida, püsivam tasakaal
saavutada ja selle stabiilsus tagada. /---/ Ning ikka ilmuvad
saladustest välja uued saladused... // Ma annan sulle teada, mida ma
leian – kohe, kui mul midagi öelda on.“ (Lk.: 183). //
See oli tõesti ikka üks väga suur töö, „kõik asjad ära
klaarida“ ja tuleb välja, et tõesti peaaegu „KÕIK“?! --
Kuid, millega seoses „see töö“ peamiselt oli ja millised olid
selle teostamise vahendid, milles need küll seisnesid ja veel ka
tulevikus vältust omavad, jäägu siinkohal saladuseks...? Ma anna
need Teile teada, kui ma vajalikud vastused leian, mida avaldada
saab, -- „kohe kui mul midagi öelda on...“! (= „The
END.“ = M. L.).
_____________________________
[Roger
Joseph ZELAZNY
tsitaadid siin ülesse kirjutanud, veidi „täiendanud“ ja (oma
Google Incorporation blogides) avaldanud: MADIS
LIIBEK.]
E-mail: madisliibek@gmail.com
______________________________
EPILOOG.
KOMMENTAARID:
R. J. ZELAZNY´le,
loetust
2006 ja 2007 aastate sügistel.
(16.
12. 2007.)
Kirjutades
meenutamisi, neist kahest viimasest aastast R. J. ZELAZNY´ga.
-- Lugedes seda vaimustavat autorit aastatel 2006 ja 2007. Seega üle
pikkade aastate lugesin taas seda huvitavat kirjanikku. Esmakordne
kokkupuutumine oli Zelazny´ga 1999 aastal, kui selle aasta kevadel.
Teist osa lugesin varakevadel 2003. Teadupärast on siis Zelazny
loomingus esikohal AMBERI-dekaloogia. Selle tsitaatide
ülestähendamisega alustasin sügisest 2006 ja jätkasin sellega
kogu järgneva aasta vältel. Teist korda lugedes R. Z. sel sügisel,
tsitaate korduvalt üles ei tähendanud. // JA siis ma ka
kommenteerisin neid valitud tsitaate, see oli veebuaris 2007, seni on
need jäänud ka ainsateks täiendatud tsiaatideks.
Mida
mainida lühidalt ZELAZNY kohta ? – Tegemist on menukirjanikuga,
äärmiselt populaarse autoriga. Olen sellelt autorilt lugenud siis
“AMBERI”-dekaloogia, siis selle “Valguse isanda”, ja veel üht
lühijuttu nagu “Today we coiche Faces”, mis mulle noorena vägagi
meeldis.
AMBERI-dekaloogia
5 esimest raamatut on järgnevad:
1.)
“Amberi üheksa printsi” – “The Nine Princes in Amber”.
2.)
“Avalloni püssid” – “The Guns of Avallon”.
3.)
“Ükssarviku märk” – “The Sign of Unicorn”.
4.)
“Oberoni käsi” – “The Hand of Oberon”.
5.)
“Kaose kojad” – “The Courts of Chaos”.
--
Need on siis Amberi-sarja esimesed viis raamatut. Kokku on see
“AMBERI”-sari kogumahus 10. raamatut. Esimesed 5. räägivad siis
Lord Crowini seiklustest, viimased 5. rmt. räägivad tema poja,
Merlini teotsemistest. // “Lord of Lights” on täiesti iseseisev
ja auhindadega pärjatud romaan. Seda teost iseloomustab oskuslik
India mütoloogia kasutamine. //
AMBERI-dekaloogia
5 viimast raamatut on järgnevad:
1.)
„Hukatuse kaardid“ -- („Trumps of Doom“.)
2.)
„Amberi veri“ -- („Blood of Amber“.)
3.)
„Kaose märk“ -- („Sign of Chaos“.)
4.)
„Varjude rüütel“ -- (Knight of Shadows“.)
