Nagardzuna loogika.

(01.1998.)

N a g a r d z u n a loogika.

Filosoofia kohaks ajaloo raamides on olla mitmeti-tõlgitsetud. Ühelt poolt filosoofiat minevikus kui ei olekski olnud, seda ei saa avastada arheoloogilisel kaevandamisel, klassifitseerida ja vitriini taha vaatamiseks välja panna.

Teisalt võib, ja mitte kuigivõrd liialeminevalt – iga minevikust väljakaevatud kivi asetada oma kohale hiigelhoones, milleks on olnud mõtte- ehk 'ideede ajalugu'.

Avastamise lugu selles vallas pole mitte vähem oluline, kui selles esimeses, mis silmaga nähtav ja käega kombitav on. Ümber-sõnudes: see on siis kui -- 'arche'i, algseimate ja põhilisemate aluste avanemine ja seda enamasti just loogilisel' teel, -- 'Logos'e "ilmnemise vormis".

Vaimne "arheo-loogia" uurib seda tabamatut "side-ainet", seda 'liimi', mis kunaski hoidis koos iga kivi mineviku ainelistes ehitistes, ideesid kui vundamenti millele kõik need kunatised reaalsuse, tänased 'mälestus'-- märgi --kandjad rajanesid.

Lähenemisi kokku-puutudes kunatise india mõtte-viisga on esimeseks, üldisemaks ja iseloomustavamaks märk-sõnaks erilisus, seda selle sõna õige erilises mõttes.

Mõtlemine selle alustelt eesmärkideni on eriline, kokkulangevat Õhtumaisega näha võib osutada enam tõlgitsemiseks kui tõlkimiseks.

Samas nö.-"kokku-langevat", siiski on tuua, milleks aga on eelnevalt vaja "kokku-leppida" ühised üldiseimad kriteeriumid ja metodloogilised lähtepunktid, kui inimtunnetusele üldised, (pea loodus-seadustena omased) "põhi-tõed".

Ühe võimaluse selleks annabki loogika, mõistes selle all üldiseimaid seadus-pärasusi mõistusliku teadmise allikaist ja teadmise tõesuse tingimustest.

Säärastelt kaalutlustelt lähtudes saigi teemaks valitud Nagardzuna (u.2.saj. p.Kr.) käsitlus, kuna nimetatud mõtleja puhul on üheks rõhu-asetuseks kindlasti just loogiline tõdemuse liik. Samas on sama autori puhul, välditud nö.-"pelgalt loogikute" peamist "eksimust vaimu vastu“, mis oleks "loogika loogika enda pärast", mil kalduvus muganduda sisutuks verbaalseks zongleerimiseks.

Võib nimelt väita, et Nagardzuna käsitluses oli loogika küll 'vahendiks' aga mitte 'ees-märgiks'.

Nagardzuna kui budistliku (mahajaana) filosoofilise koolkonna (maadhjamika) rajaja sihiks võis olla nt. järgitava õpetuse tõesuse kinnitamine ja alternatiivsete tõdemuste kummutamine. Sel puhul on loogika ideaalseks 'techne'ks, millele apelleerida, kuna see "ühiseks keeleks" vahel vastandlikegi käsitlusviiside vahel.

Esimesi märke india loogika tekkimisest on leitud juba 3.saj. e.Kr. -- varabudistlikest sanskritikeelsetest käsikirjadest, hiljem (peamiselt 1.-8.saj.p.Kr.) arendatud edasi nt. hinduistlikus njaja kk.-s ja mahajaana-budistlike kk. Loogikute poolt, kellede varasemaks ja tuntumaks esindajaks Nagardzuna ongi. Üheltki nimetatult autorilt ei ole aga konkreetseid teoseid säilinud, katked Nagardzuna ütelustest pärinevad hiliseimaist budistlikest tekstidest, valdavalt nende hiina-keelsetest tõlgetest, (nt. Prajnaparamita, Nagardzuna.)

Hilisemad budistlikud loogikud (nt.Dignaga, Asanga, Vasubandhu ja Dharmakirti (5.-7. saj. p. Kr.)) lähtusid loogika arendamisel just Nagardzuna ratsionalistlikust lähenemise viisist.

Nagardzuna käsitluse mõistmiseks tuleb rõhutada selle seotust budistliku arusaamaga ümbritsevast ja selle subjektiivsest tõdelemisest.

Nagardzuna loogiline dialektika lähtub mahajaana budismi kotseptsioonist, mille kohaselt maailma põhiliseks omaduseks on "kõigest tühi olla". Vormel: "kõik on tühi", laseb endast tuletada kaks peamist järeldust. -- Esimene ja ilmsem kehtib peamiselt nö.-"rakenduslikus plaanis", -- kui "kõik on tühi", siis järelikult ka "tühine", st.- maailm on näivus (maaja), ilmnemise vorm, mil puudub igasugune tõeline või olemuslikum sisu. Aksioloogilises mõttes on see negatiivsete hinnangute rakendamine kül kehtiv aga haaravam on selle tõdemuse teine pool – nimelt, midagi mida võiks tõlkida 'Tühjus'ena (sunya-vada) ja milles peitubki tõeline (v. valgustunud) tunnetus.

'Tühjus' on miski ilmnemise moodus, mis ei "asetse" ei olemise ega ka mitte selle hüpoteetilise vaste, -- mitte-olemise "sees", vaid paikneks kui mõlema vastand-pooluse "vahel", seega siis, rangelt võttes "ei -kusagil".

Sellest, vaid paradoksaalsel moel kirjeldatatavast "asukohast" tuleneb ka Nagardzuna poolt aluse pandud koolkonna nimetus, -- "kesk-tee" (maadhjamika) -- oleva ja mitte-oleva "vahel".

Säärase arusaama käsitlemiseks tuleb avada seejuures kasutatud mõisteid. Peamiseks ja kõikke-hõlmavamaks mõisteks on 'dharma', mis sisuliselt tõlkimatu, võib tähendada kõike "asjast", "omadusest", "olukorrast" kuni "õpetuse" ja "seaduseni“. Ehk lühidalt: dharma on -- kõik , mis on.

Mõiste tähistab mitmuses, -- mis on, on dharmad ja sihiks on seatud neist "vabanemine", mis ongi nirvaana. Mille saavutanu (bodhisattva) on kui keegi kes "ei seisa ei nähtumuses, ega aistitavas, ei mõistes ega vormis, ei seisa olemises." (Prajnaparamita 37.)

Mis sisuliselt tähendab kõigist iseloomulikest kriteeriumitest "vabastatud"-olemist, olemist selle mitte-olemisena. Dharmadest vabanemise loogiline konstruktsioon on ilmne, -- mida ikka ei ole (isegi "mitte-olevana") -- seda ei ole. Aga, et selle ilmsuses ikka piisavalt veenduda, on vaja veidi põhjendusi lisaks.

Peamiseks ja radikaalsemaks momendiks Nagardzuna käsitluses ongi õpetus mõistetega opereeriva mõtlemise irreaalsusest, mõistuslikud mõisted ei ole mitte mingi olemusliku tähenduse kandjad vaid pelgad "kirja-märgid" (nimitta).

Säärane arusaam vastab mahajaana budismi ühele peamisele teesile, mille järgi dharmad on irreaalsed, kogu maailm on irreaalne (sunjata). (Seevastu hinajaana budismi tõlgendus tunnistab dharmade nii materiaalset kui ka psüühilist reaalsust.)

Tähenduseta mõistetega opereerimisele vastandab Nagardzuna nn. "absoluutse intuitiivse teadmise", kaemusliku, mõtlemise välise tunnetuse mingist ebamääraseks jäävast, küll vahetust aga seevastu vahendamatust teadmisest.

Paradoksaalne üteluste vorm on mõeldud kui selleks, et saavutada mingit kujutlevatat psüholoogilist seisundit, mille puhul siis metodoloogiliseks vahendiks teatud nö.- "eitamisi lausumise vorm", mis ei lase mingi kindla seisukoha või konkreetse vaatenurga juurde jääda.

