`MEREMAA
VÕLUR.`
____________________
"PAMFLETT".
______________
Proloog.
(24.
11. 2016.)
Sellest
ajast on möödunud kaua aega, kui selle kirjutise siia kirjutasin.1
JA selles kogu selles kirjeldatud ajast on möödunud veel rohkem
aega, kogu elamiseks antud aeg. See on avameelne kirjutis, mida ma
siia seda kirjutades (u 4-5 aastat tagasi) ei plaaninudki kunagi
avaldada, see oli nagu oma silmadele rohkem mõeldud, hilsemateks
aastateks, kunagi hiljem ülelugemsieks. Kuid siiski plaanis see
kirjutis siin järgnevalt ka avaldada, kuigi kahtlen selles
veelgi...? Kas on vaja midagi niivõrdki avameelset üldse avaldada?!
Kuid teisest küljest, pole vahet. Las lasub see mingis imaginaarses
nn "neti-pilves" teiegi õlgadel see taak, ühe inimese elu
ja lugu. Aastast aastasse kujunev lugu, millel ei näigi lõppu
olevat. Justnimelt W. Shakespeare`i "Hamleti"
sõnadega: "... et keegi teaks minust ja minu asjast
tõtt...!" KUID: seda järgnevat teksti tuleb lugeda
rõhutatult just humoristlikus võtmes. SELLE kirjutise
alapealkirjaks oli ju "Pamflett" (s-t "Pilkekiri");
see ongi naljaviluks kirjutatud (ja vahest vaid naljaviluks ka
avaldatud?!). Seega lugeda seda järgnevat kui mingit koomilist lugu,
midagi, mis on lihtsalt naljaviluks kirjutatud (ja vahest ka
avaldatud, naljaga pooleks?). Põhiliseks on siin mingi šamanistlik
traditsioon (Carlos Castaneda nn "nõiaraamatud" ja muidugi
motodeks 10 luuletust oma lemmikluultejalt nagu W. B. Yeats). Lugege
ja tundke lõbu ühest koomilisest kirjutisest...! Kuid vahest kumab
midagi ka "ridade vahelt" läbi otsekui. Midagi, mida
tegelikult kui olemas ei ole ja ometigi on...? "The
Cyborg" tähendab ju Inglise keeles midagi nagu
"küberneetik"? JA "El Brujo"
tähendab Hispaania keeles nõida...? KUID: rõhutaksin veelkord, et
järgnevat kirjutist tuleb lugeda humoristlikus võtmes/mõttes!
Lugeda vaid kui mingit humoreski, naljaga pooleks...?
(03.
12. 2016).
Kirjutades
siis viimast päeva sellesse ammusesse kirjutisse, otsekui
sissejuhatuseks. Kirjutatud sai selle teksti põhiosa juba 4-5 aastat
tagasi. JA tuleb kohe siin sissejuhatavalt rõhutada, et tegemist on
rangelt võttes ainult koomilise kirjutisega, komöödiaga, lugeda
seda vaid humoristlikus võtmes, otsekui humoreski. Sest külastades
raamatukogusi on ju selge, et kirjutatud on aegade möödudes, läbi
aegade, palju ja veelgi rohkemgi veel. Seega on igal
kirjutajal/avaldajal olnud kui õigus kirjutada, mida iganes hing
ihaldab. Rohkem või vähem isiklikku, rohkem või vähem avameelset
kirjandust. Väga hea kui minulgi sama tunne, et ega ma polnud liiga
isiklik ega avameelne, ega liialt fantaasiaküllane, kui nõnda on
mõelnud, läbi aegade, ka kõik varasemad kirjutajad. JA see järgnev
kirjutis on humoresk sõna otseses mõttes. Naljaga pooleks
kirjutatud (naljaga pooleks) ja homme ka avaldatav kirjutis. Oma
põhiosas koosneb see kirjutis lihtsalt fantaasia-mängust,
koomilisest fantastikast. Nagu üks fantaasiaküllane humoresk peabki
olema. Lugeda seda vaid koomilises võtmes. Vahest eriti mõningate
osade puhul, selles järgnevas kirjutises, on otseselt tegemist
humoristliku fantastikaga, mis piirneb nii nn "ufoloogia",
(J. Vallee, K. G. Jung) kui ka nn šamanismiga (C. Castaneda, P.
Vitebsky, etc!). Seega mingi fantaasia-mäng, kirjutatud naljaviluks
4-5 aastat tagasi. (Ja homme pseudonüümi all ka avaldatav tekst).
Midagi kergekaalulist (pole tegemist filosoofia ja kirjandusega, nagu
eelnenud 84. teksti minu 4. blogis); pole siin midagi eriti
tõsiselt-võetavat ega avameelset ega ka isiklikku... Lihtsalt üks
pamflett, pilkekiri, kirjutatud fantastilise humoreskina. Head
lugemist!
„Down
by the Salley Gardens“.
Down
by the salley gardens my love and I did meet;
She
passed the salley gardens with little snow-withe feet.
She
bid me take love easy, as the leaves grow on the tree;
But
I, being young and foolish, with her would not agree.
In
a field by the river my love and I did stand,
And
on my leaning shoulder she laid her snow-withe hand.
She
bid me take life easy, as the grass grows on the weirs;
But
I was young and foolish, and now am full of
tears.“
[1889] William
Butler Yeats.2
Võluri
lapsepõlv.
13.
08. 2011.
Kirjutades
siis esimest korda midagi tõesti olulist.3
Alustades nende ridadega olulise ülevaatega oma eluloost, ja seda
teatud erilises võtmes. Kirjutades küll oma eluloost, kuid
sellest, millest ma kunagi kellegile rääkinudki ei ole, mida ma
ainult isegi rohkem nagu aiman ja oletan... Kunagi oma elu jooksul
pole ma isegi korda rääkinud sellest kõigest, millest kirjutamist
ma täna siia alustan. Pole kordagi maninud, vähemalt mitte reaalses
mõttes ega tegelikkuses. Mingis mõttes olen maininud küll ja
korduvalt, läbi kuude ja aastate, kuid sellest kui irreaalsel
kombel, sellest kirjutan siia hiljem. Peamine on antud selle
kirjakoha pealkirjastuses. -- ´BRUJO´ tähendab ometi hispaani
keeles nõida...! Ka sellise pealkirjastuse valikust kirjutan siia
hiljem. Siis jõuab ja lõpuks ometi ka peab kirjutama selles uues
võtmes, see kirjakoht on olnud tõsiselt vajaka juba viiamse dekaadi
vältel näitkes. JA see dekaad on nii eri-ilmeline olnud võrreldes
tegelikku reaalsuse kui sellisega üldse. Olen märkamatult ja ka
täiesti teadlikult libisenud uude maailma tõlgendamise ja tajumise
sisse. Kõik on muutumatul kombel teisenenud ja midagi pole samaks
jäänud. Tegelen millegi sellisega juba dekaad, mida tegelikult
isegi olemas ei ole. JA see kirjakoht, just niisuguse pealkirjastuse
all on olnud nõutav juba dekaad. Kuid mina olen nii mõneski mõttes
justnimelt fatalist ja arvan seega, et just nüüd pidingi selle
kirjakohaga alustama. Sest kogu elu ja saatus, kuhu ka see lõpuks ei
juhiks ja viiks on kuidagi ette antud, kuidagi eelnevalt kindlaks
määratud. Vähe annab seda kõike, mis toimunud on, mis toimub
veelgi ja tulevikus toimuda võib, -- vähe annab seda muuta ja
ümber-kujundada. Selline on elu ja saatus. Kuid nüüd esimesena
ainuvõimaliku alapealkirjastuse juurde...!
Esimeseks
alapealkirjaks on: "Võluri lapsepõlv". Sest, eks kõigi
elu, tavaliste inimeste ja väheste ja valitute oma alga just
lapsepõlvest. Mida tähendab "vähesed ja valitud"? -- See
ei tarvitse olla vaid positiivselt mõistetud. Valituks võib osutuda
nii heas kui ka halvas, või ei siis kumbaski mõttes. Aksiloogilisi
kriteeriumeid eirates, võib läeheneda väljavalitusele hoopis
otsekui: "teiselpool head ja kurja". Kuid samas võib
osutuda see erilisus, mis ei tähenda ainult elitaarsust, vaid vahest
ka midagi negatiivselt/vääriti mõistetavat, vahest võib see alata
juba algusest. JA nõnda oli just minu puhul, kelle erilisus, mingis
mõttes, sai alguse juba sünni-momendist peale. SEST sündinud olen
ma just 13. ja reede. Mis tähendab juba Euroopa Keskajast peale
vägagi erilist päeva, midagi mis, tähendab midagi isegi
halba-ennustavt, kurjakuulutavat ja muud taolist. Kui Anti-Kristus
peaks kunagi sündima/tekkima, nii on väidetud, siis see peab
toimuma just niisugusel kuupäeval ja nädalapäeval. Juba Euroopa
Keskajst peale tähendab 13. reede halba õnne. Kuid kuidas
defineerida üldse õnne ja õnnetust? Kõikvõimalikke definatsioone
on muidugi esitatud, kuid neid on tegelikult lausa loendmatul hulgal.
Vahest tähendab mõnele just see, mis harilikult arvatakse ebaõnne
tähendavat, -- vahest tähendab mõnel just see hoopis puhtaimat
´Õnne´ kui sellist...? Või vähemalt võimalus teha
ebaõnnest õnn, halvast õnnest üritada teha midagi vastupidist,
edu ja õnne alus...? Kõik on mõeldav siin laias ilmas, kõike on
arvatud siin ilmas ajaloo jooksul ja nii mõndagi arvatakse end
teadvat veelgi ilmselt ka peale meid. SEEGA olen siis sündinud just
13. ja reede ja sellest hoolimata, et ikkagi "kuraditosin"
ja ka reede; sellest hoolimata võtan seda ikka ja alati kui ehedat
ja elavat väljakutset. -- Muuta halbaennustav ja kurjakuulutav eduks
ja laitmatuseks. Suuta olla üle oma saatusest, mis algas juba
sündimise hetkest, juhuslikust kuupäevast, mis ei allu ju kellegi
kontrollile. Saavutada midagi hüvelist ja teadmis-väärilist
hoolimata sellest, et juba sünnist saati olen olnud ja leidnud
õnnetust või siis hoopis mingit erilist tähendust kandva tähe
all. Nõnda sai alguse see kõik, millest sai siis järgnevuses
´võluri lapsepõlv´...!
Seega
alustasin oma alguse meenutamist juba sünni hetkest peale, nagu
tegelikult peaksidki kõik elulood ilmselt alagama. Sündisin,
kasvasin üles... ja nõnda edasi. Kuid kui juba sünnipäevale on
pandud sajandeid kehtivust omanud meleevaldnegi täehendus, siis võib
see juba esimestest hetkedest ka midagi väga erilist tähendada,
midagi mida siis tuleks ilmselt negatiivselt mõista, kuid millegi
erilisena ikkagi ja igal juhul. Eriti seda just asjaosaline ise,
kellele see siis järgnevalt dekaadidega täiesti selgeks saab ja
selgeks tehakse, mida tähendab olla: "kurja märgi all
sündinud..."! -- Mitte, et oleksin seda tekkimise kuupäeva
kuigivõrd tõsiselt kunagi võtnud. Kuid teised seda teevad, on
teinud, nii ja teisti ja ilmselt, eriti just kasvueas ei osata veel
mõjusi kõrvalt advekaatselt hinnata. Õrnas kasvueas ei osata
ennast võõraste, ebasooviatavate ja suisa pahatahtlike kõrvalmõjude
eest kui säästa. JA nõnda usubki osa inimestest nt.
astroloogiasse; kuigi teistele on see täiesti vastuvõetmatau ja
isegi infantiilne. Kuigi astroloogia on kehtivust omanud sama kaua
kui inimkond. Alati on inimsust huvitanud taevatähtede ja planeetide
ja Päikese ja Kuu võlu ja saladuslik müstika ning lummus... See
lihtsalt seostatakse meelevaldsel kombel indiviuaalsusega, ning nõnda
saab sellest astroloogia. -- Tähed, planeedi määravad meie elu
kulgu? See on küll ebatõenäoline, kuid paljud nõnda arvavad ja
selle järgi elavad. JA kui isegi astrloogia paljude elusid kujundab,
siis mida küll võib tähendama olla sündinud just selle kõige
halba-ennustavamal päeval nagu mina...?! -- "Kui Anti-Kristus
sünniks, siis just 13. ja reede..." -- Ja selle Anti-Kristuse
all peetakse ju silmas Saatanat ennast, Peltsebuli, Mefistotelest,
Lutsiferi, Langenud Inglit...! Kurat võtaks! JA siis pannaks kohe ka
nimi, mis sisuliselt minu keeles on vist selles mõttes ka
ainulaadne. Eesti keeles ju öeldakse: "Kurat sind võtaks!"
samatähenduslikult nagu "Madis sind võtaks!". -- "MADIS
võtku!" = "Kurat võtku!". -- Selles kõiges,
sündimise ajas ja vahetult peale seda pandud nimeski peitub oma
iroonia... -- SAATUSE IROONIA...!? -- Kõigepealt kõige
kurjakuulutavam sündimise ajahetk ja siis (täiesti juhuslikult)
valitud nimi, mis samastub suures osas just Jumala antipoodiga,
Kuradi endaga, või seda vähemasti eesti keeles (ja ainult), ja
kõlama seatuna kuidagi aegunud, elik siis vana-aegsel kombel. Kuid
ikkagi: 13 ja reede, ning nimeks panud nagu "Kurat". = SIC!
-- Mitte, et see poleks mulle meeldinud, ka selles peitub oma
võltsimatu iroonia. Kuid mõtlema on pannud see mind kindlasti,
aegade jooksul ja paljugi. JA ilmselt selles see Saatuse iroonia
tegelikult seisnebki: juhuslikkuses sõna otseses mõttes ja siis
sellest tulenevas, mis väljendub (enda ja teiste) mõtlemises. Seega
ei olnud minu elu algus just eriti julgustav. Kuid ometigi pole see
minu elu senist kulgu eriti mõjutanud. Oluliseks on selle
Juhuslikkuse juures just see erilisuse kvaliteet. Juba minu tekkimise
algus oli niivõrd eriline, ja seega ka paljutähenduslik. -- "It
is the fate of Irony...!" (Ka täna on 13.-es).
Selle
uue ja väga olulise kirjutamise üldpealkiri on ülimalt kõnekas.
-- ´BRUJO´...! -- Sellest kõigest, mis selle sõnaga
seondub, minu elus, siia just kirjutangi. Kuid ka esimese
alapealkirjastuse tähistus on omas mõttes oluline, sest selleks, et
kirjutada midagi endast, selleks tuleb alata kõige esimesest
algusest. Minu alguse juures olis siis otse saatuslikuna tõlgendatav
ajastatus, mis oli sama juhuslik kui ka nime valik. JA ometigi,
midagi see siiski ju tähendas...? -- Näiteks minu juures just
eriti, minu mõtlemises ja tunnetamises, kõik need järgnenud 36.
aastat, mis on minu vanuseks astronoomilises mõttes. Sündisin siis
halba-ennustaval ajahetkel nagu 13 ja reede ja nimeks valiti
(juhuslikul kombel muidugi!) midagi mis seostub justnimelt millegi
otseselt halbaennustavaga. Mefistoteles, Lutsifer, Diabolo... -- On
palju nimetusi kõigis keeltes, mis seostuvad just sellega, selle
"Millegagi"; selle millegi erilisega, millele üritan siin
järgnevuses viidata. JA veelkord pean rõhutama selle kirjakoha
olulisust, olen seda kirjakohta vägagi kaua vajalikuks pidnaud, sest
tegelikult ei ole ma midagi erilist kirjutanud sellestki, millega
olen tegelenud viimase dekaadi vältel oma elust. JA ometi on viimane
dekaad möödunud tegeledes millegagi, mida harilkult paljude teiste
jaoks isegi olemas ei ole, kuid millest minu jaoks on kujunenud lausa
igapäevane reaalsus. (Ja ka igaöine reaalsus). Tegeldes, millegagi,
mille puudub seletus, mõistmise võimalus, tegelik reaalsus
üheltpoolt; ning mida vastandina iseloomustavad muidugi ka tüütav
kordus ja mõttetu sihiteadlikus. Kuid kõigest sellest jõuan siia
kirjakohta veel kirjutada. Lihtsalt loogilisel kombel tuleb juba
alustada siisnet kirjutamist aegade algusest, juba tekkimisest saati
ja vahetult järgnevast, alustada oma isikliku elu lugu, mis tuleb
siin järgnevalt väga keeruline ja kummastavgi ja raskesti mõistetav
lugu. Esimese osa alapealkirjastuseks olev "Võluri lapsepõlv",
on siis lihtsalt loogiline tuletis. Mitte seetõttu, et minu pika ja
ainult õnnelikus lapsepõlves midagi erilist oleks olnud...? Olen
selle pikka ja tõesti õnneliku lapsepõlve eest oma vanematele ja
perele muidugi jäädavalt tänu võlgu jäämas. Kellegil ei saa
olla paremat ja kenamat ja rahulikumat lapsepõlve. Kõik tingimused
olid seega hästi seoes. Vaid ainult midagi kummalist heiastub
vastu, vaadeldes seda nüüd, palju dekaade hiljem, kui kujutleda oma
elu algust ja sellega seonduvat. JA see midagi ´kummalist´ ongi
siinse kirjutamise motoks ja ülimaks mõtteks. Siia kirjakohta
kirjutan ma sellest kõigest, mis minu olemisega soeses just
kummastavust tekitab, eriline on, sellest, mis on minu Saatust
kujundanud kuni praeguse hetkeni ja kujundab veel. Kuid jõuan siia
veel palju kirjutada. [Natuke senitmentaalne lugu paistis see
eelnev olevat. Ikkagi 4-5 aastat tagasi kirjutatud ometigi. Enam vist
nõnda ei kirjutaks. Mis tähtsust sel oli siis ometigi, mis
kuupäeval siia laia ilma tekkisin ja mis oli nimeks...?! Ikka veel
tõsiselt kahtlen, seda ammust kirjutist üle lugedes, kas avaldada
see või mitte...? Vahest natuke liigagi isiklik...? Kuid vahet pole
ja vahest avaldangi, selle 4-5 aastat tagasi kirjutatud kirjutise.
Sest midagi peab ju ometi kirjutama. W. Shakespere´i "Hamleti"
sõnadega: "... et keegi teaks minust ja mu asjast tõtt..."]
________________________________
Nõia
õpiaastad.
„First
Love“.
Though
nurtured like the sailing moon
in
beauty´s murderos brood,
She
walked awhile and blushed awhile
And
on my pathway stood
Until
I thought her body bore
A
heart of flesh and blood.
But
since I laid a hand thereon
And
found a heart of stone
I
have attempted many things
And
not a thing is done,
For
every hand is lunatic
That
travels on the moon.
She
smiled nad that transfigured me
And
left me but a lout,
Maundering
here, and maundering there,
Emptier
of thought
Than
the havenly circuit of its stars
When
the moon sails out.
William
Butler Yeats. [1928]4
14.
08. 2011.
Kirjutades
taas millestki tõesti olulisest. Sellest, kuidas minust sai see,
kes ma olen praegu, see, kes minust veel saada võiks. Nagu iga
eluloolise ülevaate puhul alustasin oma aja-arvamise algusest,
tekkimise momendist, oma sünnist, minu maailma algusest. Ja leidsin
juba oma alguse juurest nii mõndagi huvitavat ja erilist, ning
isegi: kummastavat. Juhusliku ja ometi nii eirlise aja olid mingid
suunavad jõuda valinud minu tekkimiseks. Isegi nimevalik on näivalt
muidugi vaid ainult juhuslik, kuid nagu osutaks millegile, mis
ähmastaval kombel ebamääraseks jääb. Seda tekkimise aja
jajärgneva perioodiga tegelen siinse kirjakoha esimese
alapealkirjastuse all, mis kõlagu hiljemgi veel: "Võluri
lapsepõlv". Olen siis seal kirjutanu kohaselt sündinud
just 13. ja reede, mis on läbi kogu Euroopa ajaloo olnud kõige
pahaendelisem, kõige kurjakuulutavam aeg tekkimiseks üldse. JA
kuigi nimi valiti juhuslikult, siiski kõlab kokku see "kuraditosin"
ja reede, ning ütelus, mis mind nimepidi tituleerib mingiks
kuradiks, või taoliseks. Saatan, Lutsifer, Mefistoteles, Peltsebül,
Diabolo, eliks siis: Langenud Ingel. Kuid sellest tekkimise
müsteeriumist ja asjast vahetult peale seda kirjutasin siinse
kirjakoha esimeses osas. Sinna kuuluvad ka vähemalt eismesed 15.
eluaastat. -- Minu pikka ja rahulik ja õnnelik lapsepõlv, mille
eest olen jäävalt tänu võlgu kenadele vanematele ja perele mis
mind ümbritses. Kellegil ei võiks olla paremat lapsepõlve, ja ei
tasu sealt midagi erilist otsidagi, mis väga eriline oleks. Vahest
vaid haruldaselt vara tekkinud mäletamise võime, mis harilikult
tekib hiljem, väga varased ja selged mälestused, mis on siianigi
meeles (juba u. 3,5 aastaselt?!). JA muidugi varjane unenägude
nägemise algus, esimest unenägu nägin (ja mäletan veelgi) umbes
5. aastaselt. Kuid need on väikesed ise-ärasused. Üldiselt võib
väita, et mul oli väga kena ja pikk, ilus ja turvaline lapsepõlv,
tänu oma kallitele vanematele. Midagi eriti erilist sealt esimesest
dekaadist veel otsida ei tasu, nii-siis jõuamegi selle kirjutise
teise alapealkirja juurde milleks on. ---
---
"NÕIA ÕPIAASTAD". ---
See oli väljakujunemise aeg, siia kirjutan oma elust kui isiksuse ja
teadvuse väljakujunemise ajast. Esimene dekaad ei tule ju tegelikult
arvesse, see oli alles see "võluri lapsepõlv", rahulik
ja kena lapse-iga. Kuid juba varases teisme-eas tundsin juba ennast
sellena, kes olen veel praegugi. Oma eelkooli-east mäletan veel väga
vähe, kuid varane kooliaeg, juba algklassidest on vägagi selgelt
meeles. Siia siiski ei kirjuta meuaare oma elust vaid peamiselt
sellest, mis on sellest teinud ´minu elu´, kui midagi
kummalist ja erilist, millestki, mis tekitab eriliseimat
´kummastust´... Esimesest dekaadist oma elus polegi mul palju
kirjutada, ja sellest vähesest ka selle kirjutise esimeses osas.
Jutt siinse pealkirjastse all tuleb juba minu teisme-east. Juba
kooliajast, mida mäletan äärmiselt selgesti. Vahest oli see väga
varjane mälu ja selge väga noore-ea mälu ja hiljem isegi
fenomenaalseks peetud mälu, (7. võõrkeele õppimisega seotud!),
mingil kombel seostumas juba teisme-ea algusega. Kui hästi ma
mäletan ennast juba teisme-ea eismestest aastatest (Kurgjärve
spordilaager, Haanja = 11. aastasena!). Kuid midagi erilist ei hakka
ka silma, nõnda ülevaatlikul pilgul vaadeldes, ka mitte eriti
esimesest poolest teisme-east. Vahetasin koole, vaheldusid
klassikaaslased, kuid see oli loomulik ja lood käisid oma rada. Kuid
otsekui ajatust vaatepunktist vaatlen ma seda kõike... --
Esimene kool põles maha ja juba u. 12. aastaselt asusin oma elu
suunama, kui teadlikult see on ise küsimus, kuid mul lubati juba
langetada Otsuseid, mis veel praegugi kaheldavad
tunduksid, juhul kui ma oma otsuseid tõesti täiesti pöördumatuks
ei loeks. Vahetasin 5. klassis oma klassis (spordiklassist
harilikku); ja see vist ei tulnud kasuks...? Kuid kes võib öelda,
mis tegelikult ikka kasuks tuleb ja mis ei...? Vahest ainult näival
kombel kaasnes sellega raskem teismeiga, ebasoodsamad olud,
vastikumad klassikaaslased (keda siianigi nähagi ei soovi); ja kõik
mis seonduma sai. Igaljuhul sain varakult teada enda otsuste
kaalukusest ja mõjuvusest ja tagasipöördumatust loomusest. Kui
midagi kord juba otsustada, siis nõnda see ka jääb. Tuleb
hoolikalt kaaluda enne otsuse langetamist, kuid kui ´OTSUS´on
juba kord langetatud, siis astu kindlalt edasi, ees ootab veel palju
eluliselt kaalukaid otsuseid.
See
kunagine otsustamine läks mulle maksma eliitklassi hüved (nagu
spordilaagrid, võimalikud välismaareisid, jne.); ning vastukaaluks
ei saanud ma midagi. Vaid pideva ja halastamatu olelusvõitluse, mis
omas vältus palju, liiga palju pikki aastaid. See klassivahetus
toimus 5. klassi keskel. Seega: umbes 13. eluaastast alates (jälle:
"kuraditosin"!) -- tegelesin peamiselt oma egoga, oma
´Mina´ kaitsmise ja hakkama saamisega igas mõttes. Seega
5-8/9. klassini oli just nõnda. Mõningad äärmiselt vastikud
tegelaskujud, keda on tülgastusväärne meenutada veelgi. JA
teisalt ka isiklikud püüdlused ülemvõimu ja respekti ja
saavutuste suhtes. Ei tahtnud jääda nagu öeldakse "teisele
kohale"... Mulle oli siis nagu needus peale pandud, et kui kooli
kõrvalt veel sporti ka hoolega ei tee, siis läheb üldselt
kehvasti! (Ei läinud või...?). Nõnda siis olin aktiivne ja
proovisin eri sporidalasid (vibu, dzuudo, ja siis karate). Sellele
perioodile on siis juba iseloomulik, et üritasin end nagu püsti
hoida, kuidagi hakkama saada. Kuid ometigi oli kuni põhikooli lõpuni
tegemist sisuliselt olelusvõitlusega ja seda iagal koolipäeva umbes
4. kooliaasta jooksul. "Kuid kõik mis ei tapa, teeb
tugevamaks". (Fr. Nietzsche). Ja kuidagi sain selle
ajaga hakkama. Isegi hakkasin võimu-algseimaid idusid omandama.
Nende tegevusvaldkondadega seose seriti, algul (dzuudoga) vähem siis
järjest enam. Põhikooli lõpuks oli saanud minust juba omalaadne
tegelaskuju, olin aastaid treeninud hoolega idamaiseid võitluskunste
ja enam eriti ei söandatud kui norida... Äratasin juba teatud
respekti, minuga arvestati mõneski mõttes...! -- Kuid ometigi oli
see põhikooli keeruline aeg. Algkool ja keskool ja eriti, ülikool,
olid selles mõttes palju lihtsamad. See põhikool oli vist kõige
keerulisemaks perioodiks üldse. Nii arvan praegugi veel.
Põhikooli lõpetamisel võin ennast nüüd vaadata kui
enesekindlat ja rahulikku noort inimest, kel enamik elu veel ees, kes
arvab, et saab hakkama isegi Gümnaasiumi vahetamisega ja seda ka
tõesti tegingi (hinded olid piisavalt head). Ja olin juba aastaid
välismõjudele vastu pannud, ennast maksma pannud, harjutades
selleks hoolega isegi idamaiseid võitluskunste. See oli selle
nooruse lugu, toona veel lootusrikas. Millest sai hiljem siis: "ühe
rikutud nooruse lugu"... Kuid pole halba ilma heata. JA olen
praegugi veel täis valmidust kõikvõimalike probleemidega
lihtsamalt hakkama saada kui enamik teisi söandaks kujutleda või
üldse mõistagi. Ja minust on jäänud läbi elu maha oma rada, mida
muuta ei anna, ja mis on pöörudmatu. JA väljakujunemise ajaks olid
just põhikooli keerukad aastad. Siis järgnes kekskooli periood, mis
oli veelgi otsustavam, hilisemat silmas pidades.
Vahetasin
siis veelkord klassi/kooli, oli Gümnaasiumi-perioodi algus. Esimesed
paar aastat näsid kulgevat järjest tõusvas joones, kuni mingi
naha-haigus (akne) sellele järsu ja nüüd isegi kujutlematult
põhjalikult lõpu peale tegi. Nimelt jäin siis 11.klassis istuma ja
keegi ei näi teadvat mille tõttu ometigi. Ametlikult hinnete tõttu,
kuid tegelikuks põhjuseks oli mainitud nahahaigus – akne –
ilmselt häbenesin oma välimust ja ei käinud enam tundideksi. Nõnda
need hinded kehvaks muutusidki ja pidin sisuliselt käima 11. klassis
kaks korda isegi, lõpetama keskkooli hoopis 4. aastaga ja see
viimane keskkool mõjutas mind veelgi tagasihoidlikumaks muutuma.
Nüüd muidugi võin vaid veelgi ainult ähmaselt oletada, et see
ootamatu (kerge kuid mõjus) nahahaigus oligi nõnda just pidanud
olema. See on see kurikuulus "šamaanihaigus"; mis eristab,
isoleerib ja paneb endasse süüvima. Eristab esmalt tuttvast
ümbrusest/keskkonnast, sunnib peale ka väliseid muutusi. Kuid
peamiselt sunnib peale just äärmise ja intensiivse sisekaemuse,
endasse-süüvimise. JA nõnda üldiselt mõjutaski mind see pikem
keskkooli periood. Enesesse-süüvimise aja algus, tähendagu see
siis rohkem huvi kirjanudse vastu või mida iganes. Kuid järjest
rohkem näib ülevaatlikult noid kooli-aastaid vaadeldes olevat
tekkinud tendentse just sisekaemuse ja endasse-süüvimise poole. Ja
mingi ülim ujedus suhetes vastas-sooga, toonaste nende tüdrukutega
kõikidega. Muidugi oli mul oma lemmikuid nende plikade hulgas, kuid
ei mingit sõprus-suhetki neist välja küll ei kujunenud. EI siis
ega õieti veel preagugi...? -- Näib olevat see kooliaja meenutamine
ku oma ebaõnnestumiste meenutamine...? Kuid mingis mõttes olen ikka
tõesti osaliseltki fatalist ja arvan veelgi, et elu ja saatust eriti
muuta ja kujundada ei saa. Selle nõndamõistetud ´Saatuse´
kujundab teatav ´Juhus´...! -- Juhus kujundab
pea-aegu kõik, või on siiski võimalik, et tegemist pole vaid
kõikehõlmava juhuslikkusega, relatiivsusega?! Vahest on mingi
suunav,
--
juhtiv mõju kui ´Jõud´, mis näib suunavat ja
juhtivat iga minu sammu. Mis omab nagu vaid suunavalt kaudset mõju
mingi tundmatuks jääva sihi suunas liikuma pannes...? JA kui ei
olegi sellist ´Jõudu´ olemas, kas ei peaks seda siis välja
mõtlema? Asustada oma maailm väljamõeldud väärtuste,
kriteeirumite, Jumala ja Saatana, hea ja kurjaga. Teha JUHUSEST
midagi jumalataolist. Mingi suunav ja samme korrigeeriv mõju, mingi
ähmase sihi suunas. Ja siis vaid välja selgitada, kui kaugele selle
rajal saab minna...
--
"Amor fati ...!"
[Oli
vist jällegi veidi sentimentaalne kirjutis. Kuid ikkagi juba 4-5
aastat tagasi kirjutatud. Vahest olin selles kirjutises ka veidi
liiga isiklikki? Kuid eks kõik, kes kunaski on midagi kirjutanud ja
avaldanud on täpselt just selle sama peale mõelnud: kas ei oldud
(vahel) veidkenegi liiga isiklik?! Sest kirjutatud on ju
raamatukogusid täis ja sama kripeldus siis nagu kõigil varasematel
kirjutajatel/avaldajatel, (mis mindki nüüd) ka vaevab, kas see pole
siis pigemini midagi kena ja tunnustust väärivat?! Kuid jah, arvan,
et olen selles kirjutises liigagi isiklik olnud... Kuid ei ole ma
veel otsustanud isegi, kas selle kirjutise isegi avaldan, nüüd, 4-5
aastat peale kirjutamist...? Kuid vahest siiski, sest vahet ei ole,
pole oluline, kas avaldan selle kirjutise või ei...? Vist siiski
avaldan...?]
___________________________________________
06.
09. ´011.
Kirjutades
siis siia nüüdki sellest keerulisest ajast, minu noorusest. Sellest
ajast, kui kujunes minu iseloom elik siis karakter. Sest selle
kirjutise alapealkirjaks on siis: "Nõia õpiaastad".
-- See ajavahemik algas siis ilmselt koolieaga ja omas vältus kuni
selle mälestusväärse milleeniumivahetuseni. Need õpiaastad
kuuluvad seega eelmisesse sajandisse veel kõigiti... See oli siis,
see eelmine sajand, nii minu algkooli, kui ka (keerulise) põhikooli,
kui ka isegi (pikema) keskkooli ajaks. Seega siis sõna otseses
mõttes "õpiaastad". JA siis järgnes ometigi ka ju
esimene ülikool, koos kõige oma huvitavaga, filosoofia-huvi ja
kirjandus ja keerukad raamatud. See alapealkirjastus nagu "nõia
õpiaastad" hõlmama seatuna siis kogu kooliaega kuni pea 1.
ülikooli lõpuni. SEE oli siis eelmine sajand, eelmine milleenium.
Sest uuest milleeniumist ja selle esimesest sajandist sai hoopis
midagi muud, mida kirjeldan järgneva alapealkirjastuse all, mida ühe
rektori kunagise arvamusavalduse koahselt nimetan siis: "Kodukootud
müstikaks"...! See on keeruline, kuidas kujunetakse selleks,
kelleks ollakse loodud, kuidas saada selleks, kelleks ollakse
sündinud. Mis mõtet oleks muidu kogu sel olemisel, mis mõtet oleks
minulgi, kui ma ei oleks kohanud ´VAIMU´...?! -- Mida elus
teeksin mina, kas tahaksin seda, nõndamoodi nagu miljardid enne
mind...?! -- Sündides juhuslikult, paljunedes juhuslikult, veetes
oma elu mõtetult ja olla määratud surema ja saada peatselt
unustatud...? -- EI, minu elu ja saatus lihtsalt peab kujunema
kuidagi teisti...!
SEEGA:
minu õpiaastad möödusid eelmise milleeniumiga ja eelmise
sajandiga. Selle uue sajandiga algas midagi täiesti erinevat ja
seniolematut, midagi, mida ükski inimkeel tegelikult kirjeldada ei
suuda; kuid mida ma üritan siin järgnevalt ometigi. // JA mida
erilist olekski kirjutada oma pikast ja õnnelikust lapsepõlvest...?
Olen oma vanematele ja perele võlgu kogu oma pika ja õnneliku
lapse-ea rahulikud ja rõõmsad aastad. Pole selles midagi erilist,
et sündisin just mingil konkreetsel kuupäeval. -- 13. 12. 1974. --
Mis siis, et 13 ja reede, Antikristuse oletatav sünnipäev, see
"kuraditosin ja reede", see euroopalik keskaegne ebausk, --
ainult ja pelgalt... JA nime valik, see on mõtteus: nii mõndagi
nime, mida on kunaski pandud on ka kritiseeritud. Kuid minu nimi nagu
– MADIS – pidavatki midagi tähendama, siis mingit erilist
tähtsust sel minu elus pole olnud. --- "Madis võtaks...!"
-- "Madis sind võtku...!" = "Kurat võtaks; kurat
sind võtku...!" -- Kuid midagi erilist ei tähenda minu jaoks
minu pahaendeline sünnikuupäev, ega ka täiesti juhuslik nimevalik.
SEEGA: ei ole midagi erilist kirjutada sellest nn. "Võluri
lapsepõlvest"; kuigi, just selle pealkirjastuse all seda
kirjutist üldse alustasin. Mul oli vaid kena ja õnnelik pikk
lapsepõlv ja selle eest olen tänu võlgu oma vanematele, see on
võlg mida ma tasuda ei suuda...! Eks me kõik olme tänu võlgu oma
elu eest, kui sellise eest, oleme võlgu oma lapsepõlve õnnelike
aastate eest. Kui veel midagi ei jagata, kui veel midagi ei mõisteta.
Need võlad, elu eest, ja pika ja õnneliku lapsepõlve eest on
sellised, et neid ei suuda ka mina kunagi tasuda...!
JA
siis järgnesid need nn. "Nõia õpiaastad". -- See algkool
oli veel lapsepõlve osaks ja see möödus peamiselt vaid kenasti.
Midagi erilist täheldada ju ei olnud...? Seega: algkool möödus
vaid kenasti. JA kui oligi noores eas, kunagi (11.-12. aastaselt),
mingi minu hilisemat elu mõjutanud lapselik otsus, siis sellest
süüst olen puhas, nagu oleksin ma siis juba tulevikku ette
näinud... See, et (5. klassi keskel) midagi kui ´OTSUSTASIN´;
sellel on olnud vaid vähe mõju praegu oletades. KUID need põhikooli
aastad olid siiski minu jaoks keerulised. See oli kui pidev n-ö
"olelusvõitlus", oma tahte, oma ´VAIMU´ eest
võitelmine, oma tahte ja vaimu eest võitlemine ja enda peale
surumine; seega: harilikud puberteedi-aastad. JA oma vaimsuse hoidsin
alles, säilitasin oma meelsuse ja pealehakkamise. Tehes selleks või
trenni (dzuudo, karate); kuid tõesti-tõesti – põhikooli lõpuks
oli minust saanud arvestatav tegelaskuju, keda respekteeriti ja
kellest lugugi peeti. JA siis oli võimalik valida isegi gümnaasiumi.
JA esmalt näis, seal esimeses gümnaasiumis, et alanud on paremad ja
õpihimulisemad aastad. Lootsin vaid kõike head tulevikust oma
nooruses gümnaasiumi päevil. KUID häda ei hüüa tulles. JA kogu
minu optimismi ja lootusrikkuse tühistas üks, praegu tühisena
näiv, naha-haigus (akne)...? -- Mille tulemusena jäin (11. klassis)
ostekui "istuma". Praegu muidugi tean, et nagu midagi ei
toimu tegelikult juhuslikult, siis ei olnud ka see haigus midagi
juhuslikku. Sest juba iidsetest aegadest peale on kogu gloobuse
šamanistlikku traditsiooni just initsiatsiooni-perioodil olevaid
tulevasi šamaane iseloomsuatnud midagi, mida kirjeldadtakse kui
"šamaani-haigust". Mis suunab ära pöörduma
sotsiaalsetelt huvidelt, mis paneb enesesse süüvima... Mis muudab
kogu elu käiku ja kulgu...?
See
enesesse süüvimne on kujundanud kogu minu hilisemat elu ja saatust.
See oli siis tõesti midagi vältimatut ja pöördumatut, mingi kerge
haigus, mis pani mind siis kunagi endasse süüvima, juurdlema mõtte
ja mõtetuse üle üldisemal kombel. (Ametlikult tähendas see kahte
11. klassi ja keerulist nn. "õhtukeskkooli). Ja siis järgnesid
need kaks viimast keskkooli aastat. Järjest suurenev süüvimus
endasse, järjest suurenev lugemus ja huvitatus oma hilisemast
erialast nagu filosoofia. JA nõnda need aastad kulgesid, need "nõia
õpiaastad"...? Järjest suurenev süüvimine endasse ja järjest
taagsihoidlikumaks muutumas minu niigi liiga uje ja ebalev karakter.
Ei mingit huvi tuleviku vastu, ei midagi liialt pragmaatilist, ega
konkreetset. Süüvimne endasse, seda see "šamaani-haigus"
mulle just tähendas. Oli see minu kaotus või õnn, mida ma selle
tulemusena saavutasin...? KUID just keskkooli ajal see toimus, mingi
´Muutus´, mille kaugeid järeldumisi võib täheldada kuni
tänasegi päevani. See keskkooli aeg tähendas siis seda kurikuulsat
"šamaani-haigust" ja sellest tulenevaid temporaalseid ja
karakteritki muutnud muudatusi. Järjest süvenev endasse-süüvimine.
Järjest suurenev huvi vaimse maailma asjade vastu. Järjest vähenev
huvi kogu selle mõttetu argise jahmerdamise ja mõttetu tungelmise
vatu. See oli just see age, kui kujunes minu iseloom ja karakter,
kogu järgnevaks eluks. See oli hilisema "nõia õpiaastate"
tegelikuks alguseks. See oli aeg, mis on kujundanud minust selle, eks
olen praegu. See oli aeg, mis kujundas minust selle, kelleks ma võin
saada ja muutuda tulevikus...!?
Siis
tulid ülikooli-ajad. Ja need olid tõelised: "Nõia
õpiaastad"...! -- Ametlikult oli see muidugi
huvitumine kirjandusest ja filosoofiast just eritigi. Aastaid täiega
filosoofiast huvitumist, suuremat lugemust ja kirjutamist ja kõike
mis seondub õpinguga selles esimeses ülikoolis. Need olid aastad
(1994- 2000), mis kujunesid selle teeskluse tähe all: olles kui
endagi jaoks õpihuviline filosoofia jünger, kes luges ja õppis
hoolega, kuigi teadmata veel milleks õietigi... KUID nõnda möödusid
aastaid, pikad semestrid ülikoolis. Esimestest semestritest saadik
oli tähelepanuväärne keskkoolist sugenenud vähene huvi preilide
vastu, sellist huvi ja vajadust nagu ei olnud. Kuid muidugi see
selline huvi siis järgnevate aastate jooksul muidugi tekkis ja
järjest suurenes... Kuid ikka olid need 1. ülikooli (9. esimest
semestrit) pigemini kui "nõia õpiaastad". Petsin
edukalt nii ennast kui teisi ja arvasin, et tegelen just
pea-asjalikult filosoofia kui teadusega, ja ei huvitu millestki
pragmaatilisest ja konstruktiivsest. NEED ülikooli aastad, need kõik
pikad AASTAD (9. esimest semestrit) olid enda ja teiste petmiseks,
hiljemgi veel vaadelduna, siiski olulised. Need kui ei olnud "nõia
õpiaastad"; vastupidi: huvitusin just vastupidisest,
ratsionaalsest (kuigi ka: irratsionaalsest) filosoofiast. Need
olid siis enda ja teiste petmise aastad...? JA järjest suurenev
võõrandumus tavapäraseks loetust. Võõristus ja äärmine ujedus
tüdrukutega seal ülikoolis. EI mingeid lähenemise katseid, ei
mingeid suhteid ega läbikäimist. Võõristavalt külmalt kõrvalt
vaadates, kogu seda rähklemist ja sehkendamist. Millega on oma elu
sisustanud miljardid enne meid, kes on täielikult unustatud. MINU
elu seevastu ei saa lihstalt olla midagi juhsulikku ja mõttetut.
Minu elul ja ´surmal´ samuti´ -- peab olema mingi erilsiem
tähendus...?! -- Minu elu peab evima olulist tähendust. Muidu ei
olekski minu elul ju mingitki mõtet. Minu elu peab meelde jääma
paljudele ja kauaks ajaks...! -- Minu nimi peab saama
surmatuks...!!!
KUID
siis aastate kulgedes kasvas hoog ja elaan ja sellega seotud pinge.
Kohtasin erinevaid tüdrukuid ja nendest olin siis muidugi ka
huvitatud. Oli tõesti ilusaid ja veetlevaid tüdrukuid, sellel 1.
ülikooli ajal. Eriti on meelde jäänud mõned just, nt. see hilisem
kurikuulus – M. L.! -- See minu õpiajastu kurb lõpp ja mõttetu
püüdlemise fiasko. See oli siis ka see aeg kui avastasin midagi,
mis on tulevasele šamaanile lausa eluks vajalik. Teatav
psühhotroopne element, mingi taim (THC) tekksin minu ellu ja muutis
seda nii heas kui halvas põhjalikul kombel (1997; 1999). See oli
siis mingi alustamise aeg, 08. 1997 – kui kogu minu ümbritsev
maailm omandas kummastavuse mõõtme ja andis selles uudses ja
kummalises maailmas juba hakkama saada. Selle kõige teoreetiline
alus olid muidugi Carlos CASTANEDA
unustamatud raamatud. Tema "nõia-raamatud"; millega
alustasin, millest vaimustusin juba alates 1993-1994 aastast. Need
mõjusad raamatud (ka maailma kirjandusloos) kujundasid ka minugi elu
käiku. Seda juba sel viimasle kevadel enne psüühedeelilist
mõjutatust (1997 kevadel); kui kõik näis veel huvitav ja kena ja
lootusi täis olevat. Selle sama aasta sügisel siis avastasin kui
selle psüjhhotroopse maailma ja sellest sai järgnema paljugi. Huvi
kogu selle hilisema psühholoogia ja kogu minu elu kujundanud (C.C.)
šamanismi vastu. Kuid ka loobumine, türdukutest, armastusest ja
kogu sellest surmale määratud tavapärasest elust. Sellest
´taimest´ ja selle-suunalistest kirjanduslikest mõjutustest
(C.C.) sai minu isikliku eluloo pöördepunkt. Sest see Castaneda ja
see taim olid midagi niivõrd haaravat ja veetlevat, et arvasin, et
tasub ohverdada sellele kogu oma elu. Olin juba siis veendunud, et
olen ´NÕID´; sündinud nõid, selleks ma just olemas
olengi...! See, mis järgnema sai oli juba nõia elu, nõiduse
õppetunnid, see kõik, mis on minust tänaseks kujundanud selle, kes
ma jubagi olen. -- ´NÕIA
ELU´...!!! --
______________________________________________
12.
09. ´011.
Kirjutades
siis siia tänaselgi päeval oma iseäralikku elu lugu. Kuidas
saadakse selleks, kes ollakse, kuidas soovida tagasi kõiki neid
hetki, mis on olnud ja nõnda igavesti...?! (Fr. Nietzsche). See on
küll minu isikliku elu lugu, see antud kirjakoht, kuid see on ka
lugu sellest: "Kuidas saadakse selleks, kes juba
ollakse..." (Fr. Nietzsche). -- See lugu
on minu elulugu, kuid seda vaadelduna erilises võtmes, teatud
perspektiivi-nihestatuses. See on ´nõiaks´ saamise lugu,
mingi isku elulugu kuni selle ajani, mil see isik teadvustas endale,
kelleks ta on tekkinud ja sündinud, kelleks ta on saamas...? JA
sellisel puhul polegi määravat tähtsust, mis kuupäeval keegi nagu
tekkis-sündis. Olgu see või 13 & reede, "kuraditosin"
("Anti-Kristuse" sünniaeg = sic!) -- ja kogu euroopalik
ebausk veel pealekauba. Mis tähtsust sel on?! JA nimevalik on veelgi
juhuslikum ja nimedele omistatud tähendus ona aegade jooksul
suuresti muutnud. JA kellegile ei panda ju nimeks: (väike) "Kurat",
see oli mingi juhuslik kokkulangevus. JA millele järgnes pikk ja
ainult õnnelik lapsepõlv. Sellest kõigest aga kirjutan (ja
hiljemgi veel!) siinse kirjutise 1. alapealkirjastuse alla nagu:
"Võluri lapsepõlv". Mitte, et minu pikas ja
õnnelikus lapsepõlves midagi erilist oleks olnud! Lihtsalt,
loogiliselt, tuleb alustada algusest. Sest ette on võetud nõnda
pretensioonikas kirjutis nagu "Nõia elulugu",
selle tühistavuse mõõtmeis...!
JA
muidugi peab tulevane (Mexcico) šamaan juba noorena teadvustama
endale ´Otsustuste´ pöördumatu ja tagasivõtmatu loomuse.
Selle, et tuleb ja võib kaaluda hoolega enne iga elulise otsuse
vastuvõtmist, kuid kui see "Otsus" on kord juba
langetatud, siis on see juba pöördumatult langetatud ja tagasi
võtta seda enam millaski ei saa. Astuda julgelt edasi, sest ees
ootab veel palju eluliselt olulisi otsuseid. (Ja keegi ei pane
11.-12. aastasele väikelapsele pahaks tema nn. "otsuseid",
hoolimata tagajärgedest...?). JA kui ongi vahel varane kooli-iga
olnud mõnelgi keeruline, mis siis sellest?! -- "Mis mind ei
tapa, see teeb mind tugevamaks!" (Fr. Nietzsche).
See sõnaühend nagu nn. "olelusvõitlus" on mingi
pseudoteaduslik sõna, midagi primitiivsest darwinismist ja
evolutsiooni-teooriast. Kuigi: alati peab üritama oma parimat. Seega
oli juhuslik nii minu tekkimsie aeg kui ka nimevalik. Ja määravat
tähtsust ei omanud ei algkoolis ega isegi põhikoolis toimunu.
Lihtsalt pikka ja õnnelik lapsepõlv, mille eest olen tänu ainult
oma Vanematele ja perele ja see tänu on muidugi igikestev...! JA
kooliaeg tuleb siis ju meil kõigil läbi käia, sest nii on kombeks,
sest nõnda on reegliks. JA see kooliaeg muidugi omab pikaldast
vältust...!?
"NÕIA
ÕPIAASTAD". -- Ma sündisin ja mulle pandi
nimi. Sündisin erilisel ajal ja mulle pandi eriline nimi. Olgu
sellega nagu oli, kunagi ammu siis... JA siis järgnesid, peale pikka
ja õnnelikku lapsepõlve; siis järgnesid kooliaastad. Ilmselt
algkoolist iseloomustab mind ainult teistest palju suurem lugemus ja
sellega juba varakult treneeritud ja palju parem mälu ja
meeles-pidamise võime. Kuid algkooli-aeg oli vaid kena ja õnneliku
lapsepõlve jätkuks. Siis tuli see nn. "otsuse"
langetamise aeg (4.-5. klass ja nn. "spordiklass"). Olin
juba täiel teadvusel sel ajal ja midagi negatiivset pole meenutada.