5.)
„Kaose prints“ -- („Prince of Chaos“.)
--
{NÜÜD on juba aega möödunud ligi 10-12 aastat, on juba 2018
aasta lõpp...? -- JA tuleb tunnistada, et Lord ROGER,
Amberi looja, on ikka minu üks vaieldamatuid lemmik-kirjanikke! Aeg
on andnud arutust ja selge on see, et paremat kui Roger J.
ZELAZNY lihtsalt ei ole ja tulema ei saagi. Nii palju
sellest siinkohal ja meenutada tänuga, et Lord Rogeriga, Amberi
loojaga, olen veetnud palju ilusaid tunde, endagi eluteel...?}
_______________________________
(12.
02. 2019.)
--
Lord ROGER, Amberi looja. -- Vaimustav Ameerika autor, üks
minugi lemmik-kirjanikest. Kas tulebki kunagi nii head kirjanikku...?
Mida öelda siin selle kirjutise, selle Roger Zelazny tsitaatide üles
kirjutamise epiloogis selle vaimustava autori kohat? -- Roger J.
ZELAZNY on ilmselt oma žanris üks parimad kirjanikke, keda olen
lugenud. Stiilselt ja kõrgel kunstilisel tasemel on kirjutatud need
R. Z. teosed. Omanäoline ja vägagi originaalne stiil. JA siin ülal,
selles (minu 4 blogis avaldatava) kirjutises oli siis 11. R. Zelazny
raamatute tsitaadid. Üritasin kui ka n-ö „kommenteerida“
veidike, nii vähe kui oskust jagus. Kuid R. J. Z. tsitaadid ise on
muidugi üle igasuguse kriitika! -- Ja ROGER JOSEPH ZELAZNY
oli, on, jääb olema, üheks neist vähestest surematutest, kelle
teosed on vastu pidanud ajaproovile kui kullaproovile!
_________________________________
(22.
07. 2020.)
--
Selline oli see kirjakoht, nagu siin ülal ta esitatud sai.
Kirjutatud siis ühe oma vaieldamatu lemmik-autori aintelel, keda R.
J. Zelazny endast kaheldamatul kombel minugi jaoks endast kujutab.
Kuid ka nende lõpetavate kirjaridadega pean veel kord väljendama
oma tõsist kahtlust, et kas üldse kunaski ongi võimalik nii tuntud
ja tunnustatud autori vägagi stiilselt ja väljapeetult sõnastatud
tsitaate kuidagigi veidgi n-ö „kommenteeirda“ elik siis isegi
n-ö „edasi kirjutada“? Kahtelen selles siiralt, lihtsalt
üritades kui lemmik-kirjaniku ainetel natukenegi n-ö „edasi
mõelda“...? Ja selle kirjakoha „vabanduseks“ on ka see, et
sellega sai alustatud kunagi vägagi ammu (2006-2007); ja siis,
aastate möödudes hakkas see järjest tähtsamaks muutuma, isegi
niivõrd, et sellest „painavast tundest“ seejuures loodan lahti
saada juba homne päev, avaldades sellegi kirjutise oma (Google
Incorporation) blogides. (On juba teada, et lugejaid tuleb vähe ja
kommentaare ei pea mingeidki huvitavaid; kuid: avaldades lihtsalt
niisama, selle kirjutise, lihtsalt „nalja-viluks“?) AGA üle
kõige jääb kumama R. J. Z. geniaalsus, tema vaimustavalt
kummastavad fantaasia-küllased maastikud ja kogu see muinasjutuline
võlumaailm. Minu siiras ja sügav tänu R. J. Z. otsekui „Maagilise
Kunsti“ lugemise võimaluse eest, seda autorit lugedes olen veetnud
palju endale antud päevi võrreldamatult paremini? -- R. J. Zelazny
ongi: `kõige parem`...! -- Minugi meelest üks parimaid kirjanikke
üldse...!
_____________________________