SHAKESPEARE. Tsitaadid.

William SHAKESPEARE

William Shakespeare (1564-1616). „Kogutud teosed VII. köites“. (I köide.) „Ajalookroonikad I.“ Tallinn, 1959. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri. („Kuningas John“, „Kuningas Richard II“, „Kuningas Henry IV“ (1. osa), „Kuningas Henry IV“ (2. osa.), „Kuningas Henry V“). Lk.: 7-602.

„Kuningas John“. („King John“).

„...Vaadake,

mis eas on veetlev neiu ja dofään.

Kui lustlik arm peaks ilu otsima,

kust peaks ta leidma Blanche´ist kaunima?

Kui vaga arm peaks voorust otsima,

kust võiks ta leidma Blanche´ist puhtama? (II, 2.) (Lk.: 116.)

„Kuningas Richard II“. („King Richard II“).

„... Te tahe sündigu. Mu trööstiks jääb,

et silm ka võõrsil sama päikest näeb,

et sama kuldne kiir, mis teid siin paitab,

mu pagendustki kaunistada aitab.“ (I, 3.) (Lk.: 186.)

„... Kõik kohad, millel puhkab taeva silm,

on tarkadele õnne sadamaiks.

Su häda sulle seda õpetagu,

et iga häda voorust karastab.“ (I, 3.) (Lk.: 190.)

„... Ei taha ma seda näha... Jumalaga!

Mis sellest saab, on raske ennustada.

Kuid kõveratest radadest on teada,

et ükski jõud ei saa neid õigeks seada.“ (II, 1.) (Lk.: 198.)

„... Ma olen mõtisklenud, kuidas vanglat,

kus elan, võrrelda maailmaga;

kuid et maailm on nõnda rahvarikas,

siin aga ainus olend olen mina,

ei suuda ma; ent siiski murran pead.“ (V, 5.) (Lk.: 247.)

„... eimillekski siis muutun... Kes ka olen,

ei mina ega ükski inimene

jää enne rahule, kui rahu talle

toob olematus... Kuulen muusikat?“ (V, 5.) (Lk.: 248.)

„Kuningas Henry IV“1. osa. („King Henry IV“, 1. part.)

„... Mind märgid tähistasid erakordseks,

ja kogu elu käik on näidanud,

et pole ma lihtinimeste kirjas.“ (III, 1.) (Lk.: 298.)

„... Kuid tõesti väärib austust ta kui mees,

kes palju lugend, salateadustesse

on süvenenud, vapper nagu lõvi

ja imeliselt lahke, sama helde

kui kaevandused Indias... Võin öelda:

ta peab suurt lugu teie tulisusest,

end loomu vastaseltki ohjeldades,

kui vastu räägite; jaa, nii ta on.

Võin vanduda, et pole ilmas teist,

kes, nõnda teda ärritanud, pääseks

tast noomituseta ja ohuta.“ (III, 1.) (Lk.: 302.)

„Kuningas Henry IV“, 2. osa. („King Henry IV“, 2. part.)

„... Oo, uni, magus uni,

sa põetaja, kuis kohutasin sind,

et sa ei taha sulgeda mu lauge

ning unustust mu meeltele ei laota?“ (III, 1.) (Lk.: 386.)

„... On inimeste elukäigus mõnda,

mis möödund aja pahet kajastab;

kes seda märganud on, see ennustada

üldjoontes tabavalt võib neidki asju,

mis sündimata nõrgas algmes veel

ja mille idud ajalaekas on.“ (III, 1.) (Lk.: 388.)

„Kuningas Henry V“. („King Henry V“.)

„... Ja mis on vürstil, mida teistel pole,

kui üksnes hiilgus, kõrge koha hiilgus?

Ja mis sa oled, ebajumal hiilgus?

Mis jumal oledki, kui kannatad

maist valu oma kummardajaist rohkem?“ (IV, 1.) (Lk.: 497.)

„... Mu keel on konarlik, nõbu, ja mu esinemine pole sile; kuna mul polnud seega abiks ei meelituse häält ega meelituse vaimugi, siis ei suuda ma ta ette manada armastuse vaimu nõnda, et see ilmuks oma tõelisel kujul.“ (V, 2.) (Lk.: 530.)

___________________________________

William Shakespeare: „Kogutud teosed VII köites“. „Komöödiad II.“ (IV köide). Tallinn, 1960. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri. („Veneetsia kaupmees.“ „Palju kära ei millestki.“ „Nagu teile meeldib.“ „Kahteistkümnes öö.“ „Troilus ja Cressida.“ „Lõpp hea, kõik hea.“ „Mõõt mõõdu vastu.“). Lk.: 7- 728.

Georg Meri: „Shakespeare`i komöödia ühiskonna peeglina.“

„Terviklikust vaatest komöödialoomingule ollakse alles kaugel. /---/ Kas on aga neid paremini mõistetud?“ (Lk.: 7.)

„... lähtub staatilisest, stabiilseks tardunud ühiskonnast, mille kõlbelist normi on rikkunud komöödia keskne tegelane; kui see on paljastatud, siis on kord majas, ajutine häire likvideeritud ja normaalne olukord taastatud.“ (Lk.: 8.)

„Kuid olgu üksiktegelane kuitahes ilmekas, teose kunstiväärtust ei määra tema üksi, vaid see, millisel tasemel autor on suutnud teostada oma üldisi ideelis-kunstilisi taotlusi.“ (Lk.: 9.)

„...-- sellepärast, et teda olevat kibestanud mitmesugused meile tundmatuks jäänud traagilised kogemused isiklikus elus.“ (Lk.: 10.)

„... süvenes vastuolu humanistliku kangelase ja ühiskonnast irdunud individualistlike omavolitsejate vahel.“ (Lk.: 11.)

„Kui loeme „päikesepaistelisteks“ hüütud komöödiaid, kütkestavad värssteksti väljapaistvamad kohad oma musikaalsusega. /---/ ... armastuse mõjul, milles vallanduvad ja küpsevad inimese õilsamad omadused...“ (Lk.: 14.)

_____________________________________

„Veneetsia kaupmees.“

„GRATIANO: „Oraakel olen,

kui avan suu, kõik jäägu vait kui hiired!““ (I, 1.) (Lk.: 23.)

„PORTIA: Elagu ma kasvõi Sibylla vanuseks, suren ikka niisam karskena kui Diana, kui mind ei võta naiseks isa testamendis ettenähtud korras. Olen rõõmus, et see kosilaste partii on nii mõistlik, sest nende hulgas pole ühtegi, kelle eemalolekut ma ei ihkaks.“ (I, 2.) (Lk.: 26.)

„PORTIA: Ei juhi mind mu valikus üksipäinis

mu peenetundelised neitsisilmad:

see loosimäng, mis on mu saatuseks,

mult võtab valimise õiguse.“ (II, 1.) (Lk.: 34.)

„JESSICA: Mul kahju on, et isa juurest lahkud.

Me maja on ju põrgu: igavust

sa pelatasid siit kui lustlik tont.

Kuid ela hästi!“ (II, 3.) (Lk.: 41.)

„SHYLOCK: -- Jessica,

sa mine majja, ma vist tulen kohe.

Tee, nagu käskisin, kõik uksed sule!

Kui lukk on ees, siis vara püsib sees, --

peab meeles iga kokkuhoidlik mees.“ (II, 5.) (Lk.: 44.)

„LORENZO: Te needke mind, kuid teda armastan,

sest ta on tark, kui temas ma ei eksi,

ja ta on ilus, kui mu silm ei peta,

ja ta on truu, sest nii ta näitab end;

ja niisiis olles ilus, tark ja truu,

mu kindlas südames ta saagu koht!“ (II, 6.) (Lk.: 46.)

„MAROKO PRINTS: See esimene, kullast, kannab kirja:
„Kes valib mind, see saab, mis paljud ihkavad.“

See teine, hõbedast, näib tõotavat:

„Kes valib mind, see saab, mis ise väärib ta.“

Kuid kolmas, tinast, jõhkralt hoiatab:

„Kes valib mind, see peab kõik mängu panema.“

Kust teada saan, et valin õieti?“ (II, 7.) (Lk.: 47.)

„MAROKO PRINTS: „Kõik, mis hiilgab, pole kuld,

tihti kuuled tüdinult.

Neid, kes elu lootsid mult,

vagalasöödaks muudab muld

ka kuldkirstu suletult.

Poleks üksnes arutult

julgust sul, vaid vaimutuld,

sa ei eksiks mannetult.

Nii näed kosje külmunult.““ (II, 7.) (Lk.: 48.)

„ARGOONIA PRINTS: „Märka seda, --

vii ükskõik mis naine sängi,

sinu peaks siitpeale jäängi!

Lahku siit ja mujal mängi!“

PORTIA: Koiliblika on küünal kõrvetanud!

Oo, tarku narre küll! Nad valides

on arust ilma oma tarkuses.“ (II, 9.) (Lk.: 52.)

„PORTIA: Teid palun, viivitage päev või kaks,

siis proovige. Sest kui te vääratate,

te seltsi kaotan; kannatage pisut.

Ma tunnen – kuigi mitte armastusest --

et teid ei tahaks kaotada; te teate,

ei anna viha sedalaadi nõu.

Kuid et ei mõistaks te mind vääriti --

keelt neiul pole ju, on ainult mõtted --“ (III, 2.) (Lk.: 57.)

„1. HÄÄL: Ütle, kus küll lembus tärkab?

Südames või peas ta ärkab?

Kes ta elurada märkab?“ (III, 2.) (Lk.: 59.)

„PORTIA: (kõrvale): kuis kired muud kõik õhus hajuvad --

mu kõhkvel mõte, heitlik meelelaad,

mu kartusvärin, kahtlus haljassilmne!

Pea mõõtu, arm, kui sinu õnn on ilmne!

Rõõm, piira end, mis liigne, kärbi see!

Liig suur on õndsus! Vähemaks ta tee

liigsöönuks muidu saan!“ (III, 2.) (Lk.: 60.)

„BASSANO: „Sind ei peta välispind,

saatku ikka edu sind!

Kui õnnega kord kokku said,

uut ära otsi sedamaid.

Kui on meel järgi see,

ja sind teeb õndsaks õnnetee,

pööra pilgud daamile,

talt võtad armusuudluse.““ (Lk.: 61.)

„PORTIA: Head tegu pole kahetsenud ma iial,

ei kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,

kes vestlevad ja veedavad koos aega,

kel võrdset armuiket kannab hing,

peab vääramatult valitsema võrdsus

ka loomujoontes, kommetes ja vaimus.“ (III, 4.) (Lk.: 68.)

„PORTIA: Ei halastust saa keegi sundida.

Kui leebe vihm ta langeb alla taevast

maa peale, tuues kahekordset õndsust --

ta õnnistab nii andjat kui ka saajat.