Kuid mingi nn. "otsuse" ma siiski langetasin ja sellele
järgnes kogu põhikooli vältust omanud nn. "olelusvõitlus".
See ei olnud just lihtne aeg, see põhikooli-aeg, kuid ei olnud ta ka
kuigi keeruline. Ilmselt omas vaid aastaid vältust, millede vältel
muidugi võisin peamiselt teatud spordiga (dzuudo, karate) tegeleda
täitsa vabalt. Siis tulid gümnaasiumi-aastad, ja esmalt näis, et
olen tagasi oma õpihimulise nooruse, algkooli-aegade juures... Kuid
ootamatused ei hüüa tulles ja nõnda tabas mind keskkooli keskel
mingi imelik haigus, nahahaigus (akne), mis sundis mind kauem
gümnaasiumiga tegelema (jäin 11. klassis selle nn. "akne"
tõttu istuma ja keskkool vältas 4. aastat.). Kuid seegi kõik, see
hilisem kurikuulus nn. "šamaani-haigus" suunas mind
lihtsalt rohkem endasse süüvima, nt. lihtsalt: lugesin rohkem,
kuigi palju olen lugenud alati, oma elu jooksul.
JA
siis peale (Tallinna I. Õhtukeskkooli) gümnaasiumi lõpetamist
õnnestus sisse saada ka vanimasse Eesti eraülikooli ("Eesti
Humanitaarisntituut"; edaspidi: "EHI") -- ja juba kohe
alguses mõeldes ka konkreetse eriala nagu filosoofia peale. Sest ka
see filosoofia-huvi oli mul juba üsna varjasest teisme-east ja see
omas suunavat mõju kogu (ja kõikide ülikoolide!) õpingute vältel
ja ilmselt ei kustu niipea. See filsoofia on huvi, mis saadab mind
ilmselt kogu elu teel...? Õppisin hoolega kõik need arvukad
eismesed semestrid seal EHI-s ja õppisin palju, lugesin palju ja
kirjutasin. JA nõnda saabus see 1996 aasta oma uuendustega, millest
just täna kavatsesin siia kirjutada. Sest 1994 (Norra!) ja 1995
aastal polnud ju midagi erilist. Kuid juba aastast 1996, ja just
eriti (!) on juba midagi erilist ja ekstraordinaalset ja isegi
välismaalt juba koguni. JA sellele järgnesid siis eelmise
milleeniumi eriliseimad aastad: 1997, see oli kanebi (THC) ja
"Merlini" aasta. Siis 1998, -- see oli "Akropoli"
ja THC-st loobumise aasta. JA siis eelmise milleeniumi "lõpu"
aasta nagu 1999. -- see oli viimane aasta, kui oline veel mina ise.
Sest, erinevatel (nt. numeroloogilistel =sic!) põhjustel lõppes
minu nooruse-aeg ja õpiaastad just milleeniumi vahetumise aastaga
nagu 2000. Selle aastaga, selle sajandi ja milleeniumi vahetumise
aastaga muutus kõik ja pöördumatul kombel minu elus. Sai läbi see
"nõia õpiaastate" etapp ja alagas uus, see, millel
lõppu ei paista veelgi olevat. Sest uue, 21. sajandi esimene dekaad
oli hoopis midagi uut ja seninägematut, uue ajastu algus,
psüholoogia (verus: "psühhopatoloogia") ajastu
algus. JA praegu on juba 21. sajandi teise dekaadi esimene aasta, mis
peaks seega mingeidki positiivseid muutusi endaga kaas tooma. KUID
uuest sajandist ja uuest (ja viimasest milleeniumist!) kirjutan
järgneva alapealkirjastuse all nagu: "Kodukootud müstika."
// SIIA aga siis järgenvalt oma "õpiaastate" uue etapi
algusest, aastat – 1996 – mil leidsid aset esimesed ja minu elu
palju muutnud nähtumused ja seda isegi välismaal...! See Unagri
reis (vend T.-ga, veebuaris 1996) ja minu üksildane reis (august
1996) Berliini ja tagasi sealt. Eelmise milleeniumi 3. viimasest
aastast kirjutan siia hiljem, -- 1997, 1998, 1999. -- nende aastatega
lõppeb minu "Nõia õpiaastateks" nimetatud
elulugu. JA siis järgneb midagi seniolematult uut ja pöördelist,
mida kirjeldan siin järgnevalt kui: "Kodukootud müstikat".
JA kõige lõpuks on kavas garandioosne finaal milleks on
pealkirjastuse nagu: "Kolme mälestusmärgi lugu" –
tähistuse all kujutatud minu, elu kui võluri, kui nõia, kui
šamaani elu – minu isikliku ja erandliku elu! -- kujutatud
müstifitseeritult ja rõhutatult uudses vaatenurgast lähtumisi...!
KUID nüüd sellest esimesest pöördelisest aastast Eestist kaugemal
kogetust: aasta nagu -- 1996 A.D. --
[Jälle
midagi sentimentaalset ja dramaatilistki?! Isegi liigagi isiklik see
kirjutis avaldamiseks. Liigagi sentimentaale ja targikoomiline.
Kunagi 4-5 aastat tagasi seda kirjutades ei olnud veel aimugi selle
kunagi avaldamisest. Kuid, aastad mõõduvad kähku ja tagasisidet
olnud vähe, avaldamisega seoses. JA kõik ei peaks ju nii
dramaatiline olema üldsegi. JA kõik olnust pole seda ju olnudki. JA
kirjutades iis siia varsti, 4-5 aastat hiljem ka millestki kenamast,
nt aastast 1994 A.D. Sel aastal lõpetasin
keskkooli ja astusin ülikooli. Kuid oli see ka Norra mägede
külastamine selle aasta augustis. Ilusaim mäestiku külastamine
üldsegi! JA oli sealgi juba midagi kummalist ja seletematut
(Stockholmi üks õhtu). Kuid sellest, 1994
aastast kirjutan siia lähipäevil. Ja ikka veel kaheldes, kas tasub
seda kirjutist üldsegi avaldada?!]
_______________________________________________
„Symbols“.
A
storm-beaten old watch-tower,
A
blind hermit rings the hour.
All-destroying
sword-balde still
Carried
by the wandering fool.
Gold-sewn
silk on the sword-balde,
Beauty
and fool together laid.
William
Butler Yeats. [1933]5
1994.
A. D.
NORRA-reis,
augustis 1994.
(25.
11. ´016).
Kirjutades
siis siia ebaharilikku kirjakohta sellest ammusest ajast nagu 1994.
aasta. Sellest ajast on palju "vett merre voolanud"...
See oli veel nooruse aasta, lootusrikka nooruse aasta. See oli siis
kena aasta peamiselt. Sain lõpule kauale-veninud kekskkooliga,
lõpetasin siis keskkooli (mis eri põhjustel omas vältust isegi 4
aastat). JA kohe peale keskkooli lõppu võeti minda vastu ka ühte
Eesti vanimasse eraülikooli (EHI, asustatud 1988). JA sellest
ülikoolist lootsin palju, see tähendas toona nii paljut. (Ja
õppisingi seal hoolega 10 semestrit, elik siis u 5 aastat,
teaduslikuks kraadiks `Baccalaures Artium`, elik siis
teoreetilise filosoofia magistri kraad. M. A. in theoretical
Philosophy. Magister Grade in teoretischen Philosophie. Magisterin
luokka teoreetisessä filosofiassa.) JA nõnda lõppes selle
aasta kevadega kauale-veninud keskkool. Võeti vastu ülikooli.
Ehitasin maal ühte väikest palkmaja, mille eest sain siis reisi
NORASSE! Norra reis augustis 1994! Sellest sai siis senise elu
üks tippsündmus, midagi, mida kunagi unustada ei taha. Midagi, mis
kunagi ei ununegu. Pole siinses kirjakohas vaja vaid nuripidisusi
maida või kummastavuse üle imestada. Võib kiita ja tänuga
mäletada oma elu kõrghetki ka, ja kõrghetki sõna otseses mõttes,
kõrgeis mägedes veedetud hetki....! Mis olid siis ´Kõrg-hetked`
igas mõttes kauaks meenutada...
NORGE!
Norja!
Elu kõige ilusam mäestikureis, see tõesti ka oli. Ilus maa see
Norra, kenad ja viisakad inimesed ja nii kena loodus. Need Norra
valevatipulised mäed, need Norra mäed...! Imeline loodus,
tumesinsed-rohekad mäed ja siis kõrgemailt tippudelt nähtud kuni
silmapiirini laiuvad valevatipulised kõrgmäed. Skandinaavia
mäestiku elik siis Norra mägede kõrgemad tipud on siis Glitterdind
ja Gjaldhöppingen. (Üle 2700 meetri merepinnast.) Sai käidud seal
kahes tipus, unustamatud muljed; nagu oleks see kõik alles eile
olnud. JA Norra fjordid! Tohtult kõrgelt mägedest nähtud Norra
rannikuala ilmestavaid fjorde. JA ilusad puhtad ja viisakad linnad,
nagu peavadki olema need Põhjala ja Vana-Euroopa linnad. Meelde on
jäänud suur toomkirik Trondheimis, (Skandinaavia suurim toomkirik),
Nidrosdomen,
orelimuusika ja ilus injentöör. Oslos sai külastatud ka Eduard
Munch´i
muuseumi, muljetavaldav kunstnik. JA sai siis kunagi mindud sinna
Norrasse, esmalt üle Soome lahe ja siis üle Botnia lahe Rootsi
(Tallinn-Helsinki ja siis Turku-Stockholm). Siis Oslost otse sinna
Kesk-Norra mägedesse. (JA üle Põhja-Rootsi ja Põhja-Soome, läbi
kogu Soome tagasi.) JA sai seal siis palju ringi ronitud, imetledes
elus esimest korda neid vaimustavaid mägesi, tumerohelisi ja
valevatipulisi Norra mägesi... Jään seda meenutama. Ei tea millal
jälle mägedesse jõuan? (Kuigi on hiljem külastatud ka nii Tatra
mäestikku Slovakkias, samuti ka Austria Alpe, ja eriti just
Prantususe Alpe (Chamonie,
Mont Blanc! Ligi
5 km üle merepinna, kõrgemal kui reisilennukuid lendavad; ja ka
Prüneede mäestikku olen külastanud (Montserrat
klooster!)).
Nii, et õnneks olend külastanud erinevaid mäestikke oma eluteel.
Millal järgmine kord külastan...?
STOCKHOLMI
õhtu.
Järelikult
jäid Norra-reisist ainult kenad muljed peamiselt. Olin palju noorem,
kõik oli veel mõistlik ja rõhutatult ratsionaalne, muidugi, seoses
üle poole elu huvtumisega eriti just kirjandusest ja filosoofiast.
Kuidas teisti oleks saanud toona olla kui mõistlik elik ratsionaale
ja loogiline?! Kuid oli ka mõningaid kummalisis ektsesse, teatavaid
kummalisi momente, nii vähemalt arvasin toona, nooremas eas. Nüüd,
vanemas eas, tean küll mis toonase vähese kummastuse esile kutsus,
kuid toona ei olnud veel sõna otseses mõttes õrna aimugi... Sai
siis Tallinnast laevaga/busssiga Helsinkisse ja sealt edasi Turku. Ja
sealt edasi Stockholmi. JA sinna jõudsime ühel õhtul, ja siis
järgnes sel õhtul midagi kummalist. Kohe kui sel õhtusel ajal
bussist välja sain tekkis mingi kummaline tahtmine ronida (ühe
Stockholmi sadama-äärse) künka otsa. Nagu oleksin teadnud, et
sealt saab osta paar limonaadi, saigi. JA siis ekselesin üksinda
seal Stockholmi sadama-äärses linnaosas. Lõpuks eksisin täitsa
ära (noor ja rumal, nagu ma siis ilmselt olin). JA lõpuks ei
leidnud enam tõesti tagasiteed oma bussitäie rännuseltsiliste
juurde. Kohati hakkas üsna kõhe. See oleks olnud ju peaaegu
skandaalne, kui üks bussitäiest inimestest oleks lihtsalt kaduma
läinud?! (Peaaegu "rahvusvaheline skandaal" = sic!). Kuid
kuidagi see olukord siiski lahenes õnnelikult ja leidsin selle oma
bussi üles. Kõik näisid kui kedagi ootavat, need bussitäis
rännuseltsilisi. Ükski ei vaadanud mulle otsagi, ükski ei vaadanud
silma... Nüüd muidugi tean, et mis sellel erilisel õhtul toimus,
kunagi ammu, seal Stockholmis. Lühidalt: inimpsühholoogia
keerdkäigud. Või kuidas ka mitte öelda selles kirjutises?! Tuleb
välja, et inimpsühholoogia on palju keerulisem kui nooremana oleks
osanud isegi unes näha...? Kuid hea, et sel kummalisel õhtul niigi
hästi läks!
NORGE!
Norja! Norra!
Selline
oli siinse kirjutamisega seoses see ammune 1994 aasta. Olin siis veel
vaid 19 aastane. Lõpetasin keskkooli, võeti mind vastu 1 ülikooli
(kokku olen käinud 5 ülikoolis, 2 Eestis ja 3 Lääne-Euroopas.
EHI; CEU; Universität Wien, Institute für Philosophie, ja
University of Coppenhagen, Institut of Political Sciences ja veel üks
ülikoolike Eestis). Niipalju siis haritusest. KUID see 1994 asta oli
eriline tõesti, keskkooli lõpetamine, ülikooli astumine ja
ennekõike selle aasta agusti Norra-reis. NORGE! Ilusaim maa kus
kunagi olen käinud, kuid neid ilusaid maid on nii põhjas, lõunas
kui ka läänes hiljem nähtud teisigi. (Ikkagi 22 Euroopa riigis
reisinud senini, Euroopast kaugemale pole veel kahjuks saanud, kuid
selle korraldan juba lähiaastatel ära. Satun ka korraks Euroopast
kaugemale. Egiptus? Türgi? Taimaa? Argentiina? Singapur? Etc!) KUID
Norra oli ilus maa, kõik need mäed, tumedad ja kõrgmäestikus ka
valevatipulised...! Need fjordid. Viisaakd euroopalikud inimesed,
korralikud linnad. Uhke Norra ajalugu ja veel parem tuleviks siis
ilmselt. (Mitte nagu siin "eestis" see elu on korraldatud).
Oli veel paar kummalist päeva seal Norras. Korra jaultasin
Skandinaavia/Norra kõrgema mäe tipul (Glitterdind, 2700 m);
panemata eriti tähelegi, et jalutasin ühe järsu mäenõlva ehk
kuristiku poole... Mõtlesin ilmselt millegile muule sel momendil,
nii nagu noored inimesed ikka oma mõtteid mõtlevad? Keegi mainis,
et see ei ole mõtsiklevaks jalutuskäiguks õige suund (ikkagi 2700
m "vaba langemist"); kuid ma ei pahandanud selle mõtiskluse
segamisega seoses. Oli veel mingi päev seal Norra mägedes. Jõudsin
enne ühelt kõrgelt mäelt alla kui ülejäänud reisiseltskond. JA
tekkis "mulje", et seal lähedal asub üks kosk/juga. JA
otsekui uneskäija kindlusega jõudsingi selle kose juurde,
fotografeerisn seda ja tulin tagasi. See väike reisiseltskond
rõõmustas südamest, imestati, miks ma neile ei öelnud, kuhu
lühidalt plaanin minna (ma nii vähese jutuga toona ju olin); kuid
kehvasti ka ei öeldud. JA ei väsi kiitmast Norra mägede ilu, seda
ilusat ja viisakat maad. Tahaksin sinna kindlasti veelgi tagasi
sattuda, kuid veel ei tea, millal täpselt...?
27.09.´012.
1996.
A. D.
--
Kirjutades siis pea aasta jagu päevi plaanitust hiljem midagi
sellest, mis leidis minu elus aset aastal 1996. A.D. -- See oli
kirjutatuna plaanis juba aastaring tagasi, täpselt aasta tagasi.
Kuid möödus see aasta sellest kirjutamata, ei teagi miks. Vahest ei
tahtnud kirjutada, millestki nii olulisest, mis kujundas minu noorust
ja avaldas suuresti mõju kogu varasemale minu elust? Kuid vahest ei
olnud ka lihtsalt aega, viistimist või tahtmist. Avalikustada midagi
nii olulist mingis mõttes...? Kuid täna selle järgmise septembri
lõpus sai siiski otsustatud sellest kirjutada. See aastaring on
möödunud ja kogus selle aasta mõtlesin siis ilmselt praegu
kirjutatava episoodi kohta minu varasemast elust. Seega ehk kirjutan
paremini ja avalikustamisele ei kuulu selle kirjutamisega siiski
mitte vähimatki. Lihtsalt aasta aega varem, seda kirjatükki
planeerides ei teadnudki ma, et see aasta 1996 oli minu elus nii
oluline, oluliseks oli see mida sel aastal väljamaal kogesin.
Üldpealkirjastuse nagu "Brujo"
all on see tänane kirjutis alles teise allpealkirjastuse
alaliigendus: "Nõia õpiaastad".
-- See kuulus kui õpiaastate juurde. Need järgnevad read aga
kirjeldavad midagi ebaharilikku, mis minu jaoks toona siis ja
praegugi veel seostuvad millegi olulise ja seni olematuga, millegi
müstilise ja seletamatuga. Muidugi olen hiljemgi elanud välismaal,
kogenud seal kõike tavalist ja ebatavalist. Muidugi ei arva ma enam
1996 aastal kogetust sama kui toona, kõike on nähtud, kõike
kummalist ja ebaharilkku on kogetud... Vahest on ebatavline muutumas
millekski tüütuks ja banaalseks, vahest ei oskagi enam vaimustuda
millestki?! Kuid kunagi siis ammu oskasin seda ometigi, vaimustuda,
ääretult huvitatud olla, kogetut vääriliselt hinnata. Vahest õpin
seda ka hiljem uuesti?
UNGARI-reis,
1996 aasta veebuaris.
See
oli siis aasta nagu 1996. Mäletan, et see aasta algas mitmeti
eriliselt, olin nt kirjutanud valmis alles 1. essee arvutis (Th.
Mann "Võlumägi"); oli alles
hakanud vaimustuma Tolkieni surematust loomingust ("Lord
of the Rings", Soome keeles). Ja siis
vennase ootamatu plaan minna reisima, mis oli minu meelest midagi
ootamatut ja vaimustavat sama-aegselt. Ja kuidas ma selleks ette
valmistusin. -- Need ettevalmistavad päevad Tartu linnas, nt.
kõrgmaja katusel nii hoolimatult. Ja siis sõit läbi talvise
Baltikumi ja Poola. Mäletan Varssavit, sel külmal veebruaril, ja
siis seda päikesepaistelist päeva Krakowis. Ja siis tuli see
Lõuna-Poola, lõputud jalutuskäigud pimedas, mööda lõputuid
teid. Oli küll külm, oli küll mõttetu, kuid oli ka huvitav. JA
siis Slovakkia, Slovakkia mäed, (Tatra mäestik); bussiaknast,
mingid linnad. Ning siis see jääkülm öö seal Slovakkia Tatra
mägedes. Kummalsied mäed ja ääretult külm. Siis Ungari ja mis
sellest kõigest sai. Ungarist kaugemale me ei jõudnud kuigi vahest
oli plaanis. Ka kogus see Ungari-elamus on looritatud külmadest
ilmadest ja magamatusest (kuivõrd polnud eirti hotelli-raha).
Sellises ebarealistlikes tingimuses see reis aset leidis selle külmal
veebruaril 1996 aasta alguses. Ka Ungaris, kaugel Lõuna-Euroopas
polnud kuigivõrd soojem. Nõnda jõudsime siis Egeri linna ja sealt
siis hiljem ka Budapesti. Kaugemale me ei jõudnud kuna (juhuslikel
asjaoludel) pidime sealt siiski tagasi tulema; tagasi Eestisse
jõudsime siis ilmselt märtsi alguses. Selline oli üldjoontes see
talvine, veebruari 1996 reis Ungarisse ja tagasi sealt. Kuid kõigel
sellel, sellel aastal, sellel reisil, oli ka palju kummaliseimaid ja
mõistatuslikumaid momente. Oli midagi äärelist kummalist hiljem
aastaid meenutada. Näiteks sealt EGERI linnast, minu olukord seal
mõnel hetkel. Ja siis see kummastav päikesepaisteline hommik
Budapesti linnas... Sellest kõigest ma täna kirjutangi.
EGERI.
See
toimus siis 1996 aasta veebruaris. Olime vennaga tulnud läbi talvise
Baltikumi, Poola ja Slovakkia. Jõunud omadega kuidagi sinna EGERI
linna. Mis seostus muidugi lapsepõlve Ungari lemmikautori nagu Geza
Gardony ja tema meistriteosega nagu
"Egeri tähed".
Igaljuhul olime ühel külmal veebruari-homikul seal Egeri linnas.
Ootasime bussi ja korrga oli vennas kuhugi kadunud. See oli vist
esimesi kordi kui oma teadlikus täiskasvanu-eas otsekui "pea
kaotasin". Midagi taolist seal aset igaljuhul leidis. Mingil
meeltesegaduse hetkel, tingituna ilmselt kaua-aegsest magamatusest,
äärmisest unetusest, ma ei teadnud kui mida teha. Asutusin bussi
peale ja seal ma sõitsin, magasin bussis, vahel ärgates, teadmata,
kuhu sõidan või mis ootab mind enam ees. Pea oli täis kummalisi
mõtteid, ei teadnud mida teha, kuhu ma sõidan, milleks ma sõidan.
Ei teadnud enam mis minust enam saab, mis mind ees ootab. See oli
äärmisest magamatusest tingitud meelesegaduse hetked, nii arvan
muidugi praegu. Kuid siis oli kõik võiamlik, endistel elukogemustel
polnud enam alust, ei teadnud ma siis kuhu ma sõidan või mis ootab
mind ees. Meelde on jäänud mingid "mõtted" või
arvamused millestki kriminogeensest isegi, et kõik on võimalik ja
kõik on lubatud, kui kord on nõndamoodi kujunenud. Täielik kaos
valitses mõtete üle seal nõnda sõites, ei tea kuhu sõites, ega
ei omanud ma siis vähimatki aimu sellest mis ootab mind ees...
Sõitsin ühe bussi-sõidu ringi ära, vahel magades, vahel hetkeks
ärgates. JA tõeliseks ja vägagi oluliseks vedamiseks oli see, et
ühel hetkel oma silmi lahti tehes, ühel täiesti juhuslikul hetkel
nägin venda läbi juhsulikult avatud bussi-ukse. See oli täielik
juhus, (oleks ma mingil teisel hetkel silmad lahti teinud, oleks ma
teise istme peal istunud, jne!). Kuid seekord mul siis tõesti
lihtsalt "vedas". Vennas oli käinud Egeri linnuse
muuseumis. Sõime kena hommikueine ja läksime sinna muuseumisse,
jõime joovastavat veini ja oli taas kena. Nägin ka Geza
Gardony hauda selles linnuses. Ja siis läks
sõit (kuidagi siiski) edasi Budapesti poole. Kuid seda
hommikupoolikut nimetasin edaspidi "piirsituastiooniks Egeris"
("Die Grenz-Situationen").
Oli see alles juhuslik vedamine tõesti sel hommikul seal kaugel
Egeri linnas...?
BUDAPEST.
Siis
jõudsimegi sel külmal veebruaril sinna Budapesti linna. Selles
linnas on peale külma ka muud mäletada. Kuigi praegu ei meenu kui
kaua me seal olime kokku. Oli väga külm see veebruar isegi seal
kaugel lõunas. Oli seal erinevaid ettevõtmisi. Mäletan et unetus
vaveas tõsiselt, magasin kahes kirkuski. -- See Buda linnas olev
Matthias-Kirche ja see katedraal Pest
kaldapeal (mida 2001 uuesti külastasin). Kõige üle ja kõige kohal
lasus aga täielik magamatusest tingitud olek, äärmine unisus, ja
magamatus, mida vist ei varem ega ka hiljem kogenud nagu ei olegi
olnud. Varem ma muidugi ei olnud niisugust magmatust kogenud, kogu
varasema elu on olnud ju olnud võimalus vähemalt magada. Ja ka
hilisemas elus, hoolimata kogu nuripidisustest on ikkagi olnud olemas
võimalus, vajadus ja tahtmine vähemalt magada... Olime seal vennaga
koos, korra läksime lahku, mina magasin kirikus, vend ühe Buda
künka otsas, (nagu hiljem selgus); ja jällegi, täiesti juhuslikult
saime õhtul kokku (Budapesti Goethe-Instituudi raamtukogus), kuigi
polnud selles kokku leppinud. Vahest oleks sel päeval taas kordunud
Egeri-elamused, ja mis põhjustel see kordumata jäi...? Kuid ühel
päikesepaistelisel hommikul olime jõunud Pesti Ungari
Rahvusgalerii juurde. Mõlemad olime
ilmselt üleväsimusest kuidagi uimased, äärmisest magamatusest
mõneti sassis. Kuidagi me mingil hetkel lahku läkisme. JA siis
hakkas minuga toimuma midagi seniolematut. Ei mäletagi täpselt,
ilmselt istusin ja käsin seal Rahvusgalerii esises pragis. Ja
korraga tekkis tunne, nagu oleks ma "käies
magama jäänud"... See oli midagi
äärmiselt kummalist ja seniolematut, see kogu kummastuvus painas
mind veel aastaid hiljemgi siis. Jäin kui "käies magama",
vahel kui ärkasin, kohtasin eri isikuid, istusin vahel, läitsin
sigareti ("Dunhill"!). -- Kõik kokku oli seniolematult
kummaline, äärmine väsimus, vahelduvad meeleolud, pool-uni ja
pooleldi vaid ärkvel-olek. Kõik kokku oli midagi erakordselt
kummalist ja erilist, mis jäi paljudeks aastateks hiljem meelde.
Pooleldi uni, pooleldi ärkevl-olek. Magades käia, avasilmi und näha
ja seda kõike korrga. Oli ilus hommik seal Pesti linnas sellel
veebruaril 1996...! [Peale seda varsti sõitsime tagasi. Magamatusest
tingituna varastati meilt midagi, raha ei jagunud. Varsti jõudsime
sama marsuuti mööda jälle Eestisse tagasi.] Kuid juba nonde paari
kummastava mulje tõttu tasus seal kaugel käia. Olla magamata ja
külmas, kuid ei kahtesenud hiljem aastaid, et seal kaugel sai
nõndamoodi käidud. Ja ei kahetse seda praegugi, kui on kogetud vaid
vähe (kogu tosina aasta igapäevase hulluse kiuste!); vaid vähe on
kogetud midagi sellist mis oma kummastavas meeldivuses oleks olnud
võrreldav siin eelpool kirjeldatuga. Selline oli Ungari 1996 aastal.
[Nüüd
aastaid hiljem mõne reaga sellest noorepõlve Ungari külastamisest.
Oli tõesti seal (magamatusest tingitud) kummalisi seiku ja
seisundeid. Kuid nüüd ei tähtsustaks seda kõikke, ammu kogetut,
enam üle. Hilisemad aastad on niisuguste kogemuste tõttu nii
"rikkalikud" olnud. (Sic!). Olin toona seal Ungaris
lihtsalt nii noor (21. aastane), et see kogu kummastavus oli midagi
täiesti uut. Nüüd muidugi tean, mis seal toona, ammu ja kaugel,
aset leidis. Tean üsnagi täpselt. Kuid kui pigem meeldiv, siis las
oli nõnda. (Ja siinse kirjutise fromaat ei võimalda laskuda
üksikasjalistesse "psüholoogilistesse" peensustesse).
Kuigi kõik on teada, mida nende noorte inimestega kui "tehakse",
psühholoogilises plaanis, isegi väga kaugel, kaugel maal...]
_________________________________________
SAKSAMAA-reis,
1996 aasta augustis.
See
oli siis sama aasta suve lõpus, kui oli plaanis minna läbi Saksmaa
kuhugi kaugemale. See oli alles sama aasta nagu 1996 augustis.
Mäletan, et olin eelneva suve muidugi maal (üksi maal, T.-e pulmad,
jne). Kuid pidin minema Saksmaale, ja valmistusin selleks
kohustuslikul kombel ette (viisa, Saksa saatkonnast). Pidin nimelt
vennaga kokku saama kuskil Kesk-Saksamaal, Göttingeni linnas. Vend
oli seal õppe-aasta õppninud, Göttingeni ülikoolis nimelt. Ei
teadnud ma minnes, kus asub see kokkus-saamise linn täpselt, polnud
vist ka erilist aimu, kuhu sealt koos minema hakkaksime...? (Hiljem
selgus, et vend plaanis Pariisi minna, sinna ta ka üksi läks).
Igaljuhul järgnes minu sõit läbi Baltikumi ja Poola. Muidugi olid
ilmad palju soojemad kui sama aasta veebruaris. Mäletan Varssavi
linna veidike ja Poznani linna. Ja siis Saksa piiri ja Frankfurt am
Oder rongipeatust. Ja nõnda jõudsin ma esmakordselt BERLIINI linna
ja mis seal toimuma hakkas sellest nüüd allpool. --
BERLIIN,
-- 1996 august.
Olin
siis sel augusti kuul 1996 sõitnud läbi Baltikumi ja Poola ja
jõudsin Berliini. Ei teadnud eriti kuidas selle suurlinnas
orienteeruda, kuidas sealt õiges suunas välja jõuda. Ainult ähmane
ettekujutlus saateks, et Göttingeni linn, kuhu oli plaanis minna,
pidi asuma kuskil Saksamaa keskel (endine DDR siiski). JA sinna linna
ma ei jõudnudki. Ähamselt on meeles, et jõudsin sinna Berliini,
kuid siis nagu hakkas tõrkuma nii mälu, kui igasugune
orienteerumis-oskus. Siis hiljem mõtelsin kui, et oleksin kui "segi
läinud", toona seal linnas. Ekslesin sihitult mööda tänavaid,
vahel mõnes baaris, magasin pargipinkidel. See oli sihitu ekslemine
nagu mingis painajalikus unenäos. Lõputud tänavad, mingid
linnaosad, erinevad tänavad, erinevad linnaosad (ilmselt
Ida-Berliinis). Lõputu ekslemine nagu mingis painajalikus unenäos.
Ilmselt oli rohkem "sassis" kui kogu varasema elu jooksul
kokku. (Hilisemat siinkohal ei maini; viimased tosin aatsat on olnud
kordades midagi pöörasemat, kui toona, kuid see oli hullus, kuidas
nimetada selle "hullumeelse sootsiumiga" seotud viimasle
tosinal aastal?!) Kuid toona Berliinis on jäänud meelde vaid see
sihtitu ekslemine, kummalised unenäod, erksa unega magades, mingitel
pargipinkidel. Vahel mõned selgemad hetked (Lääne-Berliin,
Potzdammer-Platz, Spree jõgi, sigarid ühe teise jõe kaldal, jne).
JA siis ühel päeval, mingis pargis, mingi kiriku lähedal leidis
midagi aset, midagi, mida polnud kogu varasema elu jooksul veel
kordagi kogenud. -- Istusin mingi pargipingil, teadmata juba ammu,
kus ma olen, teadmata, mis ootab mind ees, teadmata, kuhu minna, mida
ette võtta. -- Kuidas sellest linnast välja pääseda, juba
tedamata kuhu, vaevalt, et sinna sihtlinna nagu Göttingeni üldse
jõudagi, kuidas vähamaltki tagasi pääseda. -- ja siis ma "nägin"
midagi seniolematult kummalist. Korraga "istus" üks neiu
minu kõrval, nooruke, brünett, ilus, veetlev, jne. -- EI olnud
kunagi näinud taolist, see oli nagu mingi "viirastus",
ähmaselt nähtav mingi kujutis ühest ilusast neiust, kes otsekui
mingu kõrval sel pingil istus... Kunagi varem ei olnud ma midagi
sellist näinud. See "viirastus"
saatis mind järgnevatel aastatel veel kaua. Arvasin, et just sellist
neidu pean ma kohtama kunagi oma eluteel (brünetti siis ilmselt),
see kujundas paljusid järgnevaid aastaid. See oli minu elu esimene
nn "nägemis-hallutsinatsioon", pole ka ime, et see sel
hetkel seal toona lausa silmanurga märjaks võttis... [Hilisematel
aatsatel olen taolisi "viirastusi" muidugi tuhandeid
näinud; viimase tosina aasta jooksul olen taolisi
"hallutsinatoorseid viirastusi" näinud umbes 3ooo tükki
umbes, ligi 3oo neist olid ka brünteid ja nooremad, jne. Nüüd tean
juba amu, et tegemist on vaid psüühiliselt haigete naistega. Kuid
siis ma seda ei teadnud, ja see esimene "hallutsinatsioon"
kujundas kuidagi minu järgenvaid aastaid ja
ilmselt sellega ka kogu elu.] -- Peale seda "müstilist
ilmutsulikku kogemust" seal Berliinis
toona, tuli kui aru pähe, leidsin kähku üles õige rongijaama, ja
sõitsin kenasti läbi Poola ja Baltikumi tagasi Tallinna. (Ja
kohtasin mingit inetud punapead, selle "viirastusega"
seoses täiesti vale ja inetumat. Ei vedanud
mul selles elus, vahest järgmises elus veab rohkem!)
Sellised olid need 1996 aasta "müstilised" kogemused
välismaalt. Nüüd on need kirjutatud lõpuks ometigi. -- Ehk
painavad sellevõrra tulevikus mind vähem need "tühised
nähtumused" ammu ja kaugelt! Vahest nõnda kirjutades saab just
lahti noist ammusest painajatest, mis ju ei olnud nii tähtsad kui
mäletasin...?
[Jah,
see oli ammu, see Berliini sõit ja sellega seonduv. Olin üsna noor
siis veel (21 aastane); ja seonduv oli kummaline tõesti. See
Berliinis ringi uitamine oli vaid kerege segadus. Kuigi
orienteerumine selles suurlinnas oli tõesti ähmane. Kuid tagasi
sain sealt siiski. Ja sel aastal, sellel augustil Pariisi veel ei
jõudnud. -- JA see oma elu esimene ´viirastus´... -- See oli
midagi kummalist toona tõesti, ealeski polnud ma midagi taolist
näinud, "kedagi" taolist näinud... Istusin mingi
Ida-Berliini äärelinna pargis pargipingi peal. Ja korrga `näis, et
keegi neiu istus minu kõrval`...?! See oli nagu ´viirastus´, seega
midagi mida olemas ei ole; ja ometi: oli näha seda brünetti neiut!
Hämmastav elamus, ma ei olnud elu sees midagi taolist "näinud".
Ta istus seal minu kõrval sellel ammusel pargipingil, üritas minuga
kui kõneleda (võõras keeles = sic!); ja samas lähedal asuva
kiriku kellad hakkasid helisema... Oli vist mingi eriline hetk, minu
toonases, senises, elus... Nüüd ma muidugi tean, mis toona aset
leidis, noidsamuseid "viirastusi" on nähtud juba
tuhandeid; kuid see seal ammu ja toona oli alles esimene kord...?
Jõudsin tagasi siia aremtusse "koduriiki" ja otsisin u 4-5
aastat seda "viirastust"; ei leidnud kedagi sellist.
Kahjuks tõesti ei leidnud kedagi sellist... JA see leidis aset 22.
08. 1996. Sellest ajast on möödunud juba veidi rohkem kui 20
aastat.]
_________________________________
"Maria
& Juan."
1997.
aasta sügis, september.
„Meru“.
Civilisation
is hooped together, brought
Under
a rule, under the semblance of peace
By
manifold illusion; but man´s life is thought,
And
he, despite his terror, cannot cease
Ravening
through century after century,
Ravening,
raging, and uprooting that he may come
Into
the desolation of reality:
Egypt
and Greece, good-bye, and good-baye, Rome!
Hermits
upon Mount Meru or Everest,
Caverned
in night under the drifted snow,
Or
where that snow and winter´s dreadful blast
Beat
down upon their naked bodies, know
That
day brings round the night, that before dawn
His
glory and is monuments are gone.
William
Butler Yeats. [1935]6
21.07.´012.
Kirjutades
siis siia uue alapealkirjastuse alla midagi selle eelmise sajandi ja
eelmise milleeniumi viimasest kolmest aastast. Läbi oli ammugi
saanud see "Võluri lapsepõlv" ja isegi ka need
"Nõia õpiaastad" olid peaaegu läbi saamas.
Eelmise sajandi kolm viimast aastat olid paljuski erakordsed ja
kujundasid tulles seda järgnevat sajandit ja milleeniumi. Seos
esimese ülikooliga oli endiselt olemas, kuid ometigi kujunesid need
sajandi lõpuaastad erinevalt ja kujundasid ette uut milleeniumit. Ja
kolmandat milleeniumi ega sajanditki ei tule ka minu elus, seega ma
siia siis kirjutan. -- "Et keegi teaks minust ja minu asjast
tõtt..." (Shakespeare, "Hamlet"!).
-- See oli siis 1994 aastal kui lõpetasin keskkooli ja astusin
ülikooli. Kuid midagi erilist ei ole 1994-95 aastast meenutada. Ja
sel 1996 aastal on meenutada vaid paari (erakordselt huvitavate
nüanssidega!) väljamaareisi, Ungarisse ja Berliini. Kui sel
järgneval aastal avastasin enda jaoks midagi müstilist, – sel
kevadel 1997, kui ma ka luuletasin... JA siis suve lõpus, augustis
1997 algas minu jaoks erakordselt huvitav ja oluline etapp elus, see
oli aeg selle Castaneda teoks-elamiseks. See suve lõpp ja sügis ´97
olid midagi hämmastavaltki kena. Siis sattusin preilide seltskonda
ja tegin vale valiku ühe "neiuga" seoses. See oli siis
1998 kui oli see töine elu mingis firmas ja see oli samuti kena aeg,
nagu nüüd hiljem tuleb tõdeda. JA siis tuli see eelmise
milleeniumi viimane aasta, -- 1999, -- See oli Pariisi aasta, see oli
elu jooksul kõige rohkem üles-kirjutatud aasta, see oli kena aeg.
Olin veel mina ise ja ei aimanud veel midagi, mida toob järgmine
sajand tulles kaasa...? Nüüd juba selle uue, 21. sajandi 12. aasta
suvel ikka veel ei tea, kuidas need lood minuga kunagi kujunevad ja
lõppevad. Kuid juba aiman, mida tulevikul veel varuks on jäetud.
Kuid ometigi olid need eelmise sajandi 3. viimast aastat erinevad ja
väärivad sellistena eraldi esiletõstmist. Peamised märksõnad
olid nagu pealkirjastusestki nähtub: see "Mari-Juana" ja
muidugi see erakordne autor nagu Castaneda. Sellest siinse kirjutise
järgneva alapealkirjastuse tähistus siis tuleneb.
CARLOS
CASTANEDA. -- See on pikk lugu minu isikliku elu, minu elu
kujunemise lugu, ja selle USA-Mehhiko autoriga seotuna. See oli
ilmselt 1993-94 kui hakkasin seda Autorit lugema, lugedes
innukalt, paljutki mõistes olles säärasest autorist haaratud.
Samuti nagu miljonid inimesed üle Gloobuse viimastel dekaadiedel,
olin (ja olen) minagi ka sellest autorist vaimustuses. See on
erkaordne kirjatöö, esoteerika ja salateadmised sõna otses mõttes.
Ja nii lihtsast kättesaadav, mõistetav ja kütkestav! (Lihtsam kui
oli aasta sanskriti keelt õppida samal eesmärgil). JA nõnda
lugesin aastaid seda C.C./D.J. kirjutisi ja midagi kogunes aastatega,
mingi veendumus või soov kujundada oma elu. Tahe ennast maksma
panna, pidev eneseületamise püüdlus, enese täiustamise püüdlus,
eesmärk ja siht, ning nagu näib praegugi (olles viimased 6. Suve
C.C.-d lugenud taas), -- midagi millele oma elu rajada ja millest
juhinduda kõiges. Siis tuli ´97 aasta kevad ja esmatutvus uudse
eluga ja see oli kui puhas luule, innustus ja rõõm. JA siis tuli
1997 aasta suve lõpp ja see vaimustavalt müstika sellega seoses...
(Elu jooksul suitsetanud vaid 2. seda "lille-laste"
müstilist taime, viimased 20. aastat pole seda olnud üldsegi). See
oli innustav ja rõõmus ja lootusrikas aeg see avastamise aeg ja
tahtmine oma elu elada justnimelt Castaneda kohaselt. See oli kõrgaeg
see müstline taim ja see vaimustav kirjanik nagu C.C. Ülim
tunnustus ja kiitus ja imetlus selle suurejoonelise, abstraktse ja
ometi nii siira ja veenva mentori nagu Don JUAN´i
kiituseks.
See
oli kirjandus, mis muutis ka minu elu käiku (nagu miljonite teiste),
need teosed olid üleskutse enese arendamiseks, enese ületamiseks,
selles kirjanduses oli kui siht ja eesmärk, lohutus ja innustus ja
üldiseim siht. Castaneda on võimalikul kombel üks minu
lemmikautoreid ja üks loetuimaid autoreid samuti ilmselt. [Ka
viimased 6. suve, alates 2006 aastast, olen igal suvel lugenud läbi
kogu C.C. loomingu ja see on tulnud mulle, hingelises mõttes,
ainult kasuks. Loen seda autorit ka sellel suvel ja muidugi ka
järgnevatel suvedel ja aastatel]. Selle autori abstraktne esoteerika
on tõeliselt veenmis-jõuline, sugereeriv ja optimistlikult
lootusirkas ja muidugi ennekõike lihtsalt: väga hästi kirjutatud
raamatud. (Jutt ei ole "tõele-vastavusest", jutt on heast
ja haarvast kirjandusest mis kui annab sihi ja eesmärgitunde ja
palju praktilisi ja konkreetseid praktikaid ja lähenemisviise veel
pealekauba). C.C. raamtud ja D.J. õpetus on minu elu ja meelsust ja
reageerumist rohkem mõjutanud kui ükski teine autor, vähemalt sama
palju kui kogu loetud filosoofia-kirjandus kokku. Seega tuleb oma elu
just nõndamoodi elada nagu õpetas miljoneid elama see ´brujo´
nagu Don JUAN Matus...!
--
Cannabilis, (THC). --
Üks taim ja kogu müstika. Kui on tõsi, et sanskriti keel on
imimsuse vanim säilinud keel, siis kindlasti on kanep üks vanimaid
erilisi taimi, mis inimsust selle teel on edasi aidanud. Müstiline
taim, mis on kasuks tulnud miljonitele ja miljarditele ajastute
vältel. Selle taime sõnul-kirjeldamatu mõju ja äärmiselt
intrigeerivad ja nünasside-rohked peensused. Selle taime mõju aga
pole võimlaik kirjeldada sõnadega, seda peab lihtsalt ise kogema.
Minu isiklik tutvus selle taimega, põgus esmalt, oli siis juba 1997
aasta kevadel. Mõju oli huvitav ja intrigeeriv, üllatav ja
vaimustavgi, -- ja siis sai järgnema kenam aeg, mida sellest noorest
east üldse mäletada tasub. Suve lõpp ja sügis ´97, -- see oli
kena nooruse aeg, kõik oli huvitav ja intrigeeriv ümber-ringi. Ilus
ja huvitav. Oli kena selle kõigega aega veeta, selle aasta teisel
poolel. Võimalik, et see oli üks kenamaid aegu üldse mida noorest
east meenutada: Castaneda "nõia-raamtud". Seda autorit
olen kaua lugenud ja loen praegugi ja edaspidi veelgi.
Vahest
siis kunagi, kui esimeseks talveks maale jään ja sellega,
maa-aastatega, oma elu jälle korda seatud saan, suures osas, korda
saan seatud, elik siis: kõigiti ja igas mõttes. Selle Castaneda
teoste mõju on sõnadega kirjeldamatu ja minule sesotub see kena ja
lootusrikka nooruse-ajaga. Oleks veel need kenad ajad, kui kõik oli
veel ees ja ees-ootav näis veel ainult kena olevat...! JA kuidas
seevastu on möödunud uue sajandi esimene dekaad?! -- "Tühi
töö ja vaimu närimine..." KUID see
aeg oli parim ja võrratuim oma mõju poolest. Minu jaoks jääb
aasta 1997, -- meenutama lootusrikka ja pöörase ehk kena ning
intrigeeriva nooruse lugu. Millest on hilisematel aegadel saanud
ainult pelgalt: "ühe rikutud nooruse
lugu..." Kuid paljutki ootab veel ees
ja seda kõikke saan ma veelgi põhjalikumalt tundma õppida! --
´MARIE´...! -- "Mari-Juana"...!
[See
oli siis see kauge aeg, suve lõpp ja sügis 1997 aastal. JA, kuigi
redigeerides seda 4-5 aastat tagasi kirjutatud teksti, mis käsitles
aega ammust 20 aastat tagasi, peab siiski märkima, et "Maria &
Juan" ei olnud juhuslik. Kuigi kauge mineviku minmaalne huvi.
Aga kõik need kümned miljonid "lillelapsed", need
nüüdseks vananevad hipid?! JA Holland ja Taani (ja hiljuti ka)
Ceckia ja USA 4 osariiki (Alaska, Washington, Oregon ja veel üks)?!
Kas need kümned miljonid elud on möödunud kuidagi kahjustatuna?!
(Tubakas kahjustab ka tervist, see on vist teada...?) Mis on
sanskriti keeles 4ooo aastat olnud "püha taim"? (Millega
tegeleb kogu Jamaica elanikond?). Kuid, omavahel öeldes ei soovita
seda ("holy plant from the mystical ancient times"),
kellegile enne esimest neidu, enne esimest armastust...
(Täsikavsanuid ajaks vaid naerma, need isiklikud 2 taime elu
jooksul, ligi 20 aastat tagasi, ja mida ei soovi enam kunagi kogeda
oma eluteel.) ]
______________________________________
1999.
aasta juuli: PARIISI reis!
(26.
11. ´016.)
PARIIS!
Kirjutades
siia siis sellest ammusest reisist. Sellest reisist PARIISI! --
Kustumatud muljed kogu eluks. See oli väga vajalik reis siis kunagi
ammu. Lõpuks ometi jõudsin sinna kenasse ja ilusasse linna. Ikkagi
Pariis! "Stadt der Liebe", "Armastuse linn".
Kõik oli siis kena ja tore, seal Pariisis noil päevadel ja eriti
öödel ringi jalutada. Hotell ("Le Chat noire", "Must
kass") asus tuntud tänaval nagu Rue de Pigaille´i.
Seal samal avenüül kus paikneb ka kuulus kabaree nagu "Mulane
Rogue" ("Punane veski"). See jääb sinna
Montmartre´i linnaosa ehk künka lähedale, kus omakorda paikneb
kena ja kuulus katedraal nagu "Sacre-Coer". Seal kandis
Pariisis siis oma aega veetsin. Montmantre, prantuse franke oli küll
vähe taskus, kuid vein oli odav, punaveini voolas lausa oajadena...?
(= Sic!, muidugi vaid paar-kolm veini). Ja neiud olid ilusad,
kõik need brünetid ja blondiinid. Eriti mäletan üht brünetti
madmuaselli, see oli vahetult peale selle kuulsa katedraali nagu
Notre-Dame`i külastamist, seal Seine jõe kaldapealsel,
Võrgutavalt ja vaimustvaltki ilus ja naeratas mulle kenasti...! Kuid
ilusad olid need preilid seal ilusas "armastuse linnas" ju
kõik?! (Miks "eestis" nad sellised ei olnud, kui aeg oli
veel õige?! Kuid mis teha, nii need lood olid, ikkagi võtab vist
aastatuhandeid, et kunagine Lutetia Parisorum, nagu Rooma ajal
seda linna nimetrati, muutuks "Armastuse linnaks"...?)
JA sai külastatud seal Pariisis kenasid paiku, Eiffeli torni
jalamail punaveini rüübates, kohvikutes kohvi-tassi ääres. Oli
kena aeg see Pariisi aeg. (JA ometi veetsin seal 1999 suvel vaid
ainult 3 päeva ja 2 unustamatut ööd...?! Millal sinna linn küll
ometigi jälle tagasi satun...?)
--
Kirjutan siia, sellesse üsna ebaharilikku kirjakohta, sellest
ammusest Pariisi reisist peamiselt seetõttu, et rõhutada seda, et
mitte kõike varasemast polnud ebameeldiv või kummastavuse
mõõtmeiski ebaharilik. Need PARIIS ööd ja päevad jäävad ju
kauaks ainult kenana meelde. Näiteks see loss selle linna lähistel,
Versailles, ja kõik
need kenad plikad sealt... Kuid oli ka kummastavuse mõõtmeis
elamusi sealtki, kuigi nii noores easki juba. Üldsegi ei mäletagi,
kuidas ma seal suures ja kenas linnas õieti kui orienteerusin (kuigi
sõitsin nii metroodega kui bussidega); kuigi alati jõudsin
hommikuks kenasti hotelli tagasi. See oli toona nagu mingi
"üleloomulikki orienterurmisvõime"; muidugi rääksin
seal prantuse-inglise-saksa keeles, järelikult küsisin teed, mida
need kenad Pariisi neiud ja prouad ka lahkesti juhatasid. Ka need
neegripilkad olid kenad ju ometigi, täitsa šokolaadi värvi... Kuid
midagi kummastavat selles "orienteerumises" ometigi oli...?
Nüüd muidugi tean, kuidas täpselt, kuidas just nimelt. Toona
polnud aimugi; kuigi olin oma parimas vormis ja sain lõpuks seda
kena linna külastada. Ainult head muljed ja mälestused sealt!
Külastasin ühel hommikul ka Louvre´i
kunstimuuseumit ("Mona Lisa", Leonardo da Vinci;
Nike kuju, etc!). JA ometigi
olin selles kenas Pariisi linnas vaid liiga vähe aega (ainult 3
päeva ja 2 ööd; siis tuli pikk kojusõit, läbi Kölni
ja Ida-Euroopa ja Baltikumi). Mäletan esimest unenägu peale seda
reisi, Eestis tagasi olles, mis oli pigem kena ulm. JA millal, millal
ometigi, ma Pariisi jälle tagasi satun?! Võimalikult peatselt,
loodetavasti, sest see oleks oluline, külastada seal kenas linnas
jällegi kõiki neid tuttavaid kohti ja ehk tunda end sama hästi kui
kunagi varem seal ennast tundsin... Kindlasti satun veelgi sinna
kõige kenamasse linna nagu Pariisi...! `Bon
Vojage`!
_____________________________________
"Kodukootud
müstika".
„The
Scholars“.
Bald
heads forgetful of their sins,
Old,
learned, respectable bald heads
Edit
and annotate the lines
That
young men, tossing on their beds,
Rhymed
out in love`s despair
To
flatter beauty´s ignorant ear.
All
shuffle there; all cough in ink;
All
wear the carpet with their shoes;
All
think what other people think;
All
know the man their neighbourn knows.
Lord,
what would they say
Did
their Catullus walk that way?
William
Butler Yeats. [1919]7
28.
06. 2012.
Jätkates
kirjutamisega sellest kummalisest eluloost, vaadelduna läbi mingi
eriliseima prisma. Kirjutades elulugu, nagu ma kunagi varem ei ole
kirjutanud. See ei ole lihtsalt elulugu tavalise inimesena siin maa
peal. See on elulugu vaadelduna hoopis teisest vaatenurgast. See on
nõia elulugu, võluri elulgu, see on lugu sellest kuidas tajub
ümbritsevat, minevikku, olevikku ja tulevikku kegi nagu šamaan.
Alustasin seda kirjutist minu isikliku eluloo algusest, lapsepõlv ja
varasemad nooruse aastad ("Võluri lapsepõlv");
seal oli mõndagi varaseimatets aegadest, tekkimisest alates ja siis
see lapsepõlvega seonduv. Ja siis järgnes see mahukam osa, mis
kirjledas endaks saamise lugu, kujunemise lugu, mis seostus ka
õpiaastatega ("Nõia õpiaastad"); see oli see
enese leidmise lugu, endaks saamise lugu, kui ma veel ei teadnud,
kuidas minu elukäik kujuneb, kui ma veel ei osanud arvata, kuidas
minust saab see, kes minust on praeguseks saanud. See "õpiaastate
periood" aga möödus koos eelmise sajandiga, koos eelmise
milleeniumiga. Kuni eelmise milleeniumi lõpuni oli tegemist veel
vaid õpiaastatega. Kui ma veel ei teadnud, kes ma olen, kes minust
saab ja kuidas kogu see elulugu kujuneb. Siis tuli see milleeniumi
vaheldumise aasta nagu 2000, ja see sai otsutavaks ka minule, minu
eluteel. See oli pöördeline aasta ("0-aasta"), ja sellest
peale sai alguse midagi sootuks erinevat, midagi täiesti uut. (Kuigi
õpingut omasid vältust ülikoolides ka selle uue milleeniumi
esimestel aastatel: 2000, 2001, 2002, 2003, 2004). Kuid midagi oli
muutnud koos uue sajandiga, koos uue milleeniumiga sai alguse midagi
hoopiski muud, mida siin järgnevalt nüüd hoolega kirjutama ja
meenutama asun. Olid läbi nii "Võluri lapsepõlv"
kui ka "Nõia õpiaastad" ja järgnema sai hoopiski
midagi täiesti erinevat. Ja sellest sai siis viimase 12. aasta lugu
ja see ei ole lõpule jõudnud veelgi...!?
Koos
selle uue milleeniumiga, selle 21. sajandi saabumisega peale Jeesus
Kristust, sai alguse midagi täiesti erinevat. See oli uudse
maailmatajumis tekkimise aeg. Lapsepõlv oli ammu möödas ja selles
ei olnud midagi erilist. Kogu nooruse, kõik need õpi-aastad, ma
veel ei teadnud, kes ma olen. Kuid siis 2000 aasta alguses hakkas
pihta kogu see lugu, mida võib kirjeldada kui psühholoogiliselt
avardunud maailmapilti (ja ei tarvitse madalda selle aluseid
nimetades seda pelgalt psühhopatoloogiaks). Korraga sain tealikuks
oma ümbritsevast keskkonnast. Kogu elu oli mulle kui valetatud, kõik
raamatud valetasid, koolides valetati. Korraga oli see kogu
psühholoogia kui "ligi hiilimas"... On olemas see
psühholoogiline keskkond. On olemas telepaatia kui "mõtete
lugemise kunst", naised, need teevad unenägusi, kõikidele
kõikide aegade vältel, nad kujundavad kõik unenäod ja kõik elud
ja saatused hällist kuni hauani... Kuid siinkohal ei kirjuta mitte
niivõrd psühholoogiast/psühhopatoloogiast. Vaid hoopis minu
isiklikust eranldikust reageerimsiest sellele kõigele, mis toona
kunagi, 12. aastat tagasi, -- oli midagi täiesti uut ja
seniolematut. See kohanemine uudse maailmapildiga võttis mul palju
aega. Praeguseks on möödunud juba rohkem kui 12. aastat ja ma ei
tea kas olen kohanenud veelgi. Vahel kohanetakse paari kuuga, vahel
paari aastaga; kuid minuga seotud erandlikul juhul ei ole kui
kohanenud veel isegi 12. aastat hiljem. Selles on minu eelis, minu
tugevus ja nõrkus. Muidugi oli see kõik uudne ja kummastav alguses.
Kuid küllaltki kähku sain kontrolli selle uudse ümbritseva
irreaalsuse üle. Ja nüüd 12. aastat hiljem on see uudne reaalsuse
tajumise viis mul pea-aegu täiesti kontrolli all, vahel rohkem,
vahel vähem. See kõik oli alguses midagi täiesti uut ja
seniolematut. Kuid kuidagi sain hakkama ja saavutasin teatava
kontrolli kõige ja kõigi üle. Ja see kontroll kõige ja kõigi üle
on aastatega omandanud lausa laastavaidki mõõtmeid ja ulatuvust...!
See
oli midagi uut, telepaatia, parapsühholoogia, -- see kõik ei olnud
mind ette valmistanud selleks kõigeks uudseks ja kummastavaks.
Naised teevad unenägusi, naised räägivad läbi seinte, osa
ühiskonnast on skisoidsel viisil üle mõistuse. Kõik on võimalik,
läbi seinte, üle kauguste, tuhandetegi kilomeetrite kaugusele. Saab
tappa kaasinimesi läbi seinte ja vägagi kaugelt,
(psühhosomaatilisel kombel tapetakse osa elanikkonnast lihtsalt
maha, nagu mõrvatakse neid kõiki). See oli uus, kuid üsna kähku,
siiski aastatega, sain mingi kontrolli ümbritseva üle.
Iseloomulikus reaktsiooniks oli minna kuhugi kaugele, väljamaale,
kaugele ja kauaks. (Ja saingi stipendiumid õppimaks nii Ungaris,
Austrias kui Taanis). Ja kõik need hullud kui röökisid järele
noile kaugetele maadele. Olin saavutanud juba niivõrd mõju, et nood
naised lärmasid mulle järele. JA järjest rohkem mul nõnda seda
tajumatud mõju ja võimu tekkis. Aastate möödudes sain isegi need
psüühiliselt vaevatud lihtinimesed kuidagi isegi kui oma `kontrolli
alla` nii mõneski mõttes. Muidugi võttis see kõik palju aega,
kuid see tajumatu kontroll oli seda veenvam siis. Juba oskasin noid
naisi oma tahtele alistada, juba oskasin mingeid viletsaid tappa. Ja
järjest hoogustus see protseduur kui selline. Nüüd, 12. aastat
hiljem, on see endiselt nõndamoodi. Kuigi kontroll võiks täiuslikum
olla. Kuid on olemas kindlasti ka midagi muud peale vahetu
kontrollist ja kogu selle võrdlemisi primitiivsest ja algelisest
"psüühilisest mõjutamisest" erinevat. Selle sain teada
juba kunagi ammu (CC/DJ). -- Saab mõjutada kuidagi neid indiviide ja
hulki kes oma meelest tegelevad mingi müstikaga, kuid kes on siiski
ainult ja ennekõike "psüühiliselt haiged". Selle kõige
kohal eemal terendus hoopis midagi muud, -- võimalus kujundada
tuhandeid hingi nende eluteel. Ja just see aspekt hakkas mind juba
varakult huvituma selle "argise müstikaga" seoses just
ennekõike. Olgu: on olemas mingi müstika mida teismelised ei tea
veel, kuid sellega kogu see lugu ei piirdu, tuhandete hingede
mõjutamiseks on midagi enamat ja keeurkamat vaja. Kuidas panna
tuhanded hinged tegema enda tahtmist, kuidas neid suunata, kuidas
neid mõjutada. Ja sellest saigi selle sajandi 1. dekaadi nõiduse
ülesanne...!
"KODUKOOTUD
MÜSTIKA"... -- Nii öeldi mulle kunagi (1999
aastal, rektor Rein Raud). -- Milles see "müstika" siis
seisnes? -- See kõik sai alguse siis uue sajandi, uue milleeniumiga
seoses. Kui sai alguse kogu see "argine müstika", mis ei
ole ei telepaatia, ega ka parapsühholoogia, kuigi evib mainitutega
otseseid korrelatsioone (millets pikemalt järgnevalt). Olen näinud
tuhandeid hingi, tuhanded naised on mind lõbustanud ja naerutanud
vähmal 10-15. naisterahavste keeltes (ja tuhandeid armetuid selle on
"maha tapetud"). Esmaseks reageeringuks oli siiski minema,
kaugele ja kauaks, minna väljamaale ja korralikult. Nõnda siis
läksingi väljamaale stipendiumte kaasabil, oma senise hariduse ja
teaduslike kraadide toel. Ja elasin siis Lääne-Euroopas tervelt
aasta, elasin ja õppisin seal, nii Lõuna-Euroopas kui ka
Põhja-Euroopas. Esmaseks regeeringuks oli siis taandumine kui
"strateegiline taganemine". Sest kohe alguses oli noid
"kurjast vaimust vaevatud hingi" sada ja siis aastate
möödudes lausa tuhandete kaupa, nii, et näis ainuõige olevat,
mõnekski ajaks kaugemale kui taanduda... 2000. aasta lõpp. --
Viimane semseter EHI-s, sügissemester. See oli esimese ülikooli
lõpetamise aeg, keeruline aeg, kuid hakkama sai. Kaistesin
diplomitöö, edukalt. Ja siiski lõpetasin esimese ülikooli (kuigi
selle mõtestatus oli juba kaheldav). JA siis tulid need eismesed
aastad uudse psühhopatoloogilse maailmapildiga seoses. Aastad nagu
2001 – 2002 – 2003. See alguse aeg, selle sajandi alguse aeg
midagi kui ebaloomulikku ja "müstilist" palju ei olnud.
Oli lihtsalt meeles kenasti veedetud noorus ja soov seda "kaotatud
süütust", seda minetatud inimväärilist elu tagasi saada,
uuesti leida oma kena noorus, kui huvitusin peamiselt kirjandusest ja
filsoofiast ja keeltest. Pidi lihtsalt kuidagi saama endise aja
tagasi, muud võimalust ei näinud olevat. Ja selle võimaluse, minna
kaugele ja kauaks pakkusid mulle kolm järgnevat stipendumi, mis
võimaldasid mul aasta EUROOPAS elada ja õppida. Praegugi
veel ei kahetse põrmugi, et seal kaugel siis viibisin. See tuli
mulle kasuks vaid.
UNGARI.
-- See oli siis esimene väljamaa-reis, 2001 aasta suvel
(juuli lõpp – 3. august). Selle Ungariga sain hakkama, olin seal
veel keegi palju noorem, kohati masendatud seal palavas kliimas kuid
kohta tundsin end kui "noor jumal", painutades välkusi
seal kaugel ja kõrgel, esimest korda nii kaugel ja nõndamoodi. (Ja
4. esimest lennureisi, mis jäävad kustumatult meelde kui midagi
seniolematut). Seal esimest korda kaugel (nõndamoodi) oli veel
noorem ja kõik oli veel kena ja ilus. Oli ilusaid preilisi seal,
need šatäänid ungarlannad... Kiired metrood, ilusad tüdrukud,
maistev toit ja kena vein. Oli kena aeg seal kaugel Budapesti linnas
siis tookord peamiselt. AUSTRIA.
-- Seal õppisin siis kaks semestrit, -- sügis-semester 2001
ja kevad-semester 2002. -- See oli eismest korda täiskavanu-eas,
niikaua nii kaugel elada. See suurjeooneline WIEN´i linn,
ÖSTERREICH,
Vienna. Õppisin Viini ülikooli Filosoofia instituudis. Oli
sealt palju ilusaid hetki ja kuid, -- kogu see Austrias veedetud aeg
oli peamiselt vaid midagi kena ja ilusat. Suurejooneline Euroopalik
metropol, oma paleede, losside ja uhkete muuseumitega. See oli kena
aeg seal kaugel nõndamoodi veeta. Aastaid hiljem veelgi mõtlesin,
et see Austria-periood oli üks ilusaimaid aegasi üldse sel
sajandil. Võimsalt suurejooneline linn, ilus maa, kenad naised,
kenad hooned, lossid, paleed, muuseumid. See oli eneseleidmise aeg,
seal Viini linnas tundsin end tõesti hästi igas mõttes. Kuid
kaugeks on jäänud see ammune aeg juba tõesti. TAANI.
-- Õppisin ja elasin siis Taanis 2003 aasta sügisel. Olin
kuidagi tusane, sest olud tingisid selle. Kuid ikkagi sain seal
Koppenhagenis siiski vaid kenasti hakkama. Oli jälle seda
(psühhopatoloogilist) mõjutamist, kuid see ei huvitanud mind
kuigivõrd. KA Taanis sain hakkama ja oli sealt ka midagi kenamat
meenutada. Need olid selle milleeniumi esimese kolme aasta
väljamaal-viibimised. Elasin neis kolmes Euroopa maas ligi aasta oma
elust õppides seal ja kenasti vaid.
______________________________
09.07.´012.
Kirjutades
siis teist korda siinse kirjakoha nagu "Brujo",
järjekorras juba 4. alapealkirjastuse all, milleks siis on
"Kodukootud müstika". Esimeses osas kirjeldasin
lühidalt lapsepõlve, teises osas n-ö "õpi-aastaid",
eelmise sajandi ja milleeniumi viimaseid aastaid, eelmise milleeniumi
umbes viimast dekaadi (ja jätkates sellega üha). Kuid see 3.
alapelkirjastus kirjeldama mõeldud umbkaudu uue sajadni ja
milleniumi esimest dekaadi. Mis erines eelnenud sajandi lõpust
tuntaval ja kardinaalselgi kombel. Tegemist oli sii selle sajandi
alguses täiesti uudse ja senikujutlematu maailmapildi omandamises.
See sisuliselt määrati mulle mingitel põhjustel peale, see ei
olnud just vabatahtlik protsess ja sellest "uuest algusestki"
on niivõrd palju aega möödunud tänaseks päevaks. See ei olnud
kohustuslik see uus algus ja sellega seotud senikuuldamatu
maailmapilt ja kõik need paljud, need terved hulgad kes selle n-ö
"maailmapilidga" kui seotud on oma elamise ajaks. Oletada
võib numerioloogilisi põhjusi seal alguses ja mingit arvamust, et
ei saa elada oma teismeaja ja noorpõlve "omaette maialmas",
kus olid määravaks peamiselt hariduse omandamine, lugemine, ja siis
filosoofia, jne. JA siis uue sajandi algusega (02.2000) sai alguse
midagi täiesti uut ja seniolematut. Sajad ja tuhanded inimesed,
naised, kes on olnud võimelised kontakteeruma üksteisega "läbi
seinte" ja kauge maa taha. Tegemist on siis ametlikult
psühhopatoloogiaga, milles näib aga tuhandete "vaevatud
hingede" jaoks nii heas kui halvas seisnevat nende "elu
mõte". Ilmselt on tegemist dekaadide (ja isegi sajandite?)
jooksul kujunenud inimteadvuse ühe aspektiga mida ilmestab
sotsiaalne suuniteltus ja rõhutatul kombel. Ja ometigi ei hakata
seda nn. "telepaatiat", seda "telepaatilist ühiskonda"
ilmselt kunagi teaduslikult uurima, meie silmad seda ei näe. Ja
kuivõrd on erinevad need noore-ea hardiusteega seotud maailmapilt ja
siis see sotsiaalne hullus, mille kütkeis näib vaevlevat suur osa
elanikonnast. Ja nad vaevlavad tõesti iseoma hulluse kütkeis, nad
on saanud selle kui päranduseks kui noile väänunud hingedel
mõeldud "päristise osa", ning pärandavad selle
lootusetul kombel oma järglastele. Ja midagi ei saagi kunagi nende
jaoks muutuda. --- Kahjuks tõesti on need lood pöördumatul kombel
just nõndamoodi kujunenud ajstute vältel...
Nõnda
see lugu algas uue sajandiga, uue milleeniumiga, juba esimestel
kuudel oli noid psüühiliselt vaveatuid sadu ja sadu ja selle
viimase dekaadi jooksul on ilmselt nähtud ja kuuldud juba tuhandeid.
Seega on tõesti osa ühiskonnast ja elanikonnast "psüühiliselt
haige" ja moondunud. Sisuliselt siis tegemist nonde
psühhopatoloogilises kirjanduses mainitavate "nägemis- ja
kuulmis-hallutsinatsioonidega"; elik siis "piltide ja
häältega". Ja tõesti-tõesti, läbi seinte ja kauguste taha,
ja sisuliselt kretiinsel ja primitiivsel tasandil ja täiesti mõtetul
kombel muidugi ennekõike. Ajendatuna lootusetusest ja meelheitest,
mingil sügavamal tasandil ka hirmust, isegi surma-hirmust...? Vähe
sellest, et nad "näevad-kuulevad" teineteist "läbi
seinte", nad oskavad (aju kaudu) ka kehaliselt teineteist
mõjutada, millest ongi siis kujunendu see painajalik ajendatus nagu
psühhsomaatika (mis võib evida isegi eluohtlike tulemusi,
väidetaval kombel...?). Nõnda see osa psüühilisest haigest
elanikonnast üritab kui muuta teineteise elu lausa "maapealseks
põrguks", ja peamised ajendid on ilmselt tõesti lootusetus ja
hirm, ja tajumine endid olevat kui "väljapäsmatus olkorras".
Olles oma hulluse saanud kui "päranduseks" varasematelt
põlvkondadelt ja olles kahjuks veendunud, et see pärandub
vältimatul kombel ka järgnevatele põlvkondadele. Ilmselt on midagi
olnud sellest tänasest psühhopatoloogiast olemas juba paljugi
dekaade, ilmselt sajandeid (unenäod on alti olemas olnud,
antiikajal, jne). Kuid ilmselt oli see psühholoogiline maailmapilt
varasematel aegadel kuidagi "paremini varjatud", seostus
ennekõike (eakamate) naistega, oli varjatud, selle avalikustamine
oli pea keelatud, sellest ei tehtud juttugi, seda sisuliselt
varasematel aegadel-sajanditel, -- "ei olnud otsekui olemaski
mitte"...? KUID see kirjakoht on minu isikliku elu
lugu, vaadelduna seda läbi väga erilise prisma ja lähtudes täiesti
erinevast vaatenurgast. Siin krjakohas ei tee ma kokuvõtteid selle
"psühholoogilise" ja mentaalse aktiivsuse olemusest ega ka
võimalikust oletatavast ajaloost. (Selle jaoks on teine kirjakoht).
See lühike ülevaade lihtsalt hõlbustab mõista millega tegelenud
olen kuidagi kogu selle uue sajandi jooksul ja mille lõplikku lõppu
veel ei ole näha ega oletada. See kirjakoht on mõeldud kui "eluloo
kokkuvõttev tühistamine" väga erilises mõttes.
"Kodukootud
müstika"...? -- Nõnda algas see sajand, nood
varasemad õpiaastad olid läbi (umbes eelmise sajandi viimane
dekaad) ja siis järgnes uue milleeniumi esimene dekaad, mis erines
kogu varasemast elust lausa kardinaalsel kombel. Pea kogu elu oli
mulle kui "valetatud", pea üheski loetud (25. meetrist!)
raamatus ei olnud pea ridagi kõige selle kohta, mis siis alguse sai
ja mis siis on kestnud juba üle viimase 12. aasta minu isiklikust
elust. Nii palju on võtnud aega see primitiivne psühholoogia ja
sellega kaasnev armetu sostialiseerituse laad ja sellekohased
pügimused. Kuid kes ei arvaks end väärivat "paremaid
tingimusi ja kohtlemist"?! -- JA peamine on see, et
neil sadadel ja tuhandetel polnud aimugi mõningatest,
ette-ennustamatutest, minu-poolsetes individulaasetes meetmetes.
Esimesed aastad ei olnud noil kõigil sellest mingitki aimugi. Keegi
ei teadnud ja sajandi alguses kuidas möödub selle sajandi esimene
dekaad! Arvati ilmselt, et see uus ja üllatav maailmanägemus muutub
mulle kähku kohaseks ja harjun kuidagi, üritades midagi tavalist ja
teisi järgivat ette võtta, jne. KUID minu reaktsioon oli
teisene ja täiesti erineva ja ette-ennustamatu. -- Juba teisel
aastal läksin välismaale, juba seegi on kummaline, et sain need 3.
stipendiumi välismaale õppima minekuks. Selle asemel, et üritada
kuidagi kohaneda, et "halva mängu juures head nägu teha",
reageerisin teisiti. Ajendatuna uhkusest või enesetähtusest
otsustasin kui ´taanduda´ ja nõnda ma elasingi siis aasta
välismaal. Ja sain seal Lõuna- ja Põhja-Euroopas ka kenasti
hakkama peamises ja ei kahetse siianigi just sellist esmast
reaktsiooni. Teistele, nondele "psüühilist moondumist
ületähtsustajatele" oli see viibimine kaugel, elamine Euroopas
siiski tõsine takistus. Nad pidid siis ju ometigi aasta vältel
sisuliselt "lärmama" oma ajudega tuhandete kilomeetrite
kaugusele. Vaevalt, et see neile meeldis, kuid omameelest nad "pidid"
kui tõesti. Maksimaalne kaugus on tuvastatud kui Hispaania ja
Barcelona (ligikaudu 6ooo km!). Kuid eks olid ju ka Ungari ja Austria
omajagu kaugel (umbes 35oo km!). Ja nõnda aasta aega, vaevalt, et
noile "vaevatud vaevajatele" see aasta eriti meeldis. JA
probleeme sellise hullusega nagu "ajutööga" väljamaale
tekkis neil ilmselt hiljem ka; on ju absurdne, et sajad tekitasid oma
ajudega "lärmi" tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuid
nõnda se oli ja mäletan, et see kõik (eriti Austrias) ajas mind
lihtsalt naerma. (Muide; nad ei tea siiamaanigi, miks just nõnda
reageerisin! JA ei saagi teada, austerlannad seevastu teadsid küll!).
Ja
kas see kõik on olnud just ennekõike "kodukootud
müstika"...? -- Sest nagu manitud oleasin/õppisin
aasta Lääne-Euroopas. See oli ju kunagisest "kodust"
võrdlemisi kaugel ja seda igas mõttes. Ja mis peamine: näivalt on
see psühholoogia ja/või psühhopatoloogia levinud iagl pool, ka
lääne pool, Euroopaski (kuigi arvan, et seal reeglina siiski
kultiveeritumal ja tsiviliseeritumal kombel siiski). Mis toimub
Eestis tean ma tänaseks juba võrdlemisi põhjalikult: osa
elanikonnast on ametlikeis terminites otse "psüühiliselt
haige", koos kõigi sellest tulenevate järeldumuste ja
kaasumustega. Kuid ka mujal on naisi, kes on saanud päranduseks ka
selle, mis on ju alati olnud ja alti olnud ka peamiselt "naiste
psühholoogia"...? (Unenäod, mõtlemine, jms on alati olnud
just femniinsusega otseseimalt seotud.) Ja ilmselt just
negativistlikumates sotsiaalsetes oludes, vähemharitud rahvakihtides
ja vaesema elanikonna hulgas on levinud ka igal pool mujal see
"psühholoogia kui väänudmus". JA seda on kinnitanud ka
minu isiklikud kogemused kokkupuutumisel (ja seda kuidagi
adudes-aimates?) võõrkeelsete naisterahvustega. Peamiseks oligi see
Lääne-Euroopas elatud aasta niisuguste aimduste kujunemisel. KUIGI
nt. Ungarist ma niisusgueid anmdeid ei saanud eriti, jäi mulje, et
nõnda ("telepaatilisel" kombel) mind seal ei "vaadatud"
ega teatud eriti...? (olin seal ju ka vaid 3. nädalat). Midagi
siiski oli ka seal, nagu igal pool kus neid feminiinseid leidub. Ja
Euroopa on ikka väike ja kompaktne ja sarnane "kultuuri-areaal"
ka psühhopatoloogilises mõttes! Kuid AUSTRIAS olin juba kaua
ja kenasti peamiselt vaid (üle 9. kuu ometigi). Ja just sealt mailt
on juba üsna palju adutavaid ja otsesedki kogemusi just selle
"feminiise psühholoogiaga" seoses. Kuid kummalisel kombel
pole välismaalt ühetegi nn. "pilti" pea näinudki;
muidugi pole ka "hääli" kuulnud kuna see mingis mõttes
teistes keeltes väidetavalt võimalik nõnda ei olegi. KUID
Austrias oli juba näha ümbritsevate feminiinsete mõju,
positiivset mõju peamiselt, toetust, mõistmist, jms. -- mida sa
iganes tahad... Ja hoolikas suhtumine minusse ja minu tajumine
kellegi võõrastavaltki erilisena (ja muidugi kaugelt tulnuna!
Kaugel olevatega "ühenduses-olevana"!). Igaljuhul on
austerlannad kenasti meelde jäänud, kuigi see võis küllatki
kulukaks noil kujuenda... (kõik need loengud?).Hiljem olengi
arvanud, et see õppe-aasta Austrias oli üks kenamaid periood
üldsegi sel sajandil. Järelikult siis oligi...?
Siis
tuli juhuslikult, asjaolude ebasoodsa kokkusattumise tulemusena –
tõesti kahjuks! -- tegemist teha ka nende kohalike võõrkeelsete
feminiise antuse esindajatega. Seega see oli just siis (umbes alates
maist 2003) kui tekksid need vene keelsed kohalikud võõrad ja
võõrikud psühhopatoloogiat elamise mõttena harrastavad feminiised
"fenomenolistid". (Ja tuleb siinkohal mainida, et täiesti
kadunud pole nad veel tänasekski päevaks. Kuigi mais ´012 sai
nendega seoses juba 9. aastat täis, ikkagi pikk aeg, -- "üheksa
planeedi tiirlemist"). Vene naised? -- On olnud nii negatiivset
kui positiivsetki. Kahjuks ka selle pika aja jooksul (ikkagi 9.
aastat juba!) ka negatiivset. Vahest oleks mul palju paremini läinud
kui neid "kohalikke võõraid" poleks kunagi tekkinud? --
Oleks teisti kujunenud juba pea viimane dekaad, vahest oleks elugi
võtnud teise ja vahest positiivsemagi suuna (pere- ja töö-elu)? --
Kuid on kujunenud just nõnda nagu kujunenud on. Muidugi oleksin ehk
minagi väärinud paremaid tingimusi ja kohtlemist. Kuid hea, et
niigi hästi on läinud. Kuigi üldiselt võib konstateerida, et ma
neid "kohalikke ja võõrkuid" eriti just ei "salli"
tõesti. Ilma nondesamusteta oleks mul kindlasti paremini läinud.
Kuid teisest küljest: pole nad midagi saavutanud... Kuid kas mina
olen? Ja kuivõrd paremini oleks läinud ometigi, oleks võinud minna
ilma nonde kohalike "võõrikuteta"?! Kuid olnut olematuks
ei muuda ja seega ei tasu mainidagi. Huvitav oleks muidugi teada,
millal nood "võõrikud" täielikult ja lõplikult
kaovad...? Loodetavasti juba peagi, kuivõrd noilt mitte kunagi
midagi mingiski mõttes ei soovi ega taha. Loodetavasti kaovad juba
varsti ja lõpilikul kombel ja siis ma – lihtsalt unustan nad
lõplikult ära...! TAANIS ei olnud pea midagi psüholoogilist (olin
sealgi vähe, vaid 2. kuud); mõningaid "soodustusi" ju
kohalikud kui pakkusid (tasuta hotellid, jms). Kuid sisuliselt oli
meeleolu kohaselt see Taani-periood pigem tusane ja sünge. Olid seal
juba ka need "kohalikud võõrikud" ja see ilmselt ei
sobinud taanlannade arusaamaga eestlusest kui sellisest või üldse
millestki inimväärsest. Kuid sain hakkama eestlasena ka Taanis ja
tulin sealt ka kenasti tagasi.
JA
siis nood soomlased. Need olid siis ligi 4,5 aastat minu maailmapilti
mitmekesistamas (05.2004—12.2008). -- Kuidagi nad juhuslikult
tekkisid siis kunagi need soomlased, ja näivalt olid sama hõivatud
oma "psühholoogia kui probleemiga" suuress oas (nagu ka
kaks kohalikku keelt on olnud ja olema jäävad). Vahest on Soomes
lihtsalt kuidagi lihtsam (üks keel); kuid siiski on
"psühho-patoloogia" ka sealamail jõudsalt esindatud
kõigiti. Minule ja (minuga seotuile) need soomalstega sisustatud
aastad just kahjuks ei tulnud, pigem leidus isegi positiivseid
(esinduslikkusega seotud) momente. JA siis need soomlased kadusid,
minu arvates alatiseks, (olles enne saanud minult isikliku nõusoleku,
et tõlgin selle Soome keelse esteetika-raamatu siiski ära!). JA
arvan veel praegugi, et nii saksa keeleruumis kui ka nt. just Soomes
saaksin ka tulevikus alati kenasti ja hästi hakkama (peab siis
kunagi veelgi seoseid evima sellised!). Sellised olid lühidalt minu
senised peamised kogemused nonde peamiste "naisterahvustega".
Ilmselt oli ka teisigi naisterahuvsi ja keeli? (Eriti just Austrias
elades – prantslannad, itaallannad, hispaanlannad,
lääne-slaavlannad, isegi türklannad. Ja juhuslike üksikuid
kontakte ka selle viimase Euroopa "turismireisiga" seoses).
Niipalju siinkohal minu kogemusest nonde "naisterahvustega".
See nn. "kodukootud müstika" on nõndamoodi läinud ikka
tõesti - - "üle igasuguse piiri"...! Kuid muljed on olnud
kõikide nende "naisterahvustega" seoses ju peamiselt vaid
kenad...!
[Kuid
kõigepealt, selle teksti edenedes, tuleb määratleda kasutatav
žanr. -- Tegemist on vägagi humoorika kirjutisega, kunagi 4-5
aastat tagasi kirjutatuga. Žanri määratuseks olgu siis mainitud,
et tegenmist on huumori-küllase pamflettiga (s-t "pilkekiri");
sisuliselt on selle kirjutisega tegemist humoreskiga. Koomilise ja
naljaga pooleks kirjutatud humoreskiga. Mis omab järeldumusi ja
kaasuseid kirjanduslike žanritega nagu komöödia, pamflett,
humoresk. JA isegi ka nagu fantastika (SF = "sience fiction"
= "teaduslik fantasika".) Järelikult midagi pelgalt
koomilist, kunagi ammu midagi naljaviluks kirjutatut. Seosed on ka
ufoloogia (kui sellisega) ja muidugi ka šamanismiga. Ühesõnaga:
midagi koomilist pelgalt, mitte tõsiselt võtta; avaldamisele kuulub
ka lihtsalt naljaviluks (kuna momendil polnud muud avaldada); ja
isegi avaldamisele kuuluv vaid pseudonüümi (Matthias von Lybeck)
all, seega ei saada (ilmselt) kunagi teada mu tegelikku nime ja
järgnev aastaring pelgalt vaatjaid vaid u 10 hinge (ja lugejaid
ilmselt veelgi vähem). Kuidas muidu nalja ei saaks kui mitte seda
ise tehes? Nii, et kui loete, Teie minu väga vähesed lugejad, siis
naerge kaasa?!]8
______________________________________________
"Seiklused
mujal" --
alias:
"Nõia rännuaastad".
„The
Choice“.
The
intellect of man is forced to choose
Prefection
of this life, or of the work,
And
if it take the second must refuse
A
heavenly mansion, raging in the dark.
When
all that story´s finished, what´s the news?
In
luck or out the toil has left its mark:
That
old perplexity an empty purse,
Or
the day´s vanity, the night´s remorse.
William
Butler Yeats. [1933]9
03.09.´012.
Kirjutades
siis selle sajandi reisidest ja seda läbi vaatenurga, mida annnab
kirjeldada kui ´nõia´ oma... Sest oli juba
kummaline, et nendesse 3. võõrriiki üldse stipendiumid sain kunagi
ja veelgi kummalisem, et seal just nõnda ja hästi hakkama sain nagu
see siis oli. See oli siis peale "Nõia õpiaastaid" nagu
mingiks kulminatsiooniks. Olin juba see, kes olin. Õpiaastad olid
läbi, nüüd pidi midagi ka teostama, kuidagi hakkama saama
olukordades, mis ainult pealiskaudsel esmapilgul näisid keerulised.
Kui oligi midagi keerukat siis mitte vaid minu jaoks muidugi. Tahtsin
minna väljamaale, Eestist kaugemale, ja see ka õnnestus. Rääkimata
rahast, mida ka jagus (u. 2oo ooo.- eek?), oli seal nii mõndagi
vaadata seal Lõuna- ja Põhja-Euroopas. Ja teotsesin nagu olin seda
õppinud noist Mehhiko šamaaniraamtutest. Olin muidugi uudse
maailmapildiga seotud, ja tõesti nägin ja kuulsin seal mujal
Euroopas ju mõndagi. Kümned ja sajad lärmasid järele sinna
tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuid tundsin end hästi ja ilmselt
andsin ka igas olukorras endast siiski parima. Sest seal kaugel,
üksinda ja väga kaugel, -- jäi ju tegelikult loota vaid iseenda
peale igal ajahetkel. Seda arvestades sain seal kaugetel maadel
üsnagi hästi hakkama. Muidugi olid need nn. "pildid-hääled"
ja nondele võimalikuna mõeldav kohalik reaktsioon. Kuid midagi
keerulist ei olnud, sain hakkama otsekui mängeldes. Vahest õppisin
vähem kui oleks õppinud ülikoolides kunagi varem. Kuid seda olen
juba ammu õppinud: see oli minu saatus, kõik on saatuse-raamatusse
juba eelnevalt kirja pandud. Need kolm riiki ja kolm stipendiumit
said kui minu oskuste ja "väljaõppe" proovikiviks, ja kui
hästi ma tegelikult nondel kaugetel maadel hakkama sain ometigi!
Lihivsin oma oskusi ja olin tegelikus elus ka osaline kõigiti. Ja
mida ma kõike seal nägin ja kogesin...! See oli kummaline aeg, ligi
dekaad tagasi juba ja ometigi nii hästi veel meeles. --
UNGARI
– 2001. a. D.
See
oli siis esimene välisriik, siis 2001 aastal ja kunagi varem ka. See
oli kunagi siis 1996, kui külastasin ja ka Ungarit, Budapesti ja
Saksamaad, Berliini. Ja siis Pariis 1999 aastal. Kuid selle teise
Ungari-külastusega algas midagi uut minu jaoks nii mõnekski
aastaks. Sain siis esimese stipendiumi õpinguteks seal Ungaris (CEU,
Open Society Found). Olin siis veel palju noorem ja oli kena esimest
korda elus lennata, pealpool pilvi, alla laiumas avarad panoraamid...
Ja siis üksi seal Lõuna-Euroopas, kaugel lõunamaal. Seal sain
tõesti kenasti ka hakkama, viisakad inimesed, kenad prouad ja ilusad
tüdrukud. Maitses nii toit kui vein. Ja kohati siis olin seal
kaugel, ligi 35oo km kaugusel, veini ja konjakiga ligi 8.-korruselise
ühiselamu aknal. Oli äikesetorm ja sähvisid välgud, ja mina
tundsin ennast kui "noor jumal"; painutades seal
välkusi...! Oli kena aeg ja sain kõigest (negativistlikult
mõistetust) hoolimata vaid hästi hakkama. Laevasõit Doonaul.
Balatoni järve külastamine. Muidugi olid Ungari aastal 1996 ja
aastal 2001 täiesti erinevad. Kuid oskan ma veelgi öelda kumb oli
parem...? Mõlemal aastal seal maal olid omad plussid ja miinused.
Kuid olin seal Ungaris viimati vaid 3. nädalat ja paljut sealt enam
ei mäleta, see kõik on ajas kaugele jäänud. Kuid vein oli hea,
neiud ilusad ja toit maitses üliväga. Oli ka midagi nooruse
elaanist ja hoogsusest ja varasema hästi ja korralikult elatud elu
järelmõjusi. Igaljuhul jäid ainult head mälestused sellest
kaugest maast nagu UNGARI.
-- MAGJAROZAG. -- BUDAPEST. --
AUSTRIA
– 2001-2002. a. D.
See
oli siis see kõige kenam aeg siianigi sel sajandil ilmselt. See ilus
Lõuna-Euroopa riik nagu AUSTRIA –
Österreich. Olen elanud ja õppinud
Habsburgide monarhia tuhandeaastases pealinnas, metropolis nagu
VIIN-VIENNA-WIEN...!
-- See oli kena aeg kui elasin seal kaugel maal, õppides Viini
ülikooli filosoofia instituudis. Ja sain seal kenasti hakkama:
Asutria naised olid kenad, tüdrukud kõik ilusad, prouad kõik kenad
ja vanadaamid väärikad. Mind koheldi seal sellena kellena esinesin:
Asutria valitsuse stipendiaadina, kes õppis ühes Euroopa vanimas
ülikoolis (asutatud u. Jüriöö ülestüusu ajal, 14. sajandil) ja
pealgi veel sakasakeelset filosoofiat, mida nood sakslased kõrgelt
hinnata oskasid. See oli kena aeg tõesti, alguses (4. kuud veiniga)
ja siis see kvaliteetne V.S.O.P-konjak, -- nagu kuldne loor oleks
kogu aeg silme ees olnud. Ei kahetse hetkegi, mis seal veetsin. Uhke
linn see WIEN, suurejoonelised lossid ja paleed, muuseumid ja
ehitised. Juba ülikoolis peahoone oli nagu loss, oma ristikäikude,
kujude, reljeefidega ja paraad-treppidega. Ja kõik need loengud ja
loengusaalid, ja need sajad kaastudengid kellega seal kokku kui
puutusin...? Igaljuhul oli see kena aeg ja kena maa ja ei kahetse
hetkegi seal veedetud ajast ega ka konjakit, mida sai võetud. Olin
ligi kuu aega lõuna pool klimaatiliselt ja see Austria kevad oligi
üks kõige kenamaid aegu. Ja tagasi tulin Hispaania kaudu.
Külastasin Schweitzi, Lichtensteini Saksmaad, Prantsusmaad,
Hispaaniat, Andorrat ja siis Itaaliat ja läbi Tsehhi ning Poola ja
Baltikumi Eestisse tagasi. Need Prantsuse Alpid olid vaimustavad, --
Mont Blanc! -- (ligi 5. km kõrgusel ometigi, Chamonie!). Ja siis see
klooster Hispaania Prüneedes – Montserrat. Ja palju muud,
Barcelona vanalinn, Andorra ja tagasi kodulinna Viini ja siis ligi 10
kuud hiljem kahjuks Eestisse tagasi. Austria oli kena aeg, ja sain
seal hakkama kui keegi, kes niisugust kena aega ka pälvib. Kohtasin
vaid toestusavaldusi ja muljeid sain kogu eluks!
TAANI
– 2003. a. D.
See
oli siis 3. stipendium ja seekord siis Põhja-Euroopasse, vanasse
COPPENHAGENI linna. Seal veetsin siis 2. kuud ja tulin samuti
rikkamana tagasi. Seegi oli kena aeg, nüüd tagantjärele meenutada.
Igaljuhul sain seal hakkama ja kehvi muljeid ei olnud eriti.
[Erinevalt Ungarist ja Austriast lärmasid Taani järele muide
need kohalikud võõrkeelsed, vene naised. Kuid sellest hoolimata
sai hakkama. Ja nad vaatavad nood mainitud mind praegugi kui noid
ridu kirjutan, seega juba – 9. aastat ometigi! Ei tea kuhu need
lood välja jõuavad?!]. Elasin seal TAANIS siis vaid
kenasti, kuigi oleks võinud veel kenam olla. Kuid kohalikku
"toetust" oli märgata siiski, muljed olid pigem head ja
kohalikud "soodustused" veel juurde arvatuna... Sain
hakkama seal tegelikult paremini kui toona oskasin arvatagi üldse.
Mingeid eriti ebameeldivaid muljeid ju ei olnud. [Soodustusi oli:
tausta hotell ja soodus üürikorter, jne]. Kahjuks ei vaadanud
seal linnas eriti ringi, kuna polnud aeg selleks (ka THC-d ei
proovinud eriti). Kuid peale Taanit polegi väljamaale enam
saanud, kuid küllap jõuab järgnevatel aastatel. Kuid Taani mõjus
siiski nii, et Lätisse siiski minna ei soovinud. Ja nüüd pole juba
9. aastat väljamaale saanud. Kuid tuleb õppida kogemustest ja hea,
et seal Taanis niigi hästi hakkama sain. Taani tüdrukud olid kenad,
õlu hea ja pigem vaid kenad muljed sellest riigist. Kuid siis
järgmine aasta tuleb juba väljamaale jälle saada, ligi dekaad
hiljem ometigi. Sest nii palju aega on Taanist, viimasest
välisriigist juba möödunud.
[Need
olid need kolm välisriiki, selle sajandi alguses. Olin, elasin ja
õppisin nois riikides üsna korralikul tasemel, Asutrias ja Taanis
olin ju valitsuse stipendiaat, (Bundesrepublik Österreich, The
Kingdom of Demark). Siin ülaltoodut ei tasu eriti tõsiselt võta.
See kogu kirjutis on pigem nagu följeton, humoresk, midagi
vaadelduna (varasematest aegadest) otsekui läbi mingi koomilise
prisma. See oli ammune aeg kui midagi taolist kirjutasin, 4-5 aastat
tagasi; ja mõeldud see oli kui midagi koomilist (nagu šamanism
ja/või ufoloogia); ja polnud see mõeldud ka avaldamiseks, kui
kirjutasin. Kuid vist siiski avaldan, ja vahet ei ole, pseudonüümi
all ja aastas ei tule ka 10 lugejat. Nii, et: vahet pole, mida kunagi
kirjutasin, või, et kas naljaviluks ka avaldan...?]
__________________________________________________
(28.06.´012.)
2004.
AASTA. -- See aasta oli mingis
mõttes erakordne. Esimesel kolmel aastal selle sajandi alguses
läksin mujale, Euroopasse elama ja õppima. Kuid see 2004 aasta oli
viimane selline, mis oli tõesti kuidagi erakordne. Hilisemad,
viimased aastad, seda pole olnud. Juba 7-8 aastat on olnud üsna
tavaline vegeteerimine elik siis olelemine kahjuks...? Kuid selle
2004 aasta alguses sain kummastaval kombel ühe kauge töökoha.
Töötasin Uus-Meremaa (New-Zealand) firmas nagu "Firetrust
Limited" (5. kuud, = 27 ooo.- eek;
Christchurch). See oli
pingeline selle aasta esimene pool, kuna käisin ka praeguseks
viimases ülikoolis, viimastes loengutes. See oli siis kevad-semester
Tallinna Peadagoogikaülikoolis (praegune Tallinna
Ülikool). Ja sellest perioodist on nii
mõndagi meenutada, nii head kui halba. Sel aastal (mais ´04) olin
teist korda kandieerinud ka Saksamaa Parlamedni praktikandi
ametikohale ja edukalt. (Ainsa eestlasena ajaloo vältel –
ilmselt?! -- olen kaks korda valitud 6. eestalse hulka kes on arvatud
olevat väärilised kanideerima Saksa
Parlamendi Kantseli praktikandi ametikohale.)
Ka mais 2003 kanideerisin, kuid vestlusele sügisel ´03 ei saanud
minna kuna õppisin Taanis)). Ja siis oli see ´04 kevad, kui kuulisn
raadiost vaid minu endaga võimalikuna seostuvaid "nalju"...?
Ja siis tuli sügis ja mingid rahutused Pärnumaal... Ja
kõrgetasmeline vestlus Saksa saatkonnas, millest palju ei lootnud ja
millega seoses pakutust oli nagu kergenduski ilma jääda.. Kuid ikka
oli see ´04 aasta sisutihe, kuigi pingeline. Ja ikkagi on olnud
järgnevad aastad üsna sündmustevaesed...? Kas
hakkan juba vanaks jääma lõpuks?
RAADIO:
"STAR FM". (2004. a. kevad). -- See oli siis selle ´04
aasta pingelise esimese poole kulminatsiooniks. Kõigepealt hakati
mainima, et raadios olla midagi kummalist, mis peaks just mind
ennekõike huvitama. Raadiojaamaks oli STAR FM ja seal oli mais ´04.
mingi kuuldemäng, naljasaade nagu "KITSAS KING". Ja
tõesti, -- kuulasin seda saadet ja tõesti oli seal mingeid
väitmisi-nalju, mis peale minu paljudele vist kõike ei öelnud. Oli
seal naljakaid lauseid ("Meie prillidega William küll
vankude rajooni ei sobi"... = sobis küll ja veel kuidas! --
"Võta või Eda-Ines Etti, kuid mis sa siis teed kui seljataga
prügikast plahvatab...? = prohvetlik, plahvataski; -- "Joomase
lähetamine"; -- "Mine või jooma-aeda",
jne, etc!). Juunis ´04 seda saadet enam ei olnud. Järgmine aasta,
suvel ´05 läks see huumorisaade suvetuurile (= "las
provintsi-kaltsakad naeravad samuti ...!"). Vahest on CD-le
salvestatud, vahest kunagi kuulen neid "oma nalju",
salvestatuna ka. See oli kummaline, see, et minust kõneldi, minu
"nalju" tehti ka raadios. Kuid see oli tõesti ka
tõestatud ja see "Eesti" on ju väike maa ja
kindlasti on ka raadio saatjehutidel omad naised. Oli seal muudki (=
"hirmsate saksa kiskjalistega varustatud uus eesti vapp",
etc!). Olen praegugi täiesti veendunud, et oli otsene seos minu
aastate-pikkuse jutu ja selle raadio huumorisaate vahel, mis läks ka
suvetuurile ja mis on ehk ka salvestatud. Kunagi kuulan siis seda
huumorisaadet CD-lt nagu: "Kitsas king".
Kunagi ehk kuulan...?
LIHULA
sündmused (03.09. 2004). -- See aasta ´04 oli siis
vaheldusrikas tõepoolest. JA muide viimane nii pingeline ja
vaheldusrikas aasta vist seninigi. Viimased 7. aastat on olnud
ühetoonilismead ja rahulikumad samas. Vahest on kasuks tulnud, et
need viimased aastatd olid rahulikumad? Kuid jah, ´04 esimesel
poolel olin New-Zealand´i firmas tööl, olid viimased loengud
senini (TPÜ-s) ja teist aastat kandideersin Saksa Palrlamendi
Kantseleisse. Sügisel oli siis see tähtis vestlus Saksa
Saatkonnas. Kuid enne seda oli ka midagi põrutavaltki erakordset.
Nimelt olin sunnitud ühinema mingi erakonnaga, enne seda tähtsat
vestlust tähtsate saksa tegelastega. Kaalusin Res Publica ja
Isamaaliidu vahel, kuna nendega oli lihtne liituda ja mingis mõttes
ju meeldib ka see parem-konservatiivne maailmavaade. Ja see oli siis
ilmselt just sellel õhtul (2.09.´04), kui saatsin kähku avalduse
(5. min.) liitumaks toonase kõige populaarsema eesti erakonnaga nagu
"Res Publica". -- Ja sain sisuliselt olla
selles erakonnas (kui populaarsemais) vaid mõned tunnid (3-4 tundi
järgneval öösel). Sest siis toimus midagi seniolematut Eesti
taasiseseisvuse ajaloos. -- LIHULA sündmused. -- Korjati ära
sealt mingi saksa-aineline mälestus-märk (pool-reljeef, Wehrmacht
mundris ja automoaadiga kujutis); ja sellest sai sel ööl palju jama
(K-Komando, koerte ja gaasiga naiste ja laste kallale, tuhat
meeleavaldajat, jne). Järgmisel hommikul olin tõsiselt jahumunud,
isegi: häämastnud (lugedes neid raevukaid ja roppe kommentaare
netis selle sündmuse kohta!). JA veelgi jahmunum ja hämmastunum
olin kui selle järgneva päeva teleuudisetes mainiti isegi NATO
Plenaarnõukogu ja ÜRO pea-assambleed... (mainitud sündmusega
seoses! Pole kunagi näinud nii jahmunud telediktoreid ometigi). //
JA ometigi oli selle sündmuse seltamine minu jaoks noil päevadel
vägagi lihtne. Olin elanud (veidi varem küll) Austrias ja olin
kindlasti veidi "saksameelne" (ilmselt "austria-meelne"
pigem). Olin kandieerinud ´02 oktoobriks edukalt Saksa suurfirmasse
(LIDIL Stiftung & Co; ühena 5. eestlasest ja ühena 15.
baltlasest) ja olin käinud (ebaõnnestunult tõesti!) ka
Riias vasta firma töövestlusel). Tagasi tulles olin paar ööd
Pärnus (kus mustlannad mu paljaks röövisid = sic!). JA
Pärnu ja Lihula vahel on vaid 20 km ja Lihula vallavanem oli pea
nimekaim (Tiit Madisson). Nii, et teoreetiliselt ja
"nõiduslikul" kombel oli otseseid ja konkreetseid seoseid
olla sel kunagisel hommikul tõesti ka jahmatunud. Kindlaid tõestusi
ei saa ilmselt kunagi, kuid sel hommikul olin jahmunud tõesti
(kuivõrd mainiti ka NATO ja ÜRO osalust!?). Võib-olla tõesti
mingi nn. "austria-meelsus", saksa firma Riias, Pärnu
eredad muljed ja seal lähedal mingi nimekaim...? Ilmselt ei saa
kunagi teada, kuid selge on see, et Lihula skandaalile jäärgnes
loogiliselt ´07 aasta "pronksimäss" ja sellega seonduv.
(Tuhanded märatsevad vene huligaanid Tallinna tänavatel).
Kuid sellest kõigest kirjutan järgnevalt kui sellest: "Kolme
mälestusmärgi loos"... Vahest tõesti olin see mina?
"Mina", kui n-ö "viimane respublikaanlane"...?
Sest selle erakonna toetus langes sel ööl järsult ja pöördumatult.
__________________________________
"Kolme
mälestusmärgi lugu."
„What
Then?"
His
chosen comardes thought at school
He
must grow a famous man;
He
tought the same and lived by rule,
All
his twenties crammed with toil;
`What
then?´ sang Plato´s ghost. `What then?´
Evrything
he wrote was read,
After
certain years he won
Sufficient
money for is need,
Friends
that have been friends indeed;
`What
then?` sang Plato´s ghost. `What then?`
All
is happier dreams came true --
A
small old house, wife, daughter, son,
Grounds
where plum and cabbage grew,
Poets
and Wits about him drew;
`What
then?` sang Plato´s ghost. `What then?`
`The
work is done,` grown old he thought,
`According
to my boyish plan;
Let
the fools rage, I swerved in naught,
Something
to prefection brought`:
But
louder sang that ghost ´What then?´
[1939]10
11.10.´012.
Kirjutades
siis millestki taolisest, mida olen plaaninud kirja panna juba
vähemalt kogu viimase aasta. See on hakanud painama see kujuteldav
episood mingist väljamõeldisest. Minuga sellele siin järgnevalt
kirja-pandul erilist seost ei ole. Mingis mõttes kuulub see
alapealkirja nagu "Kodukootud
müstika" alla. See
on mingi imaginaarsuse ja väljamõeldiste segu, midagi mida on kui
"kuuldud"
viimase tosina aasta jooksul. Ei, vähema, kuna need sündmused
alagasid alles 2004, kulmineerusid 2007 ja leidsid oma finaalse
lõpplahenduse alles suvel 2009. See on see kaua painanud nn. "Kolme
mälestusmärgi lugu".
See on segu psühholoogiast ja psühhopatoloogiast, nagu see on
ilmnenud igal kombel viimase tosina aasta jooksul. Kuid antud
kirjakoht ei ole sellise valdkonna uurimiseks. Seega järgnevuses
lühidalt sellest, mida on mulle kui omistatud (teenimatult),
millega on mind kui üritatud seostada (absurdsel
kombel), ja mida ma
tegelikult siiski kuidagi "elulooliseks" ei loe mingilgi
kombel. Kuid kirjeldades seda kuuldud informatsiooni, seda
tõlgenduslikku ja vaid omistatud ainest kuidagi iroonilises võtmes
siin järgenvalt lühidalt. Juttu tuleb siis noist Eesti hilisajaloo
mõneti märkimiseväärsetest sündmusest, mis seostuvad teatavate
sotsiaalsete nähtumusetga ja mida (vaid
tinglikult) võib
nimetada selleks "3.
mälestusmärgi looks".
Seos individuaalses mõttes olgu siis rõhutatult vaid imaginaarne ja
tuletuslik ja pelgalt omistatud.
"LIHULA-SÜNDMUSED".
(04.09.2004) -- See oli siis see kummaline aasta nagu 2004. Esimene
pool sellest aastast oli pöörane, töötasin isegi Uus-Meremaa
firmas ja ürtasin õppida 5. ülikoolis. Siis tulin maale, läksin
linna tagasi. Pandi põlema üks maja ja plaanis oli minna palju
kaugemale. Plaanisin minna töötama BERLIINI, olles ainsa eestlasena
ajaloo vältel säherdust tunnustust kogunud, et sinna (2 korda)
kutsuti. Sellega seoses oli mul vaja astuda mingi erakonna liikmeks,
valisin "RES PUBLICA". Ja siis ühel õhtul asutusin
(neti teel, u. 5 minutiga) selle erakonna liikmeks, ja, -- sain selle
erakonna üheks viimaseks liikmeks, sain seal olla vaid mõned tunnid
nõndamoodi, üheainsa öö, sest juba järgneval ööl leidsid aset
need "Lihula-sündmused". Oli mingi
meeleavaldus ja selle laiali-ajamine Pärnumaal, Lihulas. Politsei
eriüksused, gaas, koerad, ja kõik juurdekuuluv. Järgneval hommikul
(04.(?)09.2004.) olin üsna jahmunud lugedes sadu ravukaid
neti-kommentaare ja eriti kui TV-uudistes mainiti isegi NATO
Plenaarnõukogu ja ÜRO Peaassambleed. Seega olin mina üks
viimastest kes selle kunagise erakonnaga nagu "Res Publica"
veel nõndamooid liitus (minu liitumine oli Berliini-huviga täiesti
põhjendatud!). Sest järgnevalt astusid ilmselt tuhanded sellest
erkaonnast välja. See kõik oli muidugi juhus, pelgalt
kokkusattumus. Kuid hiljem muidugi üritati omistada mulle midagi
(teenimatult) ja seostada mind millegi (absurdsega) ja
sellest saigi alguse see hilisem mäletusmärkidega seostud jaburus.
MUIDUGI, -- olin elanud aasta Austrias, saksakeelses VIINI linnas, ja
samal aastal sealt kaugelt tulles üritasin Saksamaale tööle minna
(ühena 5. eestlasest pakuti mulle seda võimalust ometigi, LIDIL;
Stiftung & CO!) hiljem selgus, et see firma ei jõudnudki
Eestisse)). JA selle Saksa töövestlusega seoses käisin RIIAS
(10.2004), tagasi tulin kehvasti, Pärnus veedetud mõne ööga
läksin kui sassi (mustalsed röövisid paljaks =sic!), ja
Lihula olla olnud Pärnu lähedal ja seal vallavanemaks mingi "Tiit
MADISson" (kes elnaud viimase dekaadi mingil põhjusel
Hispaanias, Màlaga lähistel paadialusena, nagu hiljuti selgus?!).
Kuid kõik kokku oli siiski juhus ja teenimatult omistatud absurdne
juhuslik kokkusattumine. EI olnud ma mingi šamaan ega nõid kes seda
kõike kuidagi esile kutsus raskesti defineeritaval kombel kuidagi.
Kuid huvitav kokkusatumus tõesti:
Austria-Riia-Pärnu-Lihula-"pronksiöö", millest nüüd
järgenvalt. --
"Pronksiöö"
(27.04.2007.) -- Igasugune asburdne seostamine Lihulaga
individuaalses plaanis on juba pealiskaudsel esmapilgul absurdne,
sest see toimus ligi 3. aastat hiljem. Muidugi on olema sotsiaalne ja
ühsikondlik seos "lihula sündmustel" ja nn "pronkisööl".
- Kuivõrd saksa (II. WG) mäletsustahvel ei sobinud, siis ei kõlba
ka pealinna keskel mingite vene okupantide mälestusmärki taluda.
Kuid see on sotsiaalne probleem, oli seda kunagi ja ei soestu siinse
kirjutamise sihiseadetega. KUID on üritatud omistada eelpool
mainitud "Lihula-sündmusi" seostades neid selle selle
mässuga aprillis ´07. Mingit otsest seost aga ei ole leida, mitte
igaljuhul rohkem kui kelle tahes eestlastest, kes tõesti neid
"jätiseid" on lugendu tülgastus- ja põlastusväärseteks
juba ligi pool sajandit. Keda tapeti nii Eesti I. Vabadussõjas, kui
ka Eesti(-Saksa) II. Vabadussõjas, jne. Oli mingi siseriiklik
loogika, mis selle sündmus esile kutsus ja midagi välispoliitilist
(B. Jeltsin kärvas); jms. Mnigi jabur loogika alusel üritati kui
mingit individaalset seost leida (Lihula & "aprillisündmused")
ja see on mõjunud selles mõistuseta ühiskonnas ka kahjulikult.
Mingit vähegi tõenäolist seost aga leida ei ole. Pole olemas
mingeid "nõidu", kes kujundavad tuhandete hingede
tegemisi, eriti mingite massirahutustega seoses. (Järgmise taolise
mässu mahasurumiseks kasutatakse NATO relvajõudusi muide). Lugedes
nende ridadega selle ebameeldiva sotsiaalse rahutusega seonduva
lõpetatud teemaks. Mingit isiklikku seost ei leidu.
"EESTI
VABADUSSAMMAS" (Tallinn, Vabaduse plats, avatud
23.06. 2009.) -- Sellel mälestusmärgil on oma eel-lugu, mis
juhuslikult ulatub samuti 2004 aastasse. Oli siis sel aastal see
pöörane esimene pool ja siis tulin suvel maale. Siin maal,
juhuslikult (lehe-artikkel) mõtelsin veidi selle võimaliku
Vabadussamba peale (kuivõrd see olemas ju Riias, vahest Vilnuiseski
ja Varssavis). See oli mingi artikkel ajalehest I. EW agsetest
ekskiisi-varianitest. Domineerivaks nois oli sammas ja rist, ja
Tallinna kesklinnas, isegi Vabduse platsil. Siis sai midagi kui
mainitud, linna tagasi tulles (peale seda "vene jätiste"
poolt korraldatud maja süütamise katset), mainitud midagi, et
Harujmäe lagi tuleks ümber kujundada ja sinna sammas ja rist, (mida
oleks näha soomlastel isegi Soome lahelt), mingid soodsad ja ilmselt
ootamatud ideed. Kuid juba septembris 2004 oli siis nood
"Lihula-sündmused" ja peale mida eraldati suur summa riigi
raha Tallinnasse Vabadussamba rajamiseks. See võttis aega siis veel
aastaid, kuid alg-impulss oli antud. Siis järgnes see ilgete "vene
jätiste" märatsemine Tallinnas kesklinnas (04.2007), ja noid
ilgeid raipeid tapetakse ilmselt veel aastakümneid järgemööda.
Kuid siis tuli (jushulik) ekskiisi-lahendi projekt ja see
Vabadussammas kujuneski, (nagu olin ennustanud) just selliseks:
sammas ja rist (isegi "saksa rist") ja justnimelt Vabduse
platsile, (kuigi vaid) Harjumäe nõlvale. Seal see siis pidulikult
avati Võidupäeval 2009 (23.06.2009). JA selle eelugu ja selle
lahenudsvariant sobib (individaalses mõttes) veel praegugi. Vahest
veedetakse seal veel palju dekaade uhkelt seda minu nimepäeva,
Madisepäeva (24.02.). Selline oli siis isiklikus mõttes see selle
mälestusmärgi eelugu ja selle teostus, selle teostuse metoodika ja
lahendused... Metoodiga ja ajendatut siis siin kirjakohas ammendavalt
välja ei tule. Kuid mingi kummastav seos on tõesti olemas
(individaalseski plaanis) sellel nn. "kolme mälestumärgi
lool". Lõppkokkuvõttes saavutati mida just mina soovisin.
Rõhutada saksa-meelsust (Lihula), tasuda kuhjaga noile võõrikulile
("mongoli-jätistele") ja püstitad ausammas, mille
praeguse kuju ja lahenduse mina vist esimesena otsekui "välja
mõtlesin". Kuidas see kõik võimalik aga oli ei tea minagi
siianigi...? Vahest tuleb tõesti oletada midagi nagu "nõidus"
või isegi: "šamanism". Midagi kummalist oli tõesti aga
oli selles kõiges ju tõesti...? Vahest ongi see midagi, mis
seletamatuks jääb, see: "minu nõiduse monument"...?
______________________________
´Unenägemine
kui kunst`.
21.08.`012.
„The
Wheel“.
Through
winter-time we call on spring,
And
through the spring on summer
call,
And
when abounding hedges ring
Decalre
that winter´s best of all;
And
after that there´s nothing good
Because
the spring-time has not come --
Nor
know that what disturbs our blood
Is
but its longing for the tomb.
William
Butler Yeats. [1928]11
Kirjutades
siis siinse kirjatüki lõpetavast alaliigendusest. Sellisena peabki
see kirjutis lõppema, kirjutades unenägemisest kui kunstist. Samuti
lõpetas ka Carlos Castaneda oma "nõia-raamatud",
sama pealkirjastuse alla: "Unenägemise kunst".
See on ka loogiline ja loomulik kirjeldada otsekui lõpetuseks
sellest, mis peamiselt just on olnud mõistatuslik ja müstiline. --
Minu unenäod on seda ja juba ligi 3. dekaadi vältel. Nõnda
lõppevadki kõik need esoteerika-ostingud ilmselt vahel: kõige
esmasema müstika ja esoteerikaga, sest mida muud need unenäod siis
endast kujutavad...? Minu sellesuunalised esoteerika-otsingud on
olnud tulemusrikkad: juba ligi 30. aastakümmet näen pea igal ööl
oma unenägusi. Peaks ütlema, et need ulmad on üsna sarnaseks
jäänud nende 3. dekaadiga. Seega alustasin mingitsorti müstikaga
juba üsna varakult. Olen ikka arvanud, et oma esimest unenägu nägin
juba umbes 5. aastaselt ja see võib ka tõsi olla. Esmased
mälupildid on juba umbes 3,5 aasta vanuselt. Kuid siis umbes 5.
aastaselt, igaljuhul enne 1. klassi tulid unenäod, mis saadavad mind
veel tänasenigi. See on oluline minu ulmade kvaliteedi ja
kvantiteedi suhtes, et need on olnud kolm dekaadi üsna sarnased.
Muidugi ka täiesti erinevad ja seda igal ööl. Fantastilised ja
suurejoonelised vahel, vahel aga ei jää meeldegi (viimastel
aastatel) või on väheütlevad. Paistab, et mul on und nähes isegi
parem mälu kui ärkvel olles (viimase dekaadi vältel näiteks,
teatud põhjustel). Kuid üsna tihti näen unes lausa grandioosseid
draamasi, viimisteltud ja stiilseid kujutluspilte. Väljamaa linnad,
kõikvõimalikud lapsepõlve-mälestused eri kohtadest ja eri
vanuses. Selline on see minu "unenägemine kui kunst".
Ja muidugi ma tean, mis/kes on kõik unenäod ajendanud. Ja üle
kõige veendumus, et mulle pigem meeldib oma unenägusi näha, halbu
unenägusi peaaegu, et ei esinegi ning seega olen oma
unenägemisharjutustega täiesti nõus ja ilmselt näen und nii kaua
kui elangi...
Kuid
üle kõige lasub see tohutu saladus see grandioosne vale, et unenäod
olevat midagi tühist. Harilikult, kui üldse midagi, arvatakse lääne
tsivilisatsiooni vältel siis pidavat olema unenäod oma loomult
midagi pea instinktiivset või nt. mingite alateadvuslike protsesside
heiastused (täpsustamata, mis on "alateadvus", S. Freud,
jne). Kuid juba sajandeid on lasunud unenägemisel see äärmine
salastatus, mitte keegi, kõigist loetud autoritest kui ei teagi,
seda lihtsat saladust, et: "NAISED TEEVAD UNENÄGUSI!"
-- See on täiesti tõsi ja see on olnud nii kogu kirjutatud ja
kirjutamata ajaloo vältel, sellest hoolimata, mida kõik need kunagi
elanud miljardid hinged oma unenägudest kunaski arvasid. Naised
teevad unenägusi, see lihtne ja selge ja range fakt. Harilikult on
need eakamad, elukogenud prouad, kes millaski kunagi on selle kunsti
selgeks õppinud. Ja nõnda kogu ajaloo vältel on naised teinud
unenägusi, kõikides kohtades, maadel ja riikides ja eri aegadel,
kuni tänapäevani välja. Mäherdune salastatus seda kõike
ümbritseb, vähemalt aastakümneid ja isegi sajandeid ja
mileeniumegi on see olnud ülimalt rangelt salastatud, et justnimelt
need naised unenägusi teevad. See ei pidavat isegi keeruline olema,
on lihtne projetseerida magava inimise ajusse mingeid unenäolise
kujutisi. Ja kunagi kogu lääneliku tsivilisatsiooni ajaloos pole
keegi kirjutanud midagi sellest nii lihtsast faktist, et: need on
naised, kes teevad unenägusi...! JA nõnda on see olnud kogu ajaloo
vältel ja jääbki alatiseks olema. Mõned inimesed on elanud oma
elu veel tänapäevalgi seda lihtsat fakti teadmata. Nõnda on
ometigi elanud miljardid ajaloo vältel elanud inimesed. EI ole
unenäod ei ended ega vihjed või mingite jumaluste ega vaimude
läkitused. Tavalised naised (eakamad, pädevamad, viimistletumad) on
need kes teevad oma fantastilisi ja pööraseid ja üldse
kõikvõimalikke unenägusi. (Isegi mina pole seda veel kirjutanud
eriti, salastatus lasub ka paregusel kirjakohal, kuid minule on
vahest lubatud, vahest isegi määratud see "saladus"
avalikuks teha).
"UNENÄGEMINE
KUI KUNST". -- Seda see
tõesti ka on, unenägemine on mingi "kujutleva kunsti"
alamliik. Täiesti individuaalne ja suuresti varieeruv kunsti liik
kui selline. Peamiseks ongi unenägemise puhul näivalt rõhu
asetamine kellegi konkreetse isiku mälule. Enamik minu unenägudest
on minu isikliku mäluga seoses, ja järelikult ei ole seda ka,
kuivõrd need on naised kes teevad neid minu unenägusi. Neil peab
siis olema täielik ettekujutlus, teadmised ja jagatud mälu minu
nooremast east ja on ka. Jagatud mälu, minu välja-uuritud mälu,
minu mälu on siis mõneti isegi ka kellegi teiste mälu. Paljud mu
ulmad on kujutanud endast lapsepõlve, nooruse aegu ja arvamusi,
kohti ja isikuid. Kuid isegi unes olen ma alati vait olnud, pole mul
kombes "unes rääkida" olnud. Seega ei ole need
minu puhul mitte niivõrd "unes nähtud näod", kui
just mäluga ja konkreetsete kohtadega seotud mälestuspildid. Vahel
muidu majesteetilikud ja fantaasiaküllased draamad, mis ületavad
tavalise kujutlusvõime piire. Unenägudel on oma loogika, oma
seesmine ülesehitus ja oma absurdsedki mõõtmed. Peamised
unenäolised kohad on olnud lapspõlve kodud, kohad kus olen noorena
viibinud (Maidla, Sobli, Vanemuise tn. Ja hiljem ka Kalda, siin,
ja Valdeku tn.). Kuid on palju olnud ka väljamaa linnud, seoses
minu kunagise reismistega, mägesid, hooneid üldse ja ka korduvaid
unenäolisi pilte. Ja muidugi neidusid ja preilisi, see "unehaldjate
magatmine" oli kunagi (eelmise sajandi viimaste aastate
öödel) nii tavaline ja samas nii erakordselt huvitav, et arvasin
selle olevat isegi tähtsama kui tegelikud paarisuhted seda ilmselt
oleks olla võinud. Väga palju olen näinud veetlevaid preilisi ja
neiusi oma unenägudes (kuid nt. "prouasi" mitte eriti?)
ja need on kujutatud nii kummastavalt huvitaval moel, et näib
tõesti, et tegu on otse "võõrliigiga". Kuivõrd
unenägusi teevad naised, on see nägemus tüdrukutest olnud alati
väga kummaline ja muidugi äärmiselt haarav kõigit olnud ...!
Unenägemine
on siis mingi inimteadvuse osa mõjutamine uneägude ajal (eakamate)
prouade poolt. Kunagi, kogu lääneliku tsivilisatsioonia ajaloos,
pole sellest avalikult ei räägitud ega kirjutatud. Ilmselt kogu
Gloobuse ajaloos on see olnud ülimaltki hästivarjatud saladus.
Vahest vaid viimased aastakümned, siin Eestis on olnud see paljudele
teada saladus. Kuid eri maakera paikades ja kõigil aegadel ja
miljardite kunagi elanud hingede jaoks aegade algusest peale ei olnud
teada see hästivarjatud saladus, et: "naised teevad
unenägusi"! Kummaline salastatus, sellega seotud
võimutunne ja varjatumad taotlused jäävad suuresti varjatuks ka
minu endagi jaoks. Kuni 25. eluaastani ei teadnud ju mina ka seda, et
mõned prouad on psühoologia valdkonnas niivõrd pädevad, et võivad
unenägusi projetseerida magava iniese ajusse. Oli aimatav, et need
unenäod olid "tehtud", kuid otseselt selle peale kuni 25.
eluaastani nagu ei mõelnud. MIDA väidetud on? -- Et und nägev
inimene magab sügavamalt ja puhukab enda paremini välja. Et unenäod
on teismelistel näiteks kui "silma peal hoidmiseks",
ilma nende elu ja saatust ära rikkumata. Kahtlemata on unenäod
normaalse inimteadvuse osa, unenägusi on alati nähtud ja jäädaksegi
nägema. Ilmselt iga rahvuse ja etnose naised oskavad noid unenägusi
kujundada. Minul isiklikult pole (hoolimata väljamaal elamisest
ja "kohalikest" võõrastest naistest nagu venelannad ja
soomlannad) olnud kordagi n-ö "võõrkeelseid"
unenägusi. Minu unenägemist näib iselommustavat seotud
individuaalse mäluga ja sellega seonduvate kohtadega ja sündmuste
ja tegelastega. Muidugi on enamikus tegemist fantaasiaküllaste
nägemustega. Erilisteks saavutusteks tuleb lugeda, nende unenägude
kvantiteeti ja kvaliteeti. Olen siis 3. dekaadi unenägusi näinud
pea igal ööl. "Liiga palju unenägusi?", -- on
väidetud, kuid minul pole uneaja nõnda sisustamise vastu olnud
midagi, halbu unenägusi on vaid paar kroda aastas umbes. On olnud
vägagi erilisi ja stiilseid ulmasi. Castaneda poolt mainitud
Mehhiko indiaanlannade stiilis vähem. Olen näinud/tundnud end
magamas ja pea iga päev suudan eristada uinumise hetke, mis nagu
ärkaminegi on vägagi meeldiv. (Muide ka Castaneda ja nt "Tiibeti
mungad" ei ole unenägudest midagi konkreetset ja tõelevastavat
nagu teadnud). Huvitav, mis saaks siis kui see saladus, et
"naised on need kes ulmasi teevad" suures ulatuses
(internetis, nt eesti ja inglise keeles) otsekui "avalikustada
(isegi oma õige nime all...? Esialgu olen üsna vähe kirjutanud
endalegi unenägudest avameelselt). Siinse kirjutamise avameelne ja
kindlakujuline laad aga nõudis seda tuntaval kombel. Vahest on
unenäod ka minu jaoks kui ülim tipp ja suurim saavutus esoteerika
valdkonnas?! Kuid unenägusi näen veel kaua, pea igal ööl, ja
paljude dekaadide jooksul...!
____________________________________________
18.
10.´012.
Ja
nüüd kirjutades siis viimast korda selle kahe viimase aasta
kirjutisest, esimesest omatolisest, mis kirjeldaks kui "nõidust",
isikliku elu kummalisi juhtumisi, "nõia elu", seda
kõike, mis nõnda kummaliselt ja juhuslikult ja samas määramatult
ja vältimatult kujunenud on...! -- See on selle 2 viimase aasta
kirjutise viimane kirjakoht, sellega lõpetan selle kirjutise. See
oli selle (ikka veel) uue sajandi esimene kirjutis, mis
kirjeldas elulugu (ja mitte ainult!), -- elulugu mingis
erilises rakurisis, mingi täiesti erilise vaatenurga alt vaadelduna.
See sai alguse lapsepõlve kirjeldamisest, sisi järgnesid need "Nõia
õpiaastad", seiklused mujal, välismaal, nii eelmisel kui
ka sel uuel sajandil. Kirjeldatud oli erilisi aastaid (nt 1996 ja
2004); kirjeldatud sai kõike erilist, mis nõnda, pealiskaudsel
esmapilgul kui minu elust, seni elatud elust, erineva ja erakordsena
kui esile terendus. See oli üks kummaline jutustus, seni elatud
elust, kummaline nagu mingi muinasjutt, -- "võluri
lapsepõlv", "nõia õpiaastad", "kodukootud
müstika", jne. See oli mingis huvitavas võtmes kirjutatud
esimene katse oma elulugu kui üles tähendada, ja see esimene kord
piirdus siis kirjutistega noil kahel viimasle suvel ja sügisel. KUID
tänane lõpetav kirjutis on muidugi "unenägemisest kui
kunstist". Nõnda lõppeb ka see esimene kirjutis oma
kummalisest elust, just unenägemisega, ulmadega ja kõige sellega
seonduvaga... KA mina, nagu ka mu "vaimne mentor"
CARLOS CASTANEDA, pean lõpetama
(oma seekordse kirjutise) just unenägude ja ulmadega seoses.
Sellega lõpetas ka CC/DJ-õpetuslik aines. See on kui esmane ja
viimane müstika see unenägudega seotud olev. Sellega algab kogu
müstika, vahest ongi see esoteerilise müstika piirijoon, esmane ja
viimne müstika, see kõik, mis olen unes näinud juba 3. dekaadi
jooksul...? See on ka minu eluloolise müstika algus ja lõpp, see
kõige esmasem, mida lihtsalt kui unes juba nähakse... Vahest
ongi see kogu inmliku esoteerika kõrgeim lagi ja sügavaim põhi
üldsegi?!
See
on selle (2 aastase) kirjutise viimane sissekanne. Kunagi hiljem,
vahest aastaid hiljem (?) kirjutan taas midagi taolist, kuid siis
juba eirneval kombel. JA selle ülevaate enda eluloost, põgusa
ülevaate, kummalises rakurisis ja vaatenurgas nähtud ülevaate pean
minagi lõpetama selle põhilise müstika ja esoteerikaga nagu
unenäod. Nagu ka Castaneda lõpetas oma elutöö ja ja
oma mõjuka loomingu. -- Selle kõige esmaseima ja primaarsema
müstikaga seoses nagu seda unenäod endast kujutavad... Juba 30
aastat olen näinud neid unenägusi, varasest noorusest kuni viimase
ööni välja. Juba 3 dekaadi olen näinud ulmasi pea igal ööl. JA
tõsi ta on ja see on rangelt võttes ilmne ja isenedast-mõsitetav
fakt, -- "need on naised, kes teevad neid unenägusi".
Need prouad on ulmasi teinud juba iidsetest aegadest saadik, ulmad
olid naiste tehtud juba antiikajal ja muinasajal. Vahest peitub
selles vihje, mida kujutab kogu see minu elu lapsepõlvest (kui
"võluri lapsepõlvest") ja järgnevatest ("nõia")
õpiaastatest siianigi välja. See on kummaline tõesti kogu see
inimelu, kui juba unenäod on midagi nii "lihtsalt tehtut"
ja mingit tegelikku müstikat nagu ei leidugi, vähemalt mitte
unenägudes...? KUID ometigi on midagi, mida olen kogenud läbi kogu
elu, olgu see siis (CC/DJ järgi) midagi abstraktset, nagu Vaim,
mingi mõju, mingi suunav jõud ja midagi, mis kujudnab kõik elus ja
ja isegi unenägusi kujundavate naistegi elus. See midagi on kõige
olulisem üldse, see "Vaim", see miski,
määrtalematu miski, on midagi, mis suunab igat sammu, (olgugi
kasvõi naiste primitiivse esoteerikaga seoses). On midagi, mis
on üle kogu sellest argisest (ja igaöisest!) müstikast, midagi,
mis suunab, ja mida vaid järgida on võimalik. Midagi, millele vaid
kuuletuda on võimalik, see tabamatu ja määratlematu miski, mis
kujundab igat sammu elus, igat otsust ja elu suunda tervikuna...! See
on see määratlematu miski, mida lihstalt kaotada kunagi ei tohi,
ilma milleta millelgi mõtet enam oleks. See miski on üle kogu
selle argise müstika, et "naised teevad unenägusi",
jms. Midagi peab olema, millest juhinduda, kui isegi kogu elu on
kujunenud juhuslikult ja kogu see (eri relgioonide) ülim müstika
kujutab endast vaid argiseid banaalsusi...
Nõnda
ma lõpetan tänasel (oktoobri 2012 keskpaiga) õhtul seda kirjutist,
mida olen kirjutanud juba kahel aastal. JA lõpetan samuti nagu minu
"vaimsed mentorid" (CC/DJ), lõpetades selle
tsükli samuti unenägudest kirjutades... Ilmselt see on peamine, mis
seostub müstikaga enamiku tarvis eluks ajaks. Müstika, midagi
seletamatut, mis kujundab hingede elusi hällist hauani, midagi mis
kujundab iga öö seletamatuid ulmasi ja kogu elu tervikuna, elu
suunda ja üldist mõtet. Kuid see on juba läbitud etapp minu elus,
see viimase dekaadi uudsus, et "naised on need, kes teevad
unenägusi", on alati teinud ja jäävad alati tegema. Seda
"fakti" olen teadnud juba dekaad. Ja kõike seonduvat ja
järleduvat sellest seigast. Kuidas on see, mida nimetatakse
inimeluks nii otseselt selle feminiinse faktoriga seotud. JA mis on
see, mis seda ületab rohkem kui soov ja "tahe" ja aimdus
ja tunne. Mis on see määrtalematu miski mis ületab inimliku
(sooliselt graduleeritud) elu tühised ja banaalsed argised (ja
igaöised) müstifitseeritud dententsid. Sest midagi peab olema, üle
kogu selle inimliku tühisuse ja midagi ka on, üle kõige, kõige
kohal terendumas. Ilma milleta poleks ju millegil mõtet. See on see
määratlematu ja tabamatu miski, mis on kujundanud kõikide
religioonide olemust ja sisu kõikidel ajastutel ja eri paigus. Kõike
seda, mida nimetatakse "salateamisteks" ja "esoteerikaks".
Seda nimetut ja tabamatut "miskit", mis kui
inimsusele lootust annab, edasi sunnib uurima ja avastama ja kulgema;
ilma milleta millegil mõtet ega eesmärki ega tulevikku ei oleks. EI
saa olla nõnda lihtlabane kogu see "esoteeriline müstika",
et lihstalt on mingid "feminiinsed tegelased", eks
kujundavad (ja paljundavad) seda inimsust ajast aega ja isegi mingi
nii tühine ja tähtusetu seik, et nood feminiinsuse esindajad
"teevad unenägusi" ja kujundavad pea kõik selle
"argise hallusega" seoes; isegi see tõik ei peaks
tähendama, et uurival inmvaimul pole kunagi mingit mõtet olnudki.
Kuid selle "inimese vaimu" uurimisel on kaalukad
traditsioonid, seda on üritatud ja proovitud inimsuse kõikidel
aegadel ja vägagi eirnevates kohtades. ON siiski olemas midagi, mis
olemisele üldse mingi mõtte annab, mingi üldiseima eesmärgi,
sihitunnetuse ja lõppotstarbe ja sihi. Muidu oleks kõik
feminiinselt mõttetu loomalikkus (zoloogia, botaanika, "putukate
elu"). SEEGA on siis heameel tõdeda siiski, et ei piirdu
vaid mõttetusega ja on midagi, mille poole pürgida. JA seda kõike
ma siin eelnevalt (2. viimase aasta jooksul) kirjeldada püüdsingi.
Loodetavasti oli see kirjutis piisavalt õnnestunult, et seda ise
kunagi tulevikus lugeda...?!
____________________________________
"The
Cyborg". -- "Meremaa võlur."
Epiloog.
„The
Hosting of the Sidhe“.
The
host is riding from Knocknarea
And
over the grave of Clooth-na-Bare;
Caoilte
tossing his burning hair,
And
Niamh calling Away, come away:
Empty
your heart of its mortal dream.
The
winds awaken, the leaves whirl round,
Our
cheeks are pale, our hair is unbound,
Our
breast are heaving, our eyes are agleam,
Our
arms are waving, our lips are apart;
And
if any gaze on our rushing band,
We
gome between him and the deed of is hand,
We
come between him and the hope of his heart.
The
host is rushing `twixt night and day,
And
where is there hope or deed as fair?
Caoilte
tossing his burning hair,
And
Niamh calling Away, come away.
William
Butler Yeats. [1899]12
(02.
12. 2016. )
Kirjutades
siia siis aastaid hiljem, ligi 4.-5. aastat hiljem. See oli eriline
kirjakoht, kunagi seda siis toona kirjutades polnud veel aimugi, et
selle ka kunagi avaldan. KUID: kõigepealt tuleb määratleda žanr,
-- milleks oleks siis midagi humoorikat ehk siis: kogu see kirjutis
on kui humoresk. Midagi följetonistlikus laadis kirja-pandut, kunagi
ammusel ajal. See kirjutis on nii humoristlikus mõõtmeis kirjutatud
humoresk, kui ka midagi koomlisest kirjanduslikust žanrist.
Piirnevad seosed on nii nn. - "teadusliku fantastikaga" (=
"sience fiction", SF); kui ka ufoloogiaga seoses (ise olen
selles vallas täielik skeptik, vaadeldes nn. -- "ufoloogiat"
kui midagi inim-psühholoogiale omast läbi aastatuhandete); kuid on
seoseid selles kirjutises ka šamanismiga (eriti just C. Castaneda
loominguga). SEEGA: see oli, nagu pealkirigi ütleb, vaid üks
"pamflett" (s-t = "pilkekiri"); ja ei muud
enamat. Avaldasin selle ühes oma pseudonüümiga blogis (Matthias
von Lybeck) lihtsalt naljaviluks. Et oleks üldse midagi avaldada
(see kirjutis on 4. blogis muidugi juba 85. kirjutis, enamik on olnud
filosoofiast, on ka kirjanikest ja ka u. 6. autori tõlkeid). KUID
mida mõtlen selle pealkirjastsue all nagu (Hispaania k.) "El
BRUJO"? -- See on peamiselt olnud seotud just C. Castaneda nn
"nõia-raamatutega", millede lugemiseks on jagunud huvi
juba dekaade (alates ´93-st aastast). JA kõik seonduv, mis nende
raamatutega on seondunud. JA see kogu ülaltoodud tekst, mis näib
seonduvat, on lihtsalt naljaviluks kirja pandud, aastaid tagasi. Võib
ju kirjutada mida iganes, humoristlikus ja följetonistlikus stiilis,
otsekui midagi fantaasiaküllast, seega siis: eelnev tekst oli vaid
humoresk ehk siis pamflett. Midagi tõsiselt võetavat seal ei olnud,
nii, et ei tasu ka tõsiselt võtta eelnenut... JA see (ala-)pealkiri
nagu "The
Cyborg",
on lihtsalt täielk nali, ei midagi enamat. (Või
kuidas teie arvate...?)
Ei ole mul mingit seost mõtteis mõlkunud selle pealkirjastsuega
seoses, ega hakka vist olema ka...?
(03.12.´016).
Kirjutades
siis tänasel päeval viimast korda siia ammusesse kirjutisse
(kirjutatud sisuliselt 4-5 aastat tagasi). JA kirjutades midagi
erilist, siinse alapealkirjastuse nagu `The Cyborg`
raamidesse. Kui Teie, minu võimalikud lugejad, olete suvatsenud
selle kirjutise läbi lugeda, olete ilmselt imestunud või suisa
hämmingus. See kirjutis on juba 85. kirjutis mul oma (4.) blogis
avaldada. JA ometigi on enamik noist kirjutistest olnud peamiselt
filosoofiast (ja ka kirjandusest). JA nüüd siis midagi sellist?!
Kuid päevad mööduvad ja aastad mööduvad ja midagi võib ju ka
avalikustada? See kirjutis oli siis alguse saanud mingist "võluri
lapsepõlvest" (midagi infantiilset ilmselt); ja siis veel
midagi jaburamat nagu "nõia õpi-aastad". Ja järjest
jaburamaks see (rõhutatult huumoriküllane fantastiline humoresk)
siis muutus, midagi nagu "nõia rännuaastad". ETC! Midagi
ammu (ainult endale mõeldut) siin viimast korda kirjutades (ja
esimest korda avaldades, pseudonüümi all). SEEGA: lugege ja
imestage, mis üks kunagine filosoofia-huviline on siin kokku
kirjutanud...? Ammune tekst ja see oli vaid naljaviluks kirjutatud,
kui fantastika või huumori valdkonda kuuluv kirjutis. (JA avaldan
ainult ühe korra ja pseudonüümi all!). KUID: midagi eriskummalist
siit ju läbi kumab, midagi, millele võite mõelda nii unes kui
ilmsi... Midagi kummalist siin läbi ilmselt kõlab, midagi, mida
poleks noores eas osanud isegi unes näha...? JA ometigi, nagu
öeldakse, elu õpetab. -- "Kolme mälestumärgi lugu"?
-- Mitte tõsiselt võtta, lihtsalt juhuslike kokkusattumuste jada,
pelgalt. JA siis see väide, et "naised teevad unenägusi"?
-- Uskuge või ei, aga öeldakse ju, et "The Woman makes
Dreams" ("Die Frauen machen Träume")?! = "Naised
teevad unistusi"?! -- JA just täna, esimest korda elu jooksul
likesin tetavat tähtsat nina nagu "Piilupart
Donald"... (Muide, mul siin naaberpalatis pidi olema kaks
Napoleoni ja üks Vene tsaar ja üks Rooma keiser?! Teistes palatites
on paar paavsti ja vist ka üks Muumitroll ja pidi ka mingeid
Miki-Hiiri siin olema?!) -- Nii, et võtta seda kõike (siin
kirjutatut) justnimelt koomilises võtmes/mõttes. Lihtsalt
naljaviluks kirjapandud humoristlik fantastika, eliks siis humoresk.
Ei huvitagi kommentaarid ega tagsiside. Kuid teadke, et peale selle
kirjutamise lugemist Te enam kunagi oma noorpõlve unenägusi ei näe
kunagi...? (Kuna: "naised teevad unenägusi",
ometigi, nii arvavad ju tuhanded "eesti-maalased").
Peale selle kirjutise nende ridadeni jõudmist ei näe Te enam kunagi
oma noore-ea unenägusi, see on täitsa kindel. Bien dormi? Grüss
Gott!
____________________________________
„An
Irish Airman Foresees His Death“.
I
know that I shall meet my fate
Somewhere
among the clouds above;
Those
that I fight I do not hate,
Those
that I guard I do not love;
My
country is Kiltartan Cross,
My
countrymen Kiltartan´s poor,
No
likely end could bring them loss
Or
leave them happier than before.
Nor
law, nor duty bade me fight,
Nor
public men, nor cheering crowds,
A
lonley impulse of delight
Drove
to this tumult in the clouds;
I
balanced all, brought all to mind,
The
years to come seemed waste of breath,
A
waste of breath the years behind
In
balance with this life, this death.
William
Butler Yeats.
[1919]13
1
-- 21.
09. 2018. --
Minu sügisene nimepäev, --
MADISEPÄEV!
-- See järgnev on siis ammune kirjutis, kirjutatud kunagi väga
ammu. Ja žanriks on muidugi n-ö "ulmekirjandus". Ja seda
kirjutist tuleks lugeda rõhutatult iroonilises ja skeptilises
võtmes. See on nagu paflett (= "pilkekiri") ja följenton
(= "naljakiri"). -- JA see on avaldatud humoristlikus
stiilis. Sest mida peaksid endast kujutama need alapealkirjastused
magu: "Võluri
lapsepõlv" & "Nõia õpiaastad" & "Nõia
rännuaastad" & "Seiklused mujal" & "Kolme
mälestusmärgi lugu" & "Unenägemine kui kunst"
& "Epiloog" & "The Cyborg".
-- ??? -- See
on üks ammune kirjutis, mis on kunagi siis kirjutatud pelgalt
naljaviluks. -- Žanriks olgu siis määratledtud ulmekirjandus
(või: "koomiline ilukirjadus"?). JA lugeda seda
rõhutatult iroonilises ja skeptilises võtmes. Naljaga pooleks?
KUID: keda huvitab mõnetine tagasiside, siis kõikvõimalikum
vähegi mõtestatud kriitika ja täiendusettepanekud, kommentaarid,
etc! on vägagi oodatud minu e-mailile nagu:
lybeck14@gmail.com
2
William Butler Yeats: „Luulet“.
Tallinn, 1990. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Tõlkinud: Ants Oras
ja Märt Väljataga. Lk.: 5- 157. (Järelsõna: Ants Oras:
„Müstilise roosi poeet. W. B. Yeatsi (1865-1939) mälestuseks.“)
Lühendatult ajakirjast „Looming“ nr. 5, 1939.)) [C: „The
Collected Poems of W. B. Yeats.“ „The Macmillan Company“, New
York, 1961.] {Antud luuletuse tõlge, M. Väljataga, lk. 10-11.:}
„Pajude
alleel“.
Kord
armsamaga kokku sain pajude alleel;
Ta
lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta
ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid
olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.
Kord
armsamaga seisin luhal ääres jõe,
Mu
õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta
ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid
olin noor ja rumal – on nutt mul varuks nüüd.
3
-- 19.
11. 2016 --
See kirjutis ei olnud seda kirjutades mõeldud avaldamiseks. Kuid
täna mõtelsin, et vahest siiski? Kirjutatud siis 2011 & 2012
aasta suvedel. Seega ligi 4-5 aastat tagasi. Kirjutades küll
avaldamise peale ei mõelnud. Kuid aastad mööduvad ja vanust
tuleb järjest juurde. JA nagu ei huvitagi, mis kommentaarid
tulevad, kuigi need oleks teretulnud. See on nagu isiklik elulugu,
mingis võtmes. Nagu seostub sellega nii kogu inimpsühholoogia kui
ka šamanism (Carlso Castaneda "nõia-raamatud"). JA on
tõesti midagi kummalist selles kõiges....? (Sellest see pealkirgi:
"The Cyborg".)
Oleks juba ette huvitav teada, Teie, minu võimalikud tulevased
lugejad, mida Te mõtelete, kui selle kirjutise läbi loete. Kas
ikka avaldada see kirjutis või ei...? -- Pole veel otsustanud, kuid
ilmselt avaldan. Elu möödub ju nii kähku ja mis siin ikka
salatseda....? Kõik-mõeldavad kommentaarid ja arvamusavaldused on
teretulnud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu:
lybeck14@gmail.com
[On
plaanis selle kirjutise kokkuvõtted avaldada ka minu 12 ooo
vaatajale/lugejale Gloobuse 1oo riigist, las imestavad.] --
"Ce
la vie"...!
4
W. B.
Yeats.
Ibid.
Lk.: 106-107. [Järgnev siis ka Eesti keelne tõlge. Next is
Estonian Language Translation. Seuravaa on Viron kielinen tulkaus.
Nähste ist Estnische Übersetzung. ]
„Esimene
armastus“.
Kui
sõudev kuu ta pärit näis
Ilu
julmast perest,
Ent
viisist, kuis ta punastas,
Ja
kõnnakust ja terest
Ma
arvasin, et temaski
On
süda lihast-verest.
Kuid
kord mu käsi leidis, et
Tal
kivi peitis põu;
Sest
ajast luhta läinud on
Mul
iga peetud nõu,
Sest
kaotand käed, mis katsund kuud,
Kuutõbisena
jõu.
Ta
naeris ja see võlus mind
Ja
tegi tolaks mu,
Kel
iga lause, iga samm
On
sama mõttetu
Kui
tähtede tants taeva lael,
Siis
kui ilmub kuu.
5
W. B. Yeats.
Ibid.
Lk.:
96-97. [Tõlge on järgnev:]
„Sümbolid“.
Kelltaorn
kesk tormipöörist,
Pime
tirib kellenöörist.
Mõõk,
mis kõiketapvas väes,
Püsib
roitva lolli käes.
Mõõgatupel
kuldne tikand,
Ilu
ja loll on ühte hakand.
„Meru“.
Tsivilisatsioonile
on tihkelt ümber veetud
Kombe
ja illusoorse rahu kest,
Kuid
inimene mõtlema on neetud
Ja
ei lakka, hoolimata hirmudest,
End
õgimast läbi sajandite jada,
Õgimast,
mässamast, lõhkumast ja loomast.
Et
lõpuks lohutut reaalsust tunnetada:
Mis
on Egiptusest ja Kreekast saand? Mis Roomast?
Erakud
Meru ja Everesti mäel,
Kes
lummemattunud koopais palvust peavad
Või
külma pelgamata ihuväel
Kesköises
tuisus mõtisklevad, teavad,
Et
päev toob öö, et enne koidusära
Ta
hiilgus ja ta au on hajund ära.
7
W. B. Yeats.
Ibid.
Lk.: 78-79.
„Õpetlased“.
Nood
kiilaspead, kel unund patud,
Auväärsed,
vanad, õpetatud,
Nüüd
toimetavad iga rida
Noist
kauneist luuletustest, mida
Noormehed
ärkvel öödel löid,
Et
võita daami poolehoid.
Nad
köhivad pedantselt tinti,
nad
kulutavad vaibalinti,
Nad
liiguvad üksteise seas,
Neil
kõigil samad mõtted peas.
Mis
oleks siis neil leierdada,
Catull
kui käinuks sama rada?
8
02.12.
2016.
-- Kirjutades siia selle žanri määratluseks kui koomiline
humoresk. Mitte midagi tõsiselt-võetavat. Lihtsalt naljaviluks
kirjutatud kirjutis. Piirnevad seosed tõesti komöödia, teadusliku
fantastikaga (SF) ja muidugi ka ufoloogia ja šamanism. Tähendab:
midagi naeruväärsemat ei saagi olla?! Mitte mingil juhul
"tõsiselt võtta"! Just for laughs! Es ist nur eines
etwas Lahchens-Wertes! Ainostaan pilaa!
9
W. B. Yeats. Ibid. Lk.:
128-129.
„Valik“.
On
inimarul valida, kas taotab
Ta
täiuslikkust elus või siis töös,
Kui
valib teise, taevamõisa kaotab
Ja
üksinda peab märatsema öös.
Kui
lõpp on lool, siis mis on vaeva jälg?
Õnneks
või mitte, mõned jäljed jäävad:
Jääb
vana nõutus, tühi task ja nälg
Või
öised hingepiinad, tühjad päevad.
10
W. B. Yeats. Ibid.
Lk.: 130-131.
„Mis
sest?“
Ta
sõbrad ütlesid ju koolis,
Et
küllap kuulus mees saab tast;
Ta
alati häist kombeist hoolis
JA
hoolsalt oma saatust voolis;
„Mis
sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“
Ta
vastu elu polnud paha,
Ta
peagi teenis värssidest
Heaks
äraelamiseks raha,
Ei
jätnud teda sõbrad maha;
„Mis
sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“
Kõik
täide läks, mis ihkas hing:
Hea
naine ja paar lapsukest,
Aed,
puud ja põõsad, maja ning
Seal
koos käiv meeldiv vestlusring;
„Mis
sest?“ laulis Plato vaim. „Mis sest?“
Kui
kätte jõudis raugavanus,
Ta
ütles: „Rääkige mu tööst
Kadedad
lollid halvakspanus;
Must
siiski jääb auväärne panus.“
Vaim
laulis valjemalt: „Mis sest?“
11
W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 102-103. [Järgnev on siis Eesti
keelne tõlge:]
„Ratas“.
Me
talvel igatseme maid
Ja
mais, et suvi tuleks varem;
Kui
hekid täis on ritsikaid,
Me
õhkame, et talv on parem;
Kuid
saabudes see samavõrd --
Sest
pole kevadet – teeb viha.
Ju
me ei tea, et see, mis verd
Meil
kiusab, on vaid hauaiha.
12
W. B. Yeats. Ibid. Lk.: 26-27.
„Sidhe
väesalk“.
Väesalk
on kaudu Knocknarea
Ja
Clooth-na-Bare´i haua teel;
Caoilte
juus on kui tulekeel
Ja
Niamh kutsub: „End kaasa sea:
Südamest
viska unelm maine.
Tuuled
on tõusnud ja pillutavad lehti,
Me
palg on kalbe, me juus on lahti,
Me
suu on paokil, rind õõtsub kui laine,
Me
silmad on selgemad laotusest;
Kelle
pilgu ette on jäänud me sööst,
Selle
jätame ilma ta kätetööst,
Selle
jätame ilma ta lootustest.“
Päevad
ja ööd kestab ratsude lend,
Ja
kus lootus või tegu on puhtamad veel?
Caoilte
juus on kui tuelkeel
Ja
Niamh kutsub: „Sea kaasa end!“
13
W. B. Yeats. Ibid. [Antud luuletuse, M. Väljataga tõlge, on
järgmine, lk. : 84-85.]
„Iiri
sõjalendur aimab ette oma surma“.
Ma
tean, mu saatus tabab mind
Kord
kohal kõrge pilverea,
Ei
vihka vaenlasi mu rind,
Ei
kalliks kaitstavaid ma pea;
Kiltartan
on mu kodukurm,
Üks
puruvaene kant on see,
Ei
teda kurvasta mu surm,
Ei
rõõmsamaks see teda tee.
Ei
kannustand mind meelsus truu,
Parteid
või möirgav rahvasumm,
Vadi
pilvekeerisesse mu
Viis
kõrge üksildane lumm.
Kõik
läbi kaalutles mu meel;
Näen
tühjust vaid, kui taha kaen
Ja
tühjus vaid on paistamas eel,
Kui
seda elu, surma vaen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar