Filosoofilisest esteetikast.

(02. 1998.)

Esteetika tähenduse asu-kohast.

Fr. Nietzsche lausub oma "Rõõmsas teaduses" kunsti kohta tänulikke sõnu : " Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi: oleks see üldkehtivaim valskus, --- teaduste antus ,--- et võlts on teadvalt tunnetava olemise eelduseks --- talumatu. /.../ Kunst näivuse h e a tahtena ". ¹

Nõnda-öeldut ümber-sõnudes -- kui poleks säärast tajumise korrastamise ja 'vääristamise' viisi millele siin osutatakse "kunsti" või "esteetika" mõistetega,--tuleks säärane kindlasti "välja mõelda".²

Nõnda-mõistetult on kunst sfääriks ,mis kätkeb endasse enamat 'teadlikust',nimelt teadlikust 'näivusest' ,nõnda kui tegevus mis lähtub illusoorsusest , tegeleb sellega ümberkujundavalt ja ka suhtub oma tegevuse saadusesse,--teosesse ,kui illusoorsuse kandjasse.

Nietzsche järgi on kunstilise lähenemise tasand seetõttu teatud mõttes 'kõrgem' ,kui sellele vastandatud teaduslik-ratsionalistlik tõlgitsus-viis ,mis lähtub objektiivse tõe (võimalikust) kindlaks-määratud asukohast , opereerib mõistete ja propositsioonidega ,ning suhtestub ümbritsevaga jäigalt ühetisel moel.

Filosoofilise lähenemise probleemiks kunsti mõiste ja teema-valdkonna eritlemisel on traditsiooniliselt olnud esteetika vastakuti seadmine teaduste ainesega. Ehk teisisõnu : mille poolest erineb esteetiline väärtus ratsionalistlik-eetilisest väärtusest.

Teadus kõneleb sellest "mis on " , nõnda nagu "see on" , arvestab reaalsusega täpselt sellisel kujul ,mil see traditsioonis kujundavalt-vahendatud on,-st.- teaduslikult korrastatud maailmapilt, mis asetseb neljamõõtmelises aeg-ruumis ja, mis on liigendatud absoluutse kehtivusega "loodus-seaduste" kohaselt "tervemõistuslikult" tavapäraseks maailmas-olemiseks.

Kunsti tagasihoidlikuks funktsiooniks nõnda mõistetud tervik-pildis oleks olla pelgaks "kaunistavaks ripatsiks" ,millekski sääraseks mil puudub iga olemuslikum tähendus-varjund.

Teaduslik-ratsionalistliku arusaama kohaselt ei ole kunst säärasena mitte kuigivõrd "tõsiselt võetav asi" . Tõsi küll, mitte lausa "kahjulik" aga kindlasti võrdlemisi "ebaproduktiivne" ja sekundaarse tähendusega "tootmisharu"

Nietzsche lähenemine on aga diametraalselt vastandlik. Esteetiline tõlgendus-viis on võrratult 'avaram' ,kuna see hõlmab rohkemat, see on ümbritseva sääraseks tõlgitsemise mooduseks ,mis hoiab alal 'varjundid' ,mitte ainult ,et "hoiab alal" , vaid isegi olemuslikustab kõik-võmalikud tähendusele omistatavad varjundid.

Nõnda nähtult on esteetiline lähenemine nüansseeritud maailma-pildi kujundajaks, kuna see vastanduval kombel paljuski lähtub just küstavast , selles teaduslikus/tavapäraseimas arusaamas.

Küsimärgist lähtudes avenevalt mitmetisi võimalusi nägemuse vormimiseks.

Küsitavuse võib olemuslikustada ,viisil nagu Nietzsche seda teeb-- kõik on näivus ,pole midagi "olemuslikumat" või "tõesemat" (--välja arvatud vahest need tõdemused ise ! -- ) ,maailm kui "igikestev kaos" ,mida inimliku hinnangulisusega millaski hõlmata ei anna , ülim teadlikus on teadlikus 'näivusest'.

Siit ka kunsti tähendus ja tähtsus. Esteetiline lähenemine vormib kunstiliste vahenditega just nimelt seda "näivust" , kultiveerib illusoorsust ,teeb seda rõhutatult teadlikult ,-- tõepoolest--- "palveleb näivust".

Kuigi, sõna " näivus" tavatähenduses ei osuta siin täpselt . Kunsti "objektiks ei ole kindlasti "näivus" ,kui midagi "ebatõelist" , "tühist või tähtsusetut.

Pigem vastupidi ,--'näivusest' saab ülim reaalsus ja tõelisus ,--- eraldi-asetsev maailm. Metareaalsus.

Kunsti eraldi-seisvale maailmale on üheks tähtsamaks iseloomustavaks omaduseks ,et see säilitab ja hoiab alal. Kunst on midagi sellist ,mis enne-kõike, -- jäädvustab. Kunsti teoses ,selle materialis , jäädvustub tunne millestki kunaski "juba olnust" . See ,mis nõnda "jääb" ongi ennekõike 'tunne', -- millestki "olnult olevast" , säärasena otse-kui 'deja vue' - elamus.

Samaväärsena jääb nõnda olema mõni skulptuuris "kivistunud" naeratus etruski neiu huultel kui ka õhu vaid aimamisi tabatav värelus ühel kunagisel suvepäeval Pariisi lähedal ,mis on vahendavalt jäädvustatud Monet' maalil.

Teiseks kunstilist 'metareaalsust' iseloomustavaks eripäraks on selle 'eraldatus'. Kunsti kujustatud "objekt" on sõltumatu, --- ära rippumatu nii vaatajast-kuulajast,st.-hindajast ,kui ka oma loojast.

Oletatavasti ühe Egeuse mere laguuni põhja vajunud Venuse kuju on kunsti-teos ka avstamata jäädes ja alati sellena "ära-tuntav" kui see ikkagi kunagi juhtumisi avastataks.

Nõnda on kunsti fenomen midagi säärast ,mis otse-kui "konstitueerib" oma objekte , kunstilise tegevuse saadused on kui materialiseeritud 'eesmärgi-tunnetus' ,---- kunsti funktsiooniks on olla ühelt-poolt sõltumatu ja ise-seisev ,teisalt aga säilitav ja vahendav ning toodud kriteeriumitele vastates ,või neist hoolimata, peab kunsti-teos alati olema sellena --- " ära-tuntav".

Kunsti teose "ära-tundmise" psühholoogilises mehhanismis on midagi ,mis ületab sõna "tunne" tähenduse ulatuse. Võimalikuks täpsemini viitavaks terminiks on pakutud mõiste "affekt". ³

Ehk siis,-- kunstiteos on säärane aistitav fenomen ,mille põhilisemaks funktsiooniks on kutsuda esile teatud konkreetse suunitlusega affekte.

Affekte eristab tunnetest just nende nö.-"konkreetsem suunitlus" ehk "tingiv determineeritus" ja muidugi,--- suurem intensiivsuse määr.

Samuti loetakse affekte primaarsemateks kui tundeid, esimesed nimelt alles --kutsuvad viimaseid esile, affektid 'vahendavd' tundeid.

Teisalt affektid jälle otse vastanduvad tunnetele ,kui pidada silmas asja-olu ,et kunstiteose poolt esile kutsutud konkreetse suunitlusega affekt on seda intensiivsem ,mida vähem on selles pelgalt emotsionaalset reaktsiooni.

"Tegelikult kunstnikud - /.../ - ületavad alati kogemuse ja tundmuste tasandi. /.../ Nad on nägijad ja tulijad ."⁴

Kunsti sõltumatus on mingis mõttes ka kui "kunstilisuse mõõdupuu" . Mõeldud siin kunstiteose teatud "ise-seisvust" ,st.-- kunstilisus mingis asises objektis otsekui "ilmutaks" ennast ise vaatlejale-hindajale.

Ehk tänapäevase kõnepruugiga kohandatult öeldes -- 'kunstilisust' (selle sõna parimas ja avaraimas tähenduses) ei saa kunaski kuidagi "reklaamida" , st.--asja "tuntuks tegemine" ei võrdu selle väärtustamisega.

Kunstiline väärtus on midagi ,mis 'ilmneb' , teeb seda lausa "vastuvaidlematul" kombel , hoolimata ajastust ja ajavaimust. Nõnda kunst mitte ainult ei "säilita" ,vaid ka "säilib",(--kuivõrd "samana" on muidugi ise küsimus).

Kunsti - väärtus (hoides seda tähistust lahus mingi ajajärgu moe-vooludest sõltuvast "väärtus-(etus-)tamisest") evib mingit raskestimääratletavat, ja vaid nö.- "absoluutset" aga kindlasti juhuslikkusest sõltumatut aksioloogilist evidentsi.

Midagi ,mis Platol oli antud igikestva ja täiusliku hüve - 'eidos' - idees , mis tähistab (märgistab ühtlasi ka ) "ilusat".

Või siis Kanti "Ding an sich" ,mis küll põhimõtteliselt tunnetamatu aga vahel , mõnel puhul siiski ,( küll vaid aimamisi ja kaudselt) "otsekui ära-tuntav" ja ilmneb ,kui ilu või kaunidus maailmas , harmoonia või korrapärasus .

Aga kuigi kunstiline 'väärtus' ,kui kunstilisuse määr on sõltumatu juhuslikkusest kui pelgast "suvast" ,on see miskil ebamäärasel moel seotud "juhuse tahtega" ,mis sarnane otse "jumalikule ettemääratusele" . Silmas-pidades sellega säärast 'juhust' ,mil üks pintslitõmme mõne "prefektsionisti" töös õnnestub ootamatult kuidagi "täiuslikul kombel" , kusjuures jääb asjaosalisele endalegi selgusetuks ,kuidas täpselt ja mis annab siin säärase kindluse sõnale -- täiuslikult....

Säärast fenomeni võib dekonstrueerida kasutades mõisteid nagu ,-- harmoonia ,sobivus ja kokku-kõla.

Ometi ei võimalda näiteks harmoonia seaduspärasuste tuletamine ja jäljendamine mehhaaniliselt "konstrueerida" täiuslikku teost ,st.-- 'Kunsti' ,(- selle sõna romantilises ehk tänapäevases mõttes) ei saa "luua " vaid 'techne'i abil või selle pärast. Seitse sajandit tagasi oldi veendunud aga vastupididses.

Mõned eriliselt mõjuvad maaliteosed minevikust võivad olla "tehniliselt" isegi ebatäiuslikud ,ometi miski tabamatu varjund annab selle subjektiivsest hinnangulisusest üle-oleva ,ise-seisva väärtuse.

Ka "eba-täiuslikkusel " ei puudu oma võlu ,kuna see tihti-peale laseb rohkem aimata , jätab fantaasiale rohkem "mängu-ruumi". Prefektselt täiuslikus teoses seevastu vahel midagi ahistavalt ja piiratult mõjuvat.

Järelikult on kunsti-teose puhul tegemist (vähemalt) kahe erineva tasndiga ,--primaarsemaks on esteetiline tasand ,millele sekundeerib tehnilise kompositsiooni tasa-pind (so.- material ,teostus ,jms.)

Kunstiteos sünnib alles siis kui "material muutub väljendus-rikkaks" , alles siis material 'hingestatakse'.

Nõnda võib ka loobuda erinevate "tasandite" eristamisest , väites ,et kunst sisaldab vaid esteetilise kompositsiooni tasandit,-- tehniline tasapind on alati esimesele allutatud.

Kuigi,-- kindlasti jääb kunstilisuse tajumise ja kujundamise psühholoogilistes mehhanismides paljutki üha küsitavaks ; veelgi enam ,-- võib õelda ,et kunst ongi üle-üldse kui üks kõike-hõlmav 'küsimus'....

Isegi tajumine ,aistimine on juba "küsivalt suunitletud" ,--- seda isegi siis kui vastuseks saab vaikus. ---

Muusikateoses võib olla olemuslikumaks komponendiks paus. Väljaütlemata sõnad mõnes luuletuses ,võivad osutuda väljendus-rikkamaks kui terved köited proosas.

Maaliteoses perspektiivi kujundatud tühjuse tajumus avab 'sügavuse mõõtme' ,nihutades sellega tähenduse "raskus-keskme" hoopis teisele tasa-pinnale ,mida tinglikult võiks võrrelda transtsendentse sfääriga.

Perspektiivi kujutamise sümboolne tähendus seisneb transtsendentsi "piltlikustamises" ,millega avardatakse maalikunsti 'ruumilist' ulatust. ( Nõnda on "aistingulise transtsendentsi" puhul tegemist millegi otse vastupidisega kui uskumustele omase -- "üle- meelelise " transtsendenti-kujutelmade puhul.)

'Tühjus' kui väljpeetud paus on kunsti-loomes tähendus-rikas moment. Puhas paberileht saab loomingu eelduseks , konsentreeritud vaikuse hetk eelnemas igale loomingulisele aktile.

Deleuze/Guattari tsiteerides : "... tühjuseski peitub aistitavat, ja kogu aistingulisus koosnebki iseenesest ja tühjusest, mis püsib pinnases ja õhus, säilitades tühjust , säilib tühjuses ennast säilitades. Lõuend võib olla nii täis , et isegi õhk ei mahu seal enam liikuma , aga kunstiteos on see alles siis kui seal on piisavalt tühjust..." ⁵

Kunsti-teose eri-omase õhustiku loomisel tuleb nii-siis arvestada säärast näivalt olematut koostis-osa nagu "tühjust". Ometi ei tähenda see kaugeltki mitte "lõpetamatust" ,mida võib kohata nt. laste või hullude teostes.

Pigem võiks loomingulise kreedona kehtida nõue eemaldada " kõik üleliigne" , vältida kõike üleliigset.

Mida aga lugeda "üleliigseks" sõltub juba kellegi subjektiivsest arusaamast.

Ortega y Gasset kutsub üles kunsti "dehumaniseerima" ⁶ ,-- maalida maastikuid ,mis eelnesid inimesele , maastiku-vaateid ilma kujutletava "vaatleja" juures-olekuta.

Nõnda talitades on kunstnikul võimalus distantseeruda "ühiskondliku looma" staatusest ,eraldada ennast oma loomingus säärase "liigi-määratluse" ahistavast piiratusest ja sellise olemise vormiga paratamatult kaasnevast --"tühjade vaatide kõminast".

Ometi on selge ,et isegi kujutledes "maastiku-vaateid ilma vaatlejata",-- pole säärane pürgimus oma konsekventse lõpuni arendatav.

Cézanne'i sõnul : "Inimene on puudu ja ometi viimseni maastikus".

Kunsti de-humaniseerimine mõistetav kui ümber-kujundava loomise akt, esimene pilk übritsevale , asjadele nime andmine ja nende ümber-vääristav vormimine.

Nõnda ei vahenda van Goghi "Turnesols" mitte pelki retseptiivseid muljeid mingist asisest asjast vaid siingi tegemist affekteeritud kaemise tõlgendamisega kunsti -vahendite keelde.

See on aistingute jätkuv tõlgendamine ja üha uuesti-tõlgendamine sõnadesse ,värvidesse ,helidesse ja kivisse.

Kunsti-loome ei saa nõnda olla pelgaks seisukoha-võtuks või arvamuse avaldamiseks , seeon pigem kui uuesti nägemine ja taas ära-tundmine ja selle vahendav jäädvustamine.

Jäädvustamine tähendab siin ,--anda möödalibisevale hetkele materiali kestvus, rajada ühe möödunud hetke ülistuseks 'Monument'.

Säärane "monument" ,mis võib koosneda vaid mõnest luule-reast ehk paarist pintsli-tõmbest, aga jäädvustab olulisema--tunde sellest ja seda seniks kuni materialil on püsi.

Kunsti-teosest saab nõnda 'mälestus-märk ' igale väärilisemale kunagi olnud hetkele ja samas, hoiaku väljendusena ,--ka 'au-sammas' ,-st.- tahta neid hetki ,tundeid säärasena alati tagasi.

Just seda tähendabki Nietzsche "ewige wiederkehr des Gleichen" ,-- " samase igavene taas-tulemine"

See väljendab dionüüsoslikku jaatust ja elaani,tahet hävitada ja uuesti-luua ja mis vastandlik nn. " apollonlikule kunstile" ,mille jüngrid pürgivad täiustama ja edendama ümbritsevat 'ratio' tähe all.

Nietzsche kunsti -käsitluse patrooniks on kindlasti muistse Hellase jumal Dionysos. Kunsti jaatamine selle ülendamiseks, eksperimenteerides nii kujutaja kui kujutatavaga , et vahendada kunstilise metareaalsuse võimalikkust ja vajalikkust asise ilma tarvis.

1 Fr. Nietzsche "Die Fröhliche Wissenschaft " , Bd. 2 . / 107.

2 Sõna : "esteetika" on mõistetud järgnevalt lähtuvalt filosoofilisest kontekstist esteetilise väärtuse filosoofia ehk nn. " kauniduse" (v. "ilu") - filosoofiana.

3 G. Deleuze & F. Guattari "Mikä filosofia on?" , Gaudeamus '93 , s.3-225 ,sealt: "Persepti ,affekti ja käsite " ,s.168-203 ,lk.169

4Ibid. -- lk. 175

5Ibid.-- ,lk. 170

6 Ortega y Gasset "Masside mäss" , "Akadeemia" '94 lk.1245