Ta võimsamatest võimsam on; ta ehib

monarhi troonil kaunimalt kui kroon.“ (IV, 1.) (Lk.: 78.)

„PORTIA: Vaata seaduskogu!

Kui nõuad õigust, võid sa kindel olla,

et õigust saad – veel rohkemgi kui soovid.“ (Lk.: 81.)

„PORTIA: Head tasu saab, kes hästi rahul on.

Ja rahul olengi, sest päästsin teid

ja pean end selle läbi tasutuks.

Ma tasuahnem pole olnud veel.

Mind tundke, palun, kui me kokku saame;

head soovin teile, ja nii lahkungi.“ (Lk.: 84.)

„LORENZO: Kui magusalt kuuvalgus sulgub!

Siin istugem. Las hiilib muusika

me kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus

on veetleva harmoonia akordid...“ (V, 1.) (Lk.: 89.)

____________________________________

„Palju kära eimillestki.“

„BEATRICE: Ma imestan, sinjoor Benedick, et te ikka veel räägite; keegi ei pane teid tähele.“ (I, 1.) (Lk.: 103.)

„CLAUDIO: Oo, mu isand!

Kui sõtta läksite, mis äsja lõppes,

ta peale heitsin pilgu nagu sõdur,

kes hurmub, kuid kel ees on karmim töö

kui kannustada hurma selgeks armuks.

Nüüd tulin tagasi ja sõjamõtted

on hajund ning nende asemel

mus tungleb õrnu, hellitlevaid soove,

mis ülistavad noore Hero ilu

ja näitavad, kuis lahkujat ta hurmas.“ (Lk.: 108.)

„CLAUDIO: Eks sõprus püsi igas teises asjas,

kuid armuasjus jääb ta kõrvale:

neis süda rääkigu vaid oma keelt,

silm kaubelgu vaid oma huvides,

neis ära usu asemikku: ilu

on nõid, kes ustavuse peletab.

Me kogeme ju seda iga tund,...“ (II, 1.) (Lk.: 116.)

„CLAUDIO: Miski ei kuuluta rõõmu paremini kui vaikimne. Ma poleks kuigi õnnelik, kui suudaksin öelda, kui väga õnnelik ma olen. --“ (Lk.: 119.)

„BENEDICK: Seni kuni kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei leia ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on kindel; tark, või ma ei tahaks teda; vooruslik, või ma ei hakkaks teda kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma ei laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“ (II, 3.) (Lk.: 123.)

„BENEDICK: Ma riskin küll sellega, et mulle paisatakse näkku mõnesuguseid labaseid pilkeid ja naljaraasukesi, sest olen nii kaua juba abielu nareuvääristanud.“ /---/ „Kas siis torked, fraasid ja need vaimu paberkuulikesed võivad kohutada täismeest tema tahtmiste teelt? Ei; maailm vajab järelusugu. Kui ütlesin, et suren poissmehena, ei teadnud ma aravatagi, et elan, kuni saan naisemeheks. --“ (Lk.: 128-129.)

„BEATRICE: (esile astudes):

Mis leek lõi mulle kõrvu? On see nii?

Mind uhm ja uhkus teevad odavaks?

Ulm, ela hästi! Uhkus, hüvasti!

Ei teie või mind teha õndsamaks!

Jah, Benedick, su armust võrsus arm mul,

mu metsik süda taltub sinu käel;

kui armastad, siis meel ei ole karm mul,

me tunded liitkem pühal lembeväel.

Ehk kuulen kiitvat sind küll teiste suid,

sind hindan ise heaks, ei kuula muid.“ (III, 1.) (Lk.: 133.)

„MARGHERITA: Vahest arvate, nagu mõtleksin mina, et olete armunud? Ei, taevas olgu tunnistajaks, ma pole säärane narr, kes mõtleb kõike, mis talle aga pähe turgatab. Mul ei tule pähegi seda mõtelda, mida ma võiksin mõtelda. Ega ma võigi mõtelda, isegi kui mõtleksin enda ogaraks, et olete armunud, või armute, või et te üldse võite armuda.“ (III, 4.) (Lk.: 142.)

„LEONATO: Ei tea. Kui rääkisid nad paljast tõtt,

need käed ta kägistavad; määrisid

nad tema au, neist uhkeim saab sest kuulda.

Ei ole aeg nii kuivatand mu verd,

ei iga pannud nahka ledlikkust,

ei õnnetused laostanud mu vara

või õnnekäänud peletanud sõpru,

et, nõnda äratatud, mul ei leiduks

ni keharammu kui ka terast meelt,

jõuallikaid ning küllaldaselt sõpru,

et õiendada nendega kõik arved.“ (IV, 1.) (Lk.: 151.)

„LEONATO: Sind palun, jäta! Lihaks-vereks jään,

sest pole seni sellist filosoofi,

kes hambavalu taluks kannatalikult

ehk nende jumalikus stiilis teosed

küll juhust pilkavad ja kannatusi.“ (V, 1.) (Lk.: 159.)

„CLAUDIO: (loeb pärgamendirullilt):

Kurjad keeled tapsid ära

Hero, kelle murdis mure.

Surm tõi talle tasuks sära,

mille paistel au ei sure.

Elu, mille tappis häbi,

elab au sees surma läbi.“ (V, 3.) (Lk.: 169.)

„BENEDICK: On mõistatuseks minule te vastus.

Mis puutub soovi, soovin, et te sooviks

koos meiega, et ühte liidetaks

meid täna ausalt abielupaariks.

Hea preester, selleks vajangi te abi.“ (V, 4.) (Lk.: 171.)

„MUNK: Te hämmastust ma võiksin peletada.

Kui täidetud on pühad usukombed,

ma teile räägin kauni Hero surmast.

Nüüd võtke imet argipäevasena

ja tulge otsekohe kabelisse.“ (Lk.: 172.)

___________________________________

„Nagu teile meeldib.“

„OLIVER: Seejuures on ta tasane, koolitamata, kuid ikka haritud, täis üllaid püüdeid, kõigile otsekui nõiaväel armas,...“ (I, 1.) (Lk.: 183.)

„ORLANDO: Ma ei tee ülekohut oma sõpradele, sest mul pole kedagi, kes mind taga nutaks. Ma ei tee ülekohut maailmale, sest maailimas ei ole mul midagi; täidan maailmas vaid kohta, mida võidakse täita veel pareminigi, kui olen jätnud selle tühjaks.“ (I, 2.) (Lk.: 188.)

„CELIA: Isand, kiitust pälvite;

kui peate oma armutõotusi

niisama iga ootust ületades,

on õnnelik te armsam.“ (Lk.: 189.)

„ROSALIND: Palun härdalt teie kõrgust

mind lasta teada, milles eksisin.

Niipalju kui ma tunnen iseend

või olen tuttav oma soovidega --

kui ei näe und või pole meeletu,

ja loodan, et ma pole --, siis, hea lell,

ka ühe sündimatu mõtte võrra

ma pole teie kõrgust solvanud.“ (I, 3.) (Lk.: 192.)

„SILVIUS: Ei, sõber, oled vana ja ei tea,

kui noorest peast ka oled armastanud

ja keskööl oma padjal ohanud.

Ent kui su arm kord oli nagu minul --

ma vaevalt usun seda kellestki --,

kui palju üleveidraid asju sundis

sind tegema su metsik armusööst?“ (II, 4.) (Lk.: 201.)

„JAQUES: Maailim on lava

ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.

Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel

on elus palju osi; vaatusteks

on seitse eluiga...“ (II, 7.) (Lk.: 209.)

„ROSALIND (loeb): Ei loo Indiaski pind

teemanti kui Rosalind.

Tuul siristab kui lind,

mida väärt on Rosalind.

Tuhmub maal, kui võlub sind

kõrval seisev Rosalind.

Muud kõik näod, te jätke mind,

ilus on vaid Rosalind.“ (III, 2.) (Lk.: 215.)

„ROSALIND: Kas sa ei tea, et olen naine? Kui mõtlen, pean ka rääkima!“

„JAQUES: Teid tänan seltsi eest; kuid õigust öelda

niisama meeleldi ma oleks üksi.“ (Lk.: 218.)

„ROSALIND: Sugugi mitte, isand. Aeg matkab iga isikuga isemoodi sammul. Võin öelda, kellega aeg käib sammu, kellega laseb sörki, kellega galoppi, ja kellega siesab sootuks paigal.“ (Lk.: 220.)

„ROSALIND: Oo, läki! Armastajaid

see toidab ju, kui näevad armunuid.

Vii kohale meid, küll saad ise näha,

et nende mängu tahan kaasa teha.“ (III, 4.) (Lk.: 226.)

„ROSALIND: ... kae tüdrukut, kes jõuab ette preestrist! Jah, teadagi jõuab naise mõte alati ta tegudest ette.“

„ORLANDO: Nii on kõigi mõtetega – neil on tiivad.“ (IV, 1.) (Lk.: 234.)

„SILVIUS: See tähendab vaid helgeid unistusi,

vaid kirglikkust ja armsa ihaldamist,

vaid jumaldamist, hardumust ja truudust,

vaid puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2.) (Lk.: 247.)

„ORLANDO: Mu vürst, kui esmakordselt teda nägin,

ma teda pidasin te tütre vennaks.

Kuid, auväärt isand, poiss on sündind metsas,

ja aluse ta salateadmistele

on pannud onu, kellest räägib ta

kui suurest nõiameistrist, keda varjand

on sellesama metsa kaitsev ringmüür.“ (V, 4.) (Lk.: 250.)

_____________________________________

„Kaheteistkümnes öö.“

„HERTSOG: Siis paljasta ta ees mu armukirg,

las teda üllatab mu harras truudus.

Just sulle sobib kurta minu valu;

sest noorukit ta kuulab meelsamini

kui tõsiseimas aastais saadikut.“ (I, 4.) (Lk.: 268.)

„VIOLA: Siin segas Loodus valget punasega

käel kavalal ja heldel õigeks iluks;

mu daam, te oleksite julmim naistest,

neid kaunidusi hauda viies, ilma

et jääks maailmale neist koopia.“ (I, 5.) (Lk.: 275.)

„OLIVIA: Te isand teab, ei armasta ma teda;

ent ometi pean teda vooruslikuks,

tean, õilis on ta, rikas, veatu, noor,

heas maines, helde, vapper, haritud,

ja väliseltki on ta isik üllas;

kuid ikkagi ei armasta ma teda.

Ta seda vastust võinuks kuulda ammu.“ (Lk.: 276.)

„SEBASTIAN: Ärge pange pahaks – ei: minu tähed vilguvad tuhmilt mu kohal, minu saatuse õelus võiks ehk rikkuda teiegi saatust. Sellepärast palun teid tungivalt, laske mind taluda oma kannatusi üksipäini; tasuksin halvasti teie lahkust, kui veeretaksin mõne neist teie selga.“ (II, 1.) (Lk.: 278.)

„NARR: (laulab):

Mis on arm? Ei kõhklev ohe;

nali öeldud, naera kohe,

tulevikku me ei tea.

Viivitusest rõõmu pole,

suudle mind ja lahke ole,

noorus möödub õige pea.“ (II, 3.) (Lk.: 282.)

„NARR: Narrus, mu isand, kõnnib ringi ümber maailma nagu päike, ta särab igal pool.“ (III, 1.) (Lk.: 296.)

„VIOLA: Mees on seks küllalt tark, et olla narr,

sest selleks kulub teatud teravmeelsust:

peab jälgima ta pilgatava tuju,

peab inimesi tundma ja ka aega

ning püüdma iga sulge, mida silmab,

metshaukana peab sööstma. Nõuab tööd

see amet samuti kui tarkpea taid.

Kus targaks tõusev narrimeel lööb läbi,

seal narriks manduv tarkus teeb vaid häbi.“ (Lk.: 296-297.)

„OLIVIA: Liig palju reetsin kivist südamele,

liig hoolimatult panin välja au:

mus midagi on, mis mu viga laidab,

kuid viga on nii paindumatult võimas,

et laitust pilkab vaid.“ (III, 4.) (Lk.: 309.)

„SEBASTIAN: (endamisi): Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?

Kas olen hull? Või on see unenägu?

Mu meeled lummus kastku Lethesse,

las magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1.) (Lk.: 317.)

„NARR: Võeh sulle, valelikule saatanale! Hüüan sind kõige tagasihoidlikuma nimega, sest olen üks neid leebeid vaime, kes püüavad ka kuradi vastu viisakad olla;...“ (IV, 2.) (Lk.: 318.)

„HERTSOG: Oo, teeskelv rebasepoeg, mis sust saab,

kui aeg kord puistab halliks sinu pea?

Või petmiskunstile sa nõnda andud,

et langed lõksu, mis su enda pandud?

Ta võta siit, kuid juhi sammud sinna,

kus iial teed ei saa meil kokku minna.“ (V, 1.) (Lk.: 326.)

„VIOLA: Kõik uute vannetega kinnitan

ja vandeile jään hinges nõnda truuks

kui laotusele lõõskav taevakeha,

mis lahutab ööd päevast.“ (Lk.: 329.)

„NARR: ... kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline, kunas need üle antakse. /---/ Vaadake, et te hästi hardalt kuulate, kui narr loeb hullu jutlust. /---/ ... kuid loen hullu jutlust, kui teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis lubage, et kannaksin seda ette täie häälega.“ (Lk.: 330.)

______________________________________

„Troilus ja Cressida.“

„PANDARUS: Tal on terane mõistus, võin sulle öelda, ja ta on küllaltki tubli sõjamees; Troojas on ta üks targemaid päid ja kõigiti viisakas inimene.“ (I, 2.) (Lk.: 348.)

„CRESSIDA: Need vanded, kingid, armupisarad

kõik tema kaudu teiselt tulevad.

Pean Troilust tuhat korda paremaks,

kuis teda Pandarus ka ülistaks,

ent keeldun siiski. Naised kosituina

on hõrgud küll, kuid läilad nosituna.

Ei midagi tea mõrsja, kui ei tea,

et kalliks mehed võidetut ei pea;

nii kaua ongi magus armulust,

kui temas hõõgub näljast iharust,

Kui annan alla, olen käsu all,

kui psüin – jumaluseks armsamal.

Kui kindlat armastust ka süda kannaks,

ei taha ma, et silm sest märku annaks.“ (Lk. 351.)

„AENEAS: Õukondlased nii lahked, relvitud

kui kummardavad inglid – rahuajal.

Kuid sõjarüüs neil sappi, lihast, jõudu,

truid mõõku on ja – kui vaid lubab Zeus --

veel vahvustki...“ (I, 3.) (Lk.: 357.)

„AGAMEMNON: Sest teatan meie armastajatele.

Kui kellegil ses asjas hing ei sütti,

jäid koju nad. Kuid rüütlid oleme;

ja rüütel jooksikuks vaid osutugu,

kui pole pidand armastusest lugu!

Kui pidas, peab või tahab pidada,

siis võidelgu, või võitlen ise ma.“ (Lk.: 359.)

„ACHILLES: Noh, isand, kogu väele teatati,

et Hektor päikse viiendamal tunnil

me telkide ja Trooja vahel homme

mõnd rüütlit kutsub välja võitlema,

kel himu on ja julgust kinnitada --“ (II, 1.) (Lk.: 365.)

„HEKTOR: Noor Troilus, kas ei ärata see hääl,

mis õel on prohvetlik, sul hingepiina,

või on su veri nõnda hullult kuum,

et mõistlik kõne ega kartuski,

et ebaõnn meid tabab halvas asjas,

ei peata seda?“ (II, 2.) (Lk.: 368.)

„THERSITES: Tuhat ja tuline, õpin nõiduma ja manan esile kasvõi kuradeidki, aga lõikan ikkagi oma vihaste needmiste vilja.“ /---/ „Inimkonna üldine needus, milleks on narrus ja harimatus, saagu sulle osaks ülirikkal määral!“ (II, 3.) (Lk.: 371.)

„ULYSSES: Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest lahti võtta.“ (Lk.: 373.)

„HELENA: Teeb uhkeks mind ta teenriks olla, Paris,

jaa, sest ta vastu oma kohust täites

veel ülevamaks saab mu ilu kuulsus,

mind ennast varju jättes.“ (III, 1.) (Lk.: 383.)

„CRESSIDA: Ehk näitan mina pigem kavalust

kui armastust ja nõnda julgelt pihin,

te mõtteid püüdes. Kuid pean teid kas targaks

või armastavaks: targalt armastada

käib üle jõu, on jumalate rada.“ (III, 2.) (Lk.: 387.)

„TROILUS: Ei

Kuid juhtuda võib mõnda vastu tahtmist,

ja kuradiks võib saada endalegi,

kui katsume me oma nõrka jõudu,

ta väeteid võimeid ülehinnates.“ (IV, 4.) (Lk.: 406.)
„TROILUS: Kui ilul hinge on, see pole tema.

Kui vannub hing ja vanded pühad on,

kui pühadus on jumalate veetlus,

kui ühtsus ise toetub korrale,

see pole tema.“ (V, 2.) (Lk.: 424.)
„PANDARUS: Ei mesilase sumin ole õel,

kui alles on ta mesi ja ta nõel;

ent kaob kord terav saba-astel tal,

on lõpp ta meel ja rõõmsal suminal.“ (V, 10.) (Lk.: 437.)

_______________________________

„Lõpp hea, kõik hea.“

„KRAHVINNA: Sünd ja voorus

ühtviisi juhtigu sind, sünnieelist

sul saadku headus. Kõiki armasta,

kuid usalda vaid harvu. Ära tee

ka kellegile kurja; kohutagu

su võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra

kui elu võtit hoia. Laidetagu

sind vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1.) (Lk.: 444.)

„HELENA: Ent see on ju sama

kui armastaksin kirgast taevatähte,

nii palju on ta minust kõrgemal!

Ta helges säras, mis mu teele paistab,

pean leidma tröösti, mitte tema sfääris...

Nii nuhtleb end mu tunnete auahnus:“ (Lk.: 445.)

„NARR (laulab):

Kas oli ilu põhjuseks,

et hävitati Trooja?

Oo, Priamuse päike läks

vaid narrusest küll looja!

Seepeale naine ohkas vaid,

seepeale naine ohkas vaid,

ja otsus tuli pea, --

on halbu naisi üheksa

ja häid üksainus vaid,

siis kümnest üks on hea.“ (I, 3.) (Lk.: 453.)

„KUNINGAS: Eks too siis pealegi, mu väärt Lafeu,

see imetegija, et kahekesi

koos imetleksime, või hämmastust

su hämmastuse üle tunneksime.“ (II, 1.) (Lk.: 461.)

„LAFEU: Räägitakse, et imesi enam ei sündivat ja et meie filosoofide ülesandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3.) (Lk.: 467.)

„KUNINGAS: Jäta trots

ja kuula mind, kes sinu heaks näeb vaeva:

sa ära usu ülbusse, vaid kohe

su oma õnneks muutu kuulekaks,

kuis nõuavad su kohus ja me võim,

või oma hoolitsuse alt sind heidan

peadpööritavalt juhmi nooruse

ja võhikluse kaissu! Kättemaksu

ja põlguse su vastu päästan valla,

et õigus võidu saaks.“ (Lk.: 471.)

„KRAHVINNA: Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.

See pole õige, järsk ja heitlik poiss,

nii lahke vürsti juurest põgeneda,

ta raevu oma pähe kogudes,

ja mõrsjat solvata, kel liiga palju

on voorusi seks, et neid põlgaks keiser.“ (III, 2.) (Lk.: 481.)

„HELENA: Täna öösi

intriigi proovime, mis, kui meil veab,

küll õigust valskusega püüdma peab,

kuid ausas asjas ausat rada käib,

kus pole patt, mis patuna küll näib.

Nüüd muudkui pihta!“ (III, 7.) (Lk.: 494.)

„HELENA: Palun ikka...

Kuid tõotan, et kord aeg toob suve, mil

roos lisaks okastele saab ka õied,

niisama veetlevad kui nood on julmad...

Meid vanker ootab, aeg uut elu tõotab:

„Lõpp hea, kõik hea“ -- lõpp ikka tasub vaeva,

kui kaelamurdev tee viib õnnetaeva.“ (IV, 4.) (Lk.: 509.)

„KUNINGAS: Tas kaotasime kallima juveeli,

kui ise oskamsime hinnata.

Ent huulus meeletuses teie poeg

ei taibanud ta väärtust.

KRAHVINNA: See on möödas...

Te kõrgust palun seda pidada

vaid looduslikuks mässuks: lõõmav noorus,

kel õli rohkem on kui mõistust, süttib

ja põleb pahinal.“ (V, 3.) (Lk.: 516.)
„KUNINGAS Kas paneb võlur

siin proovile mu silma ustavust?

Kas näen ma õieti?

HELENA: Ei, lahke isand,

te näete naise varju, paljast nime,

ja mitte teda ennast.

BERTRAM: Vürst, kui ta suudab seda tõestada,

siis eluaeg pean teda kalliks ma.“ (Lk.: 525.)

EPILOOG

Nüüd kuningast saab kerjus, mäng on läbi.

Kõik lõppeb hästi, kui ei teinud häbi

me endile; siis, et teie sõprust võita,

päev-päevalt enam püüame teid köita.

Meid võtke leebelt, jälgige me osi,

eks meid te käed siis, teid me süda kosi.“ (Lk.: 526.)

__________________________________

„Mõõt mõõdu vastu.“

„CLAUDIO: Mu lood on nõnda: ausalt kihlatuna

ma võtsin üle Julietta sängi.

Sa tunned daami; lõime kokku käed,

ja ainus nõue, mis jäi täitmata,

on mahakuulutus... On viibinud

see meil vaid naise kaasavara ootel,

mis puhkab alles sugulaste laekas.

Sest kuni aeg nad meie sõbruks muudab,

näis mõistlik armu varjata... Kuid juhtus,

et meie hellitsuste saladus

liig loetavaks sai Julietta kogult.“ (I, 2.) (Lk.: 537.)

„HERTSOG: Ei, püha isa, jätke te see mõte

ja ärge uskuge, et kire nool

saab soomustatud rinnast läbi lüüa.

Teilt nõuan pelgupaika sihiga,

mis leegitseva noorsoo igast ihast

on tõsisem ja küpsem.“ (I, 3.) (Lk.: 538.)

„ESCALUS (kõrvale):

Nüüd tulgu meile armu kõrgemalt!

Üht tõstab patt, teist veab ta voorus alt;

mõnd lurjust me ei heida endi seast

ja mõni õige mees kaob ainsast veast.“ (II, 1.) (Lk.: 544.)
„ESCALUS: Nii peabki olema...

Kui tihti pehmus ajab püüdeid nurja,

sest andeksand võib soodustada kurja...“ (Lk.: 550.)
„ANGELO: Pean mõistma hukka süüd ja mitte süüdlast?

Kõik süü on ette hukka mõistetud!

Jääks paljas nimi minu ametist,

kui karistuse, mille seadus määrab,

mult saaks vaid süü ja pääseks süüdlane.“ (II, 2.) (Lk.: 552.)

„ANGELO: ... mind suutnud köita, kuid see vaga neiu

mu alistas... Ja ma ei mõistnud seni

neid, keda meeltesööst viib hulluseni!“ (Lk.: 556.)

„HERTSOG (pöördub Isabella poole): Headus, mis ilust lugu ei peab, on nagu ilu ilma headuseta; kuid teie välimust hingestav õilsus hoiab ka teie ihu alati kaunina...“ (III, 1.) (Lk.: 569.)

„HERTSOG: Ei võim, ei suurus teotuse eest päästa,

ka lumivalget süütust laim ei säästa...

Mis kuningas, ka võtnud võimu appi,

saab takistada kurja keele sappi?“ (III, 2.) (Lk.: 575.)
„HERTSOG:

Kel taeva mõõk on, elus üha

peab range olema ja püha.

Eeskujuks siis võib olla ta,

kui ise teelt ei väärata.

Võib teisi kohtu kätte anda

süükoorma eest, mis endal kanda?

Mis häbi, kui vaid teiselt lööb

mõõk roostet, mis ka teda sööb!“ (Lk.: 577.)

„ISABELLA: Ta ütles veel, et kui ta vahel peakski

mu vastu rääkima ja teise poolt,

ma ärgu üllatugu, see on rohi,

mil kibe maitse on, kuid magus toime.“ (IV, 6.) (Lk.: 594.)

HERTSOG: Ma tänan südamest teid mõlemaid.

Ma pärisin te üle ja sain kuulda

te õiglusest nii palju head, et hing

ei suuda muud kui teile tänu öelda

veel tõhusama hüvituse eel.“ (V, 1.) (Lk.: 595.)

„ISABELLA: Oo, vürst, sind vannutan, kui usud sa,

et ülim õndsus pole siit maailmast,

siis ära hülga sa mind, arvates,

et olen hull; ei, seda, mis on veider,

pea siiski võimalikuks.“ (Lk.: 596.)

„HERTSOG: Kallis Isabella,

mul on üks teie hüveks tähtis palve.

Kui saan hea vastuse te silmasäralt,

siis olen teie, teie minu päralt...“ (Lk.: 610.)

___________________________________

William Shakespeare: „Kogutud teosed VII köites“. „Tragöödiad I“. (V köide). Tallinn, 1966. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri. („Titus Andronicus“, „Romeo ja Julia“, „Julius Caesar“, „Hamlet“, „Othello“ („Othello“ tõlkinud: Jaan Kross)). Lk.: 7- 659.

Georg Meri: „Draama avardub traagiliseks maailmapildiks“.

(William Shakespeare) -- „Ta lõi teoseid, mis süvendavad inimkonna esteetilist kultuuri tänapäevani. /---/ Ometi võitsid just Shakespeare`i tragöödiad aukoha maailma selliste epohhiloonud kirjanduslike monumentide kõrval nagu Homerosele omistatud kangelaseeposed, antiiksed kreeka tragöödiad ja Dante „Jumalik komöödia“. /---/ Püüame selgitada, mis oli Shakespeare`i traagilise maailmatunde lätteks ning kuidas juhtisid ta sulge rahvalikkus ja humanism, realistlik kunstimeel ja teatriveri“. (Lk.: 7).

„Ainumäärava saatuse väljalülitamises ilmneb tragöödiate looja stiihiline realism.“ (Lk.: 8).

„Tegelikkuse esteetilise tunnetamise ülesanne määrab seejuures ka kunstnikule sobivaima lahenudsvormi.“ (Lk.: 9).

„Shakespeare`i aegse Inglismaa ühiskondlikus elus ilmnenud vastuolud olid ületamatud. /---/ Nad ületasid inimkonna senised ajalookogemused.“ (Lk.: 10).

„See sundis eelistama tragöödiat kui draamavormi, mida iseloomustab ennekõike konflikti äärmine teravus. /---/ Tragöödia uut sisu esitati niipalju kui võimalik vaatajale tuttvais ja mõistetavais tradistioonilistes vormides. Nende valiku otsustas traagilise konflikti leppimatu iseloom. /---/ Shakespeare`i küpsed tragöödiad on kaasaegse tegelikkuse ideelis-kunstiline peegeldus. Miks ei kasutanud dramaturg siis kaasaegseid süžeesid?“ (Lk.: 11).

„Mis dramaturgi nende süžeede valikul huvitas, oli neis esinevate ühiskondlike vastuolude väline lähedus tema oma aega käristavate maailmaajaloolisele konfliktile. Tragöödiates toimuval esteetilisel kohtumõsitmisel on kaebealuseks dramaturgi omaenda kaasaeg. /---/ ... usku objektiivse ilu olemasolusse, innustades võitelma olude eest, mis võimaldaksid selle ilu realiseerimist. /---/ Mis meid kõige enam hämmastab, on nende traagilise tooni ja herolise oleku loomulikkus. /---/ Teadagi tähendas renessansiaeg vabanemist keskaja köidikuist ja inimisiku ekspansiooni.“ (Lk.: 12).

„Shakespeare`i tragöödiate kangelased ei ole mitte ainult heroilised, nad on ühteaegu ka üllad ja helded, tõearmastajad ja karmilt otsekohesed, energilised ja sihikindlad, teravmeelsed ja huumoriküllased, kõigil neil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt poetiseerida. /---/ Kõik kangelased eksivad; ei eksi ainult Hamlet, kes ainsana nende hulgas on pandud mängima selgeltnägija osa. Nad eksivad ühsikonna olemuses. /---/ Kuigi Hamlet ei eksi, hukkub ka tema oma võiteljakire kaudse ohvrina.“ (Lk.: 13-14).

„... Hamlet, kes tegelikkuse hindmaisel ei eksi, ütleb lausa välja, et tal puudub tulevik. /---/ Vabastanud dramaturgi sule all oma mõtte ja tunde sajandite panetusest, tõusis inimindiviid ühiskondliku tegelikkuse ja iseenda kohtumõistjaks ning ületajaks kõiges oma ilus ja tähendusrikkuses. Kuid individualism ei jää traagiliste kangelaste viimaseks sõnaks.“ (Lk.: 15).

„Nad on ühtlasi esteetilise ja sotsiaaleetilise hindamise abinõu. /---/ Grandioossele ajaloopanoraamile vajaliku dramaatilise kõrguse suutis dramaturg anda üksnes tänu sellele, et ta loomingu rahvalikke aluseid viljastas humanistlik kultuur.“ (Lk.: 16).

„Shakespeare`i tegelased on pigem tüübid kui karakterid. Ainult väheste juures leiame isiksuse seesmist piiritlust ja psüühilise koe püsivust, mis avaldub individaalsest mõttes, tundest ja tahtest tingitud tegudes. Nende väheste hulka kuulub näiteks Hamlet. /---/ Hamleti monoloogid annavad aru peamiselt kangelase rikastumisest uute kogemustega, kuid ei kõnele kuigipalju sellest, mis toimub tema siseelus, kui loogiliselt motiveeritud protsessist.“ (Lk.: 17).

„Shakespeare ei pidanud poeetilise draama ülesandeks üksnes kõneleja enda iseloomustamist ja tema käitumise motiveerimist. Ta kompenseeris selle külje puudjääke tragöödia dramaatilise perspektiivi võimsa esiletõstmisega ja maailma traagiliste vastuolude tunnetamisega terviklikus poeetilises nägemuses. /---/ Vatsandina rahvaeeposte kangelastele, kes oma rahva eesotsas selle vaenlaste vastu võitlevad, võitlevad traagilised kangelased üksi, nende häving on vältimatu, nende surmal puudub rahva eest toodud ohvri iseloom, ja selle traagilisust ei mahenda mingid surematuse-lootused.“ (Lk.: 18).

„Kangelaste siseelule omistatud poeetilist ilu ei ole käsitletud ainuüksi kui väärtust iseeneses. Ilu ja poeesia on esitatud inimese ja ühiskonna üllaimate püüdluste orgaaniliste omadustena; sellistena on nad ka nende püüdluste kriteerium. /---/ Nii püsivad Shakespeare`i tragöödiad maise traagika peegeldusena endiselt „inimloomuse üllaimate produktide“ esireas.“ (Lk.: 19).

____________________________________

„ROMEO JA JULIA.“

„BENVOLIO: Tund aega enne, emand, veel, kui idas

kuldaknast piilus jumaldatud päike,

kurb meel mind välja jalutama viis.

Ning selle mooruspuude salu varjus,

mis laiub meie linnast lääne pool,

ao ajal uidates te poega nägin.

Ma lähenesin, kuid ta märkas mind

ja hiilis puude tihnikusse peitu.

Ta tuju mõõtes oma tujuga --

koht leida, kus ei võiks mind leida keegi,

sest endalegi näisin liigsena --

end minna lastes lasksin minna temal

ja läksin lahku lahkuminejast.“ (I, 1.) (Lk.: 109.)

„BENVOLIO: Kui hull, et armastus, mis näib nii hell, võib tõeliselt nii olla julm ja kalk!“ (Lk.: 110.)

„ROMEO: Jah, nii end armastuse-liigsus tasub...

Mul enda kurbusest on raske meel,

kuid eks mu kurbus ole raskem veel,

kui lisad oma. Nukraks muutes sind,

veel enam tajub valu huumav rind.

Arm, see on suits, mis tõuseb üles ohkeis;

kui selgib – sära silmis õnnerohkeis,

kui sumbub – meri murepisaraist.

Mis on ta muud veel? Mõistlik vaimunõrkus,

sapp lämmatav ja kaitsev vürtsihõrkus.

Head aega vend.“ (Lk.: 111.)

„BENVOLIO: Sa kuula mind ja ära mõtle temast.

ROMEO: Siis õpeta mind jätma mõtlemine.

BENVOLIO: Sa anna voli oma silmadele

ja uuri teiste ilu.“ (Lk.: 112.)

„BENVOLIO: Ah, vend, eks tuld ju teine tuli söö,

uus vaev teeb kergeks vanad valud;

pea pööritab – teistpidi vurri löö,

uus tusk sind tabab – hõlpsalt vana talud:

niipea kui vastne haigus silma nakkab,

su vana tõve mürgi mõju lakkab.“ (I, 2.) (Lk.: 113.)

„BENVOLIO: Et polnud teist, su pilk ta palet silus --

silm silma vastu näis ta sulle ilus.

Ent las su silmale kristallvaag vaeb

koos temaga ka teisi, kui neid kaeb;

peol säramas neid näitan selleks just,

et teaksid, kas ta pälvib imetlust.“(Lk.: 115.)

„AMM: Jah, mine, laps, tee et su õnnepäevad

su õnneöödes oma järge näevad.“ (I, 3.) (Lk.: 118.)

„MERCUTIO: Jah, raiskad küll – ses pole laimu --

kui küünal päevavalgel oma vaimu!

Sa kuula meid, sest kehkjas sõnaheidus

viis korda toekam mõte on ehk peidus.“ (I, 4.) (Lk.: 119.)

„MERCUTIO: Kes? Haldjast ämmaemand. Ta on kujult

nii imeväike kui ahhaatkivi

raehärra sõrmusel, ning sõidukis,

mil rakkes ees on väiksed kihulased,

teeb sõitu üle magajate nina.“

„Ning neidusid, kes selili on heitnud,

see nõid käib painamas, et kandma õpiks

nad tublit koormat, mis on naise osaks.

Seesama nõid...“ (I, 4.) (Lk.: 120-121.)

„ROMEO: Ta hiilgest tõrvik tuhmiks jääma kipub!

Ta helkjana öö mustal põsel ripub:

juveeliks moorlasel on kõrvas ta --

nii rikast, kallist ilu kannab maa!

Kui lumivalge tui kesk vareseid,

nii kaaslaste seas valendab see neid.

Kui lõppeb tants, ma lahku tast ei jää,

ta käel teen õndsaks oma karmi käe.

Kas seni tundsin armu? Salga, silm!

Nüüd avanes vast sulle ilu ilm!“ (I, 5.) (Lk.: 123.)

„ROMEO (võtab Julia käe): Kui teotan oma ebaväärse käega

ma pühamut, väärt kahetsust on see.

Eks punastavad hulled palveväega

heaks jõhkra puute suudeldes siis tee.

„JULIA: Kätt laita, palverändur, pole vaja,

sest tema siivsat hardust näitab see;

ka pühakuil kätt riivab palvetaja;

ei käte suudlus palvet halvaks tee.

„ROMEO: Kuid pühakuil ja palujail on huuled!

„JULIA: Jah, palverändur, huuled – palve jaoks.

„ROMEO: Oo, kallis pühak, siis mu palvet kuuled:

las käe eest suudel suu, et usk ei kaoks!

„JULIA: Ei liigu pühak, võttes palve vastu.

„ROMEO: Saan palutu, kui kohalt sa ei astu.

Mu suult nii palju pattu pühib sinu suu.“ (Lk.: 124.)

„JULIA: Mu ainsast vaenust ainus arm mul tärkas!

Liig vara tundmus tundmatut mul märkas,

liig hilja teda tundma sai ja ärkas!

Mu armastus on vastne nõiaring --

just vaenlast peab siis lembima mu hing!“ (Lk.: 125-126.)

„ROMEO: Nimepidi

ei tea, kuis sulle ma end tutvustan:

ma vihkan oma nime, kallis pühak,

sest sinu kõrvus on ta vaenulik.

Kui oleks kirjas, rebiksin ta lõhki.“ (II, 2.) (Lk.: 130.)

„JULIA: Ära vannu üldse,

kes oled minu palvetuste jumal --

ja mina susun sind.“

„ROMEO: Oo õnnis, õnnis öö! Kuid et on öö,

siis kardan, et on kõik vaid unenägu,

liig veetlev, et võiks olla tõeline.“ (II, 2.) (Lk.: 132.)

„LORENZO: Poeg räägi nii, et paistaks, kuhu sihid --

ma annan mõistu nõud, kui mõistu pihid.

ROMEO: Siis lühidalt: mu hinge ihk ja püüd

on rikka Capuletti tütar nüüd.

Meis vastastikku tunded loitma lõid,

meid liidab arm, ja sina liita võid

meid altari ees. Kuidas, kunas, kus,

me saime kokku, tärkas armastus,

ma jõuan öelda teel. Vaid heida nõusse,

et meie liit veel täna astuks jõusse.“ (II, 3.) (Lk.: 136.)

„ROMEO: See on aadlimees, amm, kellele meeldib oma juttu kuulata ja kes ühe minutiga räägib rohkem, kui ta kuu ajaga oma sõnade eest seista jõuab.“ (II, 4.) (Lk.: 140.)

„JULIA: Peaks võtma arm

vaid mõtteid saadikuiks: need kümme korda

on väledamad päiksekiirtestki...“ (II, 5.) (Lk.: 142.)

„LORENZO: Las taevas naeratab te õnnele,

et meid ei sõitleks homne muretund!

„ROMEO: Jah, aamen, aamen! Tulgu muredki,

ei ületa need rõõmu, mida kingib

üksainus hetk, mil silman armsamat.

Su pühad sõnad liitku vaid me käed,

siis tehku armu õgiv surm, mis söandab,

kui aga armsat omaks hüüda võin!“ (II, 6.) (Lk. 144-145.)

„BENVOLIO: Oo, Romeo, su vapper sõber suri!

On pilvedesse tõusnud uljas vaim,

kes liialt vara põlgas ära maa.“ (III, 1.) (Lk.: 149.)

„VÜRST: Ja seda süüd ta andeks küll ei saa:

kui pagendatu peab ta jätma maa!

Te vihavaen mind solvab ühtesugu:

te riius kaotab verd ka minu sugu.

Teid nuhtlen karmilt, et te vaataks ette;

te kõik veel minu kaotust kahetsete.

Jään kurdiks, väärteo eest ei maksa kosta;

ei nutt, ei palved kurja priiks või osta,

te jätke need...“ (III, 1.) (Lk.: 151.)

„JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.

See oli ööbik, aga mitte lõoke,

kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.

Ta laulab öösi seal granaadipuul.

Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.

ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,

ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku

viib idas pilvi puhte kade viir.

Öö küünald kustuvad, ja reibas päev

mäeharjul udus seisab varvukil...

Nüüd lähen – siis ma elan; jään – siis suren.“ (III, 5.) (Lk.: 162.)

„JULIA: Oo, saatus, saatus, kõigi meelest heitlik!

Kui heitlik oledki, mis tahad temast,

kes truuduselt on kuulus? Ole heitlik,

sest siis ei pea sa, loodan, teda kaua,

vaid saadad tagasi.“ (III, 5.) (Lk.: 163.)

„JULIA: Head ööd! -- Teab taevas, millal jälle näeme.

Külm hirm mul läbib sooni võbinal,

peaaegu jäätunud on elu hõõgus.

Nad kutsun tagasi mind trööstima. --

Amm! -- Mis ta teeks siin?

Pean kurba stseeni etendama üksi!

Siis tule, neste!

Kuid mis saab siis, kui jook ei mõjugi?

Kas pannakse mind homme mehele?

Ei, ei! Siin see ei lase. Puhka seal!“ (IV, 3.) (Lk.: 174.)

„ROMEO: Kui tõeks ma une meelitavat tõde

võin võtta, ennustab mu uni õnne.

Mu põues trooniv vürst – mu armastus --

on mingist uudsest vaimust kantuna

päev läbi rõõmupilvil hõljumas.

Ma nägin unes, et mu kaasa leidis

mind surnult – veider unenägu küll,

mis surnustpeastki lubab mõtelda! --

ning suudlustega hingas sellist elu

mu huultesse, et ärkasin kui keiser.

Mis magus on küll maitsta armastus,

kui armu varigi toob nii suurt rõõmu!“ (V, 1.) (Lk.: 182.)

„VÜRST: Kas näete nüüd, mis roosk

te vaenu nuhtleb? Taevas seadis nii,

et armastus te rõõmud hukutas!“

„VÜRST: See hommik meile nukra rahu tõi,

pead peidab päike mureudu sees.

Siit mingem, kurtkem kaotust, mis meid lõi.

Mõnd andestus, mõnd nuhtlus ootab ees.

Ei ole loost küll kuuldud kurvemast

kui lugu Romeost ja Juliast.“ (V, 3.) (Lk.: 195.)

____________________________________

„JULIUS CAESAR.“

„CASSIUS: Olen rõõmus,

et mu nõrgad sõnad niigi palju

löid sädet Brutusest.“ (I, 2.) (Lk.: 208.)

„CASSIUS: Ma tulen; seni mõlgutle maailmast.

Jah, Brutus, oled üllas; kuid ma näen,

et sinu sirget meelt võib väänata

ka paigast ära. Üllad vaimud peaksid

vaid omasugustega seltsima:

ons raudset meest, kes ahvatlust ei karda?

Mind Caesar vihkab, Brutus armastab;

kui Brutus oleksin ja tema Cassius,

ei mõjutaks ta mind. Sel ööl ma lasen

ta aknast mitmel sisse heita kirju,

mis tuleks nagu mitmelt linlaselt,

ja kõigis ilmneb kõrge arvamus,

mis Roomal on ta nimest; vihjamisi

neis Caesari auahnusest on juttu.

Siis olgu Caesar kõva: kui me maha

ei tõuka teda, on meil põli paha.“ (I, 2.) (Lk.: 211-212.)

„CASSIUS: Siis tean, misjaoks see puss on Cassiusel:

et päästa orjapõlvest Cassius

Nii, jumalad, te teete nõrga võimsaks,

nii, jumalad, türanne võidate.

Ei kivist torn, ei taotud vasest seinad,

ei umbne türm, ei kindlad rauast ketid

saa olla takistuseks vaimuväele;

vaid elu, tüdind maistest trellidest,

veel leiab jõudu vabaneda endast.

Kui seda tean, siis teadku kogu ilm,

et oma osa ikkest, mida kannan,

võin vabalt heita õlgadelt.“ (I, 3.) (Lk.: 214.)

„PORTIA: ... vannutan

sind põlvili kord ülistatud ilu,

su armutõotuste ja vande nimel,

mis meie ihudki on liitnud ühte,

et mulle, kes ma olen pool sust endast,“ (II, 1.) (Lk.: 225.)

„CAESAR: Arg sureb mitu korda enne surma,

ent vapper maitseb surma ainult korra.

Neist imedest, mis mulle kõrva puutund,

näib veidram see, et inimene kardab,

ehk surm, see vääramatu lõpp, küll tuleb,

siis, kui ta tuleb.“ (II, 2.) (Lk.: 228.)

„CAESAR: Mind liigutaksite, kui sarnaneksin

ma teile. Kui ma ennast liigutada

võiks paluda, siis liigutaks mind palved.

Kuid olen kindel nagu Põhjatäht,

mis püsib ehedalt ja vankumatult

nii kui ei miski kogu laotuses.

On taevas lugematuid sädemeid;

nad tuli on ja igaüks neist hiilgab,

kuid oma kohal püsib neist vaid üks.

Nii on maailmgi inimesi täis

ning kõikidel on liha, verd ja mõistust,

kuid nende hulgast tean ma ainult üht,

kes rünnakutest häirimatuna

ei nihku paigalt. Et see olen mina,

las näitan teile pisult sellega,

et kindlalt pagendasin Cimberi

ja kindlalt hoian edasigi paos.“

„CAESAR: Ka sina, Brutus? Lange, Caesar, siis!“ (III, 1.) (Lk.: 235.)

„BRUTUS: Teid, saatusjumalannad, ootame.

Et sureme, on teada; ainult tähtaeg

ja pikendus on inimese mure.“ (III, 1.) (Lk.: 236.)

„ANTONIUS: ... ennustan,

et inimeste peale langeb needus,

et see riid ja metsik kodusõda

Itaaliale kõikjal vaeva teeb.

Ning igapäevaseks saab hukk ja veri

ning nõnda tavaliseks õudused,“ (III, 1.) (Lk.: 241.)

„ANTONIUS: Üks sõna Caesarilt veel eile oleks

maailma üles kaalunud; nüüd ta lamab

ja vaeseimgi ei kummarda ta ees.“ (III, 2.) (Lk.: 245.)

„OCTAVIUS: Jah, peame nõu, sest meil on elu mängus,

me ümber haugub palju vaenlasi;

nii mõne naerataja põuses, kardan,

on miljon nurjatust.“ (IV, 1.) (Lk.: 252.)

„BRUTUS: Sest inimsaatusel on oma looded:

kui tabad tõusu, viib ta õnnele,

kui magad maha, kogu eluteekond

käib mööda madalikke armetult.“

„BRUTUS: Me jutu peale hiilis sügav öö

ja vajadust peab kuulda võtma loomus:

ta silma heitkem ihnsalt pisult und.

Ons muud veel öelda?“ (IV, 3.) (Lk.: 261.)

„BRUTUS: Nii nagu juhtab too mõttetarkus,

mis kord mind sundis laitma Cato surma,

kes ise hukkas end; ei teagi, miks,

kuid leian, et on alatu ja arg

vaid hirmust tuleva ees eluiga

nii lühendada. Relvaks meelrahu,

ma ootan otsust kõrgeilt võimudelt,

kes juhatvad meid ülalt.“

„BRUTUS: Hea küll, vii rünnakule meid. Kui teaks

meist keegi ette, kuidas lõppeb päev!

Kuid piisab sellestki, et päev kord lõppeb:

siis teame lõppugi. -- Hei, lähme nüüd!“ (V, 1.) (Lk.: 268.)

„CLITUS: Nüüd on see üllas astja kurbust täis,

nii et see silmadest tal üle voolab.“ (V, 5.) (Lk.: 274.)

„ANTONIUS: See oli kõigi roomlaste seas üllaim.

Kõik teised sepitsejad tegid seda,

mis tegid, kadestades Caesarit;

vaid tema üksi auväärt kaalutlustel

ning kõigi hüvanguks lõi nende kilda.

Ta elu juhtis mõõt, ning elemendid

tas olid segus nii, et loodus tõusta

ning ütelda võiks kogu ilmale:

„See oli inimene!““ (V, 5.) (Lk.: 276-277.)

______________________________________

„HAMLET.“

“MARCELLUS: Horatio peab meelepetteks vaid

ning usukuda ei võta nägemust,

mis kahel korral hirmutanud on meid.

Seepärast kutsusin ta ühes vahti

öötunniks, et kui ilmuma peaks taas

see viirastus, ta oleks tunnistajaks

me silmile ja räägiks temaga.“ (I, 1.) (Lk.: 284.)

„HORATIO: Teab jumal, ma ei usuks, kui mu silmad

nii selgelt seda tõeks ei tunnistaks.“ (I, 1.) (Lk.: 285.)

„HORATIO: Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,

mis ikka ette kuulutavad saatust

ja käivad läheneva häda eel,

on ilmutanud taevas kui ka maa.“ (I, 1.) (Lk.: 286.)

„MARCELLUS: Ta kaduski! Me teeme liiga talle,

kes on nii kuninglik, kui näitame

ta vastu üles väetit vägivalda,

sest haavamatu on ta nagu õhk

ja kuri pilge on me tühjad hoobid.“ (I, 1.) (Lk.: 287.)

„HAMLET: Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha

ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!

Kui poleks keeland Looja käsulaud

vaid endatapmist!... Jumal, jumal küll!

Kui tüütu, läila tuim ja tühine

näib mulle kogu selle ilma viis!“ (I, 2.) (Lk.: 292.)

„HAMLET: Ei ütleks seda ka su vaenlane;

nii ära püüa sundida mu kõrvu

sind uskuma, kui iseenda vastu

sa tunnistad. Tean, et sa pole laisk.

Mis tõi su Helsingöri? Õpetame

sind jooma, enne kui sa lahkud siit.“ (I, 2.) (Lk.: 293.)

„HAMLET: Kui imelik!

HORATIO: Nii nagu elan, prints, on tõsi see,

ja meile näis, et meie kohus on

sest teile teatada.

HAMLET: See tõesti, tõesti teeb mind rahutuks...

Kas täna öösi peate teie vahti?“ (I, 2.) (Lk.: 294.)

„HAMLET: ... las kaalub seda mõistus, mitte keel.“

„Ei, armastus, mis teiega seob mindki.

Nüüd hüvasti!“

„Mu isa vaim raudrüüs! Kõik pole korras,

ma aiman halba. Tuleks juba öö!

Hing, seni vaiki; väärteod selguvad,

kui kõik maamuld ka oleks matnud nad.“ (I, 2.) (Lk.: 295.)

„LAERTES: Kuid Hamlet... tema armunaljatlust

moeasjaks pea vaid, vere mängutujuks

ning kevadaja kannikeseõieks,

mis, varane ja kaduv, õrn ja närbuv,

vaid viivu lõhnab, -- aga mitte muuks.“ (I, 3.) (Lk.: 296.)

„POLONIUS: Need vähesed nõuanded meeles pea:

Sa ära kanna oma mõtteid keelel

ja teoks neid ära usiapäisa tee.

Sa ole lahke, aga mitte libe.

Need sõbrad, kes on proovi ära teinud,

seo hinge külge terasvitstega,

kuid ära kätt tee tuimaks, teretades

vasthautud verisulis uljaspäid.“ (I, 3.) (Lk.: 297.)

„OPHELIA: Ta mõne aja vältel mulle andnud

on mitmeid märke tundeist minu vastu.“ (I, 3.) (Lk.: 298.)

„HAMLET: Inglid ja pühad mehed kaitsku meid!

Ole sa õnnis vaim või neetud tont,

too taevahingust sa või põrguleitset,

sul olgu kuri nõu või armulik,

kui ilmud nõnda kõnevalmis kujul,

et räägin sinuga.“

„HAMLET: Miks? Mis siis karta?

Ma oma elust raasugi ei hooli;

ja mis ta võib mu hingelegi teha?

See nagu temagi on surematu.

Ta kutsub jälle mind, ma lähen kaasa.“ (I, 4.) (Lk.: 301.)

„HORATIO: Ta läheb kujutlustest meeletuks

MARCELLUS: Ei või me kuulekalt tast maha jääda.

HORATIO: Siis lähme. Aga mis sest kõigest saab?

MARCELLUS: Jah, miski on küll Taani riigis mäda.

HORATIO: Eks taevas juhi.“ (I, 4.) (Lk.: 302.)

„HAMLET: Jah, mälu kirjatahvlilt kustutan

kõik tühipaljad kergemeelsed märkmed,

kõik tarkussõnad, muljed, visandid,

mis sinna sisse kandnud juurdlev noorus,

ning üksnes sinu käsk peab elama

mu aju raamatus, kus see on lahus

muust, mis on vähem väärt – jah, taeva nimel!“ (I, 5.) (Lk.: 305.)

„VAIM (maa alt): Te vanduge!

HAMLET: Hic et ubique¹? Vahetame kohta:

nüüd tulge siia, härrad,

ja pange veel kord käed mu mõõgale.

Mu mõõgal vanduge,

et iial sest, mis kuulsite, ei räägi.“ (I, 5.) (Lk.: 307.)

„POLONIUS: Armust sinu vastu hull?

OPHELIA: Ei tea ma seda, isa, aga kardan,

et nii see oli.“ (II, 1.) (Lk.: 311.)

„ROZENCRANTZ: Kuid teie kõrgustel on võim ja õigus

nii üllast soovi ütelda kui käsku

ja mitte palvet.“ (II, 2.) (Lk.: 313.)

„POLONIUS: Et lühidus on vaimukuse hing,

ent venitatus – kest ja välisehe,

teen lühidalt: te auväärt poeg on hull.

Hull, ütlen; sest kui määratleda hullust,

mis on see muud kui lihtsalt olla hull?

Kuid olgu.“ (II, 2.) (Lk.: 315.)

„POLONIUS: Juhus tõttu tabab hullus sageli märki, kus selge mõistus nii edukalt toime ei tuleks. Jätan ta üksi ja hakkan otsekohe aru pidama, mil kombel teda oma tütrega kokku viia. --“ (II, 2.) (Lk.: 319.)

„HAMLET: Siis ta pole seda teile; sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Minule on ta vangla.“ (II, 2.) (Lk.: 320.)

„HAMLET: Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutustes, kui sihiteadlik ja imetlusväärne tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane jumalale: maailma ilu, kõige elava tipp; ja ometi, mis on minule see põrmu kvintessents?“ (II, 2.) (Lk.: 321.)

„HAMLET: Vaim, keda nägin,

võis saatan olla; saatanal on võime

ka meeldiv kuju võtta, ning võib olla,

et ta mu nukrutseva meele nõtrust --

sest säärast loomust mõjutab ta võimsalt --

mu hukatuseks kasutab. Mul tarvis

on tõhusamat tunnistust kui see.

Las näitemäng siis näidatagi nüüd,

kas lellel on või pole hingel süüd.“ (II, 2.) (Lk.: 329.)

„KUNINGANNA: Su sõna kuulan. --

Ning sinule, Ophelia, ma soovin,

et su ilu oleks õnnis põhjus,

mis Hamletit teeb hulluks, siis võiks loota,

et sinu voorus toob ta harjund teele

te mõlema auks.

POLONIUS: Säh, loe raatmatut,

et näilik tegevuski jumestaks

su üksindust. Me tihti saame laita --

see liiga tõsi on --, et vaga näoga

ja harda moega suhkurdame üle

ka kuradi.“ (III, 1.) (Lk.: 331.)

„HAMLET: Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab,

või, tõestes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada --

muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis hardasti

on ihaldatav: surra, magada!

Jah, magada... Võib-olla undki näha?“

(HAMLET:) Kes koormat kannaks

ja higistaks ja oigaks elu vaevus,

kui arutus millegi ees pärast surma --

sel uurimata maal, kust ükski rändur

ei tule tagasi – ei rabaks tahet,

mis pigem talub tuntuid halbusi,

kui pageb teiste, tundmatute juurde?

Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki

ja südiduse loomulikust jumest

saab nukra mõtte põdur kahvatus

ning lennukad ja tähtsad ettevõtted

teelt targutuse tõttu kalduvad

ja kaotavad teo nime.“ (III, 1.) (Lk.: 332.)

„HAMLET: Olen väga uhke, kättemaksuhimuline, auahne; mul võib olla käepärast rohkem süütegusi kui mõtteid nende kaalumiseks, kujutlusvõimet neile kuju andmiseks või aega, et neid korda saata.“ (III, 1.) (Lk.: 333.)

„HAMLET: Või kui sa tingimata tahad mehele minna, mine narrile, sest targad mehed teavad liigagi hästi, mis peletisi te neist teete.“

OPHELIA: Mis ülev vaim on varisenud! See rüütli,

õukondlase ja õpetalse mõõk

ja silm ja keel, me riigi õis ja lootus,

see maitse peegel, kombe valuvorm,

see lugupeetuist lugupeetu – hukkund!

Ja mina, naistest vaeseim, armetuim,

kes jõin ta lubaduste muusikat,

nüüd näen, et sama ülev, kõrge mõistus

teeb plärinat kui pragunenud kell

ning võrdlematu õitsev noorusilu

on närbund hulluses! Nüüd kurvaks jään,

et nägin, mis ma näinud, näen, mis näen!“ (III, 1.) (Lk.: 334-335.)

„NÄITLEJA-KUNINGAS: „Ma lahkun sust, kallim, varsti pean,

mu elujõud ju nõrkevad, ma tean;

kuid sina kaunisse maailmasse jääd

ja vahest armastust ning õnne näed

veel teise mehega...“ (III, 2.) (Lk.: 341.)

„HAMLET: Hirv ulub, kes sai salvata,

sel rõõm, kes terveks jäi;

kel magada, kel valvata --

eks nii kõik ilmas käi.“ (III, 2.) (Lk.: 344.)

„ROSENCRANTZ: Ka iga lihtne elu üksi peab

end kaitsma kõigest hinge jõust ja väest

ning hoidma kahju eest, veel enam aga

vaim, kelle hüvang muile eludele on aluseks ja toeks.“ (III, 3.) (Lk.: 347-348.)

„HAMLET: Tegid teo,

mis määratleb kombekuse armsa puna,

teeb silmakirjateenriks vooruse,

ilmsüütu armu laubalt riisub roosi

ja tema asemele paneb paise,

kõik pulmatõotused teeb valelikuks

nii nagu õnnemängus antud vanded, --“ (III, 4.) (lk.: 352.)

„KUNINGANNA: See on su oma aju sigitis:

neid tühje kujutelmi hullumeelsus

on õige osav looma.“

HAMLET: Harjumus

võib vahel muuta loomu laadigi:

võib kuradigi välja kihutada

meist imeväega.“ (III, 4.) (Lk.: 355.)

„HAMLET: ... mu lugu kõik ta ette haruta:

et tegelikult polegi ma hull,

vaid hullumoodi kaval, teata talle...“ (III, 4.) (Lk.: 356.)
„KUNINGAS: Nüüd, Gertrud, oma arukamnad sõbrad

me kokku kutsume ja teatame,

mis meil on nõuks ja mis siin juba juhtus,

et sosin, mis maailma üle käib

ja mürgialengu otse märki sihib

kui suurtükk, laseks mööda meie nimest,

vaid haavamatut õhku riivates.

Kuid tule, Gertrud, lähme! Rahu ma

nüüd kohutatud hinges küll ei saa.“ (IV, 1.) (Lk.: 359.)

„HAMLET: Et ma teie saladust oskan pidada, enda oma aga mitte. Pealegi, kui küsija on käsn, mis vastuse peaks kuningapoeg talle andma?“ (IV, 2.) (Lk.: 360.)

„KUNINGAS: Kui, Inglismaa, mu armust hoolid sa --

mu vägev võim võib seda tunda anda,

sest värskelt punetavad veel su reiad,

mis jättis Taani mõõk, ja sundimata

meis austa isandat --, ei siis sa julge

eimiskiks panna meie kõrget suva,

mis nõuab, nagu käsib vastav kiri,

et Hamlet viibimata hukataks.

Tee seda, Inglismaa! Kui palavik

ta möllab veres mul; sa arsti mind.

Ei miski mulle enne rõõmu tee,

kui teada saan, et teoks on tehtud see.“ (IV, 3.) (Lk.: 362.)

„HAMLET: Kuis iga juhtum mõistab hukka mind

ja kannustab mu loidu kättemaksu!

Mis inimene on, kui ülim hüve

on söök ja uni tal? Vaid loom, mis muud.

Kes nii meid lõi, et meie avar pilk

näeb edasi ja tagasi, ei andnud

ei andnud me võimeid ja me jumalikku mõistust

ju selleks, et need pehkiks tarbetult!

Kas on see minus looma unustuslikkus

või ara kõhklev kallak kaaluda

liig üksikasjalikult tagajärgi --

neis mõtteis, kui nad tükeldada, on

üks osa tarkust vaid, kolm osa argust --,

ei tea ma isegi. Misjaoks ma elan

ning aina räägin: „Seda tuleb teha,“

kui põhjust, tahet, võimalusi

mul teoks on küll... Ja ergutuseks leidub

eeskujusi.“ (IV, 4.) (Lk.:364.)

„LAERTES: Kuivata

mu ajud kuumus! Pimedaks söö silmad,

mu pisarate seitsmekordne sool!

Oo, kuulgu taevas: tasun kaaluga

su hulluse eest, kuni meie vaekuss

on vajunud! Oo, kaunis maikuu roos,

Ophelia, õeke, kallis laps! -- Oh taevas,

kas noore neiu mõistub võib siis olla

nii kaduv nagu vana mehe elu?

Nii õrn on loodus oma armastuses,

et sellele, kes talle armas, saadab

veel kalli armumärgi järele.“

„LAERTES: Õpetlikkus hulluses: mõlgutus sobib kokku mälestustega.“ (IV, 5.) (Lk.: 370.)

„LAERTES: Nii paistab küll;

kui miks ei nuhelnud te siis nii raskeid,

nii surmaväärseid kuritegusid,

kui selleks teie endi julgeolek,

te aujärg, teie tarkus ning kõik muu

teid ergutasid?“ (IV, 7.) (Lk.: 373.)

„KUNINGAS: Nõnda ongi.

Kui olid ära, kiideti sind ohtralt

Hamleti kuuldes oskuse eest, milles

sind öeldi hiilgavat. Kõik muud su anded

ei kiskund tast säärast kadedust

kui see üks võime, mis on minu meelest

neist odavaim.“ (IV, 7.) (Lk.: 375.)
„1. HAUAKAEVAJA: Sellepärast, et ta on hull. Ta saab seal oma mõistuse tagasi; ja kui ei saa, pole seal sellest suuremat asjagi.“

HAMLET: Kuidas nii?

1. HAUAKAEVAJA: Seal ei panda seda tähele; seal on kõik niisama hullud nagu temagi.

HAMLET: Kuidas ta siis hulluks läks?“ (V, 1.) (Lk.: 383.)

„HAMLET: Ma pole küll just äge ega järsk,

ent ohtlik olen siiski nii, et targem

sul oleks karta.“ (V, 1.) (Lk.: 386.)

„HAMLET: Mu hinges nagu mingi võitlus käis,

mis viis mult une; oli halvem olla

kui mässajal raudahelates. Ruttu

(ja olgu kiidetud see rutt!)... peab möönma,

et vahel abistab meid sõgedus,

kui luhtub läbimõeldud kava – märgiks,

et mingi jumalus me plaane voolib,

kuitahes rohmakalt me neid ka raiuks...“ (V, 2.) (Lk.: 388.)

„HAMLET: Noh, seda tööd nad tegid südamest;

ei koorma nad mu hinge: nende hukk

on nende endi pugemise vili.

Liig ohtlik loomult madalail on jääda

seal vahele, kus hävitavad mõõgad

on võimsail vihameestel ristumas.“ (V, 2.) (Lk.: 389.)

„HAMLET: Ma ei tihka seda möönda, või ma peaks temaga tubliduses võistlema, sest teist inimest hästi tunda tähendab iseennast tunda.“ (V, 2.) (Lk.: 391.)

„HAMLET: Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, siis ükskord juhtub see ometi: valmisolek on kõik.“ (V, 2.) (Lk.: 393.)

„HAMLET: Mind vabanda, ma tegin ülekohut;

kuid anna andeks, sest sa oled rüütel.

Kõik teavad siin, ja küllap oled kuulnud,

kui nuhtleb mind siin ränk meeltesegadus.

Kui minu tegudes on miski jõhkralt

su lapsekohust äratades riivand

autunnet sul, sind pahandand, siis oli

see hullus.“ (V, 2.) (Lk.: 394.)

„HAMLET: Mu saamatus sind tõstab esile,

su taid kui täht öö pilkaspimedas

lööb ergama kui tuli.“ (V, 2.) (Lk.: 395.)
„LAERTES: Siin, Hamlet... Hamlet, surm on küljes sul,

ei päästa enam ükski rohi sind,

sul pole pooleks tunniks elu sees.

Su käes on reetlik riist, ots nürimata

ja mürgine. Mu enda vastu pöördus

jälk sepitsus – näe, mina laman siin,

et mitte iial tõusta. Sinu ema

on mürgitatud... ma ei jaksa enam...

ja kuningas... ja kuningas on süüdi.“

„HAMLET: Oo, mõistku taevas

sind sellest vabaks! Järgnen sinule. --

Horatio, surm on käes. -- Jää hüvasti,

sa vaene kuninganna! -- Teie kõik,

kes värisedes, kaamelt vaatate

ja tummalt kuulate, mis sünnib siin, --

kui oleks aega mul – julm kordnik Surm

on täpne vangiviija! -- oo, küll võiksin

ma teile rääkida!... Kuid olgu nii. --

Horatio, ma suren, sina elad:

sa räägi minust ja mu asjast tõtt.“ (V, 2.) (Lk.: 398-399.)

„HAMLET: Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,

kui pärast mind jääks kestama teadmatus!“

„Nii teata talle, ning ka iga sündmust --

suurt, väikest --, mis sai tõukeks... Jääb vaid vaikus.“ (V, 2.) (Lk.: 399.)

„HORATIO: Maailmale, kes viibib teadmatuses,

ma räägin siis, mismoodi kõiks ee tuli.“'

„Ma sellest kõigest teatada võin tõtt.“ (V, 2.) (Lk.: 400.)

„FORTINBRAS: Me neli pealikut las kanda Hamlet

kui sõdur lavale, sest küllap oleks

ta näidanud end suure kuningana,

kui oleks istund seal; nin teda saates

las välimuusika ja sõjameeste

auavaldused temast kõnelda.

Siit viige surnud: kõlbab tandrile

see pilt, kuid siin ta pole kohane.

Las malev annab tuld!“ (V, 2.) (Lk.: 400-401.)

_____________________________________

„OTHELLO“ (Tõlkinud: Jaan Kross.)

„RODRIGO: Ah, suu pea, Jago! Mul on süda täis,

et sina, kes sa pruukisid mu kukrut

kui enda oma, teadsid sellist asja.“ (I, 1.) (Lk.: 407.)

„JAGO: Ma ennast teenin teda teenides

ja taevas teab, et mitte armastusest

ja kohusest, vaid enda tulu pärast.“ (I, 1.) (Lk.: 408.)

„BRABANTIO: Kuid olgu teada sul: mu võim ja mõju

on piisavad, et üpris kibedaks

see lugu sulle teha.“ (I, 1.) (Lk.: 410.)

„JAGO: Sellepärasts iis,

ehk teda vihkan küll kui põrgupiinu,

pean arvestama hetke vajadust

ning tõstma masti armastuse lipu

ja märgi – mis on siiski paljas märk.“

BRABANTIO: Näo järgi ärge iial uskuge

te oma tütreid, isad! -- On ju nõidust,

mis petab ära neitsiliku meele

ja nooruse?“ (I, 1.) (Lk. 411.)

„JAGO: Mul sõjatöös on tappa tulnud küll,

kuid ettekavatsetud tapmine

ei mahu mulle hinge. Õelusest

jääb vahel puudu: korda kümme mult

ta muidu saanuks tera ribidesse.“ (I, 2.) (Lk.: 412.)

„OTHELLO: Ei. Nad leidku mind.

Mu koht, mu au, mu hinge laitmatus

las näitavad mind väärselt. On need nemad?“ (I, 2.) (Lk.: 413.)

„BRABANTIO: Sa neetud hing, sa nõidusid ta ära,

sest küsin kõigilt, kel veel mõistus peas:

kas teisti kui nõiakütkeis oleks

nii õrn ja õnnelik ja puhas tüdruk,

kes pelgas mehi nii, et hoidus kõigist

me oma rikkaist noorist käharpäist, --“ (I, 2.) (Lk.: 414.)

„BARBANTIO: Ja minul teie oma. Andestage,

ei toonud voodist mind ei kohused,

ei kuuldus ametasjust. Linna mure

ei riiva mind, sest minu enda tusk

on nõnda paisu-purustavalt ränk,

et alla neelab see kõik teised hädad,

kuid ise alles jääb.“

„BARBANTIO: Ta peteti mnu käest Ta rikuti

mul nõiduse ja laadarohtudega,

sest loodus – kui ta pole puudulik

või sõge peast – nii narrilt eksida

ei saa ju nõiatööta ilma peal.“

„OTHELLO: Kosisin ta ära.

See on mu süüteo äär ja piir ja mõõt,

kuid mitte suurem. Olen kõnelt karm

ja leebet jutuoskust on mul napilt.“ (I, 3.) (Lk.: 417.)

„BARBANTIO: Laps nii tasane

ja arg, et iga meeleliigutus

tal vere põske tõi, ja tema – loomu,

ea, kodu, kodumaa ja kõige kiuste

saab tolle omaks, keda silm tal kartis?

See otsus küll on vigane ja sant,

mis arvab, et nii loomuvastaselt

võib veatus eksida, ja leidma peab

kõik põrgu vigurid ja kavalused,

mis seda teinud. Veel kord kinnitan,

et mõni verre tungiv mürgijook

või selleks tarbeks sõnutud mikstuur

tal oli abiks.“ (I, 3.) (Lk.: 418.)

„OTHELLO: Kõik jutustasin ära poisieast

momendini, kus ta mult seda palus.

Ma kõnelesin hirmsaist juhtumustest

ja õnnetustest maal ja mere peal,

kuis müüriläbimurdel surm mind riivas,

kuis ülbed vaenlased mu kätte said,

kuis müüdi orjaks mind, kuis taas sain priiks,

ja selle kaasas kõigist rändudest.“ (I, 3.) (Lk.: 419.)

„DOODŽ: Eeskuju võtte teist, teen otsuse,

mis armastajaid aitama peab taas

te soosingusse

Kui käes on halvim, mida aimas ootus,

kaob mure, mida toitis seni lootus.

Sest möödunud murest longu lasta pea

on lühim tee uut muret leida pea.

Kui saatus röövis meid, me õnne rikkus --

ta halbust pilgaku me kannatlikkus.

Kes vargust naerab – vargalt näppab see,

kes neab, end paljaks teeb ja muud ei tee.“ (I, 3.) (Lk.: 421.)

„CASSIO: On. Ja kui õnnelik! Ta leidis neiu,

kes ületab nii oma maise sära

kui sulemeeste üllaksülistused

ja kõige loodu aineks-saanud rüüs

on täius ise...“ (II, 1.) (Lk.: 428.)

„JAGO: Kui tõmmul tüdrukul on küllalt nutti,

kükk ruuge poiss siis ajab asjad jutti.“

„JAGO: Ta ilu kõrgiks eal ei tee ta meelt,

ta sõnakus ei peksa iial keelt,

ta kuld ei ripu kunagi ta üll,

ta peab end vaos ka teades: „Võiksin küll.“

Tal vihaski, kui kutsub kättemaks,

on jaksu jääda leebest leebemaks.“ (II, 1.) (Lk.: 430.)

„JAGO: Et Cassio teda armastab on klaar,

et tema Cassiot – üpris usutav.

Maur, olgugi et ma ei talu teda,

on püsivalt ja õilsalt armuv loomus

ja minu meelest Desdemona jaoks

küll parim mees.“ (II, 1.) (Lk.: 433-434.)

„OTHELLO: Öö olge täna valves, Miikael.

Eeskuju andkem pidu lõpetades

ja piiri pidades.“ (II, 3.) (Lk.: 435.)

„JAGO: Nad juba ongi siin.

Kui tõtt on sees mu unes nähtud lool,

siis priskelt viib mu paati tuul ja vool.“ (II, 3.) (Lk.: 436.)

„OTHELLO: Montano, teil on austusväärsed kombed,

te nooruse tark oid ja tasakaal

on teada kõigile ja teie maine

on targimagi meelest hea. Mis juhtus,

et lasksite end nõnda peost ja oma

hea nime vaat et raiskasite ära

ööriiukuke nime vastu? Öelge!“ (II, 3.) (Lk.: 440.)

„JAGO: Oh armetuid, kel puudub kannatus!

Kes ravib haavu ajast etemini?

Me tööriist, tea, on nutt ja mitte nõidus,

ja nuti toeks on pikaldane aeg.“ (II, 3.) (Lk.: 444.)

„CASSIO: Ma võtsin julguse

ja saatsin sõna teie naisele.

Ma palun, et ta hetkeks võimaldaks

mul pääseda Desdemona ette.“ (III, 1.) (Lk.: 447.)

„CASSIO: Armuline proua,

kui tarkust viimaks vältab nõnda pikalt

ja nõnda lahjast leemest toitu saab

ja nõnda uuendab end juhustest,

et kui siit lahkun ja mu koht on täis,

mu truudus ununeb mu kindralil.“ (III, 3.) (Lk.: 448.)

„JAGO: Inimene olgu

see, mis ta näib; ja see, kes seda pole,

see parem ärgu sedamoodi näigu.“ (III, 3.) (Lk.: 452.)

„KLOUN: See ei käi üle inimese mõistuse ja sellepärast võtan selle asja ette.“ (III, 4.) (Lk.: 462.)

„OTHELLO: ... kes oli nõid ja luges inimmõtteid.“ (III, 4.) (Lk.: 463.)

„DESDEMONA: Oh, eal ma pole andnud talle põhjust.

EMILIA: Kuid armukadedaile see ei loe.

Nad ilmaski ei küsi põhjustest,

vaid kiivad on nad lihtsalt, sest on kiivad.

See koletis – see sünnib iseendast.“ (III, 4.) (Lk.: 466.)

„JAGO: Mu mürk, tee tööd!

Nii püütaksegi usaldavaid narre,

ja häbisse ka paljud ausad naised

just nõnda saavad. -- Ärgake, mu isand!

Hei! Ärgake! Othello!...“ (IV, 1.) (Lk.: 469.)

„LODVICO: Kas see on auväärt maur? See, keda senat

eeskujulikuks peab? See – õilis loomus,

kes kirgedest on üle? Kelle voorust

ei õnne nool, ei õnnetuse kuul

löö läbi?“ (IV, 1.) (Lk.: 476.)

„DESDEMONA: Kui unes käin.“

„Mul pole pisaraid ja pole vastust,

mis ei saaks veeks. Mu sängi täna õhtul

mu pruudilinad sea – ja mõtle sellest.“ (IV, 2.) (Lk.: 479.)

„OTHELLO: Jah, varsti. Sellepärast tunnista

kõik oma patud puhtast südamest.

Kui kõik ka maha salgad pühalikult,

ei kummuta see veendumust, mis rõhub

mind nii, et ägan. Surema sa pead.“ (V, 2.) (Lk.: 493.)

„OTHELLO: Ei ole teised süüdi ses kui kuu:

ta tuleb maale ülemäära ligi

ja inimesed hulluks teeb.“ (V, 2.) (Lk.: 494.)

„OTHELLO: Ma usun sind ja palun andestust. --

Ehk küsiksite selt poolkuradilt,

miks mässis ta mu nõnda oma võrku?“ (V, 2.) (Lk.: 500.)

___________________________________

Tsitaadid siinkohal ülesse kirjutanud ja avaldanud: Madis Liibek.

1 Siin ja kõikjal. (Ladina k.)