Selle saavutamiseks rakendab Nagardzuna siin dialektilist tetravalentset loogikat. So.- vastandite eraldi esiletoomine, seejärel nende vastakuti seadmine ja viimaks nende mõlema eitamine, missugune põhiskeem on esitatud ka nt. Aristotelese süllogismides.

Nt.-- 1. "miski on" 2. "ei ole (midagi)" 3. "miski on, samas kui seda pole" 4. "miski pole ei oma olemises ega ka mitte-olemises".

Nagardzuna puhul jääb kehtima viimane, seda oma tühistavuse määra poolest. Sõna "miski" võib vabalt asendada teiste samavõrd tähendusetute sõna-märkidega nagu nt. "olemus", "tõde", vms.

Samas nähtub aga siit, et seda siiski ei või asendada sääraste, -- samuti pelgalt 'osutavate' -- sõna-märkidega nagu nt. nirvaana või valgustus. Ehk, seda siiski tehes -- "osutataks mööda".

Teisiti öeldes, seejuures samastataks "nirvaana" nt. "tõega", sisuliselt ka tühistades sellega esimesega "ebamääraselt osutatu". "Nirvaana" ju kui vaid negatsioonide läbi viidatav, ilma tegeliku olemiseta (või samuti ka "mitte-olemista"), ilma kõigi iseloomustavate omadusteta (aga samas ka ilma nende "puudumiseta"), haaramatu, tunnetamatu, "miski"- "mitte-miski", kuskil "seal", -- "olemise ja mitte-olemise vahe-peal .... "

Osutatav jääb nõnda varjatuks, 'looritatuks', on kui 'tühjus' sõnade taga ja mõeldava maailma haarde-ulatusest väljas-pool. Ja samas, paradoksaalsel moel, on see ka intuitiivne "absoluutne teadmine".

Paradoksaalse tõdeluse läbi Nagardzuna otsekui – lahkuks loogika (alles nüüd) "kitsaks-jäänud piiridest" teisele tasa-pinnale, mida võiks tingimisi tähistada nimetajaga nagu --'meta-loogika' .

Meta-loogika on kui 'Logos'e kõneluse kuulamine, kuuldamatu 'kõne-tuse' keskel viibimine, üle-olev tunnetuse Akt, milles Sõna saab alati kui esmakordselt kuuldavaks.

Aset-leidnu on aga sõnul-sõnamatu, vaid (ehk) viitamisi osutatav kui teadlikuse "asu-koha" 'nihe-stamine' teadlikkuse sees. (Õhtmail on "seda" mõnel puhul ka 'hüppeks' tavatsetud kutsuda.)

Meta-staatusesse kuulub "kõnetuse kuuldavõtmine" aga sellepärast, et see vaid viitamisi piiritletav tasa-pinnatus ei kuuluks kui enam "harjumuspärase" nelja-mõõtmelise aeg-ruumi sisse, st.- kui see on "tõde" (nt. subjektiivses ja rakenduslikus plaanis), ei ole see enam "tõde maailmas", vaid (traditsiooniliselt väljastades) – so. 'Tõde', selle sõna "kõrgemas mõttes".

Viimase kohaseks näitlikustamiseks sobib aga "definatsioon", -- Tõde, -- just see ongi 'näivus'. Või: 'Tühjus', -- st. - kõik see, mis selle "sisse mõeldakse", kaasa-arvatud selle täielik eitus ja seejärel -- mõlema eelmise väitmise iga-külgne tühistamine, jne. ad absurdum.

Need "kaks tõde", mis teineteist vastastikku tühistavad kuuluvad Nagardzuna "metaloogilises" tõdeluses aga, -- vastandite kombel -- lahtamatult ühte.

"Nirvaana" on sõltuv (nö.) neist mõlemast, sest alles siis, kui miski on eristunud "valena", saab miski "tõena" esile-kerkida.

Nõndasama: alles 'tühjus', asjade ja nähtumuste taga on see, mis asjadele nende näivalt-tegeliku olemise annab, 'tühjus' ülima vastandina piiritleb näivuseotsekui, -- suletud ringi kujulist valda. Kujuteldav, kui hüpoteetiline "tühi ruum", mis, väljaspool näivalt olevat irreaalset "reaalsust".

Nagardzuna järgi, -- vaid siis kui näha kõiki dharmasid 'tühjusest' esile-kerkimas on võimalik nirvaana, Buddha õpetust järgida, jms.

Või on siin tegemist hoopis erineva "näivuse määraga"? Nt. - budistlik olemise kohta käiv peamine määratelm, -- "kannatus", oleks kui "rohkem näivus", kui sellest vabanemine, sest samuti kuivõrd "on olemas" näivus "on" ka kannatus, st.- seda ei saa olla (loogiliselt!). Aga, vastupidisel juhul, maailma-sidusa tõepildi seest kiigates, -- ei ole näivust, kõik on ülimalt tõepärane (eriti see, mida saab katsuda), kõige raskesti tähendusest koormatult, saab inimlikult omasest "vaevlemisest" otse ülim reaalsus, millest sellisel puhul kohe kuidagi ei ole võimalik "vabaneda".

Seetõttu on Siddharta Buddha ennekõike orienteeritud auditooriumile, kes pole veel pihta saanud, et reaalsus, see on ennekõike -- 'ainult mõte'.

Traditsioonis vahendatud sõnastuses: "Maailm on kannatus /nii-siis/ tulge minu juurde, kes te olete vaevatud... /aga/ järgides õilsat 8.-osalist teed, võite sellest vabaneda... / ja mina annan teile hingamise... // -- ja ennekõike, -- mõtetele uue suuna...

Ja (vahelduse mõttes) võiks üldse proovida mitte "mõelda", ehk – "mõelda mitte-mõtlemisest" ja vaadata, mis siis juhtub...?

Küsimus aga, mis on selle (oletatavasti) "mitte-mõeldu" olemuseks, kas see on nt. näivus või reaalsus, pole elementaarsegi loogika järgi enam "mõtekas" küsimus, kuna selles, mis verbaalselt tähistatud kui "mitte-mõte" pole ei olemuslikkust, ei näivust, ega olemist ja mitte-olemist.

Nagardzuna arutluse laadi puhul näib kehtivat nõudmine ei kunaski mingile vaid üheselt mõistetavale positsioonile asuda.

Vastupidi: kõik ütelused ülimalt paradoksaalses esituses, igale väitmisele samas toodud seda tühistav contra, -- mitte midagi ei ole "tõestatud", põhjendatud – "mis on põhjendatud, see on just põhjendamata". (Prajnaparamita 149).

See on kui säärane mõtlemise viis, mis suunatud end aina ümberlükkavalt ületama, -- mõtlemise viis mõtlemise tühistamiseks.

Tühistamaks kogu mõeldav, jõudmaks kirjeldamatu ja "välja-mõeldamatu" seisundini.

Mis 'see' aga on, -- jääb alati rangelt lahtiseks jäetud. Selle miski "olemusse" näib kuuluvat, et see vaid kaudselt viidatav ja osutatav, ei kuulu kunaski aga nö.-- "enesest-mõistetava-väljendamise" hulka.

Nagardzuna: "Haaramatut haarav, saab ise haaramatuks, pole enam märgistavalt haaratav." (Prajnaparamita38).

Kasutust-leidnud kirjandus:

-- faktilist infot teatmeteostest, tsitaadid ja autoriteet K. Jaspers'i teosest: "Die Grossen Philosophen", Zürich'88, sealt: "Nagardzuna", S.: 934-957.

`TAASLEITUD MÜÜT`.

(04. 1997.)

Taasleitud müüt

"Irrtum du bist gar zu schön

könnt ich dich nur wieder finden ... "

Goethe "Faust"

Nüansside paljusus ,mis varjatult peitub olemise saamise sees , --- 'varjundite rikkus' ... --- täiuse paljukõlaline värelus.

Varjatud varjundite paljusus kui varjus - olev,---

--- oleva varjatus.... --- see on : Olemine ,mis avanenud oma

ühtse paljususe poole.

Ka valgust on näha alles 'tumedal taustal'... --- ja teisalt: valgus see ,mis laseb paista varjudel.

'Das Werden' ---'saamine' --- mõtlemise viis ,mis saab olevaks alustavas tundes, kõige alguses saab olevaks 'tunne' --kohal-olu tunnetatav saamine .

---- Ja siis: " Alguses oli tegu"--Goethe "Faust"---

--- Mis tõeliselt on , ei saa oma olemisest teada tunnetuse kaudu vaid--- 'oma teo kaudu'....

Mis tõeliselt on--- ei ole mitte "olevana olemas " ,vaid ---alles teo läbi saavalt 'esile toodav'...

---- Nietzsche:" ...aga ei mingit eesmärki kõige jaoks...ei mingeid sihte enam ... /--- Kõik 'sihid ' on hävitatud. Inimesed peavad endile alles andma säärase. / 'Irrtum' -- 'vahel-olu' --- Aga kõigi varasemate ideaalide 'eeldusetki on hävitatud ..." ( Aus dem Nachlass 1882/85 )

Nietzschele ei ole 'olevasti olev' "kindlalt antud",--'Gewissheit' ,certitudo ----

----'ewige wiederkehr des Gleichens'...

---'oleva olemine' oma igaveses taastulekus.....---

--- seal puudub igasugune 'Gewissheit' .

Fragmenteerimise õigustuseks : teisti ei ole võimalik,---kujundada "süsteemi-pärasemat " üle-vaadet, see oleks kui-- vägivald Nietzsche mitmekesisuse suhtes.

Kuna : olemusliku mõistmine, sellest rääkimine on mitmetähenduslik .

Kas Nietzsche kui filosoof? ,---vahest kõlab--- enamat , kui õelda: 'kunstnik' ,---- kes on metafüüsikast 'väljas pool',--- on väljunud sellest 'kunsti' seisukohale,mida mõista luulena ----als ob Begriffdichtung ,--- "mõiste-luule" ... , mil sihiks seatud : ' saada tuleviku --müüdiks luuletada '---"Den Mythus der Zukunft dicten !"

(Aus dem Nachlass 1882/85 -- 42.)

Teisalt,--"kunstlikumalt"--jääb Nietzsche metafüüsika sisse, mis aga "avaram maa" kui traditsioonis vahendatu. Aset leidnud lihtsalt 'ümber-pööramine' ,--vaate-punkti nihutamine.

Ümber-pööramine väljas-pool metafüüsikat , kunstina mõistetud "kohalt" ,mis vöimaldab/võimendab kriitikat.

Kuid ka --- "ümberpööratu" jääb " pööratava sisse" Nietzsche metafüüsiline 'Grundstellung'---"alusasend", mida ei saa järgnevaga seletada , see loob alles valguse ,mille paistel "midagi nähtavaks saab"---'lumen naturae' , on varemalt arvatud.

Sisemise struktuuri ümberpööramine annab võimaluse metafüüsika täide-viimisele, st.--see ei ole " katkestamine " ,vaid pigem: "protsessi jätkamine", --kuna nõnda on hõlmatud enamat ---ammendatud metafüüsika struktuuris latentselt peituvaid võimalusi.

Kui Nietzsche lugeda metafüüsika sisse , siis nihestuvad selle piiri-jooned ,---avanevad uudsed perspektiivid,----so.----piirnemine 'mõistetamatusega',---meeletu pretensioon!

--- 'Wie die wahre Welt endlich Fabel werde' ---" kuidas tõelisest maailmast sai lõpuks luiskelugu " ("Götzen-dämmerung" 1888 a. ,eessõna)

See "luisatud lugu " on läbi-nähtavalt ammendunud, lahendatav kui ülessane on haihtunud---- jäänud kõike-hõlmav seletamatus jõudes "lahendatava" maailma piiridele, seistes silmitsi 'piirnevaga'

---"Pole oluline kas 'tõde' toob kasu -- keelatu julgemine" --

--- Kas küsimus on "tõele"-vastavuses ?

--- Mis see on ? ---

----See on ----to aletes --- tõeline ,tõene --

-- ladh--varjama ,peitma ,varjule jääv; lethe---unustama ,see mis jääb varjule, unustusse ,ka : varjule jätma;--- alethe---mitte varjule jäänud, mitte varjatud, varjamatu,varjule jäämatu---

Tõe olemusse kuulub ,et --- 'on varjatud'... --Tõde on see ,mis on unustuse varju jäänud ,---ometi on tõde varjamatu, varjule jäämatu,---see mida ei saa varjata.

Tõde on vastuoluline ,on paradoksaalne.----Varjamatu "varjab endas" varjatut, hõlmab seda nagu ----" täiuslik tõde sisaldab endas ka eksituse " (Schelling)

Kas tõde on varjul-olev , kas tõene on varjatud?--- aletheia --see,mis laseb vaadata---- eidos ---ideia---see ,mis näha on ---

---"Kõik kaunis varjab endas kohutavat sügavikku , kõik sügav vajab maski...."

---Kui mitte on tulemuseks tühisus,--seisundina aga--- apateia

---- 'viimased inimesed', kes ütlevad : " Me oleme leiutanud õnne",--- küsimata : mis see on ?--- ja---kui sellisena on ,--kas ollakse ka selle väärilised.

Võimaliku vastusena küsimata küsimusele --- mis on õnnelik-olu ---- fiktsioon ,sest on vaid ühe seisundi võrdlemine teisega.

Seda seisundit "fikseerides": on's see enne kõike 'ära-tundmine',---võrdlemise, nime andmise akt , millega on antud olemine.

--- Vastates vastamata:

Tõde kui eksituse liik ilma milleta inimesed ei oska elada...

--- "Algne tõelisus" on varjatus "ise" ,st.--mitte ainult "varjul olev" Algne tõelisus kui "mittemõeldu"---das Ungedachte ---(Heidegger: "Was heisst denken?") ---- "mõeldamatu"--- kuivõrd saab algust , kaost ---piiritleda? ---Viitamisi lõpu suunas ei öelda aga midagi alguse kohta,---- nõnda küsimärgistub vaid kõik vahel-olev

'Vahel-- olu ' tühistamine algab küsimärgiga, mis nõuab vastuseid ka siis kui need algaksid lõpu nentimisega----

---- Ei ole midagi seal,--alguse ja lõpu vahel , iga lõpp ,selle võimalus juba tühistab juba alguses kõik järgneva.

Igavik on seal kus algus ja lõpp kohtuvad-----algus ja lõpp oma igikestvas ring-liikumises üheks saanuna. Paljususest moodustuv tervik ,--- üks-sus ---

-- " ewige Wiederkehr des Gleichen'....

'Kõrb kasvab ,häda sellele ,kes kannab endas kõrbe'----

-- 'Nihilism' kui kõrb, laastatud maa ,mis muutub viljatuks midagi kandma.

"Kõrbe kannab endas " Übermensch --- 'üle-inimene' ,--see, kes/mis sünnib ainult 'hukkumiste hinnaga'... ja on 'üle-mineku ' keskmises punktis ,--seal ,kus 'kuristik' on kõige sügavam ,võrdsel kaugusel mõlemast kaldast , 'kuristik' on seda sügavam mida kaugemal ollakse kaldast kust lähtuti. --- Kuidas saakski nimetada seda ,mis ees terendab mineku "eesmärgiks /sihiks"--- kui 'üle' võib tähendada ka "alla" ---'Übergang ist Untergang '...

'Kuristikust üle -minek' on kui 'vaba langemine' , ilma lõputa langemine ,sest mingit 'põhja' enam ei ole . Vaid 'põhja-tus' ,---

--- 'kuristikel kõndimine' --- 'wie ein Fall-sucht' ---- kui langemise -tung ... või :"langetõbi"

Nietzsche nihilism ei ole põhjendatav "küllaldase aluse" seaduse kaudu,--- siis otsekui ---"alusetu" ,mis tähendab aga ---Alusest vabam , vähemat konstrueeritust.

Irratsionaalsus see ,mis tunnistab oma aluste "õhus rippumist" , meele-valdsust ehk "seletamatust".

Ratsionaalsuse alguses seevastu tinglik konstruktsioon ,mis aga reeglina liialt ebamäärane ,et 'ratio'lt "täit õigustust saada".

Nietzsche käsitlus on ratsionalismi ümberpööramine irratsionaalsuse kaudu ,mis aga põhjendatud 'ratio' abil.

Põhjendus kõlab: kõik mitteratsionaalne on irratsionaalne.

Leibnitz : 'nihil sine ratione' ---"ei miski ole ilma aluseta"

Heidegger: "das Nichts nichtet"--- "ei miski ei-ole-b",--st-- ei miski on olemine ise , mida aga nö. ---"lihtsalt ei ole(-b)"

Nietzsche : . ----'nihil negativum'--absoluutne olematus,--- 'tühjus' , mitte aga --- 'nihil primitivum'---eimiski kui millegi puudumine,relatiivne ilma-olek ,--- tühisus.

Nietzsche nihilism on --- tinglikult --- müstiline suhe negatsiooni kui absoluuti , kaemuslik ja paradoksaalne.----

---- Püüe mõelda absoluutne eitus oma viimase lõpuni:

Nihilism on ülimate väärtuste puudumine ---

--- see on kui --- tahta mitte midagi.....

Ülimad väärtused on enne-kõike --- väärtusetud...

Kui suuta mitte tahta ,--siis-- tahta 'mitte tahta'....----pessimism kui nihilismi eelvorm.

Tahta "mitte midagi" peab aga kõlama: --- tahta kõike...! ---- See on meeletu pretensioon: tahta 'mitte midagi 't --- hõlmata hõlmamatut , tajuda seda ,mis olemise sfääri seest välja-poole , lõpmatusse ulatub.

--- Die Kehre --- "pöörde- punkt" Nietzsche mõtlemises sees ,---- absoluutse eituse kaudu absoluutse jaatuseni !

-----Vaid 'kunstnik ' see, kes suudab hävitada ja taas-luua...

--- See on kui iseoma lõpu juurest pöördutakse tagasi --- 'elu'

õigustamisele isegi tema hirmutaivamas ,kahemõttelisemas ja valelikumas. ----Menschlich allzu menschlich

See oleks võimatu ,kui 'see' ei oleks lõpuni mõeldud....

Samuti: see saab võimalikuks alles ---Jeneseits Gut und Böse --- teiselpool hinnangulisuse kitsendavaid piire.

Teiselpool seda formeeritud , piiratut kahesust,---hea ja kurja painet. Väärtusotsustused ei käi elu kui terviku kohta , mingi hinnang saab olla vaid ühekülgne, kehtida vaid terviku osade kohta.

Nietzsche: Kuna me ellu kuulume ei saa me selle üle otsustada, selleks oleks vaja 'väljaspool-seisja era-pooletust' .

Spinoza : MItte naerda ,mitte nutta ,vaid mõista asju ,---vaadata 'igaviku vaatepunktist' ---'sub specie aeterni '----

--- Ja milline perspektiiv siit avaneb !--- võimalikkuste lõputus,---nihkunud perspektiivilt--- kõik võib olla ühtäki teine---

---- teisiti-olu , kõik , koguni Jumal olla võida ,lõputuid viise--- olla igas hetkes kui igavikus , kõikjal kui samas ja nõnda lõpmatusse... !

Nietzsche 'Welt des Werdens' --- kogu võimalikkus ,---järelikult --- ei midagi kohustuslikku.

Võimalikkus ei ole aga sama ,mis võimalikuks saanu,--puhas aktuaalsus. Seega : "Kõik on lubatud ,miski ei ole keelatud"---väljendamas lõhestatud maailmapilti , segadusest teadvel-olu,---

--kui ei ole " kindlaid eelistusi" , hinnangulist hierarhiat , tähendab "kõige võimalikkus" tegevusest loobumist ,-- "tahet mitte tahta" -----

Siit vajadus taas leida kaotatud ühtne ,terviklik maailma-pilt,---

----purustada piirid üksiknähtusteks killunenud maailmade vahel,----leida uuest algne ühtsus ----- 'müüt' ----

Müüt , kui terviklik maailmapilt ,mis võimaldab terviklikkumat nägemise viisi ,---'müüt' saab nõnda olla vaid--- alati vääramatult kehtiv.

Kehtivus on ainult "müüdi -sisene" , kuid võib nõnda ka "kõikke hõlmata". Müüte võib olla paljusid ja ometi kehtib neist iga-üks kui ainus ,on autonoomne ja eristatud--- välistades kõik alternatiivid.

Veelgi enam , --juba teiste müütide olemasolu võimalus õõnestab ühe kehtivust,----nõnda on tulemuseks pidev konflikt----

--- 'sõda'--- see on 'võimutahte' ilmnemise vorm,---Wille zur Macht

Mussolini : "Me oleme loonud oma müüdi. Müüt on usk , kirg, passioon. Pole tarvilik ,kas ta saab reaalsuseks."

Decadence'i iseloomustamaks ---elu ei asu enam tervikus , see on sekundaarsete detailide ülemvõim ---pluralism--- teatud "üle-rafineerituse" jaoks see lausa barbaarne.

--- See on kui sõna ülem-võim lause suhtes , aatomite anarhia .

Maailm kui tervik on kosmos, mütoloogiline 'Weltbild' on suhtestatud kosmosega , hõlmab seda kosmogoonilises kirjelduses.

Müüt kirjeldab nõnda tervikut ,millesse inimene on kunagi kuulunud.-----kosmeon = 'kosmeon' = ehitama, korrastama , ehtima-----see on korrapärasus maa peal ,taeva all , kosmoses. Tervik.

Mütoloogiline maailm on kui universumi hõlmav alt korrastav ühtsus,---kaootiline paljusus on ühtsusesse pööratud.

Müütilise maailmapildi vastu on suunatud agnostikute väide: maailma kui tervikut ei saa tunnetada ---- sellega on õeldud aga ainult---- tahetakse elada pigem 'väiksemas maailmas' !

Ka müütiline kujutelm piirnes tunnetamatusega aga erinevalt agnostitsistlikust kristlusest --- seletamatus , mõistetamatus olid selle kirjelduse raamid, või siis täpsemini : sellele 'aluseks' .

---Müüt rajanes algsel Kaosel , kogu korrastatus ,kogu müütiline maailma seletamise viis oli rajatud vastukaaluks algseimale hirmu-äratavale kaootilisusele.

Olemuse mõistmine on võimalik vaid terviku seisukohalt, hajutatud vaatepunktide paljusus ei võimalda terviklikumat vaatamise viisi. Ülim pluralism võib muutuda "lihtsalt tüütavaks",--väljendades säärast maailma kogemise viisi ,kus puudub 'hierarhiline suhtestatus' -korrastatus ,millest kõneleb --

Nietzsche 'Rang -Ordnung' ,---- 'hierarhia' ,mis on omane "vaimudele ja tähtedele".

'Hierarhia' tähendab siin nii väärtuste kui ka üldiseima nö.- "astmelise korrastuse" loomist.

Heidegger : "Piiritlust lausuv mõtlemine ,mis piiritleb olemist".

Erinevalt ortodoksetest usunditest ,õpetustest ja doktriinidest on nietzscheliku "remütologiseeritd" maailma väärtustava korrastatuse loojaks inimene ise , st.- ei väideta hierarhiat peituvat nt. " olemises endas" või "olemuslikkuses" (--nõnda nt . "Jumalik kord" ,vms.)

'Rang-Ordnungi' ,hierarhia loob inimene kui "kaose skematiseerija" --- rõhutades tinglikku , nö. - " peale-asetava" akti tähtsust seal-juures.

Inimesest saab , --'teadlikult' oma väärtuste looja. --- Nõnda ei mingit "eksimise võimalust" (kui just 'seda' ei soovita) .

Säärane 'astmestik' lubab hindama/väärtustama hakata , mis omakorda võimaldab tegutsemist ,üldises mõttes ja deviisil: "vahetu efektiivsus" . --- Milleks "valida vahendeid"---kui "ise endale seatuid piiranguid".

Kriitikaks puudub igasugune võimalus kuna kõik aksioloogilise

olemise epiteedid on samuti vaid nö.-"tingliku omistamise" küsimus.

Samuti ,--ei mingit "ühist keelt" väitlemiseks ; monoloogid , mis asuvad nö.-" lõikumatutel tasa-pindadel " .

--- Hinnangulisus kehtib müüdi sisese skeemi järgi viimseni , kuna "hindamise mõõdupuud " samavõrd "tinglikud" --nö.

Müüdi siseselt võib tähendada see nö.- "tinglikus" või " omistamine" aga nt. "Jumalikku seadust" ,--millega on viidatud abstraktsele absoluudile ,---saavutamaks aga vägagi konkreetset legitiimsust .

"Kehtimise" ja "kehtestamise" vaheline eraldusjoon on tõmmatud "hoolikalt ebamäärasena" .

Müüdi ilmnemise vorm ei pea olema sõnas vahendatud ,---võib olla ka nagu muusika ja maali 'vaikiv sõna' .

Mütoloogiline loom--- oli selline ,kellest muistsed inimesed kahtlemata teadsid , et seda olemas ei ole ,---ja ometi olid greifid ,kentaurid ja sfinksid oma grotesksel moel 'olemas' ,--- see on mütoloogiline reaalsus ,mis järgib iseoma seadus-pärasusi.

Sarnaselt kehtib ka müütiline maailmapilt ,selles vahendatud tõed ja väärtused,----kehtib --als ob ---"otse kui"....

Kõrgemad väärtused ,mis loodud kehtimaks 'otse-kui kõrgemad väärtused'.... ---see on müüdi 'tinglik' kehtivus.

Mis on sama-aegselt nii "tinglik" kui ka "viimseni tõsikindel"-----st. --- tinglik ,kuivõrd on tegemist " loodud väärtustega" ,---ja samas ka viimseni 'tõene' , veelgi enam ,see on --kogu 'tõde' !

--- Ainus "hindamise mõõdupuu" ühe maailma-pildi sees.

Nietzsche "Rõõmsast tedusest" tsiteerituna : "Et üksik asetab endale o m a väärtused ja tuletab neist oma reeglid , rõõmud ja õigused --- seda on senini peetud kõige hullemaks inimlikuks eksituseks ja ketserluseks : need harvad ,kes nõnda julgenud tundnud vajadust õigustada seda endigi silmis ja reeglina just nõnda : "mitte mina! vaid mingi j u m a l minu kaudu!" (143)

--- 'Jumalate loomise ' imeline kunst , või küsimus hoopis sellest --- "kuidas jumalaid sai palju" --- polüteism.

Seda juhul kui inimene on asetanud ennast oma maailma "keskmesse" ja et vältida selle asetusega kaasuvat "kogu maailma raskust" --- nihutab--- selle " raskus-punkti" oma jumalale--- ---"Mitte mina!" --- kogu korrastav legitiimsus "enda kanda võtta" oleks liiga raske ,vähemalt --liiga tülikas ülesanne ,---vajaks see roll ju vähemalt osa jumalatele omistatud epiteetidest : kõike-teadmist ,--võimsust , rohkelt vaba aega ,jne. ---mis kõik pärsiks tuntavalt teotsemist vahetu efektiivsuse alusel.

"Mõrvatud jumal" tähistamas maailma ,mil ei ole enam 'keset' --- seisundit mida kirjeldamaks abiks võtta metafoorse kujundina ---'triiviv laev' , mil ankru -kett on katkenud,--- mis liigub korraga igasse suunda , ---seisab nõnda paigal --- kuna kõik 'suunad' on kaotanud neile omistatud tähenduse ,----ekslemine ääretus 'tühjuses' ,ilma sihi või otstarbeta ,---olles siiski veel,--iroonia mõttes!--- säilitanud mingi "teadlikuse Endast" ,koormava sellise ja loodetavasti ,---- võimalikult lühiajalise.

---'Saavutus' ,mis võib osutuda "liiga suureks"...

selle mõistmiseksi on vaja veel aega ,nagu on vaja aega ka välgu ja tähtede valgusel .... kohale jõudmiseks .

'Requim aeternam deo' ....

Mütoloogiline maailmapilt on emotsinaalsem ,haarab , sest on 'lummav' ja ulatuslikum , kehtib ,sest on 'kehtima seatud'.

"Tagasipöördumine müüdi juurde " tähendab avaramat ,seletamatut ja ka --'ohtlikumat ' maailma ,--- 'kehtestatu' on seda ikka , "turvaline ja läbiproovitud " , tühine ja lame vaid see ,mis juba kehtima seatud,millega ei ole "kohanetud" , või nietzschelikumalt : mida ei ole veel 'kohandatud'....

See on tagasipöördumine vahetuma ja intensiivsema kogemuse juurde ,---otsekui --- varaseima lapse-ea kirjeldamatu 'värvikirkuse ' ,elamuste kõikke-haarava intensiivsuse juurde.

Müüt ei selgita mitte niivõrd asjade ja nähtuste "toimemehanisme" kui--- anab neile 'põhjused' ja eriti just--- ----'eesmärgi' .---Säärasena "rakendatav" ennekõike just---subjektiivses plaanis.

Ka Platoni järgi teatuid kogemuse valdkondi ei saa mõista ratsionaalse meetodi abil ,sest need nõuavad just vastupidist teadmise liiki ,mida saab määratleda vaid mütoloogilisena. (nt. Timaios19d)

Müütiline lähenemine on vastanduv ratsionaalsele mõtlemisele , ---see on irratsionaalsusesse ulatuv 'mütoloogiline teadmine' ,mis ei hooli "tõestamisest" vaid kehtestub "tõena --mida ei saa kritiseerida", mis on aga vaid "nii -öelda religioon".

Peamine ,mis eristab müüdi kehtestamist uskumustele omasest lähenemisest , seisneb tinglikuse rõhutamises , teadlikkuses , mis kui 'unest --teadlikus' .

Nietzsche "Rõõmsa teaduse " 54. aforism väljendab seda teadlikkust kõige täpsemini --- olla teadlik sellest ,et nähakse und ....

---- ja jätkata selle unenägemise sees , olla selleks 'sunnitud' ,sest sellest unest ei ole ärkamist , enam.

Ja ometi,--- teadlikus sellest tähendab--- 'see' ei ole enam "sama uni " , kui see tõik teadvustada.

Kui "tõelisest maailmast saab luiskelugu" ei saa sellest enam saada midagi "tõelisemat" ,---pöördumatu teisenemine .

-- Kas sellega püstitatakse või kummutatakse ideaal ? ---- Loomaks üht uut ideaali ,tuleb tühistada kõik senised.

-- Mõistujutt näivuse näivusest--- kõik mis jääb...?

"Kes keeldub millestki viimseni ja kauaks , see võib hiljem, juhuslikult seda taas-kohates ,mida kunagi eitas arvata end seda otsekui ---taas leidnud olevat ... "

--- 'Die Fröhliche Wissenschaft' (165)

--- Leida siis teadlikus 'näivusest' ,ärgata ikka samas unenäos , ikka samas 'kohas' , kohata "uut" ja tunda selles ära kõik juba olnu ,mis tuleb üha uuesti jäädes samaks---

--- 'ewige Wiederkehr des Gleichen'----

---'murrangu-punkt' saamise loos --- millega ei "tehta erandeid"-- "Mitte vaid inimene , ka 'üle-inimene' tuleb alati tagasi !" (Aus dem Nachlass 1882/85 -74) --- ja jääb üha samaks...

--- Mida tähendab siis 'näivus' ! --- ei mingit "olemuslikkust" millele vastandada "näivust" ,kui leida need tähistamas ühte ja sama.

Näivus kõik ,mis on , miks mitte 'nimetada' seda siis 'tõeluseks' , olemuslikuks vms.

Kütkestav iroonia ! --- minna ringi ja jõuda tagasi ... samasse kohta , mis ei ole aga 'samaks jäänud'.

'La gaia sienza' --- "Tänuvõlg kunstile. Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi : oleks see üldine vale ja väär ,mis teaduse antus ,et võlts on teadvalt tunnetava olemise eeldus ---talumatu. / Kunst näivuse h e a tahtena" (2Bd. /107)

____________________________________

Th. MANN & "Võlumägi".

(01.1996.)

(04.1999.)

Thomas MANN: "VÕLUMÄGI." („Der Zauberberg.“)

Th. Manni 1924 a. ilmunud romaan "Võlumägi" on ,

-- kuigi äärmiselt isikupärane, -- mõneti tüüpiline tolle perioodi kirjanduslikes suundumustes.

Euroopa kirjandus-elus oli tollal valitsevaks nn. klassikaline modernism , mis oli alguse saanud 17 .-18 saj. realistliku romaani kujunemisega. Th. Manni looming, eriti selle hilisemal perioodil märgib senise romaanimõiste murrangut . Realistliku romaani taotlus kirjeldada reaalsust objektiivselt, "teaduslikult", problematiseerub või hüljatakse üldse.

Samuti ka senise romaani aluseks olev uusaegne indidividualism ,mis lähtub "cartesiaanlikust" "mina - maailma " vastandamisest . -- Siis romaan ,mis rahuldub kirjeldamisega kuidas indiviid kogeb maailma , romaan kui indiviidi /kirjaniku "lugu" . 20.saj. muutub see küsitavaks ,olukorras kus nii "mina" kui "maailma" --st. subjekti -objekti mõisted hajuvad ,mille tulemusena nende omavahelisist seosteist kirjutava romaani tuleb nii sisuliselt kui ka vormiliselt muutuda.

Põhjuseks on kujunenud ühiskondliku realiteedi pidev komplitseerumine -- muutub üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna ,liigendada seda üldiste seaduspärasustega --vastavad nähud muutuvad kontrollimatuiks ja ennustamatuiks.

Üha spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei vömaldanud enam, "renessansi stiilis", üksikisiku sünteetilist maailmapilti.

Küsitvaks muudavad Carteesiuse "mina - objekti" -suhte esimese poole juba 19.saj. lõpu irratsionalistlik kriitika,(Nietzsche ,Freud )-- mis näitas ,et senine kontseptsioon "minast" - kui ühtsest harmoonilisest tervikust on meelevaldne ,kuna tegemist siin pigem - ebateadlike, vastanduvate psühholoogiliste jõududega ,mis oma koostoimelt ennem konfliktsed kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik ühtsus vaid konkreetses tegevuses ( ja mis seetõttu on illusoorne) .

"Objektiivsuse" küsitavus ilmneb eri tõelisus-kontseptsioonide paljususe ja inimlike teadmisi moonutavate -piiritlevate aspektide tõdemisel .

Teadvustatakse teravalt kirjanduslikule tegevusele üldiselt seatud piirid (--seda isegi näivalt nii "vähenõudliku" taotluse puhul kui "objektiivse reaalsuse" kujutamine!) ,ja kirjeldamise tugevat seotust traditsioonidega.

Seda viimast rõhutab eriti Th.Mann , kellele indiviidi empiiriline kogemus ei ole vahetult antud ,vaid kõik tõelisuse kogemise vormid on oma põhilises traditsioonist tingitud

(, traditsioonis vahendatud). ¹

Th.Mannil on ka "tõelisuse" või isegi mingi selle osa kirjeldamise/haaramise võimalikkus, (rääkimata selle "objektiivsusest") -- asetatud põhimõttelise kriitika alla.

Oma teostes kujutab ta tegelasi,kes ei ole mitte niivõrd üksikindiviidid -subjektid , vaid seostuvad viimseni mingite konkreetse kultuuritraditsioonidega ,on otsekui nende personifikatsioonid. Antud dentents ilmneb eriti selgelt just "Võlumäes".

Siiski jääb Th.Manni loomingus "suure küsimusena" kõlama: kas on üleüldse võimalik oma personaalsust kultuurist /traditsioonist sõltumatult,-- ehedalt väljendada?

--- Või anda õigus agnostikutele ,kellele keha ---subjektiivsuse väline vorm ,---oli kui "vangla"? (,so. "Doktor Faustuse" üks põhiprobleem).

Romaan "Võlumägi" on tõlgendatav ka kui peategelase "arengulugu" aga selle loo jutustamine erineb suurest varasemast Bildungroman 'ist (,mille eredama näitena Goethe "Wilhelm Meister").

Põhjuseiks siingi ajastu üldise loomuse muutumine:

valgustusest pärit personaalse kasvu ja indiviidi vabanemise ideaal on osutunud liialt naiivseks ajastul, kus ühiskondliku elu sisemine antagonistlikkus üha süveneb. ²

Klassikalise arenguromaani problemiseerumine kajastub nt. ka Manni kaasaegse, H.Hesse loomingus, kus kohati jääb keskse tooninina kõlama,sajandialgusele iseloomulikult--resignatsioon.

Kui üritada Th.Manni loomingut ühte sõnasse kokku-võtta , oleks selleks---iroonia . --- Iroonia kui distantseeritus tõuseb Mannil maailmavaatelise rõhuasetuse staatusesse, võimaldades astuda vastadamisest väljaspoole seda relativiseerides.

Sellega lähenedes traditsioonilise irratsionalismi "esteetika" käsitlusele. Näiteks Schopenhaueri mõistes on esteetilisus kui: "vabanemine tahtest maailmas"; selle vastu Nietzsche kriitika , ometi temalgi: olemasolu õigustus vaid esteetilistest ilminguist, nõnda mõistetud 'kunst' on samastatud illusiooniga , 'kaunis' on lahutamatu "tõe" ja "hea" mõistetest ---esteetiline konstitueerib nõnda eetilist.

Teisest küljest on Mannil tugev seos humanistliku kultuuripärandiga,kus eetiline on esteetilisega võrreldes primaarne.

Oma "Lüübeki"-essees ³ väljendab ta vastavat hoiakut sõnadega : "tasakaalukas elu-viis... / Sest eetilisus , vastanduvalt pelgale esteetiisusele, kauniduse ja naudingu - ihale, vastandina ka nihilismile ja surmamõtetega mängimisele, --- just eetilisus tähendab tegelikku "elu- kodanlikkust"" .

--- Selle ütlusega distantseerib Mann end irratsionalistlikust suundumusest ja viitab oma keskseimale teemale ---so: "kodanlikkus". Mõistes sellega aga midagi õige spetsiifilist: ta üritas laiendada "kodanliku kultuuri" mõistet võimalikult avaraks, isegi kuni "üli-inimlikkuseni"---ja nõnda tagasi jõudes "kodanlikkuse"(tavatähenduses) --vastandpooluseni.

Näib ,et Mann seda tehes teadlikult taotlenud teatud sünteesivõimalust, kahe näivalt nii vastndliku aatevoolu vahel.

Teha seda ,et võimaldada humanistliku moraali uut põhjendamist (,sellest tema hilisem kontseptsioon nn. "võitlevast humanismist).

---Kuna teab viimase kohta ,et : see oma senisel kujul hääbumas ,vähemalt parim sellest ; Mann endast: kodanlik kirjanik,kes kirjeldab kodanluse kadu.

Parodoksaalsel kombel ,loob ta seda "uut humanismi" otseselt Nietzsche - temaatikast, seega siis: tolleaja teravamast humanismi- kriitikast lähtudes.

Juhul kui võtta moraali põhjendamisel aluseks "radikaalne immoralism" ,näib tulemus juba ette võrduvat nulliga ,ometigi: selle võimalikkuse - võimatuse järele küsimine on üks "Võlumäe" kesksemaid teemasid.

Kodanlik humanism lähtub paljuski oletusest ,et indiviidi ja tema tegevuse vahel valitseb mõistuslik seos ,et konkreetsed "otsustused" väljendavad üksiku personaalset karakterit, jne./

---"Võlumägi" pürib seda ettekujutlust purustama: romaani peategelane -Castrop- sõidab 3.nädalaks mägedesse,

----ja jääb sinna 7. aastaks.

_____________

Romaani keskseim sisu ongi petegelase Castropi "arengulugu",mõjudest , mida ta saab teose sisulistelt peategelastelt --Settebrinilt ja Naphtalt--kes siis kui ajastu põhiliste aatevoolude isiksustused.

Settembrini on valgustusmõtlejate hiline pärija, ideaalides elav vabariiklane, humanismi ortodoksne missionäär.

Tema vastane Naphta järgib kodanliku ajastu dualismi teist poolust---demokraatia ja humanismi kriitika liini,tehes seda põhiliselt 19. saj. lõpu irratsionalistliku elufilosoofia traditsioonides.

Kummastaval kombel esindab ta sama-aegselt ka proletaar-diktatuuri kuulutavaid vasakradikaale ,ja vähe sellest,----veel ka mingit kummalist religioossest eshatoloogiast tuletatud radikalismi.

Autor näib olevat ühte persooni kokku koondanud kõikvõimalikke maailmavaatelisi suundumisi ,mida omavahel ühendab ainult kodanliku liberalismi kriitika, mille vahel aga muud ühist raske leida on.

Tegemist on isegi niivõrd erinevate lähenemistega ,et nende säärane kokkusobitamine mõjub otse karrikatuursena,millegi kunstlikult konstrueerituna.

Vaadeldes seda kahe esimese,--irratsionaalsuse ja vasakpoolsuse näitel: Naphta üleskutsed terrorismile, siis millelegi ,mis eitab elu, säärasena ometigi ilmses vastuolus nt.Nietzschega, kelle jaoks,--elu kui säärane on -- absoluutne väärtus ! --

Nietzsche: "Mis on elu? ---so.: lakkamatu säärase eemaldamine endast,mis tahab surra ;---so.: julmus ja leppimatus kõige vastu ,mis meis nõrgeneb ja vananeb."

( "Fröhliche Wissenschaft",§26)

---Kuigi , selle ütluse fraseoloogia võib meenutada "terroristlikku retoorikat",--sisulist seost ju siiski ei ole (,kui just mitte vastanduva mõttes!) .

Säärase tegelaskuju konstrueerimine saab aga mõistetavamaks, kui silmas-pidada kuidas see võimaldab autoril nüüd antud tegelase suhtes (,kelles "nietzschelik" komponent siiski valitsevaks ,--- rakendada kirjaniku eriomast stiililist väljendusvahendit ---irooniat.-- mida sama autor oma "Nietzsche"-essees ja "Faustuses"--peategelase suhtes,----rakendada ei luba , otse vastupidi !

Ilmselt on vahe siiski selles,et Naphta puhul on tegemist vaid "nietzscheliku komponendiga"; -- "Doktor Faustus", aga -- on Manni oma sõnadega: "romaan Nietzschest") ⁴

Kõigele vaatamata on Naphta -kuju siiski huvipakkuvaim romaanis,--kogu oma vastuokslikusele ,komplitseeritusele vaatamata. Seevastu Settembrini jääb oma selguses ja otsekohasuses tihtipeale vaid liberaalse fraseoloogia tasandile.

Kaaluka osa romaani 2. köitest moodustavad Settembrini ja Naphta pikale venitatud maailmavaatelised jõukatsumised ,mida Castrop kuulajana jälgib ,kord üht,siis teist pooldades.

Mainitud tegelase puhul on autor eriti rõhutanud tema "keskpärasust",kes säärasena siis ,kui --"terve mõistuse" esindaja,-- võtab kõik asjalikult kaalumisele.

Keskpärasuse teema on Manni loomingus läbivaks,nagu ka kodanlus, Mann nõnda kui--"keskpärasuse ideoloog",nähes selles ainust jõudu ,mis suudab totalitaarsust väärata.

So.--otsekui: "kuldne kesktee", äärmuste vältimine, Delfi oraakli sõnadega : 'ne quid nimis' ---"ei midagi liiast".

________________

"Võlumäe" maailmavaateline tüli jääb lahenduseta, --millest järjekordne tõlgendus-võimalus, et tegemist ei ole mitte teineteist välistavate vastanditega vaid , -- täiendavate osapooltega.

Siin näib Mann olevat järginud oma suure eeskuju -- Goethe , maailmavaatelist kreedot : "vastandusi ei olegi" ,

ja kes , -- vastustades Rousseau' teesi --- loodus contra kultuur , väitis :"ka kõige loomuvastasem on loodus". ⁵

-- Siit tulenevalt :"Võlumäe"aatelised vastand-poolused -- otsekui ,--"täiendavad teinedeist", --liberalismi ja totalitarismi ootamatu samastamine sarnaselt müstikuile,

--- a là : "kõik on üks " !

Kuigi aateline lahedus jääb lahtiseks , näib see teatud hinnangulises mõttes väljenduvat tegelaste teotsemises .

Autori-poolne eelistus on ilmselt Settembrini poolel --- Naphta enesetappu saab võtta kui :"õiglast karistust", humaanset hoolitsust ---"parem juba..." , või lihtsalt kui samanimelise kirjandusliku katsetuse üht igati loogilist lõpp-lahendust.

Naphta-eksperimendi lõpetamise viisis on ilmsed paralleelid Nietzschega , keda Mann oma vastavas essees ⁶ võrdleb "vale mäkketõusu teinud ,lõksu jäänud , mäeronijaga ".

Ja jätkab : "kes teda usub , on kaotatud"--- !

---see '47 a. tehtud avaldus ei kummasta mitte ainult oma paatosega ,sest eeltoodut Nietzsche puhul rakendada tähendab otse sihilikku mööda-mõistmist ,viimane on korduvalt nõudnud vastupidist -- (tema) enese 'ületamist' ,jms.

Tagasi teema juurde ---hävitavast hinnangust Naphtale ei järeldu siiski tema vastase täielikku heaks-kiitmist : ka Settembrini ,kellele näib "õigus jäävat" toimib "haiguse atmosfääris" ,sarnaselt ka Castrop, --millest nende tegevusse sugeneb teatud jõuetust , mistõttu näiteks peategelase "vaimne areng" jääb mõneti sisutuks.

Vahest võimalik sellest teha üldistust ,et Settembrini esindab traditsiooni, mis -- kuigi hääbumas, või vähemalt oma parimas degradeerunud, --siiski veel piisavalt mõjukas, et mitte lasta uuel esile-kerkida.

Või siis ---mis jäävalt säärane ,--kuivõrd humanistlikud ideaalid mandunud kodanluse/keskklassi käibetõdedeks, -- mis vääramatult "õiged",kuna (demoraatliku reegli järgi) ---alati enamuses !

Lisaks veel romaani lõpetamine ---sõda ,kui totaalne kaos, millest peategelane lihtsalt sunnitud osa võtma---" õigus " jääb Naphtale: sõda mäss varasema vastu , hoolimatu purustav viha deviisil: " Parem õudne lõpp ,kui lõputu õudus!" ⁷ ---ükskõik milline,peaasi,et mingisugunegi muutus!

Autor näib lõpu-episoodi kasutavat siiski eeskätt vaid humanistliku traditsiooni sümpaatsemaks tegemiseks,---ometi selge ,et ka massidele ei piisa hedonistlikust heaolust ja common sense'st ,nad tahavad,--vähemalt vahelduse mõttes --- hullust, eneseohverdust ja surma kui lunastust .

________________

Castropi puhul näib olevat üritatud eelpool pakutud sünteesi- võimalust, peategelane nimelt kogeb lumetormis ilmutuslikku nägemust, milles romaani põhiline sõnum näib peituvat.

"Lübeck ..." .-essees ütleb Mann selle kohta ,et

see leiab aset --"nii õnnelikul kombel", kuna see tema meelest olevat :"elu ja inimlikkuse idee ise ".

"Võlumäe" kvintessents kõlab siis järgnevalt :

"Tahan südames olla truu surmale, aga .../ Headuse ja armastuse pärast inimene ei tohi lasta surma oma mõtteid valitsema." ⁸

________________

---Nietzscheliku aristokraatlik - küünilise maailmavaate järgi on Castropi elutarkus kõigele lisaks , lihtsalt banaalne --- tema näol on tegemist labase igapäevase kujuga ,kes ei oska mõelda 'suures stiilis' .

Tema -"aga"--paljastab keskpärasuse,--kui kopromiss. Säärasena midagi dionüüsoslikust kompromissitusest võimalikult kaugel olevat ; lisades lause teise poole Mann sisuliselt tühistab sellega esimese --- ülimalt pürjellikul viisil!

Antud lause juures on olulised rõhuasetused --- esmalt näib ,et see on lõpparve Naphtaga ,aga vaid esimisel pilgul --- rõhuline on lause esimene osa: "tahan ..." --- ja seda isegi niivõrd ,et on vaja meeldetuletust,et seda siiski "ei tohi"...

Keskseks punktiks nõnda teoses mõiste: "surm" --

mida on kasutatud õige erilises, pea transtsendentset ja absoluuti hõlmavas tähenduses.

Selliselt mõstetud 'surm' ---ainitiselt elu piiritlemas , ja samas: kui totaalselt vastanduv --- tühistab elu, -- mille olemas-olemises ilmneb surma veel-olematus ; ometi--- surm valitsemas iga elu-hetke , seevastu : elu/ olemine aga ei puuduta vastanduvat sfääri muidu kui sõnana---surm,olematus ,eimiski (Nichts)---säärasena märgib ainult elu (-skemaatiliselt-)- "ringi" piiri-joont , --ei ütle aga midagi sellest "väljaspoole -jääva " ala kohta ! --- keskne paradoks : olemisele ilmneb olematus olevana ....

Olemine kui "vastandub millelegi", mis siiski ei ole "miski"---taas ; paralleelid müstikute tabamatu "absoluudiga",-(negatsioon totaalses tähenduses.) , --Angelus Silesius :

Jumal on tühjus ,olematus, eimiski ... ---näib ,et varane postmodernist!)

//Vahest just surm kui mittemiski on see teatud uskumuste poolt pakutav lunastus ,--- raske oleks enamikule välja -mõelda hullemat "karistust" ,kui "igavene elu" ,-- Sartrè järgi oleks see otse "põrgu "!

Samuti ka "õnnelik -olemine" viimseni konstitueeritud olemise vastandi poolt : "võtta ,mis võtta annab ja lubatud on . " Mann siinkohal järgimas üht teist traditsiooni ----

" Meie tunded ja kogemused ütlevad ,et oleme igavesed" ---("Sentimus experimurque nos aeternos esse" ,Spinoza , "Ethica"). ----

---Sarnaselt ka Sokrates, Plato ,Goethe, -- jääb küsimus : ----- milleks ? ,kas sedagi vaja uskuda ?

Camus ' üleskutse : ennast-tunnetava mõtlemise alguseks olgu küsimus suitsiidist, -- emb - kumb --vastasel korral ei tegeleta kumbagagi ,vajatakse uskumusi, kopromisse ,--so. "keskpärasuse needus " --kellega ei tegele ei jumalad ega deemonid.

Juhul ,kui valitud on olemine ,ometi ilmne ,et säärase küsimuse tõstatanule oluliseks just vastanduv sfäärilisus,---tulemuseks siis --olemine ,kui minimaalne võimalik kopromiss (--tinglik rollimäng vabanemaks ümbritseva ahistavast mõjust)-seismaks vastamisi mitte-olemisega.

Säärane komromiss vajalik vaid sel põhjusel ,et teatud kompromissitus viib miskitmoodi samadele tulemustele kui "otsustamata jätmine", kuna ei loo tigimusi olemisele ; siiski siin peituv oht teatud enese -pettuseks , mida võimalik ehk vältida mitte viidates mingile "aga"-le ,olematutele väärtustele.

Just selles tegeliku olemise ainus võimalik "mõte"----kuivõrd -- on olemas --ja mitte kauaks!---siit lõikavaima irooniaga,--- 'sub specie aeternatis',-- igaviku vaatekohalt :

--- carpe diem ! ---kasuta oma päevi!---surm elu "mõtestamas" /konstitueerimas.

_____________

Th.Mann käsitleb "Võlumäes" säärase valdkonnana ka "loodust",essees "Lüübek vaimse eluviisina" :

"Kord , ühes "õhtuses" peatükis ,naiivsel noorel seiklejal tuleb isegi tegemist teha elementide , loodusega / Ometi maastik teoses tagaplaanil aga kui ilmneb ,siis võimsaimas ja algupäraseimas vormis--ääretu mere või lumetipuliste mägede vägevusena / ...siis ilmnevad vormis ,millega juba eeldusena kaasub , kogu nende äratatud ehmatusest ja austusest hoolimata, hämmastunud inimese kogetud enese "väljaspool -olemise" tunne.

Mis viib selleni ,et elamus on küll 'sügav' aga ei ole intiimne ,usalduslik,kuna see on hirmu ärataval viisil "võimalikkusest"väljaspool.

Meri ja mäed ei ole maastikuelemendid ,so.igavikuelamus , tühjuse ja surma elamus ; ja igavesti inimesele "väljaspoolseks" jääv ürgjõuline ja metsik valdkond/ inimese suhe sellesse on : hirm ja võõristus/ see on maailm ,mis ei ole isegi "vaenulik" ,vaid ülevalt ja hoolimatult --ükskõikne. "

Oma viimases suurromaanis "Doktor Faustus",

Leverkühni "Die Wunder des Alls" -episoodis ,on kujutatud jumala loomingu paroodiat , selle vaatamisel saatana juhendusel ,-- väljendub traagiline kogemus sellest ,et universum "ei tea" --- inimesest midagi.

Maailmakõiksus on inmlikele mõõtudele vastamatu,inimlikust vaatekohast arusaamatu ja groteskne .--- Universium ,"surnud"mateeria ,loodus --näitavad oma ebainmlikkuses teadvusega elule tema piire . ----

Seega ka piire ,kus Nichts-kogemusest saab tühine "surmamõtetega mängimine" , viljatu degradeerunud olesklemine ja tõstab esile elu väärtusena.

Mainitud romaanis väljendub ka autori mõneti teisenenud nägemus "Võlumäe" maailmavaatelise konflikti osapoolte suhtes.

Siingi on esindatud mõlemad , ---humanistliku traditsiooni ja klassikalise kultuuri esindaja (Zeitblom) on kujutamist leidnud heatahtlik-irooniliselt.

Seda teravamalt vastandub teine poolus ---Leverkühn'is on see arendatud ideaalseni, -- erak-geenius ,kes radikaalselt ,traagiliselt kaugeneb tavapärasest.

Ja ometi, on Mann ,antud romaani kommentaarides ("Die Entstehung des Doktor Faustus") vihjanud, et peategelased on oma põhilises samased , seda niivõrd kui --- vastandid , seda üldse olla võivad ....

Tegemist siingi Cervantese "Don Quijote" algatatud romaanižanri ühe põhiteemaga: kaks vastanduvat poolust uusaja inimesekontseptsioonis.

________________

________________

1 L. Saariluoma: "Muuttuva romaani" ,Hämeenlinna '89 s. 352. , sealt: "klassisen modernismin ja individualismin kriisi " ,s. 234-240

2 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta" , Keuruu '87 ,s.304 ; sealt : V.Oittinen: "Saateksi", s. 8-22

3 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta", sealt: "Lyypekki henkise elämämuotona", s. 50-60.

4 L. Saariluoma: "Muuttuva romaani", sealt: "Th. Mannin "Tohtori Faustus": lopun ajan romaani ja romaanin loppu", s. 273-309.

5 "Goethe ja nykyinen henkenviljeily." (Kogumik, Juva, 1991, s.81.

6 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta." (Sealt: "Nietzschen filosofia kokemuksiemme valossa.")

7 G. Orwell: Retsensioonid A. Hitleri "Mein Kampfile", "Vikerkaar", 1995, 9-10.

8 Th. Mann: "Võlumägi", Tallinn, 1995, 2. köide, 2. osa, lk. 152.