neljapäev, 29. august 2019

Th. MANN & "Võlumägi".

(01.1996.)
(04.1999.)
Thomas MANN: "VÕLUMÄGI." („Der Zauberberg.“)

Th. Manni 1924 a. ilmunud romaan "Võlumägi" on ,
-- kuigi äärmiselt isikupärane, -- mõneti tüüpiline tolle perioodi kirjanduslikes suundumustes.
Euroopa kirjandus-elus oli tollal valitsevaks nn. klassikaline modernism , mis oli alguse saanud 17 .-18 saj. realistliku romaani kujunemisega. Th. Manni looming, eriti selle hilisemal perioodil märgib senise romaanimõiste murrangut . Realistliku romaani taotlus kirjeldada reaalsust objektiivselt, "teaduslikult", problematiseerub või hüljatakse üldse.
Samuti ka senise romaani aluseks olev uusaegne indidividualism ,mis lähtub "cartesiaanlikust" "mina - maailma " vastandamisest . -- Siis romaan ,mis rahuldub kirjeldamisega kuidas indiviid kogeb maailma , romaan kui indiviidi /kirjaniku "lugu" . 20.saj. muutub see küsitavaks ,olukorras kus nii "mina" kui "maailma" --st. subjekti -objekti mõisted hajuvad ,mille tulemusena nende omavahelisist seosteist kirjutava romaani tuleb nii sisuliselt kui ka vormiliselt muutuda.
Põhjuseks on kujunenud ühiskondliku realiteedi pidev komplitseerumine -- muutub üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna ,liigendada seda üldiste seaduspärasustega --vastavad nähud muutuvad kontrollimatuiks ja ennustamatuiks.
Üha spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei vömaldanud enam, "renessansi stiilis", üksikisiku sünteetilist maailmapilti.
Küsitvaks muudavad Carteesiuse "mina - objekti" -suhte esimese poole juba 19.saj. lõpu irratsionalistlik kriitika,(Nietzsche ,Freud )-- mis näitas ,et senine kontseptsioon "minast" - kui ühtsest harmoonilisest tervikust on meelevaldne ,kuna tegemist siin pigem - ebateadlike, vastanduvate psühholoogiliste jõududega ,mis oma koostoimelt ennem konfliktsed kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik ühtsus vaid konkreetses tegevuses ( ja mis seetõttu on illusoorne) .

"Objektiivsuse" küsitavus ilmneb eri tõelisus-kontseptsioonide paljususe ja inimlike teadmisi moonutavate -piiritlevate aspektide tõdemisel .
Teadvustatakse teravalt kirjanduslikule tegevusele üldiselt seatud piirid (--seda isegi näivalt nii "vähenõudliku" taotluse puhul kui "objektiivse reaalsuse" kujutamine!) ,ja kirjeldamise tugevat seotust traditsioonidega.
Seda viimast rõhutab eriti Th.Mann , kellele indiviidi empiiriline kogemus ei ole vahetult antud ,vaid kõik tõelisuse kogemise vormid on oma põhilises traditsioonist tingitud
(, traditsioonis vahendatud). 1
Th.Mannil on ka "tõelisuse" või isegi mingi selle osa kirjeldamise/haaramise võimalikkus, (rääkimata selle "objektiivsusest") -- asetatud põhimõttelise kriitika alla.
Oma teostes kujutab ta tegelasi,kes ei ole mitte niivõrd üksikindiviidid -subjektid , vaid seostuvad viimseni mingite konkreetse kultuuritraditsioonidega ,on otsekui nende personifikatsioonid. Antud dentents ilmneb eriti selgelt just "Võlumäes".
Siiski jääb Th.Manni loomingus "suure küsimusena" kõlama: kas on üleüldse võimalik oma personaalsust kultuurist /traditsioonist sõltumatult,-- ehedalt väljendada?
--- Või anda õigus agnostikutele ,kellele keha ---subjektiivsuse väline vorm ,---oli kui "vangla"? (,so. "Doktor Faustuse" üks põhiprobleem).
Romaan "Võlumägi" on tõlgendatav ka kui peategelase "arengulugu" aga selle loo jutustamine erineb suurest varasemast Bildungroman 'ist (,mille eredama näitena Goethe "Wilhelm Meister").
Põhjuseiks siingi ajastu üldise loomuse muutumine:
valgustusest pärit personaalse kasvu ja indiviidi vabanemise ideaal on osutunud liialt naiivseks ajastul, kus ühiskondliku elu sisemine antagonistlikkus üha süveneb. 2


Klassikalise arenguromaani problemiseerumine kajastub nt. ka Manni kaasaegse, H.Hesse loomingus, kus kohati jääb keskse tooninina kõlama,sajandialgusele iseloomulikult--resignatsioon.
Kui üritada Th.Manni loomingut ühte sõnasse kokku-võtta , oleks selleks---iroonia . --- Iroonia kui distantseeritus tõuseb Mannil maailmavaatelise rõhuasetuse staatusesse, võimaldades astuda vastadamisest väljaspoole seda relativiseerides.
Sellega lähenedes traditsioonilise irratsionalismi "esteetika" käsitlusele. Näiteks Schopenhaueri mõistes on esteetilisus kui: "vabanemine tahtest maailmas"; selle vastu Nietzsche kriitika , ometi temalgi: olemasolu õigustus vaid esteetilistest ilminguist, nõnda mõistetud 'kunst' on samastatud illusiooniga , 'kaunis' on lahutamatu "tõe" ja "hea" mõistetest ---esteetiline konstitueerib nõnda eetilist.
Teisest küljest on Mannil tugev seos humanistliku kultuuripärandiga,kus eetiline on esteetilisega võrreldes primaarne.
Oma "Lüübeki"-essees 3 väljendab ta vastavat hoiakut sõnadega : "tasakaalukas elu-viis... / Sest eetilisus , vastanduvalt pelgale esteetiisusele, kauniduse ja naudingu - ihale, vastandina ka nihilismile ja surmamõtetega mängimisele, --- just eetilisus tähendab tegelikku "elu- kodanlikkust"" .
--- Selle ütlusega distantseerib Mann end irratsionalistlikust suundumusest ja viitab oma keskseimale teemale ---so: "kodanlikkus". Mõistes sellega aga midagi õige spetsiifilist: ta üritas laiendada "kodanliku kultuuri" mõistet võimalikult avaraks, isegi kuni "üli-inimlikkuseni"---ja nõnda tagasi jõudes "kodanlikkuse"(tavatähenduses) --vastandpooluseni.
Näib ,et Mann seda tehes teadlikult taotlenud teatud sünteesivõimalust, kahe näivalt nii vastndliku aatevoolu vahel.
Teha seda ,et võimaldada humanistliku moraali uut põhjendamist (,sellest tema hilisem kontseptsioon nn. "võitlevast humanismist).

---Kuna teab viimase kohta ,et : see oma senisel kujul hääbumas ,vähemalt parim sellest ; Mann endast: kodanlik kirjanik,kes kirjeldab kodanluse kadu.
Parodoksaalsel kombel ,loob ta seda "uut humanismi" otseselt Nietzsche - temaatikast, seega siis: tolleaja teravamast humanismi- kriitikast lähtudes.

Juhul kui võtta moraali põhjendamisel aluseks "radikaalne immoralism" ,näib tulemus juba ette võrduvat nulliga ,ometigi: selle võimalikkuse - võimatuse järele küsimine on üks "Võlumäe" kesksemaid teemasid.
Kodanlik humanism lähtub paljuski oletusest ,et indiviidi ja tema tegevuse vahel valitseb mõistuslik seos ,et konkreetsed "otsustused" väljendavad üksiku personaalset karakterit, jne./
---"Võlumägi" pürib seda ettekujutlust purustama: romaani peategelane -Castrop- sõidab 3.nädalaks mägedesse,
----ja jääb sinna 7. aastaks.
_____________
Romaani keskseim sisu ongi petegelase Castropi "arengulugu",mõjudest , mida ta saab teose sisulistelt peategelastelt --Settebrinilt ja Naphtalt--kes siis kui ajastu põhiliste aatevoolude isiksustused.
Settembrini on valgustusmõtlejate hiline pärija, ideaalides elav vabariiklane, humanismi ortodoksne missionäär.
Tema vastane Naphta järgib kodanliku ajastu dualismi teist poolust---demokraatia ja humanismi kriitika liini,tehes seda põhiliselt 19. saj. lõpu irratsionalistliku elufilosoofia traditsioonides.
Kummastaval kombel esindab ta sama-aegselt ka proletaar-diktatuuri kuulutavaid vasakradikaale ,ja vähe sellest,----veel ka mingit kummalist religioossest eshatoloogiast tuletatud radikalismi.

