TSITAADID: 2017-2019.

TSITAADID: 2017. a. D.

MMXVII_____________

______________________________

MOLIÈRE (Jean-Babtiste Poquelin (1622-1673)).

„Näidendid“. Tallinn, 1974. „Eesti Raamat“. Koostanud: Ott Ojamaa. Lk.: 7-840. Eessõna: „Molière ja aeg. Kronoloogia.“ (O. Ojamaa). [Tõlgitud teosest: „Euvres complètes. Collection „I´ Intègrale“ Èditions du Seuil, Paris,1962. Euvres complètes de Molière. Tome I, II, III. Paris, Charpentier, i. a.]

„MOLIÈRE JA AEG. Kronoloogia“. (Koostanud: Ott Ojamaa. (02. 1973)).

„Molière ehk Jean-Babtiste Poquelin on igati ületanud kolmesaja aasta piiri. Sündinud jaanuaris 1622 Pariisis, suri ta samas linnas viiekümne ühe aastasena 17. veebruaril 1673 pärast oma viimase komöödia „Ebahaige“ neljandat etendust.“ /.../ „Sealtpeale on Molière`i looming ja temast lähtuv näitekunstitraditsioon viljastanud peaaegu kõigi Euroopa rahvaste teatrit ja ta mõju on ulatunud üsna kaugele Aasia ja Aafrika maadesse.“ /Eesti kelde on tõlgitud/ „Kokku üksteist näidendit, mis hõlmavad Molière`i loomingu paremikku. Täielik Molière on muidugi palju mahukam ja veelgi mitmetahulisem, koosnedes 33 komöödiast, arvukatest eessõnadest, pühendustest, palvekirjadest ja luuletustest.“ (Lk.: 7).

„Ainult Molière seisab üksinda ja kuidagi täiuslikuna iseendas. Tal pole vastandit.“ /.../ „Ja kõigist prantsuse XVII sajandi (ise nad nimetavad seda „suureks sajandiks“) kirjanikest on Molière jäänud kõige haljamaks, kõige elujõulisemaks, maailmakirjanduses kõige mõjukamaks...“ /.../ „Nii et eksitus pole kuigi suur, kui me nimetame Molière´i suurimaks prantsuse kirjanikuks.“ /.../ „Reaalse elu sügav tunnetus on alati suure kunsti loomise paratamatu tingimus olnud ja tõe kättesaamine kunstiteosest, eriti kui see on loodud aastasadu tagasi, mitte vähem keeruline kui looduse saladuste avastamine.“ (Lk.: 8).

Kronoloogia. (Koostanud: O. Ojamaa).

1662 -- SÜNNIB JEAN-BABTISTE POQUELIN. (15. jaanuar).

1624 – Armand-Jean Du Plessis, kardinal Richelieu (1595-1642) nimetatakse kuningliku nõukogu liikmeks, kus ta mõne kuuga tõuseb esimeseks meheks ja muutub Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks. /.../ ... muutes osava välispoliitikaga Prantsusmaa Euroopa võimsamaks riigiks. (Lk.: 16).

1637 -- Ilmub Renè Descartese „Arutlus meetodist“. („Discours de la méthode“).

1638 – Sünnib Louis XIV. (Lk.: 18).

1642 – Jean-Batiste Poquelin saab 20-aastaseks. /.../ Sureb Galilei. Sureb Richelieu. /.../ ... Molière`i esimeses menukas farsis „Naeruväärsed eputised“. Sünnib Isaak Newton. Louis XIII sureb, regendiks saab Austria Anna, teglikuks valitsejaks itaalia päritolu kardinal Jules Mazarin (Giulio Masarini. 1602-1661). (Lk.: 19).

1649 – Renè Descartes sõidab Rootsi kuninganna Kristina kutsel Stockholmi. Ilmub tema „Traktaat kirgedest“ („Traitè des passions“), milles on formuleeritud tolleaegne käsitus inimese psühholoogiast kui tahte ja tundmuste võitlusest, kusjuures mõistusepärasele tahtele kuulub juhtiv osa. /.../ Charles I Stuart hukatakse ning Inglismaa kuulutatakse vabariigiks. Sellega seoses avaldab John Milton kuningavastased pamfletid. /.../

1650 – Renè Descartes sureb Stockholmis.

1652 – Molière saab 30-aastaseks. (Lk.: 20-21).

1660 – Jätkub tüli [Molierè´i] „Naeruväärsete eputiste“ pärast, mis läheb enneolematu menuga. /.../ Kuningavõimu restauratsioon Inglismaal, troonile saab Charles II Stuart (1660-1685). /.../ [Nicolas Fouqet (1615-1680)] /.../ Kardinal Mazarin sureb. Louis XIV hakkab ainuisikuliselt valitsema. Tema lähimaks kaastööliseks saab Jean-Babtiste Colbert. /.../ Algab Louis XIII jahilossi Versaille`s suurejooneline väljaehitamine.

1662 – Molière saab 40-aastaseks. /.../ Sureb Blaise Pascal. (Lk.: 24-25).

1666 – 22 jaanuar. Sureb vana kuninganna Austria Anna, kõik teatrid suletakse... (Lk.: 28).

1670 – Trükis ilmuvad Blaise Pascali „Mõtted“ („Pensèes“). Boileau kirjutab oma esimese läkituse (èpitre). Spinoza „Tractatus theologico-politicus“.

1672 – Molière saab 50-aastaseks. /.../ Newton leiutab peegelteleskoobi. /.../ Sünnib Peeter I. (Lk.: 31).

„NAERUVÄÄRSED EPUTISED. Komöödia ühes vaatuses.“ (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

AUTORI EESSÕNA.

„Jumala eest, küll on ikka imelik asi see raamatu ilmaletoomine, ja kui lapsik on kirjanik, keda esimest korda trükitakse! Oleks mulle pisut aegagi antud, oleksin enda eest paremini hoolt kandnud ja võtnud tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, nagu see härrastel kirjanikel, minu nüüdsetel ametivendadel, niisugustel puhkudel kombeks on“. (Lk.: 35).

„LA GRANGE:

... ja uskuge mind, me anname neile kahe peale niisuguse etenduse, et nad ise oma lollusest aru saavad ja ilma ja inimesi tundma õpivad.“ (Lk.: 38).

„GOGIBUS:

Kas nende kombed ei vääri nii teie kui ka minu heakskiitu? On siis veel midagi viisakamat kui see? Kui nad ihaldavad püha abieluliidu sõlmimist, kas see siis ei anna tunnistust, et neil on ausad kavatsused?“ (Lk.: 40).

„MADELON:

Selleks, et meie rüütel meid hurmaks, peab ta oskama kauneid tundeid väljendada, olema mahe, õrn ja kirglik, austama meid kõigi reeglite järgi. Kõigepealt peab ta kuskil templis, promenaadil või pidulikul tseremoonial märkama seda, kellesse ta armub, või siis viib saatuse tahtel keegi sugulane või sõber ta daami majja ja ta lahkub sealt hõivatuna unelmaist ning melanhoolseist mõtteist. Siis varjab ta mõnda aega oma tundeid armastatu ees, kuid väisab teda sellegipoolest korduvalt, ja alti on keskustelu teemaks mingi galantne probleem, mis erutab koosviibijate meeli.“ /.../ „Kõik peab arenema reeglite järgi ja neid reegleid ei tohi laitmatu rüütel iial rikkuda.“ (Lk.: 41).

„MASCARILLE (pärast tervitamist):

Mu daamid, kindlasti üllatab teid minu hulljulge visiit, kuid selles ebameeldivuses on süüdi teie kuulsus, mis on mind nii võimsalt võlunud, et ma ajan teid kõikjal taga.“ (Lk.: 46).

„MADELON:

Oleks ju mõeldamatult mõistusevastane mitte tunnistada, et Pariis on tohutu aardelaegas, hea maitse, vaimukuse ja galantsuse metropol.“ (Lk.: 47).

„MASCARILLE:

Aadliseisusest isikud oskavad kõike ilma midagi õppimata.“ (Lk.: 52).

„MADELON:

Selles peitub teadmine kõigi asjade eesmärgist, ülimast eesmärgist, eesmärkide eesmärgist.“ (Lk.: 53).

„CATHOS:

Mul on tohutu nõrkus mõõgameeste vastu.

MADELON:

Ka mina armastan neid, aga mulle meeldib siiski rohkem, kui vaprust vaimukus vürtsitab.“ (Lk.: 59).

„LA GRANGE:

Kui soovite neid armastada, siis jumal teiega, tehke seda üksnes nende ilusate silmade pärast.“ (Lk.: 65).

„GORGIBUS:

Kadugu kõik, mis nende narruses süüdi – kogu see loll latramine ja hukatuslik lustilöömine, kõik need romaanid, poeemid, šansoonid, sonetid ja banketid käigu põrgu!“ (Lk.: 67).

NAISTE KOOL. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).

„CHRYSALDE:

Meid pealt ei kuulda siin. Praegu oleks meil kahel

hea juhus kaaluda neid asju omavahel.

Oma sõbraks teid pean ja ma ei varja tõtt:

väga rahutuks teeb mind te naisevõtt.

Mis küljest asjale ka prooviks ligineda --

siit ainult pahandust võib teile sigineda.“ (Lk.: 71).

„CHRYSALDE:

Naabreid rääkivat küll kuulen ühte ja teist,

aga õigeks ei pea eeskuju võtta neist.“ (Lk.: 72).

„ARNOLPHE:
Ülearune hirm, sõber, jumala eest!

Kes võiks tüssata mind, nõnda kogenud meest?

Tean kõiki vigureid, ja neid ei ole vähe,

mis naistel varuks on, et mees saaks sarved pähe.

Mind üle trumbata – see käib neil üle jõu.

Kõige lisaks on mul üks vastuabinõu,

mis täitsa võimatuks teeb sissekukkumise:

minu valitu on naiivsus, süütus ise.“ (Lk.: 73).

„ARNOLPHE:

Ütlen seepeale nagu Pantagruel

Panurge´ile, kui jutt läks liiga pikaks sel:

„Kui meelsasti te mind ka targaga ei naidaks,

aina jutlusi peaks, aina noomiks ja laidaks --

näete, imestust täis, kui vaibub te ind,

et mitte põrmugi see kõik ei veennud mind.““ (lk.: 74).

„ARNOLPHE (üksinda)

Oh naissoost õpetlased,

kes praegu igal pool on päevakangelased!

Kõik tarkus, millega te uhkeldate nii,

te tundepeenutsus, te sädelev esprii,

romaanid, salmikud, jah – kogu teie teadus

palju vähem on väärt kui see südameheadus.

Ei tühja säraga see ilma pimesta,

vaid voorus üksinda...“ (Lk.: 82).

„ARNOLPHE:

Jätke kõnekäänud!

Noh, mis mulje siis on Pariisist teile jäänud?

HORACE:

Imekaunid paleed ja kirju rahvavool,

meelelahutust võib siin leida igal pool.“ (Lk.: 84).

„ARNOLPHE (kõrvale):

Üks kreeka filosoof Augustusele andis

hea elujuhendi, mis rohket vilja kandis.

Kui vahel midagi sind väga pahandab,

loe ühest kümneni – see viha kahandab.

Sel kombel midagi ei tee sa kogemata,

mis kainelt kaaludes võiks jääda tegemata.“ (Lk.: 92).

„ARNOLPHE (istet võttes):

Ei ole sellel aul ju otsa ega äärt,

kui mees, kes rikas, tark, lugupidamist väärt,

oma headuses teilt võtab vaesuse paine

ja vaesest neiust saab auväärse mehe naine.

Jah, igal tüdrukul rõõm rinda paisutab,

kui nõnda tubli mees kord teda kaisutab.

Ehk teisi leidunud küll oleks terve tosin,

teen teile seda au, et oma naiseks kosin.“ (Lk.: 103).

„AGNÈS (loeb):

ABIELUREEGLID

EHK MEHENAISE KOHUSED IGAPÄEVASES ELUS.

Et vältida võiks patu lingu

noor tütarlaps, kel pulmad ees,

seks ärgu iial meelest mingu

tal abielu tähtsaim tees,

et naise a ja o on ainult oma mees.“ (Lk.: 105).

„AGNÈS (jätkab)

KUUES REEGEL

Ei kingitusi teha luba

ta ühtki teist kui oma meest,

sest see, kes annab – teame juba --

ka vastu tahab selle eest.“ (Lk.: 106).

„ARNOLPHE:

Aga viljatuks jääb ka hoolsaim ettevaatus

siis, kui naine on tark – ta käes on meie saatus

ja oma tahtmise ta teoks teeb niikuinii,

siin ükski mainitsus meid kuskile ei vii.

Ta oma kõrkuses me kuldseid reegeleid trotsib

ja salakavalalt veel ettekäändeid otsib,

et voorustena näiks ta puudused ja vead.

Ta oskab tüssata ka targematki pead.

Mis avitab kõik see, et hoolsalt ette vaatan --

tark naisterahvas on veel kavalam kui saatan.“ (Lk.: 107).

„HORACE:

Mind igatahes see tõepoolest imestab.

Täitsa vale on jutt, et arm meid pimestab.

Ta nägijaks teeb, kui hinge heidab kiire.

Jah, armastuse võim ei tunne mingeid piire.“ (Lk.: 111).

„ARNOLPHE:

Aga siiski on piin, kui kaotad armastatu!

Ma olin filosoof, täis veendeid iga toll,

ja olin plikasse nüüd armunud kui loll.“ (Lk.: 114).

„ARNOLPHE:

Kes teada nõnda näeb, ka aimata ei või,

kui palju pahandust see ingel mulle tõi.

Mida vaiksemalt seal ta mulle otsa vahtis,

seda rohkem mu rind vihast lõhkeda tahtis,

ja mida kauem nii ma seisin raevu täis,

seda ahvatlevam, seda kaunim ta näis.

Ma seisin tema ees meelt heites, vihasena,

ja iialgi ta veel polnud paistnud nii kena;

veel iial säranud ta silmad polnud nii,

veel iial ihanud ma teda polnud nii.“ (Lk.: 115).

„ARNOLPHE:

Tean nende vigureid – ma tunnen ju maailma.

Naljalt mulle ei saa puru puistata silma

ja armukirjasid või salasõnumeid

mu majja poetada.“ (Lk.: 122).

„HORACE:

Kui südames on rõõm, on raske olla vakka.

Olla inimlaps võib kui tahes õnnelik --

kui jagada ei saa, õnn pole täielik.“ (Lk.: 123).

„ARNOLPHE:

Filosoofia tõed, elutarkuse pagas --

Kas tõesti tühi töö kõik oli minu poolt?

Kas kõik mu pingutus, kakskümmend aastat hoolt

siis ainult selleni mind lõpuks välja viiski,

et sama õnnetus saab minu osaks siiski?“ (Lk.: 124).

„ARNOLPHE:

Võin teile vanduda, ükspuha, mis ka juhtuks,

et mitte iialgi ma naist ei kannata,

kel teiste meestega on isu jännata.“

„CHRYSALDE:

Kui tihti osutub see kõige kurja juureks,

et oma õnnetust me peame liiga suureks!

Jah, oma liialdus või ekslik seisukoht

on vahel ohtlikum kui kõige suurem oht.“ (Lk.: 125).

„ARNOLPHE:

Sõbrad, tungivalt on mul teie abi vaja.

Tean, et aidata mind on teie siiras püüd,

ja seda tõestada teil võimalus on nüüd.

Kui hästi teete kõik, kui minul teist on kasu,

siis saate selle eest ka rikkaliku tasu.“ (Lk.: 128).

„AGNÈS:

Me abiellume. Ta ise ütles seda.

Võtsin õppust teilt. Teie jutt oli see:

kui abielluda, siis pattu me ei tee.“ (Lk.: 135).

„AGNÈS:

Jah, vilja kandis hool!

Ei ole ütelda – see oli tore kool!

Näen väga hästi nüüd, et nimelt teie läbi

nõnda rumalaks jäin, et kõigi ees on häbi.“ (Lk.: 137).

„ARNOLPHE:

Miks nii norus on pea?

Elus alati on sekka vaheldust vaja.

Nii liiga pidev õnn meid upsakaks ei aja.“ (Lk.: 144).

„HORACE:

Te mõrsja leidsite, kuid juhus lühendas

me tutvumise teed – meid kahte ühendas --

ja nõnda palav arm, et ehtsamat ei leidu,

seob igavesti mind ja seda armast neidu.“

CHRYSALDE:

Nüüd aga kõigepealt meil tuleks tuppa minna,

et sõpra trööstida, kes löödult taandus sinna,

ja seda tänada, kes elukangast koob,

meid maa peal lahku viib ja jälle kokku toob.“ (Lk.: 147).

„NAISTE KOOLI“ KRIITIKA. Komöödia ühes vaatuses. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

„URANIE:

Naise au ei ole teesklus. On kohatu katsuda paista vooruslikumana kui vooruslikud naised. Selles asjas on silmakirjatsemine veelgi hullem kui muidu ja minu meelest pole midagi naeruväärsemat kui haiglane ülitundlikkus, mis pahandab iga pisiasja peale, omistab kuritegelikku tagamõtet kõige süütumatelegi sõnadele ja varjukujude peale nördinult häält tõstab.“ (Lk.: 159).

„ÈLISE:
Mingi seletamatu suursugusus teie olekus hurmab kõiki. Uurin teid tähelepanelikult nii silma kui kõrvaga, olen teist nii täidetud, et püüan teid järele aimata, teha kõike nagu teie.“ (Lk.: 161).

„DORANTE:

Tont võtaks, mu härrad, pidage parem suu, kui jumal pole teile asjatundmist andnud, ärge ajage pealtkuulajaid naerma, mõelge sellele, et kui vaikiksite, võidaks teid isegi targaks pidada.“ (Lk.: 167).

„URANIE:

Ta tahab alati esimesena arvamust avaldada, teised peavad aupaklikult ootama. Ta võtab seda oma mõistuse solvamisena, kui keegi enne teda midagi heaks kiidab, ja kättemaksuks asub ta avalikult vastupidisele seisukohale. Ta tahab, et kõigis vaimuloomingu asjus temalt nõu küsitaks, ja ma olen kindel, et kui autor oleks talle oma komöödiat enne esitamist näidanud, oleks ta seda maailma kaunimaks pidanud.“ (Lk.: 168).

„URANIE:
Selline satiir tabab otseselt kombeid ja riivab isikuid vaid kaudselt. Üldist kriitikat ei saa pidada täielikult meie endi kohta käivaks. Sellest tuleks õppust võtta, aga mitte teha nägu, nagu oleks jutt meist endist.“ (Lk.: 173).

„URANIE

Mina seda küllei arva. Tragöödia on muidugi ilus asi, eriti kui teada hästi mängitakse, aga komöödialgi on oma võlud ja ma arvan, et üht on niisama raske luua kui teistki.“ (Lk.: 175).

„LYSIDAS:

Need, kes tunnevad Aristotelest ja Horatiust, armuline proua, märkavad kohe, et see komöödia patustab kõigi kunstireeglite vastu.“ (Lk.: 178).

„DORANTE:

Palun, ärge tehke end nii targaks. Rääkige inimese moodi, rääkige nii, et teist aru saadaks. Kas te arvate, et kreeka sõnad annavad teie väidetele rohkem kaalu?“ (Lk.: 180).

VERSAILLES´ IMPROVISATSIOON. Komöödia. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

„MOLIÈRE:

See mõte käis mul tõesti korraks tõesti peast läbi, aga ma jätsin ta sinnapaika kui liiga tühise nalja, mis viimati ei ajagi naerma.“ (Lk.: 194).

„BRÈCOURT:

... ja kõik tema näidendi tegelased on õhust võetud, õieti öelda fanatstilised olendid, keda ta kujutab nii, nagu tal pähe tuleb, et pealtvaatajaid lõbustada.“ (Lk.: 205).

„MOLIÈRE:

Las nad teevad, mis tahavad, mina ei tohi lasta end nendest segada. Kui nad minu näidendeid arvustavad, seda parem, aga hoiduku jumal mind selle eest, et ma püüaksin neile meeldia! See oleks minu hukatus.“ (Lk.: 213).

SCAPINI KELMUSED. Komöödia kolmes vaatuses. (Tõlkinud: Tatjana Hallap).

„SCAPIN:

Ausalt öelda tuleb maailmas harva midagi ette, millega ma toime ei tule, kui vaid viitsin asja käsile võtta. Ilmselt on mulle taevast antud üsna kenakesti talenti nende vaimukate armastusväärsuste ja leidlike galantsuste sepistamiseks, mida harimatu rahavas kelmusteks kutsub.“ (Lk.: 224).

„SCAPIN:

Kas te oleksite tahtnud, et ta oleks lasknud ennast tappa? Parem ikka abielu kui surm.“ (Lk.: 236).

„ARGANTE:

Seda, härra Gèronte, et ei maksa teisi nii kähku laita. Need, kes teiste juures vigu otsivad, vaadaku hoolega, kas neil endil midagi viltu ei vea.“ (Lk.: 242).

„SCAPIN:

Mõnikord juhib inimesi kuri saatus.“ (Lk.: 265).

„SCAPIN:

Aga kuidas on lood armastuse rünnakuga?

ZERBINETTE:

Armastus on iseasi. Risk on suurem, ja siis ma nii kartmatu ei ole.“ (Lk.: 272).

„ZERBINETTE:

Armastatu tunnete heitlikkus ei ole sugugi kõige suurem oht. Kui meil on küllalt eneseusaldust, usku oma väärtusesse, võime oma võitu säilitada.“ (Lk.: 273).

„SCAPIN:

Minge. Ma tulen varsti järele. Kellelgi pole õigust öelda, et mind võib karistamatult panna olukorda, kus ma iseennast reedan ja lobisen välja saladusi, mida keegi ei tohi teada.“ (Lk.: 275).

„ZERBINETTE:

Kui me siia linna jõudsime, nägi mind üks noormees ja armus minusse. Sellest hetkest peale ei andnud ta mulle enam rahu. Nagu ikka noormehed, arvas ta, et rääkimisest üksi aitab ja et esimese sõna peale, mis ta ütleb, on asjad ühel pool. Aga ta põrkas uhkusele, mis sundis teda oma esialgseid plaane pisut parandama.“ (Lk.: 280).

„SCAPIN:

Sest pole midagi. Ähvardused ei ole mulle kunagi midagi teinud. Need on pilved, mis lähevad kõrgelt pea kohalt üle.“ (Lk.: 286).

TARTUFFE EHK PETIS. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).

„PROUA PERNELLE:

Ei, ärge saatke mind, mu mini, palun teid,

Ülearuseks pean neid tühje vigureid.

ELMIRE:

Teen, mis mu kohus on. Kas tõesti minek juba?

Mis põhjused siis teid kauem olla ei luba?“ (Lk.: 295).

„PROUA PERNELLE:

Mehe vara eest hoolt teie üldse ei kanna,

üles mukite end kui mingi kuninganna.

Kui naine ehiks end vaid abikaasa jaoks,

ta ehteid endale nii pillavalt ei laoks.“ (Lk.: 296).

„PROUA PERNELLE:

Tean, miks nii vaenulik on teie vastuvõtt:

te teda vihkate, sest tema räägib tõtt.

Kelle ainuke soov on täita taeva tahet,

heaks pidada ei saa ju pattusi ja pahet.“ (Lk.: 298).

„PROUA PERNELLE (Elmire`ile):

Taevast saadetud on ta muutma teie meelt,

et ära pöörata teid eksituse teelt.

Ta ju soovitab head, ta ju ei laida seda,

mis pole laiduväärt, et kuulama peaks teda.

Rõõmuks põrgule on teie sõnad ja teod,

teie ilmalik jutt, teie ballid ja peod.

Vaga sõnakest siin ju iialgi ei kaja,

aina kerglane naer ja trall käib kogu aja.“ (Lk.: 300).

„CLÈANTE:

Te pime olete, seepärast teile näib

vabamõtleja see, kes avasilmi käib,

ja ususalgajaks te nimetate seda,

kes ühes teiega ei taha vagatseda.

Ükskõikseks jätab mind te vaga meeletusk,

sest kõigekõrgemal on teada minu usk.“

„Aus vaprus oma teed käib ilma kärata

ja ehtne vagadus ei tao ju vastu rindu,

et imetlema kõik peaks tema usuindu.“

„CLÈANTE:

Ei, vend, ma endale kõiketeadja ei näi,

nagu ainuke tark ma teiste seas ei käi.

Mu ainus tarkus on, et ma voorust ja pahet

õiges valguses näen, teen tõe ja vale vahet.“ (Lk.: 307).

„CLÈANTE:

Möödutundetu raev neid iialgi ei aja

meilt nõudma rohkemat kui taevale on vaja.

Igaühele neid mina eeskujuks seaks.

Nendetaolisi meil rohkem olema peaks.“ (Lk.: 309).

„DORINE:

Kust aga mina tean, kas õigust rääkisite,

kas teie kinnitust võib uskuda või mitte?“ (Lk.: 320).

„DORINE:

Või nii! Mul seda teed ei tulnud pähegi!

Niipea kui raskusi on elus vähegi --

lõpp peale! Tore plaan! Küll see läheb teil ruttu!

Süda kargab mul täis, kui kuulen säärast juttu!“ (Lk.: 321).

„DORINE (Mariane´ile):

Kord vabandada saab end halva endega:

kas möödub leinarong, klaasi pillate maha

või näete unenäo, mil tähendus on paha.“ (Lk.: 332).

„TARTUFFE:

Ah, inimeseks jääb kõige vagamgi vaga,

Madaam, te taevase, kõikvõimsa ilu ees

mõistus võimetu on, süda lõõmab sees.

Imeks panete ehk, et räägin kõik, mis hingel,

kuid uskuge, madaam, ka mina pole ingel.

Ja kui te küsite, kes on süüdlane nüüd,

siis teie veetlusel on kõige rohkem süüd.“ (Lk.: 339).

„CLÈANTE:

Ma kordan – nördinud on võrdselt noor ja vana,

ei ole ühtegi, kes praegu teid ei mana.

Kas teil arukam nüüd poleks toimida nii,

et viimse piirini kokkupõrget ei vii

ja vaenulõkkele ei kanna enam lisa,

vaid aitate, et poeg jälle leida võiks isa.“ (Lk.: 349).

„ELMIRE:

Kui see hämmastab teid, musjöö, siis ülepea

naise südamest veel te midagi ei tea.

Vaimus mõnigi mees siis juba võitu maitseks,

kui nõnda vähe veel teeb naine endakaitseks.

Ka siis, kui võidul on ju õrnad tunded meis,

veel ikka südames ei lakka vastuseis,

ja kuigi kiindumus küll kõigest paistab läbi,

kuid seda pihtida on siiski pisut häbi.

Kuigi tõrgume veel, kuid tõrkumisest just

välja lugeda võib meis loitvat kiindumust.“ (Lk.: 357).

„ORGON:

No küll on variser, missugust teist ei leita!

Auväärse kuue all niisugust kurjust peita!

Puupaljas oli mees, kandsin hoolt tema eest...

Kuid jäägu pealegi! Nüüd tunnen vagameest!

Õudustundega nüüd temataolisi vaatan,

ründan neid, kuidas saan, olen õel nagu saatan.“

„CLÈANTE:

Te ärge kiruge või kiitke liiga ruttu,

vaid kainelt kaaluge – tõtt leida aitab see.

Kes hoidub äärmustest, see leiab õige tee.

Ärge teesklejaist end laske iialgi petta,

kuid ärge mõelge ka, et ilm on vooruseta.“ (Lk.: 365).

„CLÈANTE (Orgonile):

Ei maksa uskuda! Ta oskab kanda hoolt,

et tõestusmaterjal kõik räägiks tema poolt.

Pisiasjast ta võib intriigi valmis treida

ja võrgu punuda, kust raske pääsu leida.

Põhjust hoiduda on teil tema viha eest.

Tark polnud solvata nii kohutavat meest.“ (Lk.: 369).

„POLITSEIMEISTER:

Jah, liiga pikale on veninud see jutt.

Te märkus õige on, sest minulgi on rutt

ja käsu täitmiseks nüüd paras aeg mul ongi.

Mul on kõrguse käsk teid viia vangikongi.“ (Lk.: 377).

DON JUAN. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Ott Ojamaa).

„SGANARELLE:

Öelgu Aristoteles ja kogu filosoofia mis tahes, tubakale juba võrdset ei leidu – see on haritud inimeste kirg, ja kes tubakata elab, pole üldse väärt elama. Vähe sellest, et tubakas teeb meele rõõmsaks ja puhastab inimese ajusid, ta õpetab ka hingi vooruslikkusele, ja ainult tubaka läbi saadakse haritud inimeseks.“ (Lk.: 383).

„DON JUAN:

Mis! Kas sa tahad, et me seoksime end jäädavalt esimesega, kes meid kütkestab, loobuksime tema pärast kogu maailmast ja oleksime kõigi teiste suhtes nagu pimedusega löödud? Õige mul asi lasta end mõjustada mingist võltsaususest ja olla truu, matta end eluks ajaks ühteainsasse kiindumusse, olla juba noorusest peale surnud kõikidele kaunitele naistele, kes võivad meile silma puutuda!“

„Mis minusse puutub, siis võlub ilu mind kõikjal, kus ma teda kohtan, ja ma alistun kergesti sellele magusale vägivallale, millega ta meid kütkestab.“ (Lk.: 387).

„... ja nagu Aleksander Suur, nii sooviksin ka mina, et oleks veel teisi maailmu, kuhu võiksin laiendada oma armastuse võidukäike.“ (Lk.: 388).

„DON LUIS:

Oh kui vähe me teame sellest, mis me teeme, kui me ei jäta taeva hooleks otsustada, mida me vajame, kui tahame temast targemad olla ning tüütame teda oma sõgedate soovide ja mõtlematute tahtmistega!“ (Lk.: 440).

„DON JUAN:

Ma pole enam sama mees, kes ma olin eile õhtul, taevas on mind ühel hoobil nõnda muutnud, et see hämmastab kogu maailma.“ (Lk.: 448).

„DON LUIS:

Need sõnad, mis äsja minu kõrvu ulatusid, on kõik möödunu kustutanud. Ma ei tunne ennast enam äragi.“

„SGANARELLE:

Aga kõndiv ja kõnelev kivikuju, kas siis see ennekuulmatu imetegu teid ei hirmuta?“

„DON JUAN:

Midagi seal on, millest ma hästi aru ei saa, aga olgu kuidas on, see ei suuda veenda minu mõistust ega kõigutada minu hinge.“ (Lk.: 449).

„DON JUAN:

Ma kuulan taeva häält.“ (Lk.: 453).

„SGANARELLE:

Ah, härra! Taevas kõneleb teiega. Ta annab teile märku.“

„DON JUAN:

Kui ta mulle märku annab, siis peab ta küll natuke selgemat keelt kõnelema, kui tahab, et ma aru saaksin.“ (Lk.: 454).

MISANTROOP. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: August Sang).

„PHILINTE:

Liiga ägedaks pean te filosoofiraevu,

võin ainult muiata, pealt nähes teie vaevu.“ (Lk.: 462).

„PHILINTE:

Aga ei. Ma ei näe seal mitte mingit vahet.

See kõik on inimlik – nii voorused kui pahed.

Kui naabrit egoism või ahnus pimestab,

niisama vähe mind see nähtus imestab

kui see, et ahv on õel ja paljaks ajab hambad,

et raibet nokib kull, et susi murrab lambaid.“(Lk.: 465).

„ALCESTE:

„Kui käsiks kuningas

mul kallist lahku minna,

ja pakuks selle eest

ka suurt Pariisi linna,

siis vastaksin ma nii:

Oh kuningas Henri!

Pea endale Pariis, juhhei!

Mu neidu ei saa sa, ei!““ (Lk.:: 474).

„ÈLIANTE:

Ei, tavaliselt nii see asi küll ei käi.

Kui on armund hing, ükski parem ei näi

kui väljavalitu – sel puudusi ei leita

ja talle midagi ei ole ette heita.“ (Lk.: 489).

„CÈLIMÈNE:

Kõike pidada võib nii halvaks kui ka heaks.

Meil eri mõõdupuu on igaks elueaks.

Siis, kui selleks on aeg, hing armastusest joobub,

kui aga jõuab aeg, ta ilmalustist loobub,

ja häda sunnil see, kes ilma noorusest,

siis valib teise tee, ja räägib voorusest.

Nii oma puudusi meil võimalik on katta.

Ka mina vanast peast nii toimin kahtlemata,

ja mulle vagatsus saab ainsaks elutõeks,

kuid kahekümnene ei passis palveõeks.“ (Lk.: 500).

„ALCESTE:

Ärge sellest, madaam, end üllatda laske!

Me päevil tunnustust ei ole leida raske.

Kiidukõmin meil käib nii laialt mööda maad,

et pole mingi au, kui sellest osa saad.

Aina sangareid meil kõik näevad igas mehes.

Minu toapoisski sai kiita hiljuti lehes.“ (Lk.: 503).

„ARSINOÈ:

Olgu pealegi siis, kui tingimuseks seate.

Te täie selguse ses asjas saama peate.

Ma teile nähtavaks teen tõe must valge peal.

Kui saatke kõigepealt mind koju – teile seal

ma tõendeid esitan, kust ilmneb kogu pettus

ja selgeks teilegi saab tema truudusetus.

Kui kord ometi kae teie silmadelt kaoks,

ehk leiduks mujalgi veel tröösti teie jaoks.“ (Lk.: 505)

„PHILINTE:
Niisugust jonnakust ei ole enne näinud.

Meil oleks lepitus peaaegu nurja läinud.

Küll hea, küll kurjaga kõik veenda püüdsid meest,

kuid kas ta taganeb? Ei mingi hinna eest!“ (Lk.: 5+6).

„ALCESTE:

Kas kuskil kunagi veel ükski hingeline

nii häbiväärseks teoks on olnud võimeline?

Kas kuradite kunst või taeva pahameel

on loonud olendit, kes oleks õelam veel?“ (Lk.: 511).

„ALCESTE:

Näen, saatus kiusab mind ja võimalust ei anna,

et meie jutule saaks praegu punkti panna.

Kuid me armastusloo varsti lõpule viin.

Veel täna õhtu eel olen tagasi siin.“ (Lk.: 519).

„ALCESTE:

Kurat võtaks! Kas on auahnus ainus kruvi,

mis suunab inimest, ta iga tööd ja huvi?

Aga voorus ja tõed, pühad, kõrged ideed --

õiglus, truudus ja au --, kuhu jäävad siis need?

Ei, minu mõõt on täis ja minule on tülgas

see metsik röövliauk ja haisev pahemülgas.

Ainult huntisi näen, ei ühtki inimest.

Ma lahkun teie seast – nii jälk on kogu mest.“ (Lk.: 521).

„ALCESTE:

Mis sest, et kahju saan! Ja kuigi maksma pean

kakskümmend tuhatki, kuid selle-eest ma tean,

et inimkonnale ma nüüdsestpeale võlgu

ei ole enam muud kui vihkamist ja põlgu.“ (Lk.: 522).

„ALCESTE (Èliante´ile):

Oh, looja teava all ma ühtki teist ei tea,

kes oleks sama õrn, ja õigalne ja hea,

ja võimatu on mul teid mitte imetleda.

Siis lubage, et teen ka edaspidi seda,

ja ärge haavuge, kui kibestunud mees

on nii nõutu ja kurb te vaikse ilu ees.

Olen õnnetu hing ja seegipärast juba

saatus endage teid mul siduda ei luba.

Kes halvaks põlatud teist madalama poolt,

see ei ole ju väärt teie hellust ja hoolt.“

„ALCESTE:

Et elus alati õnn lahkelt saadaks teid

ja sama kiindumus seoks ikka südameid.

Ma lahkun pettunult, et täita ammust tahet,

sellest haisvast soost, kus võidutsevad pahed.

Võib-olla kusagil maailmas leidub koht,

kus voorus valitseb ja au ei luura oht.“ (Lk.: 532).

IHNUS. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Reinhold Kask).

„CLÈANTE:

Mis kasu on meil varandusest, kui me ta kätte saame alles siis, kui juba möödas on meie kaunimad aastad, mil oleksime võinud teda tarvitada;“ (Lk.: 542).

„VALÈRE:

Meie peame sööma, et elada, ja mitte elama, et süüa.“ (Lk.: 581).

„CLÈANTE:

... et ma ei ole iial näinud maailmas kaunimat olevust kui teie, et ei või olla suuremat õnne kui teile meeldida, ja et tohtida nimetada teie meheks on au, on õndsus, mida ma eelistaksin maailma suuremate valitsejate saatusele. Jah, mu preili, õnn teid omada on minu silmis kõige kaunim kõigist õnnedest;“ (Lk.: 591).

„KOMISSAR:

Keda kahtlustate selles varguses?

HARPAGON:

Kõiki. Ma tahan, et vahi alla võetaksite kogu linna ühes agulitega.“ (Lk.: 613).

ÕPETATUD NAISED. Komöödia viies vaatuses. (Tõlkinud: Ants Oras).

„HENRIETTE:

Las teeb õhutav tung tõe kaunil, kõrgel maal sust

filosoofia toe, kes kaitseb ideaalsust;“ (Lk.: 635).

„CLITANDRE:

Võtaks sõgedat tont! Oleks jampsil kord lõpp!

Ei aita teda nõu ega paranda õpp.

Aga vaatama pean, muidu asi ei lähe --

ehk leian ma siit mõnd, kel veel aru jäänud pähe.“ (Lk.: 644).

„CHRYSALE:

Kui mees, kes valitsejaks säeti,

hakkab pelgama naist, on ta rumal ja väeti.“ (Lk.: 664).

„PHILAMINTE:

Samast üllast ideest pisut mannetum liik

tärkas Platonil siis, kui teoksil oli „Riik“,

aga sööti on jäänd ta mõte siiamaani,

kuid nüüd kõigiti viin ma lõpule ta plaani.“ (Lk.: 675).

„ARMANDE:

Minu karastet meel säärast väiklust ei salli:

filosoofiast hing saab kindla kaitsevalli,

kõigest kiusust on vaim juba vabanend mul;“ (Lk.: 6909.

„TRISSOTIN:

Kuid ma leian teis muud, mille veetlus on suur;

mitte hõbe ja kuld, vaid teie hurmav figuur,

teie silmade helk, te säravus ja peenus

oli joovastav siht, mis teid kosides meenus,

teie võluvus on mu vara, mu juveel...“ (Lk.: 7013).

„CLITANDRE:

Filosoofiks, madaam, ma ennast küll ei loe,

kuid teid pooldades meel on mul siiras ja soe,

ja te lubate vast, et pakun hinge tagant

ühes endaga kõik, mis saatus mulle jagand.“ (Lk.: 716).

„PHILAMINTE:

Oo, sa ohvriks ei jää – sa pead ju tarkust kalliks:

filosoofia saab su kindlaks kaitsevalliks;

vaata armunuid pealt – sind juhib üllam ind.“ (Lk.: 717).

EBAHAIGE. Komöödia kolmes vaatuses muusika ja tantsuga. (Tõlkinud: Aleksander Aspel, värsid tõlkinud Ants Oras).

„CLÈANTE:

Ei saa lugeda ebaõnneks, kui ollakse teie mõtteis, olgu unes või ilmsi, ja mu õnn oleks kahtlemata piiritu, kui oleksite minuga kitsikuses, millest lubaksite mind ennast välja aidata, ja pole midagi, mis ma ei teeks, et ...“ (Lk.: 770).

„BÈRALDE:

Kaugel pidamast seda usutavaks, pean ma seda, olgu omavahel öeldud, suurimaks hulluseks, mis inimeste keskel liigub; ja vaadeldes asju filosoofina, ei tunne ma veidramat komödianti, ei tunne ma midagi naeruväärsemat, kui on inimene, kes tikub teisi terveks ravima.“ (Lk.: 801).

„BÈRALDE:

Kui vaatate tõde ja kogemusi, siis ei leia te midagi sellest kõigest ja sellega on niisamasugune lugu kui nende kaunite unenägudega, mis ärgates jätavad teile üksnes nördinud tunde, et neid uskusite.“ (Lk.: 803).

„BÈRALDE:

... ja igaüks võib oma ohu ja õnne arvel uskuda kõike, mis talle meeldib.“ (Lk.: 804).

„BÈRALDE:

Paraku, vend, et olete hull, ja ma tahaks, väga mitmel põhjusel, et teid nähakse seda tegemas, mida teete. Plaun teid, kobage end pisut järele, tulge mõistuse juurde ja ärge usaldage niipalju oma kujutlust.“ (Lk.: 811).

_____________________________

Eva Lips: „Indiaaniraamat“ („Das Indianerbuch“).

Tallinn, 1963. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus“. Tõlkinud: A. Viires. Lk.: 5-415. Sari: „Maailm ja mõnda“. (Reisikirjelduste sari).

„Kas leidub suuremat võlurit kui tõelisus? Kas leidub haaravamat paeluvust kui tõsiasjade oma? Kas on võimsamat romantikat kuis ee, mis peitub tegelikus elus?“ /---/ „Goethe kuulis Merckilt: „Sinu taotlus, sinu kõrvalekaldumatu suund on anda tõelisusele poeetilist kuju; teised püüavad nõndanimetatud poeetilist, imaginaarset tõeliseks muuta, ja tulemuseks pole muud kui rumalus.“ Sellele ütelusele järgneb Goethe lisandus: „Kui mõistetakse määratut erinevust nende kahe käsitlusviisi vahel, sellest kinni peetakse ja seda ellu rakendatakse, siis saavutatakse palju selgust tuhande teise asja üle.““ (Lk.: 6).

„Aleš Hrdlicka: „Mõlema maailmajao indiaanlaste vaim ja käitumine on väga sarnased- Kes on hästi tundma õppinud pärismaalaste metaliteeti kuskil Põhja- või Lõuna-Ameerikas, see leiab, kui ta kohalikud iseärasused kõrvale jätab, selle täpseid vasteid kõigis teistes piirkondades.“ (Lk.: 7).

„Aga inimene, kes mujal meie planeedil oli elanud juba viis- kuni kuussada tuhat aastatm puudus ikka veel.“ /---/ „Euroopa inimesele 100 000 aasta eest. See aga tähendab, et Ameerika inimene ei ole arenenud mingist vanemast ürgvormist Atlandi ja Vaikse ookeani vaheliste maamassiivide pinnal, vaid et ta on kaksikkontinendile sisse rännanud juba oma praegusel kehalisel kujul.“ (Lk.: 16).

„Ta tuli kui Homo sapiens, kui inimene aju ja kätega, kui mõtterikas, leiutav ja eelnenud sugupõlvede leiutistele ehitav inimene, võimeline mõtlema, tegutsema ja kohanema.“ (Lk.: 17).

„Me näeme: meie arvamus, et Ameerika algelanikud on tulnud Aasiast, tugineb nii rohketele vaieldamatutele faktidele, et me sellest enam ei loobu. Need inimesed ei saanud, nagu nägime, kuidagi tulla lõunamerelt.“ (Lk.: 24).

„Seal võimaldas heasoovlik loodus uute, paiksete majandusvormide kujunemist; seal ilmutas inimvaim oma tahet juba olemasoleva edasiarendamiseks ning leiutamist vääriva leiutamiseks; seal tekksi aegamööda kultuurikeskuste idud, kultuurikeskuste, mille hiilgus ja võim hiljem valgetel röövlitel silmi pimestas.“ (Lk.: 25).

„Seega möödus kaheksa tuhat, võib-olla ka ainult viis tuhat aastat, kuni vahemaa Beringi väina ja Tulemaa vahel läbi rännati, kuni kaksikkontinendi ühest otsast teise jõuti...“ (Lk.: 26).

„VI saj. m.a.j. Tekkis Teotihuacan, tolteekide linn, vanim Kesk-Ameerika templilinnadest.“ (Lk.: 29).

„Tundmatuna Vanale Maailmale lebas kaksikkontinent kahe ookeani vahel, varjates endas suurt hulka dünaamiliselt edasitungivaid, rändavaid, omavahel segunevaid või üksteisest eralduvaid inimrühmi, kes, kohanedes oma igakordse ümbruse oludega, püüdsid looduselt kätte võita oma toitu.“ (Lk.: 33).

„(12 10. 1492) Christoph Kolumbus (Christofore Colombo). /---/ Seevastu küsis ta esimeselt inimeselt, keda ta kohtas, kuidas seda maad nimetatakse, ja sai vastuse: „Guanahani“, mis tähendab: „Me ei saa sinust aru.“ (Lk.: 35).

„Niisiis: rohkem kui pool miljonit indiaanlast elab praegu Põhja-Ameerikas – Lõuna-Ameerikas aga seevastu, segaverelised kaasa arvatud, üle viiekümne miljoni.“ (Lk.: 37).

„[Rousseau & Seume (Johann Gottfried Seume (1763-1810) – saksa kirjanik, viibis 1780-ndail aastail lühemat aega sõdurina Kanadas).] „Oma nõupidamistel ja läbirääkimistel armastasid nad vormitäitmist ja väärikust ning olid väga teravmeelsed ja osavad detailiküsimuste järjestamisel ja nende üle väitlemisel; sageli aga jäi puudu ülevaatlikkusest, sügavamast ettenägelikkusest ja üldistamisvõimest. Seetõttu peeti neid pigem kavalateks kui tarkadeks. Nad olid äärmiselt impulsiivsed inimesed, võimelised tooma hetke vajadustele ebaharilikke ohvreid, ei suutnud aga vastu pidada pikajaliste pingutuste vaimsetele ja kehalistele nõuetele. Kõigepealt aga olid nad inertsed ja suhtusid seetõttu põlglikult ajaväärtusse.“ (Lk.: 41).

„... sümboliseerib inim- ja vaimumaailma vahelise silla ületamist ning paljud maailma tekkimist seletavad müüdid ja rahu sõlmimist seletavad tavad on seotud...“ (Lk.: 59).

„Niisiis vanem kui valgete rummi- ja viskijoovastus on šamaanide püha joovastus. Indiaanlaste igatsus leida elutõde unenäos, s. . visioonis, on neid ümbritsevas taimemaailmas avastanud järjest uusi vahendeid, mille abil hing võis jõuda vaimudemaale.“ (Lk.: 75).

„Oleks kindlasti kerge klassifitseerida „indiaanlasi“ lihtsalt nende igakordse majandusvormi järgi – kui nad nimelt meile seda rõõmu valmistaksid, et rakendaksin neid majandusvorme niisugusel puhtal kujul, nagu neid raamatus esitatakse. Seda aga juhtub äärmiselt harva ja siin peitubki suur askus. Sest kuna indiaanlased on „loodusrahvad“, s. o. Igakordsest looduslikust miljööst sõltuvad rahvad, kelle majandus ja vastavalt ka kultuur pidi ümbritseva keskkonnaga kohanema...“ (Lk.: 82).

„Ameerika kõige kõrgemale arenenud maaviljelejaile, neile kõrgkultuuri kandijaile ila adra ja rattata, kes sellest hoolimata elasid majanduslikult täiesti kindlustatult ning löid kunstimaitse ja ilu poolest imeteldavaid teoseid.“ (Lk.: 95).

„Näemesiis, et maaiviljelust pole Ameerikasse toonud mitte valged, vaid et see kujutab e4ndast pärismaalaste väga vana majandusvormi, mida harrastati juba aastatuhandeid enne eurooplaste saabumist.“ (Lk.: 97).

„-- nende tegelikkus on unenägude tegelikkus, mis tungib läbi nähtavast tegelikkusest ja sellest niivõrd läbi põimub, et mõlemaid vaevalt enam saab teineteisest eraldada. Järelikult siis unenäorealism.“ /---/ Unenägu ja tegelikkus on neile üks ja sama, nende vahel pole eraldusjoont.“ (Lk.: 109).

„Seegi on Aasia pärand ürgsest ajast: võrdsustada uneolukorras rändava ja ringi reisiva hinge elamusi ärkvel keha ja tema muljeid selgelt registreerivate meelte elmaustega. See unenäorealism pole mitte ainult indiaanlaste maailmavaate aluseks, vai dona ka kogu nende mõtlemise, plaanitsemise ja tegutsemise põhilisemaid tõukejõude.“ /---/ Samuti on nende unenäod sageli „suunatud“ ja otstarbest tingitud, sest indiaanlased tahavad und näha, et saada näha kõrgemat tegelikkust ja võida tegutseda selle käskude järgi.“ (Lk.: 110).

„Et unenägu seega on saanud indiaanlase määravate tunnetuste allikaks ja kõlbla käitumise seaduseks, siis on just unenäotunnetused need, mis indiaanlaste tsivilisatsiooniteele siirdumisele on vastu seisnud ja osalt veelgi seisavad. Unenägu anids ja annab neile suuri inspiratsioone, see kannustab neid tähtsaiks tegudeks.“ /---/ „Indiaanlased on juba aastasadu alati tagasi tõmbunud lohutavasse unenäokantsi, kui neile ülekohut on tehtd;“ (Lk.: 112).

„“Armastusega naiste vastu“ mõtles ta armastust mitme naise vastu ja, kui vajalik, abielu mitme naisega korraga – õigus, mida erakordsete vaimuannetega nõidarstile veel nüüdki salaja lubatakse.“ (Lk.: 116).

„Jõudusid, kes seesuguseid unenägusi inspireerivad ja reguleerivad, on raske kirjeldada.“ (Lk.: 117).

„Usk, et on olemas maagilised jõud, mis asuvad esemeis, loodusnähtustes ja elusolendeis, sunnib indiaanlasi nende jõudude suhtes kaitsehoiakule.“ /---/ Edasi püüavad nad endale kindlustada seesuguste inimeste heatahtlikkust, kelle võlujõud eriliste võimete tõttu on tugevam kui need jõud, mis ähvardavad nõrgemaid.“ /---/ „Indiaanlaste usundi omamoodi „põhivaraks“ aga on need kolm: võlujõud, vaimud, kultuuriheerosed.“ (Lk.: 119).

„... on vaimude ümber keskendunud kultus nende vaimse tegevuse võimsamaks ja suurejoonelisemaks avaldusvormiks üldse.“ (Lk.: 128).

„Nad on esile tõusnud indiaani unenägude loovast fantaasiast – fantaasiast, milles pole piire visiooni ja tõelisuse vahel, mis ei tunne erinevust saaga, legendi ja ajalooliste sündmuste vahel.“ (Lk.: 133).

„Need on seega siis läbini vaimsed kujutelmad, mis reguleerivad indiaanlaste elu erakordse intensiivsusega. See, mida nad unenäos kogevad, saab nende tegude ja tegemajätmiste kompassiks.“ /---/ „Nõnda peame me indiaanlasi nägema ja mõistma: kandes eneses vana aasia usku paljude asjade ja olendite hingestatusse ja kinni pidades kohustusest neid uduseid või personifitseeritud jõude asutada ja nende rahulolu ära teenida, on nad oma mõtlemise ja teod organiseerinud sel viisil, et olla ustav unenäole on neile seaduseks.“ (Lk.: 135).

„Et indiaanlastele kõik unes ja visioonis nähtu on tegelik, siis ei tunne nad ka unenägude seletajaid, ke solid olemas kõrgele arenenud rahvastel, nagu babüloonlased, egiptlased, kreeklased jt., kes küll samuti pidasid unenägu rändava hinge tõeliseks, kuid juba seletust vajavaks elamuseks. Niisiis on indiaanlased oma unenäorealismis järjekindlamad kui nimetatud kultuurrahavad.“ /---/ Suundaandev vaimne vahendajategevus aga, aktiivne ühendusseastumine indiaanlaste usus elavalt eksisteeriva vaimudemaailmaga, preestri funktsioonide täitmine usundis, mis on veel kinnistamata rangelt formuleeritud dogmadega, on isiku ülesandeks, kes juba peaaegu eranditult pühendub ainult neile kohustele – see on nõidarst ehk šamaan.“ /---/ „... see on nõia ehk šamaani amet.“ (Lk.: 136).

„Indiaanlaste maa aga on täis arste ja et need kõik on nõiad ning teavad oletatavasti või tõeliselt palju saladusi, siis kasutatakse siin sõna médecin kõige salapärase, seletamatu kohta.“ /---/ „Teine väljend indiaani nõia kohta, sõna šamaan, on pärit Aasiast. Vanima seisukoha järgi on sõna allikaks sanskritikeelne shramana, mis tähendab buda usu munka ja on mongolite juures omandanud tähenduse „nõid“.“ (Lk.: 137).

„... mille järgi šamaan tuleneb mandžu sõnast saman, mis hääldatakse „šaman“ ja tähendab „erutatud, liigutatud, kõrgendatud meeleolus“ inimest. Mircea Eliade seletab mõistet šamanism kui „ekstaasitehnikat“.“ /---/ „Ta on tulnud kord koos varaneoliitiliste küttidega üle beringi väina ja saanud indiaanlaste vaimseks varaks, mis on teinud läbi mitmesuguseid muudatusi tihedaimas seoses igakordse klimaatilise keskkonnaga. Kaksikkontinendil ei leidu ainustki hõimu, kel poleks nõida.“ (Lk.: 138).

„... siis pole šamaan mitte üksi nõidpreester, vaid ka arst, ilmatark, prohvet, õigusetundja ja salatarkuste teadja, kelle tegevus on aimamatult mitmekülgne ja kes kujutab endast teatud määral suurendusklaasi, mis õnnistustoovalt koondab inimestemaailma vaimudemaailmaga ühendavaid kiiri.“ /---/ „Sellest järeldub, et šamaani võim on määratu suur. Võimsamana kui kindral, kes toetub sõjavägedele, käsutab ta loodusjõude ja vaime, kes tema kutsel teaga ühendusse astuvad, et kaitsta ja teenida hõimu.“ /---/ „Pole siis ka ime, et ta naudib eesõigusi, et kõige nooremad ja ilusamad saavad hirmu tõttu tema omaks, et sageli ainult tema on see, kellele on lubatud mitmenaisepidamine...“ /---/ „Sest nõidade saladused on inimkonna esimene „kaup“.“ (Lk.: 139).

„Ja mida kõike ta ei suuda, see šamaan!“ /---/ „Mõnikord võib ta inimese surmale määrata lihtsalt surmapäeva ettekuulutamisega.“ /---/ „...“kui ta soovib, juhtida oma tahtmist mööda kogu rahavast.““ (Lk.: 140).

„See saladustest ümbritsetud, ohtudeküllane amet, mida tugevamini või nõrgemini väljakujunenuna võib leida kõikjal Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, on juba sajandeid äratanud usundiuurimise, etnograafi ja arstiteaduse spetsialistide huvi, sest siin on tegemist nähtusega, mis ulatub inimhinge kõige sügavamate alusteni.“ (Lk.: 141).

„Kutsutuks ja äravalituks peetu on seeläbi äratuntav, et tema juures teostub nõue: „Midagi peab sündima, ennast näitama, peab midagi tundma või kuulma.““ (Lk.: 145).

„Kuid ainult äravalitud šamaanile tehakse seesuguseid laule järjest suuremal arvul teatavaks ja neist saab tema omand, mida ta selle võlujõu tõttu kasutab oma rahva hüvanguks.“ /---/ „... võime omandamine sageli und näha ja sel teel kogetud tarkust hõimukaaslastele edasi anda.“ /---/ „“absoluutne kontroll kõigi loodusnähtuste üle, kaasa arvatud taevatähed“.“ (Lk.: 146).

„... võib šamaan saavutada selle, mida ihaldatakse, selgitada mõistatusliku, eemale tõrjuda selle, mida kardetakse, ja teha nähtavaks selle, mis peitub veel tuleviku varjus.“ (Lk.: 148).

„Põhja-Ameerika indiaanlaste meditsiiniühingute kasutuses on teadmisi, mida tsiviliseerijad osalt veel tänagi ei tunne.“ (Lk.: 153).

„Ta oli muutunud tundmatuks olendiks, ta polnud enam inimene, vaid võlujõud.“ (Lk.: 154).

„... ta tantsib nagu india jumalad, kelle kohta teatab kolm tuhat aastat vana Rigveda-raamat: Višnu ja samuti Šiva tantsivad laipadel. Und nähes, nõidudes või valitsedes, mälestades või end alandades – ikka tantsib indiaanlane, tänu avaldades või nõudes, traditsioonist kinni pidades või uut luues, näljaurma lävel või söönult, rõõmsalt või meelt heites. Ta avaldab tantsus oma kreedo.“ (Lk.: 158).

„Nad on ammu teoks teinud transsubstantsiatsiooni¹, mida „valge“ mõistus tõrgub käsitamast, sest neil on usk, mis mägesi liigutab, usk, mille armsaimaks lapseks on ime.“ (Lk.: 178).

[Haiavata-poeemist, mille Henry Wadsworth Longfellow 1850 aastal oma indiaanivaimustuse tõukel kirjutas]:

„“Laskus preeria küngastele,

piibukivi punamurdu,

Gitši Manitu, ürgvõimas,

suur ja vägev Elu Isand.

Punetaval kaljul seistes

kutsus rahvaid enda juurde,

kutsus mehi igast hõimust. --

Käe ta surus kivikihti,

murdis tüki punast kivi,

kivist piibukaha vormis,...“ (Lk.: 179).

„Me teame, et indiaanlaste teadvuses on manitu ebaisikuline, salapärane jõud, mis peitub kõiges inimese jaoks läbinähtamatus...“ (Lk.: 181).

„Tema jutustus on tulvil kunstniku vaimustust haruldase ja salapärase vastu:...“ (Lk.: 194).

„Dekanavida, kõrge orenda, kõrge võlujõu kandja, oli nii tähelepandav isiksus, et tema nimi on jäänud surematuks. Ta sündis müstiliste asjaolude saatel, imikueas päästeti ta kolm korda surmast ja hiljem austati teda kui pooljumalat.“ (Lk.: 197-198).

„Veel mõndagi nägin ma Pipestone`is ning tundsin mõndagi, mida raske on sõnades väljendada. Palju on seal alal vanadest aegadest, mis elab ja haarab ja mida ka meie sajand ei ole suutnud hävitada.“ (Lk.: 203).

„See on püha koht, kuhu astutakse samasuguse aukartusega nagu teistesse selle maailma pühadesse kohtadesse, mille on ehitanud inimkäsi või pühitsenud ajalugu. Siin on see loodus, kes lõi avaruse, mida muide leiab vaid merel, ja rahu, mis inimsüdames vastu kõlab. Sest koha pühadus ei peitu mitte müütodes, mis teda ülistavad; see peitub rahuidees – see on pühaks muutnud kivimurru ja kalumeti, tema sümboli, see inimkonna igivana igatsus, millest indiaanlaste juures on saanud kaunis kultus.“ (Lk.: 204).

„“Sa ei saanud meist aru,“ tähendas lõpuks üks nendest. „Kui midagi pidulikult küsitakse, siis vastatakse. Kõik, mis on öelda, sisaldub sõnades. See on tõde. Midagi muud ei ole.““ /---/ Diodoros: „“Vaevalt võib keegi nimetada midagi kõrgemat kui kõne. Sest selle tõttu seisavad kreeklased kõrgemal kui teised rahvad ja haritud inimesed kõrgemal kui harimatud; pealegi on ainult selle kaudu võimalik, et üks inimene omandab võimu paljude üle; üldse aga paistab iga asi ainult seesugusena, nagu kõnemehe jõud teda kujutab.“ (Lk.: 215).

„Indiaanlaste hea tundja W. P. Clark on öelnud: „„See võib tunduda küll rabavana, kuid vastab minu arvates siiski tõele, et ükski rahvas ei palveta rohkem kui indiaanlased. Ebausk ja tava hoiavad neil kogu aeg silmade ees vajaduse leevendada nähtamatute ja kõikvõimsate jõudude viha.““ (Lk.: 219).

„Tsiteerime kõige vanemaid tunnistusi:

1610: „“Nad kasutavad sageli täiesti ettevalmistamatult nii kaasakiskuvaid oraatorlikke võtteid, et isegi kõige vilunumad sõnakunstnikud neid imetlema peaksid.““ /---/ „1643: „Pealiku autoriteet peitub tema keele osavuses; tema võim sõltub vahetult tema kõneoskusest.““ (Lk.: 224).

[Thomas Mann kord nimetas „fantaasia otstarbeks“]: „Mitte ebatõelise leiutamine, vaid tõeliselt olemasoleva täitmine ja ehtimine tunde ja mõtte ja tähelepanuväärsusega, elu tugevdamine ja ülendamine rõõmus ja mures tunde ja mõtte abil.“ (Lk.: 228).

„Taimed ja loomad – nii me tõendasime – on indiaanlaste juures muutunud isikupärasteks olenditeks, kelle suhtes pole sugugi selge, kas nad on inimestega võrdsed või neist kõrgemal.“ (Lk.: 243).

„On siis ka loomulik, et indiaanlaste hõõguv fantaasia taime pühaks on kuulutanud ja et tema päritolu on ülikauniste müütide objektiks.“ (Lk.: 244).

„Puud on ühenduselüliks taevaga, kus elavad ülemaised olendid, kellele püütakse ligineda.“ (Lk.: 246).

„... unistama, siis seome me nendega ikkagi enamasti idee millestki püsivast, stabiilsest, ühes kohas asuvast, omaette suikuvast, mis annab /---/ tema majesteetlikkuse.“ (Lk.: 247).

„... selle riituste rikkusest, kus fantaasia ja sügav tunne on loonud võrreldamatult ilusaid palveid ja tantsuvorme, ükskõik kus me kaksikkontinendil ka asuksime --“ (Lk.: 255).

„Ja vanadest kultustest ilmneb veel midagi: tavad sündisid ja kadusid läbi aastasadade, tavad, millel oli ebamugav sarnasus ristiusu institutsioonidega. JA ristiusulised tulid, et hävitada algul inimesed ja nende usk ja sundida siis ellujäänuile vanad kombed teises valguses uuesti peale.“ (Lk.: 262).

„“Kes kavatseb sooritada midagi üleinimlikku, vajab oma raske ülesande jaoks rohkem kui ainult inimlikku jõudu.““ (Lk.: 273).

„... et valgetel on sageli raske ette kujutada, kuidas veel tänapäeval leidub tuhandeid inimesi, kes tunnevad end loomadega seotuna viisil, mis põrmustab kõik meie kujutelmad selle kohta, mida tähendab olla inimene või loom. Ilma niisuguste võtmeteta indiaanlaste hingeelu juurde ei ole võimalik mõista nende mõtteid ega tegusi.“ (Lk.: 279).

„Kui Darwin 1859. aastal kuulutas, et inimene on algselt olnud loom, oli see Euroopa jaoks midagi uut. Tema õpetus oli aga indiaani unenäorelismi igivana tarkus, kantud üle vaid bioloogia mõisteisse. Sest inim- ja loomakuju kokkusulamine avaldub arvutis pärimustes,...“ (Lk.: 286).

„Loomade pidude, saladuste ja erioskuste tundmine muudab inimese targemaks ja annab talle maagilise jõu. Seetõttu hooplevad šamaanid sellega, et nad on oma anded saanud loomadelt, jah, et nad ise on olnud loomad.“ (Lk.: 287).

„Need on lood saladustest, mis asuvad sealpool mõistust, nende tõde on unenäo- ja usutõde.“ (Lk.: 288-289).

„Veel tänapäeval – kui mitte arvestada mõningaid suuri isiksusi – vaatavad mõlemad rühmad teineteist sageli umbusuga ja püüavad teineteist vastamisi halvustada.“ (Lk.: 306).

„... seisukohalt üks ainulaadsemaid vaatevälju maailmas? Sellepärast et selles laboratooriumis valmib dünaamiliste muutuste käigus vaevalt kujuteldavais rassilistes segunemistes tulevik, mille lõppvorme pole võimalik ette aimata.“ (Lk.: 311).

_____________________________

JÜRI TALVET: „Hispaania vaim.“ Tartu, 1995. Kirjastus: „Ilmamaa“. Sari: „Eesti mõttelugu 4“. Lk.: 5-384.

Keskaja ja vararenssansi hispaania luule.

„Hispaania luule algab õige kauges minevikus. /--/ ... siis kui Hispaanait alles asustasid tema vanimad elanikud ibeerid (umbes 3000 aastat e.m.a.).“ (Lk.: 24.)

„Seneca õpetus „praktilisest mõistusest“, s. o. eetikast, /--/ Kuid kõik need antiiksed ja humanistlikud lootused varisesid 300-aastasesse vaikusse V sajandi alguses, kui Rooma langes...“ (Lk.: 25.)

„... soov käsutada kõiki ja mitte alluda kellegile, kiitlemine ja ülbus. Selliselt defineerib XVII sajandi keksel hispaanialikke loomuomadusi kibeda muigega Baltasar Craciàn.“ (Lk.: 29.)

„Kuigi Cidile nagu Rolandilegi ilmutab end peaingel Gabriel, on see vaid unes. Cidi idealiseeritus on ilmne, kuigi seegi ei ületa võimaliku ja tõenäolise piire.“ (Lk.: 31.)

„Koos XIV sajandiga jõuame lõppeva keskaja ühe suurima poeedi, Juan Ruizi ehk, nagu teda samuti kutsutakse, Hita ülempreestri juurde. Sündinud 1283, ja surnud 1350 paiku – paarkümmend aastat noorem Dantest, samavõrra vanem Petracast ja pisut enamgi Boccacciost --“ (Lk.: 33.)

„... see on ideaalnaise hämmastavalt detailne ja elav kirjeldus, naise intiimsuse lähedane tundmine... /--/ „en la cama muy loca, en la casa muy cuerda“ (voodis hull ja majas mõistlik)...““ (Lk.: 34.)

„Jumaliku ja maise ühendamises võiks näha paralleeli araabia müstitsismiga, kus kõrgeima ekstaasi tingimuseni – joobeseisundini – võidakse jõuda veini abil. /--/ Kui Dante maailm on ainusuunaline süntees ilmalikust ja jumalikust; kui Petraca ebalused rändlevad vaid ühe pooluse piires, laskumata tõeliselt teise, boccacciolikult maisesse maailma, /--/ Juan Ruiz // -- vaid otsib dialoogi, mille iga hetk on võitlus, valik elu äärmuste ja eri filosoofiate vahel.“ (Lk.: 36.)

„Tütarde kõne on katkendlik, vanale mehele võõras keel, millest ta võib midagi mõista, kuid mis on lõpuni tundmatu nagu armastuski. /--/ Vanast sõjameeste ja humanistide suguvõsast põlvneb ka teine XV sajandi tähtsaim poeet, hispaania kõigi aegade üheks suurimaks lüürikuks peetud Jorge Manrique (1440-1479). /--/ ... on üks neid poeetilisi imesid, kus mõte sünkroniseerub heliga, saavutab vitaalse ühisuse tundega.“ (Lk.: 38.)

„Tema mõttekäik on nagu inimese teekond keskajast renessanssi: materiaalse kui ajutise ning hingelise kui igavese vahel ilmub kolmas mõõde, kolmas elu -- /--/ -- kui edasielamine-olemine uute sugupõlvede teadvuses, elavas ja jätkuvas kultuuris. /--/ ... filosoofiline lõppsõna – olemise uuest teadvustusest elu piiride tundmise läbi.“ (Lk.: 39.)

„Romansse võiks nimetada ballaadideks, kuid põhjamaist (romantilist) üleloomulikkust ja salapära kohtame neis haruharva. /--/ ... müstiline lüürika tõepoolest sugereerib otse kosmilise või kogemusvälise mõõtme... /--/ Vararenessansiga kooskõlas avaldub neis uus elutaju: loodus kui ürgvana igatsus, armastuse läte.“ (Lk.: 41.)

Tormese Lazarillo.

„Tänase päevani ei teata täpselt, kes kirjutas, kus ja millal nägi ilmavalgust raamtuke pealkirjaga „Tormese Lazarillo elukäik, tema õnnelikud ja õnnetud juhtumised“ (La vida de Lazarillo de Tormes, y de sus fortunas y adversidades). Sellegipoolest ei kahtle keegi, et tegemist on maailmakirjanduse tähtteosega, mis märgib põhjalikku murrangut Euroopa uusaegse jutustava proosa, eriti romaani arengus. /--/ .. ja on ajendandnaud mõningaid žanriuurijaid väitma, nagu ei algaks antud teosest mitte eainult uut tüüpi realistlik kirjandus, vaid romaanižanr kui selline üldse.“ (Lk.: 42.)

„Barokk, mis sõltuvalt ajaloolistest tingimustest avaldub eriti jõuliselt Hispaanias, on eeskätt tollaste religioossete vastuoludega tihedasti seotud moraalne kultuur.“ (Lk.: 44.)

„Daniel Defoe pikareskset tüüpi romaanid XVIII sajandi alguses katsuvad samuti ühendada seiklust moraaliga, kui enamasti jääb nähtavale seikluslik alge, /--/ Hispaania klassikalisest kelmiromaanist alates on jutustus esimeses isikus ehk minajutustus jäänud romaani üheks narratiivseks põhivormiks.“ (Lk.: 46.)

„Vastupidi neile, kes on harjunud Cervantest vaatlema helge ja erandliku, lausa ajavälise hiiglasena keset tollast kirjanduspilti, /--/ oleks Cervantes toonud oma don Quijote reaalsetesse, ajas ja ruumis määrateltud oludesse ja pannud ta nende oludega koomilist, ülevat ning kurba kahevõitlust pidama. /--/ ... ning jäänud kindlaks oma renssansist päritud üllastele eluideaalidele; vaevalt oleksid need ideaalid ammutanud maisest reaalsusest sellist jõudu, et paiskuda igavikku ning saada kauniks ja ülevaks müüdiks Kurva Kuju Rüütlist. /--/ Nagu iga suur looja leidis Cervantes uue tee, avardades oma „Don Quijotes“ kelmiromaanist lähtunud realismi piirideni, mida mitugi sajandit oluliselt enam edasi nihutada ei suutnud. /--/ Vaevalt leidub Euroopa kirjandusloos tekstoloogiliselt nii põnevat, oma ilmaletulekuga nii palju vaidlusi põhjustanud suurteost kui „Tormese Lazarillo elukäik“, mis ilmus 1554. a.“ (Lk.: 47.)

„Kirjaniku elu ja vaadete tundmine võib muidugi väga oluliselt soodustada teose lahtimõistetamist, kuid nagu näitab kirjanduse uurimislugu, sisaldab see peaaegu alati ohtu sattuda biograafilistesse liialdustesse, loomingu tegeliku väärtuse varjamisse autroimüüdi taha, /--/ Suurteoste tähendus on alati laiem kui idee, mille autor on oma teostesse paneb: teose tähendus selgub ajapikku ega saa kunagi lõpuni selgeks; seda loovad ja avastavad järeltulevad põlved oma üha täieneva elumõistmisega.“ (Lk.: 50.)

„Kui tegu on suurteosega, omandvad üksikud ülevõetud või laenatud elemendid uues kunstitervikus täiesti uue tähenduse ega ole taandatavad oma esialgsele mõttele. Parimal juhul võivad need olla teose tekke teatavaks eelduseks või selle mõtet mingis suunas kallutada.“ (Lk.: 53.)

„Renessasanss tähendas loova inimmõistuse vabanemist keskaja dogmaatilisest, skolastikale allutatud mõtlemisviisist; barokk omakorda näitas sellest vabanemisest sündinud individualismi ja ülemääraste illusioonide varajatud puudusi.“ (Lk.: 55.)

„.. tundub maja isegi nõiutuna, kummituslikuna -- /--/ ... olelusvõitlus lakkab, sest pole, mille pärast võidelda. /--/ Õppinud tundma maailma seda osa, mis on materiaalsest sõltuvuses ja sellega määratud võõrandatusest suhteliselt vabam, omandab // teatava moraalse valikuvõime ja teadmise inimlikust vabadusest.“ (Lk.: 60.)

„... ning mille käsitlus varem või hiljem pidi muutuma protestiks võõrandumise vastu, arenema paljudes suundades kulgevaks ühiseks teeotsinguks inimväärsema eksistentsi poole.“ (Lk.: 62.)

Barokkesteetika „Guzmàn de Alfaraches“.

„Mateo Alemàni (1547-1614?) pikareskne romaan „Guzmàn de Alfarache“ (1. osa 1599, 2. osa 1604) kuulu ajajärku, mis Euroopa kultuuriloos on kõige poleemilisemaid.“ (Lk.: 63.)

„Barokk on kaootiline vastuoluline ja n.-ö. irratsionaalne üksnes väliselt. Näivuse, negatiivsuse, absurdi ja ulme tasand on siin selleks, et teose vastuvõtjaid juhtida reaalsuse sügavama vaimse tajumise juurde; et vältida pinnapealset ja lihtsustatud ostustust. /--/ „Seal, kus pole valikut, pole ka täiuslikkust“ -- nii arutleb Graciàn, hispaania baroki suurim moraalifilosoof ja esteetik.“ (Lk.: 65.)õ

„Barokk nagu renessanss on antropotsentristlik. Inimese osa maailmapildis ei taandu, vaid isegi suureneb. Side teistpoolusega ei taastu enam kunagi täielikult.“ (Lk.: 66.)

„.. mis tegelikult on kõne iseendaga, monoloogi üks liike. /--/ ... monoloog, oma olemise analüüs.“ (Lk.: 69.)

„Garciàni „Käsioraakel (Oràculo manual, 1647), kus iga moraalset deviisi (motot) saadab aforistlik kommentaar. /--/ Barokis, mis uusaja tormilises, stiihilises liikumises otsib püsivust, vastandades välisele kui ajalisele ja muutuvale sisemise kui ajatu ja muutumatu,“ (Lk.: 70.)

„“Loomulik stiil on nagu leib, mis iial ära ei tüüta. Teda nauditakse enam kui kunstlikku stiili tema selguse ja ehtsuse pärast. Ta ei hülga ilukõnet, kuid eelistab kasutada sõnu nende puhtas ja otseses tähenduses. Nimelt seepärast ülistatakse ja loetakse nõnda palju Mateo Alemàni, kes rohkete asjatundjate arvates on hispaania parim ja antiikseile autoreile lähim kirjanik.““ (Lk.: 71.)

CERVANTES.

„Kui Cervantes pihib //, et romaani „Don Quijote“ kirjutas ta kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel... /--/ „Don Quijote“ on müüt, on kultuur, on terve olemisviis. /--/ Kurva Kuju Rüütel Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha, armastust elu vastu – neid õilsamaid aateid, mille võimet kurjusele vastu seista ja kõigi ähvarduset kiuste püsida vajab maailm täna rohkem kui iialgi varem.“ (Lk.: 72.)

„Cervantes pealäkitus – humanism. // -- seda, mis aga nimelt on Cervantese surematute sekka määranud. /--/ Miguel de Cervantes Saavedra sündis 9. või 10. oktoobril 1547. aastal Alcalà de Henareses, Madriidi külje all asuvas iides linnakseses, /--/ Selsamal aastal suri Hernàn Cortès, Mehhiko vallutaja. /--/ Aasta varem, 1546, suri Martin Luther, olles vapustanud oma protestiteesidega kogu Euroopat ja jätnud selle ägama ususõdadesse ja vaenudesse veel vähemalt sajandiks.“ (Lk.: 73.)

„Ent katoliikluse ja vastureformatsiooni enda raamides arenesid arvukad tendentsid, mis välistasid ajastu vaimse ühtsuse. /--/ Nende püüus vahetuks suhtlemiseks Jumalaga ja äärmises lihtsusetaotluses pole raske leida ühisjooni Lutheri õpetuse humaanse poolega. /--/ Jesuiidid, tõsi küll, olid vastureformatsiooni eessalk, kuid omad vastuolud ja dissidendid sugenesid nendegi otse sõjaväeliselt organiseeritud ridadesse. Erasmuse mõjusi on täheldatud ordu rajaja Ignatius Loyola enese juures; tugev humanitaarne kallak, mis valitses jesuiitide koolides, tõi esile mitmeid filosoofe,“ (Lk.: 75.)

„1587 ründas ja rüüstas inglise meresõtja ja piraat Francis Darke Càdizit. 1588 sai seni tõepoolest võitmatu Hispaania sõjalaevastik „võitmatu Armaada“, // Inglismaa rannikul inglasi „karistama“ minnes hävitavalt lüüa. /--/ Raskepärane riiklik ja vaimne struktuur takerdas Hispaania kodanluse arengu, sellel kui muu Euroopa keskklass valmistus esimesteks suurteks võitudeks.“ (Lk.: 79.)

„El Creco ühes kuulsaimas maalis „Organzi krahvi matused“ (1586) /--/ ... juba sisemiselt lõhestunud inimene, kes languse ja vastuolude ühiskonnas asjatult otsib oma kadunud terviklikkust. /--/ ... kohandab end mandumisele ja sealsamas tõmbub heitunult iseendasse. /--/ „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“ (El ingenioso hidalgo Don Quijote de La Mancha). Ilmus 1605.))“ (Lk.: 80.)

„... ning hispaania draama värsistus – võrreldes näiteks samaaegse inglise ja hilisema prantsuse draamaga – oli märksa mitmekesisem ja keerulisem. /--/ .. oma hingelt oli Cervantes poeet, ja poeesia, mis muu, on tema „Don Quijote“ -- ülemlaul inimese hingesuurusele.“ (Lk.: 83.)

„... täiendas Cervantes juba tublisti skeptilisemates ja iroonilisemates toonides... /--/ ... hämmastab Cervantese mõnigi hinnang oma ettenägevusega, mis veelkord kinnitab, et Cervantes ei olnud mingi „metsik geenius“, vaid oma aega ja selle kultuuri sügavalt tunnetav looja.“ (Lk.: 84.)

„... varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda inkvisatsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult jälitasid mis tahes nõidu ja maage.“ (Lk.: 91.)

Cervantese romaaniteooria.

„Seiklus ja ime on intiimsemalt seotud inimese olemisega, tema armastuse ja igatsusega. Inimese sügavam olemus ilmneb tihti vaid olukordade ootamatutes muutumistes, n.-ö. piirsituatsioonides.“ (Lk.: 114.)

„... (vaimsuse) kokkupõrge ootamatult sisse tungiva armueluga (bioloogilis-seksuaalsega) kujundab jutustuse telje (nagu näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses“). /--/ Lihtsat päritolu, samas aga suurte vaimsete annetega noormees näib kehastavat inimvaimu püüdlusi puhta ja kõrgema teadmise ja tõe poole... /--/ ... vaimu sõltuvus mateeriast, mis on ühteaegu traagiline ja inimtõelusele olemuslik.“ (Lk.: 121.)

Aja ja ruumi dihhotoomia hispaania barokis.

„Kuigi materiaalne maailm oli XVI sajandiks ainult õige poolikult avastatud, leidis see piiramatu jätkuvuse ideede maailmas, mille tähendus Platoni filosoofia ja neoplatonistlike õpetuste mõjul aina kasvas. Inimest nähti looduse ja seda elustava igavese vaimu mikrokosmilise peegeldusena.“ (Lk.: 123.)

Baroki liikumatus ja dünaaamika.

„... pidevas valikus nähtumuse ja olemuse vahel saab võimalikuks suhteline lähenemine tõele ja kindlusele keset ümbritseva maailma langusi ja kaost. /--/ Barokk-kultuur on oma juhitavuse tõttu ümbrust mõjutav, retooriline, pateetiline. (Lk.: 142.)

„Maailm nähtub barokis pahupidi pööratuna, „segase labürindina“, elutunnetus on valdavalt traagiline, kibestunud ja melanhoolne.“ (Lk.: 143.)

„... see eksistentsialismi ja pahempoolse struktularismi pinnalt võrsunud moodne sotsiologism, mis esteetilisi või kirjanduslikke nähtusi püüab seletada peaasjalikult sotsioloogia, ideoloogia ja majanduse mudelite najal.“ (Lk.: 144.)

„Ometi on kirjandus eelkõige esteetiline nähtus, mis teostub loomeprotsessina nii isikulises kui ka ajaloolises plaanis.“ (Lk.: 145.)

„Shelly nimetas Platoni kõrval Calderòni ja oma jumalaks ja tõlkis ise... /--/ Barokkdraama on oma parimas osas eksistentsiaalne ja filosoofiline, kasutab jõulist sümboolikat,“ (Lk.: 150.)

„Barokk-kirjanduse fundamtentaalseim tunnus on erisuguste tasandite kooselu, paljutasandilisus.“ (Lk.: 151.)

„... avastatud lausa matemaatilist kalkulatsiooni, /--/ Don Quijote tunnetusliku polüfooniani, sünteesini, mille Cervantes loob ideaalidest ja reaalsusest, elu kõrgest ja madalast poolest, koomilisest ja traagilisest elutundest. /--/ ... kuid kokku võttes on see üksainus, võõrandunud maailmas eksleva ja kannatav inimese vaatepunkt. Graciàn soovitab oma arukale inimesele eneseanalüüsi ja mõistlikku kindlust...“ (Lk.: 152.)

„Nagu see on olnud peaaegu kõikidel kultuuriepohhidel, jõuab ka barokis osa loomingulisi ostinguid oma piirideni, ammendab end. /--/ Dünaamiline nii oma vormis kui ka sisus, ebnesest teadlik, avab see kirjandus inimest ja ühiskonda uutmoodi ning annab jõulisi arengutõukeid järgnevale Euroopa ja maailma kirjandusele.“ (Lk.: 154.)

QUEVEDO.

„Francisco Gòmez de Quevedo y Villegas (17. IX 1580-8. IX 1645) – ajastu mitmekülgseim geeniusi, satiirik, esseist, luuletaja ja romaanikirjanik, riigitegelane ja poliitik, humanist ja erudiit.“ (Lk.: 155.)

„Hispaanaist lõi lahti Portugal, ülestõus keskvõimu vastu toimus Kataloonias... (1643. a.) /--/ Märgatav on Quevedo maailmavaates stoitsistliku filosoofia, eeskätt Seneca õpetuse mõju...“ (Lk.: 159.)

„Kui Gònorga oli vaimulik, eelistas endassesulgumist, eemaldumist tegelikkuse tühisusest ja kärast looduse rüppe,“ (Lk.: 160.)

„Quevedo „Unenäod“ meenutavad Vergiluse „Aeneise“ allmaailma, aga veel enam Dante „Põrgut“: reaalne seguneb fantastilisega, siinpoolne teistpoolsega, konkreetne ja naturaalne abstraktse ja allegoorilisega. /--/ Euroopa renessanss tähendas Läänemaailma luule sügavat uuenemist. /--/ Juba XIII sajandil, kui mitte varem, oli alanud platonismi võidukäik. Looduse spirituaalne osa tõsteti nähatavamle maisest ja füüsilisest; loodus ülendati.“ (Lk.: 163.)

„See ei tühista Garciàni esteetilise mõtte novaatorlikku sisu. /--/ ... kuidas kirjanduses on võimalik ühendada ratsionaalset irratsionaalsega, loogilist aloogilisusega, nähtumuslikku olemuslikuga jne.“ (Lk.: 166.)

„Quevedo poeetika eripära on äärmuste kokkusulatamine, poeetilise distantsi ühendamine distantsitusega, idee kõrvutiasetus sensuaalse kujundiga – mitte ainult reaalsuse kaemus või mäng reaalsusega, vaid ka selles osalemine.“ (Lk.: 169.)

„Kogu Quevedo filosoofiline luule rõhutab mõtet, et olematus ei alga mitte olemise järel, vaid eksisteerib koos olemisega, selle kõrval ja selle sees, läbides nii eilset, tänast kui homset.“ (Lk.: 170.)

„Quevedo // ... ta püüab väljendada maisest osalusest loobumise hinnaga saavutatud stoilist hingerahu.“ (Lk.: 171.)

„Teadvus on kahestunud: teispoolsus vaatab siinpoolsust.“ (Lk.: 172.)
„Transtsendentsed motiivid seovad Quevedo armastusluule ühtseks tervikuks tema filosoofilise luulega.“ (LK.: 173.)

Baroki filosoof ja esteetik Graciàn.

„Hispaania baroki suurkuju Baltasar Graciàni teoseid hakati tõlkima ja matkima juba tema eluajal. /--/ ... saksa filosoof Arthur Schopenhauer, kes mitte ainult ei pidanud Graciànist lugu, teda oma töödes korduvalt tsiteerides...“ (Lk.: 175.)

„Graciàni elust. Tema täielik nimi on Baltasar Graciàn y Moraels. Tema elu algas 8. janauaril 1601 // ja lõppes // 6. detsembril 1658.“ (Lk.: 176.)

„1647 ilmus // „Käsioraakel ja arukuse kunst“ (Oràculo manual y arte prudencia), 1648 täielikul kujul „Vaimutervaus ja loovuse kunst“ (Agudeza y arte de ingenio). /--/ Barokk-kultuuri läbib uuenduste otsing. Ilmselt oli see teadlikumgi kui renessansis.“ (Lk.: 178.)

„Elutunnetus (filosoofia) näeb aga ette tõelisuse eri tasandite tundmist, äärmuste ja vastandite ühendamist, teadlikult sellise väljenduse otsingut, mis ühe osa reaalsusest jätaks varjatuks (vihjeliseks) ja lubaks teose (filosoofia) vatuvõtjal oma valiku (vabaduse) akti läbi selles filosoofias osaleda. /--/ Graciàn oli suur mõistuse ja mõistusel põhineva arukuse apostel --“ (Lk.: 180.)

„Pigem võiks ehk „Käsioraakli“ 300 sõnumit nimetada miniesseedeks või filosoofilisteks miniatuurideks -- /--/ ... mängib mõistetega, segab olemust ja nähtumust, laseb siin-seal välgatada iroonial, kuid jääb alati kindlaks peamisele – tõeotsingule...“ (Lk.: 181.)

„Ent ometi on huvitav jälgida, kuidas kultuuri (olgu kirjanduse või filosoofia) ajalugu koondub teatud ühtsetesse tunnetusliinidesse, mis kord laienedes, kord kitsenedes, vastastikustes põrkumistest ja dialoogides läbi sajandite on jätkunud, meie haprale olemisele tuge ja mõtet luues. /--/ ... inimelu on alati ja lõppkokkuvõttes individuaalne, asendamatu elu, ennast täisulikult teostada saab inimene vaid indiviidina.“ (Lk.: 183.)

„Ortega käsitleb inimest kui muust loodusest hälbinud, võõrandunud olendit, kel erinevalt loomadest ja taimedest pole „oma keskkonda“, aga kelle olemuse just seepärast moodustab otsing, loomine, ehitamine; ainsana kogu loodusriigi olevuste seas omab inimene enesevaatluse, sisetunnetuse võimet.“ (Lk.: 184.)

„Michel de Montaigne // Inimelu tähendab täielikku vastutust. Vastutust omaks võttes asub inimene kultuuri, saab selle osaks, isiksuseks.“ (Lk.: 185.)

„Kultuur ja isiksus eesmärgina tähendavad Ortegal kui ka Graciànil, et elu üldse ei ole absurdne, et tal on mõte.“ (Lk.: 186.)

„Isiksuseks teevad küll mõistus ja tarkus, kuid ainult elust lähtudes ja elu nimel. „Me ei ela selleks, et mõtelda, vaid mõtleme selleks, et (edasi) elada...“, tõdeb Ortega y Gasset. /--/ Elu on pidev liikuvus, nähtumuse-olemuse, välise-sisese, avatud-varjutu lõputu virvarr. Selles orienteerumine ja võitlus (ikka isiksuse nimel, võõrandumise vastu!) ei nõua mitte ainult vaprust, vaid ka suurt tarkust, kunsti. /--/ Ei ole olemas ühtainust absoluutse tõe vaatepunkti, vaid tõde selgub paljude vaatepunktide (filosoofiate) projektsoonis tõelusele.“ (Lk.: 187.)

„Ortega y Gasset tõestab, et tõelus väljaspool individuaalset elu on tegelikult abstraktsioon. /--/ Sügavalt teadvustatud ja seeläbi tõeline saab olla vaid individuaalne elu. /--/ ... ka filosoofilise tõe otsingul.“ (Lk.: 188.)

„Nagu Josè Ortega y Gasset XX sajandil, nii oli ka Balatasar Graciàn VXII sajandil muule Euroopale kõige avatum mõtleja. Rohkem kui paljudel teistel suurvaimudel on neil kahel öelda XX sajandi lõpu maailmale, kus dialoogiline mõte võib-olla ajaloos esmakordselt filosoofia kõrgustest alla on laskunud, et arglikult elus eneses endale kohta otsida.“ (Lk.: 190.)

Benito Pèrez Galdòsi realism.

„XIX sajandil küündisid vaid Balzac, Flaubert ja Zola Prantsusmaal, Dickens Inglismaal, Tolistoi ja Dostojevski Venemaal; ta oli suurimad novaatoreid sajandilõpu Euroopa romaanis; tema teosed, nagu väga vähestel XIX sajandi autoreil, on säilitanud oma värskuse ja elulisuse ka tänapäeval, kus nende kirjutamisest on möödas juba terve sajand. /--/ Ta sündis 10. mail 1843. a. Las Palmases Kanaari saartel, „ (Lk.: 192.)

„Realism kirjanduses ei saa olla ajastu meetod: sõltuvuses ühiskonna ajaloolisest evolutsioonist teeb ta läbi arengu, omandab uued vormid, uue ajaloolise sisu. /--/ .... teisenes realistlik meetod tunduvalt, püüdis koos positivistliku filosoofia ja naturalistliku esteetika levikuga jõuda nii indiviidi kui ka ühiskonna senisest süvama analüüsini.“ (Lk.: 195.)

„... kujutab Pèrez Galdòs ühiskonda liikuvuses, sotsiaalse kogumina, mis humaanse aluse puudumisel võib küll jõuda kaoseni, kuid milles siiski säilib paranemise võimalus ja väljavaade...“ (Lk.: 198.)

„... inimese eksistents ei ole vaba, vaid sõltub oludest, olemise tingimustest.“ (Lk.: 200.)

„Inimteadvuse haiguslikud hälbed, mis paelusid peaaegu kõiki XIX sajandi teise poole suuri kirjanikke... /--/ nende tõlgenduses tekkisid psüühilised hälbed füsioloogilisest puudulikkusest, inimese sobimatusest teda ümbritseva füüsilise keskkonnaga. /--/ Naturalistid olid ka esimesed, kes hakkasid detailised jälgima haigete inimeste psüühikat, koos sellega tuli kirjandusse unenägude ja kujutelmade üksikasjaline jäädvustus,“ (Lk.: 201.)

„... kindlate ideede kehastused, vaid järjest rohkem individuaalsused, terviklikud inimesed, kelle teadvuses ühiskondlik ja intiimne elu sulanesid keeruliste suhete pidevalt teisenevaks, uusi vorme omandavaks kogumiks. /--/ Veel enama jõuga leidis inimolemise dialektika, materiaalse ja spirituaalse vastandlikkus ja ühtsus Cervantese „Don Quijotes“. (Lk.: 202.)

„-- autor ei lase ühelgi tegelasel mingi ideega liiga kaugele minna, vaid maandab selle iroonias või naerus. Ent romaani kogumõjus selgub ometi kirjaniku eluvaade, suhtumine maailma, tema filosoofia. /--/ Pèrez Galdosi maailm püüdleb totaalsusele, elu kõikkülgsele jäädvustusele – ja selles nähtavasti ongi, enne kõike muud, tema romaanide realism.“ (Lk.: 204-205.)

Unamuno: inimene, filosoof, kirjanik.

„... filosoof romaani- ja näitekirjanik ning luuletaja Miguel de Unamuno (1864-1936). /--/ Nii nagu Unamuno looming – olgu filosoofia või kirjandus --, on ka tema elukäik eksistentsiaalne: lakkamatu tõe ja õigluse otsing, /--/ “ (Lk.: 206.)

„... huvi Ibseni ja Kirkegaard`i vastu – edaspidi juhatas Unamunot eksistentsialismi radadele nimelt Kierkegaard.“ (Lk.: 207.)

„... polegi tema kirjutatu filosoofia, vaid hoopis luule või fantasmogooria, ja et igal juhul on see mütoloogia. /--/ -- tema eruditsioonis, loogikas ja mõtteteravuses, kuid Aristotelese, Descatres`i, Leibnizi ja Hegeli liinile filosoofias eelistas ta teist, samavõrd mõjusat liini, mille kujundajad on püha Augustinus, Pascal, Spinoza, Rousseau ja Kierkegaard. /--/ Filosoofia mitte ainult tarkusena, vaid ühteaegu armastusena, spirituaalsusena, milles sulavad ühte vaim ja hing.“ (Lk.: 210.)

„Inimese missioon ei ole täita mingit sotsiaalset ülesannet, vaid elada oma konkreetset ja asendamatut elu, ennast teostada. /--/ Meie teadvus algab elu piiride tundmisest. /--/ Loomulikult ei eita Unamuno tunnetuses mõistust ja intellekti, kuid ta eitab kujutlust, nagu oleksid ainult need inimeses tähtsad, võimelised elu lõplikku tähendust selgitama. Usk, elu ja mõistus vajavad teineteist, nad ei pea eralduma, vaid teineteist toetama ja täiendama.“ (Lk.: 211.)

„Inimene (inimkond) loob oma ahastusest ja armastusest Jumala – maailma teadvuse.“ (Lk.: 212.)

„Ootamatu kristlik-spiritualistlik kallak Unamuno vaadetes võib panna küsima, kas ta oli kristlik filosoof. /--/ ... Unamuno oli kõigepealt eksistentsialist ja alles teises järjekorras kristlane.“ (Lk.: 213.)

„... vaimukas satiir ajastu ratsionalismi- ja teadusvaimustuse üle, ühtlasi kasvatusromaani paroodia, milles ei puudu absurdlikku huumori varjundid. /--/ ... elu ei allu mõistuse soovile teda mugavaks skeemiks pisendada.“ (Lk.: 215.)

„... see katk on olemas, ja seda ei põe (pole põdenud) mitte ainult hispaanlased, vaid mõnedki teised rahvad. Ja lisagem: mida väiksem rahavas, seda hukatuslikum katk.) /--/ Need kangelased on ennastohverduse, elu pühadusele andumise sümbolid. /--/ Unamuno saavutas oma taeva, meid – siinseid, teelolijaid – erutab aga küllap rohkemgi kui taevas tema teekond selle poole.“ (Lk.: 217.)

Ortega y Gasseti filosoofia ja esteetika.

„Püüd uuele ja rahutu vaim iseloomustavad kogu seda põlvkonda olgu tegemist tema suurte filosoofidega või ülemaailmselt tundtud kirjanikega.“ (Lk.: 218.)
„Ortega tegeles kultuuri ning ajaloo filosoofilise probelmaatikaga enam kui 30 aastat ning jõudis selle aja jooksul arendada Schopenhaueri, Nietzsche, Bergsoni, Spengelri elufilosoofiat sulandada see Kanti ja neokantiaanlaste teooriate najal nn. ratsiovitalismiks, ning asuda oma aktiivse loomingu hilisemal peridoodil Kierkegaard`i pärandatud eksistentsialismi radadele. /--/ ... et ülim filosoofiline reaalsus on elu. // .. et see on elu, mis on seotud inimestega. /--/ Soov integreerida, leida harmoonilist keskteed läbib kogu Oretga filosoofilist süsteemi.“ (Lk.: 219.)
„Ta vastandab neile relativistliku perspektiiviteooria, mille järgi iga perspektiiv on ainus, asendamatu ja vajalik, ning ainus ebõige perspektiiv on see, mis kinnitab oma ainuõigsust. /--/ „“Maa mõjutab inimest, kuid inimene on reaktiivne olend, kelle reakstioon võib ümber kujundada teda ümbritseva maa...“ /--/ .. sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus. /--/ Kogu kultuuri eesmärk – olgu siis tegemist kunsti, teaduse või poliitikaga – on Oretga y Gasseti järgi elu seletus, korrastus, kommentaar.“ (Lk.: 220.)
„Ortega oma relativistlikku vaatepunkti, ning ergutatuna Einsteini relatiivsusteooriast, eistab käistluse perspektivismist kui printsiibist, mille järgi iga indiviid, põlvkond ja epohh on omaette asendamatu tunnetusaparaat.“ (Lk.: 223.)
„ Kõrgelt hinnates Kanti teoreetilis arutlusi, püüab Ortega lõpuks näidata, et vitaalse alge sulandumise teel oma idealistlikusse kontseptsiooni võinuks Kant vabaneda subjektivismist ja jõuda ratsiovitalistliku sekeemini, /--/ Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“ (Lk.: 224.)
„Ortega ennustab masside mässuga kaasnevat suurt pööret; tõenäoliselt on see katastroof, arvab ta, kuid lisab (NB!), et sellest võib saada üleminek uuele ja seniolematule inimkonna organisastioonile. /--/ Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“ (Lk.: 225.)
„Inimelu on ülekantamatu, seetõttu ei saa keegi meie eest ostsutada. Seega on meie elu pidev vastutus enese eest. /--/ Ortega ei eita ühiskonna tähtsust inimesele, sest ainult tänu sellele võib indiviid lülituda ajalooprotsessi. Kuid ühiskond ei ole inimelu fakt, vaid ainult tingimus – seepärast on inimese üksindus ühiskonnas ikkagi radikaalne. /--/ Ta on kirjanduse ja kunsti filosoof ning püüab sellisena vastata kõige erinevamatele üldküsimustele, mis esteetiliste nähtusetga seoses tema ajastut huvitavad.“ (Lk.: 226.)
„-- Ortega tundis küll Faluber`i, Dostojevskit, Balzaci ja Dickensit, kuid XX sajandi romaanikunsti radikaalne pööre oli alles ees, ning isegi siis, kui see 1920-ndatel aastatel oli toimunud, kulus veel aastaid, enne kui hakati selle sisulist tähtsust aimama. /--/ -- on ju kogu XX sajandi romaani areng alates 1920. aastatest olnud esituse, vaatepunkti, uue tehnika, uue suhtumise, lõpuks uue kunsti otsing.“ (Lk.: 227.)
„... kuna kõrgeim poeetiline tegevus seevastu on looming.“ (Lk.: 228.)
„Lüürika, nagu kogu ülejäänud kunsti keskne teema on Ortega järgi inimene. Kõik kunstivormid on inimese tõlgendused. /--/ ... kas tragöödial siis puudub oma sisene, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“ (Lk.: 229.)
„Uue kunsti sotsioloogilise vaatluse lähtekoht on Ortega järgi see, et uus kunst jagab publiku kaheks: nendeks, kes seda mõistavad, ja nendeks, kes ei mõsita. Erinevalt romantismist ei ole uus kunst kõigi jaoks, vaid on mõeldud erilise andega vähemusele, ning see ärritab massi.“ (Lk.: 232.)
„Metafoori päritolu seostab ta tabuga, keeluga asju nimetada nende õigete nimedega --“ (Lk.: 233.)
„Vastupidiselt konventsionaalsele, võltsile reaalsusele, objekti jutustamisele, mis valitseb Balzaci „Inimlikus komöödias“, loob tõeline kunstnik Ortega järgi oma teose objekti vahetu ja jõulise esituse teel.“ (Lk.: 234.)
„... et romaanide massilise kirjutamise ajad on möödas, kuid sügavustest võib siiski veel leiduda kristalle – need aga ilmutavad end üksnes geeniusele.“ (Lk.: 235.)

„Masside mäss“.

„Ortega y Gasset. // Ortega oli ideede võimas generaator, pulbitseva energiaga eliidifilosoof, kelle elu mingilgi moel ei mahutnud „äravalitud“ seltskonda, ...“ (Lk.: 236.)
„Azorin asetab ühes oma essees (1914) selle sajandi esimese poole kolme suurema hispaania oraatori hulka ka Oterga y Gasseti.“ (Lk.: 237.)

„... ei võtnud Ortega y Gasset kunagi omaks saksa klassikalise filosoofia traktaatlik-teaduslikku stiili. Vahest leidub midagi sümptomaatilistki selles, et Ortega, Euroopa viimaseks suureks filosoofiks nimetatu...“ (Lk.: 238.)
„Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilisest huvides kõige vabam väljendus,... /--/ ... filosoofi tee, vastupidi, on laskuda alla, selleks et uuesti üles tõusta.“ (Lk.: 239.)
„Filosoofia ei ole Ortega jaoks niisiis niivõrd mõtte kui inimelu akt – see aga tähendab juba eksistentsialismi valdusse sisenemist. /--/ Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“ (Lk.: 240.)

„... filosoofia tähendab tarkuse kõrval ka armastust, sest üksnes armastus elu (= tarkuse) vastu võib äratada lootuse elust midagi mõista. Armastus oma sügavaimas, spirituaalses tähenduses on ettepoole ja kõrgemale suunatud tunne, igatsus, kujutlus, enesest – tänasest, olevikust – väljumine. Tung tulevikku, soov inimsoole seal siiski koht leida – just seesama mis Josè Ortega y Gasseti filosoofia.“ (Lk.: 241.)

Väikene filosoof Azorin.

„ Josè Martines Ruiz – see on kirjanik Azorini kodanikunimi – nägi ilmavalgust 8. juulil 1873. /--/ loomingut, ootab alles vahendamist.“ (Lk.: 242.)

„... kes sajandeid on märterlikult vastu seisnud pimeduse Hispaaniale, võidelnud humaansete eesmärkide nimel, kannatanud oma maa ja rahva pärast ja loonud süvendava ja rikka eetilise kultuuri traditsiooni.“ (Lk.: 243.)

„XX sajandi alguses, kus Euroopa romaan ja novell (France, Thomas ja Heinrich Mann, Martin du Gard jt.) üldiselt veel jälgis vanu mudeleid... /--/ ... Euroopas eostunud avangardistlikule kirjandusele (Gòmez de la Serna, Proust, Joyce jt.)“ (Lk.: 244.)

„-- Hispaania maa ja inimesed, ning oskus neid kujutada armastusega, mis äratab lummuslikust tardumusest nende hinge... /--/ ... otsekui mingi algse, kõike koos hoidva vaimu juhitud pühalik-pidulikuks rituaaliks. /--/ Aga ta näitab ka selle kurbuse ilu, inmeste ja maa hinges püsivat puhtust, õilsust, igatsust.“ (Lk.: 246.)

„Azorini filosoofia on alguste ja puhtuse otsing. Puhtuse leiab ta looduses, milles varjuvat ilu seisates selle üksikuid kordumatuid hetki ja neid metafooridega põlistades... /--/ Hispaania vaim ona alti erksalt tajunud materiaalset maailma, sealhulgas loodus, kuid keskendunud samas jäägitult inimesele, et kirjanduses ja kunstis, eriti varasematel ajastutel, loodus peaaegu kunagi iseette kujutusobjektina ei ilmu.“ (Lk.: 248.)

„Azorin, väike filosoof, ei räägi meile kokkuvõttes üldsegi mitte väikestest asjadest. Ta kõneleb meile asjade suurest algusest.“ (Lk.: 249.)

Pio Baroja novellid.

„Pio Baroja (1872-1956) on ennekõike romaanikirjanik,“ (Lk.: 250.)

„ Rahvuselt bask, esindab Pio Baroja ühe suurvaimuna (temaga koos nimetagem // jesuiitide ordu rajajat Ignatius Loyolat ning Baroja põlvkonnakaaslast, eksistentsifilosoofi Miguel de Unamunot)“ (Lk.: 251.)

„Algusest peale mässab Baroja kõige vastu, mis alandab ja aheldab inimest, olgu need siis sotsiaalsed institutsioonid ja normid, ametlik demagoogia või rutiinne elu, mis võõrandab inimest ja hävitab tema individuaalse teadvuse, ... /--/ -- kuivõrd inimese sisemist vabadust, vabadust selleks, et säiltada endas inimsus.“ (Lk.: 252.)

„Loodus ja selle inimlik algsümbol – naine – on ka see, mist toob Baroja igavese eksleja, vagabundi hinge ängistuse ja igatsuse tundmatu järele, puhastab ja õilistab seda...“ (Lk.: 253.)

„Nad on inimesed, kes üha igatsevad tundmatut, nostalgilised ekslejad, vagabundid selle maailma, kaduviku ja oma hinge teedel.“ (Lk.: 254.)

Ramòn Gòmez de la Serna.

„1909 aastaks, mil oma programmiga astus kirjandusareenile // R. G. S. //, oli Hispaania vaimuelu nii Euroopast levinud filosoofiliste õpetuste kui ka oma sisemiste vastuolude varal jõudnud murrangulisse ajajärku.“ (Lk.: 255.)

„“... ta pidi tabama elu tema hetkede, mööduvuste eheduses...““ (Lk.: 257.)

„“Nad tekivad harva, haruarva... keeruka ja sügava lumma seisundis.“ „Neid ei saa otsida.““ /--/ „Nii kirjutab Euripides: Mesi on mesilaste ühiskondlik töö.“ „Horatius küsib: Mis on nende unenägu, kes on ärkvel? ja vastab: Lootus“.“ (Lk.: 258.

„“See peen tundlikkusega kunst peab näitama tulevikus inimestele, et kõigele vaatamata oleme läbi elanud neidsamu tundeid mis nemadki. See on ülim, milleni võib jõuda niinimetatud surelikkus.““ (Lk.: 259.)

„Ajalugu ei ol esile tõstnud ühtki tõeliselt suurt kunstiteost, mille jäägitult absolutiseeruksid ja vastanduksid elu nähtumus ja kujutlus:“ (Lk.: 260.)

Vicente Aleixandre.

„Nobel 1977. a. kirjandusauhinna andmine hispaania poeedile Vicente Aleixandrele oli üllatus heas mõttes. /--/ ... sündis 26. aprillil 1898. a. Sevillas,“ (Lk.: 261.)

„Luuletaja intuitsioon võib asetada asjad niisugustesse suhetesse, mida tavapärases reaalsuses kunagi ei ole, ent ometi sisaldub just neis suhetes reaalsus, sageli tõelisuse see külg, mis harilikult on nähtamatu; asjad omandavad uue ilu ja värvi, avavad oma uue, sügavama tähenduse.“ (Lk.: 262.)

„Aleixandre esteetikat ja eluvaadet tuleb kõigepealt otsida tema luulest enesest.“ (LK.: 263.)

„Aleixandre loomingu oluliseim tunnus: tema luulemaailma materiaalsus, s. o. vormide ja kujundite aineline konkreetsus, kombatavus, tuntavus üksnes läbi vahetu meelelise taju, ning ka peateema: mateeria ja selle ühtsus.“ (LK.: 264.)

„Et erootiline teema Aleixandrel siitpeale saab valdavaks, on loomulik: fluktueerivas lagunemises ja taastuses toimib armastus kui ferment, on sünni ja surma vahendaja, inimese surematusekire meelheitlik teadvustus.“ (Lk.: 265.)

„Ent armastus, mis viib meid ühisolemiseni loodusega, on ühteaegu siinpoolne häving, jõudmine piirkonda, kus ühte sulavad sünd ja surm ning kus armastajad oma õnnetäiuses ja surematusenäljas tajuvad teispoolsust, lõplikku tõelust, olematust.“ (Lk.: 266.)

„Aleixandre luule on läbi teinud evolustiooni, kus pöörangud, tunnetuslikud nihked on tihti hämmastavalt põhjalikud. Ent miski selle arengus ei lõhu olemise ühtsuse taju: see on poeedi teadvuse jätkuvalt vitaalne teekond ajas ja ruumis, püsiv armastusside kõige elavaga ja kõige sellega, mis on inimlikku meie elus.“ (Lk.: 269.)

Salvador Espriu katalaani luuleloos.

„... trubaduuridel seesugune sügav isiklik mõtisklus puudub. Kui otsiksime // piinatud kujutlusele ja lunastuse puudumisele... /--/ ... sest Ameerikasse avatud mereteega kaotas Vahemeri oma tähtsuse.“ (Lk.: 272.)

„Ühine on aga patriootiline tunne, igatsus näha oma kodumaad vabana.“ (Lk.: 273.)

„... tema poeesia on see, kus kõige selgemini peegeldub katalaani ühiskond oma sõjajärgses ängistuses, aeglases ja raskes pöördumises vabaduse poole, /--/ Esimene tunnusjoon, mis üksmeelselt omistatakse Espriu luulele, on selle terviklikkus.“ (Lk.: 275.)

„Espriu üks väited on, et luule võib olla ja peakski olema üheaegselt kommunikatsioon ja tunnetus.“ (Lk.: 276.)

„Horatiuse sõnadele „non omnis moriar“ („ma ei sure täiesti“) /--/ ... et poeet ei eemaldu inimestest – isegi kui ta nendest põhjalikumat tõde tajudes seda võiks teha. /--/ Nagu Dante oma põrguteegkonnal ei suutnud jääda ükskõikseks armastajate kannatuste vastu, nii on ilus see ürgne, loomulik kutse ka Espriu luules.“ (Lk.: 278.)

„Ka põhjalikumas mõtiskluses olemise vastuolude ja piiride üle on tema laul elust ja lootusest. Luulet kirjutada, nagu ütleb Espriu, on töötada inimese heaks.“ (Lk.: 281.)

„Tremendismist“.

„Mida uuem on sõna, seda võõram ta on, seda raskem tema sisu mõistmine.“ (Lk.: 283.)

„-- ning tema huvi haigete, üksildaste ja primitiivsete inimeset vastu (vrd. Dostojevski, Kafka) /--/ ... et sõja läbi elanud inimesed olid kõik kaotanud midagi – kes elu, kes tervise, kes lootused, kes armastuse. /--/ ... kes tõlgendavad Cela ja Laforeti romaane kui eksistentsialistlikke, kui inimolemise mõtte universaalset analüüsi,“ (Lk.: 284.)

„... inimolemise mõtte ning inimese eetilise valiku võimaluste selgitamine,“ (Lk.: 287.)

C. J. Cela „Taru“: kostumbrism ja filosoofia.

„( C. J. C.) (s. 1916) äratas Euroopa kirjanduspubliku tähelepanu... /---/ Päritolult oli Cela galeeg; // Seal on kõige enam säilinud jälgi iidsest keldi ja iberokeldi kultuurist; // Jaakobus sai hispaanlaste kaitsepühakuks...“ (Lk.: 288-289.)

„Ajaloolisi põhjusi tuleb aga mõista kui oma olemasolu õigustust, lähtumist sisemisest kutsumusest ja soovi väljendada tõde, mis võimalikult läheneks ajaloolisele, ühiskonna ja inimese reaalse olemise tõele.“ (Lk.: 291.)

„... eksistentsiaalfilosoofia oma rõhutatud eetilisusega, vabaduse ja vastutuse süvaseostega...“ (Lk.: 294.)

„Ei ole kokkuvõtet, väljavaadet; on vaid kaos, kus valitseb pime juhus.“ (Lk.: 298.)

„... näib sümboolselt kinnitavat ühe inimese, üksiku vastuseisu mõttetust, kui ühsikonnas tervikuna midagi ei muutu.“ (Lk.: 299.)

„... pinna jalge alt kaotanud, kuid ometi mõtlemisvõime ja kriitilise meele säilitanud haritlastega...“ (Lk.: 301.)

„aga kannatab selle pärast ja hoiab endas romantilist salaunistust vaimsemast või hingelisemast elust. /--/ Võib-olla on selles Cela lootus ja ühtlasi metafoorne, romaanifilosoofiline vastavus tema mõttele sellest -- , et inimene pole sugugi poliitiline loom (nagu õpetas Aristoteles), vaid pigem üksildane loom, kes tegelikult ehk siiski vajab ühiskonda, kuid pole seda (veel) ära tundnud.“ (Lk.: 302.)

(Uusim)uusimast hispaania kirjandusest.

„Meie aja kultuurikriisi sümptomeid peaks olema juba seegi, et enam ei jätku nimesi, tähistusi. /--/ Sellepärast pole ka „postmodernismi“ mõistel, mida Lääs oma XX sajandi viimase veerandi kultuuri üldiseks märgiks püüab seada,“ (Lk.: 303.)

„Mujal läks aga moodi strukturalism, hakates tagaplaanile tõrjuma eksistentsialismi.“ (Lk.: 304.)

„Saavutati kergus. Siiski lisas õige kohe uue, luule alguste mängulikkusele ekspressionistlikku närvilisust Leopold Maria Panero (kes ehk meenutab veidi meie Paul-Eerik Rummot). /--/ Hasso Krulli, kõik peened ja haritud, Pariisi semiootika ja dekonstruktsiooni virgad õpilased...“ (Lk.: 305.)

„(eks üldine raamatuäri Läänes mängi siin oma osa; romaan võib kirjanikku ainsana toita – kuid sel puhul peab tiraaž olema parajalt suur; luuletajaist seevastu keegi ei loodagi oma loomingust elatuda).“ (Lk.: 307.)

Ain Kaalepi POETICA IBERICA

„Tõlkija // nii universaalsest jääb arvustaja ampluaa märksa ahtamaks.“ (Lk.: 309.)

„... hingesugulane kõige üldsiemas ja tähtsamas: oma avatuses maailmale, oma mõistvusvõimes ja -soovis, vaimu lakkamatus ärkvelolekus, üha uues teeleminekus – kui mõnel hetkel tõde näiski tabatud.“ (Lk.: 312.)

„Neid, kes oskaksid seletada Eestit maailmas ja maailma Eestis, on meil paraku vaid üksikuid.“ (Lk.: 315.)

„Ja suure kirjanduse puhul ongi täiendamiseprotsess paratamatu: iga sajand, iga põlvkondki vajab oma tõlget. Mida rohkem neid, kes tõlkida üritavad, seda parem. Tõlgete rohkus on kultuuri küpsuse tunnus.“ (Lk.: 316.)

„Igal juhul aga tundub Ain Kaalepi üritus sümpaatse luulevõimalusena ja on kindlasti juba praegugi tublisti täiendanud meie luulepilti, mis olles kaua germaani mõjule allutatud, /--/ Luule on algselt olnud laul; tema tähtis omadus on meloodia.“ (Lk.: 317.)

„Olgu nad edasi uurida neile, keda Ain Kaalepi avarused on juba kütkestanud, ja õnnelikult avastada neilegi, keda tema avatused üha kutsuma jäävad.“ (Lk.: 327.)

Võrdlevalt katalaani ja eesti kirjandusest.

„Aja- ja kultuurilugu kulgevad oma Suurt Spiraali mööda kõigutamatus rahus, mis segadus, seestpoolt tundes, ühes inimpõlvkonnas ka ei valitseks -- /--/ Lääne keskaja kristlikule universalismile järgnes rahvuste ja nende individuaalsuse avastamine renessansis -- /--/ Seejärgne valgustus ei olnud enam kristlik, vaid ratsionalistlik universalism, mis ennast teadmiste haripunktiks kuulutades ei saanud teisti kui üleolekuga tagasi vaadata seniste sajandite „barbaarsusele“. Siis avastas romantism uue individuaalsuse ja selle, et „pimedas“ keskajas jagus hingevalgust vaata et rohkemgi kui uusaegses valgustuses endas.“ (Lk.: 328.)

„Kataloonlasi on alati olnud rohkem kui eestlasi – praegu umbes 6 miljonit eestlaste miljoni kõrval --, nii ei ole füüsilise kadumise ängistus neid ehk sel määral läbi sajandite vallanud kui meid.“ (Lk.: 329.)

„-- tänu Uku Masingule, eesti silmapaistavale luuletajale, erudiidile ja folklooritundjale...“ (Lk.: 330.)

„Ilma keskajata poleks olnud renssanssi, ilma klassitsismi ja valgustsueta romantismi. Iga ajastu toidab endas oma magavat vastandit...“ (Lk.: 331.)

„ -- hoolimata tärganud positivismist ja muust – veel vägagi tugevana Herderi kinnitus sellest, et rahva geenius ja indiviidi geenius on sügavuses üks ja sama. Ei olemas kriteeriume, mille järgi ühe ajastu filosoofiat võiks paremaks pidada teise ajastu filosoofiast, üht kultuuri paremaks teisest.“ (Lk.: 334.)

„... vaimuaristokraatlik, Goethele, Novalisele ja Nietzschele toetuv modernism,“ (Lk.: 336.)

„Traagilise isamaaluuletaja Juhan Liivi näiliselt lihtsad (kohati rahvalaululised) värsid sisaldasid matkimatut tundepeenust. /--/ (Muide, sarnaselt Hölderliniga kirjutas Juhan Liiv mitmed oma sügavamad luuletused vaimse pimestatuse piiril; nagu Hölderlin, suri ta vaimuhaigena.)“. (Lk.: 337.)

„... juba arhitekt ja skulptor Antoni Gaudi ületas oma Sagrada Familia katedraaliga, Güelli pargiga ja mõndadegi muude loodusvormide voolavust-sulavust matkivate teostega modernismi (l`art nouveau) piirid -- /--/ Neoromantik oli Marie Under, /--/ Kui 1930. aastatel tekkinud „Arbujate“ mõjukas rühmitus (Alver, Talvik, Sang, Masing jt.) asetas küll rõhu väljenduse estetiseerimisele, siis oma kujundisüsteemis ei väljunud seegi liikumine sümbolismist ja ekspressionismist,“ (Lk.: 338.)

„... läbi XX sajandi valitsevad paljukirjutajad vähekirjutajate üle, mistõttu – nagu see romaani ajaloos laiemaltki nähtub – keskmiselt heast tasemest kõrgemale, s. o. väga heale tasemele küünivad vaid üksikud; vähe on sellised romaane, mis üksmeelselt oleksid heaks kiidetud suurteostena. /--/ Nii on ka juhtunud Tammsaare ja Lutsuga: „Tõe ja õiguse“ 1. osa ja „Kevade“ on tuttavad igale eestlasele, nad on tõeliselt ja heas mõttes populaarsed, meisterlikult rahva hinge peegeldavad ja lugeja hinge kosutavad. /--/ ... ei ole nad mingit olulist tähelepanu äratanud.“ (Lk.: 339.)

„Õige mitmesse keelde on tõlgete kaudu jõudnud sümbolist August Gailit „Toomas Nipernaadi“ (1928) – eestlase karakterile võib-olla mitte päris tüüpilise, kuid ajas ometi läbi kumava boheemlaslik-pikareskse joone kehastus...“ (Lk.: 340.)

„, ja nii tuli vabaduse ja inimõiguste ideed kirjanduses kaua mähkida sümbolite, müütide ja allegooriate kaitsvasse rüüsse.“ (Lk.: 342.)

„Luulet on mõjutanud mitemsugused maailma moodsa luule suunad (Rummot T. S. Eliot ja moodne soome luule, Kaplinskit jaapani, põhjaameerika luule ning panteistlik-eksistentsialistlik laad üldiselt), proosas tuli mõjutusi eelkõige saksa ja ingliskeelsest kirjandusest (Th. Mann, Remarque, Hemingway), /--/ Jaan Krossi ajaloolised (Th. Manni ja Stefan Zweigi jälgedes) loodud romaanid,“ (Lk.: 343.)
„ katalaani kirjandus on elitaarsem, keerulisem-intellektuaalsem, eesti kirjandus isegi oma kõige filosoofilisemas osas jätkab avatumana laiadele hulkadele, juurdepääsetav-lihtsamana.“ (Lk.: 345.)

„... püüab noor luuletaja ja kriitik Hasso Krull järjekindlalt juurutada Lääne kirjanduse „viimaseid moode“ (postavangardismi ja -strukturalismi, „derridaismi“ jm.). /--/ -- isegi kui me kõik armastame-austame Juri Lotmani, kaasaegse strukturaalse kirjandussemiootika patriarhi,“ (Lk.: 346.)

Seal, kus lõppevad Prüneed. (Hispaania ja Katalaani kirjanduse retseptsioonist).
„Autor, nagu lugejagi, võib mõistena olla märksa mahukam kui konkreetne ajalooline isik. Taolises perspektiivis tõuseb võtmeliseks mõisteks kirjanduse dünaamika.“ (Lk.: 347.)
„Nagu mistahes lugemisakt, on tõlge ühtlasi tõlgendus.“ (Lk.: 349.)
„Hispaania kultuur teiseneb sujuvalt keskajast renessansiks ja renessansist järgmiseks kultuuritüübiks, barokiks.“ (Lk.: 353.)
„Seevastu andis hispaania kultuurile erakordselt olulisi impulsse Madalmaade humanist, // Rotterdami Erasmus. /--/ Antiiki Hispaanias loetakse, kuid ei loeta põhjalikult. Loovus prevaleerib normi üle.“ (Lk.: 354.)
„Cervantese loomingu vastavuses Euroopa romantismi koodide laiale diaspansioonile ei ole kunagi tulnud kahelda. Olulisim siiski on romantismis leitud filosoofiline võti. Selles jätkab maailm Cervantese lugemist tänapäevani.“ (Lk.: 358.)

„Maatkiv kultuur ei sünnita liikumisi. Parimal juhul kindlustab see algelise intertekstina kultuurilise jätkuvuse – põhikeele püsimise kultuuris.“ (Lk.: 359.)

„Kas hilisem Euroopa ülepea teaks midagi Byronist, Shelly`st ja Goethest, piirdunuks nende looming ainuüksi lüürikaga?“ (Lk.: 360.)

„Prantsuse kirjandus tõusis koos Montaigne`i, Descartes`i, Gassendi, Pascali, Volataire`i ja Rousseau`ga; saksa kirjandus kasvas maailmakirjanduseks koos Lessingu, Schellingu, Fichte, Hegeli ja Schopenhaueriga.“ (Lk.: 363.)

„Miguel de Unamuno ja Josè Ortega y Gasset on esimesed hispaania mõtlejad moodsas maailmafilosoofias. /--/ Ja vastupidi, näib, et just need selle põlvkonna luuletajad, kelle iseseisev filosoofiline sõnum jäi poolikuks, kalduvad avarast interkulturaaliast ajapikku taanduma.“ (Lk.: 364.)

„XX sajandil ei tule rääkida üksnes massilugejast, vaid ka massikriitikast. Eales varem ei ole kirjanduse kriitiliset lugejate hulk olnud nii suur kui meie sajandil. Kriitilise lektüüri hulka tuleb arvata ka kirjandusteooria ja-filosoofia. /--/ ... ajendades ettekujutust, nagu peaks kirjandus täielikult üle võtma filosoofia funktsiooni.“ (Lk.: 365.)

„... kus eksistentsiaalsus on hakanud lõtvuma ja mil vahest tugevamini kui iial varem on kirjandus allutatud kriitilise lektüüri intellektuaalsele keelele. /--/ Aeg jätkab oma vaevarikast lugemistööd. Oma muljeist avaldab ta meiel vaid osa, teise osa jätab targu enda teada...“ (Lk.: 366.)

____________________________________

TSITAADID: 2018. a. D.

MMXVIII____________

______________________________

William Shakespeare: Kogutud teosed VII köites. Tragöödiad I. (V köide). Tallinn, 1966. Kirjastus „Eesti Raamat.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri. („Titus Andronicus“, „Romeo ja Julia“, „Julius Caesar“, „Hamlet“, „Othello“ („Othello“ tõlkinud: Jaan Kross)). Lk.: 7- 659.

Georg Meri: „Draama avardub traagiliseks maailmapildiks“.

(William Shakespeare) -- „Ta lõi teoseid, mis süvendavad inimkonna esteetilist kultuuri tänapäevani. /---/ Ometi võitsid just Shakespeare`i tragöödiad aukoha maailma selliste epohhiloonud kirjanduslike monumentide kõrval nagu Homerosele omistatud kangelaseeposed, antiiksed kreeka tragöödiad ja Dante „Jumalik komöödia“. /---/ Püüame selgitada, mis oli Shakespeare`i traagilise maailmatunde lätteks ning kuidas juhtisid ta sulge rahvalikkus ja humanism, realistlik kunstimeel ja teatriveri“. (Lk.: 7).

„Ainumäärava saatuse väljalülitamises ilmneb tragöödiate looja stiihiline realism.“ (Lk.: 8).

„Tegelikkuse esteetilise tunnetamise üelsanne määrab seejuures ka kunstnikule sobivaima lahenudsvormi.“ (Lk.: 9).

„Shakespeare`i aegse Inglismaa ühiskondlikus elus ilmnenud vastuolud olid ületamatud. /---/ Nad ületasid inimkonna senised ajalookogemused.“ (Lk.: 10).

„See sundis eelistama tragöödiat kui draamavormi, mida iseloomustab ennekõike konflikti äärmine teravus. /---/ Tragöödia uut sisu esitati niipalju kui võimalik vaatajale tuttvais ja mõistetavais tradistioonilistes vormides. Nende valiku otsustas traagilise konflikti leppimatu iseloom. /---/ Shakespeare`i küpsed tragöödiad on kaasaegse tegelikkuse ideelis-kunstiline peegeldus. Miks ei kasutanud dramaturg siis kaasaegseid süžeesid?“ (Lk.: 11).

„Mis dramaturgi nende süžeede valikul huvitas, oli neis esinevate ühiskondlike vastuolude väline lähedus tema oma aega käsristavate maailmaajaloolisele konfliktile. Tragöödiates toimuval esteetilisel kohtumõsitmisel on kaebealuseks dramaturgi omaenda kaasaeg. /---/ ... usku objektiivse ilu olemasolusse, innustades võitelma olude eest, misvõimaldaksid selle ilu realiseerimist. /---/ Mis meid kõige enam hämmastab, on nende traagilise tooni ja herolise oleku loomulikkus. /---/ Teadagi tähendas renessansiaeg vabanemist keskaja köidikuist ja inimisiku ekspansiooni.“ (Lk.: 12).

„Shakespeare`i tragöödiate kangelased ei ole mitte ainult heroilised, nad on ühteaegu ka üllad ja helded, tõearmastajad ja karmilt otsekohesed, energilised ja sihikindlad, teravmeelsed ja huumoriküllased, kõigil neil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt poetiseerida. /---/ Kõik kangelased eksivad; ei eksi ainult Hamlet, kes ainsana nende hulgas on pandud mängima selgeltnägija osa. Nad eksivad ühsikonna olemuses. /---/ Kuigi Hamlet ei eksi, hukkub ka tema oma võiteljakire kaudse ohvrina.“ (Lk.: 13-14).

„... Hamlet, kes tegelikkus ehindmaisel ei eksi, ütleb lausa välja, et tal puudub tulevik. /---/ Vabastanud dramaturgi sule all oma mõtte ja tunde sajandite panetusest, tõusis inimindiviid ühiskondliku tegelikkuse ja iseenda kohtumõistjaks ning ületajaks kõiges oma ilus ja tähendusrikkuses. Kuid individualism ei jää traagiliste kangelaste viimaseks sõnaks.“ (Lk.: 15).

„Nad on ühtlasi esteetilise ja sotsiaaleetilise hindamise abinõu. /---/ Grandioossele ajaloopanoraamile vajaliku dramaatilise kõrguse suutis dramaturg anda üksnes tänu sellele, et ta loomingu rahvalikke aluseid viljastas humanistlik kultuur.“ (Lk.: 16).

„Shakespeare`i tegelase don pigem tüübid kui karakterid. Ainult väheste juure sleiame isiksuse seesmist piiritlust ja psüühilise koe püsivust, mis avaldub individaalsest mõttes, tundest ja tahtest tingitud tegudes. Nende väheste hulka kuulub näiteks Hamlet. /---/ Hamleti monoloogid annavad aru peamiselt kangelase rikastumisest uute kogemustega, kuid ei kõnele kuigipalju sellest, mis toimub tema siseelus, kui loogiliselt motiveeritud protsessist.“ (Lk.: 17).

„Shakespeare ei pidanud poeetilise draama ülesandeks üks kõneleja enda iseloomustamist ja tema käitumise motiveerimist. Ta kompenseeris selle külje puudjääke tragöödia dramaatilise perspektiivi võimsa esiletõstmisega ja maailma traagiliste vastuolude tunnetamisega terviklikus poeetilises nägemuses. /---/ Vatsandina rahvaeeposte kangelastele, ke soma rahva eesotsas selle vaenlaste vastu võitlevad, võitlevad traagilise dkangelased üksi, nende häving on vältimatu, nende surmal puudub rahva eest toodud ohvri iseloom, ja selle traagilisust ei mahenda mingid surmetause-lootused.“ (Lk.: 18).

„Kangelaste siseelule omistatud poeetilist ilu ei ole käsitletud ainuüksi kui väärtust iseeneses. Ilu ja poeesia on esitatud inimese ja ühiskonna üllaimate püüdluste orgaaniliste omadustena; sellistena on nad ka nende püüdluste kriteerium. /---/ Nii püsivad Shakespeare`i tragöödiad maise traagika peegeldusena endiselt „inimloomuse üllaimate produktide“ esireas.“ (Lk.: 19).

____________________________________

„ROMEO JA JULIA.“

„BENVOLIO: Tund aega enne, emand, veel, kui idas

kuldaknast piilus jumaldatud päike,

kurb meel mind välja jalutama viis.

Ning selle mooruspuude salu varjus,

mis laiub meie linnast lääne pool,

ao ajal uidates te poega nägin.

Ma lähenesin, kuid ta märkas mind

ja hiilis puude tihnikusse peitu.

Ta tuju mõõtes oma tujuga --

koht leida, kus ei võiks mind leida keegi,

sest endalegi näisin liigsena --

end minna lastes lasksin minna temal

ja läskin lahku lahkuminejast.“ (I, 1.) (Lk.: 109.)

„BENVOLIO: Kui hull, et armastus, mis näib nii hell, võib tõeliselt nii olla julm ja kalk!“ (Lk.: 110.)

„ROMEO: Jah, nii end armastuse-liigsus tasub...

Mul enda kurbusest on raske meel,

kuid eks mu kurbus ole raskem veel,

kui lisad oma. Nukraks muutes sind,

veel enam tajub valu huumav rind.

Arm, see on suits, mis tõuseb üles ohkeis;

kui selgib – sära silmis õnnerohkeis,

kui sumbub – meri murepisaraist.

Mis on ta muud veel? Mõistlik vaimunõrkus,

sapp lämmatav ja kaitsev vürtsihõrkus.

Head aega vend.“ (Lk.: 111.)

„BENVOLIO: Sa kuula mind ja ära mõtle temast.

ROMEO: Siis õpeta mind jätma mõtlemine.

BENVOLIO: Sa anna voli oma silmadele

ja uuri teiste ilu.“ (Lk.: 112.)

„BENVOLIO: Ah, vend, eks tuld ju teine tuli söö,

uus vaev teeb kergeks vanad valud;

pea pööritab – teistpidi vurri löö,

uus tusk sind tabab – hõlpsalt vana talud:

niipea kui vastne haigus silma nakkab,

su vana tõve mürgi mõju lakkab.“ (I, 2.) (Lk.: 113.)

„BENVOLIO: Et polnud teist, su pilk ta palet silus --

silm silma vastu näis ta sulle ilus.

Ent las su silmale kristallvaag vaeb

koos temaga ka teisi, kui neid kaeb;

peol säramas neid näitan selleks just,

et teaksid, kas ta pälvib imetlust.“(Lk.: 115.)

„AMM: Jah, mine, laps, tee et su õnnepäevad

su õnneöödes oma järge näevad.“ (I, 3.) (Lk.: 118.)

„MERCUTIO: Jah, raiskad küll – ses pole laimu --

kui küünal päevavalgel oma vaimu!

Sa kuula meid, sest kehkjas sõnaheidus

viis korda toekam mõte on ehk peidus.“ (I, 4.) (Lk.: 119.)

„MERCUTIO: Kes? Haldjast ämmaemand. Ta on kujult

nii imeväike kui ahhaatkivi

raehärra sõrmusel, ning sõidukis,

mil rakkes ees on väiksed kihulased,

teeb sõitu üle magajate nina.“

„Ning neidusid, ke selili on heitnud,

see nõid käib painamas, et kandma õpiks

nad tublit koormat, mis on naise osaks.

Seesama nõid...“ (I, 4.) (Lk.: 120-121.)

„ROMEO: Ta hiilgest tõrvik tuhmiks jääma kipub!

Ta helkjana öö mustal põsel ripub:

juveeliks moorlasel on kõrvas ta --

nii rikast, kallist ilu kannab maa“

Kui lumivalge tui kesk vareseid,

nii kaaslaste seas valendab see neid.

Kui lõppeb tants, ma lahku tast ei jää,

ta käel teen õndsaks oma karmi käe.

Kas seni tundsin armu? Salga, silm!

Nüüd avanes vast sulle ilu ilm!“ (I, 5.) (Lk.: 123.)

„ROMEO (võtab Julia käe): Kui teotan oma ebaväärse käega

ma pühamut, väärt kahetsust on see.

Eks punastavad hulled palveväega

heaks jõhkra puute suudeldes siis tee.

„JULIA: Kätt laita, palverändur, pole vaja,

sest tema siivsat hardust näitab see;

ka pühakuil kätt riivab palvetaja;

ei käte suudlus palvet halvaks tee.

„ROMEO: Kuid pühakuil ja palujail on huuled!

„JULIA: Jah, palverändur, huuled – palve jaoks.

„ROMEO: Oo, kallis pühak, siis mu palvet kuuled:

las käe eest suudel suu, et usk ei kaoks!

„JULIA: Ei liigu pühak, võttes palve vastu.

„ROMEO: Saan palutu, kui kohalt sa ei astu.

Mu suult nii palju pattu pühib sinu suu.“ (Lk.: 124.)

„JULIA: Mu ainsast vaenust ainus arm mul tärkas!

Liig vara tundmus tundmatut mul märkas,

liig hilja teda tundma sai ja ärkas!

Mu armastus on vastne nõiaring --

just vaenlast peab siis lembima mu hing!“ (Lk.: 125-126.)

„ROMEO: Nimepidi

ei tea, kuis sulle ma end tutvustan:

ma vihkan oma nime, kallis pühak,

sest sinu kõrvus on ta vaenulik.

Kui oleks kirjas, rebiksin ta lõhki.“ (II, 2.) (Lk.: 130.)

„JULIA: Ära vannu üldse,

kes oled minu palvetuste jumal --

ja mina susun sind.“

„ROMEO: Oo õnnis, õnnis öö! Kuid et on öö,

siis kardan, et on kõik vaid unenägu,

liig veetlev, et võiks olla tõeline.“ (II, 2.) (Lk.: 132.)

„LORENZO: Poeg räägi nii, et pasitaks, kuhu sihid --

ma annan mõistu nõud, kui mõistu pihid.

ROMEO: Siis lühidalt: mu hinge ihk ja püüd

on rikka Capuletti tütar nüüd.

Meis vastastikku tunded loitma lõid,

meid liidab arm, ja sina liita võid

meid altari ees. Kuidas, kunas, kus,

me saime kokku, tärkas armastus,

ma jõuan öelda teel. Vaid heida nõusse,

et meie liit veel täna astuks jõusse.“ (II, 3.) (Lk.: 136.)

„ROMEO: See on aadlimees, amm, kellele meeldib oma juttu kuulata ja kes ühe minutiga räägib rohkem, kui ta kuu ajaga oma sõnade eest seista jõuab.“ (II, 4.) (Lk.: 140.)

„JULIA: Peaks võtma arm

vaid mõtteid saadikuiks: need kümme korda

on väledamad päiksekiirtestki...“ (II, 5.) (Lk.: 142.)

„LORENZO: Las taevas naeratab te õnnele,

et meid ei sõitleks homne muretund!

„ROMEO: Jah, aamen, aamen! Tulgu muredki,

ei ületa need rõõmu, mid akingib

üksainus hetk, mil silman armsamat.

Su pühad sõnad liitku vaid me käed,

siis tehku armu õgiv surm, mis söandab,

kui aga armsat omaks hüüda võin!“ (II, 6.) (Lk. 144-145.)

„BENVOLIO: Oo, Romeo, su vapper sõber suri!

On pilvedesse tõusnud uljas vaim,

kes liialt vara põlgas ära maa.“ (III, 1.) (Lk.: 149.)

„VÜRST: Ja seda süüd ta andeks küll ei saa:

kui pagendatu peab ta jätma maa!

Te vihavaen mind solvab ühtesugu:

te riius kaotab ved ka minu sugu.

Teid nuhtlen karmilt, et te vaataks ette;

te kõik veel minu kaotust kahetsete.

Jään kurdiks, väärteo eest ei maksa kosta;

ei nutt, ei palved kurja priiks või osta,

te jätke need...“ (III, 1.) (Lk.: 151.)

„JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.

See oli ööbik, aga mitte lõoke,

kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.

Ta laulab öösi seal granaadipuul.

Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.

ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,

ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku

viib idas pilvi puhte kade viir.

Öö küünald kustuvad, ja reibas päev

mäeharjul udus seisab varvukil...

Nüüd lähen – siis ma elan; jään – siis suren.“ (III, 5.) (Lk.: 162.)

„JULIA: Oo, saatus, saatus, kõigi meelest heitlik!

Kui heitlik oledki, mis tahad temast,

kes truuduselt on kuulus? Ole heitlik,

sest siis ei pea sa, loodan, teda kaua,

vaid saadad tagasi.“ (III, 5.) (Lk.: 163.)

„JULIA: Head ööd! -- Teab taevas, millal jälle näeme.

Külm hirm mul läbib sooni võbinal,

peaaegu jäätunud on elu hõõgus.

Nad kutsun tagasi mind trööstima. --

Amm! -- Mis ta teeks siin?

Pean kurba stseeni etendama üksi!

Siis tule, neste!

Kuid mis saab siis, kui jook ei mõjugi?

Kas pannakse mind homme mehele?

Ei, ei! Siin see ei lase. Puhka seal!“ (IV, 3.) (Lk.: 174.)

„ROMEO: Kui tõeks ma une meelitavat tõde

võin võtta, ennustab mu uni õnne.

Mu põues trooniv vürst – mu armastus --

on mingist uudsest vaimust kantuna

päev läbi rõõmupilvil hõljumas.

Ma nägin unes, et mu kaasa leidis

mind surnult – veider unenägu küll,

mis surnustpeastki lubab mõtelda! --

ning suudlustega hingas sellist elu

mu huultesse, et ärkasin kui keiser.

Mis magus on küll maitsta armastus,

kui armu varigi toob nii suurt rõõmu!“ (V, 1.) (Lk.: 182.)

„VÜRST: Kas näete nüüd, mis roosk

te vaenu nuhtleb? Taevas seadis nii,

et armastus te rõõmud hukutas!“

„VÜRST: See hommik meile nukra rahu tõi,

pead peidab päike mureudu sees.

Siit mingem, kurtkem kaotust, mis meid lõi.

Mõnd andestus, mõnd nuhtlus ootab ees.

Ei ole loost küll kuuldud kurvemast

kui lugu Romeost ja Juliast.“ (V, 3.) (Lk.: 195.)

____________________________________

„JULIUS CAESAR.“

„CASSIUS: Olen rõõmus,

et mu nõrgad sõnad niigi palju

löid sädet Brutusest.“ (I, 2.) (Lk.: 208.)

„CASSIUS: Ma tulen; seni mõlgutle maailmast.

Jah, Brutus, oled üllas; kuid ma näen,

et sinu sirget meelt võib väänata

ka paigast ära. Üllad vaimud peaksid

vaid omasugustega seltsima:

ons raudset meest, kes ahvatlust ei karda?

Mind Caesar vihkab, Brutus armastab;

kui Brutus oleksin ja tema Cassius,

ei mõjutaks ta mind. Sel ööl ma lasen

ta aknast mitmel sisse heita kirju,

mis tuleks nagu mitmelt linlaselt,

ja kõigis ilmneb kõrge arvamus,

mis Roomal on ta nimest; vihjamisi

neis Caesari auahnusets on juttu.

Siis olgu Caesar kõva: kui me maha

ei tõuka teda, on meil põli paha.“ (I, 2.) (Lk.: 211-212.)

„CASSIUS: Siis tean, misjaoks see puss on Cassiusel:

et päästa orjapõlvest Cassius

Nii, jumalad, te teete nõrga võimsaks,

nii, jumalad, türanne võidate.

Ei kivist torn, ei taotud vasest seinad,

ei umbne türm, ei kindlad rauast ketid

saa olla takistuseks vaimuväele;

vaid elu, tüdind maistest trellidest,

veel leiab jõudu vabaneda endast.

Kui seda tean, siis teadku kogu ilm,

et oma osa ikkest, mida kannan,

võin vabalt heita õlgadelt.“ (I, 3.) (Lk.: 214.)

„PORTIA: ... vannutan

sind põlvili kord ülistatud ilu,

su armutõotuste ja vande nimel,

mis meie ihudki on liitnud ühte,

et mulle, kes ma olen pool sust endast,“ (II, 1.) (Lk.: 225.)

„CAESAR: Arg sureb mitu korda enne surma,

ent vapper maitseb surma ainult korra.

Neist imedest, mis mulle kõrva puutund,

näib veidram see, et inimene kardab,

ehk surm, see vääramatu lõpp, küll tuleb,

siis, kui ta tuleb.“ (II, 2.) (Lk.: 228.)

„CAESAR: Mind liigutaksite, kui sarnaneksin

ma teile. Kui ma ennast liigutada

võiks paluda, siis liigutaks mind palved.

Kuid olen kindel nagu Põhjatäht,

mis püsib ehedalt ja vankumatult

nii kui ei miski kogu laotuses.

On taevas lugematuid sädemeid;

nad tuli on ja igaüks neist hiilgab,

kuid oma kohal püsib neist vaid üks.

Nii on maailmgi inimesi täis

ning kõikidel on liha, verd ja mõistust,

kuid nende hulgast tean ma ainult üht,

kes rünnakutest häirimatuna

ei nihku paigalt. Et see olen mina,

las näitan teile pisult sellega,

et kindlalt pagendasin Cimberi

ja kindlalt hoian edasigi paos.“

„CAESAR: Ka sina, Brutus? Lange, Caesar, siis!“ (III, 1.) (Lk.: 235.)

„BRUTUS: Teid, saatusjumalannad, ootame.

Et sureme, on teada; ainult tähtaeg

ja pikendus on inimese mure.“ (III, 1.) (Lk.: 236.)

„ANTONIUS: ... ennustan,

et inimeste peale langeb needus,

et iseriid ja metsik kodusõda

Itaaliale kõikjal vaeva teeb.

Ning igapäevaseks saab hukk ja veri

ning nõnda tavaliseks õudused,“ (III, 1.) (Lk.: 241.)

„ANTONIUS: Üks sõna Caesarilt veel eile oleks

maailma üles kaalunud; nüüd ta lamab

ja vaeseimgi ei kummarda ta ees.“ (III, 2.) (Lk.: 245.)

„OCTAVIUS: Jah, peame nõu, sest meil on elu mängus,

me ümber haugub palju vaenlasi;

nii mõne naerataja põuses, kardan,

on miljon nurjatust.“ (IV, 1.) (Lk.: 252.)

„BRUTUS: Sest inimsaatusel on oma looded:

kui tabad tõusu, viib ta õnnele,

kui magad maha, kogu eluteekond

käib mööda madalikke armetult.“

„BRUTUS: Me jutu peale hiilis sügav öö

ja vajadust peab kuulda võtma loomus:

ta silma heitkem ihnsalt pisult und.

Ons muud veel öelda?“ (IV, 3.) (Lk.: 261.)

„BRUTUS: Nii nagu juhtab too mõttetarkus,

mis kord mind sundis laitma Cato surma,

kes ise hukka send; ei teagi, miks,

kuid leian, et on alatu ja arg

vaid hirmust tuleva ees eluiga

nii lühendada. Relvaks meelrahu,

ma ootan otsust kõrgeilt võimudelt,

kes juhatvad meid ülalt.“

„BRUTUS: Hea küll, vii rünnakule meid. Kui teaks

meist keegi ette, kuidas lõppeb päev!

Kuid piisab sellestki, et päev kord lõppeb:

siis teame lõppugi. -- Hei, lähme nüüd!“ (V, 1.) (Lk.: 268.)

„CLITUS: Nüüd on see üllas astja kurbust täis,

nii et see silmadest tal üle voolab.“ (V, 5.) (Lk.: 274.)

„ANTONIUS: See oli kõigi roomlaste seas üllaim.

Kõik teised sepitsejad tegid seda,

mis tegid, kadestades Caesarit;

vaid tema üksi auväärt kaalutlustel

ning kõigi hüvanguks lõi nende kilda.

Ta elu juhtis mõõt, ning elemendid

tas olid segus nii, et loodus tõsuta

ning ütelda võiks kogu ilmale:

„See oli inimene!““ (V, 5.) (Lk.: 276-277.)

______________________________________

„HAMLET.“

“MARCELLUS: Horatio peab meelepetteks vaid

ning usukuda ei võta nägemust,

mis kahel korral hirmutanud on meid.

Seepärast kutsusin ta ühes vahti

öötunniks, et kui ilmuma peaks taas

see viirastus, ta oleks tunnistajaks

me silmile ja räägiks temaga.“ (I, 1.) (Lk.: 284.)

„HORATIO: Teab jumal, ma ei usuks, kui mus ilmad

nii selgelt seda tõeks ei tunnistaks.“ (I, 1.) (Lk.: 285.)

„HORATIO: Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,

mis ikka ette kuulutavad saatust

ja käivad läheneva häda eel,

on ilmutanud taevas kui ka maa.“ (I, 1.) (Lk.: 286.)

„MARCELLUS: Ta kaduski! Me teeme liiga talle,

kes on nii kuninglik, kui näitame

ta vastu üles väetit vägivalda,

sest haavamatu on ta nagu õhk

ja kuri pilge on me tühjad hoobid.“ (I, 1.) (Lk.: 287.)

„HAMLET: Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha

ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!

Kui poleks keeleand Looja käsulaud

vaid endatapmist!... Jumal, jumal küll!

Kui tüütu, läila tuim ja tühine

näib mulle kogu selle ilma viis!“ (I, 2.) (Lk.: 292.)

„HAMLET: Ei ütleks seda ka su vaenlane;

nii ära püüa sundida mu kõrvu

sind uskuma, kui iseenda vastu

sa tunnistad. Tean, et sa pole laisk.

Mis tõi su Helsingöri? Õpetame

sind jooma, enne kui sa lahkud siit.“ (I, 2.) (Lk.: 293.)

„HAMLET: Kui imelik!

HORATIO: Nii nagu elan, prints, on tõsi see,

ja meile näis, et meie kohus on

sest teile teatada.

HAMLET: See tõesti, tõesti teeb mind rahutuks...

Kas täna öösi peate teie vahti?“ (I, 2.) (Lk.: 294.)

„HAMLET: ... las kaalub seda mõistus, mitte keel.“

„Ei, armastus, mis teiega seob mindki.

Nüüd hüvasti!“

„Mu isa vaim raudrüüs! Kõik pole korras,

ma aiman halba. Tuleks juba öö!

Hing, seni vaiki; väärteod selguvad,

kui kõik maamuld ka oleks matnud nad.“ (I, 2.) (Lk.: 295.)

„LAERTES: Kuid Hamlet... tema armunaljatlust

moeasjaks pea vaid, vere mängutujuks

ning kevadaja kannikeseõieks,

mis, varane ja kaduv, õrn ja närbuv,

vaid viivu lõhnab, -- aga mitte muuks.“ (I, 3.) (Lk.: 296.)

„POLONIUS: Need vähesed nõuanded meeles pea:

Sa ära kanna oma mõtteid keelel

ja teoks neid ära usiapäisa tee.

Sa ole lahke, aga mitte libe.

Need sõbrad, kes on proovi ära teinud,

seo hinge külge terasvitstega,

kuid ära kätt tee tuimaks, teretades

vasthautud verisulis uljaspäid.“ (I, 3.) (Lk.: 297.)

„OPHELIA: Ta mõne aja vältel mulle andnud

on mitmeid märke tundeist minu vastu.“ (I, 3.) (Lk.: 298.)

„HAMLET: Inglid ja pühad mehed kaitsku meid!

Ole sa õnnis vaim või neetud tont,

too taevahingust sa või põrguleitset,

sul olgu kuri nõu või armulik,

kui ilmud nõnda kõnevalmis kujul,

et räägin sinuga.“

„HAMLET: Miks? Mis siis karta?

Ma oma elust raasugi ei hooli;

ja mis ta võib mu hingelegi teha?

See nagu temagi on surematu.

Ta kutsub jälle mind, ma lähen kaasa.“ (I, 4.) (Lk.: 301.)

„HORATIO: Ta läheb kujutlustest meeletuks

MARCELLUS: Ei või me kuulekalt tast maha jääda.

HORATIO: Siis lähme. Aga mis sest kõigest saab?

MARCELLUS: Jah, miski on küll Taani riigis mäda.

HORATIO: Eks taevas juhi.“ (I, 4.) (Lk.: 302.)

„HAMLET: Jah, mälu kirjatahvlilt kustutan

kõik tühipaljad kergemeelsed märkmed,

kõik tarkussõnad, muljed, visandid,

mis sinna sisse kandnud juurdlev noorus,

ning üksnes sinu käsk peab elama

mu aju raamatus, kus see on lahus

muust, mis on vähem väärt – jah, taeva nimel!“ (I, 5.) (Lk.: 305.)

„VAIM (maa alt): Te vanduge!

HAMLET: Hic et ubique²? Vahetame kohta:

nüüd tulge siia, härrad,

ja pange veel kord käed mu mõõgale.

Mu mõõgal vanduge,

et iial sest, mis kuulsite, ei räägi.“ (I, 5.) (Lk.: 307.)

„POLONIUS: Armust sinu vastu hull?

OPHELIA: Ei tea ma seda, isa, aga kardan,

et nii see oli.“ (II, 1.) (Lk.: 311.)

„ROZENCRANTZ: Kuid teie kõrgustel on võim ja õigus

nii üllast soovi ütelda kui käsku

ja mitte palvet.“ (II, 2.) (Lk.: 313.)

„POLONIUS: Et lühidus on vaimukuse hing,

ent venitatus – kest ja välisehe,

teen lühidalt: te auväärt poeg on hull.

Hull, ütlen; sest kui määratleda hullust,

mis on see muud kui lihtsalt olla hull?

Kuid olgu.“ (II, 2.) (Lk.: 315.)

„POLONIUS: Juhus tõttu tabab hullus sageli märki, kus selge mõistus nii edukalt toime ei tuleks. Jätan ta üksi ja hakkan otsekohe aru pidama, mil kombel teda oma tütrega kokku viia. --“ (II, 2.) (Lk.: 319.)

„HAMLET: Siis ta pole seda teile; sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Minule on ta vangla.“ (II, 2.) (Lk.: 320.)

„HAMLET: Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutustes, kui sihiteadlik ja imetlusväärne tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane jumalale: maailma ilu, kõige elava tipp; ja ometi, mis on minule see põrmu kvintessents?“ (II, 2.) (Lk.: 321.)

„HAMLET: Vaim, keda nägin,

võis saatan olla; saatanal on võime

ka meeldiv kuju võtta, ning võib olla,

et ta mu nukrutseva meele nõtrust --

sest säärast loomust mõjutab ta võimsalt --

mu hukatuseks kasutab. Mul tarvis

on tõhusamat tunnistust kui see.

Las näitemäng siis näidatagi nüüd,

kas lellel on või pole hingel süüd.“ (II, 2.) (Lk.: 329.)

„KUNINGANNA: Su sõna kuulan. --

Ning sinule, Ophelia, ma soovin,

et su ilu oleks õnnis põhjus,

mis Hamletit teeb hulluks, siis võiks loota,

et sinu voorus toob ta harjund teele

te mõlema auks.

POLONIUS: Säh, loe raatmatut,

et näilik tegevuski jumestaks

su üksindust. Me tihti saame laita --

see liiga tõsi on --, et vaga näoga

ja harda moega suhkurdame üle

ka kuradi.“ (III, 1.) (Lk.: 331.)

„HAMLET: Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida valis aatus paiskab,

või, tõestes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada --

muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis hardasti

on ihaldatav: surra, magada!

Jah, magada... Võib-olla undki näha?“

(HAMLET:) Kes koormat kannaks

ja higistaks ja oigaks elu vaevus,

kui artus millegi ees pärasts urma --

sel uurimata maal, kust ükski rändur

ei tule tagasi – ei rabaks tahet,

mis pigem talub tuntuid halbusi,

kui pageb teiste, tundmatute juurde?

Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki

ja südiduse loomulikuts jumest

saab nukra mõtte põdur kahvatus

ning lennukad ja tähtsad ettevõtted

teelt targutuse tõttu kalduvad

ja kaotavad teo nime.“ (III, 1.) (Lk.: 332.)

„HAMLET: Olen väga uhke, kättemaksuhimuline, auahne; mul võib olla käepärast rohkem süütegusi kui mõtteid nende kaalumiseks, kujutlusvõimet neile kuju andmiseks või aega, et neid korda saata.“ (III, 1.) (Lk.: 333.)

„HAMLET: Või kui sa tingimata tahad mehele minna, mine narrile, sest targad mehed teavad liigagi hästi, mis peletisi te neist teete.“

OPHELIA: Mis ülev vaim on varisenud! See rüütli,

õukondlase ja õpetalse mõõk

ja silm ja keel, me riigi õis ja lootus,

see maitse peegel, kombe valuvorm,

see lugupeetuist lugupeetu – hukkund!

Ja mina, naistest vaeseim, armetuim,

kes jõin ta lubaduste muusikat,

nüüd näen, et sama ülev, kõrge mõistus

teeb plärinat kui pragunenud kell

ning võrdlematu õitsev noorusilu

on närbund hulluses! Nüüd kurvaks jään,

et nägin, mis ma näinud, näen, mis näen!“ (III, 1.) (Lk.: 334-335.)

„NÄITLEJA-KUNINGAS: „Ma lahkun sust, kallim, varsti pean,

mu elujõud ju nõrkevad, ma tean;

kuid sina kaunisse maailmasse jääd

ja vahest armastust ning õnne näed

veel teise mehega...“ (III, 2.) (Lk.: 341.)

„HAMLET: Hirv ulub, kes sai salvata,

sel rõõm, kes terveks jäi;

kel magada, kel valvata --

eks nii kõik ilmas käi.“ (III, 2.) (Lk.: 344.)

„ROSENCRANTZ: Ka iga lihtne elu üksi peab

end kaitsma kõigest hinge jõust ja väest

ning hoidma kahju eest, veel enam aga

vaim, kelle hüvang muile eludele on aluseks ja toeks.“ (III, 3.) (Lk.: 347-348.)

„HAMLET: Tegid teo,

mis määratleb kombekuse armsa puna,

teeb silmakirjateenriks vooruse,

ilmsüütu armu laubalt riisub roosi

ja tema asemele paneb paise,

kõik pulmatõotused teeb valelikuks

nii nagu õnnemängus antud vanded, --“ (III, 4.) (lk.: 352.)

„KUNINGANNA: See on su oma aju sigitis:

neid tühje kujutelmi hullumeelsus

on õige osav looma.“

HAMLET: Harjumus

võib vahel muuta loomu laadigi:

võib kuradigi välja kihutada

meist imeväega.“ (III, 4.) (Lk.: 355.)

„HAMLET: ... mu lugu kõik ta ette haruta:

et tegelikult polegi ma hull,

vaid hullumoodi kaval, teata talle...“ (III, 4.) (Lk.: 356.)
„KUNINGAS: Nüüd, Gertrud, oma arukamnad sõbrad

me kokku kutsume ja teatame,

mis meil on nõuks ja mis siin juba juhtus,

et sosin, mis maailma üle käib

ja mürgialengu otse märki sihib

kui suurtükk, laseks mööda meie nimest,

vaid haavamatut õhku riivates.

Kuid tule, Gertrud, lähme! Rahu ma

nüüd kohutatud hinges küll ei saa.“ (IV, 1.) (Lk.: 359.)

„HAMLET: Et ma teie saladust oskan pidada, enda oma aga mitte. Pealegi, kui küsija on käsn, mis vastuse peaks kuningapoeg talle andma?“ (IV, 2.) (Lk.: 360.)

„KUNINGAS: Kui, Inglismaa, mu armust hoolid sa --

mu vägev võim võib seda tunda anda,

sest värskelt punetavad veel su reiad,

mis jättis Taani mõõk, ja sundimata

meis austa isandat --, ei siis sa julge

eimiskiks panna meie kõrget suva,

mis nõuab, nagu käsib vastav kiri,

et Hamlet viibimata hukataks.

Tee seda, Inglismaa! Kui palavik

ta möllab veres mul; sa arsti mind.

Ei miski mulle enne rõõmu tee,

kui teada saan, et teoks on tehtud see.“ (IV, 3.) (Lk.: 362.)

„HAMLET: Kuis iga juhtum mõistab hukka mind

ja kannustab mu loidu kättemaksu!

Mis inimene on, kui ülim hüve

on söök ja uni tal? Vaid loom, mis muud.

Kes nii meid lõi, et meie avar pilk

näeb edasi ja tagasi, ei andnud

ei andnud me võimeid ja me jumnalikku mõistust

ju selleks, et need pehkiks tarbetult!

Kas on see minus looma unustuslikkus

või ara kõhklev kallak kaaluda

liig üksikasjalikult tagajärgi --

neis mõtteis, kui nad tükeldada, on

üks osa tarkust vaid, kolm osa argust --,

ei tea ma isegi. Misjaoks ma elan

ning aina räägin: „Seda tuleb teha,“

kui põhjust, tahet, võimalusi

mul teoks on küll... Ja ergutuseks leidub

eeskujusi.“ (IV, 4.) (Lk.:364.)

„LAERTES: Kuivata

mu ajud kuumus! Pimedaks söös ilmad,

mu pisarate seitsmekordne sool!

Oo, kuulgu taevas: tasun kaaluga

su hulluse eest, kuni meie vaekuss

on vajunud! Oo, kaunis maikuu roos,

Ophelia, õeke, kallis laps! -- Oh taevas,

kas noore neiu mõistub võib siis olla

nii kaduv nagu vana mehe elu?

Nii õrn on loodus oma armastuses,

et sellele, kes talle armas, saadab

veel kalli armumärgi järele.“

„LAERTES: Õpetlikkus hulluses: mõlgutus sobib kokku mälestustega.“ (IV, 5.) (Lk.: 370.)

„LAERTES: Nii paistab küll;

kui miks ei nuhelnud te siis nii raskeid,

nii surmaväärseid kuritegusid,

kui selleks teie endi julgeolek,

te aujärg, teie tarkus ning kõik muu

teid ergutasid?“ (IV, 7.) (Lk.: 373.)

„KUNINGAS: Nõnda ongi.

Kui olid ära, kiideti sind ohtralt

Hamleti kuuldes oskuse eest, milles

sind öeldi hiilgavat. Kõik muud su anded

ei kiskund tast säärast kadedust

kui see üks võime, mis on minu meelest

neist odavaim.“ (IV, 7.) (Lk.: 375.)
„1. HAUAKAEVAJA: Sellepärast, et ta on hull. Ta saab seal oma mõistuse tagasi; ja kui ei saa, pole seal sellest suuremat asjagi.“

HAMLET: Kuidas nii?

1. HAUAKAEVAJA: Seal ei panda seda tähele; seal on kõik niisama hullud nagu temagi.

HAMLET: Kuidas ta siis hulluks läks?“ (V, 1.) (Lk.: 383.)

„HAMLET: Ma pole küll just äge ega järsk,

ent ohtlik olen siiski nii, et ragem

sul oleks karta.“ (V, 1.) (Lk.: 386.)

„HAMLET: Mu hinges nagu mingi võitlus käis,

mis viis mult une; oli halvem olla

kui mässajal raudahelates. Ruttu

(ja olgu kiidetud see rutt!)... peab möönma,

et vahel abistab meid sõgedus,

kui luhtub läbimõeldud kava – märgiks,

et mingi jumalus me plaane voolib,

kuitahes rohmakalt me neid ka raiuks...“ (V, 2.) (Lk.: 388.)

„HAMLET: Noh, seda tööd nad tegid südamest;

ei koorma nad mu hinge: nende hukk

on nende endi pugemise vili.

Liig ohtlik loomult madalail on jääda

seal vahele, kus hävitavad mõõgad

on võimsail vihameestel ristumas.“ (V, 2.) (Lk.: 389.)

„HAMLET: Ma ei tihka seda möönda, või ma peaks temaga tubliduses võistlema, sest teist inimest hästi tunda tähendab iseennast tunda.“ (V, 2.) (Lk.: 391.)

„HAMLET: Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, siis ükskord juhtub see ometi: valmisolek on kõik.“ (V, 2.) (Lk.: 393.)

„HAMLET: Mind vabanda, ma tegin ülekohut;

kuid anna andeks, sest sa oled rüütel.

Kõik teavad siin, ja küllap oled kuulnud,

kui nuhtleb mind siin ränk meeltesegadus.

Kui minu tegudes on miski jõhkralt

su lapsekohust äratades riivand

autunnet sul, sind pahandand, siis oli

see hullus.“ (V, 2.) (Lk.: 394.)

„HAMLET: Mu saamatus sind tõtsab esile,

su taid kui täht öö pilkaspimedas

lööb ergama kui tuli.“ (V, 2.) (Lk.: 395.)
„LAERTES: Siin, Hamlet... Hamlet, surm on küljes sul,

ei päästa enam ükski rohi sind,

sul pole pooleks tunniks elu sees.

Su käes on reetlik riist, ots nürimata

ja mürgine. Mu enda vastu pöördus

jälk sepitsus – näe, mina laman siin,

et mitte iial tõusta. Sinu ema

on mürgitatud... ma ei jaksa enam...

ja kuningas... ja kuningas on süüdi.“

„HAMLET: Oo, mõistku taevas

sind sellest vabaks! Järgnen sinule. --

Horatio, surm on käes. -- Jää hüvasti,

sa vaene kuninganna! -- Teie kõik,

kes värisedes, kaamelt vaatate

ja tummalt kuulate, mis sünnib siin, --

kui oleks aega mul – julm kordnik Surm

on täpne vangiviija! -- oo, küll võiksin

ma teile rääkida!... Kuid olgu nii. --

Horatio, ma suren, sina elad:

sa räägi minust ja mu asjast tõtt.“ (V, 2.) (Lk.: 398-399.)

„HAMLET: Oh jumal, kuidas solvataks mu nime,

kui pärast mind jääks kestama teadmatus!“

„Nii teata talle, ning ka iga sündmust --

suurt, väikest --, mis sai tõukeks... Jääb vaid vaikus.“ (V, 2.) (Lk.: 399.)

„HORATIO: Maailmale, kes viibib teadmatuses,

ma räägin siis, mismoodi kõiks ee tuli.“'

„Ma sellest kõigest teatada võin tõtt.“ (V, 2.) (Lk.: 400.)

„FORTINBRAS: Me neli pealikut las kanda Hamlet

kui sõdur lavale, sest küllap oleks

ta näidanud end suure kuningana,

kui oleks istund seal; nin teda saates

las välimuusika ja sõjameeste

auavaldused temast kõnelda.

Siit viige surnud: kõlbab tandrile

see pilt, kuid siin ta pole kohane.

Las malev annab tuld!“ (V, 2.) (Lk.: 400-401.)

_____________________________________

„OTHELLO“

„RODRIGO: Ah, suu pea, Jago! Mul on süda täis,

et sina, kes sa pruukisid mu kukrut

kui enda oma, teadsid sellist asja.“ (I, 1.) (Lk.: 407.)

„JAGO: Ma ennast teenin teda teenides

ja taevas teab, et mitte armastusest

ja kohusest, vaid enda tulu pärast.“ (I, 1.) (Lk.: 408.)

„BRABANTIO: Kuid olgu teada sul: mu võim ja mõju

on piisavad, et üpris kibedaks

see lugu sulle teha.“ (I, 1.) (Lk.: 410.)

„JAGO: Sellepärasts iis,

ehk teda vihkan küll kui põrgupiinu,

pean arvestama hetke vajadust

ning tõstma masti armastuse lipu

ja märgi – mis on siiski paljas märk.“

BRABANTIO: Näo järgi ärge iial uskuge

te oma tütreid, isad! -- On ju nõidust,

mis petab ära neitsiliku meele

ja nooruse?“ (I, 1.) (Lk. 411.)

„JAGO: Mul sõjatöös on tappa tulnud küll,

kuid ettekavatsetud tapmine

ei mahu mulle hinge. Õelusest

jääb vahel puudu: korda kümme mult

ta muidu saanuks tera ribidesse.“ (I, 2.) (Lk.: 412.)

„OTHELLO: Ei. Nad leidku mind.

Mu koht, mu au, mu hinge laitmatus

las näitavad mind väärselt. On need nemad?“ (I, 2.) (Lk.: 413.)

„BRABANTIO: Sa neetud hing, sa nõidusid ta ära,

sest küsin kõigilt, kel veel mõistus peas:

kas teisti kui nõiakütkeis oleks

nii õrn ja õnnelik ja puhas tüdruk,

kes pelgas mehi nii, et hoidus kõigist

me oma rikkaist noorist käharpäist, --“ (I, 2.) (Lk.: 414.)

„BARBANTIO: Ja minul teie oma. Andestage,

ei toonud voodist mind ei kohused,

ei kuuldus ametasjust. Linna mure

ei riiva mind, sest minu enda tusk

on nõnda paisu-purustavalt ränk,

et alla neelab see kõik teised hädad,

kuid ise alles jääb.“

„BARBANTIO: Ta peteti mnu käest Ta rikuti

mul nõiduse ja laadarohtudega,

sest loodus – kui ta pole puudulik

või sõge peast – nii narrilt eksida

ei saa ju nõiatööta ilma peal.“

„OTHELLO: Kosisin ta ära.

See on mu süüteo äär ja piir ja mõõt,

kuid mitte suurem. Olen kõnelt karm

ja leebet jutuoskust on mul napilt.“ (I, 3.) (Lk.: 417.)

„BARBANTIO: Laps nii tasane

ja arg, et iga meeleliigutus

tal vere põske tõi, ja tema – loomu,

ea, kodu, kodumaa ja kõige kiuste

saab tolle omaks, keda silm tal kartis?

See otsus küll on vigane ja sant,

mis arvab, et nii loomuvastaselt

võib veatus eksida, ja leidma peab

kõik põrgu vigurid ja kavalused,

mis seda teinud. Veel kord kinnitan,

et mõni verre tungiv mürgijook

või selleks tarbeks sõnutud mikstuur

tal oli abiks.“ (I, 3.) (Lk.: 418.)

„OTHELLO: Kõik jutustasin ära poisieast

momendini, kus ta mult seda palus.

Ma kõnelesin hirmsaist juhtumustest

ja õnnetustest maal ja mere peal,

kuis müüriläbimurdel surm mind riivas,

kuis ülbed vaenlased mu kätte said,

kuis müüdi orjaks mind, kuis taas sain priiks,

ja selle kaasas kõigist rändudest.“ (I, 3.) (Lk.: 419.)

„DOODŽ: Eeskuju võtte teist, teen otsuse,

mis armastajaid aitama peab taas

te soosingusse

Kui käes on halvim, mida iamas ootus,

kaob mure, mida toitis seni lootus.

Sest möödunud murest longu lasta pea

on lühim tee uut muret leida pea.

Kui saatus röövis meid, me õnne rikkus --

ta halbust pilgaku me kannatlikkus.

Kes vargust naerab – vargalt näppab see,

kes neab, end paljaks teeb ja muud ei tee.“ (I, 3.) (Lk.: 421.)

„CASSIO: On. JA kui õnnelik! Ta leidis neiu,

kes ületab nii oma maine sära

kui sulemeeste üllaksülistused

ja kõige loodu aineks-saanud rüüs

on täius ise...“ (II, 1.) (Lk.: 428.)

„JAGO: Kui tõmmul tüdrukul on küllalt nutti,

kükk ruuge poiss siis ajab asjad jutti.“

„JAGO: Ta ilu kõrgiks eal ei tee ta meelt,

ta sõnakus ei peksa iial keelt,

ta kuld ei ripu kunagi ta üll,

ta peab end vaos ka teades: „Võiksin küll.“

Tal vihaski, kui kutsub kättemaks,

on jaksu jääda leebest leebemaks.“ (II, 1.) (Lk.: 430.)

„JAGO: Et Cassio teda armastab on klaar,

et tema Cassiot – üpris usutav.

Maur, olgugi et ma ei talu teda,

on püsivalt ja õilsalt armuv loomus

ja minu meelest Desdemona jaoks

küll parim mees.“ (II, 1.) (Lk.: 433-434.)

„OTHELLO: Öö olge täna valves, Miikael.

Eeskuju andkem pidu lõpetades

ja piiri pidades.“ (II, 3.) (Lk.: 435.)

„JAGO: Nad juba ongi siin.

Kui tõtt on sees mu unes nähtud lool,

siis priskelt viib mu paati tuul ja vool.“ (II, 3.) (Lk.: 436.)

„OTHELLO: Montano, teil on austusväärsed kombed,

te nooruse tark oid ja tasakaal

on teada kõigile ja teie maine

on targimagi meelest hea. Mis juhtus,

et lasksite end nõnda peost ja oma

he anime vaat et raiskasite ära

ööriiukuke nime vastu? Öelge!“ (II, 3.) (Lk.: 440.)

„JAGO: Oh armetuid, kel puudub kannatus!

Kes ravib haavu ajast etemini?

Me tööriist, tea, on nutt ja mitte nõidus,

ja nuti toeks on pikaldane aeg.“ (II, 3.) (Lk.: 444.)

„CASSIO: Ma võtsin julguse

ja saatsin sõna teie naisele.

Ma palun, et ta hetkeks võimaldaks

mul pääseda Desdemona ette.“ (III, 1.) (Lk.: 447.)

„CASSIO: Armuline proua,

kui tarkust viimaks vältab nõnda pikalt

ja nõnda lahjast leemest toitus aab

ja nõnda uuendab end juhustest,

et kui siit lahkun ja mu koht on täis,

mu truudus ununeb mu kindralil.“ (III, 3.) (Lk.: 448.)

„JAGO: Inimene olgu

see, mis ta näib; ja see, kes seda pole,

see parem ärgu sedamoodi näigu.“ (III, 3.) (Lk.: 452.)

„KLOUN: See ei käi üle inimese mõistuse ja sellepärast võtan selle asja ette.“ (III, 4.) (Lk.: 462.)

„OTHELLO: ... kes oli nõid ja luges inimmõtteid.“ (III, 4.) (Lk.: 463.)

„DESDEMONA: Oh, eal ma pole andnud talle põhjust.

EMILIA: Kuid armukadedaile see ei loe.

Nad ilmaski ei küsi põhjustest,

vaid kiivad on nad lihtsalt, sest on kiivad.

See koletis – see sünnib iseendast.“ (III, 4.) (Lk.: 466.)

„JAGO: Nu mürk, tee tööd!

Nii püütaksegi usaldavaid narre,

ja häbisse ka paljud ausad naised

just nõnda saavad. -- Ärgake, mu isand!

Hei1 Ärgake! Othello!...“ (IV, 1.) (469.)

„LODVICO: Kas see on auväärt maur? See, keda senat

eeskujulikuks peab? See – õilis loomus,

kes kirgedest on üle? Kelle voorust

ei õnne nool, ei õnnetuse kuul

löö läbi?“ (IV, 1.) (Lk.: 476.)

„DESDEMONA: Kui unes käin.“

„Mul pole pisaraid ja pole vastust,

mis ei saaks veeks. Mu sängi täna õhtul

mu pruudilinad sea – ja mõtle sellest.“ (IV, 2.) (Lk.: 479.)

„OTHELLO: Jah, varsti. Sellepärast tunnista

kõik oma patud puhtast südamest.

Kui kõik ka maha salgad pühalikult,

ei kummuta see veendumust, mis rõhub

mind nii, et ägan. Surema sa pead.“ (V, 2.) (Lk.: 493.)

„OTHELLO: Ei ole teised süüdi ses kui kuu:

ta tuleb maale ülemäära ligi

ja inimesed hulluks teeb.“ (V, 2.) (Lk.: 494.)

„OTHELLO: Ma usun sind ja palun andestust. --

Ehk küsiksite selt poolkuradilt,

miks mässis ta mu nõnda oma võrku?“ (V, 2.) (Lk.: 500.)

___________________________________

TSITAADID: 2019. a. D.

MMXIX______________

______________________________

William Shakespeare: „Kogutud teosed VII köites. Komöödiad II.“ (IV köide). Tallinn, 1960. Kirjastus: „Eesti Riiklik Kirjastus.“ Tõlkinud, ees- ja järelsõnad kirjutanud: Georg Meri. („Veneetsia kaupmees.“ „Palju kära ei millestki.“ „Nagu teile meeldib.“ „Kaheteistkümnes öö.“ „Troilus ja Cressida.“ „Lõpp hea, kõik hea.“ „Mõõt mõõdu vastu.“). Lk.: 7- 728.

Georg Meri: „Shakespeare`i komöödia ühiskonna peeglina.“

„Terviklikust vaatest komöödialoomingule ollakse alles kaugel. /---/ Kas on aga neid paremini mõistetud?“ (Lk.: 7.)

„... lähtub staatilisest, stabiilseks tardunud ühiskonnast, mille kõlbelist normi on rikkunud komöödia keskne tegelane; kui see on paljastatud, siis on kord majas, ajutine häire likvideeritud ja normaalne olukord taastatud.“ (Lk.: 8.)

„Kuid olgu üksiktegelane kuitahes ilmekas, teose kunstiväärtust ei määra tema üksi, vaid see, millisel tasemel autor on suutnud teostada oma üldisi ideelis-kunstilisi taotlusi.“ (Lk.: 9.)

„...-- sellepärast, et teda olevat kibestanud mitmesugused meile tundmatuks jäänud traagilised kogemused isiklikus elus.“ (Lk.: 10.)

„... süvenes vastuolu humanistliku kangelase ja ühiskonnast irdunud individualistlike omavolitsejate vahel.“ (Lk.: 11.)

„Kui loeme „päikesepaistelisteks“ hüütud komöödiaid, kütkestavad värssteksti väljapaistvamad kohad oma musikaalsusega. /---/ ... armastuse mõjul, milles vallanduvad ja küpsevad inimese õilsamad omadused...“ (Lk.: 14.)

_____________________________

„Veneetsia kaupmees.“

„GRATIANO: „Oraakel olen,

kui avan suu, kõik jäägu vait kui hiired!““ (I, 1.) (Lk.: 23.)

„PORTIA: Elagu ma kasvõi Sibylla vanuseks, suren ikka niisam karskena kui Diana, kui mind ei võta naiseks isa testamendis ettenähtud korras. Olen rõõmus, et see kosilaste partii on nii mõistlik, sest nende hulgas pole ühtegi, kelle eemalolekut ma ei ihkaks.“ (I, 2.) (Lk.: 26.)

„PORTIA: Ei juhi mind mu valikus üksipäinis

mu peenetundelised neitsisilmad:

see loosimäng, mis on mu saatuseks,

mult võtab valimise õiguse.“ (II, 1.) (Lk.: 34.)

„JESSICA: Mul kahju on, et isa juurest lahkud.

Me maja on ju põrgu: igavust

sa pelatasid siit kui lustlik tont.

Kuid ela hästi!“ (II, 3.) (Lk.: 41.)

„SHYLOCK: -- Jessica,

sa mine majja, ma vist tulen kohe.

Tee, nagu käskisin, kõik uksed sule!

Kui lukk on ees, siis vara püsib sees, --

peab meeles iga kokkuhoidlik mees.“ (II, 5.) (Lk.: 44.)

„LORENZO: Te needke mind, kuid teda armastan,

sest ta on tark, kui temas ma ei eksi,

ja ta on ilus, kui mu silm ei peta,

ja ta on truu, sest nii ta näitab end;

ja niisiis olles ilus, tark ja truu,

mu kindlas südames ta saagu koht!“ (II, 6.) (Lk.: 46.)

„MAROKO PRINTS: See esimene, kullast, kannab kirja:
„Kes valib mind, see saab, mis paljud ihkavad.“

See teine, hõbedast, näib tõotavat:

„Kes valib mind, see saab, mis ise väärib ta.“

Kuid kolmas, tinast, jõhkralt hoiatab:

„Kes valib mind, see peab kõik mängu panema.“

Kust teada saan, et valin õieti?“ (II, 7.) (Lk.: 47.)

„MAROKO PRINTS: „Kõik, mis hiilgab, pole kuld,

tihti kuuled tüdinult.

Neid, kes elu lootsid mult,

vagalasöödaks muudab muld

ka kuldkirstu suletult.

Poleks üksnes arutult

julgust sul, vaid vaimutuld,

sa ei eksiks mannetult.

Nii näed kosje külmunult.““ (II, 7.) (Lk.: 48.)

„ARGOONIA PRINTS: „Märka seda, --

vii ükskõik mis naine sängi,

sinu peaks siitpeale jäängi!

Lahku siit ja mujal mängi!“

PORTIA: Koiliblika on küünal kõrvetanud!

Oo, tarku narre küll! Nad valides

on arust ilma oma tarkuses.“ (II, 9.) (Lk.: 52.)

„PORTIA: Teid palun, viivitage päev või kaks,

siis proovige. Sest kui te vääratate,

te seltsi kaotan; kannatage pisut.

Ma tunnen – kuigi mitte armastusest --

et teid ei tahaks kaotada; te teate,

ei anna viha sedalaadi nõu.

Kuid et ei mõistaks te mind vääriti --

keelt neiul pole ju, on ainult mõtted --“ (III, 2.) (Lk.: 57.)

„1. HÄÄL: Ütle, kus küll lembus tärkab?

Südames või peas ta ärkab?

Kes ta elurada märkab?“ (III, 2.) (Lk.: 59.)

„PORTIA: (kõrvale): kuis kired muud kõik õhus hajuvad --

mu kõhkvel mõte, heitlik meelelaad,

mu kartusvärin, kahtlus haljassilmne!

Pea mõõtu, arm, kui sinu õnn on ilmne!

Rõõm, piira end, mis liigne, kärbi see!

Liig suur on õndsus! Vähemaks ta tee

liigsöönuks muidu saan!“ (III, 2.) (Lk.: 60.)

„BASSANO: „Sind ei peta välispind,

saatku ikka edu sind!

Kui õnnega kord kokku said,

uut ära otsi sedamaid.

Kui on meel järgi see,

ja sind teeb õndsaks õnnetee,

pööra pilgud daamile,

talt võtad armusuudluse.““ (Lk.: 61.)

„PORTIA: Head tegu pole kahetsenud ma iial,

ei kahetse ka nüüd: sest kaaslastel,

kes vestlevad ja veedavad koos aega,

kel võrdset armuiket kannab hing,

peab vääramatult valitsema võrdsus

ka loomujoontes, kommetes ja vaimus.“ (III, 4.) (Lk.: 68.)

„PORTIA: Ei halastust saa keegi sundida.

Kui leebe vihm ta langeb alla taevast

maa peale, tuues kahekordset õndsust --

ta õnnistab nii andjat kui ka saajat.

Ta võimsamatest võimsam on; ta ehib

monarhi troonil kaunimalt kui kroon.“ (IV, 1.) (Lk.: 78.)

„PORTIA: Vaata seaduskogu!

Kui nõuad õigust, võid sa kindel olla,

et õigust saad – veel rohkemgi kui soovid.“ (Lk.: 81.)

„PORTIA: Head tasu saab, kes hästi rahul on.

Ja rahul olengi, sest päästsin teid

ja pean end selle läbi tasutuks.

Ma tasuahnem pole olnud veel.

Mind tundke, palun, kui me kokku saame;

head soovin teile, ja nii lahkungi.“ (Lk.: 84.)

„LORENZO: Kui magusalt kuuvalgus sulgub!

Siin istugem. Las hiilib muusika

me kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus

on veetleva harmoonia akordid...“ (V, 1.) (Lk.: 89.)

____________________________________

„Palju kära eimillestki.“

„BEATRICE: Ma imestan, sinjoor Benedick, et te ikka veel räägite; keegi ei pane teid tähele.“ (I, 1.) (Lk.: 103.)

„CLAUDIO: Oo, mu isand!

Kui sõtta läksite, mis äsja lõppes,

ta peale heitsin pilgu nagu sõdur,

kes hurmub, kuid kel ees on karmim töö

kui kannustada hurma selgeks armuks.

Nüüd tulin tagasi ja sõjamõtted

on hajund ning nende asemel

mus tungleb õrnu, hellitlevaid soove,

mis ülistavad noore Hero ilu

ja näitavad, kuis lahkujat ta hurmas.“ (Lk.: 108.)

„CLAUDIO: Eks sõprus püsi igas teises asjas,

kuid armuasjus jääb ta kõrvale:

neis süda rääkigu vaid oma keelt,

silm kaubelgu vaid oma huvides,

neis ära usu asemikku: ilu

on nõid, kes ustavuse peletab.

Me kogeme ju seda iga tund,...“ (II, 1.) (Lk.: 116.)

„CLAUDIO: Miski ei kuuluta rõõmu paremini kui vaikimne. Ma poleks kuigi õnnelik, kui suudaksin öelda, kui väga õnnelik ma olen. --“ (Lk.: 119.)

„BENEDICK: Seni kuni kõik ehtivad omadused pole koondatud ühte naisesse, ei leia ükski naine minu silmis armu. Ta peab olema rikas, see on kindel; tark, või ma ei tahaks teda; vooruslik, või ma ei hakkaks teda kauplema; ilus, või ma ei vaataks talle otsa; tasane, või ma ei laseks teda ligi; puhas kuld, või ma ei võtaks teda ka koos kullahunnikuga; hea kõneoskusega, osav muusikas, ja kui ta kõike seda on, siis jäägu tema juuksevärv taevaisa otsustada.“ (II, 3.) (Lk.: 123.)

„BENEDICK: Ma riskin küll sellega, et mulle paisatakse näkku mõnesuguseid labaseid pilkeid ja naljaraasukesi, sest olen nii kaua juba abielu nareuvääristanud.“ /---/ „Kas siis torked, fraasid ja need vaimu paberkuulikesed võivad kohutada täismeest tema tahtmiste teelt? Ei; maailm vajab järelusugu. Kui ütlesin, et suren poissmehena, ei teadnud ma aravatagi, et elan, kuni saan naisemeheks. --“ (Lk.: 128-129.)

„BEATRICE: (esile astudes):

Mis leek lõi mulle kõrvu? On see nii?

Mind uhm ja uhkus teevad odavaks?

Ulm, ela hästi! Uhkus, hüvasti!

Ei teie või mind teha õndsamaks!

Jah, Benedick, su armust võrsus arm mul,

mu metsik süda taltub sinu käel;

kui armastad, siis meel ei ole karm mul,

me tunded liitkem pühal lembeväel.

Ehk kuulen kiitvat sind küll teiste suid,

sind hindan ise heaks, ei kuula muid.“ (III, 1.) (Lk.: 133.)

„MARGHERITA: Vahest arvate, nagu mõtleksin mina, et olete armunud? Ei, taevas olgu tunnistajaks, ma pole säärane narr, kes mõtleb kõike, mis talle aga pähe turgatab. Mul ei tule pähegi seda mõtelda, mida ma võiksin mõtelda. Ega ma võigi mõtelda, isegi kui mõtleksin enda ogaraks, et olete armunud, või armute, või et te üldse võite armuda.“ (III, 4.) (Lk.: 142.)

„LEONATO: Ei tea. Kui rääkisid nad paljast tõtt,

need käed ta kägistavad; määrisid

nad tema au, neist uhkeim saab sest kuulda.

Ei ole aeg nii kuivatand mu verd,

ei iga pannud nahka ledlikkust,

ei õnnetused laostanud mu vara

või õnnekäänud peletanud sõpru,

et, nõnda äratatud, mul ei leiduks

ni keharammu kui ka terast meelt,

jõuallikaid ning küllaldaselt sõpru,

et õiendada nendega kõik arved.“ (IV, 1.) (Lk.: 151.)

„LEONATO: Sind palun, jäta! Lihaks-vereks jään,

sest pole seni sellist filosoofi,

kes hambavalu taluks kannatalikult

ehk nende jumalikus stiilis teosed

küll juhust pilkavad ja kannatusi.“ (V, 1.) (Lk.: 159.)

„CLAUDIO: (loeb pärgamendirullilt):

Kurjad keeled tapsid ära

Hero, kelle murdis mure.

Surm tõi talle tasuks sära,

mille paistel au ei sure.

Elu, mille tappis häbi,

elab au sees surma läbi.“ (V, 3.) (Lk.: 169.)

„BENEDICK: On mõistatuseks minule te vastus.

Mis puutub soovi, soovin, et te sooviks

koos meiega, et ühte liidetaks

meid täna ausalt abielupaariks.

Hea preester, selleks vajangi te abi.“ (V, 4.) (Lk.: 171.)

„MUNK: Te hämmastust ma võiksin peletada.

Kui täidetud on pühad usukombed,

ma teile räägin kauni Hero surmast.

Nüüd võtke imet argipäevasena

ja tulge otsekohe kabelisse.“ (Lk.: 172.)

___________________________________

„Nagu teile meeldib.“

„OLIVER: Seejuures on ta tasane, koolitamata, kuid ikka haritud, täis üllaid püüdeid, kõigile otsekui nõiaväel armas,...“ (I, 1.) (Lk.: 183.)

„ORLANDO: Ma ei tee ülekohut oma sõpradele, sest mul pole kedagi, kes mind taga nutaks. Ma ei tee ülekohut maailmale, sest maailimas ei ole mul midagi; täidan maailmas vaid kohta, mida võidakse täita veel pareminigi, kui olen jätnud selle tühjaks.“ (I, 2.) (Lk.: 188.)

„CELIA: Isand, kiitust pälvite;

kui peate oma armutõotusi

niisama iga ootust ületades,

on õnnelik te armsam.“ (Lk.: 189.)

„ROSALIND: Palun härdalt teie kõrgust

mind lasta teada, milles eksisin.

Niipalju kui ma tunnen iseend

või olen tuttav oma soovidega --

kui ei näe und või pole meeletu,

ja loodan, et ma pole --, siis, hea lell,

ka ühe sündimatu mõtte võrra

ma pole teie kõrgust solvanud.“ (I, 3.) (Lk.: 192.)

„SILVIUS: Ei, sõber, oled vana ja ei tea,

kui noorest peast ka oled armastanud

ja keskööl oma padjal ohanud.

Ent kui su arm kord oli nagu minul --

ma vaevalt usun seda kellestki --,

kui palju üleveidraid asju sundis

sind tegema su metsik armusööst?“ (II, 4.) (Lk.: 201.)

„JAQUES: Maailim on lava

ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.

Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel

on elus palju osi; vaatusteks

on seitse eluiga...“ (II, 7.) (Lk.: 209.)

„ROSALIND (loeb): Ei loo Indiaski pind

teemanti kui Rosalind.

Tuul siristab kui lind,

mida väärt on Rosalind.

Tuhmub maal, kui võlub sind

kõrval seisev Rosalind.

Muud kõik näod, te jätke mind,

ilus on vaid Rosalind.“ (III, 2.) (Lk.: 215.)

„ROSALIND: Kas sa ei tea, et olen naine? Kui mõtlen, pean ka rääkima!“

„JAQUES: Teid tänan seltsi eest; kuid õigust öelda

niisama meeleldi ma oleks üksi.“ (Lk.: 218.)

„ROSALIND: Sugugi mitte, isand. Aeg matkab iga isikuga isemoodi sammul. Võin öelda, kellega aeg käib sammu, kellega laseb sörki, kellega galoppi, ja kellega siesab sootuks paigal.“ (Lk.: 220.)

„ROSALIND: Oo, läki! Armastajaid

see toidab ju, kui näevad armunuid.

Vii kohale meid, küll saad ise näha,

et nende mängu tahan kaasa teha.“ (III, 4.) (Lk.: 226.)

„ROSALIND: ... kae tüdrukut, kes jõuab ette preestrist! Jah, teadagi jõuab naise mõte alati ta tegudest ette.“

„ORLANDO: Nii on kõigi mõtetega – neil on tiivad.“ (IV, 1.) (Lk.: 234.)

„SILVIUS: See tähendab vaid helgeid unistusi,

vaid kirglikkust ja armsa ihaldamist,

vaid jumaldamist, hardumust ja truudust,

vaid puhtust, püsikindlust, teenekust.“ (V, 2.) (Lk.: 247.)

„ORLANDO: Mu vürst, kui esmakordselt teda nägin,

ma teda pidasin te tütre vennaks.

Kuid, auväärt isand, poiss on sündind metsas,

ja aluse ta salateadmistele

on pannud onu, kellest räägib ta

kui suurest nõiameistrist, keda varjand

on sellesama metsa kaitsev ringmüür.“ (V, 4.) (Lk.: 250.)

_____________________________________

„Kaheteistkümnes öö.“

„HERTSOG: Siis paljasta ta ees mu armukirg,

las teda üllatab mu harras truudus.

Just sulle sobib kurta minu valu;

sest noorukit ta kuulab meelsamini

kui tõsiseimas aastais saadikut.“ (I, 4.) (Lk.: 268.)

„VIOLA: Siin segas Loodus valget punasega

käel kavalal ja heldel õigeks iluks;

mu daam, te oleksite julmim naistest,

neid kaunidusi hauda viies, ilma

et jääks maailmale neist koopia.“ (I, 5.) (Lk.: 275.)

„OLIVIA: Te isand teab, ei armasta ma teda;

ent ometi pean teda vooruslikuks,

tean, õilis on ta, rikas, veatu, noor,

heas maines, helde, vapper, haritud,

ja väliseltki on ta isik üllas;

kuid ikkagi ei armasta ma teda.

Ta seda vastust võinuks kuulda ammu.“ (Lk.: 276.)

„SEBASTIAN: Ärge pange pahaks – ei: minu tähed vilguvad tuhmilt mu kohal, minu saatuse õelus võiks ehk rikkuda teiegi saatust. Sellepärast palun teid tungivalt, laske mind taluda oma kannatusi üksipäini; tasuksin halvasti teie lahkust, kui veeretaksin mõne neist teie selga.“ (II, 1.) (Lk.: 278.)

„NARR: (laulab):

Mis on arm? Ei kõhklev ohe;

nali öeldud, naera kohe,

tulevikku me ei tea.

Viivitusest rõõmu pole,

suudle mind ja lahke ole,

noorus möödub õige pea.“ (II, 3.) (Lk.: 282.)

„NARR: Narrus, mu isand, kõnnib ringi ümber maailma nagu päike, ta särab igal pool.“ (III, 1.) (Lk.: 296.)

„VIOLA: Mees on seks küllalt tark, et olla narr,

sest selleks kulub teatud teravmeelsust:

peab jälgima ta pilgatava tuju,

peab inimesi tundma ja ka aega

ning püüdma iga sulge, mida silmab,

metshaukana peab sööstma. Nõuab tööd

see amet samuti kui tarkpea taid.

Kus targaks tõusev narrimeel lööb läbi,

seal narriks manduv tarkus teeb vaid häbi.“ (Lk.: 296-297.)

„OLIVIA: Liig palju reetsin kivist südamele,

liig hoolimatult panin välja au:

mus midagi on, mis mu viga laidab,

kuid viga on nii paindumatult võimas,

et laitust pilkab vaid.“ (III, 4.) (Lk.: 309.)

„SEBASTIAN: (endamisi): Mis mõte on sel kõigel? Kuis saan jagu?

Kas olen hull? Või on see unenägu?

Mu meeled lummus kastku Lethesse,

las magan, kui on unenägu see!“ (IV, 1.) (Lk.: 317.)

„NARR: Võeh sulle, valelikule saatanale! Hüüan sind kõige tagasihoidlikuma nimega, sest olen üks neid leebeid vaime, kes püüavad ka kuradi vastu viisakad olla;...“ (IV, 2.) (Lk.: 318.)

„HERTSOG: Oo, teeskelv rebasepoeg, mis sust saab,

kui aeg kord puistab halliks sinu pea?

Või petmiskunstile sa nõnda andud,

et langed lõksu, mis su enda pandud?

Ta võta siit, kuid juhi sammud sinna,

kus iial teed ei saa meil kokku minna.“ (V, 1.) (Lk.: 326.)

„VIOLA: Kõik uute vannetega kinnitan

ja vandeile jään hinges nõnda truuks

kui laotusele lõõskav taevakeha,

mis lahutab ööd päevast.“ (Lk.: 329.)

„NARR: ... kuid hullu epistlid pole kellegi evangeelium, seega pole oluline, kunas need üle antakse. /---/ Vaadake, et te hästi hardalt kuulate, kui narr loeb hullu jutlust. /---/ ... kuid loen hullu jutlust, kui teie kõrgeausus soovib seda nagu kord ja kohus, siis lubage, et kannaksin seda ette täie häälega.“ (Lk.: 330.)

______________________________________

„Troilus ja Cressida.“

„PANDARUS: Tal on terane mõistus, võin sulle öelda, ja ta on küllaltki tubli sõjamees; Troojas on ta üks targemaid päid ja kõigiti viisakas inimene.“ (I, 2.) (Lk.: 348.)

„CRESSIDA: Need vanded, kingid, armupisarad

kõik tema kaudu teiselt tulevad.

Pean Troilust tuhat korda paremaks,

kuis teda Pandarus ka ülistaks,

ent keeldun siiski. Naised kosituina

on hõrgud küll, kuid läilad nosituna.

Ei midagi tea mõrsja, kui ei tea,

et kalliks mehed võidetut ei pea;

nii kaua ongi magus armulust,

kui temas hõõgub näljast iharust,

Kui annan alla, olen käsu all,

kui psüin – jumaluseks armsamal.

Kui kindlat armastust ka süda kannaks,

ei taha ma, et silm sest märku annaks.“ (Lk. 351.)

„AENEAS: Õukondlased nii lahked, relvitud

kui kummardavad inglid – rahuajal.

Kuid sõjarüüs neil sappi, lihast, jõudu,

truid mõõku on ja – kui vaid lubab Zeus --

veel vahvustki...“ (I, 3.) (Lk.: 357.)

„AGAMEMNON: Sest teatan meie armastajatele.

Kui kellegil ses asjas hing ei sütti,

jäid koju nad. Kuid rüütlid oleme;

ja rüütel jooksikuks vaid osutugu,

kui pole pidand armastusest lugu!

Kui pidas, peab või tahab pidada,

siis võidelgu, või võitlen ise ma.“ (Lk.: 359.)

„ACHILLES: Noh, isand, kogu väele teatati,

et Hektor päikse viiendamal tunnil

me telkide ja Trooja vahel homme

mõnd rüütlit kutsub välja võitlema,

kel himu on ja julgust kinnitada --“ (II, 1.) (Lk.: 365.)

„HEKTOR: Noor Troilus, kas ei ärata see hääl,

mis õel on prohvetlik, sul hingepiina,

või on su veri nõnda hullult kuum,

et mõistlik kõne ega kartuski,

et ebaõnn meid tabab halvas asjas,

ei peata seda?“ (II, 2.) (Lk.: 368.)

„THERSITES: Tuhat ja tuline, õpin nõiduma ja manan esile kasvõi kuradeidki, aga lõikan ikkagi oma vihaste needmiste vilja.“ /---/ „Inimkonna üldine needus, milleks on narrus ja harimatus, saagu sulle osaks ülirikkal määral!“ (II, 3.) (Lk.: 371.)

„ULYSSES: Sõprust, mida ei sõlmi tarkus, saab narrus kergesti jälle sõlmest lahti võtta.“ (Lk.: 373.)

„HELENA: Teeb uhkeks mind ta teenriks olla, Paris,

jaa, sest ta vastu oma kohust täites

veel ülevamaks saab mu ilu kuulsus,

mind ennast varju jättes.“ (III, 1.) (Lk.: 383.)

„CRESSIDA: Ehk näitan mina pigem kavalust

kui armastust ja nõnda julgelt pihin,

te mõtteid püüdes. Kuid pean teid kas targaks

või armastavaks: targalt armastada

käib üle jõu, on jumalate rada.“ (III, 2.) (Lk.: 387.)

„TROILUS: Ei

Kuid juhtuda võib mõnda vastu tahtmist,

ja kuradiks võib saada endalegi,

kui katsume me oma nõrka jõudu,

ta väeteid võimeid ülehinnates.“ (IV, 4.) (Lk.: 406.)
„TROILUS: Kui ilul hinge on, see pole tema.

Kui vannub hing ja vanded pühad on,

kui pühadus on jumalate veetlus,

kui ühtsus ise toetub korrale,

see pole tema.“ (V, 2.) (Lk.: 424.)
„PANDARUS: Ei mesilase sumin ole õel,

kui alles on ta mesi ja ta nõel;

ent kaob kord terav saba-astel tal,

on lõpp ta meel ja rõõmsal suminal.“ (V, 10.) (Lk.: 437.)

_______________________________

„Lõpp hea, kõik hea.“

„KRAHVINNA: Sünd ja voorus

ühtviisi juhtigu sind, sünnieelist

sul saadku headus. Kõiki armasta,

kuid usalda vaid harvu. Ära tee

ka kellegile kurja; kohutagu

su võimed vaenlast, mitte teod. Ja sõpra

kui elu võtit hoia. Laidetagu

sind vaikivuse, mitte kõne eest...“ (I, 1.) (Lk.: 444.)

„HELENA: Ent see on ju sama

kui armastaksin kirgast taevatähte,

nii palju on ta minust kõrgemal!

Ta helges säras, mis mu teele paistab,

pean leidma tröösti, mitte tema sfääris...

Nii nuhtleb end mu tunnete auahnus:“ (Lk.: 445.)

„NARR (laulab):

Kas oli ilu põhjuseks,

et hävitati Trooja?

Oo, Priamuse päike läks

vaid narrusest küll looja!

Seepeale naine ohkas vaid,

seepeale naine ohkas vaid,

ja otsus tuli pea, --

on halbu naisi üheksa

ja häid üksainus vaid,

siis kümnest üks on hea.“ (I, 3.) (Lk.: 453.)

„KUNINGAS: Eks too siis pealegi, mu väärt Lafeu,

see imetegija, et kahekesi

koos imetleksime, või hämmastust

su hämmastuse üle tunneksime.“ (II, 1.) (Lk.: 461.)

„LAFEU: Räägitakse, et imesi enam ei sündivat ja et meie filosoofide ülesandeks on muuta üleloomulikud ja põhjuseta nähtumused argipäevasteks ja labasteks.“ (II, 3.) (Lk.: 467.)

„KUNINGAS: Jäta trots

ja kuula mind, kes sinu heaks näeb vaeva:

sa ära usu ülbusse, vaid kohe

su oma õnneks muutu kuulekaks,

kuis nõuavad su kohus ja me võim,

või oma hoolitsuse alt sind heidan

peadpööritavalt juhmi nooruse

ja võhikluse kaissu! Kättemaksu

ja põlguse su vastu päästan valla,

et õigus võidu saaks.“ (Lk.: 471.)

„KRAHVINNA: Kui maailm peaks olema küllalt lai, tahan asuda kaugele.

See pole õige, järsk ja heitlik poiss,

nii lahke vürsti juurest põgeneda,

ta raevu oma pähe kogudes,

ja mõrsjat solvata, kel liiga palju

on voorusi seks, et neid põlgaks keiser.“ (III, 2.) (Lk.: 481.)

„HELENA: Täna öösi

intriigi proovime, mis, kui meil veab,

küll õigust valskusega püüdma peab,

kuid ausas asjas ausat rada käib,

kus pole patt, mis patuna küll näib.

Nüüd muudkui pihta!“ (III, 7.) (Lk.: 494.)

„HELENA: Palun ikka...

Kuid tõotan, et kord aeg toob suve, mil

roos lisaks okastele saab ka õied,

niisama veetlevad kui nood on julmad...

Meid vanker ootab, aeg uut elu tõotab:

„Lõpp hea, kõik hea“ -- lõpp ikka tasub vaeva,

kui kaelamurdev tee viib õnnetaeva.“ (IV, 4.) (Lk.: 509.)

„KUNINGAS: Tas kaotasime kallima juveeli,

kui ise oskamsime hinnata.

Ent huulus meeletuses teie poeg

ei taibanud ta väärtust.

KRAHVINNA: See on möödas...

Te kõrgust palun seda pidada

vaid looduslikuks mässuks: lõõmav noorus,

kel õli rohkem on kui mõistust, süttib

ja põleb pahinal.“ (V, 3.) (Lk.: 516.)
„KUNINGAS Kas paneb võlur

siin proovile mu silma ustavust?

Kas näen ma õieti?

HELENA: Ei, lahke isand,

te näete naise varju, paljast nime,

ja mitte teda ennast.

BERTRAM: Vürst, kui ta suudab seda tõestada,

siis eluaeg pean teda kalliks ma.“ (Lk.: 525.)

EPILOOG

Nüüd kuningast saab kerjus, mäng on läbi.

Kõik lõppeb hästi, kui ei teinud häbi

me endile; siis, et teie sõprust võita,

päev-päevalt enam püüame teid köita.

Meid võtke leebelt, jälgige me osi,

eks meid te käed siis, teid me süda kosi.“ (Lk.: 526.)

__________________________________

„Mõõt mõõdu vastu.“

„CLAUDIO: Mu lood on nõnda: ausalt kihlatuna

ma võtsin üle Julietta sängi.

Sa tunned daami; lõime kokku käed,

ja ainus nõue, mis jäi täitmata,

on mahakuulutus... On viibinud

see meil vaid naise kaasavara ootel,

mis puhkab alles sugulaste laekas.

Sest kuni aeg nad meie sõbruks muudab,

näis mõistlik armu varjata... Kuid juhtus,

et meie hellitsuste saladus

liig loetavaks sai Julietta kogult.“ (I, 2.) (Lk.: 537.)

„HERTSOG: Ei, püha isa, jätke te see mõte

ja ärge uskuge, et kire nool

saab soomustatud rinnast läbi lüüa.

Teilt nõuan pelgupaika sihiga,

mis leegitseva noorsoo igast ihast

on tõsisem ja küpsem.“ (I, 3.) (Lk.: 538.)

„ESCALUS (kõrvale):

Nüüd tulgu meile armu kõrgemalt!

Üht tõstab patt, teist veab ta voorus alt;

mõnd lurjust me ei heida endi seast

ja mõni õige mees kaob ainsast veast.“ (II, 1.) (Lk.: 544.)
„ESCALUS: Nii peabki olema...

Kui tihti pehmus ajab püüdeid nurja,

sest andeksand võib soodustada kurja...“ (Lk.: 550.)
„ANGELO: Pean mõistma hukka süüd ja mitte süüdlast?

Kõik süü on ette hukka mõistetud!

Jääks paljas nimi minu ametist,

kui karistuse, mille seadus määrab,

mult saaks vaid süü ja pääseks süüdlane.“ (II, 2.) (Lk.: 552.)

„ANGELO: ... mind suutnud köita, kuid see vaga neiu

mu alistas... Ja ma ei mõistnud seni

neid, keda meeltesööst viib hulluseni!“ (Lk.: 556.)

„HERTSOG (pöördub Isabella poole): Headus, mis ilust lugu ei peab, on nagu ilu ilma headuseta; kuid teie välimust hingestav õilsus hoiab ka teie ihu alati kaunina...“ (III, 1.) (Lk.: 569.)

„HERTSOG: Ei võim, ei suurus teotuse eest päästa,

ka lumivalget süütust laim ei säästa...

Mis kuningas, ka võtnud võimu appi,

saab takistada kurja keele sappi?“ (III, 2.) (Lk.: 575.)
„HERTSOG:

Kel taeva mõõk on, elus üha

peab range olema ja püha.

Eeskujuks siis võib olla ta,

kui ise teelt ei väärata.

Võib teisi kohtu kätte anda

süükoorma eest, mis endal kanda?

Mis häbi, kui vaid teiselt lööb

mõõk roostet, mis ka teda sööb!“ (Lk.: 577.)

„ISABELLA: Ta ütles veel, et kui ta vahel peakski

mu vastu rääkima ja teise poolt,

ma ärgu üllatugu, see on rohi,

mil kibe maitse on, kuid magus toime.“ (IV, 6.) (Lk.: 594.)

HERTSOG: Ma tänan südamest teid mõlemaid.

Ma pärisin te üle ja sain kuulda

te õiglusest nii palju head, et hing

ei suuda muud kui teile tänu öelda

veel tõhusama hüvituse eel.“ (V, 1.) (Lk.: 595.)

„ISABELLA: Oo, vürst, sind vannutan, kui usud sa,

et ülim õndsus pole siit maailmast,

siis ära hülga sa mind, arvates,

et olen hull; ei, seda, mis on veider,

pea siiski võimalikuks.“ (Lk.: 596.)

„HERTSOG: Kallis Isabella,

mul on üks teie hüveks tähtis palve.

Kui saan hea vastuse te silmasäralt,

siis olen teie, teie minu päralt...“ (Lk.: 610.)

___________________________________

Roger Zelazny: „Needuste allee.“ („Damnation Alley“ Copyright Laws: 1971.) Tõlkinud: Juhan Habicht: 1992. Kirjastus: „Katherine.“ Lk.: 5-159. (Saateks: J. Habicht.)

„Siit oli ta kadunud. Üksik valge sulg kiikus tormises taevas, hõljus üle kaljuserva ja laskus keereldes ookeani poole. /--/ Kummardus ettepoole ja lisas hoogu. Terve tee oli tema päralt ning ta surus gaasi põhja.“ (Lk.: 5).

„Nad ei saanud aru, kuidas ta oma kiiruse juures sellega nii kähku hakkama sai. Nüüd üritas ta neid kannult raputada.“ (Lk.: 6).

„“Miks te mind üldse taga ajasite? Ma ei teinud ju midagi.“ /--/ Ma ei võlgne kellegile midagi.“ (Lk.: 8).

„Taevas oli värvunud purpurpunaseks ning mustad triibud liikusid kõrgustes läänest itta, laienedes, kitsenedes, lainetades ja põimudes. /--/ Kõrgelt taevast kostis ulgumist ja tumedad vöödid üha laienesid. Müra kaotas oma tiiskanditämbri ja muutus ühtlaseks möirgeks.“ (Lk.: 9).

„Inimene oled sa vaid bioloogilises mõttes. Seal, kus teistel inimestel on miski, mis laseb neil naabritena üheskoos elada, on sul ainult suur tühi koht. /--/ ... kui sa kasutad seda oma ainsat voorust teiste aiatamuiseks ega tee ainult haiget. Mina seda heaks ei kiida. /--/ See ei olnud kerge ja mul oli õnne ka. Aga nii kaugel ma olen käinud ja ma ei tea ühtegi teist, kes sama võiks väita. /--/ Tornikell lõi. See üks järjekindel ja lõppematu noot täitsis kogu väljaku. Eemal oli veel etisigi kelli ja kõik koos moodustasid nad põrguliku sümfoonia, mis oli kestnud juba aegade algusest peale – või vähemalt nii see tundus.“ (Lk.: 15-16).

„Kellahelin tähendas, et tema rahavas vajub aeglaselt sellesse pimedusse, mis on alati vaid pool tolli elust allpool, ning ootab, et koorik järele annaks.“ (Lk.: 17.)

„Punased tulukesed kihutasid taevas põhjast lõunasse. Nende valguses märkas ta, kuidas mustad vöödid liiguvad läänest itta. See polnud just julgustav. Nii võis torm kesta päevi.“ (Lk.: 22).

„... selja taha jäi roheline päikeseloojang. Tolmupilved üha laienesid tema ümber, suured pilved, ja taevas muutus violetseks, seejärel jälle purpurseks. Siis oli päike kadunud ning öö käes, tähed olid tuhmid väikesed täpikesed kusagil kõrgustes. Mõni aeg hiljem tõusis kuu, mille sirp pasistis seekord nagu küünal läbi punase veini pokaali.“ (Lk.: 24).

„Paremal pool tõusis taevasse sulahõbedane päike, kolmandik taevast oli tõmbunud merevaiguvärviliseks ning seda kaunistas ämblikuvõrgutaoline muster.“ (Lk.: 28).

„“Sealtsamast kust kõik teisedki, tarkpea, natuke lõbu paarile inimesele veidikeseks ajaks, ja sealt need hädad hakkavadki.““ (Lk.:36).

„... jooksis nagu metsaline ning inimesed muutusid ...! Ei ole siis imeks panna, et ... kellel on seitse pead ja kümme ... tõuseb üles ookeanist, seitse pitserit murtakse ... neli ratsameest ilmub ja nende nimesi ... teame ning maapõhjast tuleb välja peljatud ...! Need, kes temale järgnevad, kes tema ... suunavad, ja see viimane, kes tapab! ... /--/ Kõik kelle laubal või kätel on märk! /--/ Ning taevas oli täis märke, salapäraseid ja tõlkimatuid, kui sinine välk pooluselt poolusele sähvatas.“ (Lk.: 41).

„Nüüd on mul väike rantšo ja ainult mõni teener ning suurema osa ajast kuulan ma klassikalist muusikat ja loen vanu filosoofe. Kui kui ma sellest loost teada sain, mõistsin ma, et minu kohus inimkonna ja // rahva ees on pakkuda oma abi.“ (Lk.: 51).

„Sest ma teadsin, et ta jääb uskuma. /--/ Ta tahab, et kõik oleks kena. Nii ma rääkisingi talle kenadest asjadest, ja tema uskus. Miks mitte?“ (Lk.: 53).

„Ma olen Ingel. Ma olen viimane elus Ingel. /--/ Saad sa aru, mida see tähendab? Ma olen viimane ja kogu au on minu kanda. Meiega nalja ei tehtud, /--/ Kas viimane katoliiklane ei ole paavst?“ (Lk.: 56).

„Taevas oli vaid üks heledam triip nagu jäätunud välk pimeduses. /--/ ... tundis näol jaheda tuulehoo hingust, see kuulutas vihma, mida praegu polnud üldsegi tarvis; /--/ ... ärtasid kusagil sisemuses pilte vägivaldsest minevikust ning ebakindla ettekujutise teel ees ootavatest ohtudest.“ (Lk.: 58).

„... ja et üksik Ingel on vaid tühi koht. Aga selles nad eksisid. Ta ei läinud üksinduses hulluks – või vähemalt ei tundnud ta ise, et oleks läinud. /--/ Lihtsalt istus. Ta oli mõistnud, et nad ei saa talle midagi teha. Ta oli oodanud. Ise teadmata mida. Seda siis.“ (Lk.: 60).

„Ta lihtsalt teaks, ja mina teaksin. Sa kujutad ju ette küll, kuidas see käib. Kohtad kedagi, ning äkki mõistate mõlemad, et teis on midagi ühist. Ja olete semud. Ei mingeid formaalsusi, need kadusid koos vana maailmaga. Muud ei midagi. /--/ Põhjataevas pulseeris sätendavsinisel. Otse pea kohal oli kõik täiesti must.“ (Lk.: 63).

„Kunagi varem polnud keegi käskinud tal teha midagi tõeliselt olulist ja ta lootis, et seda ei juhtu ka edaspidi. Aga praegu oli tal tunne, et ta võib hakkama saada. Tahab saada. Ümberringi oli Allee, põlev, suitsev, vappuv – ja kui ta seda ei läbi, usreb pool inimkonda. Ning kahekordistub tõenäosus, et ühel päeval on kogu maailm vaid Allee.“ (Lk.: 67).

„Tunnid läksid, päike loojus, põhjakaares tekkis jälle erksinine helendus. Taevas püsis siiski selgena, tähed paistsid ja musti triipe ei olnud. Veel mõne aja pärast ilmus roosakas kuu.“ (Lk.: 73).

„Kuidas kustuda tulesid, mis põlevad igavesti? Seda oleks ta tahtnud teada. Omal ajal oli maailmas olnud nii palju erinevadi kohti, kuhu minna, ja talle meeldis ringi liikuda.“ (Lk.: 74).

„Mina olen mina. Ma olen Ingel. Mul ei pruugi teeselda kedagi teist.“ (Lk.: 87).

„Taevasse ilmus tuhm kuu, läks natuke valgemaks ja ta nägi tumedaid linde, kes tema kohal tiirlesid, vahel mõni pikeeris, ta ei teinud neist väljagi ja mõne aja pärast olid nad kadunud.“ (Lk.: 94).

„Ma võiksin ju niisugustest kohtadest eemale hoiduda. Seda küll, aga tuuled muutuvad. Tõusevad ja langevad. Nad on täiesti ettearvamatud. Aga mina tahan lennata.“ (Lk.: 106).

'“Igaühel on nooruses mingi unistus, //Aga tundub, et see ei lähe kunagi täide. Kas siis selgub, et see on võimatu, või ei satu lihtsalt sobivat juhust, et proovida.“ (Lk.: 107).

„Öö voogas tema kohal ja tähed paistsid eredamalt kui muidu. Jõuad pärale, paistis öö ütlevat.“ (Lk.: 119).

„Ma ei tea. Aga ma olin kohal, kui see juhtus. See oli õudne, justnagu praegugi, see hukatuse ja hävingu tunne. Ma just hiljaaegu mõtlesin, et kas on veel vähimatki lootust. /--/ Ma arvan, aeg on nii kaugel, et kõigil tuleks sellega leppida, pikali heita ja mõista, et nüüd on kõik läbi. Kui inimesed polegi kõike veel nässu keeranud, siis pole see küll vähese püüdmise viga. Kui taevas kunagi jälle selgeks peaks minema, kas on siis enam kedagi seda nägemas?“ (Lk.: 140).

„Sündmuskoht – aga ilma tegelaste või sündmusteta. Raamige see eraldi ära, kui tahate, ning pange talle mingi nimi: Kaos, Loomine, Luupainaja Perioodilisuse Tabelis või mis teile aga meeldib.“ (Lk.: 143).

„ -- hiiglaslikud sambad, milles pulbitseb mere ja maa tung ülespoole; nad kõiguvad algul, siis nende ülaosa paisub, siis jäävad nad nagu kivinede spaigale, toetades lakkamatult ümber maakera vihisevate tuulte võlvi, toites neid tuuli vee, mulla ja muu maa pealt kogutuga; vahel valgustab neid välk, mis algatuseks vaid vilksatab, siis pulseerib, muutub nagu hieroglüüf...“ (Lk.: 144).

„Öö ja Unustuse maal. Agoonia ja Deliiriumi teatris – seal ilmuvad kuumava välgu valgusel lavale mälestused sellest, mida kunagi pole olnud, segunevad sellega, mis oli, sellega, mis on, ja sellega, mida kunagi tulla ei saa, juhituna vilksatavatets või viibivatest kirgedest,...“ (Lk.: 149).

„Palveta sellegipoolest. Looja ees on kõik võrdsed. Nii ma ei saa. Mürina ja löökide vahel kostuvad aeglased sõnad: palveta siiski, sest palvetav süda ei lisa palvele nime, ometi on palvele vastaja see, kelle poole pöörduti.“ (Lk.: 150).

„Tuul tõuseb, näib ta ütlevat, pilved liiguvad ning öö on pime. Taltsutamatu tuul kammib metsa mäejalamil. Oksad kõiguvad. Kuu ei tõuse enne koitu ja ka siis jääb ta nähtamatuks. Pole rahu ega puhkust.“ (Lk.: 151).

__________________________________

Jüri Saarma: „Psühhiaatria minevik ja tänapäev.“ Tallinn, 1982. Kirjastus:“Valgus“. Lk.: 3-160.

Sissejuhatus.

„Psüühikahäired on alati olnud inimtunnetuse üks kõige keerukam valdkond. Suhtumine psüühikahäiretega isikutesse ja nende kohtlemine kaaslaste poolt on inimkonna ajaloo vältel läbi teinud üpris vastuolulise arengu. Ka möödunud saja aasta jooksul on selle stoimunud väga sügavaid muutusi. /--/ Tänapäeval on psühhiaatria üldtunnustatult üks arstiteaduse rohketest erialadest. Kellelgi pole kahtlust, et psüühikahäired on haiguslikud nähud, mille diagnoosimine ja ravimine kuulub täiendava ettevalmistuse saanud arstide – psühhiaatrite – pädevusse. /--/ Ometi ei olegi nii väga palju aega möödunud sellest, kui ägedasti vaieldi küsimuse üle, kas psüühikahäirete uurimine ja nende korrigeerimine kuulub teoloogide, filosoofide, juristide või meedikute kompetentsi. /--/ Ssüstemaatilist haiglavälist psühhiaatrilist abi aga ei olnud veel pool sajandit tagasi praktiliselt olemaski.“ (Lk.: 3.)

„Murrang on toimumas üldsuse suhtumises psühhiaatriasse ja selle eriala raviasutustesse. Tänapäeva psühhiaatri pöördub valdav enamik patsiente omal algatusel nõu ja abi saama oma enesetundes ja psüühilises tegeveuses ilmnevate hälvete puhul, tihti juba häirete algstaadiumis. /--/ ... milles meie päevini on kandunud aegade hämarusest pärinev tõrjehoiak psüühikahäirete ärevust tekitava salapärasuse suhtes. /--/ Nüüdisarusaamad psüühikahäiretest ja tänapäevane suhtumine psüühikahäiretega iskutesse on kujunenud väga keeruka protsessi tulemusena. /--/ Pole kahtlust, et inimaju tegevuses on häireid esinenud sellest saadik, kui inimene üldse maakeral eksisteerib. /--/ Inimesel on tulnud nii indiviidina kui ka inimgruppina juba iidsetest aegadest kokku puutud apsüühikahäiretega;“ (Lk. 4.)

„Suhtumine temasse on mõistetav, tema olekus ega käitumises ei ole midagi salapärast ega ärevust põhjustavat. /--/ Iidsetest aegadest on psüühikahäireid nende mõistetamatuse ning salapärasuse tõttu seostatud ebamiaste müstiliste jõududega. Psüühiliselt tervete inimeste nii individuaalne kui ka kollektiivne hoiak psüühikahäiretega kaaslaste suhtes on aegad ejooksul kujunenudki nende emotsionaalsete tegurite – hirmu ja müstika – mõjutusel. /--/ Iga võõras nähtus, iseäranis kui ta on salapärane ja põhjustab ärevus- ja hirmutunde, vallandab eelkõige kaitserefleksi. Inimene püüab vältida iga sellist nähtust, hoidub temaga kokku puutumast, tõrjub selle endast eemale või pageb ise. Psüühiliselt haigete inimeste kohtlemises on kaaslaste kaitserefleks alati avaldunud selles, et taolised haiged isoleeritakse ühiskonnast. /--/ Kõik need käitumisvormid on vaadeldavad kaitsevõtetena individuaalse või kollektiivse julgeoleku tagamiseks haige tegeliku või võimaliku ohtliku käitumise suhtes. Inimese ükski kehaline terviserike ei ajenda tema kaaslastes selliseid käitumisvorme.“ (Lk.: 5.)

„Õnneks on siin kaasa mõjunud inimteadvuse teistsugused tendentsid, mis on leevendanud müstika ja hirmu mõju ning olnud aluseks ratsionaalse suhtumise ja humaanse kohtlemise kujunemisele. /--/ Tänu just sellistele inimestele, kelle uurimisrefleks on tugevam kaitserefleksist, ongi kogu inimtunnetus üha avardunud ja jõudnud nüüdisteaduseni. /--/ Paljude põlvkondade selliste inimeste kogemuste, vaatluste, uuringute ja pingelise juurdelmise viljana ongi kujunenud tänapäeva psühholoogia ja psühhiaatria... /--/ ... ke spole tagasi kohkunud ka psüühiliselt haige kaaslase abistamisest. Just sellise hingelaadiga inimestest ons aanud kõikide põlvkondade meedikud. Neilt on alguse saanud nüüdisaegsegi arstiteaduse üllad humaansed printsiibid ning traditsioonid, sealhulgas selline pealtnäha lihtne juhtmõte, et ka psüühikahäiretega inimene on haige ja et teda tuleb kohelda eelkõige kui inimest. Just sellise hoiakuga inimesed on aegade käigus visas ja paiguti ohtlikuski võitluses järjekindlalt kaitsnud psüühiliselt haigete inimväärikust, on kujundnaud tänapäevase psühhiaatria teooria ja praktika. Psühhiaatria kogu ajaloo jooksul on kestnud võitlus kahe vastandliku tendentsi vahel: ühelt poolt hirmust ajendatud enesekaitsetung ja teiselt poolt mõistvast kaastundest jõudu ammutav abistamissoov.“ (Lk.: 6.)

„Psüühikahäiretega haigete raviks kasutatavad vahendid on pikkade aegade jooksul olnud küllaltki tagasihoidliku efektiivsusega. Sellest on üldsuse teadvusesse settinud skeptiline suhtumine nende haigete ravitavusse üldse. /--/ ... ülevaade psühhiaatria arengust ja tänasest seisust aitab süvendada ja avardada mõistvat suhtumist arstiteaduse ühe komplitseerituma eriala probleemidesse, aitab kaasa humaansete printsiipide kinnistumisele suhtumises psüühiliste häirete all kannatavatesse kaasinimestesse.“ (Lk: 7.)

Ürgajastu inimene ja psüühikahäired.

„Meie kaugete esivanemate elutingimuste ja olme rekonstrueerimine on üpris keeruline ülesanne. Tänu eeskätt arheloogide saavutustele on siiski võimalik kujundada järk-järgult üha täielikum mosaiikpilt ürginimeste elust ja tegevusest. Veelgi raksem on aga tungida toonaste inimeste tundmuste, kujutluste ja mõtete maailma, saada aimu nende suhtumisest iseendasse ja ümbritsevatesse loodusnähtustesse. Selle osas on allikmatejalideks iidsed müüdid, igivanad kaljujoonised ja võrdleva keeleteaduse andmed. Eriti väärtuslikku teavet saadakse aga tänapäevases maailmas veel säilivate primitiivsel arengutasemel olevate hõimude uurimisest. /--/ Kõik need andmed lubavad meil luua küllaltki tõenäolist pilti sellest, kuidas ürginimene nägi maailma ja iseennast selles.. Ürginimese eksistents sõltus vahetult ja lakkamatult teda ümbritsevast loodusest. Ta ise aga oli looduse eest kaitsetu, kuna ei tundnud selle seaduspärasusi. Pidevalt puutus ta kokku kõigelaadsete loodusnähtustega, millest osad olid talle soodsad, osa aga lausa vaenulikud.“ (Lk.: 8.)

„Paratamatult kerkis ürginimese teadvusse küsimus: kust tuleb kõik hea ja kust kõik halb, kas ei ole kuidagi võimalik neid mõjutada? Nendele küsimustele vastuste otsimisel ammutas ürginimene mõnegi olulise idee oma tähelepanekutest iseenda siseelamuste vallas. /--/ Kuida soli võimalik, et samal ajal, kui keha psüsis paigal, tema omanik võis tegutsed amujal? Järelikult on inimeselo peale maise keha veel mingi teine, nähtamatu, mis võib temast lahkuda ja iseseisvalt ringi rännata. /--/ Keha elab niikaua, kui tema son hing. Hing võib kehast ajutiselt lahkuda, ringi rännata ja tegutseda kuskil mujal, siis aga taas tagasi tulla. See on uni. /--/ ... rännakult naasev hing ei tunne ära oma keha ja on sunnitud jäämagi maailma ekslema.“ (Lk.: 9.)

„Inimese maises kehas peitub nähtamatu ja surematu hing. Aga kas ei või olla samasugune hing ka loomades ja taimedes, asjades ja loodusnähtustes? /--/ Torm möllab, välk purustab, kahjutuli hävitab kõik oma teel – kas ei ole nende nähtuste allikaks mingi eriti võimas vaim? Ürginimeste primitiivses kujutluses sai kogu loodusest elav ja hingestatud olevuste maailm. Kuivõrd loodusnähtuse dei allunud inimese tahtele, järeldas primitiivne inimene, et ted aümbritsevat maailma valitsevad mingid kõrgemad, võimsamad vaimud. Osa neist vaimudest on inimese vastu head, osa ga on kurjad, inimese elu on nende käes vaid mängukann. /--/ Abstraktseid, mitteesemelisi nähtusi käsitas ta olenditena, personifitseeritutena vaimudeks, jumalateks või deemoniteks. Kõige selle lätteks oli primitiivne fantaasia, elav kujutlusvõime, mida stimuleeris ühelt poolt hirm tundmatute ohtude ees, teiselt poolt aga iidne tung rohkem teada saada looduse saladustest.“ (Lk.: 10.)

„Ürginimene omistas vaimudele samasugused tundmuse dja samasuguse reageerimislaadi, kui ta koges iseend ajuures. Ta arvas, et on olemas häid vaime, kelle üldine suhtumine inimesesse on soosiv, kuid kes vahel võivad mõnele asjaolule ka meelepahapuhanguga reageerida. Osa vaime on põhiliselt vaenuliku hoiakuga inimesešse, kuid ajuti lasevad nad end lepitada, oma vaenulikkus leevendada või sed amujale juhtida kas neile meelepäraste annetuste või koguni pettuse abil. /--/ Tekkisid maagia, fetišism, ja šamanism kui primitiivse inimese psühholoogilised abivahendid võitluses loodusega. /--/ Uskumused ja neile tuginevad rituaalid olid ju – ja on seda praegugi – eelkõige enesesisenduse võteteks.“ (Lk.: 11.)

„Tänapäevased kogemused psüühilise tasakaalu kindlustamisel ja paljude psüühikahäirete ravimisel näitavad, et enesesisenduses peitub hämmastavalt võima sjõud. /--/ Ürgühiskonnas aegamööda areneva tööjaotuse käigus kujunes vaimudega suhtlemine kindlate isikute – sugukonna tarkade, šamaanide ja nõidade – ülesandeks. /--/ Tänapäeva primitiivsete hõimude traditsioonide uurimise alusel võib väita, et šamaanid on tihti niisuguse dinimesed, kellel ilmnevad mitmesugused psüühikahälbed, mis nende kaaslaste silmis on kindlaks märgiks seosest vaimud emaailmaga. Šamaanide üelsandeks oli peale heade ja kurjade vaimudega suhtlemise eeskätt kogu hõimu heaolu kindlustamine.“ (Lk.: 12.)

„Kõige tõsisemateks hädadeks olid ürginimestele haigused ja rasked vigastused. Neis nähti võimsate kurjade vaimude ja deemonite pahatahtlikkuse väljendust. /--/ Neil puhkudel oli ilmselt tegemist mõne võimsama kurja vaimu sihipärase tegutsemisega, mille vastu oli vaja rakendada juba tõsisemaid menetlusi. Sellisel puhul tuli abisaamiseks pöörduda targa või šamaani poole, kes pidi olema suuteline abi hankima kõige võimsamatelt headelt vaimudelt ja eemale tõrjuma ka kõige tugevamate kurjade vaimude mõju. Deemonite vaenuliku tegevuse raskeimateks avalduskujudeks inimesele olid psüühikahäired. Mitmesuguste psüühikahäirete esinemine ürginimesel on tänapäeva teaduse anmeil vaieldamatu tõsiasi. /--/ Ürginimesel tuli ette nii raskeid vaimuhaigusi kui ka kergema iseloomuga psüühikahäireid. /--/ ... ja järsku muutub rahutuks, on hirmunud, ajab segast juttu, näeb viirastusi, karjub, püüab end kellegi eest kaitsta, kuhugi põgeneda – mis on see muud kui deemoni või koguni mitme deemoni kuri kätetöö.“ (Lk.: 13.)

„Uskumust, et psüühikahäired on tingitud kurjade deemonite sissetungist inimesesse, esineb Aafrika, Austraalia ja teiste paikkondade primitiivsetel hõimudel veel tänapäevalgi. Suguharu targa või šamaani ülesandeks oli inimesesse tunginud kuri vaim välja peletada. Selleks on kasutatud väga erinevaid võtteid, kuid nende siht on ikkagi üks. Kurja vaimu väljaajamiseks püüti ühelt poolt võita abimeheks mõni hästi võimas heatahtlik vaim, teiselt poolt aga rakendati mitmesuguseid vahendeid kurja deemoni hirmutamiseks või siis lepitamiseks. Heade abivaimude lepitamiseks toodi neile ohvreid.“ (Lk.: 14.)

„Nii kujunesid välja rituaalsed tantsud ja rituaalne muusika. Tänapäeval teame, et muusika ja rütmiline liikumine avaldavad sügavalt sugestiivset toimet ja võivad mõjuda kas rahustavalt või toniseerivalt, vastavalt rütmile ning intensiivsusele. Seega pärinevad moodsa psühhiaatria muusika- ja liikumisravi alged aegade hämarusest, olle skasutusele võetud paljude põlvkondade erksa tähelepanuvõimega šamaanide praktiliste kogemutse alusel. /--/ ... mis kõik pidi deemonitele näitama, kui võimsaks vastaseks šamaan neile on. Kõiki neid ürgseid rituaale võib veel tänapäevalgi kohata primitiivsete rahvaste kommetes. Tunduvalt muundunud kujul püsivad iidsete rituaalide mõned elemendid aga ka paljude religioonide, sealhulgas ristiusu rituaalides.“ (Lk.: 15.)

„Vahel ei tahtnud deemonid nii kergesti taganeda, nende lõplikuks võitmiseks tuli rituaaliseansse korrata. Tänapäeva teaduse valgusel on selline psüühikahäiretest vabanemine täiesti arusaadav ja põhjandatav intensiivse sugestiivravi efektiga. /--/ Iga tervenemine tõstis šamaani autoriteeti suguharu silmis, kinnitas usku tema suurtesse võimetesse, ja lõi sellega aina kindlama aluse järgnevate sugestiooniseansside õnnestumisele. /--/ Ek sneil juhtudel oli lihtsalt tegemist nii võimsate kurjade deemonitega, kellest šamaani jõud ja oskused üle ei käinud, ja sellega tuli leppida. Lisaks rituaalsetele protseduuridele hakkasid hõimutargad ja šamaanid aegade jooksul kogutud tähelepanekute alusel kasutama haigete ravimisel ka mitmesuguseid taimseid, loomseid ja mineraalseid aineid.“ (Lk.: 16.)

„Targad ja šamaanid ei levitanud oma teadmisi suguharu lihtliikmete hulgas. Ravi- ja võlukunsti anti põlvest põlve edasi oma perekonnas. Teiste inimeste silmis püüdsid targad ja šamaanid säilitada oreooli oma üleloomulikest võimetest, oma iseäralikest oskustest suhelda vaimude maailmaga. Selline müstiliste võimete oreool oli omalt poolt oluliseks täiendvaks teguriks šamaani sugestiivsete seansside efekti tõhustamiseks.“ (Lk.: 17.)

„On täiesti loomulik, et aegade jooksulkujunevad usundid võtsid primitiivsetest uskumustets üle põhiteesid headest ja kurjadest vaimudest. Religioossetesse tõekspidamistesse sula ska käsitus psüühikahäiretest kui deemonite sissetungist inimesesse. Niisamuti võtsid usundid üle iidsed põhimõtted psüühikahäiretega isikute kohtlemiseks ja ravitsemiseks: rituaalsed tseremooniad, palvused, ohverdamised. Nii olis ee vanaegiptuse, assüüria ja pärsia usundites. /--/ Pärsia suundi mitmed tõekspidamised läksid hiljem üle juudi usundisse, kust nad veelgi hiljem üle võeti ka ristiusu müütidesse.“ (Lk.: 18.)

„Mitmesugustest psüühikahäiretest on juttu ka Kreeka müütides. Neiski on haiguse põhjuseks ikka jumalate viha ja kättemaks. /--/ Iidsetes pärimustes ja müütides on rohkesti taolisi psüühikahäirete kirjeldusi. Nende kõikide ühisek sjooneks on kurjade vaimude käsitamine haiguse põhjusena, kusjuures enamasti on kurjad vaimud inimese kallale saadetud võimsate jumaluste poolt karistuseks pattude ja üleastumiste eest. /--/ Praktiliselt tsivilisatsioonist mõjutamata suguharu on säilitanud oma ürgse usundi, mille kohaselt haiguse dja õnnetused on karistus inimesele tema üleastumiste eest usureeglitest, lugupidamatusest oma esivanemate vastu, tabude rikkumise ja muude pattude eest. Karistuse üheks rängemaks vormiks on vaimusegadus. Psüühiliselt haigete ravitsemine on suguharu targa (nõia) võimuses. (Lk:: 19-20.)

„Nõid korraldab haigete grupiga süstemaatiliselt rituaalseid tsermooniaid tantsude, loitsimiste ja palvetega. /--/ Kui aga psüühikahäire osutub visamaks loitsimisest ja haige ravikuuri toimel ei parane, ootab teda üpris kurb saatus. Niisuguse parandamatu haige, kellelt jumal on otsustanud karistust mitte ära võtta, tõukab perekond ja kogu suguharu endi hulgast välja ning ta jäetakse täiesti omapead.“ (Lk.: 20.)

„Vastuoluline konglomeraat müstilisest teooriast ja empiirikal rajaneivast ravivõtteist on iseloomulik kõikide primitiivsete rahvaste käsitlusele psüühikahäiretest. Sajandite vältel on arusaamine psüühikahäiretest läbi teinud pika ja keeurka arengutee, kord müstikast vabanedes, kord tema kütkeisse langedes, kord asendades maagilised rituaalid ratsionaalsete ravimenetlustega, kord taas kasutusele võttes ebainimlikud abinõud kurjade vaimude väljaajamiseks.“ (Lk.: 21.)

Psühhiaatria alged antiikkultuuride rüpes.

„Ürgühiskonnas olid hõimu targal või šamaanil mitmekesised ülesanded täita. Oma maagiliste võimete ning oskuste tõttu lävida vaimude maailmaga kujunes ta suguharu universaalseks nõuandjaks või vaimseks juhiks. /--/ Ürgsete loendamatute vaimude ja deemonite asemel, kelle võimupiirid olid üsna hajuvad ning ebamäärased, hakkaisd arenema kujutluse denam-vähem kindla koostseisususega jumalate predest, mille igal üksikul liimel aravti olevat oma piiritletud mõjupiirkonnad. Teiste jumalate kõrval pidi loomulikult leiduma ka üks või koguni paar-kolm jumalat, kelle pädevusse kuulusid inimeste tervis ja haigused. Nii oli see kõikides antiiksetes polüteistlikes usundites.“ (Lk.: 21.)
„Igas templis vahendas inimeste muresid jumalatele ja jumalate juhiseid inimestele terve rühm preestreid, ke solid spetsialiseerunud suhtlemisele teatud kindlat eluvaldkonda valitseva jumalaga. /--/ Preestritel-arstidel oli rikkalikke võimalusi näha ja jälgida iga liiki haigusi ja vigastusi, tähele panna mitmesuguste ravitsemisprotseduuride ja -vahendite toimet. Põlvkondade vältel kogunes tähelepanekuid ja oskusi, mis ei piirdunud üksnes primitiivsete puhtreligioossete ja müstiliste tõekspidmaistega.“ (Lk.: 22.)
„Noortele anti edasi oma teadmised ja oskused, neid innustati otsingutele. Ja nagu ikka, ei leppinud uued põlvkonnad tavaliselt eelkäijate teadmisetga, vaid pürgisid üha kaugemale. /--/ Selliste arstide ümber koondusid omakorda õpilaste grupid, kes oma õpetajate tõekspidamisi edasi arendasid ja nend ekogemusi pidevalt täiendades edasi andsid järgnevatele arstide põlvkondadele. /--/ Templimeditsiini eriti huvitavaks peatüksiks on psüühikahäirete teooria ja psüühiliselt ahaigete rvaimise praktika arengulugu. /--/ Vana-Egiptuse // Papüürused // (umbes 1550. aastast e.m.a.) /--/ Psüühikahäirete tekkimist seostati deemonitega, nende väljapeletamiseks inimesest kasutati religioosseid rituaale, aga ka muid vahendeid. /--/ ... rakendatid uniravi primitiivset varianti psüühiliselt haigete ravimiseks.“ (Lk.: 23.)
„Vana-Indias oli medistiin juba 2000 a. e. m. a. Jõudnud üsna kõrgele teasemele. Religiooni mõju oli suur ja seetõttu tugines meditsiini teooria põhijoontes küll samadele müstilistele arusaamadele nagu ürgajalgi, kuid arstlikus praktikas avaldus juba mitmeid ratsionaalseid looduslikke tendentse.“ (Lk.: 24.)
„Loodusest hangitud ravimite kõrval kuulusid ravikompleksi muidugi ka palvuse dja riitused. Kuid sageli oli nende eesmärgiks juba poolteadlik või isegi teadlik sugestioon, mille kohta leidub vihjeid vanades ürikutes. /--/ Kõige täielikumal kujul arenes templimedistiin välja Vana-Kreekas. Kreeklaste uskumuste kohaselt tegeles inimese tervisega jumalate arvukas peres koguni neli jumalat. Tähtsaim neist oli päikesejumala Apolloni poeg Asklepios, terviseandja.“ (Lk.: 25.)
„Antiik-Kreeka meditsiini silmapaistvamnaks esindajaks oli Hippokrates (u. 460 – 377 e. m. a.), keda tema teedrajavate saavutuste ning loodusteaduslike põhiseisukohtade pärast peetakse tänaseni arstiteaduse isaks. /--/ Hippokrates kasutas ära vanade rahvaste ja eelkäijate, preestritest arstide kogemuste paremiku, töötas väga palju kriitiliselt ümber ja kujundas välja oma aja kohta hämmastavalt tervikliku meditsiinisüsteemi. /--/ Tema poolt kasutusele võetud arstivannegi, mille põhiideed kehtivad tänapäevasteski arstivannetes...“ (Lk.: 26.)
„See Hippokrateselt pärinev inimtemperamentide klassifikatsioon, andes tunnustust tema tema erakordsest tähelepanuvõimest ning otse geniaalsest üldistamisoksusest on täiel määral aksepteeritud ka tänapäeva psühholoogia, neurofüsiloogia ja meditsiini poolt. /--/ Hippokrates oli esimene tead aolev arst, kes selgelt ja kindlalt deklareeris, et inimese psüühika on ajutegevuse avaldus ja et psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.“ (Lk.: 27.)

„Hippokrates oli erksa vaatlusvõimega ja analüüsiv arst. Jälgides paljusi haigeid suutis ta leida haiguste sümptoomides ja kulus niihästi ühiseid jooni kui ka erinevusi. /--/ Õigupoolest võib Hippokratest lugeda esimeseks suureks psühhiaatriks-klinitsistiks, kes lõi psüühiliste haiguste esimese teadaoleva ja laiemalt tunnustust leidnud klassifikatsiooni.“ (Lk.: 28.)

„Näiteks iseloomustas ta meelepetteid (hallutsinatsioone) ja nende mõju haige käitumisele. Seejuures väärib allakriipsutamist, et Hippokrates ei käsitanud meelepetteid mingi ülemaise vaimu avaldusena, vaid samalaadse aajutegevusest tingitud nähtudena kui teisigi haigussümptoome.“ (Lk.: 29.)

„Suurt rõhku pani Hippokrates psüühiliselt haigete ravikompleksis haigete üldisele elukorrale ja olmetingimustele. Haige ümbrus pidi olema heas korras, haigetega käitumine rahulik ja sõbralik. Tuli hoolitseda haigete puhtuse ja une eest, võimaldada neile meelelahutust ja meelepärast tegevust. Paranemist soodustavate teguritena nimetas Hippokrates ka haige julgustamist ja palvetamist. /--/ Arstiteaduses tervikuna oli Hippokratese panus väga suur ning laiahaardeline, euroopaliku arstiteaduse isa austava nimetuse on ta igati pälvinud. /--/ Hippokrates nägi ja õpetas ka oma järglasi nägema psüühiliselt haigetes justnimelt haigeid inimesi, keda on võimalik ja tuleb ravida samade prinstiipide järgi nagu kõiki teisigi haigeid. /--/ Psühhiaatriaga seoses väärib märkimist ka Platon (u. 427-347 e. m. a.), kes ajalukku on läinud Vana-Kreeka suurima filosoofina. Muu hulga son ta aga juurelnud ka psüühikahäirete üle ja selles valdkonnas avaldanud mõned hämmastavalt tänapäevastena kõlavad seisukohad, vaatamata oma põhiliselt müstitsistlikele arusaamadele psüühikast aj tema häiretest. Platon oli üks esimesi, kes psüühikahäirete põhjustajatena märkis intensiivseid psüühilisi elamusi. Ta rõhutas, et psüühikahäired võivad etkkida suure mure, tugeva hirmu, psüiva vaimse pinge, aga ka ülipalava armastuse tagajärjel.“ (Lk.: 30.)

„Tänapäevane arusaam psühhogeensete psüühikahäirte patogeneesi dialektilisest ahelast on muidugi tunduvalt täpsem, kuid selle raames ei ole Platoni poolt pakutud komponendid minetanud teatud osa. /--/ Mitmed silmapaistvad kreeka arstid said Hippokratese õpetuse edasikandjaiks Vana-Rooma kultuuri. /--/ Aretäus (50 – 130 a.) /--/ Nii leidis ta, et paljudel juhtudel ei põhjusta isegi üsna rasked psüühikahäired inimese püsivat vaimset vigastust, et mõningatel haigetel esinevad psüühikahäired koguni episoodiliselt ja et niisuguste haigushoogude vaheajal on inimene psüühiliste hälveteta. /--/ maniakaalse seisunidna tuntud haiguspildist: ta iseloomustas tabavalt nende haigete suurenenud aktiivsust, kõrgendatud meeleolu ja suurusemõtteid. /--/ Märkimist väärivad ka Aretäuse tähelepanekud psüühikahäirete laadi seostest haige isiksuse põhijoontega. /--/ Vana-Rooma kultuur arenes suurel määral kreeka kultuurilt ülevõetud alustel, ka rooma meditsiini vundamendiks oli kreeka arstiteadus, eeskätt Hippokratese õpetus. Viimase tutvustamisel ja rooma arstidele kättesaadvaks tegemisel oli suuri teeneid Aurelius Cornelisu Celsusdel (25 e. m. a. - 50 m. a. j.), kes tõlkis ladina keelde arvukalt Hippokratese ja teiste suurte kreeka arstide töid.“ (Lk.: 31.

„Rooma arstide seas oli mitmeid silmapaistvaid isiksusi, kes andsid oma panuse meditsiini teooria ja praktika arengusse. Rooma arstiteaduse suurkujuks oli Caludius Galenos (131 – 200 m. a. j.), kellest Hippokratese kõrval kujunes üldtunnustatud autoriteet paljudeks sajanditeks. /--/ Psüühikahäirte aluseks pidas Galenos ajutegevuse hälbeid, mis võisid sugeneda õige mitmesuguste kahjulike tegurite toimest. /--/ Oluliseks hindas Galenos sõbralikkust ja leebust psüühiliselt haigete kohtlemisel. Silmapistev koht psühhiaatria arenguloos kuulub ka teisele kuulsale Rooma arstile, Caelius Aurelianusele (elas V sajandil m. a. j.). Psüühikahäirete põhjusetna käsitas ta mitmesuguseid kehalisi ja emotsionaalseid tegureid, mis ajutegevuse hälbeid esile kutsudes vallandavad psüühikahäired.“ (Lk.: 32.)

„Olulise panuse andis Aurelianus ka psüühiliselt haigete ravimisse. Ta täiendas mitmeid omaaegseid ravivõtteid, lisas ajastu tasemel ka mõningaid uusi vahendeid, kuid kõige tähtsam oli tema sügavalt humanistlik suhtumine neisse haigeisse. /--/ Rooma riigi lagunemisega hääbus pikkamööda ka rooma kultuur. Euroopas kujunes järk-järgult aina domineerivamaks vaimseks jõuks ristiusu kirik. /--/ Psühhiaatrias toimus aga koguni tagasilangus ürgühiskonna šamanismile, ehkki veidi teistsuguses rüüs. /--/ Araabia arstid tuginesid oma teoreetilistes vaadetes ja praktilises tegevuses peamiselt Hippokratese õpetusele, mitmed erksamad neist aga täiendasid ja arendasid sed aedasi. /--/ Rhazes (865 – 925 m. a. j.). /--/ Araabia medistiini suurim esindaja oli Abu Ali ibin Sina. Avicenna (980 – 1037 m. a. j.), erakordselt andekas ja mitmekülgne arst ning äärmiselt produktiivne kirjamees. Tema tervet medistiini hõlmav käsiraamat kujunes autoriteetseks allikaks peale araabia arstide ka väga mitmete maade meedikutepaljudele järgnevatele põlvkondadele. /--/ Avicenna käsitas psüühikahäireid kui ajuhaigusi, nende põhjustena nägi ta mitmesuguseid materiaalseid ja psühholoogilisi tegureid, /--/ Araabia arstide ja kogu üldsuse humaanne suhtumine psüühiliselt haigetesse oli iidse päritoluga ja leidis fikseerimist ka islami usulistes tõekspidamistes. Muhamedi järgi on psüühiliselt haiged inimesed jumalale meelpärased olevused, kelle suu läbi peavad harilikud inimesed tõtt kuulda saama. Sellise leebe ja humaanse suhtumise alusel välditi psüühiliselt haigete kohtelmisel vägivalda ning igasuguseid piinarikkaid protseduure, neisse suhtuti mõistvalt, heatahtlikult ja hoolitsevalt.“ (Lk.: 33-34.)

„Psüühikahäiretesse ja psüühiliselt haigetesse suhtumises sai valitsevaks humanism, neid haigeid koheldi mõistva leebuse ja abivalmidusega, s. t. Neid koheldi kui haigeid ja kui kaasinimesi.“ (Lk.: 35.)

Demonomaania keskaja kristlikus Euroopas.

„Meie ajaarvamise alguses tekkinud ristiusk tugines varasematele monoteistlikele usunditele, millelt ta võttis üle põhilised tõekspidmaised, neid ümber kohandades ja täiendades. Oma algperioodil kujutas ristiusk endast peamiselt rõhutud klasside omapärast protestiliikumist, pikkamööd võtsid ristiusu omaks ka valitsevad klassid ning ta kujunes ametlikuks usundiks kõikides Euroopa riikides. 7--/ Vanast ja Uuest Testamendist koosnev piibel on aegade käigus valminud paljude põlvkondade loominguna, enam-vähem praegusel kujul pandi ta kirja esimesel ja teisel sajandil m. a. j.“ (Lk.: 35.)

„Ristiusu kiriku võimuletulek tähendas seisakut ja tagasiminekut arstiteaduses. Piiblidogmade kohaselt on inimese elu ja tervis täienesti jumala kõikvõimsa tahte valduses. Jumal on inimesele elu andnud ja võib selle jälle võtta. /--/ Nii kujuneski välja olukord, et haigete ravimisel pidas ristiusu kirik tähtsaimaks jumala vaimu abi.“ (Lk.: 36.)

„Kui somaatiliste haiguste ja nende haigete ravimise osas arstide teadmised ja oskused siiski vähemalt säilisid ja rakendamist leidsid, siis psüühikahäirete käsituses toimus ristiusus kiriku võimutsemise perioodil täielk tagasilangus demonomaaniasse ja šamanismi.“ (Lk.: 38.)

„13 sajandi deklareeris tuntud ritsiusu filosoof Aquino Thomas (1225 – 1274), et inimese vaimsed jõud on jumalast antud, on sõltumatud kehast ja maistest teguritest ning psüühikahäirete vastu aitavad seetõttu üksnes usulised abinõud, jumala abi.“ (Lk.: 39.)

„Psüühikahäiretega tegelemine kuulutati vaimulike pädevusse kuuluvaks, ilmalikel arstidel keelas kirik üldse „vaimsete“ asjadega tegeleda. See seisukoht tugines piibli dogmadel. /--/ Nii hõivaski ristiusu kirik psühhiaatria, isoleerides ta meditsiinist mitmeks sajandiks. /--/ Juba 3 sajaandil (m. a. j.) loodi katoliku kiriku vaimulikkonnas deemonite väljaajaja ehk eksortsisti ametikoht. Eksortsist kuulus preestrite madalamasse kategooriasse, kuid oma valdkonnas oli ta autoriteet.“ (Lk.: 40.)

„Aluseks, seejuures vankumatuks „pühaks“ aluseks oli religiooni idealistlik filosoofia ning rangetes raamideks piibli dogmad. /--/ Üheks viljakamaks autoriks demonoloogia alal oli bütsantsi poliitik ja kristliku kiriku filosoof Michael Psellus (1018 – 1079). Tema paljud seisukohad deemonite asjus kujunesid üldtunnustatuiks ja kiriku ametlikeks seisukohtadeks. /--/ ... haige ei taha rääkida, iseäranis siis, kui teda selleks sunnitakse... // haige kõneleb palju, kuid jutul pole mõtet...“ (Lk.: 41.)

„... haige kõneleb asjadest, mida ta ei saa tegelikult teada, kõneleb võõraid keeli, laulab arusaamtuid laule, ennustab tulevikku või teeb midagi muud üleloomulikku. /--/ Ühelt poolt peeti kiradi ja deemonite iseloomu põhiomadusteks uhkust ja ülihella enesetunnet, mistõttu nad ei talu solvamist.“ (Lk.: 42.)

„Kui vaimuhaiges on nii kangekaelne kuri vaim, et teda pole võimalik mingite võtetega minema peletada, siis saab selleks olla vaid kurat ise. Sel juhtumil on aga vaimuhaige hoopis nõid, ta on kuradiga kokkuleppe sõlminud. /--/ Need iskud, kes on oma hinge müünud kuradile, saades selle tasuks nii materiaalseid hüvesi kui ka võimu ja õiguse käsutada deemoneid ja kõiki kurje jõude. Nende abil võivad nõiad esile kutsuda õnnetusi, saata teiste inimeste kallale haigusi, siirata neisse deemoneid ja põhjustada sellega psüühikahäireid jms. /--/ ... rakendas ristiusu kirik kogu oma jõu ja autoriteedi nõidade vastu võitlemiseks. Mitme sajandi väletl oli katoliku kiriku inkvisatsioonikohtute lai võrk põhiliselt suunatud ketserite, eriti nõidade kahjutukstegemisele. /--/ 1486. aastal andisid inkvisaatorid Jakob Sprenger ja Heinrich Kramer välja raamtu „Malleus maleficarum“ („Nõiavasar“)... /--/ Nõiad on kuradi käsilased ja jüngrid, püha vaimu ja kõikide kristalste vaenlased. Nad on kuradilt saanud võimu ja oskused kaasinimestele kurja teha. /--/ Igale nõiale on varutud sobiv deemon konkubiiniks, et rahuldada nõia liiderlikke himusi.“ (Lk.: 45-46.)

„Ei ole täpseid andmeid selle kohta, kui palju hukkus keskaja inkvistsiooni käe läbi vaimuhaigeid ja psüühiliselt terveid süüdistatuna nõiduses. Paljude tänapäeva uurijate ligikaudsete arvestuste kohaselt peetakse tõepäraseks, et inkvisatsiooni ohvritnea hukkus vähemalt üks miljon vaimuhaiget.“ (Lk.: 47-48.)

„Tänapäeva hüsteerilistelt haigetelt ei kuule me enam midagi deemonitest, lendavatest taldrikutest ja kosmostulnukaist.“ (Lk.: 52.)

Hullumeelsete varjupaikadest tänapäeva psühhiaatriakliinikuteni.

„Psühhiaatria uusaegne areng algas 18. sajandi lõpul tema tagasipöördumisega arstiteaduste rüppe. Tervenisti 13 sajandit olid möödunud... /--/ Nende sajandite jooksul olid arstid psühhiaatria valdkonnast välja lülitatud, selle olid hõivanud ristiusu vaimulikud ning hoidsid seda kiivalt oma valduses. /--/ Tagajärjeks oli psühhiaatria teadusliku arengu täielik seisak, psüühiliselt haigete kohtlemises ja ravis aga tagasilangus ürgaegselt primitiivsesse eksortsismi. /--/ Murrang psühhiaatrias 18. sajandi lõpus ei saabunud muidugi üelöö. Pinna selleks valmistasid ette sügavad muutuse dühsikonnas ning ühsikondlikus teadvuses.“ (Lk.: 56.)

„Mõistuse puudulikkuse ja mälunõrkuse tõttu on nad taipamatud nings aamatud, ei ole võimelised ise enda eest hoolt kandma, kuid ümbrusele ohtlikuks muutuvad väga harva. /--/ Lühidalt – paljud psüühiliselt haiged elasid teiste inimeste keskel, ühiskonnas, ja ühiskond pidi nendega kuidagimoodi toime tulema.“ (Lk.: 57.)
„See etapp oli tänapäevase meditsiinilise psühhiaatria alguseks, sellest peale hakkas arenema nii teaduslik psühhiaatria kui kapraktiline psühhiaatriline arstiabi.“ (Lk.: 64.)

„... Firnze arst Vincenzo Chiarugi (1759 – 1820). /--/ Oma arstlikud kogemused pani Chiarugi kirja kolmeköitelises käsiraamtus „Meditsiiniline traktaat vaimuhaiguste kohta“ (1793 – 1794). Selles uusaja eismeses arstiteadulikus psühhiaatria käsiraamtus annab Chiarugi väärtulsikke juhiseid psüühikahäirete uurimiseks, jaotab psüühikahaigsued kolme liiki (melanhoolia e. Osaline vaimuhaigus, mania e. Täielik vaimuhaigus ja amentsia e. Intellekti ja tahte ebanormaalsus), /--/ Haigetesse peab suhtuma mõistvalt ja taktitundeliselt, neid tuleb kohelda küll resoluutselt, kuid sõbralikul moel ja individuaalselt.“ (Lk.: 65.)

„Ei tule unustada, et kõikide ülalpool nimetatud teerajajate kõrval ja järel tegutses terve plejaad entusiastidest psühhiaatreid, kelle ühise sihipärase tegevusega kujundati välja uusaja psühhiaatria, loodi tema loodusteaduslikud materialistlikud alused ning organiseeriti arvukalt psühhiaatrilisi hooldus- ja raviasutusi kõikides eurooplaiku kultuuriga maades.“ (Lk.: 70.)

„Üks oluline tegur, mis takistas psüühiliselt haigete üldise olukorra paranemist, oli nende ravi väga madal efektiivsus. Kogu 19. sajandi jooksul ei tulnud psüühiliselt haigete ravimiseks kasutusele ühtki vahendit, mis oleks märgatavalt suutnud mõjutada haiguse sümptomaatikat ja kulgu.“ (Lk.: 82.)

„Sajandi teisel poolel hakati psüühiliselt haigete ravis kasutama ka üldmedistiinis juba efektiivseks osutunud elektroteraapia vahendeid, kuigi need psühhiaatrias nii tulemusrikkaks ei osutunud. /--/ Sellele lisanuds mõistev suhtumine haigetesse; nende mõtete, murede ja ning haiguslike elmauste vastu huvi tundmine ja haigele võimaluse loomine neist arstile rääkida;“ (Lk.: 85.)

„Sajandi algusest peale hakkas psühhiaatritele üha suuremaks probleemiks kujunema skisofreenia. /--/ Skisofreenia kulgeb enamasti õige raskete psüühikahäiretega, põhjustades haige täieliku väljalangemist mõtestatud elust ning rohkem kui pooltel juhtudest põhjustab püsiva invaliidistumise. /--/ Mitmesuguste vahenditega esilekutsutud sügavat und oli ka varem püütud kasutada psüühikahäirete raviks: juba vanas Egiptuses oli tuntud uni kui ravivõte. /--/ ... võttis kasutusele kunstlikult esilekutsutud une kui kindlakujulise ravikuuri.“ (Lk.: 94.)

„... une kui ravivahendi kasutamise edasist katsetamist ja otsingute jätkamist.“ (Lk.: 95.)
„... tõi see ravimeetod enesega siiski kaasa terapeutilise optimismi uue puhangu psühhiaatrias. Kõige olulisem oli see, et selle meetodiga oli psühhiaatritel võimalus mõjutada soodsalt seni kõiki ravivõtteid trotsinud skisofreenset haigusprotsessi, /--/ Itaalia psühhiaater Ugo Cerletti (1877 – 1969) // hakkas konvulsioonide provotseerimiseks kasutama elektrivoolu (ajukoljut läbib väga lühiaegne nõrgendatud vahelduvoolu impulss). Sellest peale kujunes elekterkonvulsiooniravi psühhiaatria üheks standardmeetoodiks üle kogu maailma.“ (Lk.: 99.)
„Elekterkonvulsioonravi nii oma originaalsel kujul kui ka mainitud variantide näol on kasutusel ka tänapäevases psühhiaatrias, eeskättb raskete depressiivsete psühhooside all kannatavte haigete kiireks ja tõhusaks abistamiseks. /--/ ... psühhoosihaigete saatuse kardinaalse kergenemise, võimaldasid arvukatel psüühilistel haigetel vabaneda oma haigusest ning pöörduda tagasi ellu ja ühsikonda. /--/ Kirurgilised võtted psüühiliselt haigete ravimise eesmärgil olid ürgvanad. /--/ ... hüpoteesi, et teatud vaimuhaiguste puhul, kui esineb ühetaolisena korduvaid luulu- või sundmõtteid võia ka meelepetteid,...“ (Lk.: 100.)

„Arenes terve uus suund psühhiaatrias – psühhokirurgia. /--/ Õige varsti pärast sõja lõppemist sai aga psühhiaatria salguse uus etapp, mis on tuntud psühhofarmakoloogia ajsastu nime all. See etapp kestab edasi veel tänapäevalgi. /--/ Nagu kõikidel teistel meetoditel, nii on ka keemiliste ainete kasutamisel psüühikahäirete mõjutamiseks väga pikka ajalugu. Juba ürgaja šamaanid, veel enam aga anittikaja artsid kasutasid oma haigete ravimisel mitmesuguseid taimse või mineraalse päritoluga aineid, mis avaldasid kas rahustavat (uinutavat) või siis ergutavat (stimuleerivat) toimet. /--/ Olekuord muutus kardinaalselt seoses keemia arenguga, kui osutus võimalikuks mitmesuguse struktuuriga keemilisi aineid saada sünteetiliselt. /--/ Niisuguste ravimte hulka kuuluvad ka ained, mis põhiliselt ja eelkõige toimivad inimese psüühilistesse funkstioonidesse, nn. psühhotroopsed ained.“ (Lk.: 101.)

„See avas täiesti uue aspekti psüühikahäirete ravis ja profülaktikas. /--/ Psühhofarmakoloogia edusammud on psühhiaatria arengut väga võimsalt stimuleerinud ja avanud psühhiaatrias täiesti uued horisondid.“ (Lk.: 103.)

„... on psühhiaatria tänapäevaks kujunenud avara haardega valdkonnaks, mille ülesandeks on kõikide psüühikahäiretetga isikute aitamine,“ (Lk.: 104.)

Uusaja psühhiaatria umbtänavad.

„ Inimtunnetuse dialektlise sarengus on faktid ja fantaasia ikka üksteist täiendanud. Tundma õpitud faktide üldistamisel on fantaasia loonud hüpoteese, need on innustanud inimest uusi fakte ostima ning koguma, viimaste survel on mõned hüpoteesid kõrvale heidetud, etised aga kristalliseerunud objektiivseid seaduspärasusi peegeldavaks teadmuseks.“ (Lk.: 104.)

„... vaadeldav kui atavismi näht, kui tagasilanguse avaldus eelajaloolise inimese võikoguni ahvi käitumislaadi tasemele.“ (Lk.: 107.)

„... et geniaalsusel on väga tihe seos psüühikahäiretega, sest nad esinevad sageli koos.“ (Lk.: 108.) Cesare Lombrosio (1836 – 1909)).

„Freudism on Sigmund Freudi poolt loodud algne variant psühhoanalüüsi õpetusest. Psühhoanalüüs on ühelt poolt käsitlus inimese normaals eja haiguslikult muutunud psüühika struktuurist, teiselt poolt meetod psüühikahäirete korrigeerimiseks.“ (Lk.: 109.)

„Sellest alates pühendus Freud täielikult juurdlemisele inimpsüühika olemuse ja seda juhtivate jõudude üle. /--/ Varsti leidis Freud, et eriti huvitavat materjali sisaldavad haigete unenäod, ta töötas välja oma originaalse käsitluse unenäo sümboolikast,...“ (Lk.: 110.)

„Psüühika koosneb Freudi väite kohaselt kolmest komponendist : Id (tema), Ego (mina) ja Superego (ülimina).“ (Lk.: 111.)

„Valdav enamik libiido energiat manifesteerub muundunud e. Sublimeeritud kujul, kasutade sigasuguseid kõrvalteid. /--/ Freudi unenägude sümboolika käsitlus on eredaks näiteks tema ülimalt rikkast fantaasiast.“ (Lk.: 112.)

„Mis aga puutub Freudi visoonidesse inimühsikonna, kultuuri ja arenguajaloo põhiprobleemide kohta, siis on neil küll üksnes ulmekirjanudse väärtus.“ (Lk.: 114.)

„Freudistlik psühhoanalüüs ei ole teaduslik kontseptsioon, vaid fantaasiarikas mütoloogiline käsitus, mida võib samastada maailmavaatega või koguni religiiniga. Muide, Freud ise märkis mitmel pool, et tema vaateid peab uskuma, neid kuidagiviisi tõestada pole võimalik.“ (Lk.: 115.)

_____________________________

Georg Cristoph Lichtenberg: „Aforisme“. Tallinn, 1972. Kirjastus: „Perioodika“. [Sari: „Loomingu“ Raamatukogu NR. 28. (764).] Tõlkinud: August Sang ja Kersti Merilaas. (Eessõna: Mart Mäger.) Lk.: 5 – 64.

Georg Christoph Lichtenberg (1742 – 1799)

„Kaasaegsete vaimurikaste meeste poolt austatud ning oma aja targemate peade hulka arvatud Lichtenberg on kirjanduslugudes võrdlemisi varju jäänud – enamasti peab ta leppima möödaminnes, ülevaatelise mainimisega. /--/ Meil vähetuntud autori soovituseks võiks olla kasvõi teadmine, et Albert Einstein arvas selle kaks sajandit tagasi elanud mõtleja ning kolleegi füüsika alal endale sümpaatsete autorite ringi. Arthur Schopenhauer toob Lichtenbergi tõelise filosoofi näiteks... // Lev Tolstoi omakorda on tunnistanud Lichtenbergi teravmeelsuse, selguse ja ideerikkuse võlu... // Goethe, Kant ja teised suurused otsisid Lichtenbergi poolehoidu,...“ (Lk.: 5.)

„G. C. L.: „Kui taevas leiaks tarviliku ja tulusa olevat minust ja minu elust uusväljaannet teha, siis tahaksin talle selle kohta mõned mitte just ülearused märkused esitada, mis peaasjalikult näopilti ja üldist plaani puudutavad.““ (Lk.: 6.)

„Võtab maad kantiaanlik skepsis maailma tunnetatavuse suhtes. /--/ ... Inglismaa jäi talle elu lõpuni paeluseks, mille kirjanduslikku suurust ta saks amannetusele vastu seadis:“ /--/ Tal oli söakust nimeka professorina majja võtta kirjaoskamatu, kuid kauni slilleneiu ning selles ühenduses mööda saata paar kõige õnnelikumat aatsat oma elus; korrates nõnda Goethe seltskonna-väljakutset.“ (Lk.: 7.)

„G. C. L.: „Kui inimene võib lolliks minna, siis ei näe ma põhjust, miks maailmakorraldusega ei võiks sama juhtuda...“ /--/ Teatav endassetõmbumine tõi Lichtenbergile juba tema eluajal kõrvalseisja ning eemaltvaataja maine... // .. tema aforistika, räägivad ümbruse ja iseenda terasest jälgijast.“ (Lk.: 8.)

„Enamikule Lichtenbergi kirjatöödest on iseloomulik kunstilise ning teadusliku proosa vahepealne stiil, mistõttu essee žanrimääratlus oleks kõige kohasem. Ühtlasi osutab see seik tema töömeetodile: mitte ekspromt inspiratsiooni ajel, vaid teadlaslik faktide kogumine, süsteemi viimine ning läbikirjutamine.“ (Lk.: 9.)

„See on siis ennemini mõttepäevik kui aforismikogu ja sisaldab väga erisugust materjali, enamasti siiski viimistletud ja lakoonilises, aforismipärases vormis. /--/ Lichtenbergi omapära tabas Goethe, väitres: „Llichtenbergi kirjutisi võime pruukida hämmastavate võlukepikestena: kus tema nalja heidab, on probleem varjul.“ Goethet hämmastas ka Lichtenbergi teadmistre ja seostamisvõimaluste erakordne varamu.“ (Lk.: 10.

Georg Christoph Lichtenberg:

„Ma ei mõista, mis te, inimesed, tahate. Mul ei ole mingit himu suureks meheks saada, vähemalt selles oleksite te pidanud kõigepealt selgusele jõudma.“ /--/ „Ma ei salga, et minu umbusk meie aja maitse vastu on kasvanud ehk isegi laiduväärse liialduseni. Iga päev pean ma nägema, kuidas inimesi geeniusteks tituleeritakse, // Seetõttu ei usu ma enam kontrollimata mitte kedagi.“ /--/ Suuri vallutajaid on alati imetletud ja maailma ajalugu liigendab nende järgi oma perioode. See on kurb, aga inimesele loomuomane.“ /--/ „... ja seda niikaua, kui inimesed inimesteks jäävad. Eelistada väikeses kehas asuvat suurt vaimu nõuab mõttekõrgust, milleni ainult vähesed küünivad.“ (Lk.: 13.)

„Kui me saaksime igalt filosoofilselt kirjamehelt kümne aasta kohta üheainsagi vaieldamatu tõe, siis oleks meie saaks veel küllalt rikkalik.“ /--/ Idniaanlaste juures peab igaüks, enne kui teda ühsikonda vastu võetakse, karmi proovi läbi tegema...“ /--/ „... pea aga oleks võinud ilma kooskõlalist süsteemi loomata, ilma abstrahheerimata, ilma veinita ja ilma armastuseta platoonilisest joobumisest ja platoonilistest ekstaasidest rääkida,“ /--/ See on veel suur küsimus, mille varal on maailmas rohkem korda saadetud, ka spõhjalikult öeldu või ilusasti öeldu varal. Midagi ühteaegu väga põhjalikult ja väga ilusasti öelda on raske; igatahes niipea kui ilukõla tajutakse, ei ole põhjalikkus enam täiesti tuntav.“ /--/ „... kui kõik need teosed, mis on mõeldud asbtraktsele inimesele, keda seni veel olnud ei ole ja iial ei tulegi.“ (Lk.: 16.)

„Midagi lühidalt ütelda ei ole kunst, kui midagi ütelda on nagu Tacitusel, aga kui midagi ütelda ei ole ja siiski raamat kirjutatakse, sellega tõde e nihilo fit ümber lükates – seda nimetan ma teeneks.“ /--/ Lugemisel olgu reegliks: autori taotlus ja peamised mõtted endale lühidalt selgeks teha ja sel kujul omandada. Kes nõnda loeb, on tegev ja võidab palju; teistlaadi lugemisel, loetavat oma tagavaradega võrdlemata ja oima mõttesüsteemiga liitmata, ei võida vaim midagi, vaid pigem kaotab.“ /--/ „Meie viletsa kasvatuse juures, kus me elu teisel poolel kõik jälle unustame, mida esimesel poolel oleme õppinud, nõuab lihtsalt kirjutamine pingutust, ja seetõttu hakatakse lõpuks arvama, et kõik, mis pingutust nõuab, ongi hea ja lihtne.“ (Lk.: 17.)

„Tihti heidetakse suurtele meestele ette, et nad oleksid võinud väga palju head teha, mida nad teinud ei ole. Nad võiksid vastata: mõtelge kord kurjale, mida me oleksime teha võinud, ja mida me teinud ei ole.“ /--/ „Esimene satiir tehti kindlasti kättemaksuks. Kasutada seda oma ligimeste parandmaiseks, pahe ja mitte paheliste vastu võitlemiseks on juba klanitud, mahajahutatud, taltsaks tehtud mõte.“ (Lk.: 18.)

„Kõige suuremate avastuste hulka, milleni inimmõistus viimasel ajal on jõudnud, kuulub minu arvates oskus raamtuid hukka mõista, mida loetud ei ole.“ /--/ Ka kõige üldisemaid mõisteid väljendaks iga mees isemoodi, kui ta oma isiklikku tunnet järgiks; harva märgatakse enne küpset vanust, et ollakse isiksus... // Seda õpetab meile Shakespeare.“ /--/ Katoliiklased ei mõtle sellele, et inimeste usk muutub samuti nagu aeg ja inimeste teadmised. Ühes suhtes edasi minna ja teises paigal seista on inimesel võimatu. Isegi tõde vajab teisel ajal teist riietust, et vastuvõetav olla.“ /--/ „Läbikäimine arukate inimestega on kõigile soovitav, kuna sel kombel võib lollgi teisi järele aimates targasti tegutsema õppida, sest järele aimata oskavad ka kõige suuremad lollpead...“ (Lk.: 19.)

„Vaevalt on maailmas kummalisemat kupa kui raamatud. Neid trükivad inimesed, kes neist aru ei saa, müüvad inimesed, kes neist aru ei saa, köidavad, arvustavad ja loevad inimesed, kes neist aru ei saa, ja neid isegi kirjutavad inimesed, kes neist aru ei saa.“ /--/ „Töö viimistlemisel pea silmas: olgu sul eneseusaldust, õilsat uhkust ja veendumust, et teised, kes sinu vigu väldivad, pole sinust paremad, sest nad teevad neid vigu, mida sina oled vältinbud.“ /--/ „Ma usun aga, et ka kõige tegevam inimene leiab niisama palju kahetseda kui kõige laisem; sest kes rohkem teeb, näeb ka rohkem ja selgemini, mida oleks võinud teha.“ (Lk.: 20.)

„Niipea kui mõni kirjanik veidi tunnustust leiab, usub ta, et kõik, mis temaga seoses, maailma huvitab.“ /--/ „Kas mõni mees, ke skirjutab, hästi või halvasti kirjutab, see on kohe selge, aga kas teine, ke smidagi ei kirjuta ja vaikselt istub, istub vaikselt tarkusest või rumalusest, seda ei saa ükski surelik selgeks teha.“ /--/ „Inimesed kipuvad kergesti arvama, et sellel, kellel pisult talenti on, peaks ka töötamine kerge olema. Võta end alati kokku, mees, kui sa midagi suurt tahad korda saata.“ /--/ „Eks ole imelik, et publikut alati, kui ta meid kiidab, kompetentseks kohtunikuks peetakse, aga niipea kui ta meid laidab, kuulutatakse ta võimetuks vaimuloomingu üle otsustama.“ (Lk.: 21.)

„Suurim õnn maailmas, mida ma iga päev taevalt palun: et ainult arukad ja vooruslikud inimesed võiksid jõu ja teadmiste poolest minust üle olla.“ /--/ „Mulle on elus nii palju teenimatut au osaks saanud, et ma võin vabalt leppida ka nii mõnegi teenimatu mõnitusega.“ /--/ „Mind on tihti laidetud minu vigade pärast, mille tegemiseks minu laitjatel küllalt jõudu või vaimust pole jätkunud.“ /--/ „Tihtipeale kirjutab mõni õppinud mees seda, mida teisedki kirjutada võiksid, ja jätab kirjutamata selle, mida ainult tema kirjutada suudaks ja mis teda surematuks teeks.“ /--/ „Kuldne reegel: inimesi ei tule hinnata mitte nende tõekspidamiste järgi, vaid selle järgi, mida need tõekspidmaised inimesest teevad.“ /--/ „Mõningaid meie originaalseid päid oleme sunnitud vähemalt senikaua hulludeks pidama, kuni me niisama targaks oleme saanud kui nemad.“ (Lk.: 22.)

„Anna minu headele kavatsustele jõudu – see on palve, mis issameiesse võiks kuuluda.“ /--/ „Ma olen tihti olnud olukorras, mis on mind kindlalt uskuma poannud, et see, kes on järelmaailmale meelepärane, peab praeguste poolt vihatud olema, ja ma tundsin kalduvust kõike rünnata.“ /--/ Sellest, mis inimene praegu Euroopas on, ei tohi me veel järeldada, mis ta olla võiks.“ /--/ „Imepärase mõõdupuuks oleme meie ise; kui me universaalset mõõdupuud otsiksime, siis ei oleks miski imepärane ja kõik asjad oleksid suuruselt võrdsed.“ /--/ „Inimene olla ei tähenda mitte üksnes teada, mida eelmised põlved meie heaks on teinud, vaid ka sedasama järelpõlvede heaks teha.“ /--/ „Ärgu tahetagu kreeka ja rooma tarkpeade järgi mingeid silmaga nähtava geniaalsuse reegleid abstrahheerida, seni kui puudub võimalus neid kreeka lollpeadega vastandada.“ (Lk.: 28.)
„Vähese andega ja rohkem lugemusele kui mõistusele tuginevate inimeste üldine viga on see, et nad kunstlikke tõlgitsusi kergemini omaks võtavad kui loomulikke.“ /--/ „Kindlasti on parem mõnda asja üldse mitte õppida kui seda pealiskaudselt teha, sest paljas terve inimmõistus, kui ta mõne asja üle otsustad atahab, ei löö nii viltu kui poolik õpetatus.“ /--/ „Sageli tuleb uurida just seda, mille inimesed enamasti ära unustavad, millele nad tähelepanu ei pööra ja mida nii tuntuks peetakse, et seda enam uurimise vääriliseks ei peeta.“ /--/ „Imelik, et ainult erakordsed inimesed teevad leiutisi, mis tagantjärele nii kerged ja lihtsad näivad. See eeldab, et asjade kõige lihtsamate, aga tõeliste suhete märkamiseks on vaja väga sügavaid teadmisi.“ /--/ „Kreeklastel oli inimesetundmist, mida meie ilma uue barbaarsuse kosutavat talveund läbi tegemata vaevalt suudame saavutada.“ (Lk.: 24.)
„Mitte valed, vaid väga peened pisivõltsingud takistavad tõe selgitamist.“ /--/ Inimesed ei mõtle elunähtustest nii erinevalt, kui nad neist räägivad.“ /--/ „Mida maailmas shakespeareilikult teha sdai, on Shakespeare enamasti ära teinud.“ /--/ „Peaasi on kahelda asjades, mida praegu pikemalt uurimata usutakse.“ /--/ „Maailmas ei saa veel kõik päris korras olla, kuna inimesi peab ikka veel pettuse abil valitsema.“ (Lk.: 25.)
„Meie eelkäijad on mõjuvatel põhjustel mingi korralduse teinud, ja meie kõrvaldame selle korralduse jällegi mõjuvatel põhjustel.“ /--/ „Pole oluline, et päikene mõnes impeeriumis kunagi looja ei lähe, nagu Hispaania omal ajal hooples, vaid see, mida päikene oma teekonnal neis maades näha saab.“ (Lk.: 26.)
„Vanade seaduste, vanade pruukide ja vanade uskumuste sageli mõtlematule austamisele võlgneme tänu kõige nurjatu eest maailmas.“ (Lk.: 27.)

„Harva jääb see kauaks selgitamata, mis on väga kummaline. Selgitamata jääb see, mis enam kummaline ei tundu või mis pole kunagi kummaline tundunud.“ /--/ „Raamat, mis maailmas kõigepealt tuleks ära keelata, on keelatud raamtute kataloog.“ /--/ Sõnades „vox populi vox dei“ on rohkem tarkust, kui tänapäeval nelja sõnasse tavatsetakse mahutada.“ /--/ Tuhanded taipavad mingi väite mõttetust, ilma et nad suudaksid või oskaksid seda vormikohaselt ümber lükata.“ (Lk.: 28.)
„Paljude maade heaolu otsustatakse häälteenamusega, kuigi ga mees tunnistab, et halbu inimesi on rohkem kui häid.“ /--/ „Eks ole veider, et inimesed nii innukalt usu eest võitlevad ja nii innutult tema eeskirju täidavad!“ /--/ „Leidub inimesi, kes võivad kõike usukuda, mis aga tahavad; need on õnnelikud olevused!“ /--/ Seal, kus mõõdukus on viga, on ükskõiksus kuritegu.“ /--/ „Me ei põleta küll enam nõidu, aga selle eest iga läkituse, kus mõni kibe tõde on välja öeldud.“ /--/ Miski ei soodusta hingerahu rohkem kui isikliku arvamuse puudumine.“ (Lk.: 29.)
„Puust nikerdatud pühakud on maailmas rohkem korda saatnud kui elavad.“ /--/ Homse ettekuulutamisest saab maailmas küll ära ealada, mitte aga tänasest tõekuulutusest.“ /--/ Kõige ohtlikumad ebatõed on tõed, mida mõõdukalt on moonutatud.“ (Lk.: 30.)
„Pikk õnn kaotab väärtuse juba oma kestvuse tõttu.“ (Lk.: 31.)

„Ma võin kujutleda aega, kus meie religioossed mõisted niisama veidrana näiva dnagu meile praegu rüütliaja arusaamad.“ /--/ „Teatavatele isikutele on tark mees ohtlikum kui kõige paandunum suli.“ /--/ „Vaestele teeb paradiisi õigupoolest nii ihaldatavaks mõte seal valitsevast suuremast võrdsusest.“ /--/ Nii nagu pühakutele null pea kohale maalitakse.“ (Lk.: 33.)
„Ka suured inimesed eksivad, ja mõned isegi nii tihti, et tekib peaaegu kiusatus neid väikesteks inimesteks pidada.“ (Lk.: 34.)
„Kas te siis ustute, et armas jumal on katoliiklane?“ /--/ „Pilget ja nalja nagu kõiki söövitavaid aineid tuleb ettevaatlikult kasutada.“ /--/ „Ühel on vale õigekirjutis ja teisel õige valekirjutis.“ /--/ „Lodeve`i mungad Gascone`is kuulutasid pühakuks hiire, kes pühitsetud armulaualeiva nahka oli pannud.“ /--/ „Peen see muidugi ei olnud, aga ta mõistis siiski kunsti, kuidas vahetevahel vajaduse korral kaasinimeste turjal sõita.“ (Lk.: 35.)
„Kahtlus ei tohi ületada valvsuse piire, muidu võib ta ohtlikuks muutuda.“ (Lk.: 36.)
„Miski ei tee teaduse arengule rohkem takistusi kuis ee, et usutakse teadvat, mida veel ei teata. Selle vea teevad tavaliselt fanaatilised hüpoteeside leiutajad.“ /--/ „Minu vanadest tõekspidamistest ei sunni mind taganema mitte minu isiklikud subjektiivsed eksisammud. Ei, seda teevad teaduse enda edusammud.“ (Lk.: 37)
„Noori saadetakse vanade juurd eõppima, paljudel juhtudel oleks minu arvates parem, kui vanu mõne noore juurde õppima saadetaks.“ /--/ Selleks, et hubaselt või koguni lõbusalt maailmas elada, tuleb ainult kõigesse kergelt suhtuda; niipea kui hakkad mõtlema, muutud ka tõsisemaks.“ /--/ On inimesi, kes arvavad, et kõik on mõistlik, mis tõsise näoga tehakse.“ /--/ Maailmas leidub isikuid, keda kuidagi sinatada ei saa.“ /--/ „Nii see kord juba on: enamik inimesi elab rohkem moe kui mõistuse järgi.“ /--/ „Kui õnnelikult elaks mõnigi mees, kui ta teiste inimeste asjadega sama vähe tegeleks kui end aomadega.“ (Lk.: 38.)
„Enne kui hukka mõista, tuleks alati kaaluda võimalikke vabandusi.“ /--/ Elu iga hetke, langegu see meile osaks hea või halva saatuse läbi, võimalikult paremaks teha, see on tõeline elukunst ja mõistusega olendi peamine eesõigus.“ (Lk.: 39.)
„Kellel vähem on, kui ta himustab, pidagu meeles, et tal rohkem on, kui ta väärib.“ /--/ Inimene võib kõike saavutada, isegi julgust, kui ta end õieti kätte võtab; aga muidugi on parem, kui ta sellisena juba ilmale tuleb.“ /--/ „Inimese üle ei tohi kunagi otsustada selle põhjal, mida ta on kirjutanud, vaid mida ta endaga võrdsete seas räägib.“ /--/ Et õnne, mis meile endastmõistetav näib, õigesti tunnetada, kujutlegem, et me oleme ta kaotanud ja antud hetkel uuesti leidnud. Aga selleks peab olema kogenud rohkesti kannatusi, et need katsed õnnestuksid.“ /--/ „“Kahju, et vee joomist patuks ei peeta,“ hüüdis üks itaallane, „kui hästi see siis maitseks!““ /--/ „Kuigi kahel jalal käimine inimesele loomuoamne pole, on see siiski avastus, mis talle au teeb.“ (Lk.: 40.)
„Mõned inimese dilmutavad annet ennast rumalaks teha, enne kui nad targaks on saanudki; väga tihti eisneb see anne tütarlastel.“ /--/ „Igaüks on üpris meeleldi valmis kaotus eläbi targaks saama, kui ainult esimene õpetlik kaotus jälle hüvitist leiaks.“ /--/ „Ta põlgab mind, kuna ta mind ei tunne, ja mina tema süüdistusi, kuna ma end tunnen.“ /--/ „Ükski leiutis ei ole inimesele vist kergem olnud kui taevariigi leiutamine.“ (Lk.: 41.)
„Inimene suhtub oma mõistusesse ülikummalisel kombel: pidades seda looduse meistriteoks, jätab ta selle kasutamata, ja nõnda, olles sündinud tiibadega, lõikab ta need ise ära.“ /--/ „Seal, kus tol ajal olid teadus epiirid, on nüüd tema keskpaik.“ /--/ „Kui lähedalt võivad meie mõtted vahel mõnest suurest avastusest mööda libiseda?“ /--/ „Püüd aigas asjas näha seda, mida veel keegi ei ole märganud ja millele veel keegi ei ole mõelnud.“ (Lk.: 42.)

„Mul ei ole kunstlikku kujutlust inimesest, vaid lähenedes talle loomulikult, ei pea ma teada ei liiga hekas ega liiga halvaks.“ /--/ „Me elame maailmas, kus loll võib palju lolle, tark mees aga ainult väheseid tarku valmistada.“ /--/ „Maailm ei või väga vana olla, kuna inimesed veel lennata ei oska.“ (Lk.: 43.)
„Selle loo tegemisel on ainult õpetatus ärkvel olnud, terve mõistus aga maganud.“ /--/ „Suurest lugemisest on meil tekkinud mingi õpetatud barbaarsus.“ /--/ „Ma arvan nagu härra Kanti poolehoidjad oma vastastele alati ette heidavad, et need temast aru ei saa, nii usuva dka mõned, et härra Kantil õigus on, kuna nad temast aru saavad.“ /--/ „Inglis ekeeles on niisugune vanasõna: ta on liiga loll, et narriks hakata. Selles peitub väga peen tähelepanek.“ /--/ „Mehel oli nii palju mõistust, et ta siin maailmas enam peaaegu millekski ei kõlvanud.“ (Lk.: 44.)
„Kui ta oma mõistust pidi pruukima, oli tal tunne nagu inimesel, kellel parema käe asemel äkki vasakut tuleb kasutada.“ /--/ „Ükski mõistus pole kunagi suurema väärikusega vaikinud.“ /--/ „Geeniused rajavad teid, mida õilishinged hiljem tasandavad ja kaunistavad. Teeparandus teaduste vallas oleks küll soovitav, et oleks hõlpsam ühe juurest teise juurde jõuda.“ /--/ „Ta on küllalt peen, et end vihkama sundida, aga mitte niivõrd, et lugupidamist äratada.“ (Lk.: 45.)
„Teravmeelsus nürineb aastatega, teised võimed püsivad.“ /--/ „Ta on teemandi tolm, ja kui ta ka ise enam ei sära, saab temaga ometi teisi teemante lihvida.“ (Lk.: 46.)
„Kui raamtu ja pea kokkupõrkel õõnsat kõminat kuuldub, on selles siis alati süüdi raamat?“ /--/ „Ei nõua erilist nupukust nõnda kirjutada, et selle lahtimõtestamine lugejalt väga palju nuputamist nõuab.“ /--/ „Me ei õpi mitte selleks, et oma tarkust näidata, vaid et sedqa kasutada.“ /--/ Ta armastas peaasjalikult neid sõnu, mida sõnaraamatutes ei olnud.“ /--/ „Kui ta filosofeerib, looritab ta esemed tavaliselt mõnusa kuupaistega, mis üldiselt kena on, aga ühtki eset üksikult selgesti näha ei lase.“ /--/ „Ta imestas, et kasside kasukasse just sinna kohta, kus neil silmad asuvad, kaks auku on lõigatud.“ (Lk.: 47.)
„Teisi naerma panna ei ole kuigi raske kunst, kui on ükskõik, kas naerdakse meie nalja või meid endid.“ /--/ „Kui teatakse, et inimene pime on, siis arvatakse seda juba seljatagantki märkavat.“ /--/ Need, kellel kunagi aega ei ole, teevad kõige vähem ära.“ /--/ Ta astus aeglaselt ja uhkelt ees nagu heksameeter ja tema naine sibas nagu pentameetrike tema järel.“ /--/ Tunnen pingutatud tähelepanelikkuse ilmet, see on hajameelsuse madalaim aste.“ /--/ „Ta teritas pidevalt oma mõistust ja muutus lõpuks nüriks, enne kui ta vaimutervause saavutas.“ 7--/ „Suur valguseallikas see mees just ei olnud, küll aga suur mugav lühter. Ta kasutas teiste inimeste mõtteid.“ (Lk.: 48.)
„Improvisatsioon, mille kallal ta juba paar päeva enne jõudeajal vaeva oli näinud.“ /--/ „Kõigi kurioosumite hulgas, mida ta oma majja oli kuhjanud, oli tema ise ikkagi kõige suurem.“ /--/ „Mõistus ja fantaasia elasid tal väga õnnetus abielus.“ /--/ „Ta võib päev otsa mõne palava kujutluse pasitel peesiskleda.“ /--/ „Ma unustan enamiku loetust nii nagu sellegi, mida ma söönud olen; aga ma tean, et mõlemad ikkagi minu vaimu ja keha ülal hoida aitavad.“ (Lk.: 49.)
„Emade harimine tähendab laste kasvatamist juba emaihus.“ /--/ „Raamat on peegel, kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata.“ /--/ „Meil ei ole sõnu, et rumalatega tarkusest rääkida. Kes tarka mõistab, on juba ise tark.“ /--/ „Maksimum, milleni üks puupea kogemuste varal võib jõuda, on oskus paremate inimeste nõrkusi avastada.“ /--/ „Kuuls amehe mõnegi teose puhul leoksin ma meelsamini seda, mis ta maha on kriipsutanud, kui seda, mis ta alles on jätnud.“ (Lk.: 50.)
„Uhkus, õilis kirg, ei ole pime omaenda vigade suhtes, aga upsakus küll.“ /--/ „Kellelgi ei saa olla halba maitset, aga mõnel inimesel pole teda üldse...“ /--/ „Kõige kurvem kirjandusliik on see, mis ei sisalda küllalt arukaid mõtteid, et veenda, ega küllalt vaimukust, et lõbustada.“ /--/ „Selleks, et tundeliselt kirjutada, on vaja midagi rohkemat kui pisaraid ja kuupaistet.“ (Lk.: 51.)

„Kui me ise mõtleksime, siis oleks meil hoopis rohkem halbu ja palju rohkem häid raamatuid.“ /--/ „Meie moeautorite juures võib selgesti märgata, kuidas sõna on mõtet mõjutanud, Miltonil ja Shakespeare`il sünnib sõna alati mõttest.“ /--/ „Tänapäeval on meil juba raamatuid raamtutest ja kirjeldusi kirjeldustest.“ /--/ „Pooleldi uus leiutis täiesti uue nimega.“ (Lk.: 52.)
„Suur reegel: kui see pisku, mis sul on, ka midagi erilist ei ole, siis ütle seda vähemalt pisut erimoodi.“ /--/ „Teha otse vastupidist on samuti järeleaimamine, nimelt vastupidise järeleaimamine.“ (Lk.: 53.)
„Kui maailmas ainult seda tegema hakataks, mis tingimata vajalik on, siis peaksid miljonid inimesed nälga surema.“ /--/ „Kindlasti on maailmas vähe teisi nii tähtsaid kohustusi kui inimsoo edasikestmise ja enesesäilitamise nõue, sest pole ühtegi teist, mille täitmisele meid ahvatleksid nii erutavad vahendid.“ (Lk.: 54.)
„Selle naise ihulikud võlud olid jõudnud parajasti pöördepunkti, kus tõmbejõud hakkab tõukejõuks muutuma.“ /--/ „Isegi kõige leebemad, tagasihoidlikumad ja paremad tütarlapsed lähevad veelgi leebemaks, tagasihoidlikumaks ja paremaks, kui nad peeglist näevad, et nad on ilusamaks läinud.“ /--/ „Kuigi kalad on tummad, on kalanaised seda sõnaohtramad.“ /--/ „naiste ilu arvatakse tänapäeval abielumeeste vaimuannete hulka.“ (Lk.: 55.)
„Kõige põnevam lapp maailmas on inimese näolapp.“ /--/ „Abielu ilma pisinägeluste vürtsita oleks peaaegu sama, mis luuletus riimita.“ /--/ „Kaks isikut, ke steineteisele meelitusi ütlevad, oleksid kohe karvupidi koos, kui nad teaksid, mida nad teineteisest mõtlevad.“ (Lk.: 56.)
„“Ma pean preili voorust silmas, nagu oleks see minu enda oma,“ ütles üks vana guvernante.“ /--/ „üks abielu peamiseid hüvesi on see, et talumatu külalise võib oma naise hoolde jätta.“ (Lk.: 57.)
„“Kuidas käbarad käivad?“ ütles pime halvatule. „Nagu ise näete,“ vastas halvatu.“ /--/ „Veini vastu tuuakse välja ainult halvad teod, millele ta on inimesi ahvatlenud, aga ta ahvatleb tegema ka sadu häid, mis mitte nii tuntud ei ole. Vein virgutab tegudele: häid inimesi headele, halbu halbadele.“ (Lk.: 58.)
„Ma tean inimesi, kes salaja jõid, et avalikult purjus olla.“ /--/ „kui inimese dütlevad, et na dmidagi kingiks ei taha, siis on see tavaliselt märgiks, et nad midagi ikka kingiks tahavad.“ /--/ „Ta ei olnud oma sõna ori, nagu öeldakse, vastupidi – ta oli oma lubaduste suhtes niisugune despoot, et ta tegi nendega, mis tahtis.“ (Lk.: 59.)
„Kui ta rääkis, kukkusid naabruses hiirelõksud iseenesest kinni.“ /--/ „Ka metslased jooksevad rohkem püssipaugu kui kuuli eest.“ /--/ „Imelik hääl, just nagu oleks terve rügement korraga aevastanud.“ /--/ „Hea toon on seal oktaavi võrra madalam.“ /--/ „Kala, kes õhku uppus.“ /--/ „Kes seal on? Ainult mina. Oh, seda on ülearugi.“ (Lk.: 60.)
„Seda, et inimene on õilsaim olend, võib järeldada kas või sellest, et ükski teine olend pole sellele vastu vaielnud.“ /--/ „Sellel, kes on iseendasse armunud, on vähemalt see eelis, et talle palju rivaale ei sigine.“ /--/ „Harjutada ennast mõttega, et mitte keegi täiesti õnnelik pole, on võib-olla lähim tee täieliku õnne juurde. Keegi pole küll täiesti õnnelik, aga meie kannatuste tase on suuresti erinev, ja see`p see häda ongi.“ (Lk.: 61.)
„Inimese unistused, kui ta neist siiralt räägiks, paljastaksid tema iseloomu rohkem kui nägu.“ /--/ „Miski ei tee kiiremini vanaks kui pidevalt kangastuv mõte, et vanadus läheneb. Ma tunnen seda omast käest, mulle on see kui mürgi imemine.“ /--/ „Vaatasin haiguste loetelu ja ei leidnud seal ei muret ega kurbi mõtteid; see on suur eksitus.“ /--/ „A: Te olete väga vanaks jäänud. B: Jah, nii juhtub tavaliselt, kui kaua elada.“ (Lk.: 63.)
„Pärast kolmekümneaastast sõda iseendaga jõudis ta lõpuks kokkuleppele, aga aeg oli kaotatud.“ /--/ „Maailm on oma otsustes ka sliiga heatahtlik või liiga ülekohtune.“ /--/ „Õigupoolest seisab minu hüpohondria kalduvuses mis tahes elujuhtumist enda tarbeks välja nõristada võimalikult suur kogus mürki.“ /--/ „See raamat avaldas mõju nagu head raamatud ikka. Ta tegi kohtlased kohtlasemaks, targad targemaks ja ülejäänud tuhanded jäid endiseks.“ (Lk.: 64.)

_____________________________________

ELMAR SALUMAA: „Filosoofia ajalugu I“. „Antiikfilosoofia“. Tallinn, 1992. „EELK usuteaduse inistituudi toimetised V“. („EELK konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond.“). [Esimese trüki tiitel: EELK Usuteaduste Instituudi Toimetised V. Elmar Salumaa: „Antiikfilosoofia ajalugu“. (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium.) Tallinn, 1991.] Lk.: 7- 252.

Sissejuhatus. Mis on filosoofia?

„Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inmlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja om aolemasolu kohta maailmas – aga samuti ka sellesama maailma enese olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses.“ /--/ „Kõikide aegade filosoofiline mõtlemine on otsemalt või kaudsemalt tegelenud esmajoones kolme seesuguse probleemide ringiga: mida me teame, mida me peame tegema, mida tohime loota. Neist on aegam isi – filosoofilise mõtlemise ajaloo kestel – võrsunud kolm filosoofilise mõtlemise peaala – tunnetusõpetus, eetika ja metafüüsika.“ /--/ „Eruoopa filosoofilise mõtlemise rajajaid PLATON ja ARISTOTELES tähistavad selle teadlikustumise esiastmena seda siirast imetlust, milles inimene hakkab aimama tema enda ja teda ümbritseva elu ning maailma mõistatuse salapäraseid kontuure.“ (Lk.: 7.)

„Teadmised vajavad tingimata avandavat mõistmist – ja säärase mõistmise taotlemine ongi filosoofilise mõtlemise keskne ülesanne, mille lahendamises ta saavutab oma täiuse. Iseennast ja maailma ning nendega seotud nähtusi ja olukordi mõistes avastab inimene talle vajalikke pidepunkte elus ja maailmas orienteerumiseks. Sääraste pidepunktide läbimõeldud ning nii või teisti põhjendatud süsteemi me võime nimetada filosoofiaks.“ (Lk.: 8.)

Filosoofia ajalugu.

„See, mis kehtib tõdedena tänapäevases filosoofias, evib juuri kauges minevikus, osalt isegi antiikse filosoofia mõtlemistraditsioonides. Seda arengulugu tundmata jäävad paljud probleemid koos nende tänapäevaste lahenduskatsetga mõistetematuks.“ (Lk.: 8.)

„Kõneledes tänapäevase filsoofilise mõtlemise erinevaist vormidest ja viisidest – milliste amplituud ulatub müstikasse kalduvast idealismist ning irratsionalistlikust eksistentsialismist kõige järjekindlama „teadusliku“ materialismini – me võime taoliselt erinevaid filosoofilise mõtlemise algmeid leida juba kauges minevikus, muistse Hellase taeva all.“ /--/ „On täiesti loomulik, et antiikne filosoofia moodustab omaette perioodi Euroopa mõtlemise ajaloos, kuigi selle mõjud orgaaniliselt ulatuvad nii keskaja kui uusaja filosoofilisse mõtlemisse.“ /--/ „Uus periood filosoofia ajaloos algab alati uute ning põhiliste mõtteelementide esioletõusmisega ning on tihedalt seotud üksikute loovalt mõtlevate filosoofidega, kellede mõtlemises teatava ajastu filosoofiline mõtteviis mitte üksnes ei saavuta oma iseloomulikku küpsust, vaid ühtlasi avab uusi teid filosoofilise mõtlemise edasisele kujunemisele. Seetõttu on filosoofia ajaloo periodiseerimine oluliselt seotud üksnes väheste suunaandvate nimedega – nagu seda on antiikajal PLATON ja ARISTOTELES, kristlikul perioodil AUGUSTINUS ja THOMAS AQUINOST, uusajal vahest DESCARTES, KANT ja HEGEL.“ (Lk.: 8-9.)

Antiikne filosoofia.

„Euroopa filosoofilise mõtlemise hälliks on antiikne, eriti kreeka filosoofia. Siin fikseeritud lähised nin siin rajatud alused on olnud nii või teistsugusel määral mõõduanvaks kogu filosoofilise mõtlemise ajaloos tänapäevani.“ /--/ „Eriti tähtis on antiikse filosoofia ja selle hilisemate arenguvormide tundmine kristliku teoloogia seisukohalt.“ /--/ Muidugi ei saa me asuda seisukohale, nagu kujunduks kristluse õpetuslik käsitlus tervenisti hellenistliku maailmavaate ja mõtteviisi mõjutusel – kuid me ei saa ka eitada, et paljudes tollal fikseeritud kontseptsioonides see paratamatult kaasa heliseb.“ /--/ „... peame küllalt hästi tundma antiikset filosoofiat ja tema põhiseisukohti inimese, maailma, ning Jumala suhtes.“ (Lk.: 10.)

________________________________________

Filosoofiline sofistika.

Ajastu üldiseloom.

„Seetõttu hakati tollal harrastama mõnesuguseid vaimuoskusi ja kunste, milliseist populaarseimaks kujunes esmajoones retoorika või kõnekunst.“ (Lk.: 37.)

Silmapaistvaid sofiste.

PROTAGORAS (u. 485-411) „Tema kõike relatiivistav filosoofilne põhiseisukoht avaldub väites, mille kohaselt „inimene on kõigi asjade mõõt – oleva jaoks, et see on ja mitteoleva jaoks, et see ei ole.“ (Lk.: 38-39.) // sofistide vaidluskunst eristika...“ /--/ GORGIAS (u. 484-393). /--/ „Hilisemad sofistid läksid oma järelduste tegemises nii PROTAGORASest kui GORGIASt märksa kaugemale, kui mitte öelda – naeruväärsuseni, teenides sellega neile suunatud pilget.“ /--/ „(sofistide nimesi – nagu Kritias, Prodikos, Trasymachos, jt.)“ /--/ (Lk.: 40.)

ANTIIKSE FILOSOOFIA AJALUGU. KLASSIKALINE KREEKA FILOSOOFIA.

Sissejuhatav iseloomustus.

„Rohked vastuolud ja lahendamatud probleemid seniste mõtlejate kujundatud maailma- ja elukäsitlusis ühelt poolt ning teisalt sofistide jutlustatud kõikerealtiivistav skepsis selle taustal ohustasid mitte ainult filosoofilise mõtlemise arengut, vaid ka tegelikku kõlbelist ja ühiskondlikku elu ennast.“ /--/ Kuid just oht, mis kätkes sofistikas, kutsus esile vajaduse süvendatuma järelemõtlemise suhtes, kui seda harrastasid senised filosoofid ja õpetlased. Ja seetõttu me nimetamegi tollest vajadusest võrsuvat filosoofiat klassikaliseks --“ /--/ „... see filosoofilise mõtlemise arengujärk seotud kolme hiilgava nimega antiikse filosoofia ajaloos – SOKRATESe, PLATONi ja ARISTOTELESega, kelle käsitluses filosoofia saavutab taseme, millele hiljem ei teki väärtuslikumat lisa ja kelle mõttemaailm on viljastanud mitte ainult antiikset filosoofilist mõtlemist, vaid on seda suutnud läbi sajandite tänapäevani.“ (Lk. 41-42.)

„Selle uue, klassikalise mõtlemise rajajaks filosoofias tuleb pidada SOKRATESt, kelle taotlused mõisteliselt selge tunnetamise, mõistete dialektilise väljaselgitamise ja neist taotlusist johtuva sootuks uue mõtlemisviisi rakendamise alal nii eetiliste kui ka relgioossete eluküsimuste lahendmaisel on nii põhjapaneva tähendusega... // Meistri mõtteviisi süvendas ning arendas viimsete järeldusteni tema geniaalne õpilane PLATON, kelle gigantses idealistlikus süsteemis võib-olla kogu antiikne mõtlemine on saavutanud oma loomingulise kõrgpunkti. Seda viimistles, täpsustas ja täiendas omakorda üks tema õpilasi, antiikaja avaraima silmaringiga ning erakordse süstemaatilise mõtlemisandega filosoofe, nimelt ARISTOTELES...“ /--/ „Kreeka klassikaline filosoofia – see on kolme põlvkonna kõige silmapaistvamate ning andekamte mõtlejate ühiselt kasvav töötulemus, milles rajati alused euroopalikule mõtlemiskultuurile.“ (Lk.: 42.)

Sokrates ja sokraatilisi koolkondi. Sokratese elu ja isik.
„Allikad. Materjale tema kohta on jäädvustanud esmajoones tema otsesed õpilased – PLATON oma rohkearvulistes dialoogides ja XENOPHON oma enam ajaloolist ja memuaarilist ilmet kandvais ülestähendusis.“ (LK.: 42.)
„Muidugi on otsesed allikad sageli ebaõiglased ajaloolise tõe vastu, kuna neis – eriti PLATONi dialoogides – esineb idealiseerimist.“ (Lk.: 43.)

„Elu ja tegevus. SOKRATES (470 – 399).
„Miski ei aidanud toda kasvatuse entusiasti pidurdada ega „mõistusele“ tuua. Ainsaks tasuks pingutuste eest oli üha kasvav rohkearvuline õpilaskond, kelle seas ta oli austatud, lugupeetud ja armastatud.“ (Lk.: 43.)
„SOKRATESe kasvav populaarsus, sügavalt juurdnud tõemeelest ja erksast õiglustundest johtuv teravmeelne kodulinnas valitsevate olude, sündmuste, tavade // kriitika.“ (Lk.: 44.)

„... ja tema hukkamine on nii juriidiliselt kui ka moraalselt nn. Justiitsmõrv.“ /--/ „...SOKRATESe mehine lõpp oli ühtlasi tema elu kõrgpunkt ja asja tegelik võit, mille eest ta pikkade aastate jooksul oli võidelnud.“

Isik. „Ometi kiirgas sellest kujust imeliselt nakatavat sisemist sarmi.“ /--/

„SOKRATESe isikus on tegemist erakordselt suure, ainulaadselt harmoonilise ning tasakaaluka, oma veendumisis ja uskumisis ülimalt kindla ja oma taotlusis väärikalt selege teadlikkusega varustatud isiksusega, kelle elu ja tegevust aitas juhendada terav silm asjade, inimeste ja olukordade mõistmisel ja hindamisel.“ (Lk.: 45.)

Sokratese õpetus. Sokraatilise mõtlemise iseloom.

„Mõnevõrrra sarnevalt sofistidele keskendab SOKRATES oma filosoofilise mõtlemise inimesele ja tema õnnekusele ega omista mingit tähelepanu seejuures loodusteaduslikele tunnetusile.“ /--/ „... vaid väidab, et kui inimene on suuteline tunnetama tõde ja eraldama hea dkurjast, siis ei sõltu see inimese tunnetamisest, vaid eelkõige ikkagi sellest, et on olemas objektiivne tõde ning ühtlasi ka üldkehtivad kõlbelised seadused.“ /--/ „Tema juhtmõtteks on kõlbelise elu uuendamine õige ja tõelise teadmise alusel.“ (Lk.: 46.)

„Sokraatiline meetod. Nagu tegelikus elus, nii taotleb SOKRATES ka oma filosoofilises mõtlemises lihtsust ning püüab hoiduda asjatuist spekulatsioonidest.“ /--/ „Inimese veenmise, tema tõetunnetusele juhtimise lihtsaimaks ning ühtlasi parimaks meetodiks on keskustelu, dialoog, mis avab tee enese tunnetamisele. Oli ju enesetunnetus üheks sokraatilise kasvatuse deviisiks ja kuulus „tunne iseennast!““ /--/ „... jõtakse ühiselt ligemale tõele ning avastatakse see lõpuks juba selgesti määritletud mõistena.“ /--/ Selleks kasutab SOKRATES kahekõnelist võtet, mida ta ise armastab nimetada irooniaks („eirooneia“): osava küsitlusega paljastatakse siin partneri vaated ja seisukohad, järjekindla anlüüsiga toodi ette neis esinevad vea dja puudused ja juhiti küsiteldav ummikusse,“ (Lk.: 47.)

„... kunst ilmale tuua uusi, selgeid, loogiliselt õigesti määritletud mõtteid – mitte neid luua, vaid kusagilt varjatusest ning teadmatusest üksnes esile tuua,““ /--/ „Loogilise võttena kasutati sel puhul alati järjekindlalt induktsiooni teed, s. t. Püüti üksiknähetest tuletada üldist ning üldkehtivat mõistet või reeglit.“ /--/ Säärane üldkehtiv aga pidi avalduma selges mõistemäärangus või definatsioonis, milles oli kindlaks määratud see, „mis asi oli“, vaadeldava eseme või nähtuse objektiivne tõelisus.“ /--/ „-- kuid ometi on selles antud teaduslikule mõtlemisele kätte tee, mida käies ta hakkas arenema ning kujunema ja mida teaduslik tunnetus kasutab tänapäevani. SOKRATES on esimene, kes algatab teadusliku mõtlemise meetodi küsimuse.“ (Lk.: 48.)

EETIKA.

„... miks temna filosoofilised otsingud keskenduvad eetika-alasesse problemaatikasse: ted atuleb õigusega pidada esimeseks, kes sel alal hakkas viljelema süstemaatilist järelemõtlemist.“ (Lk.: 48.)

„Säärane õige teadmine ja tunnetus seisab kõigepealt nende asjade täpses tundmises ning mõistmises, millega inimene elus tegeleb. Igaüks peab oma asja tundma.“ /--/ „Esmase tähendusega õiges teadmises ja õiges tunnetamises on aga igaühe õige enesetunnetus: seepärast kehtib just siin range nõudena tuntud sokraatiline deviis: „tunne iseennast!“ („gnoothi se auton“). Filosoofilise mõtlemise eesmärgiks pidi olema taoline enesetunnetuse saavutamine.“ /--/ „Õigalne saab olla see, kes selgesti teab, milles seisavad tema kohustused teiste inimeste vastu. Ei tea inimene seda, siis ei saa ega oska ta oll aei vapper, vaga ega õiglane – või on seda mõnikord üksnes õnneliku juhuse tõttu.“ (Lk.: 49.)

„SOKRATES seevastu // on esimene, kes kõlbelise üle järelemõtlemise tõstab teaduslikule pinnale. Eetika kui filosoofiline teadus algab SOKRATESega.“ /--/ „Õpetus, et parem on ebaõiglust taluda kui sed aise teha, seadustele alistumise toonitamine isegi sel juhul, kui need tekitavad ülekohut, väide, et inimlikul elul peab sisuks olema pidev heategemine ning iseenda kõlbeline arendamine osavõtuga kõigest „heast ning kaunist“--“ /--/ „... mistõttu tema eetika on „eudaimonistlik“ kõige avramas tähenduses. Seda kinnitab ka kõigi pärimuste ühine väide, et kõige „kasulikumaks“ on SOKRATES pidanud hoolt hinge ja tema täiustamise eest – mitte aga vähelise ning ainelise heaolu taotlemist kui niisugust.“ (Lk.: 50.)

Religioosseid vaateid.

„Nii nagu inimestegi elu ja tegevuse viimaseks kõlbeliseks otstarbeks ning eesmärgiks on õnne ja heaolu, nii on kogu maailm oma olemuselt eesmärgistatud ja püüdelb lõpliku täieuse poole. Kõik on olema sinimese kasuks – ent kõige suurem väärtus seisab siiski tema vaimseis võimetes mõtelda ja tunnetada.“ /--/ „... näib SOKRATES tunnustavat eelkõige ühe jumaluse olemasolu, keda ta mõistab maailma looja ja valitsejana ja kes elab maailmas kui vaim või mõistus („nous“) analoogiliselt mõistuslikule hingele inimeses.“ (Lk.: 51.)

Hinnang ja tähtsus.

„Filosoofilise mõtlemise ajaloos on SOKRATESel kõigepealt suure algataja tähendus. Viljeledes peamiselt eetika-alast küsimustikku tõstab ta siin esinevad probleemid esimesena teadliku ning süstemaatilise – seega ühtlasi ka teadusliku järelemõtlemise pinnale. Andmat ise kõigiti läbimõeldud lahendusi lõi ta sellega aga soodsa aluse edasiseks mõttetööks. Ei ole juhuslik, et tema lähimast õpilasringist on võrsunud Hellase suurimad mõtlejad ning sügavaimad elutundjad eesotsas PLATONiga. Alahinnates abstraktset spekulastiooni ning arvestades üksnes otsese elukogemuse mõistlikku analüüsi on SOKRATES kõigi aegade suurimaks elufilosoofiks, elutarkuse avandajaks ning sellega koos tõeliseks inimsoo kasvatajaks kõlbeliselt väärtuslike ning humaansete ideaalide suunas.“ (Lk.: 51-52.)

Sokraatilisi koolkondi.

„/--/ Küünikud. Antisthenes (u. 444 – 366?). /--/ Kürenaikud. Aristippos (u. 435 - ?). /--/ Megaara koolkond. Eukleides. /--/ „Kõigi sokraatiliste koolkondade tähendus antiikaja filosoofilises mõtlemises on osutunud aga osaliseks ning lühiaegseks. Ainus, kes oma õpetajat tõeliselt ja viimse peensuseni on mõistnud, on siiski PLATON – kelle rajatud uus filosoofilise mõtlemise suund on ühtlasi jäädavaks mälestusmärgiks SOKRATESele.“ (Lk.: 54-56.)

PLATON (427 - 347) ja tema filosoofia.

Platoni elu ja isik.

„Platon // pärineb vanast Ateena aadliperekonnast, mistõttu tema elukäsitlus ja filosoofia kannavad aristokraatlikku ilmet.“ (Lk.: 56.)
„See PLATONi rajatud õppeasutus püsis ligi 1000 aastat ja suleti alles a. 429 „kristlike“ võimude poolt. Peale filosoofia, mis oli peamiseks õppeaineks, õpetas PLATON siin ka matemaatikat, milles teda peeti parimaks asjatundjaks kaasajal.“ (Lk.: 57.)
„Keset pingsat loomingulist tööd varises too Hellase suurimaid mõtlejaid oma 81. eluaastal.“ (Lk.: 58.)

Isiksus. „Päritolult aristokraadina oli PLATON ka sismeiselt suursugune isiksus: peaaegu kõik kaasaegsed kui ka hilisemad andmed kõnelevad temast ainult sügava lugupidamisega. Kujus, mis tema rohkearvulistest kirjutistest meile kangastub, peegeldub eelkõige ehtne ning sügavalt mitmekülgne vaimuinimene.“ /--/ „Tema vaimusügavusega seltsib alati tugevasti arenenud ilumeel, ning küps kunstiline maitse, mis annab nii tema kirjutatud kui ka kõneldud sõnale eriomaselt haarava võlu. Oma erakordsele andekusele vaatamata jääb ta inimesena tüüpiliseks helleeniks, keda iseloomustab nakatav elurõõm koos tolle sügava tõsidusega, mis võik omane olla vaid tõelisele „tarkuse sõbrale“ -- filosoofile.“ (Lk.: 58.)

Platoni loominguline pärand.
„PLATON on esimesi aniitkaja filosoofe, kes oma vaated ja õpetuslikud seisukohad nende kogu ulatuses on kirjanduslikult jäädvustanud. Tema kirjanduslik pärand moodustab silmapaistva osa kreeka klassikalises kirjanduspärandis ja väärib tähelepanu mitte ainult filosoofilise sisu, vaid ka puht kirjandusliku väärtuse pärast. Tema teostena on säilinud kogusummas 35 teost ja rida kirju, milliseist ent kõik pole ehtsad.“ /--/ „Kõigile PLATONi teoseile on omane kindel kirjanduslik vorm: nad kõik on kirjutatud dialoogi kujul, tavaliselt küll mitme kõneleja osavõtul. Keskseks kujuks neis kõnelusis on alati SOKRATES. Alles oma hilisemas loomingus hakkab dialoogne vorm üha enam aset andma pikemaile arutlusile – kuid siingi on need esitatud ühe kõneleja ettekandena.“ /--/ „Ilmne on, et dialoogid, mis puudutavad SOKRATESe saatust, võiks kuuluda varasemasse loomingujärku, kuna sügavamaid filosoofilisi probleeme arutlevad teosed on loodud küpsemas eas. Seepärast on ka PLATONi kirjandusliku pärandi liigitamine mitmesuguiseisse loomingujärkudesse mõeldav üksnes vaieldavate kriteeriumite alusel.“ /--/ „Et saada ülevaadet PLATONi loomingu rikkusest, me peatume lühidalt järgnevas tema tähtsamate dialoogid ejuures – järjekorras, mis ühtlasi uusimate uurimuste valguses näitab nende tekkimiskronoloogiat. Varajasemasse loominguperioodi asetatakse tavaliselt järgnevad viis:“ (Lk.: 58-59.)
„// (1.) „Apologia“. /--/ (2.) „Kriton“. /--/ (3.) „LACHES“, milles käsitletakse täiesti sokraatilises vaimus vapruse kui vooruse probleemi.““ (Lk.: 59-60.). /--/ (4.) „Charmides“. /--/ (5.) „PROTAGORAS`es“ vaadeldakse üldse voorust kui niisugust ja selgitatakse, et kõigil voorustel on olemuslik ühtsus.“ /--/ (6.) „GORGIAS“, mis mõningate uurijate oletust mööda on kirjutatud 393 ja 390 vahel ja mille sündi põhjustas kellegi sofisti Polykratese teos, milles püüti õigustada SOKRATESe hukkamõistmist, käsitleb terava kriitikaga tollal moes olnud retoorikat ja koos sellega kogu kehtivat moraali, seda sokraatilises vaimus hukka mõistes.“ /--/ (7.) „Eutyphron“ püüab avandada vagaduse olemust, näidates, et vagadus ei ole mingi iseseisev voorus, vaid iga head toimingut saatev meelsus, mis meeld etuletab jumalikku kui kõige hea allikat.“ /--/ (8.) „MENON“ on äsjaavatud „akadeemia“ programm-kirjutis ja arutab tunnetusteoreetilist probleemi: keskseks mõisteks on siin „taasmeenumine“, mille olemust näidustatakse kahekõnes noore, õpetamatu orjaga, kes osavate küsimuste najal iseendast avastab matemaatika-alase tõe. Sellest järeldatakse et see tõde oli tema hinges juba preeksistentselt olemas ja et sed vaja oli vaid taas meelde tuletada. Taolises meeldetuletamises nähakse filsoofia ülesannet.“ /--/ (9.) „KRATYLOS“ arutleb samuti tunnetusteoreetilisi probleeme, kusjuures näidatakse, et asja nimetus kaugeltki ei ava asja tõelist olemust.“ /--/ (10.) „EUTHYDEMOS“ vaatleb tõelise ja väära dialektika olemust.“ (Lk.: 60.). /--/ (11.) „Symposion“. /--/ (12.) „Phaidon“. /--/ (13.) „Politeia („riik“)“. /--/ (14.) „Phaidros“. /--/ (15.) „PARMENIDES“ vaatleb võimalikke vastuväiteid ideedeõpetusele. Nõnda uurijad oletavad, et see teos on mõeldud filosoofilise harjutusraamtuna akadeemia õpilasile. Peale muu kritiseeritakse siin eleaatide vaateid.“ /--/ (16.) „THEAITETOS“ on taas täielikult pühendatud ideedeõpetusele, kusjuures autor püüab leida sellele uusi tõestusi.“ /--/ (17.) „Sofistes“. /--/ (18.) „Politikos“. /--/ (19.) „Trimaios“. /--/ (Lk.: 61.) (20.) „Philebos“. /--/ (21.) „Nomi („seadused“). /--/

„Juba seegi põgus ülevaade teoseist, milliste algupärasuses ei ole mingit kahtlust, näitab, kuivõrd rikkaliku pärandiga meil siin tegemist on. See pärand ei iseloomusta autorit mitte ainult usina kogujana – vaid eelkõige sügavalt loova ja seejuures üllatavalt mitmekesise vaimuga mõtlejat. Ei leidu probleeme, milliseids siin ei puudutata – peaaegu kõik vaimuteadused on siin esitatud: tunnetusteooria, metafüüsika, eetika, esteetika, õigusteadus, religioonifilosoofia ja loodusteadused. Kõigil neil aladel on PLATON jätnud jälgi, milliseid ei saa jätta arvestamata ka tänapäeval.“ (Lk.: 62.)

Platoni õpetus ideedest.
Sokraatiline lähis.

„PLATONi filosoofilise mõttemaailma mõistmisel ning avandamisel tuleb pidada silmas kaht põhilist tunnetust, milliseid ta ustava õpilasena peaaegu küpsel kujul oma meistrilt üle võtab ning mis ühtlasi moodustavad tema filosoofilise mõtlemise pideva lähise ning aluse.“ (Lk.: 62.) „Ühelt poolt on selleks SOKRATESe väide, mille kohaselt tõeline ja täisväärtuslik tunnetus teostub selgete mõistete varal, mis moodustavad meie teadmise sisu.“ (Lk.: 62-63.)
„Siin kätkeb ka PLATONi mõtlemise teine, ilmsesti praktilist laadi küsimustering, mis puudutab eetika-alast problemaatikat kõige avaramas mõttes. Sageli on teda mõistetud üksnes ideedeõpetuse loojana ning filosoofilise idealismi rajajana,...“ /--/ „Idealism, mille loojaks teda tuleb pidada, on oma põhilaadilt eetiline idealism, kuigi selles – vähemalt mahu järgi – suurt osa etendavad teoreetilis-metafüüsilised küsimused. Me võime öelda, et PLATON tervikuna jääb oluliselt sokraatikuks. Seda ei kummuta ka asjaolu, et platonistlik pealisehitus kogu oma üksikasjalisusega ning põhjalikkusega kaugelt ületab meistri lihtsuse, seda rikastab uute probleemide ning uute lahendustega: kogu selle suurepärase, geniaalse kaemuslikkusega loodud süsteemi põhiplaan jääb alati sokraatiliseks täpselt samuti, nagu PLATON sellest kinni pidas ka oma õpetuste edastamise vormis – dialoogis.“ (Lk.: 63.)

Idee mõiste.

„SOKRATES oli õpetanud, et teadmine kui ainus tõe tunnetamise võimalus, teostub üldiste mõistete kaudu, mis on muutumatud ning igikehtivad.“ (Lk.: 63.)
„Seetõttu pidi olema – nii järeldas PLATON juba oma õpetajat ületades – teadmiseks vajalike mõistete sisu ise muutumatu, igavene ja tõeline, milles edastus asjade tõeline olemus („ousia“). Seda ainult mõtlemisega tunnetatavat asjade tõelist olemust, mis moodustab üldkehtivate mõistete sisu, nimetas PLATON ideeks („eidos“ või „idea“).“ (Lk.: 64.)
Oleva lõhastumine.

„Sellele antud tegelikkusele, mis oli meeleliselt tajutav ning alalises voolavuses ja muutuvuses, vastandus igavene ning muutumatu ideede olemisvaldkond, ideede maailm. Sellega on esmakordselt filosoofilise mõtlemise ajaloios esile tõstetud üks tema suurprobleeme üldse: küsimus immateriaalse olemisvaldkonna suhtes.“ (Lk.: 64.)
„... ideede maailm oma absoluutsuses, igaveses muutumatuses ning täisulikkuses.“ /--/ Me nimetame seesugust olemiskäsitlust dualistlikuks ja taoline dualism, ükskõik, kuidas seda lähemalt seletatakse või mõistetakse, on idealistliku maailma- ja elukäsitluse olulisemaid ning spetsiifilisemaid tuunuseid üldse.“ (Lk.: 65.)
Ideede tunnetamine.

„Et ideed kvalitatiivselt midagi sootuks muud on kui antud tajutav, esemeline maailm – siis ei saa ka ideede tunnetamist otsida meeltetajude sisudest.“ /--/ Et ideed on igavesed ning muutumatud, siis ei saa inimlik tunnetus neid ka „avastada“ -- vaid nad on meie tunnetusele – mõistusele – kuidgai antud ja nende tunnetamine tähendabki ainult nende teadvusse tõstmist, meenutamist („anamneesist“).“ /--/ „Nimelt on hing oma preeksistentsiaalses olemises, s. t. Enne seostumist maise kehaga, viibinud tollessamas olemises immateriaalses olemisvaldkonnas ning seal omandanud endasse kaemuse teel ideed – kõigi asjade tõelise olemuse kandjad.“ (Lk.: 66.)
„Et idee tunnetamise saaduseks on mõiste, siis tähendas küsimus ideede omavahelise seose ning sõltuvuse kohta lihtsalt loogilise vahekorra uurimist mõsitete vahel, mis omakorda viis PLATONi loogika probleemidega tegelemisele.“ (Lk.: 67.)

Ideede astmik.

„ Palju tähendusrikkam on seevastu aga väide, mille kohaselt headuse idee asetub ülimaks, kõiki teisi valitsevaks ning haaravaks.“ /--/ „... et ei aseta kõiki teisi ideesid sellest ülimast mitte loogilisse, vaid teleoloogilisse sõltuvusse, headuses kätkeb mitte üksnes kõigi ideede, vaid kogu olemise, nii ideelise kui ka esemelise, viimne ja ülim eesmärk ja otstarve.“ (Lk.: 68.)

Platoni õpetus hingest.

„Peamiselt kaks asjaolu suunasid PLATONi huvi psühholoogiaalastele probleemidele: ühelt poolt oli selleks ideedeõpetusest tulenev tunnetsuõpetus, kuid teisalt vajas ka eetiliste küsimuste põhjalikum uurimine psühholoogilist alust.“ (Lk.: 68.)

„... -- mis oma laadilt on enam metafüüsiline hingeteooria kui asjakohane psühholoogia. Esimese taolise ulatuslikuma katsena aga väärib see tähelepanu ja pealegi on sellel olnud kauaaegne mõju filosoofilisele mõtlemisele ka hiljem.“ /--/ „Ühelt poolt oli „hing“ midagi elusat, mis iseendast liikvel oli ja teisi liikuma võis panna – teisalt aga midagi, mis tajus, tunnetas ja millel oli oma tahegi.“ /--/ „Kuid seesama hing võib ka osaleda tõelise tunnetuse kaudu ideest ning osutab seeläbi ometi sootuks kõrgema tõelisuse muutumatu olemusega.“ /--/ „... kuid annab talle pidevalt püsiva, kõike selle maailma muutuvust trotsiva elususe, mid animetabki surematuseks. Taas esmakordselt käsitletakse siin seni ainult religioosse igatsuse ja kujutlusena olelenud probleemi tõsise filosoofilise küsimusena ning koguni ühe keskse filosoofilise õpetusena.“ (Lk.: 69.)

„Oma säärase vaheasendi tõttu kahe maailma või kahe olemisvaldkonna vahel peab hing kandma endas ka mõlema maailma tunnuseid. See, mis temas vastab ideede maailmale, on mõistus („logistikon“ või „nous“), kõige teadmise asukoht ning seega ühtlasi vooruste läte.“ /--/ Oma hilisemais mõtisklusis on PLATON oma seisukohti hinge õpetuse osas mitmeti moduleerinud. Omistades varemk hingele kui tervikule surematuse, on ta oma hilisemates dialoogides (eriti „Timaioses“) toonitanud surematust üksnes hinge mõistusliku osa suhtes.“ (Lk.: 70.)

Platoni loodusekäsitlus.
Metafüüsilised alused.
„PLATON, kelle filosoofiline huvi algusest peale on koondunud eetiliste ja metafüüsiliste probleemide ümber, hakkab alles oma hilisemal ning küpsemal loominguperioodil tõsisemalt tegelema füüsikaliste ja kosmoloogiliste küsimusetga.“ /--/ „Kui PLATONi käsitluses ainsaks tõeliselt ning täiuslikult olevaks oli üksnes immateriaalne ideedemaailm, siis oli ühtlasi ainsaks loogiliseks järelduseks ning seletuseks materiaalse ning esemelise maailma kohta tema tunnistamine lihtsalt mitteolevaks:“ (Lk.: 71.)

Kosmoloogilisi vaateid.
„PLATON seevastu teab vaid üheinsa, ainulaadse, täiusliku ning mõistusliku „demiurgi“ loovale tegevusele ja mida pidevalt juhib ning korras hoiab samasugune mõistuslik ning ülimast ideest eesmärgistatud „maailmahing“. /--/ „... tõestusnea esitakse müüt ookeani voogudesse vajunud muinasmandrist „Atlantisest“. (Lk.: 73.)

Platoni eetika.

Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom.

„Vastavalt ideedeõpetusest johtuvale dualistlikule maailma- ja inimesekäsitlusele võtab platonistlik eetos paratamatult negatiivse, ilmse askeetilise värvingu. Et hing oma tõeliselt olemuselt kuulub teise maailma, kus on tema pärsikodu, siis seisab headus ja õnn, mille taotlemine on inimelu ülimaks eesmärgiks, üksnes eemaldumises sellest meelelisest maailmast ning suundumine täiusliku, ideedemaailma enamale tunnetamisele.“ (Lk.: 73.)
„Kuid PLATON jäi oma hingelaadilt eelkõige helleemiks, kelle erksat ilumeelt ja kunstnikusüdant ei suutnud andumine kargele mõistusele ei rahuldada ega ka hajutada.“ /--/ „Üha selgemini kehtivusele pääsev teleoloogiline printsiip ideedeõpetuses aitas ka metafüüsilislt tasandada teed kahe maailma vastuolus, mis viimaks just eetikas soodsa aluse senisest positiivsemale elukäsitlusele loob.“ /--/ „Rõõm kõigest kaunist, teadmised ja oskused, mis võimaldasid luua midagi ilusat, mõõdukuses ja otstarbekohasuses kujundatud inimese elu ise – kõiges seesuguses hakkas koitma midagi, mis meenutas paratamatult kõige kõrgema headuse idee enese realiseerimise eelastmeid.“ (Lk.: 74.)

Voorusteõpetus.
„Kui SOKRATES voorusteõpetuses piirdus üksnes vooruse kui niisuguse iseloomustamisega ja samastas selle teadmisega,...“ /--/ „Nagu SOKRATES, nii lähtub temagi vooruse kui teadmise mõistmisest ja tunnustab sellele vastavalt ka vooruse õpetatavust.“ /--/ „Sellega ühtalsi jõuab ta vooruse kui niisuguse olemuse pretsiissemale määramisele, andes väärtusliku panuse mitte ainult antiiksele eetikale, vaid kogu filosoofilisele eetikale üldse.“ /--/ „See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks ta absurdsusesse. Nüüd väidab aga PLATON edasi, et viga ei peitu mujal kui küsimuse enda seades.“ (Lk.: 75.)
„... voorused on inimese kõlbelise teadvuse igikehtivad sisud – ideed, mis teadvusse tõustes ning teadmiseks saades on teostatavad, seega „aprioorsed“ antused.“ /--/ „Märksa väärtulsikumad on PLATONi otsimused voorusteõpetuse süstemaatika alal.“ (Lk.: 76.)

Platoni ühiskonnaõpetus.

Üldine lähtekoht.

„PLATONi mõtteviisi mistahes küsimusis iseloomustab alati suund üldiselt üksikule. See tendents ilmen nii tema ideedeõpetuses kui ka eetikas, osutudes just viimases mõnevõrra oluliseks stiimuliks.“ /--/ „Seetõttu on ühsikond ise selleks pinnaks, millel kõlbeline eluideaal ei seisa millalgi niivõrd üksiku individuaalses õnnes ega tubliduses, kuivõrd üldsuse, ühiskonna kui terviku heaolus.“ /--/ „Eetika on kõige lähemalt , otse orgaaniliselt seotud ühiskondliku elu ja tegevusega – poliitikaga.“ (Lk.: 77.)

Õpetus ideaalsest riigist.

„Riigi ainus ja tõeline, kogu tema tegevust keskendav ülesanne seisabki kodanike kasvatamises vooruslikeks. Oma struktuurilt ent sarnaneb säärane ideaalriik voorusliku inimese hinge struktuurile.“ /--/ „Ainult need „tarkuse sõbrad“ -- filosoofid – on säärased, kellede kätte võib usaldada kartmatult ühiskondlike elu keeruka ning vastutusrikka juhtimise ja valitsemise.“ (Lk.: 78.)

„-- õigluse näoel. Ainult sellisena on PLATONi arvates tõeliselt õiglane ning ühtlasi õiguslik riik kui täieuslik ühiskondliku elu vorm võimalik.“ /--/ „ (A) timokraatia. // (B) oligarhia. // (C) demokraatia. // (D) türannia. // „ (Lk.: 80.)
Kasvatus- ja haridusprobleeme.
„Kasvatusküsimusis lähtub PLATON mõttest, et tagajärjeka kasvatuse eelduseks on esmajoones inimese kaasasündinud omadused ja võimed.“ (Lk.: 81.)

Religioon ja kunst Platoni käsitluses.
Religioonikäsitlus.
„Me võime üksnes oletamisi väita, et tema enda religioossed arusaamad suundusid tollesse filosoofilisse monoteismi, milles jumalus samastub ülima, nn. Headuse ideega;“ (Lk.: 84.)

Esteetika.
„Ilu kui niisuguse olemust puudutatakse seoses ideedeõpetusega: tõeline ilu peitub üksnes idees ja seepärast kõik, mis meile näib ilus, on tegelikult üksnes tõelise ilu „järeleaimamine“ („mimeesis“).“ (Lk.: 84.)

Platoni filosoofilise loomingu hinnang ja tähendus.
„Ei saa olla kahtlust, et PLATON on esimesi süstemaatilisi mõtlejaid filosoofia ajaloos. Ta mitte ainult ei näe ega püstita ulatuslikke, kõigi aegade filosoofilisele mõtlemisele keskse tähendusega probleeme, vaid püüab leida neile ka lahendusi.“ (Lk.: 85.)
„Mõju ja menu, mis talle osaks sai juba eluajal, püsis läbi sajandite antiikaja lõpuni,“ /--/ „Platonistlik ja sellele toetuv idealistlik mõtlemine ning olemise seltamine on oma igasugustes vormides asnud alati jaatavale seisukohale.“ /--/ „... on ideedeõpetusega sisluliselt seotud tunnetusprobleem kui niisugune. Kas on tõeline ainult see, mida me meeltega vahetult tajume ja kogeme – või ulatub meie tunnetus haarama midagi säärastki, mis talle meelelise taju kaudu otseselt ei ole antud?“ /--/ „... on platonistlikul eetikal olnud põhjapanev tähendus kogu filosoofilisele eetikale. Oma vooruseõpetusega on PLATON rajanud nn. materiaalse eetika aluse, millest uusimalt on lähtunud ka nn. Väärtuste-eetika.“ (Lk.: 86.) /--/ „... et kristlus oma ehtsal, piibellikul kujul, on mitte ainult erinev, vaid kõige kesksemates küsimustes diametraalselt lahkuminev platonistlikust idealismist.“ /--/ „Mõtted inimese poolt tunnetatavast sealpoolsusest, inimhinge preeksistentsist ja surmatusest, dualistlik, inimest kaheks kvalitatiivselt erinevaks osaks lahutav antropoloogia, õpetus voorusist kui kaasasündinud inimhinge kvaliteetidest seoses nende õpetatavusega --“ (Lk.: 86-87.)
Platonism „vanas akadeemias“.

„// Arkesilaos (u 260). // Seusippos (u 347-339). // Xenokrates ((339-314). // Herakleides. // Polemon (314-270). // Krates. (u. 269.-260). // (Lk.: 88-89.) /--/ On huvitav, et ükski PLATONi ametijärglasi ei suutnud saavutada meistri taset ega veelgi vähem seda ületada. Tema elutööd jätkas ometi üks õpilasi, kelle elutee viis aga varakult eemale akadeemiast ja kes kujunes mitte ainult meistriga võrdseks, vaid tema ka mitmes suhtes kaugelt ületas ja kelle teened nii filosoofia kui ka teaduste ajaloos üldse on osutunud hindamatuiks. See oli kreeka klassikalise mõtlemise teine suurmeister ARISTOTELES.“ (Lk.: 89.) [PLATON!!! = 14. 09. 2019.]

_____________________________

Roger Zelazny: „Trumps of Doom“. („Hukatuse kaardid“. „Amberi kroonikate kuues raamat.“) Copyright: 1985 by Amber Corporation. Tõlkinud: Juhan Habicht, 2009. Lk.: 3-143. Sari: „Sündmuste horisont“. Kirjastus: „Fantaasia“.)

„See tunuds lausa liigagi lihtne. Käänak, kurv tagsipööre... Ja siisoli tema ees kare, kaldus sein; ta vaatas üles ja nägi šahti. Ta hakkas ronima. Enam ei olnud lihtne. Tekkis mingi õõtsuv tunne – algul nõrk, siis ikka tugevam --, nagu tõuseks ta puu ülemistele okstele. Ta tee läks heledamaks, siis jälle tumedamaks, ikka ja jälle, aga ilma mingi arusaadava seaduspärata. Veidi aja pärast hakkasid silmad valutama. Kujutised muutusid kahekordseks, virvendasid... /---/ Vähemalt selles oli ta kindel. Nüüd tee tõusis ja langes. Ta ronis üles ja ronis alla. Kord heledamaks ja kord tumedamaks muutumine jätkus, ainult hele oli nüüd need vaid viirastused?“ (Lk.: 3).

„Mul oli kulunud aega, et seda ära tabada, kuid nüüd ma vähemalt teadsin, millal see juhtub. Varem olin ma olnud liiga hõivatud, et selle vastu midagi ette võtta. Aga mu töö oli nüüd lõpetataud. Ma olin kohale jäänud vaid seepärast. Tundsin, et lihtsalt pean enne lahkumist selle ära klaarima.“ (Lk.: 5).

„See näis ühena neist veidratest juhtumistest, mis vahel meie kõigi ellu tungivad. /---/ Isegi siis pidasin ma seda vaid veidraks kokkusattumuseks. /---/ ... hakkas mulle tunduma, et reaalsuse tõenäosuslik loomus ei taha minu puhul sel aastajal kehtida. Ning järgmiste aastate sündmused pöörasid kahtluse veendumuseks.“ (Lk.: 6).

„Paistab, et mu sõnum ei jõua pärale. /---/ Ma lõpetasin. Punkt. Ma ei taha tagasi tulla. Ja ma ei lähe ka ühegi konkurendi juurde. Ma lõpetasin kogu selle valdkonnaga. /---/ Noh, igal juhul õnn kaasa – kuhu iganes.“ (Lk.: 8).

„Kiri oli mõistatuslik ja segadusseajav. Kohe väga. Mul tuli otsustada, mida sellega peale hakata.“ (Lk.: 9).

„Vahel pani ta mind mõtlema – ta oli tugev, tark ja just niisama omaette hoidev nagu minagi.“ (Lk.: 10).

„... vahel tulevad mulle endalegi algupärased mõtted pähe.“ (Lk.: 14).

„Pidi olema mingi põhjus. Pidi olema mingi vihje. /---/ ... sest mulle hakkas tunduma, nagu kuuleksin sireenide laulu.“ (Lk.: 15).

„... vana piibu, mille nautimist ma endale vahel lubasin, toppisin täis, süütasin ja mõtisklesin. /---/ ... ning kui ma ka ei mõistnud nende otstarvet, polnud see hetkel mu kõige suurem mure. /---/ Ma olin kogu aeg arvanud, et ma olen sattunud mingi psühhopaadi ebaterve tähelepanu objektiks ning võin temaga erilise pingutuseta arved õiendada.“ (Lk.: 16).

„Otsustasin, et ei tohi hetkekski valvsust kaotada, vaid pean elama nagu piiramisseisukorras, kuni kogu see afäär laheneb. Ning nüüdsest pühendan ma kogu oma energia asja peatsele klaarimisele. Näis, et mu heaolu nõuab vaenlase väga kiiret hävitamist.“ (Lk.: 17).

„... vahepeal oli kambas isegiüks šamaan. /---/ Aga jooga teda ei huvitanud? Jooga mitte. Kui mina seda temalt küsisin, siis ta vastas, et otsib jõudu, mitte harmooniat. Igatahes tekksid talle ikka veidramad ja veidramad tuttavad. Õhkkond läks minu jaoks liiga hõredaks, nii et ma jätsin hüvasti.“ (Lk.: 19).

„Vahel jäi tema jutust mulje, nagu oleksid sa ise mingi üleloomulik olend. /---/ Maailmas on palju kummalist. Kõik, mida räägitakse, ei saa õige olla aga...“ (Lk.: 20).

„... et tal on tõepoolest mingi värk. Et ta on millegile pihta saanud, on valgustuse leidnud, omab mingit jõudu ja on vahel suurepärane õpetaja. Aga tal on probleemid egoga, mis näib nagu taolise asjaga kaasas käivat. Ja seal oli mingi varjatud külg. /---/ ... -- et on olemas mingi võime, mingi nägemus, ja ma juba peaaegu puudutan seda. Peaaegu. Siis oli see jälle kadunud. Tegelikult on see jama. Sa vaid petad ennast. /---/ Selles kõiges ei ole mitte midagi. /---/ On ainult lõputu hulk teid, kuidas endale valetada, panna asju näima sellistena, nagu nad ei ole. Küllap ma otsisin võlukunsti, ja tegelikult pole maailmas võlukunsti olemas.“ (Lk.: 20-21).

„Tegelikult on see kurb... /---/ Et võlukunsti ei ole, pole kunagi olnud ja tõenäoliselt ei saagi kunagi olema. Nii see tundub jah... /---/ Maailm oleks palju huvitavam paik. /---/ Me olime õnnelikud. Oli olnud suurepärane päev. Ilm oli olnud ideaalne ja kõik, mis me ette võtsime, õnnestus just niinagu vaja. /---/ Aga kas mitte Faust polnud mõelnud, et kauni hetke eest võib hinge anda? /---/ Lähme jalutama. Kuhu? /---/ Haldjamaale, /---/ Muinasjutulisse muistsesse aega. Eedeni aeda. Tule.“ (Lk.: 22).

„Me võime ära eksida. /---/ Mina ei eksi kunagi. /---/ Aeg lendab /---/ lähme edasi. /---/ Varjud ja sädelevad piisad..., mürin, mis aitas meenutada, kui võimas võib olla vaikus... /---/ ... ning nägime ööd ja tähti, tähti, tähti... See oli hämmastav vaade, seal sirasid seninägematud tähtkujud, mille valgus oli nii tugev...“ (Lk.: 23).

„Eelmine öö /---/ ei saanud olla unenägu. Aga see ei saanud olla ka tõelisus. Või sai? /---/ Juhtus midagi tavatut. Mis see oli? Milleks hävitada nõidust sellest rääkimisega?“ (Lk.: 24).

„... või kui ma poleks nii järjekindlalt vastu puigelnud tema süüdistustele, nagu oleksin ma võlur, poleks ta hiljem valinud seda rada, mille ta valis – ehk siis otsinud enesekaitseks üleloomulikke jõude. Ta oleks veel elus. /---/ Kui mina olin tapnud selle, keda ma amastasin, siis ma olin kindel, et vastupidist ei juhtu. /---/ Kurbus ja viha kahandavad mu maailma ning see ei meeldi mulle. Tundub, nagu kaotaksid need mu teadvusest mälestused õnnelikumatest aegades, sõpradest, kohtadest, asjadest ja võimalustest. Tugevatest ja häirivatest tunnetest pitsitatuna muutun ma oma sihikindluses väiksemaks. See käib vist kuidagi nii, nagu loobuksin ma mitmest valikust ja kahjustaksin oma vaba tahet. Ma ei taha, et see nii juhtuks, aga mingist punktist alates pole mul endal selle protsessi üle enam erilist kontrolli. Siis ma tunnen, et mind on haaranud mingi ettemääratus, ja see ärritab mind veelgi rohkem. Tekib vastik nõiaring, mis üha võimendab mind tagant tõukavat tunnet.“ (Lk.: 25).

„Ta aeg sai otsa // Varem või hiljem juhtub see kõigiga. /---/ Universum on kummalisem, kui suurem osa meist oskab ette kujutleda.“ (Lk.: 28).

„See näis kujutavat võlurit tumeda altari ees... // Tundsin kontakti selle koguga seal. See polnud ainult sümboolne. Ta oli reaalselt olemas ja ta manas mind enda poole. Terendus suurenes, kasvas kolmemõõtmeliseks. Tuba mu ümber hakkas hajuma. Ma olin peaaegu seal.“ (Lk.: 30).

„... oli aeg puhata, kannatust varuda ning pisult mõelda.“ (Lk.: 36).

„Me elame maailmas, mis on kaugel täisulikkusest. // Ma leian, et see oleks esteetiliselt ebarahuldav.“ (Lk.: 40).

„... ning asjasse oli segatud veel mingi Varjudest pärinev jõud, mille olemust ma ei mõistnud.“ (Lk.: 49).

„... jamal nii kaugele areneda. See oli puhtal kujul mu enda ülbuse tulemus. Ma polnud osanud ette näha, kui keeruline segadik sellest välja tuleb.“ (Lk.: 55).

„Selle kohta, mis põrgu mu ümber lahti on läinud, ei tulnud mul pähe ainsatki mõistlikku mõtet.“ (Lk.: 64).

„Ma arvasin, et selle võime saamiseks tuleb läbida Muster? Neil on selle analoog, mille nimi on Logrus. Selline kaootiline labürint. Muutub kogu aeg. Väga ohtlik. Lööb mõneks ajaks su vaimse tasakaalu segi. Mitte just lõbus. /---/ Nii et nad lasid mul endal otsustada, mina aga teadsin, et ma pean proovima. Nii et proovisin. Ma sain hakkama, ja Logrus on seniajani minus olemas, just nagu ka Muster.“ (Lk.: 69).

„Mõlemas otsas sünnib vägevaid võlureid, kuna jõudude kese asub nii lähedal. Mõned neist saavad üsna osavateks, aga kuna nende kuvandid Mustrist või Logrusest pole täiuslikud, ei ole nad ka ise siiski päris meie tasemel. Aga mõlemas otsas pole isegi varjudes käimiseks isegi initsiatsiooni tarvis. Varjude piirid on seal kõige õhemad.“ (Lk.: 70).

„Kuidas sa seda seletad? Keegi, kes oskas, õpetas kellelegi, kes oli võimeline õppima, ainult et mina polnud sellest kuulnud. Nii lihtsalt see käibki. Ma mõistan.“ (Lk.: 71).

„... ja samuti peavad paljude primitiivse religiooniga paikade inimesed aastaaegade vahetusega seotud tähtpäevi olulisteks.“ (Lk.: 74).

„Ma ei teadnud, mida temast arvata, ja paari katse järel loobusin katsetamastki. Kui inspiratsioon vaikib, tüdineb mõistus kiiresti.“ (Lk.: 86).

„Mulle on jäänud mulje, et nende meelest olen ma kõigist halbadest võimalustest kõige vähem halb, ja nad on teinud jõudumööda koostööd, et asjad toimiksid.“(Lk.:90).

„... et ta oli veetnud viimased aastad pastoraalsemas keskkonnas. Mulje jäi mulje, et maakohad meeldisidki talle rohkem kui linnad.“ (Lk.: 96).

„Ta vahetas aga kohe teemat, andes mõista, et eelistaks sellest rääkida veelgi privaatsemas õhkkonnas.“ (Lk.: 97).

„Oigasin vaikselt. Keskendu olulisele! Ent ma jälgisin neiu kitsast pihta, puusakumerust, pinget ta õlgades... /---/ Kust sa tuled? Tahtis ta teada. Universumi kekspunktist /---/ Surusin maha ootamatu soovi öelda, et ma olen võlur.“(Lk.: 99).

„... oli tugev kalduvus ise juhtida. Aga mida kuradit, ma võin ju lasta end juhtida. Ma isegi püüdsin vahepeal ettevaatlik olla, aga meie ümber polnud midagi ohtlikumat kui vali muusika ja üksikud naerupahvakud./---/ Vaatasin tähtkujusid, mis olid mulle viimase kaheksa aasta jooksul tuttvaks saanud. Hingasin sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja. Püüdsin oma tundeid analüüsida ja leidsin, et olen õnnelik. Ma polnud end niiviisi tundnud juba tükk aega.“ (Lk.: 101).

„Võib-olla sa saad abiks olla. Sa oled võlur. /---/ Ja milleks sulle võlur? /---/ Aga isegi kui ma saaksin, siis ma pole kindel, kas ma seda teeksin.Ta teab, mida teeb, ja ilmselt ta tahab, et ta rahule jäetaks.“ (Lk.: 110).

„Sama äkitselt sain ma aru, et see on vaid unenägu, ning et ma olen seda unenägu juba mitu korda näinud, ainult et iga kord ärgates jälle unustanud.“ (Lk.: 111).

„Ma oleksin pidanud saama innustust, parema meeleolu. Selle asemel oli aga petlik öö, unenäo veider lõpp – korraks tundus, et kuulen nüüdki selle ulgumise viimast nooti. Võpatasin ja sulgesin akna. Unenäod on meile liiga lähedal.“ (Lk.: 112).

„See asi on hirmuäratav relv, poiss. Pane see kinni.Nüüd kohe. Ma ei saa. /---/ Ma tahan, et see oleks kinni pandud, kuni puuduvad tõeliselt tõhusad turvameetmed. Ja isegi siis... noh, siis vaatame. Ma ei usalda nii tohutut jõudu. Eriti kui mul puudub igasugune võimalus end selle eest kaitsta. See võib praktiliselt ette hoiatamata hoobi anda. Mida sa küll mõtlesid, kui sa seda ehitasid?“ (Lk.: 115).

„Kuid mul oli ees pikk tee mitte just liiga paljude võimalustega otse lõigata. Piisavalt aega mõtisklemiseks. /---/ Pimestav, särisev sähvatus, pommiplahvatusena kostev äikesemürin, ja vaevu saja meetri kaugusel lõhenes puu. Olin välgulöögi peale kohe mõlemad käed näo kaitseks tõstnud, kuid puu raginat ja äikese kaja kuulsin ma veel mitu sekundit tagantjärele.“ (Lk.: 118).

„Tõmbusin ikka kaugemale ja tundsin, kuidas maa värises. Ma polnud ette kujutanud midagi nii suurejoonelist.“ (Lk.: 119).

„Aga jällegi ei näinud ma midagi. Varjudega on see häda, et kui sa ei tea, mis on neis loomulik, siis sa ei tea ka, mida otsida. /---/ Selleks, et Varjudes liikuda, on vaja kõigepealt keskenduda ja saavutada teatud vaimne seisund – see võtab aega ning ma olin selle seisundi kaotanud. Ma ei uskunud hästi, et suudaksin end õigeaegselt koguda.“ (Lk.: 120).

„Jooksin läbi oru, mida täitsid kristallsamabad, pea kohal oli aga hirmuäratvalt purpurne taevas... Tuul vikerkaarevärvliste kivide vahel, laulmas tuulejumalate muusikat... /---/ Kiiremini. Sinine roosaks, tähesäraseks... Pintslitäis tuld... ja veel üks... Külmad leegid tantsivad kui meretaimed... Kõrgemale, veel kõrgemale... Tuleseinad nõtkuvad ja pragisevad... Sammud mu selja taga.“ (Lk.: 124).

„Ma ei ole põhimõtteliselt mõõkade vastu. Mulle meeldib vehklemine ja ma olen mõõkade kasutamist kõvasti harjutanud. Lihtsalt mõõga kogu aeg kaasas tassimine on minu arvates tüütu. /---/ Üldiselt eelistan ma // ja improviseerimist. Ja siiski... /---/ Neetud lugu. Ma olin tulnud väga kaugele sobiva kehaehitusega elanikest, kes oleksid oma ajaloolises arengus metalli tootmiseks õiges perioodis.“ (Lk.: 126).

„Olin juba väsinud loogika otsimisest kohtadest, kus loogika puudus. Jätkasin otsimist, kuid rohkem jälgi ei leidnud. /---/ Suurema osa järgmisest päevast ma jooksin – kuigi “päev“ on üsna tinglik mõiste, kui pea kohal on muutumatute graveeringutega taevas, ruuduline taevas või siis peatamatutest tuuleratastest ja valguspurskkaevudest taevas. /---/ ... natuke rändan, jõuan sinna, kuhu ma teel olin. Kui lisada natuke ettevaatust ja võtta tarvitusele täiendavad abinõud, siis oli ehk põhjust isegi optimismiks.“ (Lk.: 127).

„... ja magasin. Ma ei ole kindel, kui kaua just. Ja unenägusi ma ei mäleta. Mingeid tülitamisi polnud samuti.“ (Lk.: 128).

„Sa pead teadma. Iga kord, kui see sind ähvardab ja tagasi käsib minna, on see sinu hääl, mida ma kuulen – just nagu kaja. /---/ Ma koristasin nad ära, et sul rahulikum oleks. Kuhu sa lähed ja mis asi see on?“ (Lk.: 131).

„Siis on see, et ma hakkan aru saama, mida sa teed ja mis toimub. Su arvutil tekkis selles hullumeelses kohas oma mõtlemisvõime. See hakkas omapead tegutsema ja sa lähed seda välja lülitama. Aga see teab ja evib ka võimet vastu hakata--“ (Lk.: 134-135).

„Ahmisin õhku ja subjektiivne taju möödalibisevatest maailmadest polnud minust lahkunud, just nagu peale päevapikkust sõitu jääb maantee silmade ette kapäeast laugude sulgemist. Tundsin vee mahedat lõhna ja kaotasin teadvuse. /---/ ... ma kõndisin sünge taeva all, laastatud Amberi tänavatel. Kõrgel minu kohal vehkis lombakas ingel põleva mõõgaga. Kõik, mida ta oma teraga puudutas, varises suitsu, tolmu ja leekide tõustes kokku.“ (Lk.: 138).

„Ma ronisin kõrgemale, et minna ja võidelda heleda-tumeda kättemaksuingliga. Kivist teed mööda edasi rühikdes oli mul õudne tunne, nagu oleks mu mõõdapääsmatu hukk juba otsutatud asi. /---/ ... ja vaatas alla minu poole kogu oma õudses jõus ja ilus.“ (Lk.: 139).

„Ma loen päevi selle järgi, kuidas sinised kristallseinad heledamaks ja tumedamaks muutuvad. /---/ Olen läbi käinud kõik selle suure koopa käigud ja kambrid, kuid pole leidnud ühtegi väljapääsu. /---/ Minu võlukunstist pole kasu, sest sellegi toime on piiratud... /---/ Mulle hakkab tunduma, et isegi ajutine hullumeelsus oleks teretulnud pääsemiseks, kuid minu mõistus keeldub sellele alla andmast, sest on liiga palju mõistatusi, mis mulle muret teevad... /---/ Ma käin oma vangla piirid veel kord läbi. Kusagil selles mind ümbritsevas jäiselt sinises loogikas peab olema lünk, mille pihta ma heidan oma mõistuse, karjed ja kibeda naeru. /---/ Ma olen vang. /---/ -- ning minu unistus valgusest on pööratud minu enese vastu. Hulgun oma vanglas, nagu iseenese vaim. Ma ei saa lasta sel niiviisi lõppeda. Ehk on järgmises tunnelis, või siis ülejärgmises...///

_____________________________

Roger Zelazny: „Blood of Amber“. („Amberi veri“. „Amberi kroonikate seitsmes raamat.“) Copyright: 1986 by Amber Corporation. Tõlkinud: Juhan Habicht, 2010. Lk.: 3 - 191. Sari: „Sündmuste horisont 16“. Kirjastus: „Fantaasia“.)

„Jah, ma olen võlur. Minu nimi on Merlin... /---/ andekas, võluv, teravmeelne, sportlik... /---/ Või lugege täpsema kirjelduse saamiseks parem Castiglionet või lord Byronit, sest lisaks muule olen ma ka tagasihoidlik, endassesulgunud ja sõnakehv.“ (Lk.: 3).

„... alguses oli see lihtsalt arvuti, mis nõuaks töötamiseks teistsuguseid füüsikaseadusi kui need, mida mulle koolis õpetati. Selles on ka midagi sellist, mida võib nimetada maagiaks.“ (Lk.: 6).

„Või õige laulaks nüüd vahepeal natuke?“ (Lk.: 7).

„Uus lõks oli väga algeline – otsekohane ja peaaegu vältimatu. Kui ma olin selle kord üles seadnud, ei jäänud mul üle muud kui vaid oodata. Oodata ja meenutada. Ja plaane teha. Mul oli vaja teisi hoiatada.“ (Lk.: 10).

„... oleksin muutnud oma unetsüklit ning olnud ärkvel ja valvas. Kuigi ma olin oma lõksu tõhususes üsna kindel, on tõeliselt olulistes asjades tähtis iga tühiseimgi eelis. /---/ ... ja üldse otsisin une kaugenevast rannast oma kadunud valvsust.“ (Lk.: 11).

„Püüaks vahelduseks siis ettevaatlik olla. Sest keegi oli selles öös veel. /---/ Aga kui ma manan esile Logruse, siis annab see vaimne seisund mulle võime märgata ka teisi ümbruskonnas toimuvaid metafüüsilisi ilminguid. /---/ Need triivisid läbi öö minu poole, mina aga jälgisin võlutult, teades juba, mida teha, kui saabub õige hetk.“ (Lk.: 12).

„... tugevat maagilist objekti. /---/ Olin äsja saatnud Logruse jõu kaardi vastu. Nüüd ma pidin temani jõudma, olgu või selleks, et teada saada, kes ta oli. /---/ Hetke pärast oleks ta kadunud, jättes mu ilma võimalsusest hankida vastuseid, millest võis sõltuda mu elu.“ (Lk.: 13).

„Elu on täis uksi, mis ei avane, kui neile viisakalt koputada, ja umbes sama sageli tuleb ette uksi, mis avanevad kõige ebasobivamatel hetkedel.“ (Lk.: 22).

„Vastust ei tulnud. Niiviisi vastuvõtlikuna oodates hakkas mul külm.Midagi päris sellist polnud ma kunagi kogenud. Mul oli sügav kahtlus, et tarvitseb mul kas või sammuke edasi astuda, ja mind transporditakse kuhugi. Oli see väljakutse? Või lõks? /---/ Logruse tappev välk. Külalislahkus on tore asi, aga vahel peab sellega kaasnema teatud ettevaatus. /---/ Sest sa ei ole loll. Ent ma tunnustan su julgust pöörduda tundmatu poole nii, nagu sa seda teed. Sa ei tea, mis on sinu ees, ometi ootad sa seda. Isegi kutsud seda.“ (Lk.: 23).

„Ma armastan oma tööd. Ma olen selle jaoks loodud. Kuidas sa siis sfinksi vabalt läbi lasid? Maagilised olendid ei tule arvesse.“ (Lk.: 34).

„Mõned järgmised tunnid kulutasin ma ümbrusega tutvumiseks. Ronisin mägedes ringi. Laskusin suitsevale, värisevale maale. Käisin mere ääres. Kõndisin natuke normaalsena tunduval maastikul ja ületasin jupikese liustikust.“ (Lk.: 47).

„See värk aga järgnes mulle, nagu juhiks selle liikumist mingi teadvus. Ja see, kuidas keeris ebaühtlase pinna kohal edasi nihkudes koos püsis, vihjas kunstlikule päritolule, mis siinses ümbruses pidi tõenäoliselt tähendama maagiat. Selleks, et teha kindlaks, milline maagiline kaitse on olukorra jaoks sobiv, kulub aega, ning veel rohkem aega võtab selle käikulaskmine.“ (Lk.: 48).

„Lahing ei kuulu alati tugevatele ja võitma kipuvad meeldivad tüübid, sest just nemad kirjutavad pärast mälestusi.“ (Lk.: 49).

„Kunstniku portree, vastandlikud eesmärgid, langev temperatuur... Päikeseline pärastlõuna, kõnnime kerge eine järel läbi väikese pargi, jutuhakatusele järgnevad pikad vaikusehetked ja ühesilbilised vastused näitavad, et pingul sideliini teises otsas pole kõik päris korras. Siis istume pargipingil, meie ees on lillepeenar, hinged jõuavad järele kehadele, sõnad mõtetele... /---/ See oli... umbes nagu unenägu.“ (Lk.: 50).

„Ainus seletus oleks üleloomulik või ebaloomulik – või kuidas sa seda nimetaksid. Mis toimus? Sa tead, et sa oled mulle vastuse võlgu. Mis juhtus? Kus sa käisid? /---/ rääkimine võinuks häirida tema reaalsusetaju või selle hoopiski lõhkuda. Mu probleemi tuumaks oli see, et kui ma talle üldse midagi räägin, peaksin ütlema ka, kust ma seda tean, mis tähendaks, et peaksin seletama, kes ma olen, kust ma pärit olen ja mis ma olen – mina aga kartsin neid teadmisi anda. /---/ ... ja kui me olime nagunii lahku minemas, siis ma eelistasin, et ta lahkub nende teadmisteta. /---/ Me ei kasutanud kunagi sõna “armastus“, kuigi see võis vahel talle pähe tulla, just nagu see käis läbi minugi mõtetest. /---/ Sul on mingid võimed, mida sa ei taha jagada. Sa võid ka nii öelda.“ (Lk.: 51).

„See on ilmselt väga üksildane maailm, kus sa elad, mustkunstnik, kui sissekäik sinna on keelatud isegi neile, kes sind armastavad. /---/ Su vaikus oli minu jaoks piisavalt kõnekas. Kui sulle on tuttav ka tee põrgusse, siis võiksid sinnapoole astuda.“ (Lk.: 52).

„Otsustasin, et tundmatuid on liiga palju. Vastuse leidmiseks vajasin ma täiendavaid teadmisi, paljas loogika ei viinud kuhugi.“ (Lk.: 55).

„...märkasid seda etendust ja ma naeratasin neile vastu. Nad pidasid kiiruga nõu ja nüüd nad enam ei naernud. /---/ See oli kena trikk... /---/ Loogiline. Enamus häid asju on keerulised, muidu teeks igaüks järele.“ (Lk.: 59).

„Olukord näis nõudvat maagilist rünnakut. Aga kui vastav loits pole juba enne valmis pandud – ja mina olin siin hooletu olnud --, siis tavaliselt ei jää kriitilises olukorras enam loitsude jaoks mahti. Ma peatusin. Ma hingasin korrapäraselt. Ma kuulasin...“ (Lk.: 62).

„Vahel jäävad sellised olukorrad mulle videolindina mällu: ei ainsatki mõtet, ainult hulk aistinguid, aeg on seisma jäänud, kuid kõike saab korduvalt ja üksikasjaliselt üle vaadata, kui mu teadvus seda soovib.“ (Lk.: 64).

„Sa teadsid, et midagi sellist on juhtumas? Ma aimasin võimalust. Kui ma oleksin kõike teadnud, siis ma loomulikult oleksin selle ära hoidnud.“ (Lk.: 69).

„Aga kas ma tahtsin, et ta hakkaks jändama kogu keerulise sündmustevõrguga, mis mind ümbritses? Kahtlen selles...“ (Lk.: 70).

„Ning sel jõudehetkel ärkas mu võluritaju. Mul oli tunne, et minu lähedal toimib maagia. Mitte mõni lihtne loits või mingi väikese võlueseme aura, mida ta kanda võis, vaid midagi väga peent ja peaaegu tajumatut. /---/ Olin saanud hakkama väärsammuga. Üliselt peetakse sobimatuks kolleegi võlukunstis niiviisi torkida. Vabandust, ütlesin. Ma ei teadnud, et sa valdad Kunsti. Ei valda // aga ma olen selle kasutamise suhtes tundlik. Sel juhul oleksid sa tõenäolislt ka ise edukas seda kasutama. Mind huvitavad muud asjad.“ (Lk.: 76).

„... ja samal ajal oli mul veider tunne, et sõltumata sellest, kuhupoole ta vaatab, jälgib ta mind kogu aeg. Taipasin ka, et see tunne oli minuga juba tükk aega – just nagu meri. /---/ Oli selge ja karge sügispäev, milliseid jääb talve lähenedes üha vähemaks ja seda kenamad nad seetõttu tunduvad.“ (Lk.: 77).

„... käitumises ilmnema loogika. /---/ Ma kardan, et pean mängima seda mängu sinu reeglite kohaselt ehk siis vahetama teadmisi kild killu vastu.“ (Lk.: 80).

„..., -- sul võib õigus olla. Sellega on nagu paljude muude asjadega elus: niivõrd ebameeldiv läbi teha, et sellest võib kasu olla küll.“ (Lk.: 83).

„Vaidlen oma kujuteldava kaaslasega. /---/ Kuskohast leida tarkust ja kustkohast avaneks mõistmine? Kui ma seda teaksin, siis ma kõnniksin kohale ja seisaksingi seal.“ (Lk.: 90).

„Pärastlõuna meie ümber oli kuldne, oranž, kollane ja punane, tuulehood näpistasid jahedalt ja tõid kaasa sügise niisket hõngu. Taevas oli väga sinine...“ (Lk.: 94).

„Keskendusin sellele, häälestasin teadvuse kontaktile, sirutasin välja, kutsusin, loitsisin.“ (Lk.: 98).

„Kaks sajandit on siiski nii pikk aeg, et viha kipub selle jooksul mõnevõrra lahtuma.“ (Lk.: 103).

„Kõigest hoolimata -- /---/ -- sain end öösel päris korralikult välja magada. /---/ Ärkasin sellest, et taevas läks heledamaks ja linnud hakkasid vaidlema.“ (Lk.: 109).

„Noh, see paik on jõukeskus. See, kuidas neli maailma seal kokku saavad, vallandab tohutu hulga vaba energiat, ning oskaja saab seda rakendada.“ (Lk.: 111).

„Ta riskis, aga see oli kaalutletud risk... /---/ Aga mõnikord on otsused väga hoolega kaalutud asjad.“ (Lk.: 118).

„Mulle ei meeldi, kui mind püütakse kavaluse või jõuga midagi tegema sundida. Ma käitun siis vaistlikult soovitule vastupidiselt, mis võib muidugi tunduda niisama sunnituna.“ (Lk.: 120).

„Ma ei tahtnud, et ta näeks, kuidas ma midagi teen, ja taipaks, mida ma suudan või mida mitte. Mulle ei meeldi ka see, kui teised minust liiga palju teada saavad...“ (Lk.: 123).

„Tahtsin olla juba teel, kusagil kaugel ja üksi. Ma hindan üksindust eelkõige seepärast, et siis tundub mõtlemine mul kõige paremini õnnestuvat, mõelda oli mul aga parajasti vaja päris mitmele asjale.“ (Lk.: 131).

„Arendasin seda mõtet nii kaugele kui sain, jätsin siis kõrvale ja pöördusin tagasi esialgse mõttekäigu juurde. /---/ Mis olnuks küll liialdus. Milleks kulutada minu peale nii palju elavjõudu?“ (Lk.: 133).

„Ta ei kartnud võõras kehas suremist. /---/ Kas ta sai mingil moel mu äratada...“ (Lk.: 135).

„... mõtiskledes sellise olevuse olemuse üle, kes on võimeline ühest inimesest teise liikuma ja kontrolli täielikult enda kätte võtma. /---/ Jõududele mõeldes hakkasin tööle nende aspektide tonaalsete vibratsioonidega. Toore jõu kasutamine on küll efektne, kuid pillav ja kasutajale väga kurnav, rääkimata siis sellest, et esteetiliselt on see barbaarne. Parem olla varakult valmis.“ (Lk.: 137).

„Meil on olnud tavaks hoida jõududel silma peal, püüda neid mõista ja oma tahtele allutada. Sest ühel päeval võib jõust saada oht.“ (Lk.: 145).

„Mulle tundus, et kuna nagunii kaon varsti ta elust, tahab ta ehk selle senise peatüki lõpetada enam-vähem sõbralikus toonis, nii et kumbki miest võib oma teed minna suhteliselt meeldivate mälestustega. Poolest saadik oli mul isegi õigus.“ (Lk.: 146).

„Nii et ma otsustasin oma saavutust pigem vähendada. /---/ Ära vaata tagasi, // Ära peatu mõtlemiseks. Mine edasi, mis ka ei juhtuks.“ (Lk.: 147).

„Võim paneb midagi toimuma. Kui sa peaksid kunagi valima, siis võta parem võim. /---/ Ma ei usu, et võim peaks olema eesmärk omaette // Võim saadakse konkrteetse eesmärgi nimel tegutsemiseks. /---/ Miks võim võimu pärast siis ei sobi? // Mulle tunduks see küll päris lõbus.“ (Lk.: 149).

„Ma ei tea seda täpselt, sest mina pole Mustrit läbinud. Ma kahtlen, kas hing taluks pinget, mida mõlema märgi tundmine tekitaks. Aga sa pead teadma, et on olemas teinegi, sinu omale vastandlik jõud.“ (Lk.: 154).

„... milles ma paradoksaalsel kombel nägin tegutsevat eimidagit. /---/ Ma oleksin võinud selle lihtsalt valla päästa // ning lasta sel ohjeldamatult minema tormata. Aga ma oleksin võinud ka enne suuna määrata ja siis lahti lasta. /---/ Nii on võimalik tekitada suurt hävingut. Ja kui me oleksime oma jõud ühendanud? /---/ ... ja veidrad hääled jätkusid ning mu nägemisulatust piiras tume sein, mis näis igast küljest meie poole nihkuvat.“ (Lk.: 155).

„Nagu sa teoreetiliselt juba teadsid, on su loitsude taga just see ülim jõud. Kaos ise. Vahetult sellega töötada on ohtlik. Aga nagu sa nägid, on see võimalik. Nüüd, kui sa seda tead, on su õpingud lõpetatud. /---/ Jõud oma paljudes vormides, variatsioonides, mõõtmetes ja stiilides võlub mind seniajani. Jõud on nii kaua olnud mu elu oluliseks osaks, et ma tunnen end seda kasutades koduselt, kuid ma kahtlen, kas ma hakkan selle toimimisest kunagi täielikult aru saama.“ (Lk.: 156).

„Võib-olla tahad sa minuga nüüd kättemaksu filosoofilisi aspekte arutada?“ (Lk.: 157).

„... mis oleks meenutanud vajadust säilitada kõrgendatud valvsust – ent sellises seisundis olin ma juba mõnda aega niigi.“ (Lk.: 161).

„Maailm tundus väga vaikse paigana. Püüdsin sama saavutada ka oma mõtetes. Päeva jooksul tuli mul palju ära teha, aga üks asi korraga ja iga järgmine sõltus eelmise õnnestumisest, seepärast tahtsingi, et hingeseisund oleks algusest peale õige.“ (Lk.: 166).

„Amberi suur Muster, Korrapära sümbol. Mille jõud vastas Kodade suurele Logrusele, Kaose sümbolile. Pinge nende kahe vahel näis loovat kõik muu olulise.“ (Lk.: 171).

„Järsku kaovad teadvusest kõik eksitavad mõtted. Aeg läheb ära ja jätab mind üksi. On ainult minveikuta ja nimeta asi, milleks ma olen muutunud, kogu oma olemusega pürgimas võitlusse seniste päevade inertsiga... /---/ ...-- ainult et kui massid ja jõud välja taandada, jääb järele tahe, ehe ja nii puhas, et edasiminek näib ületavat füüsilise pingutuse piirid.“ (Lk.: 174).

„Siinne jõud oli sünteetiline, mitte analüütiline... Universum tundus kuidagi pöörlevat. Iga sammuga ma nagu hajusin ja tekkisin siis tagasi, lagunesin ja sain jälle kokku pandud, olin laiali pillatud ja üles korjatud, surnud ja taaselustatud...“ (Lk.: 175).

„Ent ma olin seda eeldanud ja vastavaid ettevalmistusi teinud. Lihtsalt enne pidi siiski igaks juhuks proovima. Ma ei raiska oma loitsusi kergekäeliselt.“ (Lk.: 180).

„ -- mitte eriti elgentne, ja loits ise oli smauti kohmakas, aga jõudu oli sellesse kätketud tohutult. /---/ Kogu saalis oli tunda jõu lähedust. Ja see, kes suutis siinseid jõudusi valitseda, oli kahtlemata raske vastane. Hea vedamise korral ei pruukinud ma küll teada saada, kui raske just.“ (Lk.: 181).

„Ma olin mitu korda üsna napilt pääsenud, kuid ma polnud veel kõiki oma võimalusi ära kasutanud. Seni olin vaid kaitsnud, kuid ma olin päris uhke loitsu üle, mis mul veel tagavaraks oli jäänud.“ (Lk.: 184).

„... heitsin pikali ja sulgesin silmad. Sild üle vaevavete. Päevi hapraid klaastaevalisi. Kuhu küll kõik lilled jäid? Või midagi sellist.“ (Lk.: 185).

„Järsku tundus õhk kuidagi ebaloomulikult selge ja kõik asjad näisid tavatult kirkad. /---/ Ma olin kindel, et sellist jõudu tal ei ole.Või isegi kui oleks, ei söandaks ta seda kasutada --“ (Lk.: 187).

„See oli hullumeelne jõud, millele ma ei suutnud vastu panna, ja ühteaegu näis kogu universum väänduvat. Tähtkujud pudenesid mu silme ees laiali...“ (Lk.: 190).

_____________________________

Roger Zelazny: „Sign of Chaos“. („Kaose märk“. „Amberi kroonikate kaheksas raamat.“) Copyright: 1986 by Amber Corporation. Tõlkinud: Juhan Habicht, 2010. Lk.: 3 - 191. Sari: „Sündmuste horisont 23“. Kirjastus: „Fantaasia“.)

„See paik jamas kuidagi mu peaga ja tundus võimatuna toimuvast protsessist aru saada, kuni ma ise olin osa sellest. Pidin pääsema eemale, et selgelt mõelda, aru saada, mis värk käib.“ (Lk.: 4).

„... olen võlur, pealegi sellisest sordist, mida neis piirkondades, kus ma viimasel ajal olen viibinud, kohtab üsna harva. /---/ ... me viibime loitsu sisemuses. Selline asukoht oleks üks neist väga vähestest, kus mu tajud ja treening ei annaks mulle selget pilti mind tabanud kimbatuse olemusest. Seda seetõttu, et mu võimed oleksid samast ilmingust haaratud, selle jõudude mõjuväljas – vähemalt juhul, kui sellel on vähimalgi määral eneseteadvust.“ (Lk.: 7).

„Põhi oli alt ära läinud. No tore. Just seda ma olingi lootnud ja poolenisti eeldanudki.“ (Lk.: 11).

„Samas tähendasid võlurivõimed aga seda, et ta võis olla ohtlik ja ettearvamatu – igatahes polnud ma millegi sellisega varem kokku puutunud. Nii polnud mul kuigi selget pilti, mida nüüd peale hakata./---/ Liiatigi polnud mul endal mingit paremat teooriat.“ (Lk.: 13).

„Mu mõte pole praegu kuigi selge. Oletasin, et see võis tõsi olla... /---/ Enne, kui me saime arutada mõlema jaoks olulisi probleeme, pidi ta pea selginema ja kinnismõte lahtuma.“ (Lk.: 22).

„Kui pole orientiire, mille suhtes liikuda, siis pole kasu ka tausta muutmise võimest. Aga teisest küljest ei tahtnudki ma esialgu muud, kui omaette olla ja mõelda, kui mu pea nüüd jälle selge oli. Kui mina ei näinud udus kedagi, siis ei näinud keegi ka mind.“ (Lk.: 23).

„Ei läinud enam kaua, kui tuul puhus udu minema ja ma nägin, et kõnnin kõrgel kaljustes mägedes; taevas oli tähevalgusest piisavalt hele, et raamatut lugeda. Läksin tumedat rada mööda maailma ääre poole... /---/ Seega võisin ma olla kindel, et kõik vajalikud ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud. Seisin maailma serval ja vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. /---/ Igasugused atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise maailma.“ (Lk.: 24).

„Siis pääes järsku põrgu lahti – kuid ma saan toimuvast enam-vähem aru ja suur osa sellest näib kontrolli all olevat. See osa on keeruline ja ei vääri sinu tähelepanu.“ (Lk.: 25).

„Ta õpetas mulle aastate jooksul palju kasulikku ja me veetsime sageli koos mõnusasti aega. /---/ ... ning mõne minuti pärast suutsin juba alustada kokkuvõtet sündmustest, mis olid toonud mu paika täis tähesära ja vaikust.“ (Lk.: 26).

„Mis ma sinuga küll peale hakkan, Merlin? Sa riskid olukordades, kus sa isegi ei tea, et riskid. /---/ Aga mul on sulle ettepanek, mis on oma lihtsuses lausa elegantne. Mul on uus maakodu, üsna eraldatud, kuid kõigi mugavustega. Miks ei võiks sa koos minuga Kodadesse naasta, selle asemel et põrgata ühelt ohult teisele? Püsi mõned aastad varjus, naudi elumõnusid, loe häid raamatuid. Ma hoolitsen selle eest, et sa oleks hästi kaitstud. Las segadused saavad mööda, siis aga jätkad oma tegemisi juba rahulikumas kliimas.“ (Lk.: 27).

„Vabadus, pakkusin, Võim // Ja võimalus ise kaasa mängida. Sa ei olegi ehk päris lootusetu, ütles ta. Kas sa arendaksid seda mõtet veel veidi kaugemale? /---/ See on üks neist põhjustest, miks ma soovitan sul lihtsalt kõrvale astuda ja lasta oludel maha jahtuda. Liiga ärev aeg.“ (Lk.: 29).

„Kui teil oleks võimalik valida kahe võime, vale märkamise ja tõe avastamise vahel, siis kumma te võtaksite? Kunagi ma uskusin, et need on erinevad sõnastused sama asja kohta, aga nüüd ma enam nii ei arva. /---/ Teisalt aga on mulle alati tundunud, et tõe otsimises on midagi õilsat, erilist ja auväärset.“ (Lk.: 34).

„See on koht, kus peituvad saladused ja kus saaks õppida kõige sügavamat maagiat. /---/ Eks me õpikisme muidugi kõike, mis võimalik. Igasugune jõud on ohtlik, kuni selle olemust ei mõisteta.“ (Lk.: 36).

„Järsku sähvatas meie vahel Logruse märk. Ilmselt nägi või tundis seda kuidagi ka tema, sest ta tõmbus tagasi samal hetkel kui mina. /---/ Ilmselt ta teadis, mida tegi. Ja ma oli kindel, et nagunii ei teeks ta hetkel minust välja. /---/ ... tajusin tumedat, hirmsat jõudu, mille olemasolu oli // mulle oma viimases õppetunnis teatavaks teinud.“ (Lk.: 37).

„Siis aga ületati mingi piir ja tekkis korrektsioon. Keegi mängib seal ürgjõudude endiga. Kes või mis ja miks, seda ma ei oska öleda.“ (Lk.: 38).

„Kuidas ta need võimed sai? Siis, kui mina teda tundsin, polnud neist küll veel märkigi. -- On mitu teed, mida mööda võlurid võivad oma oskusteni jõuda, seletasin. -- Aga seda tead sa ise ka.“ (Lk.: 54).

„See on nagu meri või öine taevas. Suur ja võimas ja kaunis ja olemas. See on loodusjõud ja sa püüad seda ära kasutada, kui suudad.“ (Lk.: 61).

„See valgus oleks nagu unenäos. Aga väga uhke.“ (Lk.: 74).

„Aga siiski ta liikus. Ta oli aru saanud, mida peab tegema, ja näis, et tal on ka piisavalt tahtmist. Mulle tundus, et tegelikult ta minu abi enam ei vajanud.“ (Lk.: 76).

„Suurest kurvist välja tulles oli ta nagu elus leek. Ta liikumine oli väga aeglane, aga sellesse oli tekkinud järeleandmatus. Teadsin, et saagu lõpuks, mis saab, aga ta muutub, ongi juba muutunud, Muster kirjutab end temasse ja see sissekanne läheneb lõpule.“ (Lk.: 77).

„Seal on hulk peensusi, mille olemasolust ta on alles teadma saamas ja nüüd ta katsetab neid. // ...--, teeb see tema tugevuse vastupidavuse ja maagiliste võimetega imet. Mõningate eelteadmiste korral on seda lihtne õppida. Ma olen selle ise läbi teinud.“ (Lk.: 87).

„Oma loogika selles ju oli, aga paraku kuulasid inimesed haruharva mõistuse häält – eriti just siis, kui seda oleks kõige rohkem vaja olnud.“ (Lk.: 90).

„... oli temasse talletunud mite sajandi jagu Maa ajalugu. Ning see oli teinud ta iseloomu keeruliseks, ettearvamatuks.“ (Lk.: 98).

„...See oli... põnev lugemine. Sa oled siin üks vähestest minuealistest ja sa oled elanud huvitavat elu. /---/ ... ma vist armusin natuke ära. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga see on tõsi. /---/ Üks neist annaks mulle vahendid sinu aitamiseks. /---/ -- väljamõeldisena tähendanuks see aga kiiret ja nutikat mõtlemist, mis pidi tabama minu imelist nõrka kohta, minu eneseuhkust.“ (Lk.: 108).

„Las Benedict toob ta siia. Mul on lotse, mis peaksid ta avama. /---/ Keskendusin, otsides seda erilist valvsuse ja kutsumise tunnet. Pilt muutus, elustus...“ (Lk.: 112).

„... targast ämblikust, kes kaitseb muinasjutumaailma varandusi valgusemaailma eest.“ (Lk.: 114).

„Ja tema kindlasti teadis, et mina teadsin. Ning me mõlemad teadsime, et ta usaldas mind, see ühtaegu rõõmustas mind, kuid tegi ka minu elu raskemaks. /---/ Ta meeldib mulle, aga mul on tunne, et ta teab rohkem, kui välja ütleb.“ (Lk.: 116).

„Kas sul on selles plaanis mingi eriline roll? Ma olen vaatleja // kui ma juhtun midagi tegema, siis ainult oludest tingituna.“ (Lk.: 121).

„-- ma arvan, et protsess, mille ta oma võimete saamiseks läbi tegi, võis ta mõneti tasakaalust välja ajada. /---/ Üksikasjad pole nii olulised kui lõpptulemus. /---/ Ega me eriti hästi läbi ei saanud. Nii et me enamasti püüdsime teineteisele mitte ette jääda. Aga igatahes oli ta terane. Andekas ka. Kunstikalduvustega.“ (Lk.: 127).

„Ning sa poleks pidanud seal lõpuks oma võimeid näitama. /---/ Temasugune mees elab riskides. Ta arvutab tõenäosuse ja siis tegutseb. Ükskõik, mida ta ka sinust arvab, ei muuda ta praeguses faasis sinu pärast oma plaane.“ (Lk.: 135).

„Mulle meenus ähmaselt, nagu oleksid nad väga tugevad ja et neid on väga raske oma tahtele allutada. /---/ Ma võin saada sulle su vastused. Ütle mulle oma küsimused.“ (Lk.: 147).

„Mulle meeldiks, kui kogu see tigedus oleks minu poolel. Ja mulle on jäänud mulje, et ta on osav nõid.“ (Lk.: 152).

„Mind üllatati ja ma ei aktiviseerunud õigeaegselt oma kaistet. Ainult selles asi oligi. Enam seda ei juhtu.“ (Lk.: 156).)

„Ka korraliku väljaõppeta või äärmiselt laisk isik võinuks piisava harjutamise järel hakata ürgjõudusi suunama, kasutades šamanismile sarnanevat meetodit, vastupidiselt elegantsele kõrgemale võlukunstile, mille tasakaalustatud võrrandid võimaldasid vähimate pingutustega saavutada maksimaalse tulemuse.“ (Lk.: 170-171).

„... nimetaskin seda enesekindluseks. // ...oli jõud. Minul oli plaan ja ja vahendid selle teostamiseks.“ (Lk.: 173).

________________________________

Roger Zelazny: „Kinght of Shadows“. („Varjude rüütel.“ „Amberi kroonikate üheksas raamat.“) Copyright: 1989 by Amber Corporation. Tõlkinud: Juhan Habicht, 2011. Lk.: 3 – 178. Sari: „Sündmuste horisont 28.“ Kirjastus: „Fantaasia.“)

„Sa alahindad jõude, mida nad on enda kaitsmiseks rakendanud... // Ja tead, ühel võluril pole üldse lihtne teisele ainult võlukunsti kasutades osta peale teha. Siiski, mis puutub maiste nähtuste inertsi, siis sul on õigus.“ (Lk.: 4).

„Ma pole kunagi aru saanud, mida naised temas leiavad, aga tunduvad leidvat küll. Ma isegi kontrollisin kord, kas ta kannab endas mingit sellekohast loitsu, aga ei avastanud midagi. Ilmselt peab see olema mingit hoopis teist laadi maagia.“ (Lk.: 7).

„... et tal on hea maitse. Anne puudub, aga hea asja ta tunneb ära.“ (Lk.: 13).

„Olin otsinud temas nõida, mitte lihtsalt potensiaalset nõida. /---/ Sest ma polnud mitte ainult rumalal kombel armastanud, vaid ka priske surmatung oli mul irvitades kannul käinud ja iga kell võisin ma sellega viimset koostööd teha?“ (Lk.: 17).

„Sa oled kõrgema taseme pühendatu, nii et sel pole tähtsust. Pealegi ei saa sa sinna midagi parata. Ja lõpuks on sul vaja seda teada, et osata loo ülejäänud osa õiglaselt hinnata. /---/ Jätab selle siiski mõnevõrra erandlikuks. Ning neist suudavad ainult üksikud piisavalt manamist õppida, et salakunstidega midagi peale hakata.“ (Lk.: 21).

„Et siis saatan nimega Loogika /---/ Ent välja kutsud sa ta vaistust lähtudes, nii et kokku on tegemist kunstiga.“ (Lk.: 23).

„Ta mängis sinuga. Tahtis äratada sinu uudishimu. Tahtis, et sa teda otsiksid ja ta leiaksid, küllap oleks ta tahtnud ka sinuga jõudu proovida. Ta tahtis sulle näidata, et oli väärt kõiki neid asju, mida sa talle keelasid, kui sa keeldusid teda usaldamast.“ (Lk.: 25).

„Mulle on alati meeldinud muinasjutud, milles kellegi positsioon maailmas mingi ilmutuse tõttu paraneb.“ (Lk.: 29).

„Ma läksin ära. Uni on vist ainus elu suurtest naudingutest, mis ei pea juba oma olemuse poolest lühikeseks jääma. See täitis mu ja ma triivisin. Kui kaugele või kui kauaks, seda ei oska ma öelda.“ (Lk.: 36).

„Iga mehe jaoks tuleb kord aeg, mil ta peab poole valima... // ... ja see aeg on käes. Kummal poolel sa oled?“ (Lk.: 38).

„oli tunnistanud, et see oli tugev. Mul puudus ettekujutus, mida see jõud tegelikult esindas. Ja mul polnud mingit soovi seda usaldada.“ (Lk.: 41).

„Nagu suurem osa moraalsetest paradoksidest, asetab ka see sind olukorda, milles pole võimalik end kaitsta. Ja minu tavalise lahenduse jaoks oli juba hilja. Ma ei saanud mängust välja astuda.“ (Lk.: 43).

„Sellisel tasemel intellekti on raske klassifitseerida... // ... ja ma oletan, et enamasti pole tal midagi öelda. Tema energia on enamasti rakendatud teistes valdkondades.“ (Lk.: 48).

„Asjad on pisut selgemad, kuid mitte veel piisavalt, et tegutsema hakata.“ (Lk.: 54).

„Kui kaugele su mälu ulatub? Umbes sinnani, kui ma olin väike laps. Mis siis? Ma mäletan ennast sellest ajast, kui ma esimest korda Logruse läbisin. Aga kõik, mis juhtus sellest ajast kuni praeguseni oli kuidagi unenäoline. Ma lihtsalt reageerisin toimuvale.“ (Lk.: 57).

„Neutraalne pind. Iidne pinge nende vahel on vaevumärgataval kombel nihkumas. Eeldatakse, et sina muudad mingil moel jõudude vahekorda, kallutades seda ühele või teisele poole.“ (Lk.: 67).

„Mida me sellest järeldame? Mis iganes seda teeb, läheb osavamaks või tugevamaks. Või mõlemat korraga.“ (Lk.: 73).

„Pöördusin kõrvale. Kõndisin minema. Vaikselt, hästi vaikselt kostis läbi öö ja udu klaver, mis mängis meloodiat ajast enne minu sündi.“ (Lk.: 77).

„Tead, me võime kõiges selles eksida. Lihtsalt kobame pimeduses. Just nimelt, mulle tundub, et mind visati pimedusse. Ja seepärast keeldun ma mängimast kellegi teise reeglite järgi.“ (Lk.: 79).

„Võib-olla ma kunagi õpin eduseisus suud kinni hoidma või loobuma. Sama asi, tegelikult.“ (Lk.: 86).

„Nad tulevad ja lähevad, mulle näib, et juhuslikult, ja ma ei kujuta ette, mis mõte neil võiks olla.“ (Lk.: 88).

„Ta mängis alati ausat mängu , sest ta oli nii neetult osav, et nagunii ei kaotanud ta kunagi. Niiviisi võis ta täiendavat mainet koguda.“ (Lk.: 90).

„...teab asju, mida mina ei tea, ja evib võimeid, mida minul ei ole. /---/ ... ja mina ei usaldaks teda. Loogika ei lubaks.“ (Lk.: 94).

„See on nii esoteeriline värk, et ma ei söanda sel teemal isegi spekuleerida.“ (Lk.: 95).

„Meie vastas oli must sein. Tähendab, isegi mitte pimedus, vaid absoluutne tühjus, mille eest me kohe taganesime.“ (Lk.: 96).

„-- panna sind mõistma, et sa peaksid jälgima, mis su ette ilmub, sest tõenäoliselt näidatakse sulle midagi olulist, kui sa kord oled hakanud märkama.“ (Lk.: 97).

„... ihad ja mälestused. Jälgisin oma hingamist ja tegin näo, nagu oleksin kõigest pealtvaataja. Leegid tantsisid mu õlgade ümber... /---/ ... ning see põles nüüd nagu külmunud ilutulestik mustas ja tähitus taevas.“ (Lk.: 113).

„Tundsin, kuidas ma muutusin eheda tahtejõu väljenduseks, sest kogu mu olemus keskendus ainsale eesmärgile. /---/ Siis jõudis kätte koht, kus liikumine oli isegi vähemtähtis kui pingutus. Tähtis oli mitte tulemus, vaid püüe seda saavutada.“ (Lk.: 114).

„... võttis endale sootu kontuuri ja tohutu ebainimliku ilu. Pidin silmad selle eest kinni katma.“ (Lk.: 120).

„Olin tõenäoliselt maganud // sügavat, segamatut, ühesõnaga parimat und.“ (Lk.: 124).

„Mu hingele kirjutati sõnumit. Ainult ma ei suutnud selle esimest sõna välja hääldada... /---/ Schopenhauer, veel viimane tahte heitlus. Üks ajastu tuli ja läks, teine tema kannul, ning siis järsku oli tee avatud.“ (Lk.: 126).

„Võime loogiliselt arutleda on suur asi. Seda kasutades võid panna end tundma vooruslikuna...“ (Lk.: 132).

„Suurim takistus, miks nad teineteisest aru ei saa, on see, kuidas nad teineteise tegevust tõlgendavad. See, ja tõsiasi, et alati saab minna veel sammu võrra tagasi...“ (Lk.: 142).

„Vastus? See pole siin kool. Ei ole vastuseid, mis läheksid korda kellelegi peale filosoofide – tähendab, vastuseid, mida saaks praktiliselt rakendada.“ (Lk.: 143).

„See oli pikk ja kena tumeroheline kuldilustistega mõõgatupp ning sellest välja ulatuv käepide näis olevat kullatud, mõõganupuks oli aga tohutu smaragd.“ (Lk.: 164).

„Ometi oli see olnud midagi, mida ma tahtsin teada, ja mul oli tunne, et olen nüüd millegi olulise teadmisele lähemal kui enne...“ (Lk.: 165).

„.. sest polnud vaja, et ta saaks teada mu võimalusest niiviisi kohale ilmuda. See oli vastavuses teooriaga, et mitte kellelegi ei tohi kunagi kõike lõpuni ära rääkida.“ (Lk.: 171).

„Mind üllatas tema võime end nii kiiresti kokku võtta ja sellisel tasemel vastata. See, et ma tõrjuda ei suutnud, mind nii väga ei üllatanud.“ (Lk.: 177).

_____________________________

Roger Zelazny: „Prince of Chaos“. („Kaose prints.“ „Amberi kroonikate kümnes raamat.“ Copyright: 1991 by Amber Corporation. Tõlkinud: Juhan Habicht, 2012. Lk.: 3 – 184. Sari: „Sündmuste horisont 32“. Kirjastus: „Fantaasia“).

„.. oli saanud tark ja vastutustundlik valitseja -- /---/ Lausa üllatav, mida aastad võivad teha – või siis ongi see asjade loomulik käik? /---/ Kui järele mõelda, olin ma täna teistsugune kui eile.“ (Lk.: 3).

„... kuid see ei aidanud mul mõista neid salapäraseid omadusi, mis kippusid olema iidsete tarkade meeste eripäraks. /---/ See on, nagu seisaksin ma mingis väravas. Jõud liiguvad minu ümber ja läbi minu.“ (Lk.: 4).

„Ma küll valitsen nende üle, kuid mul puudub täielik teadmine nende olemusest...“ (Lk.: 7).

„Ma ... mu mõistus oli hägune, mälu unenäoline. /---/ Petliku ilu ähmastav toime.“ (Lk.: 10).

„ -- sageli võid täiesti tahtmatult sattuda vaatama hoopis teise reaalsusesse. Ja vahel vaatab miski sealt teisest reaalsusest sind.“ (Lk.: 14).

„Sa käisid varjus korralikus ülikoolis // ja sa oled elanud Amberi õukonnas, mis peaks minu arvates olema väga hariv. Seega ma pakuksin, et mõtle natuke. Nii hästi ihutud mõistus peaks ju ometi...“ (Lk.: 16).

„Aga see oli huvitav mõte. Kui ta peaks tõesti sellega nägema, siis mida ta näeb? Ma söandan pakkuda, et igaviku selgeid ja jahedaid jooni. Läbi kõigi varjude.“ (Lk.: 18).

„Me siis oleme ettevaatlikud, jah?“ (Lk.: 20).

„Tema tegemised pole just eriti avalikud. Ta hoiab väga omaette. Aga minevikus pole teda kunagi seostatud mingi äärmusliku käitumisega. Ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on mulle alati jätnud lihtsama, ostekohesema mulje.“ (Lk.: 21).

„Nad olid omast kohast sarnased ja ma polnud veel kuulnud üldsõnalisuste vahetamist niisuguse täpsuse ja rõhuga -- /---/ Paneb lausa mõtlema, kuidas kõik tal nii hõlbsasti õnnestub.“ (Lk.: 24).

„Merlin, miks sul on nii raske tunnistada, et teised võivad vahel teada asju, mida sina ei tea? /---/ Siis pole midagi muutunud ja ei muutu kunagi.“ (Lk.: 26).

„Siis voogasid vesikasvud neist üle, just nagu mingi julm tõde teiselpool korda ja ilu, mis hakkas võtma lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid.“ (Lk.: 27).

„Ja oled sa osa sellest? Väga väike osa. Pole minu võimuses hetkel kuidagi kasulik olla. Mida ma peaksin tegema? Õpi tundma oma võimalusi ja vali neist parim.“ (Lk.: 33).

„... tuli minu vasakul randmel olnud hele käevõru lahti ja hõljus minu ette, kaotades oma punutud mustri ning muutudes puhtast valgusest ringiks.“ (Lk.: 36).

„See on etapp minu jätkuvast pürgimusest inimolemuse mõistmise poole. Ma sain aru, et oli aeg põhjalikumalt süveneda selle mõistusevastastesse osadesse.“ (Lk.: 37).

„Ma arvan, et Jõud on nüüdseks juba tükk agea pööraseid käike teinud... /---/ Et sind Kaose troonile panna, loomulikult... /---/ Vahel kuuled mingit absurdset kuulujuttu, ning sinnapaika kõik jääbki. Ent vahel kuuled midagi niisama uskumatut, kuid see tekitab mingi kaja. Tunde, nagu oleksid sa seda – või midagi sellele väga sarnast – kogu aeg teadnud, kuid pole lihtsalt vaevunud sellele mõtlema.“ (Lk.: 46).

„Igal juhul räägime kahest inimvõimeid ületavast teadvusest, kelle käsutuses on hiiglaslikud ressursid.“ (Lk.: 47).

„Isikute hoiakute kindlaks tegemiseks on ka peenemaid viise... // Ja kui ma õigesti mäletan, õpetati sulle neid nooruses.“ (Lk.: 52).

„Võib-olla on sul sellest kasu ja võib-olla ei ole. Teadmistega on kord juba nii. Pole kindel, kas läheb vaja või mitte.“ (Lk.: 58).

„Amberi Mustrile on see alla neelamiseks liiga tugev ja Logrus ei tea, kuidas seda hävitada. /---/ See oli nagu kummaline unenägu.“ (Lk.: 70).

„Ma tahtsin olla kusagil mujal. Tahtsin olla kaugel eemal. /---/ Läksin purpurseks tõmbuva taeva poole. Paistis, et ma ei jää hiljaks. /---/ Purpurses taevas põles langev täht...“ (Lk.: 73).

„Ma magasin. Ma magan, et paraneda. Ma magan, et unustada. Ma magan, et ennast uuendada.“ (Lk.: 74).

„Jah, ta on terane, salakaval ja ohtlik. /---/ Ta ei vastandu kunagi kellelegi, kui selleks pole tõsist põhjust.“ (Lk.: 82).

„Kuigi see näitab, et jumalad ei ole meist paremad... // ... näitab see vähemasti ka seda, et nad pole meist halvemad. Siit saabki alguse inimlik kõlblus. Mis on siiski parem kui üldse mitte midagi.“ (Lk.: 83).

„Olin läbikukkunud eksperiment. Keegi ei vajanud mind minu enda pärast, vaid kui midagi, mida võib vaja minna.“ (Lk.: 93).

„Ma mäletan, kord olin valmis filosoofiliselt võttes möönma, et ühe süütu ohverdamine üldise hüvangu nimel võib olla õigustatud. /---/ Mis kokkuvõttes tähendas, et filosoofia oli reaalsele maailmale järjekordselt alla jäänud.“ (Lk.: 98).

„Ehk olin ma liiga kaua elutsenud maagiasse lapsikult suhtujate seas. Olin võõrdunud mõtlemast, kuidas maagia vastu maagiat kasutada või mitmekordseid loitse kokku segada.“ (Lk.: 104).

„Kas sa arvad, et nad tõesti suudavad milleksi koostööd teha? Raske öelda. Sa mängid pöörast mängu. Ma loodan, et sa tead, mida teed.“ (Lk.: 114).

„... vähem traagilist tundlemist ja mõtisklemist. Nagu saatuse pilkena näis see olevat ideaalne mõõk kangelase jaoks.“ (Lk.: 119).

„Aga ei, ta oli tagasihoidlik ja hästikasvatatud sõjaneitsi – nagu ma hiljem teada sain, oli ta mõõgakäepidemel juba üle kolmekümne sälgu – ning üle selliste maitselagedate triviaalsuste mainimisest oma võimaliku tulevase läänisanda ees.“ (Lk.: 129).

„Las ma proovin, kas mul õnnestub end nähtamatuks teha. See lihtsustaks asja.“ (Lk.: 144).

„ -- või otsustamine, kas see või teine isik sobib konkreetse töö jaoks paremini. Mina ja mu vastane esindame kahte põhilist printsiipi, mille alusel universum on korraldatud.“ (Lk.: 153).

„Ma pole kindel, et mind huvitaks, mis on õige ja mis on vale. Need on väga vaieldavad suurused.“ (Lk.: 165).

„Iga juhul tuli aga teha mõned otsused, või ma ei saa oma olemuse siinpoolses otsas enam kunagi rahu tunda.“ (Lk.: 175).

„Sellega on korras. Troon on sinu. /---/ See asjake annab tohutu jõu. Aga nõuab selle eest ka hinda. /---/ Aga peamine probleem polnud kosmilistes jõududes.“ (Lk.: 179).

„Kui aga mõlemad osapooled on pärast valmispandud loitsude ammendamist ikka veel püsti, siis tuleb neil edasi võidelda puhta energiaga. Eelis on tavaliselt sellel, kelle käsutuses on rohkem energiat.“ (Lk.: 180).

„Kaitsa seda, kes minust hoolib. Ma võin sulle pakkuda kosmilist hiilgust. Juba pakkusid. Ja ma ütelsin ka siis sellest ära. Mäletad?“ (Lk.: 182).

„ On päris suurt töö kõik asjad ära klaarida, püsivam tasakaal saavutada ja selle stabiilsus tagada. /---/ Ning ikka ilmuvad saladustest välja uued saladused... // Ma annan sulle teada, mida ma leian – kohe, kui mul midagi öelda on.“ (Lk.: 183).

__________________________________

1Transsubstantsiatsioon – katoliku kiriku õpetus püha õhtusöömaaja toitude muutumisest preestri pühitsuse kaudu Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks.

2 Siin ja kõikjal. (Ladina k.)