"UNENÄGEMINE kui KUNST".

“UNENÄGEMINE kui KUNST.”

“The Art of Dreaming.”

' L o r i è n '

________________________________

[Hamlet:] "... Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab,

või, tõestes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada --

muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis hardasti

on ihaldatav: surra, magada!

Jah, magada... Võib-olla undki näha?", (lk. 332).

[Rosencrantz:] "... Ka iga lihtne elu üksi peab

end kaitsma kõigest hinge jõust ja väest

ning hoidma kahju eest, veel enam aga

vaim, kelle hüvang muile eludele", (lk. 347).

[Kuninganna:] "... See on su oma aju sigitis:

neid tühje kujutelmi hullumeelsus

on õige osav looma. /.../

[Hamlet:] "... Harjumus

võib vahel muuta loomu laadigi:

võib kuradigi välja kihutada

meist imeväega.", (lk. 355).

William Shakespeare: „Hamlet.“¹

Kirjutades siis siia üle pika aja. See järgnev kuupäev on tõesti kunagistest ammustest aegadest, nagu 1997. JA kogu peamine järgnev tekst selles kirjutises on ka kaugematest aegadest nagu 1999 (02-08. 1999). JA põhilne teema (nagu pealkirjastused juba näitavad) on muidugi -- „UNENÄGEMINE KUI KUNST“. Nimelt on see äärmiseltki oluline uurimisvaldkond minu jaoks endiseltki veel. Midagi mida kogu inimliigi ajaloo vältel pole lihtsalt õpitud osata äärmiselt huvipakkuvaks pidada. JA ometi magab iga inimhing ju pool oma elust. JA vahest näeb ka und...? SEEGA: see on ääretult huvipakkuv uurimisvaldkond igale inimhingele. Et mida näeb see inimene, kes magab ja näeb und, ning mida ta unes siis näeb ja mis tähendust see omab...? -- Kes „need“ siis on, kes kujundavad inimliigi kõige fantaasiarikkamaid unenägusi, kes nad on, kes kujundavad meie elu ja saatust hällist hauani?! On nad inglid või deemonid, olevused põrgust või taevast...? Nad näivad bioloogiliselt sobivat inimliigiga, kuigi inimesed nad ilmselt ei ole (seostub ufoloogiaga?). -- Alati on nii mõndagi nähtud, nii taevas, kui ka maa peal. -- Alati on midagi kummalist nähtud, on nad siis haldjad, või kentaurid, sülfid, nümfid, või satüürid. Kõikide inimajaloo perioodidel on midagi kummalist nähtud ja kuuldud. Olgu siis ilmsi või unes. Unehaldjad, keda keskaja katoliiklikutes kroonikates nimetatakse ka „subbcubadeks“, ja kõikmõeldav kraam mida kunagi kummaliseks on nähtud, nii ilmsi kui unes... JA just seda lünka valgete inimeste psühholoogia ajaloos ongi kutsutud täitma see järgnev kirjutis. (Kirjutatud eelmise sajandi lõpus, isiklikest unenägudest johtuma seotuna, ja nüüd aastaid hiljem siis avaldamiseks mõeldud. JA avaldada on midagi sellist, avameelselt avaldada on midagi sellist, mida harva on loetud, siin järgnevalt!).

ON teada, et juba antiikajal nähti unenägusi. Neis arvati peituvat jumalikke vihjeid ja õpetusi ja juhatusi. Antiikaja inimesed arvasid, et nende jumalad õpetavad kui inimesi, tehes neil, inimestele (ja naistele) unenägusi. Unenägudes arvati peituvat saladuslikke sõnumeid, need hõlbustasid lihtsate inimeste elukäiku. Unenäod olid kui jumalate sõnumid, ended ja vihjed. JA väga paljud antiikaja inimesed neid just nõndamoodi tõepähe võtsidki. KUID vahest on unenägudes, ulmades peidus veel midagi...? Kui ei olegi vahest need unenäod (antiikaja) jumaluste poolt tehtud...? Siis tekib kohe küsimus, et kes neid unenägusi teeb, inimliigi kogu ajaloo vältel?! JA vastus on väga lihtne, ja mina (selle kirjutise tagasihoidlik autor) tean seda vastust. UNENÄGUSI nimelt tehakse; kõik ulmad mida ükski elav hing on ajaloo jooksul näinud on nimelt „tehtud“... JA kelle poolt siis ometigi, võiksid Teie küsida (minu selle kirjutise vähesed võimalikud) lugejad. -- JA vastus on väga lihtne: „feminunum“. -- Ja kogu saladus peitub ainult ühes lauses: „NEED ON NAISED, KES TEILE UNENÄGUSID TEEVAD, KOGU TEIE ELU AJAL“!!! -- Uskuge mind või ärge uskuge, kuid selle lausega on kõik öeldud (siiralt Teid veendes) ja vahest, selle kirjutise lõppedes, olete selles veel rohkem veendunud...?

See oli kindlasti midagi uut, need viimased laused (eriti nooremate indiviidide jaoks?). Kuid tõsi see on, olles kogenud oma isiklikke unenägusi juba 35 aastat oma elus (pea iga öö), on juba täiesti kindel, et kõik unenäod ja ulmad, mis kunagi on nähtud on ka kuidagi „tehtud“. JA siis on muidugi teada, kelle poolt siis täpsemalt. Jah, see on täiesti tõsi see hämmastav lause: „Naised on need kes teevad unenägusi!“ JA on alati tehtud, ilmselt juba iidsetest aegadest peale ja jäävad ka alati tegema, inimliigi (vältimatu?) lõpuni välja... Ja juba antiikajal on palju unenägude kohta arvatud, nõnda nagu ka muistses Oriendis, kirjutamata ja kirjutatud ajaloo vältel. (Isegi iga primitiivseim hõim tänapäevagi Gloobusel, nt Austraalia aborigeenid ja iga Aafrika neegrihõimu isendid näevad unenägusi. Järelikult on need ulmad juba midagi ürgajal, paleoliitikumi lõpus, leiutatut?). JA tõesti need on kõik (eakamad) prouad kes teevad neid eesti keelseid unenägusi. (Kui unenäod/ulmad üldse mingi keelega seostuvad, olles midagi nii levinut ja nii kaua aega?!). Miks nad seda kõike on teinud unes ja ilmsi (need prouad) aastasadade vältel? Ainuke mõistlik seletus on see, et see on nii lihtne, teatavatel naistel, eakamatel naistel, neid unenägusi teha. Nad lihtsalt oskavad seda, põlvkonnast põlvkonda. JA ometi midagi taolist ju „koolis ei õpetata“?! JA midagi pole (isegi seoses äärmiselt laialdase lugemusega) midagigi raamatutest kui lugeda selle kõige kohta. Euroopalik kultuursuse tüüp näib nimelt väga kõrgelt hindavat unenägude täielikku eiramist elik siis ignoreerimist. JA ometi kui palju aastasadu ja aastatuhandeid on need naised neid unenägusi kõiki teinud, igale inimesele, pea iga öö ja nõnda juba milleeniumite vältel.

Nii, et kui Teie, minu võimalikud lugejad, seda kirjutist kunagi juhtute lugema, siis võtke vabalt teatavaks, et Teie unenäod ei ole enam endised, peale selle kirjatüki läbi lugemist. Sisuliselt Te ei saa enam näha oma noorepõlve unenägusi, teie nooruse ulmad ununevad Teil täielikult. See ei olnud pahatahtlikult öeldud/kirjutatud, see on fakt. Te ei saa enam oma nooruse ulmasi (mida olete kahtlemata näinud) enam kunagi näha siis enam. Midagi Teie nooruse ulmade asemele tuleb ei ole võimalik tuvastada (ei saa öelda, et pelgalt „luupainajad“, kuid sinna poole); kaob kogu see noore-ea ulmadel iseloomulik tunde-erksus ja kogu see fantaasiaküllasus. KUID nagu ütles juba kuulus U.S. kirjanik nagu Carlos Castaneda: „Ükski vahend pole liiga halb, ükski risk pole liiga suur, selleks, et teadvust avardada. Pea siiski meeles, et teadvust saab avardada ainult selge mõistusega.“ (Ja, muide, C. Castaneda on üks väheseid autoreid üldse, lääneliku kultuursuse tüübiga seoses, kes on tõesti ka arendanud unenägemise pea, et kunstiks. Siinse kirjutise (inglise keelne) pealkirjastus on ka Castaneda IX raamatu pealkirjast. = „Art of Dreaming“.) JA järgnevalt siin kirjutises siis ülesse tähendatud need eelmise milleeniumi ulmad, eelmise sajandi ulmad, mida enam kunagi näha ei saa (ainukesed ülestähendused neist); olin siis järgnevalt taolisi unenägusi nähes veel ainult 22 & 24 aastat vana. Head lugemist! JA vaadake, peale selle teksti lõppemist, -- OMA UNENÄGUDES! -- mis juhtub Teie endi ulmadega....?

_____________________________________________________

2. märts 1997. A. D .

-- 28.veebuar 1997, uni õhtul kella 8.-st –11.-ni.-- Eduard Grieg --

....Kummaline koht, kõrged ruumid, hämarad ja ometi valged, -- pime ja valge... Just see kummaline valgus... -- Koht on "üritamiseks" -- st. -- toimub midagi – absurdses, sujuvalt ebatõelises koha-tuses. /.../ Seal on mingid kujud, -- siis – tegelaskujud. Nad on kas ebardlikult pikad või väga lühikesed, mitte aga 'vaatamise-kõrguselt' -- Tegelaskujud on varustatud kui atribuutidega, -- eri-moelised lööma -?-riistad. Osa, vist /.../ Nad kuidagi "suhtestuvad" 'vaatajaga', -- nad vaatavad seda, kes pealt vaatab... Vaatavad otsa, pilgud ... .tervikpilti ei ole. 'Vaataja' on tegevuse sees... /.../ Hoiaks käes nagu arhailist leivalabidat? -- kuidagi kontakteerudes? -- Tuttavad kuidagi? -- Kummaline ja ei mäleta... /..../

...Sama tänaval, -- 'õhustik' on sama. Tühi hämar tänav, ei ole tühi. 'Vaataja' jälgiks kui kõrvalt, -- kes läheb kuskilt kuhugi... Selle pildi "koht" on tuttav, --Tallinnas Uuelt tn. Viru tn. poole, -- (seega siis ka selle "pildi“ saamise aeg). See, kes läheb samastub osaliselt 'vaatajaga', -- võib-olla ongi sama, -- ainult, -- 'vaadatuna kõrvalt'... Noor mees, 'macho'-likult riides -- must tagi -- ja vastavalt minnes, eriliselt. Käes hoiab mootorsae lehte... läheb, 'kõrvalt' on näha, et talle tulevad mõned inimesed vastu, keda aga näha ei ole. Tuttav ja ei ole tuttav. Ainult mõned näod nagu korraks ja kogu situatsioon oma ebareaalsuses. /.../ 'Vaataja' kui tunneks neid ja ometi on mõned neist "silm-nähtavalt" –'monstrumid'... --Muidugi, -- ei ole seda 'seal' ...? -- /.../

Vaatepunkti muutus ,hilisem? -- näidatakse, kui filmikaadri lõiku vaadet ebatõelisest "dzungli"-maastikust. 'Valgus' on oluliselt teine, -- on valgem ja ometi kui 'hämus'... -- Lõvid on vee ääres, mis paistab olevat sogane, on eemal. Lõvid ei ole muidugi! -- just "päris lõvid" -- aga samas on sest nii on 'öeldud' ?!... Osa 'lõvisid' vee ääres, osa kaugemal, nagu pingviinid, ei hülged, -- pruunikad – praegu, siin kirjutades, veel see pilt silme ees, -- on jäänud... Üks lõvidest läheb vette, vaatajad jälgivad teda. -- 'Vaatajaid' on miskipärast "rohkem", kuigi kordagi pole näha... -- Nende seas ka "mina"-vaataja. -- Taustaks pidev aga mitte "pealetükkiv" (-- miks nii?) eriti "hasartne jutustaja-hääl", kes algul ilmselt ütles, et need on lõvid.

'Vaatamise'-nurk nihkub, -- vaatavad nüüd lähemalt ja nagu "teiselt poolt" -- Jälgivad vett ja lõvisid, kohe pilt teiseneb... kerkib küsimus ("minas endas"!), et kas seal haisid ei ole, seal vees. "Jutustaja" sellest ei räägi, temalt nagu ka ei küsita... -- "Lõvi"? -- muutunud kardinaalselt millekski arusaamatuks. See ilmneb, kui näha, et tal on tegelikult hoopis suure kala saba, mis on aga just lõhkenud, nii et näha on selle sisemust. -- Sellel "millelgi" on vaja kiiresti vette jõuda. Näha on kuidas ta üritab. Mingid väikesed valged põiekesed, mille abil ta ennast nihutab, -- lõhkevad mida enam "see" pingutab ja mida lähemale veele jõuab.... -- Viimased ülimad pingutused. Ootamatult selgub, -- on näha, et sellel "millelgi" (kes alguses oli ju lõvi) on hoopis inimese, -- triibulise särgiga turske mehe? -- ülakeha. --Viimane pingutus, lõhkeb viimane põieke, mille abil "see" oma rasket merineitsi-saba liigutab ehk kergitab. -- Vaatajad jälgivad huviga. Viimane meeleheitlik pingutus, see "miski" -- ehk täpsemalt -- "mees-kala" -- rullib end üle oma saba....-- peadpööritav' üleminek, -- vette ei jõua midagi -- toimuv kuidagi täiesti kirjeldamatul moel – 'kiiremini' – järsk, libisev üleminek -- raudteele -- ei tea enam, kes? -- 'vaataja' ?? -- see on vaataja-punkti nihkumine "tegevuse-sisse". -- Tekkinud (kaasaelamisest?) suur mure "oma" keha, jalgade, vms. Pärast, -- sest -- on vaja mahtuda raudtee rööbaste vahele --väga täpselt -- väga suure kiirusega lähenev rong... -- Tohutu kiirus, vaadates lähenemas... ja ka alt...

--Vaatepunkt kõigub teiseneb -- ka rongi pealt ja erinevates kohtades /.../ -- tegevustik segamini? -- meenub nüüd, et oli nüansse... "Kehaline mure"--- käed?! -- Rong sõidab üle – korduvalt... -- mitte hirmu ega paanikat, -- pisult "mures" ja tegevuses, muidugi. Hele, roheline valgus... /.../ Meelest läinud see kunagine unenäoline episood. /.../ --Uus vaatenurk ja koht ja mis kõik veel. -- "Mina" ja üks teine (kes ei ole "mina" kuna tal on pikkade varrukatega valge särk "minal" on lühikestega!) -- ja! "temake" , keda ei ole algul – sic! -- näha -- või ei mäleta või polnud olemas... Ja mingi väikelaps, -- tuttav ? Järgnevalt see teine "mitte-mina" kaob. -- Tegevuspaigaks on vannituba. Vist sujuva üleminekuga raudteelt? /.../ -- Ei tarvitse mäletada. -- Nüüd vannitoas, -- "mina", temake ja laps? Vannis on vesi sees. Siis hakkab äravoolu-avast naftat tulema. Naftat! -- Rõõm ja erutus, teevad midagi, määrivad end naftaga pisult kokku. -- Vaatavad teineteist, -- muigav noore naise või tüdruku nägu suures plaanis. -- Väljapeetud paus, erutus... -- Ta on ilus, kütkestav pilk, -- "mina" räägib midagi ("konstruktiivset"!). -- Ta nägu on hästi näha, pilk, erutus -- endalt särgi, tema samuti, väga kaunid rinnad... /..../ Tema pilk ja nägu, -- otseselt nagu ei meenuta aga..? --/.../ Vannis. Hoides teda käte vahel, -- kui elusat ja pehmet aga suletud silmadega, magavat? keha kui -- elustunud kivikuju ... --Lapse hääl, karje väljast? -- Ohutunne, teadmine sellest seal alguses (kes ei olnud "mina") -- öeldes temakesele, et ta ukse seest lukustaks, -- väljun. -- Pikkade varrukatega särgis kogu valmistub lööma millegagi, -- või? --/.../

_____________________________

9.märts, 1997.

Teine sissekanne, -- või pigem -- 'väljavõte' ? -- selle "diskursuse raames" -- Vastu 3. märtsi, kella 11. -- 5 . --

/.../ -- Ei mäleta pea midagi aga -- juba see 'midagi´, kui "vähe" seda ka poleks väärib viimseni ülesse-tähendamist. -- Katkeid, fargamente --- Mängisin viiulit. See oli mingis unenäolises 'majas', -- mäletan treppe, trepi-tasandeid ja valgust, muidugi, mis oli kollakas, elektriline ja üsna hele. Ähmane vaade trepi pealt alla, alumise trepikäänaku poole, kus olid kardinatega varjatud kõrged alkloovid. -- Nüüd veelgi meeles -- tumepunased või -pruunid kardinad puuparkett ja vanaaegsed nikerdatud puust trepikäsipuud... -- Läksin sealt, kus olin hetkeks kui vaatamiseks peatunud koos kellegi teisega, keda isegi ei vaadanud kuigi vist rääkisime. Ma ilmselt teadsin 'kes' see oli -- jutt rahulik, tuttavlik, -- olime koos ka enne ja pärast seda lõiku. -- Jah, -- mängisin viiulit, -- see kerkis esmalt esile kui küsimus, ei pigem kui 'mõte' -- mängida viiulit -- ja samas juba mängisin seda, -- mõtlesin sellest? -- kus olen ma seda nii varem teinud -mõelnud? -- viiul oli algul kummaliselt väike -- või oli seda "moodustuv mõte" sellest...? -- Kaaslane jälgis kõrvalt ja 'teisenes' kuidagi seejuures? -- kommenteeris, -- kuidas ei tea. -- Kas ainult 'mõte' -- viiuli mängimisest ebaloomulikus asendis, -- põlvede pealt -- toimus see kõik kas trepil, alla minnes, või kuskil ruumis, -- keldris? -- ei tea, ei öeldud... -- Mängisin paremini ja mängisin ka valesti, kääksutades. -- Mõte või soov -- pean seda õppima.

/.../ Ei mäleta midagi, -- ainult üks täiesti seosetu katke veel -- mis seostub mingi noormehega, -- ma sain, -- mingi õnnetusjuhtumi tagajärjel kuidagi "kohustavalt" tema riided – sic! -- Meeles on just need viimased, mitte nö.- "seostuvad asjaolud" -- pruun, kulunud nahast tagi, kulunud dziinid, mis pealekauba veel määrdunud. -- Kuidagi juures-olevana figureeris selle stseeni juures keski rõhutatult "isa-figuur". -- Seosetu üldiselt.

_______________________________

-- Ööl vastu 6. märtsi. --

Jälle, -- ei mäleta pea midagi -- Mäletan seda, et oli midagi mäletamise-väärilist, midagi

tõesti suurejoonelist... -- Robot? Masin-inimene – korrastas? "võidetud maailma"? --

Mingis hiigel-hoones, või ühes tuleviku maailma lõikes... -- Inimesi enam ei olnud, oli

toimunud midagi eriti mastaapset, -- kõik see mõjus ärgates isegi -- 'jahmatavalt'... --nagu

ei tohiks' seda kõike lihtsalt mäletada -- kõrvutades ei kannataks see lihtsalt võrdlust.

--"Roboti-taoline inimene " läks kuhugi, saadetuna 'milledestki'... --"Vaatepunkt" asus

tema kõrval aga ilma nö.- "mina" juuresolekuta. -- Ta nagu "vabastas"?-- siiski ühes

erilises, varjatud? kohas veel olevad mingid moondunud inimkujud – mingi vaenuliku "väär

jumala" või uskumuse teenimisest. -- Mingi "must usund", -- vähemalt konkreetsed atribuudid

olid mustad, -- need võeti ära... Paksud, kummaliselt moondunud --"kängu jäänud "

inimkujud liikusid kohmakalt "hüpeldes"... -- Nö.- "robotit" kõrvalt vaadates, --

tähelepanelikumalt ühel hetkel -- mehe nägu, tumeda peaga meeldiv ja mõjuv. Tehniline

riietus või masin-keha musta ja instrumentide (v. sarnaste) riietus-detailidega

liigendatud -- mulje oli -- masin ja siis alles – inimene. /.../ Täiesti seosetuid mälukatkeid...

-- nt. vaade mingile tänavale, mida mööda kaugeneb tramm, millel on kaks korrust, nagu

bussidel Berliinis. Ülemine korrus lahtine seal istuvad inimesed. -- Vaadatud eemalt,

kaugenemas... /.../²

______________________________________

Vastu 7. märtsi, 1997.

-- Üritades meenutada ... mulle näidati imelisi pilte ,millest vähemalt ühte mäletasin ka

ärgates -- Areen -- ähmaselt ja selgelt, selle keskele torgatud lipud (Hispaania ja Austria

värvid mõtlesin unes kui seda vaatasin!). Taamal kõrguvad halli värvi tühjade tribüünide

read. Väga maaliline, 'pildilik' -- 'unenäo pilt'... -- Areeni värvuseks kollakas – lipud

jämedalt, justkui standardid, terava-otsalised -- atmosfäär selline, mida ei ole võimalik "järgi

teha" ... (Vt. ka visandit käesoleva kirjutise "illustreeritud lisast"!).

[Silmas sai selle all kunagi väga ammu peetud vaid seda, et üritasin seda unenägu ka kunagi

maalidagi. Kuigi ega neid unenägusi polegi nii lihtne maalida. Midagi jääb nagu puudu...?

Kuigi juba prantsuse sürrealistid kirjutasid oma unenägusi üles 19. sajandil ja üritasid neid

võimetekohaselt ka maalida... Miks ei võiks minagi oma kunagisi unenägusi kui üles kirjutada

ja avaldadagi...? Vahest pakub mõnelegi hingele huvi. Ja avaldamine pole veel otsustatud

üldsegi, praegu, siin varasemat unes nähtud üle lugedes, üle aastate...!]

Teine pilt vähem, -- kummaline asi, -- mäletan üldjoontes mida oli kujutatud aga ei suutnud

meenutada nö.- vaatamise/paigutuse rakurssi! -- Mingi seljandik, mille peal "lille-hekk"

-- värvilised, erksad õied ja taevas, või ühtses toonis ülemine osa...? -- Vaatenurk

arusaamatu, kas alt ülesse, või rohkem ülalt alla, -- vahest kuidagi "vahepeal"? -- Ei saa

aru? -- Pilte oli rohkem, -- ääretult ilusad ja haaravad ja kummastavad -- ja ma ei mäleta...³

Ülejäänud osa oli võrdlemisi ulatuslik ja samavõrd haarav, -- läbivalt erootiline... -- Jätan üksikasjalikumalt (sic!) kirjeldamata... -- Kummastus, meenutamisel -- läheb imelikult segamini, moodustub mingi ühtsem aines, -- mil vahest põhjused mujal... -- Üldiselt?-- Maja või "asutus" -- kui täpne olla, -- siis täpne olla ei saa... -- Unenäod, tegelased, meeldivad, mõni vägagi sümpaatne ja tuttavlik... -- Kuidas? -- Isegi nii, et meenutas juba maalitud pilti... -- Oleks nagu elusaks saanud...? -- Oli lühidalt ja 'lihtsalt' öeldes võrratu... -- See on ainuke 'koht' kus me kokku võime saada... //!!!// -- Oli väljakannatamatu rõõm. Mängisin, valisin ja palusin – selgelt "mina-tegelasena", -- rohkem otseseid pilke, jms. -- kummastav, kummastav... /.../

________________________________

-- ÖÖl vastu tänast päeva, -- 9. märtsi --

Kummastav, kummastav -- nii lehekülje lõpuni... -- Esimest korda midagi poolune mailt siia

üles-tähendada -- muusika mõjul -- seda magades kuulates! -- Kuulsin unes muusikat

konkreetseid sõnu -- hakkasin selle peale naerma -- ja alles siis ärkasin nagu rohkem üles--

niivõrd, et situatsioonist teadlikuks saada! -- Kummastav asi tõepoolest! Ja oli ääretult

naljakas! -- Une-nägu see "päris", -- pärast seda kui muusika välja lülitasin, -- kaks osa

--esimest mäletasin ärgateski üha vähem, praegu ei suutnud meenutada, -- ja siiski tuli pisut

meelde, -- mingid ema ja laps, -- väike poiss, kes ei käitunud aga miskit-pidi väikelapselikult....

ASJA tuum on aga kaduma läinud, -- tõesti mingi ääretult kummaline moment säärase

meelde tuletamise juures, -- nagu ei tahagi seda õieti teha, -- mida see võiks tähendada?!

Teine osa: Sõjalaev merel -- mingi saar või midagi sarnast, inimesed seal mõneti vaenulik

tegevus nende vastu, -- ei lastud neid lahkuda sealt. -- Lõik nagu "filmikaadrist" – sõjalaev

võtab hoogu, pöörab ja rammib puruks, mingi väikese paadi kalda ääres...! -- Järsku oli

hoopis "auto"! -- miks ka mitte...?! -- Paistab, et tean miks unenäod ununevad, --nad

õõnestavad ei midagi vähemat kui "terve mõistuse" aluseid... -- ON mingi hoopis ´teise

kirjelduse' sisesed... -- MIS aga ei tähenda veel...? --

[Et nende unenägudega seoses võiks veidikenegi midagi avalikustada, üle milleeniumite?! Nüüd kaua aega hiljem on ju teada, kes teevad unenägusi, on teada kuidas tehakse unenägusi. JA on teada, ka miks tehakse unenägusi, milleeniumite möödudes. See on selgeks saanud aastatega. JA nüüd on käes õige aeg ka oma „uurimistulemused“ osaliseltki avalikustada...? Meeldige see Teile mitte või siiski, kuid selle kirjutisega seoses jõuate kunagi ammendavate tõestusteni, et need on tõesti „naised“, kes neid unenägusi teevad. JA ühel hetkel, kui suvatsete (edasi) lugeda, jõuate niisuguse lauseni, Teie, minu võimalikud lugejad, et teatud hetkel ei näe Te oma enda nooruse unenägusi enam kunagi... Selle asemel näete midagi muud, mis Teie endi noorusega kuidagigi ei seostu, ei unes, ega ka ilmsi... M.O.T.]

************************************************************

*******************************************

*****************************

William Shakespeare: „Veneetsia kaupmees.“

„... Head tegu pole kahetsenud ma iial,

ei kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,

kes vestlevad või veedavad koos aega,

kel võrdset armuiket kannab hing,

peab vääramatult valitsema võrdsus

ka loomujoontes, kommetes ja vaimus.“(III, 4)

William Shakespeare: „Palju kära eimillestki.“

„... Eks sõprus püsi igas teises asjas,

Kuid armuasjus jääb ta kõrvale:

neis süda rääkigu vaid oma keelt,

silm kaubelgu vaid oma huvides,

neis ära usu asemikku: ilu

on nõid kes ustavuse peletab.

Me kogeme ju seda iga tund.“ (II, 1)

„... See kui kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei leia ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on kindel; tark, või ma ei tahaks teada; vooruslik, või ma ei hakkaks teda kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma ei laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“, (II, 3)⁴

___________________________________________________________

28. veebuar, 1 9 9 9 aastal -- ! --

-- Täpselt kaks aastat hiljem! -- Jätkates sealt, kuhu toona pooleli jäin... 'Une-näolise' maailma kirjeldamisega. -- Möödunud kahe aastaga, võib öelda, et -- olen sinna 'sisse' saanud... Ja mida kõike veel! -- mida sellega öeldud on...! Selgeks on saanud, et see kõik, mis nõnda avaldub, on tõesti, iseseisvalt eraldi-olev maailm... -- Ja selle mõistmise võrratus! -- Uni, see on suurim geniaalsus, ja une-näod -- ülim õndsus, kehaline 'teisiti-olu' kui nauding, ja -- palju rohkemgi veel...! Mida nõnda olen näinud on olemuslikult vahendamatu, see on isiklik, mälestustes püsiv antus. Aga, -- ma ei saa siin meenutamata jätta mõningaid 'kõrghetki'...

Näiteks, -- dets. algus 1997. -- ma mõistsin siis, et ei ole "seotud" selle tavalise maailma külge, -- vastu-pidi, -- need seosed on väga haprad... -- võib istuda maha ja – lihtsalt -- kanduda ära..., mingisse kirjeldamatuse valda...

Jaanuar 1998 -- ühel hetkel olin ma viimseni 'ära'... -- Sõna-sõnalt: ma ei olnud selles maailmas, nägin, mis on nende 'piiride' taga... -- ühel hetkel! -- Hiljemgi mõtlesin vahel, et näen -- avatud silmi und, ja -- ma ei saa kunagi olla kindel, et just nii see siis ka ei olnud. -- Tähenduse kogu rikkusest varjutatud nägemused kuskilt sealt, -- 'piirilt' -- Oleks kui näinud seda, mis tuleb..., ma mäletan seda alati. Ja kas olen imestunud ? -- kui -- ? --

-- Kui, -- siis mõtle ennast päris 'algusesse' tagasi -- veebruar 1996., kolm aastat tagasi, ja üle kõige, -- ma tean! -- jääb alatiseks minuga too müstiline nägemus Berliinist -- 12. august 1996 -- ma ei maganud seal, ega olnud ka ärkvel, -- ma olin 'ära', viimseni, ja ma -- 'nägin seda, mis tuleb...!

See kõik on minuga 'tõesti' sündinud, aga siiski, -- suudan seda seninigi vaid, -- vaevu uskuda... -- Kõik olnu jääb aga minuga kõige viimase lõpuni, seda ma lihtsalt 'tean'... Ja sedagi, -- just nõnda olen mina saanud enese jaoks nii tarviliku, üldiseima -- 'suuna' ja eesmärgi ja mõtte, -- vahest isegi, -- oma elu sisu...?

Sest , mis oleks minust saanud , tänaseks, kui ma poleks suutnud toona 'ette-näha' --- ? --- ma ei tea, ja pole ka nõnda küsimisel suurt kaalu .

Lähtuda lausumisest : " ... ma ei teadnud , et olen mees, kes suudab näha 'tulevikku' .... "

See kõik on ääretult seotud, -- nägemused, visioonid, -- une ja ärkveloleku piirimailt. Sest kui tihti, tänaseks, olen selles veendunud olla võinud! -- Ülim veendumus, -- nõnda nähtu on alati jahmatavalt sügava tähendusega. Mis jääb minusse isegi "mitte-mäletades", nimelt -- 'aukartuse' tundena... -- On aga asju, millest ma siia veel kirjutada ei või, -- midagi, mida ma ei 'söanda' lihtsalt kirjutada... Sest, -- eks ela ma praegugi, täpselt nüüd veel, -- ühe  une-näolise visiooni säbru-lainetuses... -- Millega võib mõista nii päris algust -- 'seda seal'! -- kui ka üht teist kohta, üht nüüdset 'kohta', kui -- lõpu algust... Viimasega pean silmas jaanuari lõppu ja nüüdsetki veel, -- veebruari algusest...!

See oli järjekordne 'nägemus', säärane, mis muutis minu elukäigu üldiseimat 'suunda'... Aga ma ei räägi, 'mida' ma nägin. Pole karta, et kunagi võiksin unustada... Kas oleksin võinud siis, -- kahe aasta eest, -- midagi sellest kõigest, -- mis tulema saab, -- 'uskuda'!

__________________________________________________________ __________________________________________________

Ööl vastu 4. märtsi '99.

Esimene sissekanne nüüd , uuel alustamisel .... , kuna peale "ava-sõnu" nimelt pole 'säilinud' ühtegi vahendamiskõlbulikku une-näolist pilti ...

Küll aga äsjasest --- kuigi , vaid osaliselt , see on kindel , aga siiski , -- milline tähendusrikkus!... 'võitsin enesele läbistamatu pantseri..., purustamatu ja läbitungimatu võlurüü... Unenäod jutustavad piltides..., määrava tähenduse omandavad seega kõik varjundid ja ... toimumise 'kohad'...

...Esimene säilinud pilt näitas --- noorukest ema ja tema last, väikest tüdrukut... Nad olid väga sarnased, kui neid vaadata... -- ilusad! -- kuidagi,-- nende soeng, juuksed olid sarnase tegumoega, peale selle, et olid, -- üksteise moodi... Ja -- neid vaadates... nad paistsid kuidagi – maha-surutud?, -- või lihtsalt selline 'asend'...? Näitamise 'koht' -- kuidagi eriliselt -- vahelduv, ei saa täpselt arugi, kummaline ja haarav teisenemine, esmalt? , nagu mingi kinnine ruum, kitsas, mis meenutas "ühis-transpordi-vahendile" omast, mõneti, ilmselt seetõttu, et -- seal oli juures palju inimesi... -- Teatud nö.- "arvustav kontingent" , mis koosnes peaasjalikult, muidugi!, -- vanaldastest naisterahvastest, säärastele iseloomulik, eeldusena "arvustav" meelestatus.

Hinnanguliseks objektiks oli siis too eelnimetatud paar , nad ütlesid midagi , nende kahe kohta , mille tähendus aga ei kandunud minuni... Järgnev lähtus kuidagi sealt, aga ei näe enam -- kuidas täpselt... // Pilt, -- "kaader" -- oli vahetunud... --mingi pingeline situatsioon, -- rünnak , mingile grupile... kuidagi... -- ja edukas rünnak, olgu lisatud, tunne nagu, et -- kiire ja tõhus, isegi -- "üllatus-rünnak"!

... Igal-juhul ... -- "vastased" jäid sinna hunnikusse maha ... ! -- ja mina , -- mina olin ilmselgelt -- 'võitmatu' ! Tõesti , varustatud mingi erilise läbistamatu pantseriga , pealaest jalatallani sellega kaetuna , .... Näen seda rüüd , ühtne , nii värvuselt(-- hõbedane? hallikas-sinine ?) , kui ka tegumoelt , (välja arvatud paar kollast (?) laiku ülaosas ) . See on -- 'kaitsva otstarbega' , ja -- see on nüüd minu oma !!! Selle funktsiooniks tean samas olevat varjata ja muuta haavamatuks --- liigun selles takistustesta , kiiresti nõtkelt . --- Näen ühte kuju nõnda liikumas , ja --- samas tean , et -- see seal olen "mina" , -- st.-- tunnen ennast -- "sellena seal" ... ! Haarav ja tähendusest rikas !

... Koht teiseneb jätkuvalt .... kõik teiseneb üha , otse -- peadpööritava kiirusega , järjestikku eri tegevusi ja sündmusi ,-- ainult ei mäleta täpselt ....

... Aga koht on ühel järgneval hetkel nagu -- vaatamisi nihestatud perspektiivilt -- Kura väikese toa sooja-müüri kõrvalt, lahtisest otsast , ainult ... sein on veel kinni... , nõnda nagu näeks ma --- aastaid kümme tagasi ? !

See koht seostub samuti tolle 'üli-inimesega' , see on kui nö.- "vaatamise- koht" ühel hetkel ? , tegevust sealt -- ? -- ei ole "säilinud" // -- täpsemini -- nö.-"üle-minekuid" ei ole vahendunud mäletamises , kaadri-vahetusi , vaatenurga teisenemisi , ja...

--- Mida aga tähendaks suuta hoida alal noid , nõnda nähtud 'une-näolisi pilte' , mida see tähendaks ! Just nõnda sugenevad ebatäpsused ja see "mitte-mäletamine" , siis -- kui "kaadrid vahelduvad" , uni suubub teise raamistikku , tegevustikusse ....

// Katkeid lisaks ... -- ei mäleta üldiselt paraku -- koht on muutunud taas , mõningases järgnevuses , seoses eel-kirjeldatud episoodiga --- pantserdatud ja haavamatu sõdalane "aktsioonis" (!) --- koht on aga kardinaalselt teisenenud nüüd --- miskipärast meenutamas -- Tallinna kesklinnas ühte "reaalset"

kohta , nimelt -- Eesti Panga sajandialguse iseloomulik hoone , Estonia teatri vastas , -- 'vaade' -- nö. - "suunaga" sinnapoole" just .//see võis olla ka nagu too vaatamine hiljuti sealt Sakala Keskuse aknast just täpselt sinnapoole! --Ühel erilisel hetkel , -- kui tundsin end eriliselt 'hästi'....! // Too eriline hoone , punastest tellistest , tornidega ehitis , plats selle ees ? ,teisenenud perspektiiv ,-- kõrgem! /.../ "vaatamise koht" , kuidagi . Seonduvat aga ei mäleta.

// Siiski , samas 'õhustikus' -- millises küll täpselt ! -- vahendunud kuidagi ka üks teadeanne -- nö.-"liiklus-oludest" -- milles hoiatati liiklejaid ,-- mäletan täpselt! -- võimalike ohtude eest talvisel sõitmisel . Täpsemalt -- ... "auto-katusel olev jääpangad? võivat sõitmisel maha pudeneda ja sattuda ...-- järelhaagise rataste alla -- põhjustades -- nõnda-- muidugi õnnetuse...!

Absurdne , igati kenasti , // kusjuures -- teadustaja- häälega käis nö.-- "pilt kaasa" .... Auto meenutas ,st.-"oli"-- muidugi too metallik dziip ,-- eilse järel-mõjudena! --kärugi teada . Ka "jää-lademeid" nägin , ja neid kukkumas , ja käru , seejärel autotki teelt välja paiskumas... igati õpetlik nö. !

See oli ka seekord üks viimaseid pilte , tegelikult päris viimane // muide, kuna raadio oli öösel mängima jäänud , võib otsida ja leida siin seoseid ... , tõesti , seda tean juba varasemastki , -- mingi püsiv nö.-"kõrvaline ärritaja" soodustab une-nägusid ,-- või nende mäletamist? -- sest raadio ju "äratas" mind seegi kord just .

// Mis asjaolu , muuseas alust andmas veel ühele oletusele -- vahest kuulsin sealt mõnd nö.- "temaatilist teada-annet" ,//liiklusest// mis tingis seoses eilse öö "ärritavaga" tolle viimase sümbioosse teada-ande .... ? Pole välistatud .

Olulised sellest korrast siiski vaid kaks esimest pilti , need mõlemad on tõesti erilisest tähendusest kantud ....

Meenutada neid...

// Üldiselt -- alates taas-alustamisest , siinse ülesse-tähendamisega , viimase öö elamus esimene suuremas osas nö.-"säilinud. Kuigi üksikuid katkeid , fragmente olnud varemgi . Ja milliseid küll täpselt ! Näib ,et just nõnda ongi ,-- igast unenäolisest rännakust jääb mingi , -- vähemalt üks -- eriliseim mälestus iga-päevasesse juhiseks. Midagi millest lähtuda, kui vihjest , nõuandest .

Nõnda näiteks tollele -- "tähtpäevalisele algusele" eelnenud ööst üks-ainumas mälestuse kild , kui tunne , -- märk-sõnaliselt vahendatuna kui : 'Oidipus'e viga ... ! Ka järgnevast ööst midagi sarnase kvaliteediga ,-- seekord siiski rohkem (konstruktiivsem!) --nõuanne. Märksõnaks sobiks sellele vahest "Saalomon" !("viga" sic!) , mida aga , muide ,-- siiski ei "järginud" .

Vahel jääb mälestuseks ka kui --"mälestuse mälestus" , tunne miskist olnust , nähtust.... Suurejooneline , aga ähmane mulje millestki ülimalt mastaapsest. Nõnda võiks öelda aga ka sageli.

Teinekord on seos igapäevasusega teravam , kuigi seegi nõnda alati , kuidagi . Nii näiteks , teisipäeva õhtune , eriline 'unenäoline rännak' ei jätnud endast küll konkreetseid mälestusi küll aga -- tunde millegi mõistmisest , millegi grandioosse näegemisest. Peaaegu oleksin mõistnud seda ....

* * * * * * * *

William Shakespeare: „Kuidas teile meeldib.“

„... Maailm on lava

ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.

Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel

on elus palju osi; vaatusteks

on seitse eluiga.“(II, 7)

„... Ei loo Indiaski pind

teemanti kui Rosalind.

Tuul sest siristab kui lind,

mida väärt on Rosalind.

Tuhmub maal, kui võlub sind

kõrval seisev Rosalind.

Muud kõik näod, te jätke mind,

Ilus on vaid Rosalind.“ (III, 2)

„... See tähendab vaid helgeid unistusi,

vaid kirglikkust ja armsa ihaldamist,

vaid jumaldamist, hardumust ja truudust,

vaid siirust, läbemust ja läbematust,

vaid puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2)⁵

ÖÖ vastu 5. märtsi...

Taas mäletada nii mõndagi , teist ööd järjest nüüd nõnda , üle pikema vahe ....

Esmalt oli episood , kus ma viibisin kuskil , kohal polnud tähtsust , ja mind vaatasid terve hulk noori tüdrukuid , mõtlesin , et nad olid ilusad. Või -- täpsemini , mulle meeldis see viis kuidas nad vaatasid.... Eemaldusid ja lähenesid ja silmitsesid mind uudishimulikult, uurivalt... Seda ka otsekui "seljatagant" , nõnda , et ma pigem -- "tundsin" kui nägin neid vaatamas....

Seda unenäolist situatsiooni "ajendanud" -- koht ja aeg on nõnda äratuntavalt lihtsasti määratav ....

--Silmas pidades toda teisipäevast käiku ühte kohta ...

Mis on aga uudseks , -- see avab nõnda nähtuga , unenägemist ühe teise mõõtme sisse ....

--- Ja nimelt ,-- võin seega nõnda 'näha' rohkemgi , kui --- "tegelikult olen näinud" .... ! Milline pretensioon , ennekõike,--- kuidas see küll -- 'tundus' !

Sest ma mäletan sellest veel üht momenti ,--- tundes end nõnda "seljatagantki" vaadelduna ,--- ma otsekui -- 'ärkasin' selles une-näos osaliselt ülesse ! -- st.- muutusin hetkeks kuidagi ,-- valvsamalt teadlikumaks .... !

Teine episood , eraldi-asetsev fragment ,--- mis uuesti meenus ,-- õhustik meenutas esmalt seda "Atu't" , või mida iganes , --õhustik põhimõtteliselt ebamäärane . Aga mõneti küll ,-- nt.-- "vaade" tolle aida otsa suunas , kus oli maha-raiutud saar , ja vaatamine umbes selle sihiga ,et -- "mida kõike veel annaks siia ehitada" ! (-nt.- sinna "aida taha" veel ühe maja kuhugi !)

--- See polnuks kui "minu mõte" --- ?! ---was ist das !?!

Ja veel ,-- stseen mingis lauda-taolises siseruumis, ka "missioon" oli nö.-"temaatiline" , midagi puhastada.... See midagi oli siis mingi poodiumi-taoline lavats , põrand , ja tekkis küsimuseasetus -- kuidas seda teha ?

Situatsioonis oli vähemalt kolm tegelast , kusjuures , mina-tegelane , kuidagi ,-- "lahtiseks" jäänud , st.- ei seostanud ennast "pakutud mina-tegelasega" .... ! See oli kuidagi teisiti , kuigi , sündmusest nö.- ülevaade just sellest "asukohast" . Teised tegelased - kujud olid noorem naisterahvas ,-- asukoht kõrval, lähemal ja mingi mees, võõras, eemal istumas nurgas ja kommenteerimas . Esimene "emotsionaalselt" neutraalne , teine kuidagi vastumeelne -- kas võõrapärane (vene?) aksent , või muidu ebameeldiv olek. -- Situatsioon lahenduse pakkus välja too --"naisuke"--- mis seisnes mingi uudses ja nupukas "reinigung"s - meetodis (poodiumi kattev turba-taoline kiht nimelt "rulliti kokku" , all oli puhas kile) ,-- millele järgnes "häälekas" kommentaar sealt nurgast -- , et naised olevatki nupukamad, või kuidagi nii.

Üldiselt nö.-"ebameeldiv situatsioon" , millele järgnes peatselt katkestus , nihe "uue loo sisse " ....

Kolmas ja viimane episood eelnes juba ärkamisele ---aga---- meelde tuli !!! --- too esimene lõik tüdrukutega --- peaaegu ärkasin ülesse , kuna --- ei saanud enam hingata !!! --- Täielik lämbumise tunne , läkastasin hulk aega , suutmata hingata ! Mingid,-- teadvusega,-- "murelikud" mõtted seejuures , teadagi , kuigi -- ilmselt tänu sellele mäletan üldse seda episoodi , kuna mõtlesin seal ka seda , --- et 'peaksin ' mäletama ! Tõesti , -- tähelepanuväärne ! -- Eriti kui veel seostada meenunu ülal-kirjeldatud hetkega kui-- teadvustasin suurema valvsusega mind vargsi takseerivaid pilke,-- ja seostada järgnevuses ! -- Ülimalt tähelepanu-väärne !!

Niisiis kolmas ja viimane episood --- nö.- "ajalooline" , igati --- ja nimelt tegemist paistis olevat lausa -- vanade roomlastega -- ! -- Üldiselt,--- lõik nagu filmi-kaadrist -- metsa serval terve hulk kirevates ajaloolistes kostüümides mehi , vahelduvalt suures ja väikeses plaanis . Säravad rooma - pärased ribalised soomus-rüüd , purpurist toogad , jms . -- igati "ehtsalt järeletehtud" õhustik !

Episoodi rikastasid ka repliigid , piirdudes siin aga vaid lühikese "sisu-kokkuvõttega" , kuigi , -- veel ärgates oli peaaegu meeles ka paar täielist "tsitaati" ! --(-nt.- mingi nali "muhhamedi ja mäe" vaimus!) Ühe-sõnaga ,-- mingisugune kokkutulek , kollokvium , elik -- sõjaline nõupidamine , lepingu sõlmimine.

Asi kulmineerus igal-juhul lausa -- piduliku vande- andmisega ! Millele eelnes aga väike kihutustöö ja sõna-sõda .... Osad olid nagu nö.- "kaamera pool küljes" , otsekui -- "üle- õla filmituina" ja need/see oli/d kõigiti "rohkem" mina/meie -- teised olid keskmises plaanis eespool ja olid siis nagu -- "teised" ...

Lõpus oli siis moment , kus öeldus vande kinnitamiseks tõsteti pea-kohale mõõgad, üks teise järel .... See kes tegi seda viimasena , meenub kuidagi väljapaistvamana , heledad juuksed , põhja-tüüpi mehenägu , aga -- roomlane ...

Ja siis ,--- vaade tema mõõgale, hoidis seda erinevalt -- madalal ja ees --- mõõk suures , siis ,-- ülisuures? plaanis --- detailselt -- eriline tegumood -- lühike ja ebatavaliselt pika pidemega ,nagu mingi viimisteletud "klots" veel pideme ja tera vahel, ilma käe-kaitseta --- küsimus kerkib --- kust ma teadsin , et roomlastel 'olid' sellised mõõgad --- ? Stseen oli kõgiti pikem ja liigendatum detailides aga peamine on ehk siiski -- tundes vahendatud .... Ärkasin kuidagi väga äkki , ühe ropsakuga , millestki une-näolisest tingitult ? ----

* * * * * * * *

Vastu 7. märtsi

Vähem ja katkendlikumalt , kuigi , -- ei saa öelda , et -- und ei näinud ... Isegi väga katkendlikult vaid , fragmente siit ja sealt --

-- näiteks see -- hunnide sõjaväe killavoor, saksa tankid, olid need "Pantrid" , -- või isegi -- "Könings-Tiger"id -- ? Igal-juhul oli seal tank , mil oli ,--- isegi -- "järelkäru" , jah seda see oli , bensiini-paak oli seal , ja midagi sellega seoses....//-- nukk ?! --'kuju' ?? // Absurdselt , groteskselt seostamatul kombel , ühte tuttavasse taluõue , nagu viimaks isegi --- ?

Eelnevalt ? oli episoode ühest kunatisest "Schlacht-Feld"ist .... See oli kui metsa kasvanud , või siis metsa sees , lihtsalt .... -- seal olid omanäoliselt kummalised "mälestusmärgid" , vormitud kivi-tombud kirjadega , siin ja seal , puude vahel , väga tihedalt .... , selgitused kõlasid taustaks aga mälu ei vahenda ....

Sinna "mälestuste-välule sisenedes , nägin eemalt teisigi huvilisi , kaasaegses lahingu-varustuses sõdurid eemaldusid paarikaupa mööda teed .... viies neilt pilgu "endale" , märkasin , et kannan samuti laigulist moondamis-vormi ....

Sealt jõudsin , kuidagi , ühte ruumi , mis asutus see küll oli ? -- kõrts , võõrastemaja ? --- Sealne õhustik , trepp teisele korrusele ? -- ja sealne "peremees" .... ja tema seif ! --- kuidagi mul õnnestus see lahti "muukida" ja -- seal sees olid --- kulla-kangid , ilusti reas .... ! (see seif nõnda!)

Ja mis mina siis tegin ,-- ? -- ei midagi erilist , nimelt vaid -- "närisin" ! ühel kulla-kangil otsa ära ! Näritud kulla-kang ! Siis panin tagasi ,kuna tundsin "süümepiinu".... Mingid nö.-"selgitused" ....

Üldiselt väga seostamatult , ehk siis ,-- mäletan just nõnda vaid .... ei tea,.... ---- MIDAGI OLI VEEL ,--- AGA KUIDAS ....? --- ' l i n n u d ' , -- kust küll mulle meenuvad need linnud !? neid oli väga palju , seal .... , nad olid seal --'tähendades midagi' .... -- mida ?? , kuidas küll ?

Ka eelnenud ööst midagi mäletada , kuigi samuti ,-- karaadi võrra,-- "madalama kvaliteediga " kui varasemad mõned korrad . -- Millest see sõltub ? -- Mõtle selle peale*. Kuidas kõlas üks lausutud maksiim ... ? ---

Sealt pärineb mäletatavana vaid üks pilt , kuigi kestev ja terviklik säärane . --- Tegevus toimus Kura vanas taluhoones , ja -- see toimus -- kunagi "ammu" , kaua aega ajast tagasi .... Sest maja oli veel endine .... "Mina" tundis end samuti noorena , kuidagi . Kui üritada aega täpsemini määratleda , -- see võis olla kuskil --- päris alguses , nii nagu neil piltidel , aastaid kümme või isegi -- alla seda ....

Rohkem , kui kümme , vahest isegi viisteist aastat tagasi ! Mis aga oli ka märkimisväärseim tõik sellest korrast . üldine õhkkond oli kuidagi -- kergelt vastumeelne ,-- ja nimelt rõhutatult nö.- "perekeskne olemine" seal nõnda , kuidagi .... Tegelaskujud , surutud õhkkond ,mis ilmselt iseloomustab just väikelapse maailma . Jah , perspektiiv oli just säärane .... "Mõõga - võitlused" ühes kindlas kohas , seal nende kunatiste lati-virnade peal , --- ma järelikult -- mäletan veel sedagi .... ! Mida kõike küll !

Ahistus aga murdus sisse kui ärkamine ja kõigel oli jälle tähendus ühtäkki ...., vähemalt ,-- ma arvasin nii ....

***************************

ÖÖL  vastu 8. märtsi .

Tagantjärele meenutamisi , viimasest korrast nõnda seni.

--- See oli nõnda .... Esimene pilt , järjestuses kindlasti esimesena eraldi välja-joonistunud --- tüdrukud , tüdrukud! --- neid oli rohkem koos ühes kohas , nägin neid kõikki koos seal , paljana , osaliselt vähemalt .... rinnad , kaunid saledad kehad , siredalt veetlev hoiak , vaba poos , kuidagi keskendunud olek ..... Lähimaks paralleeliks võin oma reaalsuse une-näolisusest meenutada viimase suve , juuli , üht peatunud hetke -- oli samuti koht , kus oli palju noori neidiseid koos , napis rõivastuses , pea alasti , läksid ja tulid , noored rinnad kenasti prinkis .... -- olid ajad !

Hilisemad pildid sellest ööst hoopistükkis teist masti ....

-- näiteks see --- mingi villa lõuna-maise mere kaldal , palmide varjus mere-rand , sõites dziibiga mööda vahust rannajoont

, perspektiiv osutamas kaugele eemale nõnda seal , mõte või vestluse-teema --- siin on palju haisid , neid oli tõesti seal eemal , mustad selja-uimed lõikamas vett....

Nõnda , järgnevuses, jõudes ühe vana maja juurde (koloniaal-stiilis?) , puust ehitis , tornide ja terassidega , -- mahajäetud võõrastemaja ? Mingi tegevus seal sees , mingid "funktsionäärid" , kummaline kaev ...? (-- "hai-oht"!)

Hilisemas säilinud lõikes samuti nö.-"arhidektuuri-teemaline" , näidati mitmeid hooneid ,vist kolme järjestikku --- talvine maastik , mingi -- kas omandi või autorluse seos , "minaga", kes on aga vanem mees juba .... ! Või kuidagi teisiti . Hooned on erinevad , omanäolised , nähtud eri rakurssides --- üks on ruumikas ühtne hoonete-kompleks , modernses stiilis , ruut-tahukaist , puust , musta värvi katused kui ruumi-klotside äärised . Siis ei ole talv seos , ähmane , selle esimese "koloniaal-stiilis" hoonega , -- otsekui --"edasi minnes" , koht on sama ,-- kas mingi võõras maa või kauge saar --- nõnda selgub saatva "kaaslase" jutust ("giid"!).

Talvine maastik, -- "kandub" nö.- korraks Maidla tagahoovi , kaugesse aega ,ja teise perspektiivi , vana koer ja midagi veel .... Siis aga juba kuskil mujal , on talv , vanem mees ja saatja silmitsevad vastvalminud hooneid -- üks neist , kõrge ,aga kuidagi ebaharilikult kitsas , rist-tahuline hoone , omandina teadvustuv , mingi maja oli nagu veel , kuidagi ....

Üldiselt , -- see oli ka kõik , mis mäletan . Kahel järgneval ööl , siiani , pole aga mäletanud midagi ....

********************************

ÖÖ vastu 14. märtsi ....

Eelneval viiel ööl pole peaaegu midagi mäletanud ....

Küll aga näinud .... , aga see viimane kord oli erandlikeim.

Kuidagi .... -- ääretult vilgas oli see tegevustik kõik ....!

Üks katkend sööbis eriti mällu , vahest nõnda : "mäletasin seda magadeski juba" !... mingi eriliseim atmosfäär , võõrapärane injentöör , kuidagi .... , situatsioon ülimalt pingeline.... --- Üks noor kena naine oli seal , noor daam , see nähtus tema hoiakust , "aksendist"(!) ..... Ta laskus trepist, ja --- vaid nõnda ma nägin teda siis selgesti ....

Nii ma ütlesin hiljem , kellegile selles une-näos..... ja jätkasin : .... pea taga oli juustest kuhil , näitasin käega kus , .... tumedad juuksed .... , veel midagi ? , rõivad .... -- see kuidas ta laskus sealt trepist .... , midagi võigastki järgnes siis ...., roim, kaalutletud mõrv .... kuritegu ..... selle noore naise vastu ! --- Teda ei olnud enam!, midagi jubedat näidati , seda kui sümboliseeris .... tükk inimese luud .... , selgroo osa vist, kedagi oldi tuhastatud ..... !

Hiljem ma selles une-näos kui kirjeldasin seda kellegile , osa-võtlikeile kuulajaile (femina) ..... , neid võis olla rohkem , mäletan tunnet ühest vaid .... , rääkisin mida olin näinud , jah , veel midagi --- üritasin määratleda noore naise pikkust, näidates käega hinnates endast umbes peajagu , või rohkemgi allapoole ...., samas korrigeerides , et ei tea , kuna olin teda näinud vaid --- trepist laskuvat ....

See toimus hiljem , aga seoses eelnevaga , nagu ka kõik sellest ööst mäletatu .... Otsingud , küsitlused , noore naise saatus ei olnud veel teada , või siis : otsustatud , või : ei teadnud seda teised vaid ? --- Kuhu oli kandunud tegevus selleks hetkeks ! --- Istusin voodi serval , Maidla vana maja väikese toa kunagises "vormis" , (mamma voodi , veel kapi taga nagu kunagi , vist ...) --- istusin seal ja hoidsin käes mingit kalkulaatorit , öeldes selle kohta samas , et see on -- kuidagi -- et see on "viimistletum riist" , -- polüfunktsionaalne .... , oligi nõnda ..... --- Paar küsimust siia vahele : kas ma alles seal kohas , sain kuidagi teada , et tolle noore ? , või miks nüüd juba pigem ,--- vanema ?? -- naise saatusest ? , ei vist seda mitte .... /Miks tundus see noor naine seal alguses kuidagi --"võõrapäraselt tuttavana" -- ? See mälestus on äkki -- 'väga selge'...! -- uskumatult selge, ühel hetkel oleksin ma kui, -- nüüd ärkvel!-- seal olnud taas ! nõnda nagu siis, kunagi!

--- Mida tähendas see vari mis libises minust üle nende sõnadega..., Otsekui... mind oleks puudutanud mingi nähtamatu 'linnu' tiib .....

// --eksisid , mitte see , vaid keegi 'teine' , kelle kirjad sa eelmine päev põletasid ! //

See oli 'kinnitus' , sa ju tead seda , --- see oli just nii .... --- mina ei ole kedagi "põletanud" .... ! Aeg 'ärgata'!

s i c

See on teine "kirja-koht" --- Hilisem , see mis jätkus , selles unenäos ei ole aga kuigi mäletamisväärne .

Kuigi seostub varasemaga , nagu öeldud , --- lähtub kuidagi otseselt sealt , mainitud "istumise kohast" --- nt.- telefoni vahendusel , mingi "patukahetsuslik tegu" -- lubadus hoolitseda ? , ei , kuidagi konkreetsemalt -- tolle noore/vana daami mingi lähisugulase eest -- poeg ? , miks aga -- kunstnik ? --- Igal juhul : mõeldud tehtud ,--- kohtumine oli huvitava "teisenemise" hetk --- kujuteldud vanem "poeg" , osutus kuidagi -- "oodatust nooremaks" --- ja kuidas täpselt ! --- sõna-sõnalt: "teisenes" minu pilgu all ... ! --- kujutlus vormus kuidagi kirjeldamatul kombel -- ümber .... ! --- kuni too osutus , -- õigemini -- moondus -- mingiks jõmpsikaks , millega ühes ka "mina-tegelane" kuidagi teisenes ....sealtmaalt kõik nö.-"lapse perspektiivist" vaadelduna ,// üldse , asi muutus kuidagi groteskseks , jampslikuks , järgnes peatselt ka ärkamine ....

Siiski säilinud , üks viimaseid pilte, mingist võõramaisest linnast , selle tänavast , see võis olla mingi lõuna-euroopa linn , nt.- Balkani .... , türgi(inglise?) mõjud , aga siiski mitte islami areaalist .... , vahest hoopis -- hispaania linn , miks just -- Gibraltar -- ?-- // Olgu , vaevalt , et seda kunagi kuskilt "teada saan" ! --- / Seal need jõmpsikad siis jooksid , seiklesid , --- // -- meenus midagi väga äkitselt : üks pilt -- nad teenisid raha , õigemini -- "korjasid" seda , üks , väiksem hoidis käes suurt paberist kotti , kuhu mõõdujad münte heitsid , see oli mingi trikiga saavutatud , nimelt ....

Veel üks katke sealt .... -- jõmpsikad sooritamas mingit akrobaatilist ? "trikki" .... , vähemasti üritasid seda kuidagi , -- pealt - vaatajad kogunesid koheselt nö.-"taustal" , tegid seda kuidagi -- "hasartselt" .... , keegi -- "hiilis" (!) lähemale , käed õieli .... ärkasin .

Päris kena text , pole midagi öelda .... ! Otse kirjanduslik! * !! --- Teistsuguse olemise antus , jumalik Uni , suurim geniaalsus , kosutus, rõõm .... !

Noh , see oli nüüd jälle -- "teisest zanrist" .....

Üldiselt : see mäletamine sõltub eriti sellest kuidas täpselt ärgata , kas asud kohe meenutama või mitte . Lisaks tausta-muusika , ühtlane , aga varieeruv .... , mõnda-teist võiks veelgi katsetada , ja -- lugeda midagi! --

Eelnenud viiest ööst aga tõesti, -- ei mäleta pea midagi... -- Vähemalt kolmest esimesest küll mitte, või siis ainult seda, et ma siiski "und nägin"... Kahest viimasest ööst aga üksikuid katkeid..., õieti küll kaks pilti vaid... -- ei mäleta täpselt... Eelviimasest ööst -- paistab, et -- samuti mitte! Kuigi veel äsja -- "mäletasin et mäletan" ! Mine võta kinni ja saa aru! --

***********************

William Shakespeare: „Kaheteistkümnes öö.“

„... Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?

Kas olen hull? Või on see unenägu?

Mu meeled lummus kastku Lethesse,

las magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1), lk. 317.

„... kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline, kunas need üle antakse.“ /.../ „Vaadake, et te hästi hardalt kuulate, kui narr loeb hullu jutlust.“ /.../ „... kuid loen hullu jutlust; kui teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis lubage, et kannaksin seda ette täie häälega.“ (V, 1), lk. 330.

W. Shakespeare: „Troilus ja Cressida.“

„... Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest lahti võtta.“ (II, 3) lk. 373.

„... Cupido, tee, et siin kõik vaiksed neiud

saaks pandarustelt kambrid, sängid, peiud.“ (III, 2), lk. 389.⁶

____________________________________________________

'UNE-NÄGEMISES'! Esimest korda siinsel unenäo maastikul midagi sellise tähenduse-rikkusega! Nimelt eile õhtul, -- 15. märts, midagi sellist viimasest ajast vaid korra, -- kahe nädala eest, ja siis ma ei mäletanud midagi. Midagi oli vägagi erinevat!, kuigi ka siinselgi väga eriline tähendus kohati. Kuidagi on alati 'teada' -- kui oluline on see, mis nähtud... Aga eilne! -- otseses seoses ühe pöörase sõidu ajal toimunuga ! Kuidas täpselt, tunnen nagu oleks mulle sellega -- midagi -- 'näidatud'...

Sellist 'nägemise' viisi iseloomustab mingi eriline selgus , kuigi see hiljem veidi taandunud . --- Ma ei mäleta algust? , järjestus on kuidagi ebaselge .... Mingi hämmastav vahetuse moment -- ma justkui -- tõlgendanuks ümber mõndagi eelnenud päevast nõnda , mõistnud just nõnda alles ....

Üks pilt ? -- ei , rohkem kui "pilt" -- seostatud ajalõik , nagu filmi-kaader , --- ma läksin mööda Tallinna tänavaid , praeguses ajas , nii nagu olin läinud sel päeval just .... Hoogsalt , tuttavad kohad ... -- Sügav tähendus siitki , mitte tõlgendamise , vaid aimamise tarvis .... Nägin end nõnda minemas .

Vahepeal oli muutunud ümbrus , võimalik , et ka sidusalt , isegi tõenäolisem just viimane . Mingi talvine äärelinn , tundmatu koht . Majad , hanged tee ääres , bussi peatus (millega tuldi ?) , ja -- see koer .... , kuidagi kesksena ja -- rohkemat kuidagi grotesksel moel -- kui "ainult koer" ....

Teised , olid , -- samad ? ; teised olid , -- kuidagi . Midagi leidis aset . (ma ei saa aru , miks peaks see koht seostuma praegu Tartu äärelinnaga , ülemöödunud aasta lõpu "kohaga" ? ) --- Sealt edasi , kuidagi , mingisse suurde hoonesse , nagu mingi mahukas "kultuurimaja" , mis muljet süvendas seal asetleidev -- "maskiball" , ei ,-- pigem mingi "laste etendus" , osaliselt oldi groteskseimal kombel maskeeritud , väikesed , aga uskumatult moonutatud kostüümides tegelased. Kogu situatsiooni mingi eriliselt painavgi õhustik . Ja ,-- midagi oli seal veel , kuidagi .... Seal samas hoones , -- kuidagi ,-- ka selle nägemuse keskseim lõik , järgnevalt .

Seda vahendavad 'lõikavalt' kaks une-näolist pilti ---

--- esimene: mingi uskumatult kõrgete astmetega trepp , väga kitsas , valgest kivist , nagu vanades rüütli-losside torni-käigud. Uskumatult kõrged astmed -- pea rinnani , kohutav vaev , mida tundsin sealt -- ülesse ronimisel , ja -- vaadates ülesse -- kaks tüdrukut , vaadates üleoleva muigamisega , mingi "vaikse võidu-rõõmuga" , täpsemini , tagasi -- minu poole "ülevalt alla", otsesõnu , ometi ,-- kuidagi mind järgnema kutsudes samas . Nemad ise liikusid seda treppi mööda -- "lennuka kergusega"...

See on nii eriliselt sümboolne , et lõhnab "lausa konstrueerituse" järele ! Üks moment veel -- vaadati seal kui -- "lapsele" , aga mitte -- "emalikult" , tee vahet ! , samale viitamas ka trepi grandioossed astmed , kuidas küll !

Aga peamine "puänt" pole veel räägitud ! Järgnev episood , otseselt eelnevast lähtuv -- otsekui oleksin -- seda treppi mööda jõudnud ühte -- 'kitsas-kohta' .....

Vapustav tähendus , vaikselt vapustav .... --- Olin mingi väga kitsas tunnelis , ülespoole ronimas , jalge-all haigutamas 'eba-kindluse tunne' .... !!! -- üks koht oli nii kitsas , et end seal vaevaliselt nihutades , mõistsin end vaid -- vaevu sealt läbi mahtuvat ..... Ometi olid mu pea ja õlad juba läbi , jalgade all aga -- kukkumise tunne .... -- ja ees , ees --- avanes lai koridor .... Seal seisid mõned naised , kolm täpsemini , -- kaks veidi eemal , mitte kohakuti , üks veidi lähemal minule seal "augus" . Kõik vaatasid minu poole -- kirjeldamatul kombel..., lähimat nägin selgemini ja ka -- "tundsin ära" ( see sama , seal, kes sõidu ajalgi!)

Kõik vaatasid , aga -- pigem pilkavalt , mitte aga kaastundlikult , nagu mulle näis seal "kitsas kohas" kohane tunduvat ..... Pilkavalt , aga mitte vaenulikult .... -- kuigi -- kätt mulle ei antud . ---- ! Kuigi ,-- ma ka ei "palunud" kuidagi , ei rääkinud , vaatasin ainult ...-- kuidas täpselt!

Mingi piinavalt ebakindlust väljendav -- 'aeglus' selles situatsioonis sees . -- "teiselt-poolt" aga ülimat enesekindlust ja tegutsemise valmidust , kuigi -- ka vaid vaatasid .

Kokkuvõttes ,-- midagi nii otseselt tähenduslikku ma ei olegi kui unes näinud. Nii otsesõnu tähenduslikkust.

Seda , mida nõnda nägin aga -- annab veel 'mõista' ....

Ka viimasest ööst //vastu 16. märtsi // ,kuigi vähe.

Peamisena ,-- erootiline une-nägu , mil -- samuti !-- kõige otsesem seos eilse ja toimunuga !! -- seos on , vähemalt, tetravalentne !!!

.... Mingi üritus , kuidagi ametikohustustega seotult . Saalitäis rahvast , esmalt alamal , siis ülemal positsioonil , otsekui -- ametisse vannutamine .... Esmalt astusid ridamisi ette ühed , siis -- "meie" , alguses ,-- iga rühma ette üks , korraga aga oli "meid " palju ... mingi eriline 'kiirus'....

"Üritus" aga jätkus samas .... , ühtäkki oli mingi tüdruk minu lähedal .... , minu vastas , tundsin ta keha enese vastu liibumas .... -- ta oli väiksemat kasvu ,tumedate lühikeste juustega , seljas hall lühike seelik ja mingi tume dzemper .

Erootiline "akt" , mingil -- 'viivitleval hetkel' -- keha , keha vastas -- ülimas naudingus .... , väljakannatamatu nauding....,

Siis , teine koht , --süüdistav hoiak , kuidagi , miskipärast ,--- emotsionaalne purse temalt ja leppimine siis.... Se oli kuidagi -- "kestvana mõeldud " leppimine seal . Sel oli mingi konkreetne (vastava-teemaline) järgnevus .... , kestvus .Üldiselt kõik , olulisem ,mis mäletatud sealt . Kes see oli?// Nime ei tea aga tead küll -- kes see oli ! Meenuta: eelmine päev! //

*************************************

MINU SENISE ELU KÕIGE VAPUSTAVAM

'UNE-NÄGEMINE' ! LEIDIS ASET TARTUS , ÖÖL VASTU

-- 31. MÄRTSI , 1999 AASTAL .....

SEE OLI ROHKEM KUI REAALNE , SEE OLI ÜLIM TÕELISUS ISE ! SEDA EI SAA EGA TOHIGI SÕNUL VAHENDADA . SEE JÄÄB MINU ENDAGA .

KEDA MA NÄGIN ! KUIDAS MA NÄGIN ! JA -- 'MIKS' !

MA EI UNUSTA SEDA KUNAGI , LOODAN VAID , ET KUNAGI 'NÄEN' NÕNDA ....

AINULT SELLE ÜHE IMELISE 'UNE-NÄGEMISE' TÕTTU, KUI MULLE VAID TÕELINE 'VÕIMALUS' ANTAKSE !

MA OLEKSIN VALMIS 'OTSUSTAMA' OMA ELU KÄIGU .

**********************************

20. APRILL , KURA'l

Ma ei ole siia kirjutanud, kuigi -- ma vahel, peaaegu, et 'näen'.... Näen, mis toimub minu unedes. -- Sest: milleks püüda vahendada vahendamatut, midagi, mida põhimõtteliselt ei saa sõnadega kirja-panna... -- Ma mõtlen: seda 'tunnet', teisiti-olemise sõnulseletamatut õndsust, rõõmu kergemast olemise antusest!

Kuigi, ma tean, et unes me kuuleme sõnumeid. Ja veelgi enam: need on rohkem kui reaalsed. Või: see, mis tulema saab...! Seda ei ole võimalik aga selgitada. -- Pärast seda ühte ööd, ei ole minul enam kahtlusi... Ei ole olnud ka varem, ma olen elanud -- oma une-nägudes! -- On inimesi, kellega ma olen rääkinud rohkem "unes kui ilmsi"! -- See on täiesti tõsi, meenuta selleks veendumiseks vaid seda ühte...! ja seda, seda! -- Mida ma küll teeksin kui ma ei oskaks -- 'und näha`...? !

_______________________________________________________________________________________________________

Pühendusega -- Florinda !

' U N E - N Ä G E M I N E ' !

____________________________________________________________________________________________________________

[Benevolio:] "... Ah, vend, eks tuld ju teine söö,

uus vaev teeb kergeks kanda vanad valud;

pea pööritab – teispidi vurri löö,

uus tusk sind tabab – hõlpsalt vana talud:

niipea kui vastne haigus silma nakkab,

su vana tõve mürgi mõju lakkab.", (lk. 113).

[Mercutio:] "... Mab`i? Ütle, kes see on.

Kes? Haldjast ämmaemand. /.../

... teeb sõitu üle magajate nina.

/.../ Ning neidusi, kes selili on heitnud,

see nõid käib painamas, et kandma õpiks (lk. 120).

nad tublit koormat, mis on naise osaks.

Seesama nõid...", (lk. 121).

[Julia:] "... Peaks võtma arm

vaid mõtteid saadikuiks: need kümme korda

on väledamad päikesekiirtestki,", (lk. 142).

[Vürst:] "... Kas näete nüüd, mis roosk

te vaenu nuhtleb? Taevas seadis nii,

et armastus te rõõmud hukutas!

/.../ Siit mingem, kurtkem kaotust, mis meid lõi.

Mõnd andestus, mõnd nuhtlus ootab ees.

Ei ole loost küll kuuldud kurvamast

kui lugu Romeost ja Juliast.", (lk. 195).

William Shakespeare: „Romeo ja Julia.“⁷

21. April 1999.

See on siinse kirjutamise vabanduseks. Proovida nõnda ehk viimaks, -- teadvustada enadalegi, mis ma -- 'näinud' olen...! Mitte suutes seda! kõike! vaid "enda-teada" jätta, siis kirjutada sellest ometi! Ja teisalt: järgneva sihiks saab olla ka seatud lihtsalt, -- ülesse-tähendada ja, kui võimalik, siis ka -- analüüsida nähtut, liigitada, kuigi -- ma tean juba ette, et see ei ole võimalik.

Konkreetseks ajendiks , ja eellasekski , üks teine kirjutamise koht ja viis --- Lorièn ! --- mis ometigi ju tähendab ---- kohta , milles viibiminegi juba on kosutuseks kehale ja rõõmuks vaimule .....

Sinna ma tähendasin ülesse üle kahe aasta ühe ajalõike unenäolised nägemused, ja/või -- unenäod. Sealne ammendas ennast , sihituse mõtteis ---- tuleb nõndagi ! --- 'vahet-teha' , ja mitte pidada oluliseks kõike , mida vähegi mäletada õnnestub . Kuigi , see oli ka õpetlik --- üks periood ajas : märtsi algus, enamjaolt , aga --- kahe aastase vahega ! --- Aastad : 1997 -- 1999 !

Viimasest ajast aga nii mäletamis-väärseid 'nägemusi' , et varasem kui kahvatunud selle kõrval viimseni . Pean siin silmas--- 'tähendusest rikkaid nägemusi' ... Millega seoses, on kerkinud aga ka küsimus: on see siin õige koht, säärase tarvis ? Mitte asjata ei ole siinne pealkirjastatud kui pühendusega --- 'Florindale' ....!

Selle küsimuse pean ma lahendama , enne , kui jätkan siin...

Neljap.22.aprill.

Ma jätkan siiski.... Edasine otsustab kui kujuneb. Nõnda alati. Selge, et nood uued kohad nõuavad selginemist eelnevalt,--kuidas täpselt , millest ja kuivõrd .... Ometi ma ei taha ülesse märkida siia tavalisi une-nägusi , vaid -- ma soovin vahendada sõnul üht erandlikku 'tundmust'...! -- Nõnda erandlikku, harukordset ja jäävalt seni-olematut, et tean juba ette end ebaõnnestuvat siinse katse kallal.

Tänase öö nägemused. Ma ei mäleta neid, ma ei tea miks. Nõnda enamjaolt on olnud nüüd viimasel ajal, miskipärast. -- Aga -- ma mäletan siiski! mäletan üht tunnet -- see oli midagi nii -- 'hingematvalt suurt' ! -- et ma ei võigi seda pelgalt mäletada .... Uskumatult imeline, grandioossne tajukogemus, midagi, millel ei olnud piire...! -- ja ma "ei mäleta"...

Kuigi 'tean', et tundsin siis aukartusega segatud jahmatust, täielikku -- mõistmist, teadmist? Nägemuse arusaamisest sugenev õudusegagi piirnev jahmatus ja aukartus! See oli täna hommikul, ma ei tahtnud tõusta lootes näha midagigi vastavat .... Kui ärkasin , oli mäletada vaid kilde millestki seni-olematust... -- ' S U U R E S T '...!

Kust läheb 'une-nägude' piiri-joon, kuhu tõmmata see piir, mis märgib seda, mis on ärkvel , mis on unes --? Ma tõesti, ei ole selles sugugi kindel..., ma ei tea! -- Selle markeerimine on võimatu , kui kahtled selles , siis meenuta alati noid .... 'linde' ! .... , üleeilsel hommikul veel.... / Ja tänagi hommikul! kuigi et teisiti, kaugelt, aga ma nägin siiski...! Mõlemaid ! lendamas, kui pikeerimas seal eemal, nende hüüdeid ! -- Siis ja ka nüüd -- mida ma nägin "ilmsi" ja mida ma 'nägin' unes-olemise piirimailt... ?! -- Ma arvan, et see küsimus ei vaja vastust... --- ma 'nägin enamat' ...!

Laup.24.aprill.

Kirjutades mujale mulle ühel hetkel näis , et ma --'mäletan'... ! -- Jahmatav elamus, meenutades viimast ööd. -- Kas võib olla, et ma ei ole 'märganud' midagi ääretult olulist...? Loodan, et mitte aga... Algusest: st.- küll -- viimaste ööde unenäod, -- ma tean, ja täiesti kindlalt, et ma näen iga öösel midagi unes, aga -- hommikul kui olen ärganud ma ei mäleta enam. Või siis vaid esimesel viivul, midagi, või siis: nii nagu üritasin sellest kirjutada siia ülesse -- mäletan mingit tundmust, ähmast, kuid lõputult jahmatavat...! --- Midagi, mis on jätnud endast mulje kui millestki grandioosse tähtsusega elamusest! Midagi, mille kirjeldamiseks ei saagi jätkud sõnadest. Ma ju proovisin ju siia siis kirjutada. Isegi loeksin sealt vaevu midagi välja nüüd.

Ja ometigi, -- midagi olulist on olnud, tõesti ! Ääretult olulist isegi ! Midagi, mis on -- täiesti kindlalt enamat kui ainult "tavalised unenäod". Neid viimased ei tarvitsekski mäletada, kui... ma nende radu mööda poleks täna hommikul -- kui täiesti juhuslikult! -- sattunud mingitele varjatud, või -- maha surutud?! --- mälestustele.

Suvaline unenägu, jällegi "vanadest roomlastest", paistab olevat pea lemmik teema kohe, seekord siiski ilmsel kombel loetud raamatu mõjul (Claudius) -- midagi, mil poleks tähtsust, kui koos sellega ei meenuks -- ääretult ebamäärasel kombel, paraku ! -- Ühe tüdruku või tütarlapse kuju, tema lähedus! Hetkeks vilksatav lähedus! ainus, mida mäletada suudan...! -- Tema olemus, tema sire ja veetlev keha minu lähedal; eriti -- tema ilmne ja otsene 'tegelemine', või -- pühendatus minule...! -- 'Tema' on -- 'seal'! -- alati vaid minu pärast ja minu jaoks!

Proovi seda mõista! See on ometi konkreetne 'mälestus', olgugi ma ei suutnud seda kohe mäletada, -- tänasest ööst veel ometigi! -- Ja veel: see öine külaline, kui ta nüüd teadvustus! --vihjas ka oma varasemate külastustele!, tehes seda kindlasti etteheitega! -- Ja nimelt: on säilinud üks palju eredam mälestus varasemast ööst, mida ma ometigi ei ole "mäletanud", teadvustatult! -- Raske uskuda --- see oli ometi ülim sulnis õndsus! -- Nägin ---'Teda, seal ' --- täiesti selgelt, 'tundsin' ta ju ometi äragi ! Ta oli minu juures, ma hellitasin Teda! -- Ja Tema naeris! -- Imeline asi, see juhtus ometigi veel ühel hiljutisel ööl, ja ma ei ole seda siiani teadvustanud?! Raske uskuda.

Ta naeris ja õnnestas oma lähedusega, tütarlaps, mänglevalt, lapselikult -- naiselikult, -- hullutaval kombel! Tumedad pikad juuksed, armas nägu , mida näen nagu kõrgemalt ja kõrvalt, ometi -- väga lähedalt. Ta oleks kui minu sülle roninud ja end seal 'väikseks teinud'... ! -- Jäädes ometigi, -- ülimalt veetlevaks nooreks naiseks, kes ise seda kõige paremini teab...! -- Kinnitan seda Talle, suudeldes Tema rindu...! -- just selle koha peal mäletangi seda 'naeru' ...!, mäletan ka 'Tema' kuidagi -- vargseid, altkulmu pilke, Ta vaatas mind kuidagi ... madalamalt ja kõrvalt ... -- ja väga lähedalt ! --- Otsides minu lähedust ! ----

Mida see küll tähendab ?! --- See oli ju nii, ning mina mäletasin nii --- 'hilja' alles..., mõistsin alles nüüd, nagu olnuks 'üks osa' minust siiamaani unes...! Kummaline asi! -- selleks ma ju siinse kirjutamise koha avasingi üldse!, just selliste -- 'unenäoliste kohtumiste' ! -- jaoks ainuüksi! Ja -- Raske uskudagi, ometigi, -- midagi sellist -- midagi nõnda võrratut!, nagu mäletasin Tartust!

-- Viimasest märtsi-kuisest ööst! -- Midagi mida jään alati tänulikuna mäletama, kui ülimat õndsust, müstilist 'kohtumist'! -- Ma ei ole sellest veel siia kirjutanud, olen kirjutanud mujale. /.../ Mõistsin praegu ühte võimaliku 'tõket' mäletamatuse teel -- selle kohta võid lugeda siinse esimese kirjakoha lõpuridadest!

__________________________________________________________________________________________________________________

Tallinn,

vastu 28.-ndat.

Täna. Teine 'värav'! Mida see tähendab. Kuidas. -- Esimene on 'teadlik raskus'. Läbi sellest, selle 'raskuse' teadvustamise läbi. Jah, nõnda. Tuleta meelde. Väga kaua juba. -- Kui kaugele nõnda -- ? Lineaarsust ei saagi eeldada. Teadvusel on siin oma kõver-teed. 'Nihked' tasandite vahel. -- Aga 'tunne', mis jääb. Nii konkreetne. Kuigi, teine tingimus ei ole vastav -- ? Kuigi: meenuta... -- "osavad käed" ! -- Ja veel, ja – veel...! Midagi efemeerset hõljub kui mälestus. -- Midagi... -- 'läbi-kumavat' ...! -- millal?! Ma ei mäleta, mitte väga ammu. On ammusemaid kilde, pilte mäletamise kirevas kaleidoskoobis. See ja -- see...

Kunagi , ma kirjutan ka sellest. Ja – sellest! Täna. 'Teine tõke' -- teadlikult! Kuidas küll! -- Oli raskus, uni, -- mosaiik, mis ei moodusta konkreetseid kujundeid. AGA siis -- ! -- Ärkamine ärkamise sisse. Kihid üksteise peal, lõputult, lõputult! Ärgata ja -- mitte teha seda siiski!

// Siiski. Vaid unenägu! Kummalisi tundmusi veel äsja, muide. Nagu kunagi palavikust -- ' pööris' .... Suuna-valik. Valikud. -- Ja siis --?-- Kirjeldamatu, nii, "tehnilisest" aspektist siin küll enamalt . Ärkamine , mis ei olnud seda siiski . Uni , mis ei olnud seda siiski . --- mis oli --- 'teadlikus' , teadsin seda , mis oli... -- Kuidas ka ei ütleks ! Oli see -- imestus -- ? võimalik, või siis: üllatus, määratlemise raskused siis juba. Mida ka muud.

Aga teadlik vahet-tegemine -- ennekõike ! Mõistmine imetabasest , mis teisenes jätkuvalt . Ringi vaadates ! -- ma ei näinud sama , aga see oli rohkem nagu "ärkvelolek" . Mis ei olnud seda samas . Vahepeal , vahel-olus .... 'Piiri-peal' -- 'väravas' !!

---- Konkreetsemalt : süzee nö.- oli toimunud lask , (kuigi ei kostnud?) pauku .... jabur , une-näoline .... Jämedad kartetschid , üks veel hülsis (!) , ja --- kuuli-jäljed , siin , ja siis --- seal ....! -- Tegevus koondus ja liigendus nonde leidmiseks äratundmiseks. Juurde-kuuluvas painajalikus õhustikus , olgugi , et kergelt --- nö.-"murelikus" õhustikus . Haavli - jäljed --- kus ja kuidas ! Täpselt! -- Siin ja siis --- veel seal .... ajades "näpuga järge" ... ! Kuidas oli olemise antus ! 'Kuidas' küll ! Kujutlusvõime piirid .... ! Kardinas ja paberi-rullis , aknalaual , ei ,-- äärises , läbi pleki ... Kuidas küll täpselt ! --- Ja --- 'mis oli akna taga'...?

Iseenda olemine. Tagurpidi, ei, siis meenus: viltu! -- /voodis!, -- mäletan veelgi, et lebasin voodis põigiti , akna pool ! / Järelikult siis --- "väiksem" , kuidagi .... kuidas ka iganes , täpsemini ! Peaaegu , et koomiline , ja ometi --- ei olnud seda mitte. Kuidas täpselt, analüüsi objekt. Teine, see oli 'ära-tundmine'! Ses , -- see 'oli' une-nägu...! Kummaline ja kummastav.

Üldine taust -- ? --- ma ei tea... Kahel varasemal ööl , siin taas --- ? Vältides konkreetsust, siiski: üldine skeem sama. Kui viited, mis osutaksid mingis konkreetseks mõeldavas suunas... Kuidas täpselt, vastavalt. Paralleelid : nt. see .... --- nn. "Oidipuse" ja "Saalomoni" nö.-"vead" ! kunaski , mitte väga ammu veel . Mis on peaaegu , et nali , ometigi ! Ja ,--- viited olid siis ---"täpsemaks õgvendavamad"... , kui mõikad , mida öeldud millega .

Vahendunud tegelaskujud -- ? -- 'Femina' , kuid täiesti tundmatud. Nii paistvuse, kui tundvuse osas (nö.!), st.-- ka nt. liigutused, hoiak ja olek ei meenutanud kedagi. Ebateadlikud mõjud -- ? Järelikult ka: ebaolulised... ( Nö.-"kood-tähistused": "jätkuv-us"; "eelistatus" ---/???/ -- sic! ) -- Järelikult -- ? -- ! --

__________________________________________________________

William Shakespeare: „Lõpp hea, kõik hea.“

„... Sünd ja voorus

ühtviisi juhtigu sind, sünnieelist

sul saatku headus. Kõiki armasta,

kuid usalda vaid harvu. Ära tee

ka kellelegi kurja; kohutagu

su võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra

kui elu võtit hoia. Laidetagu

sind vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1), lk. 444.

„... Räägitakse, et imesid enam ei sündivat ja et meie filosoofide ülesandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3), lk. 467.

„... Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.“, (III, 2), lk. 481.

W. Shakespeare: „Mõõt mõõdu vastu.“

„... mind suutnud köita, kuid see vaga neiu

mu alistas... Ja ma ei mõistnud seni

neid, keda meeltesööst viib hulluseni!“ (II, 2), lk. 556.

„... Kel taeva mõõk on, elus üha

peab range olema ja püha.

Eeskujuks siis võib olla ta,

kui ise teelt ei väärata.“ (III, 2), lk. 577.

„... mul on üks teie hüveks tähtis palve.

Kui saan hea vastuse te silmasäralt,

siis olen teie, teie minu päralt...“ (V, 1), lk. 610.⁸

____________________________________________________________

1. MAI.

Päeval. Peale unetut, ööd, pöörast. Ma nägin üht und... Kummastavalt terviklikku, kirjutasin, ja -- nii tähendusest rikast! -- Ühel hetkel ma 'mõistsin' ...! ning vapustus äratas mind hoobilt. -- Aga enne mida oli -- 'une-nägemine' ! Seekord ma ka kirjutan sellest, kuniks võimalust siin praegu, vähemalt...

Esimene mälus kandvalt vahendunud 'lõige' kirjeldas midagi seletamatusest endast. Alati, aga -- eriti just nüüd, äsja veel... -- Mis siis oli -- see tähendas 'varjatud võimeid'...! See oli teisiti siis, viimseni! -- Ühe kunagise laua ääres, ühes kindlas, kuid olematuseni teisenevas kohas. Ma ei olnud seal enam "mina", ma ei olnud seal ka üksinda. Teised olid aga üle kujutluse ulatuse -- grotesksuseni hirmuäratavalt võõrikud. Mingid olendid, mitte inimesed. Seal oli midagi jubedalt teisiti. Justkui oleks -- heidetud täringuid inimpeadega...

Ja üks 'mäng' käis seal tõesti. Mäng õnnega, mitte vaid õnnemäng. Jubeduseni võõrikud olevused, kaks, need, minu vastas,...! kuidas, mida ja kuidas...! -- 'Võimed', kui kohutav reaalsus. -- Sest, kuigi ma ei olnud tavaline "ise" seal, mul oli õudne. Ometigi ma olin nendetaoline! Vahest 'hirmu-äratavam' veelgi, sest samas ma olin ka –'ise'! -- Me kolm mängisime üht jubedat mängu. See oli ohtlik, ja enamgi veel, -- see oli mäng elude peale. Kaotaja oli samahästi kui surnud juba. Avaldus miski, millele ei ole nime antud.

Säärast 'ei või' olemaski olla. Nad ei olnud inimesed, aga ka mitte nagu loomad . Nad olid teadvusega, ohtlikud, nagu -- inimesed -- kui nad 'teaks' ...! -- Kujud ei omandand konkreetset vormi. Jätkuvus oli viidud katkestatud eba-olemiseni. Ometi oli kõik rängalt tegelik ja rohkemgi veel. 'Võimed', mis avanesid jätkuvuses kui ---- 'otsatu julmuse stseenid , mis avanesid kui kohutava lille kroonlehed'....!

Jubedad olevused, meie olime seal. Vältimatult järgiv konfrontatsioon. Vältimatu nagu surm. Kuigi, me olime võimelised enamaks... -- olime me 'seotud' , teineteisega, või oli see vaid -- 'mäng' ...? --- Kohal ja ruumil ei olnud kehtivust, seal. Ühel hetkel olin ma juba mujal. -- Pidin seda olema, et -- võida ärgata kunagi üldse enam! -- Äkki sa ei mõistagi, -- 'Millele' end avanud oled? Millega sa "mängid" --?! -- Lihtsalt oma 'teadlikusega', oma eluga. Jah, vahest polegi see nii paljut. Või: siis vähemalt -- 'vääriline panus' ...!

Kohad olid muutuvuse teele seatud. Esimene, laua ääres, see oli nagu kunagi, ühel "maal", väga palju aastaid tagasi. Siis, et 'pääseda' maandusin läbi akna hüpates, kuhugi, mis oli ajas ja ruumis teine. Kukkusin "teisele maale“, läbi, selle akna seal, mis on säärasena vaid minu teadvuses olemas. -- Surmahirmus oli vaid üks pääsemine võimalik seal. -- Ja see on oluline, see jäta endale meelde! -- pidin end maa alla kaevama ...! Endale mulda ja maad peale saama. Sellega oli vapustaval kombel kiire...! Sest, -- ilma selleta oleks ma samas surnud olnud. Kui mitte veelgi halvemat. Halvav hirm ometigi ei seganud seal viimseni. See oli pigem hasartne huvitatus, konkreetne stiimul. 'Vajadus', vältimatu vajadus.

End leides seal, akna all, paljaste kätega maad kraapimas oli osa minust ometi kuskil mujal. Mõlema käega mulda kraapimas, süvendit kaevamas, kuhu end varjata ähvardava ohu eest. See oli nii selge, et mu käed võisid ärgateski olla veel mullased... -- Varjasin, end ära. Ilma selle 'nõu-andeta', ometigi... --, ma ei või teada, mis oleks olnud siis. Aga seal oli selles minu pääsemine. Keegi andis minule nõu. Keegi teine oli muutunud kohutavalt 'ohtlikuks'. Meile mõlemale. Meie kaks olime siis järelikult koos...? -- Mõistan tagant järele. Mille peale käis see 'mäng'. Et 'teada saada ' -- ? 'mida' -- ! Unes ma olen olnud 'maetud'. Surnud ja üle tõusnud *!, keha 'mäletab', keha 'teab'... Nii lihtne ja uskumatu see vaid ongi. --!

Valgus oli teine seal, teises kohas. Vaatasin ju ümber ja ringi -- pool-kaares ette, küll täpsemini. Nii nagu olin kunagi ammu, teises ajas ja kellegi sootuks teisena vaadanud... -- Ja see 'valgus'...! sest enne oli ju olnud sünkjas pimedus, ähmane hubisev valgus ainult. Enne oli öö. Siis oli kui -- müstilise valgusega täidetud kevade-hommik. 'Rohelise valgusega', mis ei pärinend sellest, tuntud maailmast! 'Une-näoline valgus'! -- Näen seda ikka veel, tunnen ära, puudutan ja kraabin mulda, kuhjan seda endale peale (,mõeldes ise, et oleks parem, kui keegi teine seda teeks!) -- tunnen end olemas mulla all. -- Jään seda kõike mäletama.

'Proovin seda kõike võtta 'tõsiselt' .

Teine 'lõige'. Siis ja seal kui ma -- 'mõistsin' ...! -- See oli vapustav mõistmine. See äratas mind hoobilt. Ärganuna sellisest mõistmisest, ei või ma kunagi olla ärkvel endisel kombel enam... -- Ma läksin kuhugi, olles samas ka seal, juba. Tahtes ja juba ka olles. Kuigi see oli mingi eriline koht. Seda ma mäletan. Sinna tuli osata minna. Tuli teada, kuidas, ja -- kus see asub. Kuidas pärale jõuda sinna. Ma olin seal ja -- ma ei olnud seal üksinda! Imeline ja võrratu asi! -- seal olid kaks tüdrukut! Keda ma arvasin ka -- 'ära-tundvat'! -- Nemad ja mina, --- seal! Tüdrukud, -- 'see üks'! ja siis, too teine. Nad olid erilised, mina olin eriliselt. Kuidas küll! Selle kõige meenutaminegi on 'välja-kannatamatu nauding'! Milline nauding see küll oli! Too tüdruk! -- 'Tema'! -- Üks ja ainus, ainus, kes loeb, on minu oma ...! Kuidas ta oli, ---'Kes' ! ta on! -- Alati, minu 'une-nägemises' on Ta olnud -- väga ilus väikest kasvu brünett -- see ongi ju Tema! Milline kirjeldamatu õnn! Ja -- 'milline' nauding! Mina,-- ja Tema! Kuidas küll! Talumatult hea, nii hea, et pea valusalt õnnestav! -- Tema! -- See oligi 'Mõistmine' ! -- See, et ka varem, et ma olen 'kohas', kus olin käinud -- paljudel kordadel'! juba ka varem! Milline rõõm ja -- 'MILLINE TAIPAMINE'! -- Meenuta oma 'une-nägemisi' maal, seal üksinda, veel -- eelmisest nädalast! Seda kõike mille pärast, ma siia nõnda üldse kirjutama hakkasin! -- Nüüd ma siis 'tean' miks! Siiani, 'teadis' vaid miski minus, aimas seda, -- et midagi sellist võib olla üldse võimalik! -- See koht, kuidas ?! -- SEE TÜDRUK ! -- 'Tema', mida Ta plaanitseb. Ärgates näis mulle, et minu --- 'ainus võimalus ' ! -- on usaldada Teda jäägitult, ja -- Temaga kaasa minna...! Sest on ju see 'puhas rõõm'! -- See on parim asi, mida ma kunagi kogenud olen! Absoluutses mõttes. -- Kuidas ma võin küll tõrkuda ?!

Tema teab, tema juhib... 'teab kuidas', ja -- 'millal'! -- Milline rõõm sedagi teada! Peale selle, konkreetsemalt: Ta sai seal aru, et minagi 'mõistsin'...! Midagi säärast mõista ometigi! -- Esmalt, kui nad olid veel kahekesi, -- ma ju ometi tean kes oli see teinegi !?-- isegi tema nime!?-- uskumatu asi see kõik. Rohkem, kui kunagi varem, on sul siin õigust nõnda öelda...! Tõesti. -- Mõistmine -- mis kõigele 'tähenduse' andis. Tean, mis toimus varem, maal -- tean alles nüüd! -- miks, ehk: 'millest' ! -- ma siia nõnda üldse kirjutan! -- Seni oli minu tegevus, ebateadlik, aimasin vaid osaliselt. Aga nüüd... -- ma ei suuda kui äragi oodata -- millal jälle saan siia lisada midagi sellest kõigest! -- Ei suuda ära oodata, millal Teda jälle nõnda 'näen'!

Ei suuda ära-oodata, millal jälle magama jään! --

_____________________________________________________________

4. MAI.

Magasin terve päeva. Sest -- millised unenäod. Mingi jahmunud hämmeldus. Nii 'teadlikud' unenäod, nii reaalsed! -- Käegakatsutavalt reaalsed! /.../ -- Kuidas see asi taevas püsis, seal hõljus... Nagu keskaegne ilmutus, eelaimus, midagi-- 'teadlikumalt'! -- samas..., võttes seda ühel unenäolisel hetkel kui teadlikku ettekuulutust...!

Kindlustus-tööd . Uste , akende naelutamine , painav hirmu-atmosfäär , siiski mitte nii väga... Tegelased mingi kauge aja tagant -- tuntud, tundmatuteks moondunud, ometi -- tuttavad, seal. Mälestus-atmosfäär ! Eriti meenutada -- 'vaadet' ühest aknast ...! Teine maailm... /... / Mingil hetkel oli situatsioon teine . Pöördeliselt . Relvastatud jõud --- "meie poolel" ... ! Vastaste manifestatsioon...? kuhugi, kuidagi...

Situatsioon aga veelgi väljapeetum ! Peatumise koht oli nõutud . ---Sealt kohast pöördus keegi kõrvale ... see oli teada , ja ka reaktsioon --- järele ! .... Sest : 'Kes' ! --- kuidas küll täpselt ! -- Oli nagu oleksin 'näinud' seda eelnevalt ...! Ühte väikest , habrast tüdruku-kuju metsa pöördumas ! Ja 'tundsin' Tema ära ...! teadagi ... Järgisin teda -- 'vastu-pandamatul kombel .

--- Jäljed lumel ... esmalt selged ... , teekonna edenedes järjest raskemini märgatavamad.... , paraku . Olin kaua teel läbi metsa . Tean seda sellest , et kui jõudsin välja sealt --- oli aastaaeg juba teine ... ! Oli varakevad , või suvi... Siis ja seal , kui jõudsin mingitesse , esmalt kuidagi tuttavatesse , siis , seejärel aga tundmatutesse , kuigi -- asustatud piirkondadesse... Rongi episood . Kustkohast küll see korduv mälestus? ( Oli midagi sellist ju -- rohkem kui kaks aastat tagasi -- märtsi alguses 1997 a.! ) Kiiresti möödalibisevad , pigem küll --- vastu-tormavad maastiku vaated . Vaatamisi kui pikki rööpaid edasi -- kihutamise sihis -- väga suurel -- uskumatult suurel ! -- kiirusel... Mingi konkreetne tegelane. Kõrval episood, osatäitja pelgalt. -- Oli võrratult enamat seal, nõnda nähtut. Mäletan aga vähe. See oli mure juba ärkamise juures. Uued muljed kustutasid aina mõndagi eelnenust. -- Ainult kahte Sündmust mäletangi lõpetuseks . Õieti küll: ühte Momenti! ja ühte -- Sündmust, väga kena sellist... ! Moment oli aga 'vapustav' ! -- Suurima 'teadvel-oleku' hetk üldse, tolle 'nägemise' juurest. Peaaegu, et -- ärkvele -- 'kuhugi mujale' -- üheks vapustanud viivuks...!

-- 'LIBLIKAS! --- Üks suur ja kirju 'liblikas' , ühtäkki, kuskil seal. Puna-kirju, sügise-kuulutaja... Nii suur ja nii 'eriline'...! kuskil seal, kuidagi seal, kogu tähele-panemise keskpunktis ühel hetkel..! Vapustus saabus, kui -- 'püüdsin kinni ' Ta -- hoidsin seda oma peos ...! --- HOIDSIN SEDA TÕELISELT OMA PEOS ! -- SEST MA: 'tundsin' seda! ärkasin, koheselt, hetkeks, kuhugi..! -- MIDA MA SEAL TUNDSIN! -- see oli kui elektrilöök! äkiline kirjeldamatu vapustus, energia sähvatus -- ärkasin, -- k u i d a g i ! -- ja märkasin, et hoian käes seda medaljoni...! -- 'amuletti'! -- Milline 'tähendus'. -- Veel üks ja ainus episood, mis võis, ja ilmselt oligi -- napilt enne viimasena kirjeldatut, õigemini: eelnedes millele, midagi millest -- 'ärkamise vapustus', üheks hetkeks! -- alles otseselt välja-kasvas ... /.../ Nüüd ka tähendus: Episood: kahekesi... -- 'KAHEKESI! -- /.../ -- Imeline asi: olin 'Tema'// ? // lõpuks ülesse leidnud! Kuskil suvisel aasal. Teadsin, kes see oli! -- see keda olin enne läbi metsa "jälitanud", kelle jälgi olin näinud talvel, ja neid järginud. Kelle olin kaotanud kevade hakuks. Mil polnud enam 'jälgi', mida järgida...

====================================================

Cypr.12.05.

Jälle siin. Põhjuseks, -- muidugi! -- mis välja-loetav ka siinseist lõpu-sõnadest! Isegi mitte mõeldes. Siin oldud kaks ööd, õieti küll: kaks päeva, mis on möödunud kui ööd ... Paraku, vahest seegi takistuseks, nägemisel või vähemalt -- mäletamisele. Esimesest ööst ja siis päevast, -- kui magasin väga kaua peale kogu seda u. 35. tunnist magamatust ja linnaelu õhustikku. -- Ometigi ma olin 'vaba' sellest kõigest koheselt , saabudes siia. -- Seda tõestavad minu unenäod, esimesed siin.

-- Need olid 'puhtamad' ! -- Aga see esimene siin oli rohkemat kui unenägu pelgalt. Seal oli taas midagi sellest, -- 'vapustavalt suurest '! -- Midagi sellest, mis jättis vapustava mälestuse millestki uskumatult suurest. -- Mida ma kogesin praegu, võib võtta kui ülimat kinnitust! Nagu "kuuldav“ löök, paremas kõrvas, kehaline aisting, õhurõhu teisenemisest -- kui kuuldav löök...!

Jätkan: kõikse kummastavam, aukartust tekitavam ja imelisem oli selle 'nägemise' korra eriomane õhustik. Siit just ilmselt pärineb see iseloomustav adjektiiv: 'Suur'...! -- Mäletan näiteks, et nägin seda ruumi siin, kus ma praegu istun ja kirjutan! Kuidas küll! -- Sünkjas pimeduses, milles polnud aga midagi ähvardavat. See ei olnud pimedus, ega ka mitte hämarik, aga -- siin ei olnud ka mitte mingisugust 'valgust'...! Mida see küll tähendab?! ---'MA OLINGI SIIS SIIN'! -- Ma olin sel hetkel 'siin' !, kui ma seda nõnda nägin! Milline müstiline tähendusrikkus! Midagi vastavat olen kogenud vaid korra, ja kunagi väga ammu sedagi. Kuigi: ka see müstiline kord leidis aset just siin, maal, kunagi aastaid tagasi... -- Pikka aega ma olin harjunud mõtlema sellest korrast kui enese kõige vapustavamast elamusest 'une-nägemise' vallas. -- 5. jaanuar, 1998 aasta. Olin siin, kogesin midagi vapustavat. Magades, ma olin 'ärkvel' samas -- ! -- Ma olin une-nägemises, olin korraga kahes kohas! See mis, ma nõnda nägin vapustas mind viimseni! -- See oli seega vaid 'üks müstiline hetk', midagi kirjeldamatultki ebamaist. -- Olin täie teadvusega kuskil mujal !

Ja meenutasin, kõik võinuks olla veel kui eile. See on midagi, mis mitte kunagi ei unune. Ja mida mitte kunagi ei ole mingil moel võimalik sõnadega vahendada! -- Räägin sellest vaid seetõttu siin, et too -- 'ebamaine valgus'!, mida ma nägin siin ööl vastu teisipäeva, -- meenutas mulle midagi... konkreetset ja juba-nähtut...! -- Just see 'eba-maine valgus'! on see, mis eristab tõelise pelgast kujutlusest. Ja, -- mõlemal mainitud korral oli ju tegelikult hoopiski öö...! -- Sõnulkirjeldamatult müstilised elamused! Midagi ääretult olulist, on see, mida nõnda olen näinud. Juba kaua aega on mul olnud meenutada aga ka midagi... -- 'teisiti nähtut' ! -- Midagi enamat...?!, teisiti, nõnda vahest küll, kindlasti! -- Kõik, mis nende aastatega seondub ühe armsa tüdruklapsega! -- Kõik need korrad, mil olen -- Sofiat! 'unes-näinud' ! -- Kuigi, ma kaua ei teadnud selle tõelist tähendust. -- Kuigi ma nii kaua ei suutnud 'mõista' seda, nõnda-nähtut. -- Mäletan aga ometi, seega, -- nüüd võin ka 'mõista'! -- Alates kevadest aastal 1998. Need imelised -- 'une-näolised kohtumised'...! Millist salapärast õnne pakkusid need juba siis! -- Mõnda neist mäletan ma aga alati. Seda imelist 'tunnet', mis nõnda vahendus...!-- Vapustavad ja imelised --'unenäolised kohtumised' ! -- mida ma mitte iialgi unustada ei või...! -- 30. märts, 1999 . aastal --!

Esmaspäeva öösel olin ma 'une-nägemises'. Siin, selles ruumis, kus viibin praegugi. Ärgates ma 'teadsin', et -- oluliseim on -- kaks oma-näolist 'vihjet', mida vaja järgida... Ma 'nägin' mesilaste kuhilaid, siin lae all..., tundsin midagi samas. Niisiis: mesilased. Teine: lõuend, mul on järelikult vaja ka lõuendit! -- Pigem kui 'nõu-anded', konkreetsed säärased. Midagi millest tõesti ka võib/peab – juhinduma. -- Ometigi imestan, et ma ka siis, ei 'näinud' midagi pöördelisemat. Tähendab see: kaldun "dramatiseerima" üle, sisuliselt tähtsusetut? Võimalik seegi. -- Oli kõigiti enamat. Oli ilmselt ka unenägusid, tavalisi selliseid. Mis mind äratas, sellest unest oli aga -- 'linnu' hüüd...!

Viimane öö. Jällegi: päev... -- Ei saanud magama jääda pikalt. Kui, siis tuli see 'ära-minek' kui kerged 'vapustused' reas! -- Kirjeldamatud kehalised aistingud! Taju hämmastav laienemine, pea uskumatul kombel. Ometi täiesti reaalne, tõesti tõsi olev, vägagi konkreetne ! -- Seos kuulmisega. Laienenud 'kuulmise-lävi'! Kirjeldamatult vapustavad aistingud. Ja taas: 'see lind'...! Muidu seekord vist enamjaolt vaid tavalised unenäod? -- Vist küll jah, enamjaolt... Ei oma tähendust. Võimalik on ka, et -- ma lihtsalt ei mäleta..., olulisemat!

Cypr.15.05.

Hommikul ärgates oli see esimene uni üle väga pika aja, -- vähemalt -- kahe ööpäeva peale. See meeletu aeg. Siit, viimasest, ka kirjutada mõndagi. Kuigi, seekord oli siiski tegemist rohkem just: tavalisemate unenägudega. Miski oli siiski ka juures, mis annab õiguse sellelegi määratlusele: miski oli seal juures ka kui -- 'piiri-peal'...! Punkt üks: midagi, mis vaja nüüdsest meelde jätta! -- Saavutamaks tõelise 'une-nägemise ' seisundit on vajalik teatud eelnev rakendatus. -- 'Mitte-tegemine'! -- ma ometigi olen seda ju ammugi teadnud!, nii uskumatult kaua juba! -- miks siis mitte ka rakendada seda just?! -- Äärmiselt vajalik praktika. Nõnda just äratatakse elule too 'une-nägemise' põhi-aines: 'Teine tähele-panu'! -- Seisneb see sõna-sõnalt: " mitte tegemises" -- ja ennekõike ja ainult sellises "tegemises" vaid. Kuidas täpselt!

Samas, -- tegin endale ülekohut siiski, ma olen seda ka, ja juba isegi -- aastate lõikes rakendanud! Õieti on siin tegemist teatud nö.-"isikliku modifikatsiooniga"! -- tuletisega, tolle praktilise harjutuse põhikursusest... Kaks märksõna siia pelgalt, tuletamaks, suunda näitamaks: "pimeduse nägemine" ja -- 'visualiseerimine'! -- Eriti too viimane, ja mil juba kaalukad "traditsioonid", kõigiti! -- aastaid juba, nii või teisiti...! Tegemist on kõige otsesemalt -- 'mitte-tegemise' harjutusega! -- Järelikult: ma olen seda kuidaski juba 'teadnud'! Polegi kõikse kehvem variant! Ilmselt olen "märganud" (aga mitte teadvustanud!) teatud -- vastavus-suhet!, kuigi nüüd meenub, et olen seda millaski siiski ka teadlikumalt praktiseerinud. -- Laiendada sedalaadi praktika diapansiooni! --

Igal juhul, -- eile just nõnda esmalt. Eelnevalt, nagu öeldud. Ligi 30. tundi magamata! ja lisaks veel -- tõhusam 'nihutamine'! kui varasematel kordadel siin, pluss kumulatiivne effekt. Tulemus: oli tunne nagu oleks -- "tropp eest tõmmatud"! -- Võrratud aistingud, olemise terviklikum antus! Mida kõike veel, kuidas ka ei ütleks. Võimalik "viga" oli vahest liigne nö.- "enesekindlus" -- just kui arvasin (sic!), et õnnestub nõnda ja siis! -- hoobilt väänata noid tavapäraseid aegruumi seadumusi, need, ühe ropsuga kõrvale heites. -- Siiski mitte, "nii lihtsalt", aga -- põhimõte oli ju õige! Vapustavalt erimoelisi kehalisi aistinguid, sealt, -- 'une piiri-mailt'! -- Midagi seal on tõesti, midagi röögatut kujutlusvõimelegi!

Mõned "sümbolid“, neid siin veel lahkamata: tähelepanu 'kanduvuse' kogemus!;

kuulmine!, nägemine! -- JA -- see oli just siis eile! -- magamine kui 'ärkvel-olles' samas!-- See oli ju tõesti!, imestasin isegi siis, et -- magasin, ja -- olin kui osaliselt "ärkvel" samas! Mingi tegevus, mingi teadvus, -- midagi jääb ka unes-olles kestma, jääb alles, -- so.- mingi teadvuse varjatud osis!, kuidas on küll seda kogeda! -- alati olnud Fenomenil ometi ju kaalukad traditsioonid!, väga kaua juba teadnud sellest nõnda, kuigi -- ikka veel ei lakka aina imestamast! Üksvahe ma ometigi -- nõnda vaid ju magasingi üldse!

Öösel siis konkreetselt: mäletada mõningaid une-nägusid, tõenäoliselt, enamik noist ei oma erilist tähtsust. Etz. NB ! -- Siiski oli seal ka midagi, mida tähistaksin kui -- 'piiri-peal' olnut --! J a nimelt, lõpupoole too stseen tolle väikese tõmmu tüdrukuga! -- Jah, pigem -- naljakas, või nii, kuigi: mitte ainult! -- Kordan: midagi oli seal veel... Süzee: too väike tüdruk, minu läheduses, õigemini -- ma isegi vist "leidsin" ta kuskilt, kus... -- ! Oskan öelda ka kust "kohast"!, see oligi vist naljakas ! ( -- siit samast, jõe äärest!, tolle kunagise allika tünni ümbrusest!) -- Igal juhul: ma leidsin ühe väikese tõmmu tüdruku (!), rohkem veel lapse (!), kui tüdruku, kes oli elav kui tulesäde (!), äärmiselt aktiivne, äärmiselt liikuv ja särtsakas (!), -- Asi muutub juba kummaliseks!? -- Too tüdruklaps tundus mulle juba siis kuidagi... -- eksootiline (!?), õigemini: ütlesin vist: "võõramaine", kuidagi nõnda jah, -- tõesti see asi muutub hämmastavaks. --Tundsin selle -- väikese, eksootilise ja tõmmu tüdruklapse lähedust -- olin Temaga kuidagi koos..., see oli (kindlasti!) -- haarav...! ... -- Pigem kui 'juures-oleku tunne' oli seal... --

-- Jääb vaid üle lisada: 'UNE-NÄGEMINE'! -- MA OLIN TÄNA ÖÖSEL 'UNE-NÄGEMISES'! -- Olgugi, et ma kuni siiani seda isegi ei 'teadnud'...! Raske uskuda, kuid, -- me oleme ju 'müstilised olendid'! -- See 'võib' võimalik olla, seda 'võib' uskuda... Too armas väike tüdruk oli 'rõõmus' seal!

****************************

William Shakespeare: „Kuningas John“ („King John“).

„...Vaadake,

mis eas on veetlev neiu ja dofään.

Kui lustlik arm peaks ilu otsima,

kust peaks ta leidma Blanche´ist kaunima?

Kui vaga arm peaks voorust otsima,

kust võiks ta leidma Blanche´ist puhtama? (II, 2.) [Lk.: 116].⁹

19.mai,vanem.

Eilse, ülivõrdeis pöörasuse, peale, ma nägin und, siiski. Võimalikki, et olen 'otsustanud'. Ma käitun nimelt kui keegi teine...! Olen vahest tööle läinud! Ühel ööl, mulle näis, et ma -- 'mõistsin' ...! -- Ja, -- täna öösel ma -- esimest korda!, -- 'une-nägemises'! -- suudlesin 'Teda'! suule...! -- Ta pakkus mulle   suudlemiseks esimest korda oma huuli...! -- Mäletan seda hetke veelgi. Kuidas küll! -- Kuidas... see tundus, kuidas -- 'maitses'...! Ärkasin pea üles, see oli tugev kiusatus... -- helistada Talle kohe, sel ööl...! -- oleksin seda vahest ka teinud, kuigi -- ei saanud. Nagu eelneval päevalgi -- 'täpselt'!

Midagi oli seal veel, muidugi. Paljutki, aga just, -- tolles 'kohas', kui 'nägemise lõikes'...! -- Ma ei mäleta täpselt... -- Tema otsis mind üles...!, vahel, kui -- kaotas silmist... ja siis: leidis taas! -- See oli ainult Tema poolne aktiivsus! -- Tõesti, ainuüksi... Mäletan, nagu oleks Ta kuskil -- minu kõrvale istunud... Mulle otsa vaadanud, minu läheduses viibides, mulle -- otsa vaadanud...! Mäletan tema huulte maitset...! -- See oli joobunustav. Oli õnnestav. Tõesti, -- just sääraseina olen kujutluses näinud ja tundnud Tema huuli. Esimest korda aga nõnda -- tundsin sellist õnne une-näolises reaalsuses'...! -- Olen näinud muudki. Üldse, viimasel ajal, -- unenäod ja mille 'nägemine' evimas hämmumist tekitavat 'reaalsust`. -- Tihedad ja kompaktsed lood, justkui -- oleks kellegil hakanud äkitselt -- 'jutustamisega kiire'... -- MA ei tea, see võis olla vaid nali...

Laupäev, 22.mail, maal.

Jälle siin, ja -- esimesel ööl ma kohe nägin und -- 'Temast'! -- Linnas ma ei saa eriti isegi seda mitte -- ma ei saa seal hästi -- 'näha oma une-nägusid'... -- 'Temast'! -- pole siis ime, kui kõik, seoses Temaga kehvasti läks sel nädalal -- ma ei saa 'järgida oma unistusi'! -- kui ma neid ei näe! -- Seekord, -- ma mäletan ja kirjutan vaid peamisest. -- Millest ma siia üldse kunagi kirjutama hakkasin -- täpselt üks kuu tagasi ajast...! Ainuüksi sellest, mida ma ainuüksi unes näha tahan! -- "...Aastase iludus-kuninganna valimine"..., see, kes osutus aastate lõikes väljavalituks...! Ilusaim kõigest!, oli seal, kusagil... seekord oli see kui konkreetsem koht, mingi onn, kuskil metsa sees, madal, akendeta, -- nagu muinasjutus... Olime seal! -- Esmalt oli teisigi, aga -- nad lahkusid, -- nemad ei pidanud seal olema... -- Siis! -- me olime kahekesti seal! -- Too väike ja armas, sale noor iludus -- 'Tema'! -- Ta oleks nagu 'kohtuma' tulnud seal, minuga!, mind oodates, minu pärast ainuüksi seal! Oleksin nagu tagasi jõudnud... Tema lähedus ! Hinge-mattev lähedus! -- Seekord oli Ta aga kurb... Seda olin minagi, -- meie vahel oli kurbus, kuigi mitte võõristust sellest, me olime kurvad, kuigi olime teineteisele lähedamal kui üldse võimalik!

Mäletan seda tunnet, kui Ta minu juures on, kallistasin Teda suudlesin Teda, Ta oli väga armas ilus, aga -- ma ei lubanud midagi -- mida Ta tahtis teha -- unes on kõik võimalik!, mida on nõnda ka tehtud kunagi... -- Ta tundus teisiti, kuidagi -- täiskasvanulikum, tasakaalukam, (-- täpselt nii nagu Ta 'tundus' mulle Tartus!, nagu Teda nägin siis!) Ja ka mina olin teisiti... -- ma pöördusin ära ... mitte küll vihaselt aga -- kurvalt, või: tüdinult... võimalik, et ma ei tahtnud siis (!), Kuidas TA küll oli seal ! -- 'kuidas'... /.../ Järgmise alguse kohaks on igal-juhul üks metsatee... -- See, võis olla ka raba, midagi säärast..., see oli kas kevadel või suvel... hiliskevadel! -- -- Ma läksin seal , kuhugi, võimalik, et ma ei tundnud teed, ei teadnudki täpselt, kuhu minna... -- Ja ta, -- näitas mulle kätte 'õige tee'... tuli kõrvale pöörata. Minna sealt kus see naine oli tulnud... MA läksin sealt... -- ja leidsin end tolle sama onni juurest, kus olin olnud -- koos Temaga! -- juba selle öö alguses, varem, selle unenäo alguses...! Ma tundsin selle koha kohe ära, -- sest otsisin, -- kuigi ei leidnud Teda sealt... -- Nood ärkamisele eelnenud hetked... kui ometi saaksin neid kuidagi taastada viimseni! ... seal oli midagi eriti olulist...

Tolle onni põrand oli muldne, aga nüüd märkasin, et ka -- samblaga kaetud... see oli paks ja mitmevärviline samblavaip. -- See haaras minu tähelepanu, seal, sest oli ka -- enamatki veel... midagi kirjeldamatud, ootamatut. -- Ühel hetkel ma -- pidin vormima ja 'alal-hoidma' oma kätega -- Tema pilti..! -- säärane oli ühtäkki seal, otsekui emailitud, elusuuruses, minu käte vahel, paigutasin selle samblast, v. millestki vabaks jäävale alale ja... ma ei teagi mida... --- hakkasin seda 'kujundama', innukalt, kuidagi -- ma ei tea! -- Ühtäkki Ta oli seal, ja vaatas mind...! Näis ilus ja tõsine, kuidagi veelgi "täiskasvanulikum", kui oli seda olnud eelnenud episoodis. TA vaatas mind ukselt, enne kui pöördus ja... läks? Kuidas küll mõista seda...? -- Kas ma üldse näengi Teda nõnda veel ...?!

25.mai.

Nägin. Aga, -- hoopis teisiti... -- Esmalt oli midagi erinevat. Ja oli ka algus kui 'alustamine' seekord! /.../ -- Ääretult tähtis! -- tähelepanu koondamine teatud sorti hingamise abil! See on keskse tähendusega! sisenemiseks 'une-nägemisse' ...! -- Kuidas täpselt, ma selle 'meelde-tuletamiseni' jõudsin! -- 'ei -- lugenud'...! Lisanduvalt tarviline: 'taotlus'! -- Esmalt oli midagi erinevat. Ja, -- kuskil mujal -- siin! ainult, et -- kunagi väga ammu... See oli suvine või hiliskevadine päev, kaua aega tagasi. Ma olin väljas, siit vasakul, maja taga, ja -- ma tahtsin 'lennata'...! -- Too 'hõljumise tunne' !, mida see veel tähendab ?! /... / Kunagi kevadel, too põld, minu all, kunatine juurikapõld, kollane tekk, püüdmas tuult, ma hüppasin, ei õnnestunud, veel, -- mäletan oma ilmet! -- /... / Ma lendasin, hõljusin... -- ärgates meenus, et olen seda teinud juba ka varem! -- see on äärmiselt oluline! -- See 'tunne' just...!

' P a u s '...

Mõtted on hajevil. Mingi segadus. Koondada mõtted ja hajutada segadus...! Olulisem oli vastu ärkamist. 'Nihe' paremale poole! Ja... tähendab 'kogumis-punkti' liikumist paremale poole...! -- Nägin "Teda"! ( 'linnu' hüüd , eemal!), kinnitus millele...! -- Nägin Teda!, Ta oli nii ilmselt minu juures, et... ma võiksin "vanduda" -- see oligi 'ilmsi` -- ! -- Ühel hetkel ma -- siis -- nimetasin "teda" -- 'Mariá '...!

See võinuks olla kumbki neist! Nad on ju nii sarnased! Ma ajan nad oma unenägudes "segamini", -- kui nad seda, just, tahtma peaksid... See oli tütar..., aga -- ta ei olnud 'üksi'...! Ei nii ega teisiti -- ta ei olnud üksi seal! -- Kuidas! Kuidas küll! -- See kõik oli viimseni reaalne. Täiesti, ma nägin Teda hetkeks, nagu -- seisaks Ta minu ees...! Vapustavalt uskumatu, nii 'tõsi' ! ometigi samas...! -- Kuidas küll! -- Kui see oli vihje, --- siis peaksin siit veel täna ära minema! Ma ju uinudes...! -- See 'vihje' mida ma ju nõudsin! Minul ei ole enam sõnu, et kirjeldada seda, mida olen nõnda näinud, ja läbi elanud! ... -- Kuidas 'mina' seal olin! Keegi viimseni teistsugune, ja ometigi, -- äratuntavalt mina igal hetkel...! Kuidas küll! Ma olin keegi kui -- 'suurem', jõulisem, -- seega ka -- uudne, saavutatud, või "antud"! -- asend tingis just sellise väljundi!

Kuidas küll! -- mingi tee kuhugi..., autod, ja -- ! ... Esmalt oli veel teisiti -- mingi maja, kõrge, paljude korrustega, liftiga ülesse, mingi korter...! Keegi oli seal juures, neid oli rohkemgi veel... -- Meenutada... Mingi ruum, mingid esemed, ühes kastis -- õlupurgid, mingid mehhanismid?..., nagu nähtamatu "pealt-vaatajaskond"..., riiulid, lagi, -- midagi kummalist... -- Ei suuda sealset meenutada täpsemini... Sõitsime kuhugi... mina ja üks noor naine. Ta ei olnud enam tüdruk -- noor naine. Tema juuresolek oli pigem kui 'tunne', ma -- ei vaadanud, aga -- 'nägin ' Teda enese kõrval istumas...! See 'tunne'...! Mina juhtisin. Ma tundsin ennast kellegi hoopis teisena seal, sellel hetkel, -- vahest vähemgi 'endana', kui -- veidi hiljem 'seal', kui ometigi -- teotsesin...

Peatus, eel-sõitnud masin. Vaatepilt: millestki -- haagisega sõiduauto, suur, halli värvi, viltu teele peatunud, ebamäärane, kogukas haagis taga... Näen seda, lähenen sellele -- ja: otsustan hävitada auto vaid -- mingi relv, seninägematu... kummaline, -- minu käes, märkan seda enda vasakus käes -- tulistan, auto, kuid mitte haagis lahvatab hääletult põlema... -- Need on ometigi vaid ebaolulised detailid! Keskenduda olulisemale vaid! --- Konkurent? -- keegi teine mees, -- mitte minust lühem, aga -- kuidagi -- halvemas seisus, 'surutud' seisus... ei näe teda selgelt. -- Noor naine minu lähedal! -- Mingi totaalse kontrolli ja 'meele-valla'! seisund, minu poolt, tunnen end suure, ääretult tugeva, mõjukana -- kontrollin kõike oma ümber -- ja -- 'viimseni'... -- See noor naine, minu lähedal, minu ees... -- Ta vaatab ärevalt, pingsalt mulle näkku, vaatab alt ülesse, näen -- pigem 'tunne' ! Tema kuju enda ees -- 'tunnen Ta ära'! -- See on SOFIA! -- aga Ta on justkui vanem, kuidagi teisiti...! Miks ma aga arvasin nõnda...? Ma nimetasin ju tema nime... -- või nimetas too noor naine, esimesena...?! -- Tema-poolne aktiivsus, pingsalt ootusärev, justkui oleks vähe aega, või --- 'kardaks` ta mind, sellisena seal...!

-- Küsimus: on sul...? ja siis nimi või! Nimetus!! -- See on juba vastus! ja -- Mariá...! -- seda saadab suurema 'teadlikkuse' pilk, vaatan Talle otsa, ja näen Temas samuti -- 'väga suurt teadlikust'...! -- Ma lihtsalt ei oskaks seda kõike nõnda pelgalt "ette-kujutleda"! -- ja ärgates -- painavalt reaalne tundmus, nagu -- teadnuks too noor naine!, seal just!, -- mis parasjagu 'aset-leiab', ja kuidas...! Midagi sellist ei ole ratsionaalsele mõistusele aga võimalik selgitada. -- See pole aga minu mure! Jätkuvus -- suurema ja pingsama teadlikkuse hetkele järgneb -- sidusalt -- teadmine, vastastikune, jah, on, kaasas, näitasin , mingid kogukad...! (Sic!),etc. -- Kas see oli 'küsimus' minule siin praegu?! -- Kui jah, ... siis ... mul ei ole sõnu -- aga ka vastus oli seal vale, midagi säärast, nagu seal! -- mul muidugi -- "kaasas ei ole"... Suitsetasime... Õieti -- Tema suitsetas, ja -- mina vaatasin, aga ka --- 'tundsin' seda samas...! Vaatasin Teda lähedalt, nägin ka piibu sisse! Tema suitsetamas, mina vaatamas, tundmas samas -- nägin piibus kahanevat, tundsin seda samas...!, -- 'tundsin' Teda suitsetamas -- ! -- me olime kui -- 'üks', kuidagi seotud! Temagi vaatas mind seal, -- kuidagi kõhklevil, hirmununa, aga -- tähelepanelikult... Vaatas mulle otsa, otse silma, otsekui püüdes midagi 'näidata', mõista anda ...! -- Viimane 'une-nägemise' lõik, millele koheselt järgnes ärkamine. -- MIDA SEE KÕIK TÄHENDAS?! --

Kõlab nagu "soovunelm", aga ma ei teagi, -- miks see 'hirmutab' mind samas... See oli kuidagi,... liigagi reaalne, et olla vaid uni! Mis saab, -- minul ! -- aga selle 'vastu olla`...? -- Mina ju 'tean', mis aset leiab! Naljakas mõeldagi -- vaid mina tean, ainult mina! Samas, -- vaja konkreetsemaid järeldumisi, nõnda nähtust... Üksik-detailidesse pole mõtet liialt takerduda... Õigem oleks öelda -- iga säärane 'nägemus' tuleks eelnevalt -- kui alles ära "Puhastada"; see tuleb eelnevalt -- tõlgendada , "lahti-kodeerida". Alles siis võib rääkida -- järeldumistest. Miskipärast, -- ma ei ole seda teinud...? -- huvitav tõesti miks? Teha seda siin, järgnevalt...

/.../ Rekonstrueerimisel abiks siinsed ülesse-tähendused, algusest peale... 'Uus algus' oli Tartus. --- 28. õhtu ja eriti 31. märtsi öö! -- See viimane oli müstiline ja vapustav. Midagi sellega võrreldavat ei ole ma kogenud ei varem ega hiljem. Kuigi, jah, -- seda meenutavat..., korduvalt, väga palju! Aprilli kolmandast nädalast alates -- ülestähendused siia. Neid on kogunenud hulgi... Kas ka 'järeldumised' on olnud nõnda... ilmsed ...? Vahest siiski mitte -- seega:

----------------------- KOKKU - VÕTMINE -------------------------------

See on vajalik. Kevadel '98, siis see kõik tegelikult algas, -- nõnda!, nagu siiagi olen proovinud kirjutada. Ma mäletan millegi pärast ühte unenägu eriti, sellest, veidi rohkem kui aasta tagusest ajast, kuigi, -- neid oli ääretult rohkem! -- Vahest mai '98 esimese nädala vahetusel, -- nägin Teda, st.-- SOFIAT unes, ja esimest korda siis -- otsekui vanemana... seal. -- Olime tülis kuidagi, mõeldes vist mõlemad, et kõik on läbi ja siis tuli see unenägu, kui kinnitus, see avaldas mulle seal tugevat muljet (,ütlesin seda temalegi, kui võimalus avanes, viimane, paraku, selline... ta naeris, ma teadsin kuidas ta mõistis...)

Ta ei olnud üksi seal, kunagises unenäos.. Ta oli vanem, ja mulle näis, et Tal on laps, käekõrval... Ta nagu vaatas mulle otsa... Olen hiljem, selle aasta jooksul sageli sellele nägemusele mõelnud... -- Kõik läks siis aga ometi hoopis teisiti, väga pikaks ajaks, näib, et -- veelgi pikemaks... ( Mull ei ole enam erilist lootust, võimalik, et siinne ongi parim – nö.- "memuaare" kirjutades!) -- Ma ei mäleta, praegu siin, et oleksin Temast sel suvel isegi und näinud. Kui ma Talle kirjutasin. Kuidas küll! Ma ometi 'uskusin' isegi kõike, aga -- ei teinud selle jaoks ometi midagi! Ilmselt oli siiski hea, et ma kirjutasin... üks sügisene põgus kohtumine...

Konkreetsemalt: Sügis?, talv?? -- ma ei mäleta, võimalik, et tõesti... aga ma ei mäleta. Jaanuari algusest ometigi, -- esmalt midagi hoiatavat, ei, see oli veel detsembris, peale üht juhuslikku telefonikõnet, mille tulemusena sain (kuidas!) teada tema nime ja nägin üht painajalikkugi und -- asi puudutas mind toona noorena umbes nii, et a lá: pigem ei maksa..., etc! (-- millega seoses! -- omandab üle-eelmisel ööl nähtu 'erilisegi' tähenduse). --Teist korda käsitleti seda, konkreetset "rubriiki", see kord aga kardinaalselt teisest vaatepunktist... Mõista tähendust sel! -- Oli ka üks teine, meeldejääv kohtumine, 'une-näoline'...! jaanuaris, leidsin end oma unes, tolle veetleva 'daami' seltskonnas...! See oli tõesti veetlevalt õnnestav episood... väljapeetult sobilik, ma ei teagi, kuidas öelda... Mingi lõunamaise mere kaldal väike maja... selles toas, istusime teineteise vastas, daam selgitamas mulle midagi, väga kenasti!, mina kuulamas... -- midagi selles episoodis võis meenutada ema ja last, mõnest eelmise saj. pansionist, kombekas, ja ometi armas-hubane õhkkond... Vestluse lõppedes, igal-juhul! -- suudeldi mind emalikult põgusalt laubale ja ... -- rohkem ma tead nõnda näinud ei ole... -- kahjuks!

Võimalik, et selles perioodist oli ka 'une-nägusid' SOFIAST jällegi, sest..., aga ma ei mäleta praegu, -- võimalik ka, et -- ei teadvustanud..., ainuüksi. Oli aga kindlasti... Sama võiks väita ka järgnevate kuude -- veebruari ja märtsi esimese poole kohta, paraku ... Kahtlen siiski veidi, kas tõesti mitte...? Märtsi alguses oli siiski midagi, vägagi erilist -- ühe, väga konkreetsegi hingelise 'vapustuse' tulemusena ma nägin üht kummaliselt -- uskumatult reaalset unenägu...! -- Konkreetne "feminiinne seos" (!) oli niivõrd otsene siis, et tegelikult, tolleks -- kõrgpunktiks selle kuu viimasel ööl, ma ei võinud (isegi kui...!) olla päriselt nö.- "ette-valmistamata"... Tegelikult muidugi... -- pigem vastupidi! ja väga kaua juba... Šüzee ise oli jällegi -- välja-peetud ja kõigiti mõjus, sest, -- kuigi nö.- "ajendajad/osalised" olid täiesti tundmatud ja juhuslikud -- tehti mulle ometigi nii mõndagi ühe õhtuse unenäolise visiooni abil selgeks...!

Tundsin, et olin kitsas tunnelis, vaevaliselt ülesse poole ronimas, ja -- korraga! oh õudust! -- jäin sinna kinni, oma ronimisega, mingisse kitsaskohta saamatult ukerdama... Sellises piinlikus olukorras, nägin aga, et minu ees, -- peaaegu haarde-ulatuse avaneb koridor... -- kus paar-kolm, täie tegutsemise-vabadusega naisterahvast minu pingutusi põgusa huviga jälgivad... Lähedamal-olija vist isegi mängis mõttega, et -- äkki ulataks käe...? -- aga ei viitsinud siiski... -- mina seal, vaatasin, selle peale alt ülesse... -- ja sinna ma seal ka jäin! -- Eelnevalt, ühes teises episoodis, olin üritanud -- kolossaalsete ponnistuste hinnaga! -- ülesse ukerdada hiigel-mõõtu trepist, millest -- ometigi -- minu ees lenneldes... -- paar noorukest tüdruklast ülesse hüppasid...! (-- Konteksti-väliselt võiks kahtlustada lausa kirjanduslikku konstrueeritust...! Ometigi -- viimseni 'tõsi'..., nõnda nähtu...)

Veel midagi, tollest perioodist, märtsi keskelt -- mingi enamjaolt juhuslik kokkupuude, ühe tüdrukuga koolist -- ja ma nägi temastki und, mida olen meenutanud -- midagi valimisest, tõrjumisest ja kaasuvatest emotsioonidest. Tean, kes see oli. -- Kuigi... -- isegi -- aastaid hiljem ma ei tea temagi nime... Sale, noor tüdruk, kena, lühikeste mustade juustega – nüüd... -- Praegu tahaks talle vaid head...

Siis tuli Tartu, ja seal, märtsi lõpus, nägin ma oma senised kõige müstilisemad 'unenäod ' üldse... Õieti oli neid ainult üks, sest esimene, --- 27. märtsi õhtul, nähtu... -- oli vaid kui -- põgus meeldetuletus... Nägin oma unes kahte naist mind vaatamas...! -- Esimest korda, nõnda koos, ühes ja samas -- 'unenäolises visioonis' ! --- ema ja tütart...! -- seismas kuskil, mõnel viivul, ja -- lihtsalt mind vaatamas... -- Ärkasin seal sõnadega -- Ma nägin täna hommikul väga ilusat tüdrukut.... ! -- Selleks, et mõistaksin seda oligi kirjeldatu mõeldud... -- See oli haruldaselt õnnelik aeg seal. Olen nii tihtilugu, nüüd hiljem mõelnud. Oleks ometigi juba seal midagi muutunud! -- Siiski ei olnud see seal siis võimalik... tulin tagasi, ja -- kõik hakkas taas halvemini minema, (kuigi, ma selle põhjust, esmalt veel ei teadnud).

Aga, -- praegu mulle näib, et -- pean uuesti sinna minema, varsti juba... -- Ma siiski veel järelikult loodan! midagi, -- et midagi sellest kõigest! -- mida nägin unes, seal ühel ööl, -- saaks kuidagigi korduda jälle...! Selle nimel olen ma valmis paljukski.

___________________________________________________________

William Shakespeare: „Kuningas Richard II“. („King Richard II“).

„... Te tahe sündigu. Mu trööstiks jääb,

et silm ka võõrsil sama päikest näeb,

et sama kuldne kiir, mis teid siin paitab,

mu pagendustki kaunistada aitab.“ (I, 3.) [Lk.: 186.]

„... Kõik kohad, millel puhkab taeva silm,

on tarkadele õnne sadamaiks.

Su häda sulle seda õpetagu,

et iga häda voorust karastab.“ (I, 3.) [LK.: 190.]

„... Ei taha ma seda näha... Jumalaga!

Mis sellest saab, on raske ennustada.

Kuid kõveratest radadest on teada,

et ükski jõud ei saa neid õigeks seada.“ (II, 1.) [Lk.: 198.]

„... Ma olen mõtisklenud, kuidas vanglat,

kus elan, võrrelda maailmaga;

kuid et maailm on nõnda rahvarikas,

siin aga ainus olend olen mina,

ei suuda ma; ent siiski murran pead.“ (V, 5.) [Lk.: 247.]

„... eimillekski siis muutun... Kes ka olen,

ei mina ega ükski inimene

jää enne rahule, kui rahu talle

toob olematus... Kuulen muusikat?“ (V, 5.) [Lk.: 248.]¹⁰

ÖÖ vastu viimast märtsi, 1999 aastal.

-- Midagi säärast ei ole ma ei varem ega hiljem mitte kunagi kogenud...! -- Sellist rõõmu, vapustavat õnne ja rahulolu! Milline kirjeldamatu 'reaalsus', seal kõike nähtut ümbritses! -- Sõnul-väljendamata teadmisi äärmiselt olulisest...! -- Mingi suur saal, mingi väga suur hoone, kuhu ma sisenesin, kus ma edasi läksin... Mulle tuldi 'vastu ' seal... Erinevad inimesed, naised. Keegi, pikemat kasvu, heleda peaga noor naine -- mulle otsa, minule silma vaatamas, ühel hetkel, minu ees... ma ei vastanud ta pilgule... Möödusin neist, kuidagi, kõigist... Pidin --'edasi minema'... mind oodati...! Väga suur saal, inimesi täis... Osalt nagu "pealt-vaatajaskond", teisalt -- kõigiti isekeskis hõivatud... Tegevustik ebamäärane, aga õhustik -- vägagi eriliselt välja-peetav...! Ühes nurgas, seina ääres -- mingisugune kummaline konstruktsioon... -- osalt nagu redelid, samas ka -- mingi eriline kujund, kuidagi... mingi konstruktsioon, mida mööda oli võimalik ronida, kõrgemale asetuda...

'Sübol-tähistus'...! -- Seal oli teisigi, minust allpool, sest, -- ma olin nüüd kuskil kõrgel...! -- olin 'edenenud otse mängleva kergusega... tundsin endal, pea -- aukartlikke pilke... -- Võrratu tunne! Ma ei mäleta, (-ei teadnud ka ärgates?) -- kuidas ma sinna, seismise-kohta, sain... ainult, et -- see toimus kuidagi -- väga lihtsalt, akrobaatliku kergusega, kuidagi väljapeetult, rõhutatult -- 'lihtsalt'...! -- Nõnda, et tõmbasin endale üldise tähelepanu... -- Mingi suurepärane 'tunne', kogu see aeg! Seal, kõrgeimal kohal, kus ma lõpuks seisin, -- laele lähedal, "publik" kaugel all -- minust kõrgemal ei olnud küll kedagi aga -- minu läheduses viibis keegi...!

Esmalt märkasin vaid ühte, kedagi (-- kuigi --'tundsin' rohkemaid ?! ) -- kedagi, kelle ma -- koheselt ka -- 'ära-tundsin' ...! (On alles fantaasia -- võiks !, siia lisada...! ) -- 'Marié' ...! -- Ühtäkki juhtis ta minu tähelepanu teisale, suunas mind ettepoole vaatama... jäädes ise, minu lähedusse, pooliti selja taha... jälgima... -- Mina aga -- ma nägin enda ees noort ja võrgutavalt kaunist tüdrukut! -- kelle ma koheselt 'ära-tundsin'...! -- See oli SOFIA! -- Ta oli seal, minu lähedal, minu ees, jälgis mind, tõmmates minu tähelepanu vastu pandamatult enesele...! -- Ta oli nii ilus seal, Ta oli alasti...! seal, minu ees, rõõmsalt elav, kuidagi särtsakalt, ka paigal-püsides... end ülal-pidades seal, veetlevalt-võrgutavalt oma keha liigutades... -- Ma puudutasin Teda, seal, oma 'une-näos'...! -- Kuidas täpselt...! -- Mäletan Tema pilku, seal imelises 'unenäos'!... Kuidas Ta mind seal vaatas siis! -- tõmbus korraks kui eemale, aga mitte põrmugi tõsiselt, vaid -- kuidagi uhkelt, rõõmsalt, elavalt...! -- Ääretult veetleval kombel ...! -- Kuidas mina Teda vaatasin, seal ja siis...

Kirjeldamatult võrratult õnnestav situatsioon! Siis, järgnevalt seal, oli see kui -- väljakannatamatu nauding! Sellist hingelist-kehalist 'õnne-tunnet' ei ole ma millaski, mitte kunagi kogenud! -- Seda ma lihtsalt ei oska kuidagigi kirjeldada...! See oli 'puhas', sõnatu õnn...! puhas rõõm! Kui ma vaid kunagi, midagigi säärast veel kogeda võiksin!

... Ma olin ikka veel seal..., nad mõlemad olid minu läheduses, ja seegi on juba õnn!, kui -- ühtäkki perspektiiv muutus... -- Nägin Teda, SOFIAT, enda ees, istumas, -- nii nagu ma vaatasin Teda -- üksisilmi!, andunult, kogu see aasta seal koolis, seal klassis...!, saamata Temalt plku pööratud! -- Ta istub minu ees, nõnda nagu ikka, -- oma kohal! -- veidi eespool, ja paremal, küljega minu poole, piiludes mind silmanurgast...! Ta istus seal, mina vaatasin Teda (sel hetkel olid tal riided seljas !) -- kui Ta oli veendunud, et oli kogu minu tähelepanu enesele, oma võrratule kehale, kaunile näole tõmmanud ... ( täpselt nagu seal klassis ! ) -- siis Ta --- tõusis äkitselt , -- silmanurgast siiski mind aina jälgides, kuidagi lõbustatud ja samas -- vägagi "otsustava" ilmega! -- tõusis -- ja tegi midagi, kuidagi, -- ma lihtsalt ei oska seda kirjeldada! -- ma ei ole millaski, -- ei unes ega ilmsi -- midagigi vastavat kogenud! -- Ta tõusis, mina vaatamas Teda pingsalt -- ja kuidagi, -- 'keerutas ennast' jäädes ometi paigale samas (!) ja -- veel midagi..., ning ma 'tundsin seal midagi uskumatut, oma 'kehas'...! -- midagi, mis sundis mind, seal! -- äkitselt Talle kuidagi teisiti otsa vaatama -- seal!, nõnda, see oli nagu mingi -- kirjeldamatu 'kehaline vapustus' (,vaatasin kui "üllatunult" ülesse ! ) -- seal, meeldiv ja õnnestav samas, kuidagi -- haaravalt nauditav, samas: viimseni ootamatu... -- Seega: sõnulkirjeldamatu !

Järgnevalt! -- kui ääretult täpselt ma kõike küll mäletan! -- see johtub kogu tolle müstilise elamuse reaalsuse kvaliteedist! -- Järgnevalt, kohe järgmisel hetkel, seal unenäos, olin jälle tagasi, seal kõrgel, tundes endal -- tema tähelepanelikku, uurivat pilku, -- mis 'ütles' -- oled valmis, seal maal -- ja mis mind sundis "sukelduma", 'hõljuma', kuhugi, kirjeldamatul kombel, -- kui "langema", vajuma -- puhtasse naudingusse endasse...! -- Ma jään seda kõike alati mäletama! Kui väga erinevalt ma tundsin ennast siis seal , neil järgnevatel, ka eelnevatel päevadel! -- Ma ei ole enam väga ammugi -- end nii 'hästi' tundnud kui seal just! -- Kordagi mitte enam nõnda, peale seda, -- peale seda, kui ma sel hommikul ärkasin...! Kui kahju mull küll oli juba siis, et ma -- midagi säärast pole millaski ilmsi ka võinud kogeda...! Kas mõistan end oma praeguse siinolemisega, veel pikemasse "ilma-olekusse" --?   Ma väga loodan, et siiski mitte...

Veel midagi, millest ma ei ole kuhugile kirjutanud, millest ma peaksin õieti küll kuhugi mujale kirjutama... Ühel hommikul seal, ärgates, kus olin seda kirjeldatud 'kirjeldamatut' unenäolist 'ilmutust'! näha saanud -- läksime kuhugi, mind ootas 'keegi', kuskil, ühes kohas. Ma ei vaadanud, olin segaduses, ei 'tundnud ära" seal -- ilmsi veel mitte! -- Mis mind, ühel hetkel! -- 'peatas'! -- oli "ainult tuul"... Ometigi, see tõesti: 'peatas' mu üheks hetkeks, otse võpatusena... -- 'tuule-hoog', äkiline, ja -- seda saatev pilk...! Üks naine, kes mind kõrvalt jälgis... --'kuidas'! ja -- 'Kes' -- ! -- Mida ma ei mõista on minu enda "mõistmatus"! Kogu see aeg seal! Kuigi -- see ongi ju midagi, ehedaimal kombel -- ratsionaalsust 'ületavat' ...!

Kuidas ma küll tahaksin midagi säärast kogeda veelgi! -- Ma lähen sinna tagasi, lootes seda ainult. Jään sinna nii kauaks, kui -- õnnestub ehk... -- ma ei teagi veel, mida loota! -- Kui, -- nemad-- mind vaid õpetaksid 'unes'...! -- mida ma pean tegema, et -- teie, ja ainult teie ! -- 'heaks-kiitu' ja tunnustust! -- 'ära-pälvida'...? -- Kui halvasti läks ometi paljutki, sealsele järgnevat! Tulin tagasi siia ja, -- olin jällegi nagu pimedusega löödud... Peatselt selgus, et mul ei ole enam võimalik kodus viibida üldse.

______________________________________________________________

// Alates aprilli kolmandast nädalast, 1999. A. D. -- hakkasin ma kirjutama siia ja nõnda... Kuigi, esmalt veel isegi ei mõistnud, -- mida ja kuidas täpselt! Õnneks on mõndagi selgunud siinse ülesse-tähendamise käiguski, tihtipeale. Ehk on sellest 'kokku-võtmisest' siingi, millekski abi...?

______________________________________________________________________________________________________

' Lorièn ' III

-1999. suvi _________________________________

---- J U U L I ----

______________________________________________________

______________________________________________________

[Portia:] "... vannutan

sind põlvini kord ülistatud ilu,

su armutõotuste ja vande nimel,

mis ka meie ihudki on liitnud ühte,

et mulle, kes ma olen pool sust endast,", (lk. 225).

[Caesar:] "... Arg sureb mitu korda enne surma,

ent vapper maitseb surma ainult korra.

Neist imedest, mis mulle kõrva puutund,

näib veidram see, et inimene kardab,

ehk surm, see vääramatu lõpp, küll tuleb

siis, kui ta tuleb.", (lk. 228).

[Brutus:] "... Sest inimsaatusel on oma looded:

kui tabad tõusu, viib ta õnnele,

kui magad maha, kogu eluteekond

käib mööda madalikke armetult.", (lk. 261).

William Shakespeare: „Julius Caesar“.¹¹

Ka juuli kuu algas vapustava lülitusega sinna unenäolisuse valda. Ja selleks on olnud ka põhjust... Mitte ainult see, et käisin kaugemal, kui olin millaski käinud. Pariisis! Seegi tähendas mõndagi, aga peamine ometigi, et -- olen nüüd 'vabaks' saanud, millestki, mis siiski osutus kammitsevaks...? Ma ei tea, aga miski minus ometigi. -- Kogu eelnenud kuu ma ei näinud kordagi unes seda ühte tüdrukut. /... / Siiski: ühe ainsama korra, -- nii nagu tulevikus ./.../ -- Kui vaid võrrelda varasemaga! -- UUS kuu aga tõi uudsetki enesega tulles ....

____________________________________________________________________________________________________________

(10.juuli)

Esimeseks unenäoks õieti oli too senini 'vapustavaim'... -- Olen seda kogu eelnenud nädala vältel plaaninud ülesse-tähendada, ja ometigi -- otsekui mitte 'söandades' seda samas... See oli midagi võrratult enamat kui pelgalt vapustus! -- Mul oli tunne, siis hiljemalt, et midagi sellist ma ei olegi 'võinud' üldse kunaski näha saada. -- Esimesel ööl pärast Pariisist tagasi jõudmist nägin ma seda, ja mäletan siiani -- 'tänulikultki'...

________________________

...Esmalt oli see kui midagi erinevat. Mäletan, et olid võõrapärased tänavad, ja majad... Näis, et kordub nõnda mõndagi kogetust -- mingid inimesed, kes minuga suhtestusid, muidugi, unenäolisest sümboolikast hõlvatuina... -- Ma läksin kuhugi (relvastatult! - vint ja mõõk), keegi tahtis kui haarata (viimast ), kuidas, ma reageerisin -- viha kui õigusega. Mingid näod, mind vaatamas, ühel hetkel, -- st. -- see ei olnud oluline...

.... Läksin mõõda võõrapäraseid tänavaid, mingis võõras linnas...! See oli kui mingi väljak, või üks lai tänav ( Pomideu ?!?) -- Läksin üksinda, möödudes inimestest minust vasakul, kes istusid pooleldi väljas, heitsin neile möödudes pilgu, -- nad olid eurooplased, vaiksed, tegevuses, siiski märgates minu kerget pilguheidet. Mõned tüdrukud või noored naised, nende pikad pruunikad juuksed...

Möödudes neist keerasin paremale, ja -- leidsin end olevat ühtäkki keset pulma-seltskonda! Nad ei olnud kõik prantslased, eurooplased -- oli neegreid ja mulatte, õieti, meenub, et märkasin vist ainult naisi sealt -- kogu see inimgrupp mõjus kuidagi väga huvitava ja värvikana, ei mingit tõrget, vastupidi, -- kontrastina (suhtelisele) vaoshoitusele inimeste poolet sealt vasakul ....

Miskipärast oli see just pulma-seltskond, õige jah, seal oli ka pruut -- kui mind märgati, siis elavaneti, kuidagi! äkitselt -- ja reageeris ka pruudi-rõivais nooruke mulatitar, pöördudes vaatama paremale taha -- juhtides minugi pilgu nõnda kellegile vanemale neegri-mutile! -- Kõige huvitavam ja meeldivam oli just nende kõikide reaktsioon. -- Kohene ja siiras, kuidagi lõbustatud ja elevil-olek samas... -- Kohene reaktsioon! -- Väga äkki leidsin ma end põlvili maas! -- ühe heledapäise kaunitari jalgade juures! -- Milline sümboolne lahendus! Too nooruke neiu ulatas mulle midagi oma käest juua, juhtides mind nagu last, ja -- samas sundides mind õrna kindlusega ikka põlvili olema..! Mina üritasin kuidagi teisiti! --mäletan kuidas seal nõnda 'vaatasin' teda ! -- alt ülesse... Pidin õppima jooma seda ihaldatavat jooki kuidagi tolle neiu "käe kaudu", mööda tema kätt, kuidagi ... -- Sain seda teha vaid tema abiga...! -- Sain seda ihaldatut ka maitsta, kuid vaid nõnda nagu seal, -- põlvitades...

...Siis oli kõik aga erinev... -- Mingi kinnine ruum, kus viibis rohkem inimesi... Üks noist, noorena mõjuv naine otsimas väga sihikindlalt ja avalikult minu seksuaalset tähelepanu...! Avalikult ja väga otsuse-kindlalt! -- Püüdes mulle nii sülle istuda, kui mind endaga põrandale tõmmata ! -- Mina reageerisin nagu mingis teises (viisakamas!) situatsioonis -- naljaks pöörata proovides , samas ometi kergelt, mänglevalt... -- Ja muidugi: üha kasvavat erutust tundes...! Kuulsin ühte häält kõnelemas : talle on vaja väikest ergutust...! või oli see: stiimulit?

Mingi episood sinna veel vahele: laud, ja laual kolm püstoli sarnast relva... -- mis kuulusid, teadaolevalt, kellegile... Üks neist oli rohmakas, teine kuidagi märkamatuks-jääv, ja kolmas -- naeruväärselt väike...! -- Selle viimase omaniku käest ma ka küsisin, oma jultumuses!, et, mis aga arvab minu hinnangust --- nõnda temale! -- Paistis, et ei olnud nagu rahul...

Veel midagi sinna päris lõppu veel .... Taas olid need tänavad , jälle selles kummaliselt painavaski linnas. Ma kui põgenesin kuhugi .... , või kuidagi nõnda .... Kitsad tänavad, ja tänavanurgad , liikudes ennast varjates , hoolega ringi vaadates ... Oli öö. See oli üks auto , mida ma vältisin . Edukalt , korra , kaks , siis aga mind nähti . See oli siis pigem kui nali . Minnes tagasi-vaadates , nägin tühjade paberite hunnikut , mingi konteineri kõrval maas .... Need olid mul kaasas olnud ....

Hämmastav , kui vähe ma sellest kõigest mäletan , pärast ühte nädalat!? -- Või hoopiski: oli see tolle elamuse intensiivsus siin kõikidest määravama tähendusega? -- Ning, -- nõnda mäletasin, ma seda ühte erilisena, eraldi kõigest... Nõnda jään seda ka mäletama!

[Järgnevalt! -- See viimane unenäo ülestähendus oli just vahetult peale PARIISI külastamist (07.1999.). JA see oli ikka väga eriline unenägu, otsekui oleks prantslannad sealt kaugelt Pariisist midagi taolist teinud, ei tegelikult oli selle eelmise ülestähendusega, selle toonase ulmaga seotud ikka enda-keelsed, teadagi mihukesed... KUID muide, mujal on sama, Lääne-Euroopas on sama, sama värk igal pool. Igal-pool Euroopas nähakse und ja mäletatakse seda, igal ööl, iga inimhinge elu lõpuni. On seal Läänes nii psühholoogiat, (millest aga selles kirjatükis ei kirjuta), kui ka unenägusi. Sellised lood siis järelikult. See oli kena aeg, nooruse aeg, sel suvel, kaugel Pariisis. Kuid järgnev unenägu, Eestis tagasi oli ka kena (nagu siin ülalt nähtub). Lihtsalt, et milline mõttetus, mäherdune salastatus kogu selle unenäolise kraamiga küll seostub?! JA nõnda on need unenäod olnud igal inimesel ja kogu ajaloo vältel ja järgnevaltki, ajaloo lõpuni välja. See on kummaline ja paneb imestama. JA need on minu ainsad ulmade ülestähendused, see kirjutis, eelmisest milleeniumist, ainsad eelmise sajandi ülesse kirjutatud ulmad... Seega, lugege kui soovite, kui ei soovi, siis kohustuslik see ei ole, ärge lugege...]

_____________________________________________________________________________________________________

20. july.

'Panin ennast und nägema '..... !

Sundisin end , järgi-jätmatult , tingimusteta , ja -- ma tõesti ka nägin seda --- mida tahtsingi näha saada...! Ainu-üksi sellest piisaks , et --- hakata uskuma 'imedesse'...! -- Ometigi ei olnud see kõik päris selge. Ja võinuks olla veelgi..! -- Aga ma nägin ühte veetlevat tüdrukut, täna öösel oma unenägudes... Ta oli lüheldast kasvu, sale, tumeda peaga --!!!-- kuid ka "välismaalane" -- prantslanna !, ja ta oli kui -- hetäär! -- Kui täpselt ! , kui uskumatult täpselt . Seda olin ka 'mõelnud'...!

Või: prostituut (!), tal olid mingid eri-moelised riided, -- mingi lühike seelik, heledast materialist, või midagi, pikkade varrukatega tume jakk, selle all midagi heledat, väga lüheldast ja ... pehmet...!

Erinevad situatsioonid , koos selle tüdrukuga ... Tema ääretult eriline 'lähedus' --- see oli konkreetne 'tunne' !

--- Mis tunne oli olla tema läheduses .....

Mina : proovides rääkida nii inglise kui prantsuse keeles (!) , mäletan mind häiris hetketi mingi "publik" seal .

Esmalt toimus kõik mingis ruumis . Olime seal kahekesti . Rääkisime . Ta rääkis mulle endast . Olin tema lähedal , tundsin tema lähedust .....!

Seal oli voodi , tema lebas sellel , mina aga --- põlvili voodi kõrval maas (?) -- temale väga lähedal , tema lähedust väga selgesti tajudes ..... Ometigi ei olnud see pelgalt erootiline situatsioon . Olin haaratud ka teda kuulates ,kuigi , -- üle kõige tema lähedust tajudes .... ! ! !

Ta rääkis endast , oma eelistustest ; õigemini --- pigem nõnda --- kuidas "meil on kombeks" --- oli ta ju prantslanna!

Rääkis , ja imestas , ehk ka ! -- minu imestuse üle , kohati ?

Kuidagi , midagi nõnda , --- aga ! --- üle kõige -- see oli vastastikune suhtestumine , väga lähedane , ometigi -- veel !-- kui distantsilt . Ta ei olnud kui minu armuke seal , ei , -- midagi enamat --- kui kaaslane , isegi : sõber ?

Siis nagu tänaval , kuhugi minnes , seal oli ka teisi , ma neid ei mäleta . Kõrguvad hooned , tänava ääres ....

Paremat kätte üks suur beezikas hoone , mis võis olla hotell.

-- Kolm-neli korrust (?) , keskel ,nagu eenduva , klaasist trepikoda .... Minnes sealt paremale , nagu miski grupiga koos , kuigi eraldi samas täiesti .

Siis mingis muusika-poes . ûks peatatud hetk --- seisime plaadi-riiuli ääres , ta puudutas ühte diski , mis tõmbus tagasi ja hakkas mängima samas .... Kuidagi .... olime väga lähestiku , muigamisi , kergelt end tundes ---- Puudutasin teda , -- embasid teda siis !!!

--- Tundsin soojust ja pehmust ....! Ta ei mõjunud minust lühemana , kuigi seda oli . Olin temast täielikult hõivatud . Embasin teda ja tundsin tema soojust ja pehmust ..... Kuulsin tema pehmet naeru ....! Tema .... !

-- Mäletada vaid .

Mäletan sealt seda "publikut" kõrvalt ( leti ümbert , meist paremal, seljataga) -- ja ennast konarlikku inglise keelt rääkimas , sõnu otsimas ....

Tüdruk nagu kuidagi tutvustas mulle ennast , oma muusika - maitset , mäletan , et tegi seda moel , mis avaldas mulle muljet .... --- Seda aga ka kõik , mis temaga seondus ! ---

--- Kuidas ta küll seal , ja nõnda lihtsalt oli !!!

Mingi episood rahaga , kuidagi , ma ei mäleta täpselt , --- kas seda pidi vahetama ? , võimalik , $ -id , midagi seonduvalt .... ? Üks pilk , seejuures ... ?!

Veel üks episood : nagu kuskilt sõites ? Ei samas , see võis olla üksnes nö.-"taust" , asetleidvale jutu-ajamisele ....

Justnagu selgitanuks keegi kolmas : jutt käis tollest tüdrukust , tema varasemast elust ....! Seejuures jällegi see 'tunne' -- nõnda ma nagu , -- mingil kirjeldamatul kombel ! -- sain temast väga lähedalt paljutki teada ...! seda on võimatu sõnastada . ----

Tal oli varem olnud austajaid ( armukesi?) , nõnda ütles 'Köningin' ...! ! ! --- Aga ta sai neist lahti (laskis ümber-ehitada oma maja aiataguse , et sinna ei saaks autoga sõita!

--Sic ! -- so.- Haava peatus ! ))

--Nõnda rääkis 'Köningin' , kes oli teda just seejuures aidanud ..... Võimaldanud tollel tüdrukul endaks saada , või : vabaks saada .... Kuigi , õigem oleks öelda , -- mitte ei "rääkinud" , vaid -- 'andis teada' .....

Kuidas see kõlab ja --- 'kuidas' see kõlas !

Seal oli võrratul kombel enamat veel . Ometigi , -- ma ei mäleta täpselt . See aga , et ma midagi sellist nägin...! Ja, -- kui arvestades seonduvat, eelnenud asjaolusid...! Siis tõega: mul ei ole sõnu... -- Küll aga on mul nüüd väga erilisi 'teadmisi' .... Kuidas kutsuda esile säärast...! Kui see ainult toimiks! -- mida see siis küll tähendada võiks! -- See oli ometigi alles kolmas kord sel suvel, -- kui nägin unes seda tüdrukut, jällegi taas...!

Tol öösel oli veel midagi . -- Enne uinumist , -- une- ja ärkvel oleku piirimailt . Kuskilt , mis ei olnud ei see , ega ka teine . --- Ma siis ei maganud , ma ei olnud ka ärkvel. Ometigi , -- ma "mõtlesin" -- arutlesin , ja sain ka aru ....! Esitasin küsimusi ? -- meenutades mingeid konkreetseid , ometigi -- vägagi erinevaid seiku. See oli midagi ülimalt hämmastavat . Eriti see , -- 'kuidas' sinna saab jõuda...! -- Varasematest öödest, tean meenutada vaid seda, et -- ma nägin, kuid ma ei mäleta...

____________________________________________________________________________________________________________

24.,reede.

Viimased ööd .... ? Kolmel järjestikku ööl ma ei maganud katuse all ..... Pea kohal oli vaid taevas .

Nõnda erandlikes oludes ma alati nägin und , aga --- kordagi ei suutnud meenutada seda ( v.a. --esimene , mis aga nihestatusest pisult väändunud oli , läbivalt erootiline )= Mälestusi veebruarist , ja -- Pariisist , st.- olin nagu seal ja tagasi--veebruaris .... Prostituut , ja seonduv , kui mingis hotellitoas.... riietus , raha , -- midagi veel , ärkamine enne )) = ebameeldiv))) .

Täna hommikul , hakkas vihma sadama seal . Tulin tagasi siis oma hütti . Nägin seal , ja hoopis teisiti . --- Kas "konsentreeritud" atmosfääri toimel ?!

Vähemalt kahte , esimest ei mäleta , kuid -- mõlemad rubriigist erootilised unenäod ....

Teine oli aga seda mõjuvam :

Mingi mere-rand , mis teisenes kääruliste soppidega metsaseks jõe-maastikuks . Esmalt siiski kui laiuv veteväli ? , kuidagi nagu sinna sammudes , vaadates .... ? See oli huvitav koht , ma ei ole seal käinud muidu kui vaid unes ( -varemgi!) .

Kitsas ranna-riba , inimesi täis , mingi tee ääres.

Kivid , ja inimesed , liiv .... Inimesed , kes vaatasid , kuidagi , midagi oli seal ometigi !

Ja siis too hämmastav jõemaastik . Oleksin kui ujudes ühtäkki sinna jõudnud . Metsased kaldad , jõe käärud ja sopid , saared , veetaimed .... Ja palju inimesi , kes olid seal nii ja teisiti .... Ujuv-vahendid .

Mäletan oma muret kaasasolnu pärast .... -- Esmalt too 'amulett' , millest teadsin , et see märjaks ei tohi saada !

Ja muidugi piip ja tubakas ! --- Ma ei mäleta , et ühtegi neist oleksin seni unes näinud !

Seal aga olid nood ühes , ja pidin need pealekauba ka vette enesega ühes võtma !

Algul nagu ujudes , pead kõrgemal hoides . Siis aga ühtäkki juba selili , mingil õhkmadratsil . Tolle ürgse jõemaastiku keskel . Vasakule jäi mingi jõe-saar , ees aga terendus mingi avaram veekogu ..... (-- Midagi painavalt tuttavat selles kõiges ! -- pea meenumas mingid otsatult ammused visioonid , nagu mingist karjäärist , sügavast jõest...? -- ma tõesti ei suuda meenutada . )

Siis aga , seal selili -- nägin ees-poolt lähenemas mingit vee-sõidukit , inimesi täis .... Nad jälgisid mind , mina aga sulgesin silmad .... ! Paadi möödumise tekitatud laine kastis mu märjaks , vajusin pisult vee alla , see tuli mulle üllatusena ..... Madrats taas pinnale ( siiski veidi kui vee all , mingi ,see! puidust raam oli olnud kõige all , üritasin taas asetada . )) Tegevus -- kaasavõetud kraam oli märjaks saanud (amulet enne-kõike ! ) , ja piip , ja tubakas....

Olin ühtäkki sellel varem-märgatud saarel .... Ja , --- ma ei olnud enam üksinda ! --- Mulle väga lähedal oli üks kõige veetlevam tüdruk keda kunagi nõnda näinud olingi ...!

Ja , peale mille ! -- vastav situatsioon juba samas ka täies hoos ! See oli õnnestava kirglikkuse elamus .

Mäletan seda tüdrukut enda ees , all-pool , suudlesin kogu tema alasti keha .... ! Mingi pöörane hoog , andumus ! Tema suu , rinnad , selg, jalad ....! -- terve tema veetlev keha!

--- Pool-pöördes , tagurpidi minu ees , tagasi-vaatamas , nende puude vahel seal jõe kaldal ....

Ta oli noor , sale ja vormikas, pikkade tumedate lahtiste juustega...! -- Siis ja siis... Mul oli ääretult kahju , et siis järgnevalt pidin ärkama. [JA nüüd midagi ka saksa keeles, esimest korda üldse oma blogides pea-aegu].¹²

____________________________________________________________________________________________________________

31.july.

Selle kuu viimasel ööl ma siiski ka 'nägin' midagi ....

Viimastel öödel kahjuks -- ma ainult ei mäleta ! , ma ei teagi miks , juba nõnda ammugi ometigi .

Tean kindlalt , et olen olnud 'sees' aga , ei mäleta kuidas täpsemini . Siinse sürrealistliku ilma ülesse-tähendamise raamides aga sellega ka tingimata arvestada .... Siiski , üksikud killud , üks siia , ja -- teine sinna .... ----

Paar ööd tagasi (29.-ndal), ma ometigi nägin :

.... " Nood tänavad , mingis võõras suures linnas ....

Oli suvine aeg , laiad tänavad , kõrged majad , mitte tuttavad ega ka võõrapärased pelgalt ....

Eriti mäletan ühte hetke , kuigi see oli juba ärkamise poole , võimalik , et selle taga ka oli üks hetkeline ärkamine ...

...Seistes mingil tänaval , ma vaatasin kõrvale ja tagasi:

Vasakule tagasi , --- u. 30. sammu peal seisis mingi loom , mind pingsalt jälgides ....! --- Nagu väga suur koer , tume , ähvardav , kes --- koheselt ründas ....! Välkkiirelt , ebaloomulikult kiirelt !!! --- Kuid veel kiiremini ma --- 'tõmbusin tagasi' !!!! --- Kadusin sealt 'kohast' ! --- otsekui teise 'une-nägemise' sisse ....! ! ! !

Veel oli seal mingi hoone , vanaaegne kuidagi .... Seal üks tuba , mille aken avanes tänava poole ... Tuba oli kuidagi äärmiselt kitsas (,melon!) , ainuke aken , selle ees kitsuke karniis ....

Olin seal üks , mul oli midagi .... , mida kui kaotasin ? --- Ootasin ma seal kedagi ?? --- Mingi ähmane seos nn. "esiemaga" .... ? (-- tema asjad? ) --- Meelest !

Siis veel nood tänavad , mingis aedlinnas , kus nõnda !! -- olen käinud juba ka varem ....! See tuli nii tuttavana ette seal kõik. Pikad tänavad , majad aedade sees , mina kuhugi minemas .... Eriti mingi suur ehitis kuskil kaugemal ? --- see näis kuidagi painajalikultki tuttav .... ? --- või ka mitte !

Sinna minnes vist veel ka kohtasin kedagi , ja -- kuidas , millegi ma sinna läksin ?

Viimane ähmane katke , ( mis oli ilmselt küll varasem) viis mind bussiga -- jällegi ! --- ühte uude linnajakku ....

Bussi-sõit , aknast avarduv perspektiiv .... Kuidagi esiukse juures , valmis maha minema , teadmatuses aga kus täpselt ?

Korduv motiiv seegi --- "ümber-istumine" ....

Ja nüüd siis tänane öö . Olin nii hõivatud , et ei suutnud kuidagi ärgata , sel hommikul . Just hommikul , millised ulmad ainsana -- dervischide meelest! -- ka tähelepanu väärivat...!

Niisiis nõndaviisi ....

Väga erinevaid motiive , seekord mitte aga korduvaid , sääraseid .... Näiteks see : Kuidagi maal , või mingis erilises kohas .... ma ei tundnud seda kuidagi ära .... Olin seal kuidagi "sugu-kondlikus " ringis , mingilgi moel .... Kes sinna saabusid (hansuke ja greteke ! sic) Eriti mäletan mingeid autosi , neid oli seal ka rohkemgi veel .... Mingi suhtestumine , sõitmine .... ? Mina oma autoga !

--- Siiski , meenus ! --- seegi on korduv motiiv ! , midagi sarnast olen varemgi näinud ! --- Või tundub mulle nüüd siin , ärganuna , vaid nõnda .... ?

Siis aga midagi erilisemat : Ühtäkki olin päris tuttavas kohas , aga --- täiesti esimest korda seal ja nõnda !

--- Kura teine allikas , mida pole eriti "tähtsustanudki" ! ---

Olin seal , ja -- ? jälgisin kõike tähelepanelikult , erilisema selguse seisundis ! Põlvili allika ees maas , üritasin seda kätega süvendada, parempoolset lätet seal , kaevasin , vesi muutus sogaseks .... --- Samas ma aga teadsin , et seal samas kõrval on ka see õige , ----- 'teine allikas' .... !

Ning samuti vaatasin ka vasakut lätet , seda madalamat. Üritasin ma vett ammutada ? --- ei seal oli midagi erinevatki .... Nagu mingi "juhendamine" kõrvalt , ma kaevasin püüdes kui midagi leida .... (kondid , luud ! ) . Kuidagi , eriliseimas meele-seisundis ....

Ja siis ühtäkki kui --- "rullisin" kätega tolle kihina katva muda-kihi kokku , kõrvaldasin , eemaldasin selle kuidagi kirjeldamatul moel ...! (ühes tükis ! , kui vaiba ) --- ja --- selle all paljastus lainete-joomes liivarand .... !

Ning siis , ühel hetkel , ma kui olingi tervenisti seal , mingil laiuval liivarannal ....!

Olin jõudnud sinna kummalist ja seletamatut 'teed' mööda ..... Olin sinna aga jõudnud .

Veel üks motiiv , siia kui viimane , mis mäletatud , edasi kandumaks nõnda ....

Mingi ruum , avalik kohvik, restoran , vms . --- Mis kindlasti asetses mingil võõral maal .... Slaavi - pärased näod ! --- Sealt mingi eeldamisi üleolek ....! Ma ei olnud seal üksinda , koos mingi grupiga ( vt. ka -- esimene lõige !)

Ruum oli ulatuslik , puust lauad , eri tasandid , istusime vasakule , ukse kõrvale , seina äärde .... Vastas nood teised , senised külastajad .... --- Mingi ülemeelik , üleolev suhtestumine minu poolelt ! --- Kuidagi tekkis sellest teatav konfrontatsioon !

Jälgisin noid teisi seal , vist kui neli naist , kolm vanamutti , üks noorem -- kõik aga ebameeldivat tüüpi , vastumeelsed kõigiti . Üks kui eestkõneleja , mõjukam ( selle ja noorema sarnasus -- ja minu vaatamine seal !! ) --- See lähenedes , midagi "paika-panemas" , väljendamas oma suhtumist , taastamas kui õigusi ....! --- Sellest oma järeldusi tehes , seal , istudes ( kohvi , ja -- jäätis !) Seda eriti ülejäänute mõjul ja ärgitusel .... Üks minu laudkonnast oli vähemalt mingi noorem naine, tumeda peaga, tema olek.... -- 'tuttav' ! Ometi kuidagi -- "kaugele jäävalt", siiski kuidagi -- suhtestumisi...

See pilt võiks olla ka teisel kohal siin.

William Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, 1. osa. („King Henry IV“, 1. part.)

„... Mind märgid tähistasid erakordseks,

ja kogu elu käik on näidanud,

et pole ma lihtinimeste kirjas.“ (III, 1.) [Lk.: 298.]

„... Kuid tõesti väärib austust ta kui mees,

kes palju lugend, salateadustesse

on süvenenud, vapper nagu lõvi

ja imeliselt lahke, sama helde

kui kaevandused Indias... Võin öelda:

ta peab suurt lugu teie tulisusest,

end loomu vastaseltki ohjeldades,

kui vastu räägite; jaa, nii ta on.

Võin vanduda, et pole ilmas teist,

kes, nõnda teda ärritanud, pääseks

tast noomituseta ja ohuta.” (III,1.) [Lk.: 302.]¹³

____________________________________________________________________________________________________________

A U G U S T 1999. A. D.

____________________________________________________________________________________________________________

William Shakespeare: „Kuningas Henry IV“, 2. osa. („King Henry IV“, 2. part.)

„... Oo, uni, magus uni,

sa põetaja, kuis kohutasin sind,

et sa ei taha sulgeda mu lauge

ning unustust mu meeltele ei laota?“ (III, 1.) [Lk.: 386.]

„... On inimeste elukäigus mõnda,

mis möödund aja pahet kajastab;

kes seda märganud on, see ennustada

üldjoontes tabavalt võib neidki asju,

mis sündimata nõrgas algmes veel

ja mille idud ajalaekas on.” (III, 1.) [Lk.: 388.]¹⁴

2 august, 1999.

Imelised unenäod taas! Justkui tellitult, pärast pikemat vahet ja ebaselgust...! Ja nüüd teada: kuidas saavutada säärast! Äärmiselt kõnekas asi... -- 'Nihestamine", 'mitte-tegemine'! ja -- NB! -- saavutasin tolle oodatud seisundi, kuidas see oli – nn. -- "passiivne valmisolek"! -- Milles kujuteldud piltidele järgneb nende nägemine, täieliseimas vormis siis kõigiti! Ometigi, ka selle passiivsuse staadiumis kujutlus-piltidel erakordne sügavus. See pigem ongi kui pooleldi uni.

Ja veel midagi --- esmalt püüdsin kujustada ju 'käsi' ! --- Jahmatavad reaktsioonid ! ilmselt lihtsalt ei saanud jätkata .Siis aga too üksikasjalik kujutluspilt sellest "maja-põletamisest" ....! ---- Millest saigi täna öise 'une-nägemise' üks keskne motiiv ! ----

..... Sellele küll eelnes midagi , kuid ma ei suuda veel õieti järjestada nähtut .... Seega siis see : hiiglaslik maja, majade-kompleks ,kui tsitadell ....., kõrgumas poolde taevasse , kui pea kuklasse ajada ..... Muu-seas , seda ka kaitsti ! -- need pisikesed inim-kujud , seal kõrgel üleval oldi vaenlased . Kas tegi neid selleks nende eriline munder (sinine -punane) või teine rahvus --- kuid nende eest pidi hoiduma , seal järgnevalt..... Minnes seal , ettevaatlikult ja ometi nagu unes (sic!) --- ja üritades põlema süüdata seda ehitust kui kindlust .

Läigatades siis ilmselt bensiini seintele , süütamaks seda .Siin kohal on mingi tõrge mäletamisel .... Tean ainult seda , et käisin selle kolossaalse ehitise jalamil ja üritasin seda kuidagi põlema panna ! , jälgides vastasi , kes kuidagi tegutsesid ka vastu , --- kui pea kuklasse ajada , siis väga kõrgel nägin neid hulgakesi mind jälgimas , nad olid kui väikesed inim-kujulised nukud ...... Kõik toimus nagu aeglustatult , nagu unes ! -- Veel midagi : mina ise ei olnud seal kõrgel , kuna olin selle, -- kõrguse ! suhtes väljendanud kuidagi sissejuurdunud kartust ...?

Ja siis see : Minnes selle ehitise jalamil , otsides seal lebava risu hulgas endale aeglaselt teed , jälgides samas ka tegevust kõrgel ..... Ma jõudsin mingisse vahekäiku , seal üleval olid kui talad , või sillad , kuhu sai minna .... -- Keegi ilmus sinna ....! Nägin teda sinna kui 'ilmumas ' ---- See oli üks väike tüdruk !!! --- mulle näis , et ma tundsin ta ära , koheselt !!! --- Kuigi ta näis ka teisiti ..... kuidagi keskendunult , veidi võõrana , teistmoodi .... -- Ometi teadsin koheselt , et ta ilmus sinna ainult minu pärast ! Teadsin seda täiesti kindlalt !!! Minu tähelepanu oli jäägitult siis  hõivatud , tema jälgimisega , ja -- mida ma 'tundsin' seal samas ! ---- Ning siis ta hüppas ....! -- Sealt kohutavalt kõrgelt !!! --- 'Tundsin' seda langemist , see kestis vaid hetke -- kiirus oli nii jälgimatult suur .... -- 'TUNDSIN' kuidas ta kukkus , maha langes , vastu maad , kogu selle hooga ....! --- Ma ei tahtnud sinna poole vaadatagi , kus ta lebas . See oli mingi painajalikult reaalne episood .

--- Ma ei saanud sinna vaadatagi , rääkimata tema juurde minemisest !!! Tahtsin sealt ära , läksin , ja -- olin juba teisal , jättes selle väikese tüdruku sinna lebama... --Kartsin , et kuna ta on surnud ..... siis 'mõeldaks' .... !

Olin ,kuskil mujal , ja mitte enam üksi . See nagu järgnes , otseselt eelnenule , kuid -- midagi oli seal vahel .... Siis olid minuga paar teist inimest --- üks näis nagu vanem(sic!) naine , teine --- noormees(?!) ; ometigi --- ma ei ole kindel , see oli pigem tunne ..... Nad kuidagi , -- viisid , või mõjutasid mind minema tagasi , sinna , kus too tüdruk veel lebas . Surnult , arvasin , sellest mõelda suutmata , ometigi .... Olin rääkinud noile teistele vist toimunust...? -- Olin jälle seal vahekäigus , selle hiiglasliku hoone jalamil... Seal , mingite asjade vahel ta lebas ... -- Ma ei läinudki lähemale .... ! Küll aga see teine , keegi tuttav , otsekui -- et mulle midagi näidata , tõestada .... /... / -- Kes see oli ! , ja too teine .... Imelik ,et mõistan säärast alles hiljem! -- Ka unes !!//

Ja too tüdruk liigataski , äkitselt ... Mäletan oma vaatamist --- tahtmata uskuda seda samas , suutmata ! , ning siiski , tahtetult vaadates .... ---- Tüdruk kuidagi tõusis , võttis nagu mingi räti , ja pühkis seda mida olin pidanud eemalt vereks , sealt ümbert . Ometigi on need vaid moondunud detailid (?!) , olulisem võrratul kombel ! --- oli see kuidas ta sealt tõusis ja läks...! -- Tagasi-vaatamata, ometi -- teadvalt, tundvalt !!! --- minagi tundsin seda....! -- Tundsin ta ära , tundsin selle koha ära ! -- Rohkem kui kuu aega hiljem ma mõistsin mis toimus seal , sellel pargi-platsil , juuni lõpupäevil !!!! ---- Mida see tähendas?! -- Mida see võis temale 'tähendada' .....! Siiani , ometigi .....

____________________

See oli üli-võrdeliselt mõjusaim ,sellel ööl nähtust . Niivõrd , et ma siianigi ei suuda aduda selle kogu võimalikku tähendust veel! Jahmatav asi ,sealne , see kõik kokku , need --- 'tuttavad tunded'... !!! // Ometigi ei olnud see kõik , selle öö nägemustest ! -- Kuigi nood teised pildid ja katked liigenduvad sekundaarsetena , sellise kõrvale ..... Siiski ,ka need ..... ----

See oli seal vahel , kuigi see näib nüüd mäletada püüdes väga ähmane . Kuidagi tuntud , ja tundmatu , ammu-unustatud ümbrus .... Suured metsaveo masinad , mida ma mingil hetkel juhtisin seal .... Tegelaskujud ja koht mõjuvad otsitult , kuigi , täiesti äratuntavad . Näis kui teatav sündmustik lihtsalt "oleks saanud" endale tuttava vormi ( papi, rabaots, renault-"seltskond"=sic!)

Nood masinad , nendega teel , nendega sõitmise raskused . Neid oli mitmeid , mingi laadung , mis pudenes selle keeruka manööverdamise käigus maha .... Kivid ? seal lebamas .... Kuidagi ma pidin nendega sõitma , ühte teisest mööda .--- Kuidagi see ka õnnestus , tundmusi sealt .... Lisaks mingi kogukond , mingi suhtestatus , konfliktne säärane , midagi oli seal veel ....

// Siis aga ( enne juba ?!) pilt kardinaalselt teisene --- mingi painajalik jahistseen ! --- Korduv motiiv !!! --- Mingid väljad , sügiseselt koltunud rohi , ebatavaline valgus (?!) Mingid kummaliselt 'teadvel-olevad' loomad (?!!!) Millised ometi ??! --- ma ei mäleta selgelt .... Midagi kummalist ma olen nõnda näinud... -- Ainult , et --- see võis olla nüüd mälestuse pinnale jõudnud virvendus mõnest varasemast ööst...!

Veel midagi , kindlasti sellest viimasest ööst : See harukordne selgus! See ebatavaline valgus!  -- ja koht ja tegelased ( mätu , maidla!) ---- Põldude vahel , liikumisi , ja siis --- tahtes nõnda , ning siis --- joostes ....! Väga kiiresti , ja võidu ! --- mina ja too väiksem ..... Mingi õpetlik , heatahtlik suhtestumine samas .... ? Kuidagi , mingit erilist moodi .... Ajades kui midagi - kedagi taga ! ( lambad!) ometigi oli see ka teisiti ..... Miskit oli s eal teisiti , seal oli midagi veel .... -- Kukkudes , ei lastes end kukkuda maha , seal lebades... -- Mingi kõnelus , mingi suhtestumine ? Midagi oli seal , kui teadaandmine , kui .... ? Ma mäletan sealt peaasjalikult seda jooksmise tunnet ! Ja seda sealset -- üldist 'tunnet' .....

Sealne oli hoopis teisti , palju vabam , ja jõulisem , kui näiteks selle esimese pildi õhustik , ja minu enese olemine . Selles esimeses olin kui surutud , kuidagi "väiksem" .... Lõpus aga olin võrratult vabam , teo-valmiduses , ja tundsin end lihtsalt ka paremini...! -- Ärkamisele eelnenud poolunes ma püüdsin pingsalt meenutada , ja --- tänu sellele ma ilmselt siin veel mäletangi .... Lisaks : ma kuidagi 'tõlgendasin ' toimunut samas --- ühtäkki vaid teadsin nõnda-nähtu tähendust ....!!! See esimene pilt ...! , ja selle eriliseim 'Tähendus'--! [JA nüüd midagi ka Inglise keeles. And something in English Language!]¹⁵

____________________________________________________________________________________________________________

4. august.

Selle öö nägemused . Järjekordselt , vaid ühe-öine paus. -- Selle ma kiidan täielikult heaks ! Lisaks : vägagi erinevad oma suunitletuselt , olid nood visioonid . Säärast situatsiooni ei ole nõnda veel kunaski läbi elanud . ---

..... See oli seal midagi ääretult kummalist ....! Mäletan end seismas , kuskil , otsekui ühe vanamoelise aedlinna maja värava taga (!) tartu!)) --- Sealsele eelnes midagi kogu kindlusega . ---- Millest olulisem oli aga see kuidas ma seal seisin ! --- Ootusärevalt , kõhklemisi .... -- Mind kutsusid sisse sealt , mingid inimesed , kes minust kui seal möödusid ; mäletan säärast ( fem.!) pilku sealt ! -- Seega , ma olin seal aias sees ; mind "juhatati edasi" otsekui (mentaalselt!?!) , juhtides minu tähelepanu , et sellel vanal hoonel on ka teine korrus .... Mingi trepp , ja seal ma siis olin . Äärmiselt selge ülevaade sellest ruumist . Kummastav , seal oli trepp , ja kohe siin ees suur voodi . Sinna ma jäin .

Aga mitte üksi ....! Minuga oli keegi veetlev ja --- rõhutatult ! --- väga nooruke tüdruk-olevus .... Õieti ma teda seal otse ei näinudki , küll aga 'tundsin' (!) , ta lebas kohe seal minu kõrval ....! Välja-kannatamatust ja ehedaimast erootikast täidetud visioon , mälestusi sellest seal . Mingi süvenev pinge , vastastikune teadlikkus , sõnatu lähenemine .... -- Äärmiselt aeglasti , väljapeetult ja õrnalt .... Kuidagi ma teadsin , et ta on minust palju noorem , ja , et -- see on temal esimene kord .... Sellest minu hillitsetus ! , kuigi , see oli seal kohe-kohe haihtumas ....

Mingi stseen oli seal veel vahel ; keski vanem naisterahvas (-- teadaolevalt tüdruku ema !)-- äkitselt seal voodi-päitsis .... Sic! --- kuidagi nõusolevalt , ei rohkem : kaasa-aitavalt , pea sobitamisi ....( raha !--tuhat , pool sellest ,; ülejäänu -- "selle öö tarvis..." !!) Kummalisel kombel ma mäletan sellest unenäolisest visioonist isegi oma mõtteid ! Ja sedagi kuidas noid "mõtteid" ....( nt. : "kas mul on ...? -- üks on..." !) -- Stseen jätkus ,enne kirjeldatud moel .... Õieti , nüüd see alles säärasena oma alguse sai ! Mingi talumatu aeglaselt kulmineeruv pingestatus . Äärmiselt haarav , teadagi .... Vaikne lähenemine , teineteise leidmine , avastamine .... Ometigi see ei olnud otseselt "aktiivne" ; pinge, : eelnev mäng ....

Äkitselt see aga katkes ! , millest oli ärgates jällegi kahju .... Kummaline , see kõik ei meenutanud mulle see-kord ju otseselt midagi , kedagi .... ? Või siiski : Tartu , see koht , ja --- see üks väike õbluke brünett .... --- Kes mind viimasel päeval seal endaga kaasa kutsus..! Kuidas küll! -- Siiski , veel midagi oli seal ometigi , eelnenule kuidagi järgnedes. -- Kuhugi minemas, kellegiga koos .... Otsekui mingi suvise põllu ääres , metsa veert mööda .... ? või olid seal majad ? --- Minu kõrval keegi vanem naine , näivalt tundmatu. -- Mina -- käies ma vaatasin mingeid vanamoelise väljanägemisega fotosid .... ---Mis kujutasid erinevaid tüdrukuid ! , teadagi .... Ja erinevates poosides , osa otsekui grupis , meelde-jäänuna vaid kaks : üks keskit ebameeldivat , ja siis too teine --- Eriti mäletan selle tüdruku silmi .... Neis oli kui rohkem sära ja .... midagi! , kui esmapilgul näis . Või siis kuidagi teisisõnu ! Igal-juhul--- üks neidis , ühe sellise vana foto peal avaldas mulle muljet .... Või mitte ?

Äkki oli see sealne pelgalt kui selline "suhtestatuse" antus?! --- Kunagi hiljem ürita mäletada mida selle ütelusega siin silmas pidasin ! -- Seal oli veel midagi , midagi palju enamat veel . Osa kõigest on aga selle päeva jooksul ununenud , paraku .... Tuleb kirjutada koheselt , et vahendada peamisemat säärasest --- seda vahendamatut ---- 'tunnet'...!

Miski järgnenust oli muidugi ebaoluline ( nt. too mingi klassiruum : auto-kujutised tahvlil , nende "värvimine" =sic!) ; mõndagi oli aga kuidagi ,ebamääraselt seotud sealse peamisega , -- eelnenuga ... ? Või ei olnud ? ( --- Too mingi bussi-seltskond , kuhugi minema valmistumas ...?) -- Midagi nõnda oli ju ometi .... Midagi võrratult enamat !! -- See esimene , esma-kirjeldatu oli vaid üks kild tervikust . Ometigi , ei mäleta .... Ja hea , et praeguseks mäletasin sedagi... -- Nüüd aga : seda jäängi mäletama ! Ning : ehk näen seda kunagi jällegi , mingilgi moel !

_______________________________________________________________________________________________________________________________________

9.august.

Viimased ööd ..., õigemini: viimased kaks ööd...! -- Ja ma ei mäleta ! , ärgates küll , veidigi , püüdes just seda , ja ometigi.... See on nii kummaline. -- Viimase ajaga oleks miskit kui nõndagi teiseks saanud. -- Esmalt see üle eelnenu . Paljut , kuid mäletasin vaid mõnda üksikut kildu. Enam aga ka mitte seda. -- Siis see eelnenu. -- Võrratult paljut! Uskumatult mitmekesist, kõige erinevaid lõikumisi ja nihkeid ....! Ammu-unustatud kohti, juba nähtut... Seletamatuse kummastavusest endast. Sellenigi välja. -- Ärgates olin veel pooleldi juhmistunud kõigest. Arvasin, et mõnda jääb siiski ka meelde. Päeva jooksul on aga kõik haihtunud. -- Jättes vaid kummastavuse tunde, see aga ka jääb... -- Kuidas ma küll saanu nõnda unustada ?! -- Proovides vägisi..., see ei õnnestu. Kunagi ehk tunnen midagi ära taas... --

..... Midagi seoses merega .... ? , midagi seoses .... auto ? , autoga sõitmine , mina sõidan .... ? Bussi-sõit ?? -- kindlasti . Mis oli aga seal oluliseimat , ääretult haaravat --- ?! -- Mannetu katse meelde tuletada !

____________________________________________________________________________________________________________

11.august!

Ma mäletan jällegi! See on tõeline rõõm, üle pika aja ma suudan jälle nähtut mäletada...! -- Ja see on ka intrigeeriv, sest näinud ma ju olen; erinevus on koheses mäletamises, selle taas-leitud võimalikkuses. Kummaline asi.

...Väga erinevad kohad, mis osutavad  ajale kaua tagasi, ja kõigele seonduvale: nt. too "sobli", kunagine suur ruum, sealsed näod, mingi sündmus --- palju oma-tehtud alkoholi ! --- õlut, veini --- omapärastes pudelites, neid seal otsides juues, ringi käies, seal oli miskit ebatavalist... -- Sealsest on jäänud väga selge nägemus, ometigi -- kõik oli äärmiselt hüplik... Mäletan konkreetset vaatamist, kohti.

Samas pilt teiseneb üha , see ei olegi mingi konkreetse koha külge seotud , --- eelmise koha sahvrist , ja tubadest otse nagu astudes mingisse teise 'ruumi' , kohta .... Mis jääb aga tundmatuks , või lihtsalt selgusetuks .

Siis keset linna , suurt linna , kuigi see kohati meenutamas ka tuntut . Ainult kohad , situatsiooni ahistus pärineb kusagilt kaugemalt .... Mingid asjad , mida ma kuhugi olen jätnud , jätkuvalt .... --- Berliin ! --- 3. aastat tagasi ! ! !

--- Olin kuhugile jätnud sealse koti , ja asju .... Ja nõnda korduvalt! Mingi painajalik aktiivsus .... Käisin ringi : mingid tänavad , väljakud (-- Tln. keskel ! , -- miks just seal ....? -- vastus: juuni lõpp !) , baarid ....? --- Viimaste kategooria on huvitavaim , ometigi kuidagi ähmane ... -- Mingi eriline baar, restoran , või striptiis .... Midagi seal toimus , inimesed , mingi eriline suhtestumine ! -- Kummaline , ärgates olin veendunud , et sealse suhtestatus võis pärineda ka eelnenuist öödest ! Järele-mäletamine v. korduv motiiv . Säärasena üllatavgi ....

// Kuskilt mäletada mingi tüdruk , kuigi mitte meeldiv, ega sümpaatne säärane .... Või miks nii ? ma ei tea , mäletan lühikesi musti juukseid , saledat kuju , kuid .... ei midagi meeldivat ometigi --- Kas mingi suhtestatuse konkreetne pingestatus ? , erootika .... , aktiivsus ?? , võimalik . -- Mäletasin ju enamat ! ärgates .... --- Kohese kirjutamise tarvidus . Kuigi , -- seegi kord ei olnud erakordne ....

_________________________________________________________________________________________________________________

13.august, ja reede !

Väljas. Lageda taeva all. Ma nägin und :

... Norra ! , = olin seal rändamas . Maastik päevasel ajal . Siis jälle mingu hoone v. pood . Seal "vahetati asju" . Vahetasin minagi ! (kott ja särgid ja vm. ) Palju teisi ümber. -- Noored tüdrukud näiteks . Tundmatud enamjaolt ? Kõik väga selgelt ja ometi kui erinev oli see selgus ! Miks just Norra ?

Autosõit .= järjekordselt . Seda ma mäletan ja kiirust . Kuid mitte konkreetsemini . Näiteks auto ei ole selgelt ? Siiski mäletan end just sõitmas .... Seonduvalt järgneva episoodiga . -- Bussis . Tuttavad näod ja tundmatud . Inimesed minu ümber. Mina seal . Mingi konkreetne vaatamise koht . Otsene vaade. -- Kes seal olid. Kunagine maabussiliin. Bussi taga = "mother" . -- Üks tüdruk ja mina kõrvale istumas . Mäletan tema hoiakut ja teistegi oma . Mäletan ka peatust . Tns.-ga mingis pansionis . Oli se hoopis võõraste-maja ? kooli-ühikas ?? Mingid ruumid . Ja siis teised . Voodi . Aken . jms . = Tubade vaated . Need vaheldusid kahel korral . Otsekui hotell vms. Mulje nagu mingi kunagise kooli ja hilisemate hotellide süntees.

Veel midagi...? Kindlasti. Kuigi ei mäleta.

____________________________________________________________________________________________________________

14-15.august.

Viimaste ööd tuttavat rida pidi. Värvikad, intensiivsed, realistlikud, ja üle kõige --- võrratult absurdsed! -- Kuid äärmiselt kehvasti mäletatavad... -- Lisaks: need on olnud nö.- "päevased nägemused", kuni kõikidel viimastel päevadel läinud magama alles vastu algavat päeva. Vahest siitki teatud erinevus...? -- Kirjutan võimalikult detailselt ülesse, näivalt see nõndamoodi, nähtu puhul eelistatavaim...

.... Esmalt: õiget järjestust ei ole, pildid reas, aga kaleidoskoopis...! Juhuslik segunemine: näiteks see -- tulen, pöörates ümber nurga, sealt mäest alla, Vanemuise tn.-e. Eelnevalt olin käinud seal vastasasuval uus-ehitisel, see 'oli' siis veel seda just... Seal mingi kummalise konstruktsiooniga mehhanism, kaal?, osaliselt maa sees, midagi omapärast... -- Seal oli õhtune aeg, vahest isegi täiesti pime?, ei õhtu, nagu tihenenud videvik... Pooleliolevad hooned ümberringi. Läksin sealt , ümber nurga --- Ja krabasin "nagist" kaasa ühe -- jugapuu-okstest tehtud mantli ! , ei esmalt oli see vist vaip ? (ja vargus!) --- Mäletan , et imestasin ise ka , vaadeldes oma saaki toas! Aga mäletan ka selgelt iseloomulikku tumerohelist värvi jugapuu-okkaid...!

Seal korteris , see oli kui ammu tagasi , ja teises maailmas samas . Miski ei olnud enam tuttav seal , ometi nii tuttavas ümbruses ! // Sorides taskus --   Siis mõned võõrad mündid , jäin neid vaatama .... Need olid ootamatult kaugelt .....! Mäletan seda üllatust --- Lähis-Ida ! , ja siis ka India ....! --- selle koha peal nägin kui hetkeks müntide asemel (otsekui graveeringuna?!) eksootilisi ja ilusaid naise-nägusid --- India ! Ja viimaks üks münt , millelt lugesin -- Punane Meri ! --- Ja kujutlesin seda kaardil ette samas ! // Ja meenus : seda olen teinud varemgi?!

Siis teine lõik , mis võinuks olla ka varem .

Mingi linna südames , õieti needki kohad on tuttavad , see koht on süntees ...! --- Kaarli kirik + Schnelli tiik ! -- Sealne intriigne suhtestatus --- keski ebameeldiv kuju , pea poliitiline afäär , saladused , dokumendid ! -- Hoiatav aktiivsus -- mingis "augus" ! -- üks nägu , maa-alune ruum , seal oli kitsas -- hiljem proovides sealt sisse ! -- Tundmatu kuju , esmalt , siis kui auväärne diplomaat , siis jälle keegi mõneti kui tuttav (J.J.) -- Koos selle kiriku taga istudes (!) -- väljendades oma vastumeelsust tolle kolmanda aadressil -- a lá : just säärane , kes ei meeldi , lärmakas , ja ebakindel .... (kes !) -- Muidugi oli seal veel võrratult rohkemat . Kõike paraku jällegi ei mäleta .... Kui koheselt ei meenuta , ja ei hoia alal...

Sellele eelnenud ööst samuti , vastaval kombel . Kuigi , too järgnev hiilgas just oma säravalt absurdsete nüansside poolest ! , järsud üleminekud .... Sedasi , vastavalt . -- Eelnenust aga toetumiseks üks pide-punkt jäänud : see oli pigem tunne , kuigi samas ka konkreetne situatsioon --- Mina eestkõnelejana ! , kahes järjestikuses faasis . Esmalt , mingi kollokvium , ümarlaua ümbert -- sealt kui esinemise - kindlus ! Ja üks konkreetne nägu , noor naine , suhtestatus ( T. K. !) ; hiljem aga kuidagi , sealt otseselt , üks teine ette-kandmise aste --- suurem auditoorium ?! -- Ja talitades seal just eelneva kogemuse pöhjal : hästi seega igati ....!

Sealgi : vörratult enamat . Ometigi , ei mäleta . Segunemas kõikide viimaste ööde vastava ainesega .... -- Auto-sõit , bussid , linnatänavad ? Midagi sellist , ja ometi -- kui erinevat ! Sest kui ärgata , see on kui --- 'ülim reaalsus' ...!

_____________________________________________________

William Shakespeare: „Kuningas Henry V“. („King Henry V“.)

„... Ja mis on vürstil, mida teistel pole,

kui üksnes hiilgus, kõrge koha hiilgus?

Ja mis sa oled, ebajumal hiilgus?

Mis jumal oledki, kui kannatad

maist valu oma kummardajaist rohkem?“ (IV, 1.) [Lk.: 497.]

„... Mu keel on konarlik, nõbu, ja mu esinemine pole sile; kuna mul polnud seega abiks ei meelituse häält ega meelituse vaimugi, siis ei suuda ma ta ette manada armastuse vaimu nõnda, et see ilmuks oma tõelisel kujul.“ (V, 2.) [Lk.: 530.]¹⁶

_____________________________________________________________

'Une-nägemine' ! (19.08.)

Tagantjärele meenutades . Sest on mida meenutada! -- Taas ma mäletan oma une-nägemist . Ja jällegi , miski oleks kui teisenenud... Haaravalgi moel. Kirjutasin viimati 14.-15.08 , enne siit lahkumist. -- Siis linnas too esimene unetu öö, mille läbielamistest siis esmaspäeva hommiku (16.08) erakordne ekskurss. -- Midagi mida ei ole võimalik kirjeldada , ja samas : täiuslik heaolu tundmus sellest. Sellisena mäletadagi!

Siis esimesest ööst, siin tagasi jällegi. Öö vastu kolmapäeva ( 18.08). Nägin!, erandlikku ja erimoelist ja mäletasin samuti mõndagi! Just seal näis olevat aset leidnud teatud teisenemine...?

.... Üks episood , kus olin rabas ja otsekui põgenesin , ja siis ka mitte .... See oli kummaline seal kõik . -- Eelnes tollele mainit lõigule veel üks , tuntud kohas , üks kunagine lõkkease(?) maja taga , männikus . Kas olin nagu hiljem siis seal ? Kuid siis oli kummaline pimedus v hämarik , äkitselt ümberringi .... Keset raba, just kui jälitatult , ometigi: hoopiski teisiti samas...

Üks peatatud hetk , ühe kraavi pervel , tolles helendavas hämardumises --- *miskit' kummalist oli seal ! -- Proovisin seda 'Miskit' kui kõrvale tõrjuda ! --- see oli midagi , mida ma ei võinud näha , aga 'tundsin seda enesest veidi eemal , õhus .... See oligi kui 'kohaloleku tunne' ... -- Loopisin seda esmalt lume-pallidega ! Tõrjumaks , kuidagi kohmakalt samas . Siis aga lund enam sealt võtta ei olnud , ja ma jätkanuks kui märja liivaga ....

Nüüd aga viimane öö , seniseks nähtust esilekerkivaim. Millest tean mäletada aga vaid ühte lõiku vastu hommikut : erootiline unenägu !!! ... Õieti oligi see kui üks peatatud viiv , mäletada võidud selline kõigest , vastu ärkamist... -- Mingi omanäoline ruum , kuidagi täiesti tundmatu , võõras . Ja seal kaks tüdrukut ! -- ennast mulle otseseimal kombel presenteerimas ! -- Situatsioonis mõndagi tuttavat .... Kuid ka : seninägematut ! -- Esmalt üks heledapäine, rinnakas, vaadates teda, korraks, ja siis enam kui mitte nii väga.

Ja siis keegi teine. Minu ees, äkilisel kombel , väga kenasti minu pilku püüdmas .... Sale ja tumedapäine ja noor ..... Võõrapärane!, muidugi, kuid: säärasena toda seal ei näinud ometigi ....! Nii haaravana ! -- Minu ees ja äärmiselt pingsalt minu tähelepanu võitmas . Seda ka tehes , ka võites . Kuidagi siis ennast -- otseselt-avalikult huvi ilmutamas --- püsti tõustes , soovides teda puudutada ....! See oli kena koht , und näha --- kenasti armastusväärne oli reageering --- heakskiitev , meelitatud , ja südamlik , ning samas --- mingi kasvatajannalik rahulolu ! Hetkeks veel pilk kõrvale eksitatud , -- too sealt kõrvalt , esimene , -- kuid see jäi ka viimaseks pilguks.

Oli huvitavamatki seal , minu ees , ja siis kohe -- minu käte vahel ...! Kuidagi , -- väga kuulekalt , teenimiseks valmis see reageerimine sealt .... Paindudes minu käte vahel , minu soove ennetades --- paindlikult , veetleval kombel ....! Pööras ennast , mina taga , kummardudes , emmates --- sealt edasi oli kõik muidugi ülivõrdeis nauding . -- Muide , milleks ma siia säärasest üldse kirjutan?! Võiks ju piirduda ka üksikute järeldumistega ! Mis meelde jääb, ka muidu, järeldusi seevastu ei tihata kui väljagi öelda... Nes pa ....?

_________________________________________________________

Vastu 21.-ndat.

Seega juba 20.-ndale järgnenud öösel . Eelmisest ööst aga ometigi mõndagi meenutada . Kuigi , hoopis erinevat laadi , kui meenutada siia võrdluseks veel üle-eelnenut. -- ... Harva kui nõnda agressiivsel moel end unenäos nähtud . Ja siis ka välja-elatud -- seega : 'nihe paremale' ! -- Õieti on sealt mäletada küll võrratult enamat , kuid midagi oli ka vägagi olulist. Erandlikkuse mõõtmeis... -- Viimati nägin teda selle kuu alguse ühel ööl. -- Nimi on teada, kuid -- mitte kunagi ei ole ma näinud teda nõnda -- vähe haaravana ? -- St. lihtsalt: mitte kunagi veel ei ole ma suhtunud temasse nõnda halvasti. -- Seekord kuni otsese vaenulikkuse, jõhkruseni välja. Ma mitte ainult et kohtlesin teada halvasti vaid ka -- nägin teda kui kedagi ebahuvitavat , mitte ilusana...? -- Kuigi, see oli teadagi hoopis teisiti . Koht oli tuttav ( kuidas teisiti !) aga ebaoluline ( see pööning ; hiljem : trepp) . Sinna ta tuli mind kui eest leides . Ometigi -- jällegi ei olnud me kahekesti seal . Kuigi : ühel hetkel vaatasin vaid teda --- tema nägu lähedalt , ülevalt alla ....

Näivalt oli ta kuidagi , midagi kui "selgitamas" seal , isegi : "õigustamas" -- seda nähtud zestidest ilmest , pöördumise ja kõnelemise viisist . [ Muide : äärmiselt harva on midagi -- nõnda ! -- otse öeldud ! Miks ? -- on küll teada antud , ja oleku-käitumisega "öeldud" , kui pole kuulda kunaski otsest kõnelust . Huvitav asjaolu ]

Vaadates teda lähedalt , ometi ei näinud ma seda , ked olin temas harjunud leidma . Ta paistis kellegi võõrana . [Samuti -- väga harva , kui üldsegi ! -- vaadatakse teineteisele otse silma ! Pigem kui : kohaloleku tunnetamine , kehaline , kirjeldamatu ; ning siis --- nö.- "näkku vaatamine" . Kuigi ka teisiti , siiski , varasemast...] -- Seega suhtumine oli üheselt väga halb , tõrjuv , ja peaaegu , et vaenulik . Team reaktsioon sellele oligi too "õigustav" esinemise laad. -- Siis... -- meenus ! -- koheselt sellele situatsioonile järgnes mingi metsiku vägivalla stseen ! -- nood juures-olijad kuidagi sekkusid --- ja mina panin end seal olukorras maksma "kontrollitud vägivalda" kasutades ! -- Äärmiselt tõhusalt jõhker action-stseen ! -- Julmad hävitavad löögid nende kahe "oponendi" kallal . Äärmiselt tõhusalt , uskumatult mõjus -- lõin nad lühikese ajaga sõna-sõnalt -- maha .... // Kusjuures : kasutatav tehnika oli täiesti olemas -- ( so.- jala,-küünarnuki- ja põlvelöögid , kordineeritud , jõuliselt suunatud , arvestades vastaste pikkust ja liikumist !) , st.-- teada , valdan seda kõike ! Uskumatuks tegi olukorra löökide kiirus , ja nende hävitav mõju ! //

Siis tollele situatsioonile vahetult , kuid mitte "otseset , läbi "katkestuse" järgnev : sellest kitsukesest trepist alla minnes ! --- too väike tüdruk minu ees , mina kuidagi väga vihase , jõhkrana talle järgnedes -- ja ma tõukasin teda kuidagi selga !! --- Jahmatab ennastki , nii ärgates kui nüüd. -- Ta küll ei kukkunud, pöördus kuidagi pooliti, mitte küll väga "löödult" , aga ometi... Siis leidsin mina aga end vastamisi nonde kahe teisega ,(kes ikka veel elasid!) -- kaalutleva silmside välja-peetav hetk... -- lõpp. -- Oli veel sellest ööst , nii mõndagi, ja ka -- vastavat. -- Mingi ähmaselt meenuv vägivalla-stseen veel kusagilt lisaks! Ometigi , -- enam ei mäleta seonduvat . Vastaseid oli rohkem , palju rohkem , mina -- esinedes mõjusalt , oskustele vääriliselt ! -- Pidades kuidagi ometi kidlustama ka oma seljatagust ... ?

Tõesti enam ei mäleta . Mitte midagi....

_________________________________________________________

_________________________________________________________

22.08.

Täna päeval! -- metsikult, ülivõrdeis, hämmasta mäletamise võime! Uskumatult imetaoline. -- Üksikasjalikult, võimalikult konkreetselt, koheselt. -- Täpne järjestus pole oluline, proovides nähtut aga taas kui silme ette manada:

Esmalt see : ühes baaris , mis kui tundmatu , ometigi situatsioon kuidagi lähedane , tuntud .... Tellides midagi --- madala leti taga , mis asju täis , üks ülikena noor neiu ! Väikest kasvu , sale ja tõmmu --- tema hämmastavat elav , vilgas , ja särtsakas olek ....! --- Ja ta üritas -- kõigi vahenditega ! --- minu tähelepanu võita ! --- Seda elava vestluse , minu erilise kohtlemise , oma olekuga ....! Mõnel hetkel .... , ta otse liibus mõneks viivitlevaks hetkeks minu vastu , olles minu lähedal ....!

Mina aga --- kuidagi hämmastavalt "taipamatu" , õieti küll -- pigem ükskõikne , kuidagi viisakalt kuid oma mõtetest hõivatud , seda isegi erilisematel hetkedel ! Lõpuks : too veetlev preili kui lihtsalt tüdis minu hoolimatusest . Ilma vihata küll aga kuidagi --- lootusetusest otsustunud moega . --- NÜÜD siis tean --- nii oli see seal ! /"T46"/ . Kõige jahmatavam nähtu juures oli too totaalne erinevus minu tavalisest vaatamise-nägemise viisidest ! --- Ma oleksin end nõnda näinud kui tolle tüdruku pilgu läbi !

Näiteks see : ühes baaris , sinna sisse astudes .... -- Leti taga vanem blond naine. -- Eriline suhtumine , juhtis minu tähelepanu teistelegi baari-külastajatele . Nt. kaks vana meest . Mäletan end ühel hetkel täiest kõrist naermas.... Hoopis erinevalt ! -- Veel mingi baar , -- sinna minnes tuli laskuda madalamale , keldri baar ....Kitsad järsud trepid , paest , erinevad ruumid .... Käisin seal , kui midagi otsides .... -- Mingi ooteruum , rahvast täis , üks ja siis teine restorani ruum -- livreedes kelnerid ( samet-roheline!) , tagasi ooteruumi , seal diivanile -- kingi vahetamas ! -- mäletan , et mul oli kaasas üksik naiste-king ! -- Sealt lahkudes -- kitsal trepil , alt ülesse minnes , peatudes viivuks laskmaks mööda üht saledat neidu , -- teda nähes pool-pöördes , ülesse vaatavana ...,sealses punakas valguses. -- Kõige kummalisem oligi situatsioonis selle painavgi õhustik , kummaline valgus , -- värvilised neoon-tuled ....

Siis ühtäkki hoopis see : Siin , kural , teises ruumis , valguses , ja ajas --- kõik oli teine ! -- Olin sauna taga , seal kõrval , põlvili mingi mati v. madratsi peal .... --- Jahmatav , hirmutavgi olukord ! --- Oli pime , ja miski liikus seal , madratsi all ....! -- Uskumatul moel , alt ülesse , esmalt vist paar kiiret rapsakut -- nagu oleks see mingi loom , siis aga -- otsekui kasvamas nõnda seal midagi --- Ja lõpuks võimatuse tipp : selles pilkases helendavas öös , -- nö.- "tungis" maast välja mingi hiigel-seen (!) , ja siis teine , madratsit kõrvale nihutamas.... Situatsiooni kaasusteks : jahmatus , ärevus ja hirm ; samuti : ootus , põnevus , pinge ?

Siit järgnemisi aga kui 'katkestusega' ! -- Leides end äkitselt vaatamas tolle "äsjasele külalisele" otse silma , otsekui seal lõkke ääres eelmisel ööl .... Ma kui tõestasin talle midagi --- tegin kui kätega mingi kummalise liigutuse ! --- tema näo ees -- ja miski liikus , erakordselt ootamatult , meie vahel pimeduses -- võimatul kombel ! --- Tema poolne jahmunud reaktsioon , -- mulle tegi asi pigem nalja -- ma juhtisin tähelepanu .... See oli kui 'näitamine' ! -- Hämmastav oli see aga tõesti .

Siis veel see : mis võis olla just enne ärkamist . -- Mingi vägivalla-stseen --- nn. konfliktne kolmnurk -- kaks meest ja üks naine . See oli nagu mingi nähtud film . Midagi tuttavat aga ei olnud . Mingi hoone , autod seal , oli öö , -- väljapeetud "tuvastamise" hetk , sealt  ülemineku kaudu otsese vägivallani .... Lõpp oli äärmiselt jõhker : kiilakas mees löödi maha , teine seisatas ta kohal , kõikudes , kummardus ja lõikas lebaja kõri läbi . Pani noa saapa taskusse . See oli nagi mingi film .

Aga päris lõpus , just enne ärkamist -- ma nägin kedagi ennast jälgimas ! -- Üks naine istus , ja vaatas huvitatult minu poole , tähelepanelikult , heatahtlikult ? , küll aga pingsalt . Siis ma ärkasin .

Eelmisest ööst polnud midagi , mida võinuksin ka mäletada . Üle-eelmisest aga vaid üks lühike lõik -- mäletada : .... Mingi saal , kus olin koos paljudega ... Äkki minu tähelepanu  äratati -- see keskendus kolmele naisele minu ees -- üks , kes oli kõrval --kui eestkõneleja -- hetkeks peatunud , mind jälgimas , vanem , tundmatu . Teised kaks kui stenografistid , otse ees , väikestes puust kabiinides , oma tegevusega hõivatud , ometigi -- kui meelitatult minu tähelepanu püüdlemas --- Kuidagi hämmastavalt tuttav olukord , näod .... ? Hämmastav , kui , sest -- milline tõlgendus ümbritsevast ! --- Mõeldes ühele kohale ...[JA nüüd midagi ka Soome keeles. Jotakin myöskin Suomen kielessä!]¹⁷

______________________________________________________

______________________________________________________

25.-ndat, öö hakul.

Kahel viimasel ööl...? ... Olen ma näinud und ja seda ka mäletanud. -- Ometigi on kerkinud ja jõus veelgi küsimus sellest kuivõrd tarviliseks osutuv sellest siin nõnda ka jutustada .... ? -- Need on olnud lihtsalt "une-näod" ?! või kuidagi nõnda, -- äärmiselt erinevad, küll, aga ei enamat samas. -- Väga ammuseid mäletamise kildusid, täiesti unustatut ja ometi kestma jäänut... Kas sellest on veel vähe?! -- kirjutada veel hoolega ülessegi! -- ? -- Kas oli ka midagi erilisemat... ? -- Ei mäleta.

_____________________________________________________

_____________________________________________________

Vastu 29.-ndat

Viimased ööd .... = Päris viimasel (28.) ei ole mäletanud, eelnevalt aga -- ei ole vaid kirjutanud (26.&27.) -- Kuigi on olnut ka üli-võrdeliselt . Hämmastavgi intensiivsus , ja -- eklektilisus...?, samas. -- Impulsside üli-rohke koosesinemine, mis eripära seadmas tõkkeid mäletamisegi teele .... Kuigi , rõhutada nüüd siin , et --- pole teadlikult kirjutanud nii mõnestki seigast , ja ööst ... Sama kehtib muide ka varasemagi suhtes . Olgu lisatud .

Aga tänane öö oli erandlik ! Mingi eriline intensiivsus , ja kui uudne meelsus , midagi võrreldamatult erinevat . Ka mäletamise osas--- mis tähelepanuväärne kuna niivõrd eriilmeliselt , et vastavat ei mäletagi .

.... Esimene , mis nõnda meenub on oma tähelepanuväärsuses erandlik . Esimest korda nägin nõnda kedagi , keda ma --- pole nõnda veel näinudki : Aed' ....!

--- See on seega midagi aastate tagant meenumas , -- kevadisest ajast 1998 !! -- Uskumatu , kuid tõsi ....

Ja ometigi : mulle pigem kui 'näidati' , seda nüüd nõnda , viimasel ööl .... See oli midagi kummalist siis , seletamatusega piirnevat : surnud , ja surnust ülestõusnud tegelaskuju , ja mingi -- jahmatav -- irooniline/lõbustatud hoiak sinna juurde , -- kuid : nagu kellegilt teiselt ! -- See kes see oli ma muidugi tean ...! kuigi ka nägin , seal nõnda .... -- Just kui : nägingi vaid seetõttu , et mulle näidati . Võimatu asi .

Tundmuste ja mälestuste segadik . JA kuidas kõik täpselt oli -- see oli kui oleks keegi minu mäletamise jaoks "surnud olnud" , ja siis ühtäkki taas -- 'ära-tuntud' -- sellisena , nagu ma teda kunagi ei olnud näinud . Ja sinna kõrvale -- see teine , teadvalt lõbustatud hoiak ! -- See kõik "üllatas" mind ilmselt juba vaatamise käigus ....! -- Mingid ülimuslikud võimed , --- 'S i e g' -- ruun ...müstiline !

Seal oli aga võrratult enamat, uskumatult palju enamat! Koguda siin kõik praeguseks säilinud killud kokku, et rekonstrueerida neist terviklikumat pilti... -- Näiteks see! -- minu onn, selle läänepoolses küljes -- tegevustik toimus seal aga -- müstiliselt teisenenud antuses! -- see koht oli moodustanud mingi äärmiselt kõrge mäe, v. künka...! Mäletan end sealt tipust vaatamas: kuni silmapiirideni laiavat panoraami, mitmeski suunas... Hämmastav selles nägemuses vaatamise mastaapsus! -- Kuigi seal oli üli-rohkesti kõike ka seonduvast -- näiteks mingid sügavad rööpad maapinnas, sellega seostuv konfliktne meelsus. -- Mingid teooriad, tolle "geolog. moodustise" tekke-loost... -- Siis mingid esemed -- kõik kunagised noad! seal platvormi äärel. -- Siis mingid puud, otsekui nende otsas, ja siis äkki ka teisal -- mingi eriline jahmatavgi liikuvus, ja eba-realistlikuse suhtestatus sealsest situatsioonist... Muide, seal oli ka teisi juures, mitmeid.

Ja siis veel midagi: tegelikult küll eelnenut! -- Ja ülivõrdeis jällegi -- tulin kui lennates...! -- tulin, sest 'tahtsin' olla seal, ühes erilises kohas... -- Siis juba istusingi mingis kummastavas ruumis, heledas valguses, otsekui mingi käigu v. koridori lõpus, madala pingi peal... -- Minu kõrval kaks naist: üks vanem, teine noorem -- mõlemad täiesti tundmatud. Väga eriline suhtestatus -- säärast isegi kaudselt ei mäleta mitte kunagi, mitte kusagilt! -- Pöördusin ja võtsin -- noorema naise palve peale -- pingi tagant mingi koti -- ja mingeid kummalisi loomi...! --- Need võisid olla väikesed koerad, aga siiski ei olnud... -- esmalt pojad, ulatasin need edasi, siis -- lõbustatud hoiak seejuures! -- võtsin ka suurema looma. Tegelikult see ei olnudki loom, -- see kui vaatas ja sai aru -- selle looma silmad...! -- Kuidagi oli hilisemas ka selle eluka kummastav lähedalolu, kuidagi mäletada...? Eelnev situatsioon aga hajus kui tuulepuhanguga... Isegi ei mäleta kuidas see seal lõppes. -- Või kas sealne üldse kuidagi lõppes!

Siis veel midagi, kusagilt mujalt, see oli kindlasti hilisem: Maidla -- nood vanad kuurid, e. aidad. -- Mingi teisenenud vaatepunkt. Miskit väga ammugi nähtut otsekui nõnda... -- Eriti mäletan ühte vaatamist -- pool-hämar, kitsas ruum, mööbel, sellel vanaduse-hõngulised esemed, paberid... -- Mingi unenäolise loogika põhjal oli situatsioon kaas-ajastaud tolle kellegi juuresolekuga, mõttelise säärasega... -- Veel oli selle öö nägemustes ka midagi läbivat erootilist, mingid hetked, korduvad säärased...? Võimalik, et eelmise õhtu mingid väändunud elamused nõnda projetseeritud....

Seal oli nähtud võrratult enamat, võrratult mitmekesisemalt! Täiesti kirjeldamatul kombel, varjutatud ebatõelisuse järele-aimamatust õhustikust... Jahmatav ja imeline, seda nõnda nähes. -- Kuid seda sama võiks  öelda ka tervik-fenomeni kohta...

_______________________________________________________________________________________________________________

Suve lõpp 1999.

Kirjutades sellele läinud suvele järele...

Ja siinse kirjutamise lõpetuseks. Selle suve, tolle rubriigi sealt, lõpetuseks... -- Miskit ei ole siinsega ometigi läbi. Vastupidi. -- Mulle nimelt näib, et mõistan alles nüüd tõelisemalt ja selgemini kui kunagi varem: mida on vaja, et võida näha...! -- Ja kuidas. Eriti just -- 'kuidas', mida on selle tarvis vaja. -- Ja kuidas täpselt...! -- Viimasest paarist ööst ei ole kuigi kirjutamis-väärset. -- Mis muidugi ei tähenda, et polnuks midagi . Ainult, et -- valida siinsegi kirjeldamise raamides nüüdsest eriti seda -- mida ja kuidas . Ja millest pigem mitte.

Siia lõppu soovides veel vaid ühte: "head und "!

__________________________________________________________________________________________________________

[LÕPETUSEKS: See oli siis selle eelmise aastatuhandi ainukesed üles-tähendatud unenäod. Eelmisest milleeniumist pole rohkem ülestähendusi ulmade kohta säilinud. Olin siis palju noorem, kui neid unenägusi nägin (22 & 24 aastane). Muidugi võik kriitiliselt öelda, et keda peaksid huvitama teise isiku ammused unenäod. Kuid need olid mul üles kirjutatud ja juhuslikul kombel siis ka avaldades. MUIDUGI on peamine sõnum siit, et: “NEED ON NAISED, KES TEILE UNENÄGUSI TEEVAD, KOGU TEIE ELU“. JA olles, Teie, minu võimalikud lugejad (keda ei tule selles blogis aastas isegi 10 hinge ilmselt); olgu teile teada, et kui olete selle kirjutise läbi lugenud ei näe te enam kunagi oma nooruse aja ulmasi elik siis unenägusi. Sest on teada, kes teevad unenägusi, ja kuidas teevad ja miks teevad. SEEGA: jääb üle teile vaid soovida, et kuivõrd midagi te oma unenägudes näete, siis nähke oma ulmasi. On juba teada, selle kirjutise läbi lugejad, et oma noorepõlve ulmasi te enam kunagi ei näe...? Seega soovides Teile vaid: head und! M.O.T.]

_________________________________________________

W. S.: [Hamlet:] "... Ma pole küll just äge ega järsk,

ent ohtlik olen siiski nii, et targem

sul oleks karta.", (lk. 286).

[Hamlet:] "... Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, siis ükskord juhtub see ometi: valmisolek on kõik.", (lk. 393).

[Hamlet:] "... -- oo, kui võiksin

ma teile rääkida! ... Kuid olgu nii. --

Horatio, ma suren, sina elad:

sa räägi minust ja mu asjast tõtt."

/.../ Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,

kui pärast mind jääks kestma teadmatus!

Kui oled eales südames mind kandnud,

jää väheke veel õndust ootama

ja selles karmis ilmas hingitse,

et rääkida mu lugu...

/.../ Nii teata talle, ning ka iga sündmust --

suurt, väikest --, mis sai tõukeks... Jääb vaid vaikus. ", lk. 399.

William Shakespeare: „Hamlet.“¹⁸

1 WILLIAM SHAKESPEARE.: "KOGUTUD TEOSED VII. KÖITES." // "TRAGÖÖDIAD I." // V. KÖIDE. "Titus Andronicus." // "Romeo ja Julia." // "Julius Caesar." // "Hamlet." // "Othello." // Talinn, 1966. // Kirjastus: "Eesti Raamat". // Tõlkinud: Georg Meri & Jaan Kross ("Othello"). // + Eessõna: "Draama avardub traagiliseks maailmapildiks." + Järelsõnad + Selgitavaid märkusi. // LK: 7 – 659. // Tsitaad siin: W. S. “Hamlet” (lk nubrid teksti sees.)

2 Mäletan veel kaks aastat hiljem, mis juhtus edasi! – [1999. A. D.] /.../ Mäletan neid oma 22 aasta unenägusi veel praegugi, 41 aasta vanuselt. [2016. A. D.] - Vahest imestate, Teie minu võimalikud lugejad, kui see (esimest korda üle-loetud) kirjutis kunagi ka n-ö avaldatud saab. Kuid see on ka isikliku elu lugu. -- “UNENÄGEMINE kui KUNST” on osa elust; ilmasjata nii ei öelda, sest magab ju iga elav hing lihtsalt pool oma elust maha. Ja näeb unenägusi...?

3 Täpselt kaks aastat hiljem, -- neid 'pilte' näidati! [1999. A. D.] JA nüüdseks on selge tõesti, kuidas neid unenägusi siis „näidatakse“ elik siis „valmistatakse. JA see seostub (esimest korda elus midagi nii avameelselt kirjutades) just selle inim-liigi teise poolega elik siis: „femininum“. Unenägusid otsekui „tehakse“, unenägusi otsekui „valmistatakse“. Ja nõnda kogu ajaloo vältel. Ometigi on teada, et euroopalik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude täielikku ingnoreerimist. Kuid W Shakesepare´i Hamleti sõnadega: Keegi peab teadma, minust ja seonduvast vähemalt midagigi, keegi peab teadma tõtt... -- Unenäod, kogu liigi ajaloo vältel, on midagi pelgalt fabritseeritut. Kunagi paleoliitikumi lõpus need nais-ahvid lihtsalt avastasid mingi psüühilise võimaluse midagi taolist, nagu iga inimese poolt nähtud ulmad, „meisterdama“ hakata, ja siis ajaloo vältel on selgunud, mida nad endast ette kujutavad, need ulmad... JA see on olnud ikka hästi hoitud saladus kõik need aastatuhanded, milleeniumid. Aga, kas ei võiks sellest valdkonnast, nagu igaühe poolt nähtud ulmad, varasest noorusest peale, ka veidikenegi avameelselt kirjutada...? [Ja minul, kellel on 4 blogis vaatajaid/lugejaid Gloobusel 4 keeles juba 1o ooo hinge, vahest on minul nüüd, käesoleva (võib-olla ka avaldamata jääva) kirjutisega seoses, selleks võib-olla üsnagi tõhusad võimalused...? = M.O.T.

4 William Shakespeare: „Komöödiad II.“ Kogutud teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud (ja ees- ja järelsõnad) Georg Meri. Lk. 7-727. [Siin tsitaadid siis kirjutistest nagu: “Veneetsia kaupmees” & “Palju kära eimillestki”. Numereeritud on tsitaadid, W. S. traditsioonilise numeratsiooni alusel, mainitud teostest.].

5 William Shakespeare: „Komöödiad II.“ Kogutud teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. Tõlkinud Georg Meri. Lk. 7-727. [Siin tsitaadid siis kirjutisest nagu: „Kuidas teile meeldib“. Numereeritud on tsitaadid, W. S. traditsioonilise numeratsiooni alusel, mainitud teostest.].

6 William Shakespeare: „Komöödiad II.“ Kogutud teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. Tõlkinud Georg Meri. Lk. 7-727. [Siin tsitaadid siis kirjutistest nagu: „Kaheteistkümnes öö“ & „Troilus ja Cressida“. Numereeritud on tsitaadid, W. S. traditsioonilise numeratsiooni alusel, mainitud teostest. + Lehekülje numbrid mainitud teosest].

7 WILLIAM SHAKESPEARE.: "KOGUTUD TEOSED VII. KÖITES." // "TRAGÖÖDIAD I." // V. KÖIDE. Ibid., Tsitaadid siin: „Romeo ja Julia.“ (Tsitaatide lk nr teksti sees.)

8 William Shakespeare: „Komöödiad II.“ Kogutud teosed VII köites. Tallinn, 1960. IV köide. Tõlkinud Georg Meri. Lk. 7-727. [Siin tsitaadid siis kirjutistest nagu: „Lõpp hea, kõik hea“ & „Mõõt mõõdu vastu“. Numereeritud on tsitaadid, W. S. traditsioonilise numeratsiooni alusel, mainitud teostest. + Lehekülje numbrid mainitud teosest].

9 William Shakespeare (1564-1616). Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. (+ ees- ja järelsõnad tõlkijalt.) [Numeratsioon mainitud kroonikas traditsioonilise W. S. numeratsiooni kohaselt + leheküljenumbrid mainitud teosest.] (Tsitaat teosest nagu „Kuningas John“).

10 William Shakespeare. Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. [Numeratsioon mainitud kroonikas traditsioonilise W. S. numeratsiooni kohaselt + leheküljenumbrid mainitud teosest.] (Tsitaadid teosest nagu „Kuningas Richard II“).

11 WILLIAM SHAKESPEARE.: "KOGUTUD TEOSED VII. KÖITES." // "TRAGÖÖDIAD I." // V. KÖIDE. Ibid., Tsitaadid siin: „Julius Caesar.“ (Tsitaatide lk nr teksti sees.)

12Grüss Got! Ich bin aus Estland, das ist eine kleine Staat aus Ost-Europa. Erste mal so zu schreiben in meinen Blog´s. Ich bin in Univeristät Wien, Institut für Philosophie, studiert, in Bundesrepublik Österreich. Ehemalige Östereichischer Keisertum. Schönes Land, brave Leuten! Unvergessliche Erinnerungen von dort! Aber, das war damals... Und jetzt ich schreibe erste mal in der Deutsche sprache, das ich aus Estland komme. Und ich habe doch 75 Schriften in meine Blog´s schreiben und die Lesern sind von 85 Landen in der Erde und etwa die 1o ooo Seelen/Individen. Und diese Schrift sprichts über die Träumen. Und ich kann hier Sie gesagen: “DAS DIE SIND DIE FRAUEN, WELCEHE MACHEN EURE TRÄUMEN, jeder nacht, wenn Sie schlafen...! Sie sehen in der Träumen was die Frauen möchten, und so alle Ewigkeit! Jeder Mann, ist niemals sehen in seinem Träume nicht etwas anderes Weise als die Träumen, welche die Frauen machen! Können Sie etwas solches verstehen?! Aber es ist so, und Sie müssen es verstehen! Aber wieleicht ich schreibe über etwas solches später. Aber denken Sie über etwas solches: “Diese sind Eure Frauen, welche machen Eure Träume, jeder nacht, in ganzes Eure Leben!” Tsüss! Und: schöne Träumen! (=SIC!).

13 William Shakespeare. Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. [Numeratsioon mainitud kroonikas traditsioonilise W. S. numeratsiooni kohaselt + leheküljenumbrid mainitud teosest.] (Tsitaadid teosest nagu „Kuningas Henry IV“, 1 osa).

14 William Shakespeare. Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. [Numeratsioon mainitud kroonikas traditsioonilise W. S. numeratsiooni kohaselt + leheküljenumbrid mainitud teosest.] (Tsitaadid teosest nagu „Kuningas Henry IV“, 2 osa).

15Good afternoon! How are You doing? I am from Estonia, from Estonian Republic. This is the tiny-tiny, little Country in Eastern-Europe. And first time I sed to my 1o ooo readers in the Globe, in this Writing, that I am Estonian, and (most of mine) Writings are in Estonian Language. Is it suprising?! – I have published allmoust 75 writing (this one is 76 writing.) And in the Globe I have allmoust 1o ooo fans!? AND this writing (in Estonian Language, off-course) was about the Women's and about of the Dreams. And YOU, my belowed fans in the Globe, doun´t You know that: “THE ARE THE WOMANS, THAT MAKES YOR DREAMS IN EVEREY NIGHT, ALL NIGHTS IN YOUR LIFETIME??!! – Don´t You know that, my dear English-Speakers Friends? You must to know something like that, to the End of Your´s Life. You just must to know this tiny little Secrets about Women. All of the History are Women´s make to Men some Dreams! And so it goes. And no Writer are write about this – about this very important case just nothing?! (Ecxept maybe CARLOS CASTANEDA?! An it´s best writing: “Art of Dreaming”. ) – How it was possible, I don´t just know?! Maybe You can tell me something about THAT?! Those are just a those simply Ladies, and they are making Your´s fantastical Dreams all Your´s Life?! And You don´t know enything about this?! Are You so stupid?! (This was a joke!) And read my posts in my 4 Blog´s and comment those to! My name is something like: Matthias von Lybeck). You can find my some Blog´s! Good Speed!

16 William Shakespeare. Kogutud teosed VII. köites. I köide. Ajalookroonikad I. Tallinn, 1959. Lk.: 7-602. Tõlkinud: Georg Meri. [Numeratsioon mainitud kroonikas traditsioonilise W. S. numeratsiooni kohaselt + leheküljenumbrid mainitud teosest.] (Tsitaadid teosest nagu „Kuningas Henry V“).

17 Suomalaiseet! – Heippä hei, miten hurisee?! Mun rakkaat Suomalaiset ystäväät? Mä oon Virosta päin, tai Eestistä päin. Olen jo kirjoittanuut 76 kirjoitusta (päänasijassa eestin kielessä). On jo Maanpallola jonkin verran faneja, noin 85 valtiosta. Jonkin verran, noin 1o oooo katsojaa. (Myös 3 krjoitusta on osallisesti myöskin Suomen kielessä.) Mutta täma kirjoitus (jos ikinää luette sitä on jotakin niistä, viroksi). Nimmittäin: “Näma on (myöskin) Teidän “jalkavaimot” joka tekevät Teidän jokaisen yön unenkuvoja”! Näma on näma (kirottut?!) noin sanottua “Jalkavaimot” joka tekeväät jokaiseen ihmisen uniä jokapäiväsesti, ja koko elämän kulkiessä?! Onko jonkilainen ihminen joskus jotakin tämmöistä julkaissuut?! Minä nyt hiemän olen! Rakkaat Suomalaiset ystäväät (minulla on plajon tuttavia ihmisiä myös Suomestakin), – Rakkaat ystaväät, teidän muuten täytyy tietää, et näma ovat neet “jalkovaimot” joka tekeväät Teidän jokaisia unenenkuvijä! (”The Woman make Dreams!”, ”Die Frauen machen Träume”!) -- Täma oli mun viimesein tektsin/kirjoituksen suorasanoinen puheen-aihe. Hyvää unta!

18 WILLIAM SHAKESPEARE.: "KOGUTUD TEOSED VII. KÖITES." // "TRAGÖÖDIAD I." // V. KÖIDE. Ibid., Tsitaadid siin: „Hamlet.“ (Tsitaatide lk nr teksti sees.)