Autor näib olevat ühte persooni kokku koondanud kõikvõimalikke maailmavaatelisi suundumisi ,mida omavahel ühendab ainult kodanliku liberalismi kriitika, mille vahel aga muud ühist raske leida on.
Tegemist on isegi niivõrd erinevate lähenemistega ,et nende säärane kokkusobitamine mõjub otse karrikatuursena,millegi kunstlikult konstrueerituna.
Vaadeldes seda kahe esimese,--irratsionaalsuse ja vasakpoolsuse näitel: Naphta üleskutsed terrorismile, siis millelegi ,mis eitab elu, säärasena ometigi ilmses vastuolus nt.Nietzschega, kelle jaoks,--elu kui säärane on -- absoluutne väärtus ! --
Nietzsche: "Mis on elu? ---so.: lakkamatu säärase eemaldamine endast,mis tahab surra ;---so.: julmus ja leppimatus kõige vastu ,mis meis nõrgeneb ja vananeb."
( "Fröhliche Wissenschaft",§26)
---Kuigi , selle ütluse fraseoloogia võib meenutada "terroristlikku retoorikat",--sisulist seost ju siiski ei ole (,kui just mitte vastanduva mõttes!) .
Säärase tegelaskuju konstrueerimine saab aga mõistetavamaks, kui silmas-pidada kuidas see võimaldab autoril nüüd antud tegelase suhtes (,kelles "nietzschelik" komponent siiski valitsevaks ,--- rakendada kirjaniku eriomast stiililist väljendusvahendit ---irooniat.-- mida sama autor oma "Nietzsche"-essees ja "Faustuses"--peategelase suhtes,----rakendada ei luba , otse vastupidi !
Ilmselt on vahe siiski selles,et Naphta puhul on tegemist vaid "nietzscheliku komponendiga"; -- "Doktor Faustus", aga -- on Manni oma sõnadega: "romaan Nietzschest") 4
Kõigele vaatamata on Naphta -kuju siiski huvipakkuvaim romaanis,--kogu oma vastuokslikusele ,komplitseeritusele vaatamata. Seevastu Settembrini jääb oma selguses ja otsekohasuses tihtipeale vaid liberaalse fraseoloogia tasandile.

Kaaluka osa romaani 2. köitest moodustavad Settembrini ja Naphta pikale venitatud maailmavaatelised jõukatsumised ,mida Castrop kuulajana jälgib ,kord üht,siis teist pooldades.
Mainitud tegelase puhul on autor eriti rõhutanud tema "keskpärasust",kes säärasena siis ,kui --"terve mõistuse" esindaja,-- võtab kõik asjalikult kaalumisele.
Keskpärasuse teema on Manni loomingus läbivaks,nagu ka kodanlus, Mann nõnda kui--"keskpärasuse ideoloog",nähes selles ainust jõudu ,mis suudab totalitaarsust väärata.
So.--otsekui: "kuldne kesktee", äärmuste vältimine, Delfi oraakli sõnadega : 'ne quid nimis' ---"ei midagi liiast".
________________
"Võlumäe" maailmavaateline tüli jääb lahenduseta, --millest järjekordne tõlgendus-võimalus, et tegemist ei ole mitte teineteist välistavate vastanditega vaid , -- täiendavate osapooltega.
Siin näib Mann olevat järginud oma suure eeskuju -- Goethe , maailmavaatelist kreedot : "vastandusi ei olegi" ,
ja kes , -- vastustades Rousseau' teesi --- loodus contra kultuur , väitis :"ka kõige loomuvastasem on loodus". 5
-- Siit tulenevalt :"Võlumäe"aatelised vastand-poolused -- otsekui ,--"täiendavad teinedeist", --liberalismi ja totalitarismi ootamatu samastamine sarnaselt müstikuile,
--- a là : "kõik on üks " !
Kuigi aateline lahedus jääb lahtiseks , näib see teatud hinnangulises mõttes väljenduvat tegelaste teotsemises .
Autori-poolne eelistus on ilmselt Settembrini poolel --- Naphta enesetappu saab võtta kui :"õiglast karistust", humaanset hoolitsust ---"parem juba..." , või lihtsalt kui samanimelise kirjandusliku katsetuse üht igati loogilist lõpp-lahendust.
Naphta-eksperimendi lõpetamise viisis on ilmsed paralleelid Nietzschega , keda Mann oma vastavas essees 6 võrdleb "vale mäkketõusu teinud ,lõksu jäänud , mäeronijaga ".
Ja jätkab : "kes teda usub , on kaotatud"--- !
---see '47 a. tehtud avaldus ei kummasta mitte ainult oma paatosega ,sest eeltoodut Nietzsche puhul rakendada tähendab otse sihilikku mööda-mõistmist ,viimane on korduvalt nõudnud vastupidist -- (tema) enese 'ületamist' ,jms.
Tagasi teema juurde ---hävitavast hinnangust Naphtale ei järeldu siiski tema vastase täielikku heaks-kiitmist : ka Settembrini ,kellele näib "õigus jäävat" toimib "haiguse atmosfääris" ,sarnaselt ka Castrop, --millest nende tegevusse sugeneb teatud jõuetust , mistõttu näiteks peategelase "vaimne areng" jääb mõneti sisutuks.
Vahest võimalik sellest teha üldistust ,et Settembrini esindab traditsiooni, mis -- kuigi hääbumas, või vähemalt oma parimas degradeerunud, --siiski veel piisavalt mõjukas, et mitte lasta uuel esile-kerkida.
Või siis ---mis jäävalt säärane ,--kuivõrd humanistlikud ideaalid mandunud kodanluse/keskklassi käibetõdedeks, -- mis vääramatult "õiged",kuna (demoraatliku reegli järgi) ---alati enamuses !
Lisaks veel romaani lõpetamine ---sõda ,kui totaalne kaos, millest peategelane lihtsalt sunnitud osa võtma---" õigus " jääb Naphtale: sõda mäss varasema vastu , hoolimatu purustav viha deviisil: " Parem õudne lõpp ,kui lõputu õudus!" 7 ---ükskõik milline,peaasi,et mingisugunegi muutus!
Autor näib lõpu-episoodi kasutavat siiski eeskätt vaid humanistliku traditsiooni sümpaatsemaks tegemiseks,---ometi selge ,et ka massidele ei piisa hedonistlikust heaolust ja common sense'st ,nad tahavad,--vähemalt vahelduse mõttes --- hullust, eneseohverdust ja surma kui lunastust .
________________

Castropi puhul näib olevat üritatud eelpool pakutud sünteesi- võimalust, peategelane nimelt kogeb lumetormis ilmutuslikku nägemust, milles romaani põhiline sõnum näib peituvat.
"Lübeck ..." .-essees ütleb Mann selle kohta ,et
see leiab aset --"nii õnnelikul kombel", kuna see tema meelest olevat :"elu ja inimlikkuse idee ise ".
"Võlumäe" kvintessents kõlab siis järgnevalt :
"Tahan südames olla truu surmale, aga .../ Headuse ja armastuse pärast inimene ei tohi lasta surma oma mõtteid valitsema." 8
________________

---Nietzscheliku aristokraatlik - küünilise maailmavaate järgi on Castropi elutarkus kõigele lisaks , lihtsalt banaalne --- tema näol on tegemist labase igapäevase kujuga ,kes ei oska mõelda 'suures stiilis' .
Tema -"aga"--paljastab keskpärasuse,--kui kopromiss. Säärasena midagi dionüüsoslikust kompromissitusest võimalikult kaugel olevat ; lisades lause teise poole Mann sisuliselt tühistab sellega esimese --- ülimalt pürjellikul viisil!
Antud lause juures on olulised rõhuasetused --- esmalt näib ,et see on lõpparve Naphtaga ,aga vaid esimisel pilgul --- rõhuline on lause esimene osa: "tahan ..." --- ja seda isegi niivõrd ,et on vaja meeldetuletust,et seda siiski "ei tohi"...
Keskseks punktiks nõnda teoses mõiste: "surm" --
mida on kasutatud õige erilises, pea transtsendentset ja absoluuti hõlmavas tähenduses.
Selliselt mõstetud 'surm' ---ainitiselt elu piiritlemas , ja samas: kui totaalselt vastanduv --- tühistab elu, -- mille olemas-olemises ilmneb surma veel-olematus ; ometi--- surm valitsemas iga elu-hetke , seevastu : elu/ olemine aga ei puuduta vastanduvat sfääri muidu kui sõnana---surm,olematus ,eimiski (Nichts)---säärasena märgib ainult elu (-skemaatiliselt-)- "ringi" piiri-joont , --ei ütle aga midagi sellest "väljaspoole -jääva " ala kohta ! --- keskne paradoks : olemisele ilmneb olematus olevana ....
Olemine kui "vastandub millelegi", mis siiski ei ole "miski"---taas ; paralleelid müstikute tabamatu "absoluudiga",-(negatsioon totaalses tähenduses.) , --Angelus Silesius :
Jumal on tühjus ,olematus, eimiski ... ---näib ,et varane postmodernist!)
//Vahest just surm kui mittemiski on see teatud uskumuste poolt pakutav lunastus ,--- raske oleks enamikule välja -mõelda hullemat "karistust" ,kui "igavene elu" ,-- Sartrè järgi oleks see otse "põrgu "!
Samuti ka "õnnelik -olemine" viimseni konstitueeritud olemise vastandi poolt : "võtta ,mis võtta annab ja lubatud on . " Mann siinkohal järgimas üht teist traditsiooni ----
" Meie tunded ja kogemused ütlevad ,et oleme igavesed" ---("Sentimus experimurque nos aeternos esse" ,Spinoza , "Ethica"). ----
---Sarnaselt ka Sokrates, Plato ,Goethe, -- jääb küsimus : ----- milleks ? ,kas sedagi vaja uskuda ?
Camus ' üleskutse : ennast-tunnetava mõtlemise alguseks olgu küsimus suitsiidist, -- emb - kumb --vastasel korral ei tegeleta kumbagagi ,vajatakse uskumusi, kopromisse ,--so. "keskpärasuse needus " --kellega ei tegele ei jumalad ega deemonid.

Juhul ,kui valitud on olemine ,ometi ilmne ,et säärase küsimuse tõstatanule oluliseks just vastanduv sfäärilisus,---tulemuseks siis --olemine ,kui minimaalne võimalik kopromiss (--tinglik rollimäng vabanemaks ümbritseva ahistavast mõjust)-seismaks vastamisi mitte-olemisega.
Säärane komromiss vajalik vaid sel põhjusel ,et teatud kompromissitus viib miskitmoodi samadele tulemustele kui "otsustamata jätmine", kuna ei loo tigimusi olemisele ; siiski siin peituv oht teatud enese -pettuseks , mida võimalik ehk vältida mitte viidates mingile "aga"-le ,olematutele väärtustele.

Just selles tegeliku olemise ainus võimalik "mõte"----kuivõrd -- on olemas --ja mitte kauaks!---siit lõikavaima irooniaga,--- 'sub specie aeternatis',-- igaviku vaatekohalt :
--- carpe diem ! ---kasuta oma päevi!---surm elu "mõtestamas" /konstitueerimas.
_____________
Th.Mann käsitleb "Võlumäes" säärase valdkonnana ka "loodust",essees "Lüübek vaimse eluviisina" :
"Kord , ühes "õhtuses" peatükis ,naiivsel noorel seiklejal tuleb isegi tegemist teha elementide , loodusega / Ometi maastik teoses tagaplaanil aga kui ilmneb ,siis võimsaimas ja algupäraseimas vormis--ääretu mere või lumetipuliste mägede vägevusena / ...siis ilmnevad vormis ,millega juba eeldusena kaasub , kogu nende äratatud ehmatusest ja austusest hoolimata, hämmastunud inimese kogetud enese "väljaspool -olemise" tunne.
Mis viib selleni ,et elamus on küll 'sügav' aga ei ole intiimne ,usalduslik,kuna see on hirmu ärataval viisil "võimalikkusest"väljaspool.
Meri ja mäed ei ole maastikuelemendid ,so.igavikuelamus , tühjuse ja surma elamus ; ja igavesti inimesele "väljaspoolseks" jääv ürgjõuline ja metsik valdkond/ inimese suhe sellesse on : hirm ja võõristus/ see on maailm ,mis ei ole isegi "vaenulik" ,vaid ülevalt ja hoolimatult --ükskõikne. "

Oma viimases suurromaanis "Doktor Faustus",
Leverkühni "Die Wunder des Alls" -episoodis ,on kujutatud jumala loomingu paroodiat , selle vaatamisel saatana juhendusel ,-- väljendub traagiline kogemus sellest ,et universum "ei tea" --- inimesest midagi.
Maailmakõiksus on inmlikele mõõtudele vastamatu,inimlikust vaatekohast arusaamatu ja groteskne .--- Universium ,"surnud"mateeria ,loodus --näitavad oma ebainmlikkuses teadvusega elule tema piire . ----
Seega ka piire ,kus Nichts-kogemusest saab tühine "surmamõtetega mängimine" , viljatu degradeerunud olesklemine ja tõstab esile elu väärtusena.
Mainitud romaanis väljendub ka autori mõneti teisenenud nägemus "Võlumäe" maailmavaatelise konflikti osapoolte suhtes.
Siingi on esindatud mõlemad , ---humanistliku traditsiooni ja klassikalise kultuuri esindaja (Zeitblom) on kujutamist leidnud heatahtlik-irooniliselt.
Seda teravamalt vastandub teine poolus ---Leverkühn'is on see arendatud ideaalseni, -- erak-geenius ,kes radikaalselt ,traagiliselt kaugeneb tavapärasest.
Ja ometi, on Mann ,antud romaani kommentaarides ("Die Entstehung des Doktor Faustus") vihjanud, et peategelased on oma põhilises samased , seda niivõrd kui --- vastandid , seda üldse olla võivad ....

Tegemist siingi Cervantese "Don Quijote" algatatud romaanižanri ühe põhiteemaga: kaks vastanduvat poolust uusaja inimesekontseptsioonis.

________________
________________





1 L. Saariluoma: "Muuttuva romaani" ,Hämeenlinna '89 s. 352. , sealt: "klassisen modernismin ja individualismin kriisi " ,s. 234-240
2 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta" , Keuruu '87 ,s.304 ; sealt : V.Oittinen: "Saateksi", s. 8-22
3 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta", sealt: "Lyypekki henkise elämämuotona", s. 50-60.
4 L. Saariluoma: "Muuttuva romaani", sealt: "Th. Mannin "Tohtori Faustus": lopun ajan romaani ja romaanin loppu", s. 273-309.
5 "Goethe ja nykyinen henkenviljeily." (Kogumik, Juva, 1991, s.81.
6 Th. Mann: "Totuudesta ja kauneudesta." (Sealt: "Nietzschen filosofia kokemuksiemme valossa.")
7 G. Orwell: Retsensioonid A. Hitleri "Mein Kampfile", "Vikerkaar", 1995, 9-10.
8 Th. Mann: "Võlumägi", Tallinn, 1995, 2. köide, 2. osa, lk. 152.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar