Franz Kafka & modernism.

(01. 1999.)

Kafka modernismi piiril.

Esmalt lühidalt järgneva kirja-tüki sihi-seadest , ja see oleks : püüda mõneti piiritleda kafkalikkust kui kirjandus -loolist fenomeni , keskendudes see-juures esmalt Kafka kaas-aegsele kirjanduslikule olukorrale ,samuti näidates mõningaid olulisi mõjutusi varasemast.¹

Samas on püütud ka luua teatud mõttelist "silda" , nimelt -- Kafka ja kaas-aegsete (st. siin: post-modernistlike ) kirjanduslike suundumiste vahele , mööndes samas tolle viimase pürgimuse suhtelisust.

Nimelt võib ka väita ,et mõningate oma teostes esinevate karakteristikute alusel, -- Kafka mõneti ka kui 'järgnes' modernismile .

On ju üldtunnustatult Kafka eripäraks aprogrammilisus , samuti proosa-vormi eelistamine (mida aga loetakse vastandlikuks varasele modernismile) , ning ennekõike -- Kafka teostele osutatud eriline tähele-panu ka post-modernistliku diskursuse raamides.

Viimast kinnitavad tema üli-rohked kirjanduslikud järgijad ning jätkuv huvi nii lugejate kui kriitikute poolelt.

Kafka teoste mõju nii kaas-aegsete kui ka hilisemate autoritele on olnud äärmiselt suur, alates tema sõbrast ja propageerijast Max Brodt 'ist, samuti R.-M. Rilke, Th. Mann, jpt.

Hilisematest olgu siin ära toodud nt. G.Grass , (kelle esimesed kirjanduslikud katsetused oli läbinisti kafkalikud) ja H. Böll ,kes samuti suhtus Kafka teostesse suure sümpaatiaga.

Ühest vastust sellele ,milles just täpselt seisneb Kafka, too tuntud ja tunnustatud eriilmelisus, -- ilmselt ei ole.

Küll on aga võimalik (ja mida on ka tehtud ) nö.- "konstrueerida " seda kafkalikku unenäolist maastiku ja painavat eba-määrasuse õhustikku, mida lugeja tema teostes kohata võib.

Vahest on säärasele re-konstrueerimisele mõneti abiks kui püüda alustuseks veidi piiritleda Kafka nö.- "lähte-punkti",² st. --tollaseid üldisi idee-ajaloolisi suundumisi ,milledel oma otsene mõju kindlasti ka kirjandus-loomele.

17.-18. saj. alguse saanud nn. realistlik romaani taotluseks oli kirjeldada reaalsust objektiivselt , "teaduslikult tõsi-kindlalt" ,lähtudes see-juures cartesiaanlikust "mina--maailma" vastandamisest ,sellest kujunenud individualismist.

Siis romaan ,mis rahuldub kirjeldusega sellest kuidas indiviid tajub (peab tajuma!) maailma, romaan kui indiviidi /kirjaniku "lugu".

20. saj. muutub see aga küsitavaks,olukorras kus nii "mina " kui "maailma" (st.-subjekti-objekti) mõisted hajuvad ja hägustuvad ,mille tulemusena nende omavahelistest seostes(ki) kirjutaval romaanil tuleb nii sisuliselt kui vormiliselt muutuda.

Põhjuseks võib siin tuua kujunenud ühiskondliku realiteedi pideva komplitseerumise,mille tulemusena muutub üha võimatumaks näha ühiskonda tervikuna ,liigendada seda üldiste /üldkehtivate seadus-pärasuste alusel,--vastavad nähtumuse on sellega otsekui muutunud kontrollimatuiks ja ette-ennustamatuiks ,kõigi siit tulenevate negatiivsete konsekventsidega.³

Üha spetsialiseeruva teaduse kogutud teabe hulk ei võimalda enam ammugi nö.- 'quatrocento'-stiilis üksik-isiku sünteetilist maailmapilti,millest tuleneva vaakumi täidavad kõik-võimalikud irratsionalistlikud õpetused.

19.saj . irratsionalistlik kriitika (Nietzsche ,Freud) tõestasid oma kaas-aegsetele individualistliku "mina"-kontseptsiooni illusoorsust ,väites ,et harmoonilise terviku asemel on siin tegemist pigem eba-teadlike ja vastanduvate psühholoogiliste jõududega,mis oma koos-toimelt pigem konfliktsed kui harmoonilised ja milledel teatud tinglik "ühtsus" vaid ehk teotsemises.

Fr. Kafka looming, eriti selle hilisemal perioodil, saab sääraste vastakate suundumuste ja diskursiivse teisenemise ilmekaks näiteks.

Teatud mõttes tähistavad tema teosed otsekui versta-postina kogu senise romaani -mõiste teisenemist ,mõistes viimast lausa totaalse murranguna .

Kuigi ,--reaktsioonina kafkalikkusele ,selle ohustavale , "jalge-alust õõnestavale" sümbolismile ,veel ka hilisemastki ajast muidugi võimalik tuua hulgi näiteid 'status quo' ennistamisese katsetest.

Mis siis ikkagi oli selleks peamiseks ,mis mõjus too-kord, Kafka romaanides , nagu ka täna , see ohustav ja ahistav, see raskesti määratletav 'miski' ?

Üheks sobilikuks märk-sõnaks on sel puhul kindlast -- 'ir-reaalsus' , mõistes seda siin kirjanduslikult ,st .- 19.saj. realistlikule romaani-zanrile on sihi-pärasel kombel vastu seatud irreaalsuse tühistavalt eba-määrane õhustik.

Irreaalsus seisneb Kafka puhul otsekui pidevas balansseerimises tuntu-tundmatu piiril ,nõnda leides end aina eksistentsiaalses "piir-situatsioonis" ,kantuna tugevaist emotsioonidest ja silmitsi-seatuna mõistetamatu,absurdse maailmaga,seda võõristades ,sellele võõraks jäädes.⁴

Samas ei ole siin aga kindlasti tegemist sihiliku protesti , mässu-meelsuse ilminguga .

Kafka autobiograafiline kangelane aina püüab end kohandada , kogukonda sulanduda , teha nii "nagu teised" pääsemaks painavast isklikust vastutusest ,kohustusest 'õigesti' valida . Pääsemaks hirmutavast vabadusest ühis-elulisuse anonüümselt süüdimatu turvalisuse illusiooni manu.

Th. Mann viitab⁵ Flaubert'i ütelusele -- " Etre dans le vrai " ,mis olevat Kafkale suuresti mõju avaldanud .

Nõnda kirjeldatu aga ju eksistentsialistlik tõdemus 'par exellance' , seosed nt . Sartrè 'ga enam kui ilmsed : indiviid leiab end absurdses maailmas ,vaba valimaks vaid surma eimiskisust , pidetuna ,seletamatutest jõududest tõugatuna .

Ometi eelnevaga pole Kafka era-kordsus õieti veel mitte sissegi-juhatatud, see on vaid üks 'nuance'i ,tähendusele omistatud varjund.....

Kafka ammugi mitte ei piirdu vaid irrealiteedi varjundi sisse toomisega ,seda tehes üldistab ta sellest lähtudes kui metafoorist ,millele üht-äki on omistatud ise-seisev tähendus ja sellega ka olemine.

Kafka tühistas realistliku romaani kreedo aga seda mitte vaid selleks ,et jääda ekslema "mõttekuse varemete" vahele ,kaalumaks tõenäolisusi ja võimalikkust ajast ja arust möödu-puude alusel.

Ir-reaalsusest saab tema jaoks pigem pelgalt lähte- alus, eksitav ,irriteeriv säärane ,seda küll, aga kaugeltki mitte mõni "eesmärk ise-eneses".

Mis aga ei tähenda ,et too viimane oleks vajaka,vastupidi eksitavast reaalsusest kujundab ta ainu-omaselt kafkaliku 'meta-reaalsuse' , siin: millegi säärase mis tühistavalt ületab kõik aksioloogilised kriteeriumid varasemast ,selle kõikumatud ,jäigad paradigmad ; loob uut ,jah , aga mitte pelgalt "ületades " vana , vaid seda pelgalt ümber -struktueerides , tähenduse asukohta ainult veidi nihutades .

Eksitavalt-irriteerivalt luuletatud lugu varjata proosalise jutustamise luitunud kuue alla,et oluline jääks esma-pilgul varjatuks,seega--pääseks kaudselt mõjule....

Kafkal selle -tarvis veetlevalt välja-peetud meetod: rõhutades ,ja seda igal leheküljel eraldi ,et tegu on siiski realistliku loo jutustamisega ,ning luues samas too eriline atmosfäär ,mis selle väite iga-külgselt tühjaks teeks.

Lugejat peab aina saatma kummastavalt painav tundmus ,et tal ,autori fantaasia radu järgides,--on "õhukene jää" jalgade all.⁶

"Mul on kogemus.../ ... see on kui mere-haigus kuival maal... "⁷

"Eba--meta--realistlikuse" ohustav aimdus tuleb aga otse piinliku hoolega varjata rõhutatult lihtsa-koelise ja harjumus-pärase stiili taha, millele kui kaitsvale-varjavale ekraanile siis projektseerida 'camera obscura' põhi-mõttel ,too eriliselt vildak, pahupidi-pööratud vaatamise viis.

Silmas-pidades see-juures ,et nõnda kujustatu-projetseeritu ei saaks liialt "nihutatud" ,et mitte-paha-aimamatut lugejat hoobilt maha niita ,vaid õige pisult "kõrvale nihutaks" ,juurdunud ignorantsist välja raputaks.

"Tagebuch" : ..." meie kunst on tõest pimestatus... / valgus tagasipõrkuval näogrimassil on tõde ,muu mitte ... "

See on kui kirjanduslik " šoki-teraapia" ,autor kasutab lugeja suunamiseks valitult teravamaid meetodeid ,mis peavad kindlustama soovitud reaktsiooni ,

-- see rabab viimases (tihti lõpetamata) lõpus täieliku ootamatusega.

Eelneva Kafka nö.- "kirjandusliku konstruktsiooni" visandamise katsega on aga viidatud vaid ehk peamistele "tuli-punktidele".

Üle kõige -- aga valitsemas Kafka novaatorlik geenius ,sõna-meisterlikkus ja eri-omane stiili-käsitlus ,--- mis ära-tuntav juba esimestest ridadest aga ometi kudagi määratlematuks jääb ja mida millaski ei aima järele pelgalt mehhaanilise " konstrueerimisega"

Kokku-võtvalt : Kafka - fenomeni täpset nö.- "asu-kohta" skaalal -- modernism ,sellele eelnev ja järgnenud lähenemine ,--- ei ole ilmselt võimalik üheselt 'piiritleda' ( võib rääkida isegi teatud "kohatusest ").

Paljud peamised jooned tema kirjanduslikust "konstruktsioonist" on muidugi leidnud oma innustatud pooldajaid paljude hilisemate autorite näol.

Samas vaja ilmselt rõhutada kõik-võimaliku "dekostrueerimise" piiratud kehtivus-ulatust ja relatiivset loomust .

Hermeneutilise kallakuga "tõlgitsemine" ei tarvitse alati kattuda autentse 'tõlkega'; viimase võimalikkus üldse ,võib olla seatud põhi-mõttelise kahtluse alla. Ja selle vajalikkus.

1 15. 09. 2019. -- Kirjutades siis tänasel kuupäeval, otsekui sissejuhtausena sellest nii ammusest kirjutisest Franz KAFKA kohta. Kirjutasin selle kirjutise nii ammu nagu jaanuaris 1999. -- Ja praegu seda nende kirjaridadega kui eessõnana täiendades sel lihtsal põhjusel, et plaanis on see ammune kirjutis oma blogides avaldada. -- MIKS? -- Seetõttu, et Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „et keegi teaks minust tõtt...“? -- JA nii ammu, kui see kirjutis Kafkast sai kirjutatud, polnud vist blogides avaldamise võimalust veel leiutatudki? JA kui kedagi huvitab kommenteerida seda ammust kirjutist, siis minu täiesti kehtiv e-mail on praegu: madisliibek@gmail.com

2 Kafka otseste kirjandusliku eeskujuna on viidatud S. Kierkegaardile (M. Brodt järelsõna Kafka teosele "Loss", Tln. '87, (lk. 631). Kokku-langevaks mõlemal autoril nende üldine religioosne suunitletus, samuti ühiskonna-kriitilisus ja muidugi -- intellektuaalne rafineeritus ja meisterlik stiili-käsitlus. Viimase välja-paistvama tunnusena võiks nimetada irooniat , kui üldine hoiak ,mis väljendamas ühe-aegselt nii skeptilist kui distantseeritud lähenemist.

3 L.Saariluoma: "Muuttuva romaani", Hämenlinna '89, sealt: "Klassisen modernismin ja individualismin kriisi", s. 234-240, lk. 352.

4 T. Hennoste: " Autor ei ole enam jumal , tal on eneselgi kõhe selles maailmas , milles ta elab .../ Autor ... / ... on nüüd võimetu ja abitu laps maailmas , mis on kaotanud isakuju . Sama kõle ja hirmutav maailm nii kirjanduses kui ka väljaspool seda tekitab lugejas ebakindluse ..." ("Hüpped modernismi poole " . "Vikerkaar"11/93 ,lk . 65)

5 Th Mann "Looja auks. Franz Kafka ja "Loss"", Akadeemia 8 /94, lk. 1625.

6 Seos R.Barthes'i nn. "naudingu-tekstiga" ,--so.-- tekst , "...mis viib kaotsimineku olekusse / ; see ,mis tekitab eba-mugavust / ...paneb vabisema lugeja ajaloolised , kultuurilised ja psühholoogilised aluskihid ,tema maitsete , väärtuste ja mälestuste koostise / ... viib kriisini tema suhte keelega ." ( H.Krull : " Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel " , 4.loeng ,"Vikerkaar 7/92 ;lk. 30 )

7 Fr.Kafka "Tagebuch 1914-17", S. 243.