Luuletused aastast 1997.

Luuletused 1997 a. D. kevadest ja suvest.

___________________

' Algus ja ots '

Kõik saav alguse ja otsa vahel ,

Lõplikuse kõlal alguse noodid

Lõpp algab sealt kus lõppeb algus

Ei ole midagi seal ---

--- alguse ja lõpu vahel ...¹

___________________________________

' T ü h j u s '

-- see sügav on kui

ilma lõputa unelus

Tühjuses kostuvad helid ,

mis kõlavad kui

vaikus

Vaikus, tühjuse kuuldamatu kõla

Kurdistav vaikus , mille sees

Kõik helid, kõik noodid on ....

ja sõnad ...²

__________________________________

Aimamisi igavikust ³

Kergelt minna , alatiseks jääda

Sel päeval , millel ei saa olema lõppu

Üks päev , kui üks elu , --

-- ilma lõputa päeval

Nähes oma surma valgust paistmas

oma maailma lõpu tagant .⁴

_______________________________

' Hämarduv meri '

see tunne sealt ,mis jäi--

Tuule maitse ,

hämariku lõhn

Lained ,mis voogavad,

kuju muudavad ja

jäävad üha samaks

Ja lained , mis kunagi ei tule ....⁵

_________________________________

' Valge vaikus '

Jäätunud maa ,

kõrb , kus midagi ei kasva

Avaram maa , kõrbevaikus

Kõiki silmapiire näha võida

ja mitte vaadata

tahta neid enam

Valgel tühjusel on

hinge - matvalt

avar kaja ...⁶

________________________________

'Kurbus'

ilus kui unistus

ja sügav on

kui unustus

Veetlev kui kuristik

kust välja saada

enam ei taha

Kurbus kui õhtutaeva värvid ,

loojangu kuma

Kurbus on vihma kuulda

sadamas akna taga....⁷

____________________________

Minna

ja mitte enam

kunagi tagasi tulla

Tundmatusse minna, saatusele vastu

Ühel päeval , mis tuleb

Minna ja mitte kunagi enam

tagasi tulla

Siis minna oma lõpu poole ,

lõputu tee on see --liiga pikk,

liiga lühike

Lõputult minna ja

mitte kunagi enam tahta

tagasi tulla ^{8 *}

___________________________

' V a i k u s '

. . . .

sumbunud , kõlatu ja püha

Mis oli kõige algul

Sügavam vaikus ,

mis kestab üha

. . . .

Öeldud on : ärkvel peab

olema keegi

sest kõlagu nõnda:

peab vaikima seegi

. . . .⁹

______________________________

'Ü k s - k õ i k s u s '

hoolimatul moel

tahta olla üks ,

hoolimata kõigest

Pole lootust , rahutut värelust

ei rõõmu ega mure

On vaid üle kõige ,

kõrvalt vaatav

'hoolimatus'

Pole midagi peale

kõiksuseks saanud

'ü h e ' ....¹⁰

_______________________________

Seal, kus sõnu ei ole --

--vaikusel helitu kõla

Seal maal saab vaikusest

kirkaim värvitu sära

Vaikuse valges tühjuse

lausutud

sügavaim selginenud

sõna ....

. . .

Teadmiste vaikus ,

seal maal , kus

sõnu ei ole ....

. . . ^*11

______________________________

Sel päeval mil ma suren ,

sel õhtul, ööl või hommikul

Kui oma Surma näen

lõpu pimedusest vaatamas,

-- siis tean : ei saa järgmist päeva enam

näha algamas

Sel päeval ,mil ma suren

sel õhtul , hommikul

või ööl

Surma silmi nähes

tean:

ei ole järgmist päeva

enam ,

ei ole ärkamist ....¹²

______________________________

Imelisest kohast siis

näen ennast vaatamas ,---

Näen olnut , tulevat

ja ennast seda vaatamas

Ei ole algust - lõppu enam ,

sealt kohast vaadates

Ei ole vaatajatki seal ,--

-- kuis saakski ennast

kõrvalt vaadata

On sume õhk , on vaikus

kauge viis, sel olematu kõla

See, mis nõnda tuleb, jahmatav

on kui -- olemise sisse

tekkinud mõra...¹³

_____________________________

Pimedas toas

vari , kes

vaatab peeglisse

endale silma

Näeb peeglit seal .

pimedas toas

ja varju ,kes vaatab

endale silma

Ei ole enam peeglit seal

ja varju pimedas toas

ei silmi enam , mis vaataksid

sest näha ei ole seal

mitte midagi ....¹⁴

______________________________

Üks viis , millel on

kaks kõla :

Tühine ja väiklane ning lärmakas

on üks, sel õõnes kaja

Ja kaugelt kostev aeglane

ja vaikne viis

täis lõpmatu kurbuse hala:

Teadvuse sädemed pilkases öös

ja kaugelt kostev kurblik, tasane

ja vaikne viis, mis sõnab :

Lõpmatusel ei ole kaja

Lõplikus on see , mis

ise endale vastu kõlab ....¹⁵

______________________________

M õ t e k u s e v a r e m e d ....

e l a d a n e i s

e i s a a

E l u r a s k e k o o r e m . . .

- - - E N N A S T A M M E N D A D

E n e s e v a s t u

o n s u u n a t u d k õ i k ,

m õ t t e d j a t e o d

M i l l e s t s e e v i h a ? ---

--- e t i s e n e i d

t e g e m a p e a d .¹⁶

_____________________________

Väsinute puhkepaik

seal, kus kuulda ei ole

kaugete sammude

õõnest kuma

Ei mõtteid , sõnu enam

seal

kus kuulda vaid

kaugetel sammudel

vaikuse kõla.¹⁷

______________________________

' S u i t s '

hämariku loor ..... ,

hullus mis

väänutab kõrvale

sirgetelt, käidavatelt teedelt

kõik mõtted juba eos

Ei vahetaks ma seda aga

millegagi

et näha saada neid varjatud ,

ja salajasi

ise - oma aimamatuid

radu .....¹⁸

_______________________________

R i n g .

Käia igavesti mööda teed ,

kus üha uuesti tuleb kõik kui vana

Kui lõputu ring , on see tee

Kus kõik üha uuesti tuleb

ja jääb samaks

Ei ole uudsuse võlu enam , sel teel

kus kõik üha uuesti ilmub kui sama ,

kõik juba mõeldud ja olnu ,

kõik juba ammendatu ja vana

Samad on kividki sel teel ,

mis komistamiseks on seatud

Ja lõppu ei ole sel teel ,

sest keegi ei mõista

ja ei peatu .....¹⁹

_______________________________

V a r j u d , m i s e i k a o

P i m e d u s , m i s

e i l a s e n ä h a

K u r b u s , m i s j ä ä b

--- e i o l e m i d a g i

. . . n ä h a ²⁰

_________________________________

See , mis jääb

Mündil on kaks poolt

Silm võib mitte näha

Mõte unustada ära

Kui aga aeg saab läbi ,

see, mis jääb on kui

unistuse kustumatu sära :

see on kui 'värav' ---

Lootus, mis lõpuni jääb ---

Kui aeg on täis

saab minna

' ä r a ' .....²¹

_____________________________

Surnute maa

on seal

kus kunagi vihma ei saja

Elada selleks vaid ,

et kuulda veel

vihma sadmas

akna taga .... ^{* 22}

______________________________

Mets vihma sees ,

Puud hajevil moega ,

Vihm on ees nagu loor ,

Ja puud -- ja ei näe

--- mis jääb nende taha ,

Vihm ja puud ---

--- ja see --- mis jääb

Silmade taha ,

Aimamisi nähtav ,

Ununenu samas ,

Tulev olnu --- viitab

--- Pildi taha ....²³

______________________________

Mäletada

ainult seda -- tänav ?

taimed , liblikas ja näod

--- ja silmad ( mis vaatavad )

Ja värvid ? -- võib - olla

ka mitte * --- ....

Kui üks kranaat jääb puudu.

( Painaja peaks lõppema

eelnevalt juba . )

Ärkamise sisse ärgata ,

--- selleks , et ---

--- mäletada seda . ²⁴

______________________________

Kuulamisi perspektiivist.

Astmed , lõikuvad -- ristuvad

tasandid * ja vahel

Vaikuse piiritlev müra

Eristuvad on jooned ja

helid ja värvid ---

On muster ehk vormid

Kuulmise nähtavat kohta ---

--- eristuse punkti --- ei ,

hoopis jääb sinna moskiitode

siristatud nõlvaku taha

Roheline kaev (musta augu kohal)

Maitse on kuulatul ,

Midagi , mis alati

Jääb selle udu - laama taha .... ^*25

1 08.10.’06. Esmakordselt asudes üle lugema 9 aastat tagasi kirjutatud,s eni veel ainsaid poeeme/luuletusi. 7 viimast aastat pole kordagi üle lugenud neid. Ikka veel aga meeles, et kirjutaud said need järgnevad luuletused 1997 aasta kevadel. Antud luuletuse, “Algus ja ots” kirjanduslikud paralleelid on Ursula Le Guin tetraloogia “Meremaa”. Lugeda ja kommenteerida üha, nüüd, 7 aastat hiljem, järgnevaltki. ETC!

2 08.10. ’06. Seosed on ilmsed, Fr. Nietzsche filosoofuia, das Nichts, die Leere, Le Neant, nihil, niente, Kogu toonane nihilismi filosoofia, kogu mu toonase “tühjsue õpetus”. Nihilistlik esteetika kujunes välja siis kunag aastaid hiljem. Kuid diplomitöös oli peatükk õpetus nihihilismist, õpetus eimiskisusest. Nietzsche und Europäische Nihilismus”, Marti Heidegger. ETC!

3 Esmases redaktsioonis olid sellele "poeemile" lisatud ka järgmised alustavad read: " 'Ilma lõputa päev'/ Päev, millel ei saa olema lõppu / -- Ilmseina üleliigsed!

4 08.10. ’06. Paralleelid on ilmseld, Carlos Castaneda ja üks luuletus sealt, neist raamatutest. Carlos Castaneda nõiaraamatutest. “Päeval, mil ma suren, Pariisis...” 7 aastat raiskasin C.C. raaamtute peale, nüüd 7 aastat esimest korda üle lugedes 9 aastat tagasi kirjuatud luuletusi, võin vaid väita, et 7 aastat raiskasin veelgi jampslikuma, naiste peale. ETC!

5 08.10.’06. Paralleelid, juhul kui üldse seostatavad Norra mägedega, mida külastasin suvel 1994. See kevadine hõng, tuule värske ja niiske lõhn Norra mägedes. JA muidugi mere-elamused. Peale kirjutatud olen näinud isegi Vahemerd. JA näen veel nii mõndagi merd, võõrast ja kauget.

6 08.10. ’06. Selle luuletuse paraleelid, nüüd 9 aastat kirjutamsiest hiljem on ikkagi veel meeles. See oli üks giuaschi-maal, helesinise ja valgega, jäätunud merest, liustikest, seda maali ma veelgi mäletan. JA muidugi Fr. Nietzsche rafineerituim võimufilosoofia.

7 08.10. ’06. Kurbuest kirjutasin toona, sel kevadel 2997, 9 pikka aastat tagasi, mis teadisn ma kõigest järgnevast veel siis. Midagi ei teadnud sellest, mis tulema sai. Õhtutaeva värvid on pärit maalt kõik, Jõgisoo põllult. Kurbus kui vihmasadu, pärineb Ursula Le Guin’i raamatust “Meremaa” I-IV osa. Surnute riigis ei sadanud vihma....

8 Järelikult need esimesed luuletused kirjutasin kõik 04. mai 1997, nüüd siis tean. Paralleelid sellel luuletusel olid ilmselt tulenenud 1996 aasta reisedst Budapesti ja Beliini.Muidugi ka Carlos Castaneda nõiaraamatutest ja muudki, seoeseid on palju, 7 aastat hiljem üle-lugedeski. ETC!

* Algus , esimene kord . -- 4. mai 1997 . // lk. 1-7. ! //

9 08.10.’06. Stiilne luuletus tõesti !!! Nüüd 7 aastat hiljem üle-lugedeski kõlab kenasti kõigiti. Paraleelid Ursula Le Guin, “Meremaa” tetraloogia. JA muidugi Franz Kafka tsitaat: “ärkvel peab olema keegi”. Ikka veel mäletan nii paljutki nii ammusest jaajst, nii ammu kirja-pandust!

10 08.10. ’06. Paralleelid on ilmsed, Fr. Nietzsche luuletus “Die sternen Übelkeit”, mida kunagi toona, 1997 aastal tõlkisn peal-kirja all nagu “Üks-kõiksed tähed”. Paralleelid on ka carlos castaneda raaamtutest, sõnana “hoolimatus” nt. ETC!

* Teine kord . Mai algus '97 . // Lk. 8-10. //

11 08.10.’06. Paralleelid on peamiselt Ursula Le Guin’i “Meremaa” tetraloogiast. Lausutud sõnad, sõnasdest tekkinud Meremaa, tühjus, eimiskisus, Fr. Niezsche, luulet tõlkisn siis ilmselt toona samuti. ETC!

12 08.10.’06. Paralleelid Carlos Castaneda poolt tsiteeritud hispaania nüüdisluule. JA Ursula Le Guin jällegi; “Mermaa” tetraloogia. ETC!

13 08.10.’06. Stiilne luuletus ammusest ajast. Kirjutatud 9 aastat tagasi. Pole lugenud juba 7 pikka aastat. Ju siis ei soovinud korragi üle lugeda, 9 aastat tagasi kirjutatud, ja ainsat isiklikku luulet. Kuid siin ja nüüd läheb ju hästi! Paralleelid, Roger Zelanzny, “otsekui ajatust vaatenurgast nähes...”

14 08.10.’06. Seniloetusit üks viletsamaid, seostus mäletatavasti millegi konkreetsega. Kuid üldiselt on see luulelin omalooming küllaltki kenal ”kunstilisel tasemel”.

15 08.10.’06. Seoseid ja paralleele on palju selle värsi-reaga seostumas, kogu loetud kirjandus, eriti ilmselt Carlos Castaneda nõiaraamtud, -- “teadvuse sädemed...”, nagu “sädemed tuules”. Küllaltki hea luuletus, kirjutatud 9 aastat tagasi- Loetud esimest korda 7 aastat hiljem. SIC!

16 08.10. ’06. Prohvetlik luuletus, umbes ama hea kui William Butler Yeats’il !!!! Enda vastu suunatud destruktiivsus, viha, raskemeelsus. Ei tea tõesti, ei tea veelgi 7-9 aastat hiljemgi veel, mis õige oleks, mis õige olema peaks. ETC!

17 08.10.’06. Kui üldse mingeid paralleele siis Schopenhaueri pessimism ja Nietzsche rafineeritud võimufilosoofia, nihil, niente, Das Nichts, die Leere, Le Neant. ETC!

18 08.10.’06. Seostub otseselt marijuana tarbimisega, millega olin 1997 aasta kevadel juba esmatutvust ilmselt teinud. Siis ’97 sügisel läks hoolega lahti, suitsetasin 2-3 aastat midagi eriti lahjat. Aj ei kahetse aastaid hiljemgi veel. Taus end ära, oli kenasti veedetud aeg selle kanepiga. Lahja kraamiga. Hiljem on ainult keerulisemaks läinud järjest. Kahjuks tõesti! ETC!

19 08.10.’06. Mäletan veelgi, et seda luuletust lugesin neid luuletusi kirjutades üheks oma parimask luuletusesk üldse. JA oligi küllaltki sttilne, 9 aastat hiljem, 7 aastat hiljem üle lugedes. Paraleelid ilmselt Fr. Nietzsche ja isegi Ludwig Wittgenstein. ETC!

20 08.10.’06 Paraleelid puuduvad, mitte kõige parem luuletus ilmselt?

21 08.10.’06. Paralleelid on ilmselt Arthur Schopenhaueri pessimismist sugnevad, vahest ka Jack Londoni “Martin Eedenist”. Vms., ETC!

* Kolmas kord . Ööl vastu 11. mai'd 1997 . // Lk. 11-21 . !! //

22 Kirjutatud järelikult ööl vastu 11 maid 1997 aasta kevadel. Kõige otsesemad paralleelid Ursula Le Guini “meremaa” tetraloogiaga. Küllaltki hea, lühike luuletus. ETC!

23 08.10.’06. Otsesed paralleelid puuduvad, mingi maal, guaschi-maal, unenägu. Järgmine luuletus on küll unenäos nähtud, midagi sellist tõesti. ETC!

24 08.10.’06. Kõikse kehvem neist luuletustest vist isegi. Pelgalt kirjeldus ühest kunagi ’97 kevadel nähtud unenäoest. Vms., jne., ETC!

* Neljas kord . Juuli algus 1997 . // Lk. 22-24 . // Seni viimane ! -- august'99 !!! Alatiseks ...? //

25 08.10. ’06. Kirjutatud seega juuli alguses 1997 aasta suvel. Senini ongi jäänud see viimaseks luuletuseks, mida kunagi olen kirjutanud. Ei kirjutanud ma luulet ei 1999 aastal, ega ka 7 aastat hiljemgi pole ridagi kirjutanud. Seega pole luulet juurde kirjutanud ligi 9 aastat juba. See viimaseks jäänud unenäoline luuletus jäigi vahest viimaseks üldse. rakendada neid luulelisi katsetusi kavandatavas suur-romaanis “Armastusest”. Ja kommenteerida ja täiendada neid luuletusi üha. Kes teab, vahest kunagi hiljem kirjutan juurdegi. EDU EDASPIDISEKS !! etc!

L. Wittgensteini filosoofiast.

(02. 1999.)

Ludwig Wittgenstein:

„Anti-metafüüsika keelest“.

"... ja kõike, mida teatakse, mis pole mitte

lihtsalt kohina ja mühinana kuuldud saab öelda kolme sõnaga. "

Krünberger

Teemaks Ludwig Wittgensteini keele-filosoofia mõningad järeldumised ,pürgides eel-kõige vastama pealkirjana sõnastatule mõtteliselt lisatud küsimärgile.

L.W. tinglikule seostamisele , elik --- vastandamisele metafüüsikaga rohkelt alust, kuna mainitud autori mõtlemises kõigiti kesksel kohal keeles väljenduva olemuslikkuse probleemistik , selle suhtestatuses ümbritsevaga , "olemuslikkus" aga aina metafüüsika päristisemaks aineseks olnud.

On midagi olemuslikkugi tolles, Aristotelese kunatise 'prima fysica' hilisemates teisenemistes . Algselt üldistavaimana olemise põhi-printsiipe hõlmama seatust , saab sellest -- ontoloogia -- Descartes'i ja Spinoza käsitluses. "Olemise õpetus" , mille vahendusel aktiivne uus-aegne meelsus end ümbritsevaga suhtestas.

Hilisem teisenemine , kahtlemata, aga pöördelisem kõigist eelnenuist . Traditsioonilise filosoofia aines on muundunud pelgaks nn. "loogiliseks semantismiks" ja/või "keele-kriitikaks" positivismist alguse saanud ümber-hindamise käigus.

Võimalik ,et seegi tõik kui oma-näoline -- "vastus" noile paljudele , kunati meta-füüsika poolt tõstatatud küsimistele. Kuigi , ka hilisemal ajal ,teadagi , leidunud hulganisti kahtlejaid , kes kui arvaks ,et "vastamata jätmine" ,sellest keeldumine, ei tarvitse siiski veel tähendada vastust . Kui sellele 'vastu-väiteid' pole ,siis eeldagem ,et oldakse -- sellega nõus ....

Metafüüsilise traditsiooni ja positivistlik-analüütilise lähenemise olemuslik erisus seadistab , et kui viimane piirdub pelgalt "loogiliselt ja semantiliselt korrektsete lausetega", rahuldub "tõesuse kui tõestatavusega" esimene see-vastu aga tõstatas 'tõe' järele nõudmise ja ka eri-omased kriteeriumid selle hindamiseks . Kuna nood kriteeriumid valdavalt nö.-"subjektiivset laadi" ,siis hilisem analüütilisus noid muidugi enam ei tunnistanud , väites isegi , et säärasena saab metafüüsika pretendeerida vaid subjektiivse nn.-"maailma-vaate" (die Weltanschaung)

staatusele,see-vastu aga analüütiline (keele-)teaduslik lähenemine aga (võimalikult) objektiivsele tõesusele kui "tõestatavusele" , olles sellega rakendatav sotsiaalsegi nn.- "maailma-pildina " (das Weltbild) ¹

L.W. , küsides keele olemuse järele leiab , et tuleb eristada korrektselt väljendatav , kui tõsi-kindlam , teaduslikum pelgalt subjektiivseist väitmistest , mil kehtivus võimalik eel-kõige nö.- "isiklikumas plaanis" .Traditsiooniline filosoofia nõnda nähtult kui -nö.-- "filosoofia keeles " , kuigi tulnuks piirduda vaid -- "filosoofiaga keelest".

Opereerimine abstraktsete mõistetega on nõnda kui keeleline "tehe" ,mida võimaldavad tähendus-sidusad keelelised "märgid"(sümbolid), millede seostamise reeglid , kaasuv tähendus , johtumas konkreetseist seadus-pärasustest, mis tingimusteta omaks-võetavad, mitte tõesed ega väärad.

Mingi keelelise väitmise "tõesust" puudutavad vaidlused , on võmalikud alles siis kui oldakse eelnevalt juba mingite üldisemate reeglitega paratamatuse sunnil nõustunud. Mõtlemise ja selle sõnastamise esimesed "lülid" jäävad paraku varjatuiks , põhi-mõtteliselt saavutamatuiks . Kõige nö.-"aluse" kohta on teada vaid ,et -- "see on" .

Ei saa küsida : 'miks'? , küsitletav piirdub sellega : 'kuidas'? ; hinnangulisemalt : "miks ka mitte" ?

Sõnastades "Tractatuses" oma veidi skolastiliseltki kõlava kuulsa "lõpetava" kreedo : "Millest ei või rääkida , sellest tuleb vaikida" ² -- väljendab autor nõnda kindlasti sügavalt isiklikku veendumust ,mille kohaselt "tuleb vaikida" , aga mitte see-tõttu ,et "kõnelemisel poleks mõtet" , või siis agnostikute kombel õhates : "sõnadest jääb puudu ..." , vaid lihtsalt , et mis pole sõnadega väjendatav "ei kuulu maailma" -- on transtsendentne.

Sellest tõdemusest just lähtub L.W. aru-saam , siit ka ülessanne filosoofilisema mõtte-seadmise tarvis üle-pea : tuua sõnu nonde "metafüüsilisest kuri-tarvitamisest" tagasi loomulikku keele-kasutusse.

Kuigi sõnad ,ammugi mitte , pole ise-enesest hinnanguliselt üheselt määrateldavad , kannavad nad ometi aga neile omistatud tähendust , ja kui peaks näiteks leitama , et osadel väitmistel pole tähenduslikku sisu , --laused on mõtetud--- on siit hõlbus järeldada seda ka "sõnul-vahendatud" väärtus-hinnangute kohta. Mida aga tavatsetakse lugeda ülimalt taunimis-väärseks kõik-sugu vähegi ortodoksemate veendumuste silmis. Sõnad võivad olla ka maailma ja selle tõdesid -- 'õõnestavad'.

Seda ära-hoidmaks on tehtud hulganisti ponnistusi , vahest isegi ,-- iga kivi gooti katedraalis kandmas ja toetamas seda ühte taotlust -- kinnitades oma kombitava reaalsusega "püha-kirja" sõnu .

Sest, -- kust kasvab üldse ortodoksne veendumuslik "tõsi-kindlus", usk , maailma "vaatamise viis",-- mille nimel minnakse või tuleriidale ? Võimalik , et oma vastandist ,-- sügavaimast ja kõikke-haaravast eba-kindluse tundest,

tegemist palju-sõnaliselt veenvaga säärasega, teadagi , mis aga seesmiselt välistaval moel ignorantne on.

Pluralism ohustab alati iga eristatunud "tõe" kehtivust , ükski nö.-"lokaalne absoluut" ei tohi lubada enese kõrval teisi sarnaseid , siit teotsemine deviisil: "hävitada või meie usku pöörata ! "

Nõnda sageli "filosoofiliste hiige-hoonete" puhulgi. Selleks ,et püstitada uus süsteem , vaja muuta vareimeks mõnigi eelnenuist , täpselt nii nagu kreeka templeist võeti kive ehitamaks nende asemele kirikuid.

Suurus-järgu võrra mastaapsemaks ette-võtmiseks aga leida ühe-korraga "lahendus" kogu filosoofiale kui "küsimusele".---

L.W. nõnda näiteks seadistanud ,et -- "filosoofia kõik lahendamata probleemid tulenevad sellest ,et keel on jätkuvalt samana püsinud ja eksitab üha uuesti samadele küsimustele , milledele ei ole aga vastust ." /... / "Keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud , ulatuslik kergesti-käidavate eksi-teede võrgustik . Nii näeme inimesi teine-teise järel kulgevat samasid teid , ja ometi --teame j u b a e t t e //M.L. - i.e. // ,millal nad rajalt eksivad ... /.../

... tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust umbteed hargnevad //hoiatavaid// silte, mis aitaksid inimesi ohtlikest kohtadest üle ..." ³

Võrgutavalt 'irriteeriv' asi nõnda ometi , too "filosoofia kui eksitus" mille käänulistel radadel paha-aimamatut teelist aina ohustamas sireenide eksitav laul ( või: hoopis selle laulu-sõnad?)

Samas vahendatud sõnadega ka antud mõista , et "eksitus" on siiski välditav , säilitades selleks tarvilise valvsuse ja umb-usklikuse, veelgi enam , --eksitus isegi kui -- "lihtsama vastu-panu tee". Nõnda öeldes ei oldagi aga kuigi kaugel tollest metafüüsikale omasest 'Tõe' järele pärimisest , oldakse säilitanud selleks vajalik "uskumine".

Nõnda ei ole L.W. kuigi lihtne üheselt siduda hilisema nn.- analüütilise kk. külge , mis tuntud just oma nö.- "anti-metafüüsilisusega" ,kuigi seda ,vastavas traditsioonis sageli tavatsetakse teha , kuna käsitletav autor olevat muu-seas ka väitnud -- traditsioonilise filosoofia (-e.- metafüüsika) olevat -- nurjunud ürituse -- "väljendada midagi",mis säärasel kujul siiski väljendatav ei ole ,st.-- on midagi, millele võib korrektse keele-kasutuse korral kõige enimalt vaid -- kaudselt viidata. ⁴

Traditsioonilise filosoofia "asi" on nõnda siis kui midagi ,mis asetseb loogika- ja keelekasutuse -reeglite seatud ahistavalt kitsendavate piiride taga ja mida seetõttu pole võimalik otsesõnu väljendada , millele võib vaid kaudselt, viitamisi osutada .

Seda nägemust toetab igati L.W. tehtud nö.-"eristus keelest",--jaotamine keelelised väitmised ühelt-poolt -- analüütilisteks ja teisalt : empiirilisteks lausumisteks , mis näib kinnitavat autori kujundatud hinnangulistki aru-saama keelest , kui millestki piiravalt ja kitsendavalt -- "ahistavast."

Nõnda-mõistetult on keel ,seda liigendavate kõik-võimalike --grammatiliste,süntaktiliste ,jms. reeglitega -- kui meie enese-väljendus püüdlustele seatud ületamatugi tõke, midagi , millele paratamatult aina põrkutakse püüdes sõnul-kirjeldada hämmastunud mõistmise tõdemusi.

Küsimus võib siin olla siiski ka otsustavamalt püsti seatud, --- keele asetatud piirid ei tarvitse mitte nii-võrd "oskamatusest" , nt. - puudulikust 'techne'ist tingitud olla, vaid hoopis-tükkis olemuslikuma moega .

Autor kui püüaks visandada, kohati lausa agnostiliste värvidega , katkendlike pintsli-löökidega, pilti "asjadest ja oludest" maa-ilmas, mis viimseni kapseldunud , ise-olemise sisse isoleeritud autonoomseist teadvuse-kübemetest täidetud ,kes ometi pürgimas aina "välja-poole" sellisest ,--enamikel puhkudel ilmselt -- negatiivsusena adutud ,"ise-olemiseks" mõistetud realiteedi kütkest.

Tulles tagas tolle viidatud "keelelise" eristuse juurde,--analüütiliste (e. loogilis-matemaatiliste) lausete tõeväärtus on L.W. aru-saama kohaselt -- valdavalt vaid tautoloogiline, st.-- pelgalt "ümber-ütlev". Ka empiirilised lausumised , oma tõesuse osas, taandatavad vaid fakte konstanteerivaiks , nö.-"vaatluslauseteks".

Säärane seisukohavõtt lähtub muidugi eelduselt, mis võrdlevalt suhtestub kujuteldava "ideaalsega" ja säärasena -- otseselt lähtub varasemast vastava -sisulisest traditsioonist .

Kuivõrd aga määratlus: "tautoloogiline" mõeldakse tihti-peale aga kattuma hinnangulisema seisukohavõtuga --- "lause on mõtetu",siis järeldatakse siit , et ka --- "tühine" ...

Sellest tulenes L.W. varasema loome-perioodil, -- nn.-- "ideaal-keele" järele nõudmine ,ehk siis nõue rakendada keelelise analüüsi puhul matemaatilist "sümbol-keelt" mis järgib loogilist süntaksi, mille kohaselt samasid sõna-märke (sümboleid) ei kasutatada erineva tähenduse kandjana . Millisest taotlusest autor aga oma hilisemates teostes loobus ,viidates tolle liialt põhjendamatuile eeldustele.

Nimelt lähtub säärane "ideaalse" järele küsimine ,(vastavas traditsioonis ) levinud tavast näha mõtlemises eri entiteetide taga midagi ühist, millest tuletatakse siis konkreetne nö.- "ühisnimetaja",--st. - mõningase sarnasuse põhjal taandatakse nähtuste mitmekesisus ühtsele,traditsiooni järgides--"ideelisele" alusele. ⁵

Võib kerkida küsimus : kuivõrd on L.W. käsitlus üldse, nö.- "ühtsele alusele taandatav" ; esineb ju "Tractatuse" ja hilisemate loome-perioodi teoste vahel kardinaalseidki erinevusi, autor kahtlemata nö.-"periodiseeritav" oma veendumustes eri loome-järkudesse.

Üldiselt L.W. arusaam siiski küllaltki kompaktne,kuigi tavatsetakse viidata ka olulistele lahknevustele . Näib ,et õigustatum siiski selles suhtes väita , et L.W. siiski jätkuvalt lähtus juba "Tractatuse" poolt tõstatatud probleemistikust ,mudugi , sagedasti oma varaseimaid seisukoha-võtmisi hüljates ,ehk siis tundmatuseni korrigeerides.

Läbivaks on siiski äärmiselt originaalne mõtte- ja sõna-seadmise laad ning maailma-vaateline üldistus-võimeline ühtsus , novaatorlik lähenemine nii mõneski mõttes.

"Tractatus" on kahtlemata radikaalsem , isegi --bravuune kohati ja nõnda enim tähele-panu võitnud , rohkesti tsiteeritud . Hilisemastes teostes , eriti postuumselt ilmunuis , valitsemas selginenum ja kahtlevam meelsus. Kohati sekka teravat kriitikatki, ka enese varasemate veendumuste aadressil.

Kuigi jah , paljud teemad jäävad siiki keskseimaks, läbides kõiki kirjutisi kui punase lõngana . ---

Näiteks nägemus keelest kui millestki ahistavast või piiravast väljendub kujukalt juba ka "Tractatuse" ühes tuntud põhi-teesis --"mida v õ i b näidata, seda e i või veel ütelda" ⁶ ---kuigi too aru-saam ,iseloomustamas enamalt just L.W. hilisema perioodi kirjutisi. Nõnda on tolle "Tractatus"-tsitaadi täpsustavaks näiteks autori hilisemaistki teoseist tuua hulgi näited , üks neist siiagi lisatuna : "see ,mida ei saa väljendada /.../ ,loob vahest teatud tausta / ... / mille raames see,mida olen saanud väljendada saab oma tähenduse". ⁷

Viimane väitmine ,kui hilisem ,tugineb juba autori teisenenud arusaamale keelest kui "mängust", mis koosnemas arvukaist (rohkem-vähem -- paralleelseist v. vastanduvaist) nn.- "keele-mängudest",mis järgimas siis erinevaid ja eri-omased keele-kasutuse (vms.) reegleid ja millede piires samadelgi sõnadel võimalik kardinaalselt erinev tähendus-sisu.

Iga "keelemäng" mõneti ka kui nö.-"suletud ring " ,kuna selle siseselt kehtiv ainult üks (nt. aksioloogiline) "mõõdu-puu", millele vastavalt siis mingi konkreetne sõna omandab mingi konkreetse tähendus-varjundi. St.- ühe "keele-mängu-ringi" siseselt saab korraga kehtida vaid üks säärane "mõõdustik", --- olid juba nii muistsed müstikud kui ka skolastikud ühel meelel , et ---kahte "absoluuti" ei saa sama-aegselt eksisteerida . Iga "mono-maaniline jumal" nõnda ainus (võimalik) oma universumis .

Võimalik isegi ,et -- ühe "keele-mängu" siseselt tegemist mitte ainult ühisele keele-kasutusele omase , ringi-sisese suletusega , kõigi alternatiivsete kirjeldus-võimaluste (ja seega ka --tähenduse omistamise ,korrigeerimise ) katsete suhtes, -- vaid otse totaalses tähenduses siin isegi : --"ühe maailma piiridega"... ---

--- See on ,kahtlemata, oluliselt tähtsustatav väitmine. Mida see tähendab kui räägitakse maailma "piiridest"?

Nõnda on õeldud mujalgi , varemgi , olgugi sõnastatud tihti-peale hoopiski erinevaiks , näib , et kokku-langevaks säherduste väitmiste puhul on -- säärase "osutamise" suund. Ehk siis ,--viimase tähendust sisu järgi korrigeerides ,-- pigem on siin aina tegemist olnud osutamise 'suuna-tusega'....

Nimelt tundub, et kui piirduda nt.-'välja' -- osutamisega , võib soovimatult siinse arutelma kontekstuaalsetest raamidest ennatlikult väljuda. Samas aga pole abi ka säärastest ,teda ja tuntud , asu-koha(tuse) määratelmadest nagu nt.- "üle-vale" , "parem-ale" , ega ka "languse" poole ...

Selle nentimisega oldakse jõudnud aga kõikuvale pinnale. -- Eelnevaga oleks kui (tõsi -- vaid kaudsel moel) viidatud "olu-korras-olule" , mis oli (väidetavasti) --"kõige alguses " : " Alguses oli kord ... "

Nõnda klassikalises narratiivses vormis sobib avada siinse jutustamise asja suuremas plaanis . ---

Võttes aluseks "korra asjade alguses" , on saadud tarviline lähte-punkt edasise tarvis . -- Nimetagem seda järgnevalt -- tinglikus kõnelemise pruugis -- "keskmiseks punktiks" .

Võiks öelda ka lühemalt : "kesk-punktiks" , sellega osutatud imaginaarne "koht" ei kaotaks midagi . (Kuna seda tegelikult üldse olemaski pole) . Keskmise punkti asukoht märgib nii-siis midagi sisuliseltki keskset ,see on absoluutse korrastatuse ja legitiimsuse "asu-koht" .

Ja säärasena midagi , millele saab toetuda ,mida saab võtta "lähte-punktiks" . Ja tuleb tunnistada ,-- seda on ka tehtud . Kuigi seda imaginaarset "punkti" tähistavad nimetused on suuresti erinevad olnud .

Mis asja-olu johtumas ilmsesti erinevatele traditsioonilistele diskursustele omasest nö.-"originaalitsemise püüdlusist .

Tinglikult võib seadistada ,et -- laias laastus võib eristada jagunemist : religioosseteks , filosoofilisemateks ja muiduniisama diskursiivsetesse raamistuisse .

Aga jäädes ka abstraktsema kujundi -- "keskmine punkt" kohale , ei pääse kohustusest seda pisult liigagi sümbolistlikku tähistust , -- kuidagi selgitavalt laiali laotada .

Vahest on see-juures abi kujundi visualiseerimisest ,kuigi see abstraktsioonide puhul reeglina ei toimi . --- Aga siiski ,-- kujutelgem üht konkreetset punkti ja märkimaks selle erilist staatust ,rõhutades samas ,et tegemist on ühikuga ,mis paikneb "keskel" . Midagi Heisenbergi määramatusest: tundmatu valgustamiseks kuluv energia varjutab tuntavaks saava selguse.

Sellega peaks aga olema nüüd saavutatud kujuteldav tsentraliseeritud sfäärilisus , imaginaarse "ringi" keskel paiknev "punkt" on aga selle sfääri keskmeks, nõnda kui -- "mõõtu andev joon" (ehk : "punkt") ,-- seega midagi, mis allutab enesele kõik tolle sfäärilise piiritletuse "sisse" jääva .

Tinglikult antud puhul , mõnel teisel juhul aga äärmiselt tõsi-kindlana , võiks seda nimetada lausa --"absoluutse legitiimsuse päristiseimaks asu-kohaks" .

Mingil moel märgistab too "keskmine punkt" tõe-poolest -- "alustavat kohta" ,st.-- kõik sellest punktist lähtuv on otseses seoses oma läht-pinnaga, sellest otseselt "mõjutatud" .

Nõnda määrab tinglikult aluseks võetud punkt ära ka kõik ,mis jääb sfääri sisse ja kaudsemalt ,--määrab ära ka selle --- kuhu saab tõmmatud seda sfäärilisust piiritlev 'ringi-joon' .

Imaginaarselt aluseks-võetust saab miski , mis määrab ära ka selle (või : enne-kõikke just selle) -- mis enam ei ole see "miski" . Ehk siis teiste sõnadega : olevat konstitueerib mitte-olemine ,olev saabki alles siis oma tegeliku olemise , kui seadistub vastakuti mitte-olemise kui võimalikkusega.

Vahetus olemises aga ei ole võimalik "mõistmises vahendatus" välja-poole seda tingimisi tõmmatud 'piiri-joont' mõõda . Millega on aga ka öeldud ,et --miski olevana on enne-kõikke just "piiratud" .

Nõnda öeldes aga nihutataks visualiseerija asu-koht ennatlikul kombel ühtede teiste konkreetsete raamide sisse ,--- aksioloogiliste "mõõt-ühikute sfäär" , mis paraku aga ei võimalda enam üldistava nägemise viisi.

Teisalt võiks sõnastada ka reeglina ,--ühegi konkreetse sfäärilise tõlgendusliku ja tähendust - omistava süsteemi sidusalt ei saa millaski rääkida "piiratusest" . Vastu-pidi ,-- ühe tõlgenduse sisse mahub alati "kõik ära" , see ongi nõnda kui : "kõik mis on" , --terve maailm , näiteks.

Ühe punkti absoluutne kehtivus ühe konkreetse sfäärilisuse sees on eelduseks sellele , et pretendeeritakse kogu oleva hõlmatavusele, nõnda ,et --midagi ei jääks "üle".

Ringi ,kui tõlgenduste "keskmise punkti" sidusa konglomeraadi sees ei ole isegi mitte "näha" seda piiravat 'ring-joont' . Tõsi , sellele viidatakse kaudselt sõnadega , õla-kehituse saatel , mõningate abstraktsete terminitega , et teha seda milleksi adutavaks ja samas ka --milleksi "õdusamaks" ("udusemaks"!) --selleks ,et "ringi sees olijatele" säiliks lohutav illusioon -- "Me elam ikka väga s u u r e s maailmas"!

Muidugi , öeldes , et -- see on "illusioon" , kaotab kujuteldav kõrvalt-vaatleja osa oma tarvilisest era-pooletusest ja võib nõnda ise ka viimati veel pilkegi alla sattuda").

Seda kõikke aga vaid juhul ,kui seada ees-märgiks rõhutada kõik-võimalikke , erinevate -- tsivilisatsioonide, keelte, kultuuride, jms. vahelisi kommunikeerumis-barjääre.

Nägemus ümbritsevast kui "killunenud tervikust" , multi-valentseiks narratiivseiks üksik-nähtumusteks paljunenud maailmast. Mil samuti teatud resignatsiooni varjund küljes on , midagi "mineviku kuld-aegade" idealiseerimisest , revanschi - lootustki.

Sama kehtib paljuski ka kõigi "üksik-indiviidide" vaheliste erisuste suhtes.---

L.W. järgi märgivad indiviidi kasutatava "keele piirid" ,(st. nt. sõnavara ulatuslikkus,primitiivsus v. "üle-spetsialiseeritus" ,jms.) --tihtipeale antud indiviidile "mõistetava maailma piire".

Missuguse ,tõsi küll ,mõningate resrvatsioonidega -- solipsismi õigustamiseks piirdutakse siingi nentimisega ,--see polevat väljendatav ,kuigi see mingil moel "ilmnevat" ...

Põhimõttelise seisukohavõtuna kõlab nõnda "Tractatuse" kuulus lõpp-järeldus mis nõuab "vaikimist" sõnade-tegemisest küllastudes, rahuldub vaikusega sõnade asemel , säärane -- "kõnekas vaikus" , kahtlemata ,vahest isegi -- palju-tähenduslik....

Seda see-tõttu , et 'see' , mis pole "sõnu-väljendatav", võib transtsendentsena olla vaid subjektiivse "maailma-pildi" siseselt kehtiv. Küsimus ei ole siin aga mitte selles ,kas -- "midagi öelda v. ütlemata jätta", vaid pigem ratsionaalsele mõtlemisele ja sõna-seadmisele omastest piiridest üldse.

Keel ja mõtlemine ei ole kaugeltki mitte kattuvad mõisted , küll aga vastakuti tihedaimais seostes lahutamatult põimunud . Keel lähtub mõtlemisest , mõtlemine omakorda (vähemalt oma komplitseeritumas) -- toetumas keelele .

Kuigi vahest võimalik kujutleda primitiivseimat nö.-"keelelist väljendumist" mõtlemisest lahus ( nt. väike-laste, dresseeritud lindude puhul) , selge ,et ka algelisemad keelelised lausumised kandmas endas teatud kokku-leppelist , nn. "märgi-sidusat" tähendust , millede tõlgenduslik "lahti-kodeerimine" nõuab mõistuse kaasa-panust.

Juhul kui jätta siin täpsemalt määratlemata mõistete : "mõtlemine"⁸ ja "keel" sisuline tähendus ja (tähenduslik) ulatuvus , võib nimelt väita,et pole võimalik kujutleda täiesti "keele-välist" mõtlemist.

Või nagu L.W.-- "...keele piir ilmneb võimatuses kujutada tõsiasju,mis vastavad teatule lausele... /.../...ilma ,et kordaksime seda lauset". ⁹

Teisalt , -- too osutatud kehtivus pelga "subjektiivse maailmapildina" võib olla üle-loetav ja tõlgendatav "osatavalt" ainu-võimalikunagi , st. -- ongi vaid ületamatu subjektiivsus, ja säärane nietzschelik 'võimu-tahe' noid "üksik-nägemusi" aina võimalusi mõõda ja "vahendeid valimatagi" kehtestamas.

Nõnda öeldes on "jutu-märgistatud" -- "objektiivsus" potensiaalsusena juba , kui kokku-leppeline tinglik tähistus tühisele nö.-"kokku-langevale ühis-osale", enamuse kriteeriumite kohaselt igati,mis seega kui -- möönduslik järele-andmine, pelgalt kompromiss.

Ühtlustamise kui teatava nö.-"tasa-lülitava" protsessi ajendid võivad nii-siis peituda olemuslikult vastanduvas antuses.

"Objektiivsuse"- pretensioon alati mingil vildakal moel liitunud anti-subjektivismiga ; paradoksaalne suhtestatus: uus-aegne individualism ja samast alguse saanud natuuri-teaduste viljeletud "objektiivselt tõese" kultus kummastavalt vastakuti käändunud.

Näidates keele seatud piiridele ,kui -- "mõeldava maailma" piiridele ,on aga otse loomulik ,et arvatakse ennast olevat suuteline nägema ka nende "piiride" taha.

Tõsi, kuivõrd see pole tegelikult "mõeldav" ,pole see ammugi ka mitte kuidagi -- "öeldav". Sellele tabamatule "millegile" võib ,äärmisel juhul,ainult kaudselt viidata ja isegi mitte kui "olemas-olevale" ,vaid kui millegile ,müstilsel kombel,--alles ilmnevale...

Säärasel kombel L.W. "anti-metafüüsilisus" jõudnud jutu-märgistatuks ja lähedasse seosesse müstilise traditsiooniga ,seda mõneti paradoksaalsel moel .

Võimalik tõmmata paralleele nt. Meister Eckhartiga ,kelle järgi olnud ideaalseks mõtlemiseks vaikus ,mis asetseb "sõnade taga" .

Ja võrdlusena: "filosoofia õige meetod oleks see ,et me ei ütleks mitte midagi /ja/...alati kui keegi teine tahaks öelda midagi metafüüsilist , tuleks meil talle näidata , et ta ei ole teatud lausemärkidele /=sõnadele/ mingit /tegelikku/ tähendust andnud ..." ,tsiteerides L.W. ¹⁰

Nõnda-öeldu seadistamas: filosoofiat õgustavaks ülessandeks olgu olla keele-kasutuse "õigsust" kontrolliv valvur , mil kasutada tundlik "mõõdu-puu" sõnalisegi "tegelikkuse" hindamiseks.

Seda aga mitte-tehes oleks otse-kui asetatud nö.- müstilise valda, kaasuvasse ebamäärasesse staatusesse kogu filosoofia aines, muutes selle millekski millele võimalik vaid "kaudselt osutada".

Kuna : "Mida me ei või mõelda , seda me /siiski/ ei v õ i mõelda , ja seega ka mitte õ e l d a , mida me ei või mõelda . // Seda , mis kuulub maailma olemusse nimelt ei saa õ e l d a , ja filosoofial, kui see võiks õelda midagi , tuleks kujutada maailma olemust /mida aga/ ...keel ei suuda väljendada ." ¹¹ --

-- Nood rõhu-asetused annavad ühelt-poolt tunnistust sellest , et filosoofide väitmised on Hellasest saati jäänud ees-kätt just retoorilisiks , teisalt aga järeldumas toodud konstanteeringust mõndagi põhja-panevat kogu seda-liiki mõtte-arenduste tarvis ---

--- " Maailm on m i n u maailm ja see ilmneb selles , et minu k e e l e piirid tähendavad m i n u maailma piire. Ma olen ise-enese maailm . (Mikrokosmos) . " --- Hoolimata arhailiselt tõlgitud keelest , nõnda-öeldu ometi üks hiliseimaid oluliseimaid postuleerimisi subjektivismi ülistuseks .

Näib ,et nagu oleks ununenud paar viimast aasta-sada ja sõna saanud mõni Berkeley või Fichte jünger ,-- skeptiline, kõiges kahtlev meelsus, ja samas otse-kui teaduslikke-looduslikke "seadus-pärasusi" kirjeldav suurelisus .

Kuna selgub , et --selles mõttes on see -- "mida solipsism t ä h e n d a b , nagu näha täiesti õige . Seda ei või ainult õelda , see ilmneb. "

Kindlasti mõjus see isegi ärritavalt osale au-väärt lugejaskonnast , mis muidugi ei tarvitsenud olla ees-märk ise-eneses. Samas on kõikkide aegade prohvetid ja "tõe-lausujad" vaistlikult mõistnud toda suurt tõde ,et pole viljakamat pinnast mõtte-kujutelmade lennuks ja fantaasiale avaramat mängu-maad , kui seda pakub too "vaikus sõnade taga" ...

--- Kui sellele eelnevalt küll "osutada" aga , -- sellega ka targu tagasi-hoidlikult piirdudes . --- "On tõesti midagi , mida ei saa väljendada . See i l m n e b , see on müstiline... //kusjuures// , müstiline ei ole see, missugune maailm on, vaid, et maailm o n ..." ¹²

Näib ,et keelelise väljendatavuse ulatus, eneseväljenduse võimalikkus üldse ,on L.W. käsitluses seatud põhimõttelise kahtluse alla , kuigi seda kardetavasti paljuski ka täiesti õigustatult....

Kugi ,õigluse nimel, ei saa jätta lisamata , et --- keelelisel "väljendumisel" siiski ka ise-oma puutumatu "riik" , kus valitsemas hoopis teised reeglid ja seadumused , selleks võiks olla näiteks -- poeesia.

Siin ju võtta "keeleline mäng" 'par exellence' , mäng sõnade , nende tähendusliku ulatuvuse ja varjundite ning kõlalise tonaalsuse kostvusega .

Terve eraldi-asetsev maailm , kus paindumatu ja jäik ei saa millaski olla 'tõde', säärasena, vaid pigem aina sellele vastanduv .

Mänglev , olgu või sellega ka kerglaseks ja pinna-pealseks tembeldatav, aga seda mitme-tähenduslikum , seda voolavamalt varjundi-rikkaim , paradoksides kinnistuv , tõestamata kehtiv .

Kas mitte sama 'tõde' ei palvelenud ka too "palju-sõnaline vaikija" , kui püüdlikult sõnu lausumistesse nõnda kõlama häälestas , et need ka kõlama jäävad --- ? --

--- "Läbipaistmatu ees-riie varjab inimese eest sageli igavest ja olulist . Ta teab , et selle taga on midagi, aga ta ei n ä e seda .... " ¹³

1 L.Wittgenstein : "Loogilis-filosoofiline traktaat" , Tln. 96 ,lk. 9-201 / 3.01 ;4. 11 //vt. ka : G.H.von Wright : "Logikaa,filosofia ja kieli", Keuruu'82 , lk. 21

2 L. W.: "Tractatus " -- 7. -- "Wovon man nicht reden kann , darüber muss man schweigen ". // Rõhu-asetus : sks. k . - "müssen" väljendamas pigem vajadust , pidama --lähtuvalt seesmisest vajadusest/paratamatusest või : eelistuse väljendusena // vrdl. "sollen" -- pidama ,sunnitud olema. // vt. ka 6.31; 6.421 //

3 L.Wittgenstein " Vermischte Bemerkungen" // "Yleisiä huomatuksia" , Porvoo '75 ,lk. 45 , 53 // "Über Gewissheit" ,lk.155-156 §71-73 / -- Metafüüsiline maailma-pilt ei saa olla ei tõene ega väär,selle tõesust puudutavad vaidlused võimalikud vaid selle "raamide" siseselt; tuleb kasutavate sõnadega ka sama mõelda . //

4 L. Wittgenstein: "Über Gewissheit" / "Varmuudesta" , Porvoo'75 , s.41, §37 , jj.

5 L.Wittgenstein : " Philosophische Bemerkungen" / "Filosoofisia huomatuksia" ,Juva'83 ,s.48 ,§ 60-61 // vt. ka : "Sininen ja ruskea kirja " ,Juva '80, s.111 , §2 //

6 L. W.: "Tractatus... " 4. 1212

7 L. Wittgenstein: " Vermischte Bemerkungen" ,lk. 52

8 L.W. nägemus küsimusest võrdlemisi katkendlik , piiritlemas pigem seda ,mida "mõtlemine" --ei ole . Samuti pole käsitletud võimalusi mõiste määratlemiseks alternatiivsete distsipliinide , st. nt. antropoloogilise , klassikalise epistemoloogia ega ka nt. neuro-füsioloogia vaate-puktist//"Tractatus" -- 3. - 3.032 // nt.-- "Tõsiasjade loogiline pilt on mõte /st.-/ ...suudame seda ette-kujutleda// Mõte sisaldab//...olukorra võimalikkust" , etz.

9 L. W.: "Vermischte Bemerkungen" ,lk. 43

10 L.W.: "Tractatus ... " 6.53

11 L.W.: "Filosoofisia huomatuksia" , Juva '83 , lk. 54-55 §§ 157,161 , jj.

12 L.W.: "Tractatus ", vastavalt : 5.61- 63 ; 6.44; 6.522

13 L.W.: "Vermischte Bemerkungen" , lk. 63