(04. 1999.)
'Intro
spectare': H E G E L
Mis
on , on mõeldav , seega siis -- vaimne . Kogu olev on seda, --
oma konsekventse lõpuni viidav Mõte , kui -- absoluutse
tähendusliku ulatuvusega immateriaalne totaliteet, ja nõnda ka
kui -- tänulik tõdemus arusaamisest.1
Nõnda-sama ka temporaalsuse mõõtmeis – aeg ja selles
vahendunud "lugu" on reaalne, kuivõrd see mõeldav
on ; kui 'momentide' kogum , mis tervikut teostab;
viimane aga on mõtestatud , "elutu üldisus"
(Unlebendige Allgemeine). Samuti seadistatud,et mis on, --
on vastastikku suhtestadud; kuna üldiseimaks relatsiooniks
kontrast, on olemine seega -- vastastikku 'pingestatud'
(die Spaltung), seega, -- mis mõeldav, on mõeldav ka kui
"mõtteline konflikt".
Kuid
vastuolu on ju arenemise lubadus, enama saavutamise vältimatu
eeldus , midagi, millele on allutatud ka ülim mõeldav üldisus
oma üha täielisemaks -- Saamise loos.
See on
liikumise vahetu rikkus , -- ühtsusest mitme-kesisuse kaudu
üldisuseni paljususes endas, so.-- liikumine , mis hõlmab kõik
, veelgi enam ,-- see on kogu kujunemise päristiseim antus ja
ka selle põhjus sellisena üle-pea .
Ja millega
on antud ka kujunemise 'Siht' , ees-märk kui tervik ,
mis hõlmab enamat kui pelgalt summaarse suuruse ,olles kui
uus kvaliteet , üldistuste tegemise võime, abstraktsus kui
'ülevaatlik pilk'...
Nõnda
nähtult : luua üksik-nähtumusteks killunenud maailmast
üldiseim mõeldav üldisus , absoluutne Tervik , -- mis
säärasena ei saa olla ka ei pelgalt individuaalne
( ega
kollektiivnegi) "mõte", mõtteline konstruktsioon .
Sellega
aga on ka lähtutud filosoofilise 'asja'
tegelikust tervikust, potentsiaalsest aktuaalsusest mis osutatab
enamale ,--- olemise vahetu tõdelusele, lihtsale , ise-enesesliku
olemise teadmisele, -- filosoofiline reflektsioon mis ei
tohtivat vältida määratletust
(die
Bestimmtheit) oma suunitletud tagasi-pöördumises
substantsionaalsusesse kui kogu olemas-oleva päristiseimasse
algusesse .
Filosoofiline
rangus kui meetod (dialektika), mis säärasena ei vaja ei
põhjendusi ega õigustusi kuna peab võimaldama näha
Olemist ennast oma välistavas täiuses, ---'Vaimu
introspektsioon ' ....
Hegeli
järgi just selline ongi (resp. - "peaks olema")
filosoofia --- "teadus absoluutsest vaimust" ,mis nõnda
mõistetud kui -- "ise-end mõtlev idee" ,ehk : "teadev
tõde (die wissende Wahrheit") ,mis, käsitledes seda ,--
"mis on" ,on samas ka kui -- "ajatu arusaamine
asjadest (zeitloses Begreifen der Dinge"). 2
Eeldades
"absoluutse teadmise"võimalikkust, määratledes seda
kui Teadust --st.--
kui oluliseima ja kõrgeima teadmise täiust , saab autori
käsitlusest absoluutne idealism sõna pretensioonikamas mõtteis
.3
Ning
millega siis otse paratamatusena kaasuma seadistatud Tõe
progresseeruvalt kumulatiivne "ilmsiks-tulemise" viis
;
"tõe
tõeline vorm" ei saagi nõnda jääda varjamatuks , kui
vaadeldakse ennnast oma "vahetust eba-olemisest" .
Sellega on
ajastule pakutud ka uudset "jumala-suhet" ,mis aga
mitte pelgalt "uskumine" enam , vaid kui --- 'teadmuse
tõdelus', ("puhas vahetus"),-- tunnetatava
paljususest sugenev oleva printsipiaalse samasuse kogemus .
Tõdemus
(die Wahrnehmung ), mis ise-enese teiseks-saamise vahendatuses
on ainitises liikumises substantsionaalsuse, selle
iseennast-kinnitavalt loova olemise suunas .
Vaid see
vaate-punkt , mis paradoksaalsusesse rüütatult
transtsendentaalsele osutav , söandabki üldse alles saada
filosoofilise 'asja' alguse saamise
kohaks .
Elulisest
'vajadusest' johtuv tarvidus , mis oma jätkuvuses ilmneb
kui kestev ümberlükkamine , lausumiste puudulikkuse
ära-tundmisest sugenev paradoks kui --- 'alguse eitamine',
mis alles võimaldabki filosoofiat, asendades tedvuses pelgalt
negatsioonides väljenduva vaimse aru-saamise kui teadusega .
Protsess
on korduv , "ühendava ületamise" kaudu üha
täielisemale ilmnemisele viiv, mis aru-saam seega lähtumas
optimistlikust põhi-veendumusest -- nagu ühilduksid vastandite
ühtsuses nende positiivseimad komponendid , tekiks
otse-kui--"täielikum tõde"(,siit ka too hiliseimaid
arusaamu põhjalikult kujundanud uskumine nö.-"immanentsesse
progressi") .
Ainsana
olev Mõte aktualiseerub vastandite välistavas ühtsuses,
heites kõrvale pelgalt empiirilise "mina"-teadvuse,
absoluutne mõtlemine on kui mõte, mis "ära-rippumatu"
kogu suhtestatud-olemisest, olles vaid ise-endas ja ise-enese
jaoks ning see-tõttu ka võimalikult vaba illusoorsusest
kogemuslikus antuses.
Vaimu
fenomenoloogia, säärasena, kui Vaimu olemise moodus ja
ilmsiks-tulemise viis, ning samuti kui -- "absoluutse
enese-väljendus"(,kuna alles väljendamise käigus saab
Vaim "ise-endaks" ).
Kui-võrd
aga "Vaim" ise-enesest vaid puhas mõte ("vahetu
üldisus", ehk rikkalikuim vahetu teadmine),-- siis
loomuliku teadvuse tasand oleks otse-kui vastakuti-seatud (die
Gegen-stand) "vaimse" olemise antusega , mistõttu
saab fenomenoloogia nö.-"sisse-juhatama" vahendatud
teadvuse ülendamist Teaduse vahetuks ilmsiks-tulemiseks.
Vastandatuse
loogiline maatriks on ise-enesest arhailine, -- dialektiline ,
mille tuntud vorm, alates Hegelist, evimas ka teatud ,
religioossetki "metodoloogilist" lähenemist
meenutavat , mis-puhul -- väide eelneb selle tõestusele ning
veendumuste kehtivust alles nö.- "tagant-järele
kaitstakse",--nn.-- "teleoloogiline" loogika . 4
Lähtub
säärane veendumus Hegeli loogika-käsitlusest üldiselt,
Milline
hoiak ilmneb juba ka "Absoluutse Vaimu"
määratlusest, tähendavat see ju -- puhast mõistet , mis
saab ise-endaks alles selle väljendamise käigus (, st. --
enese-teadvuse ühtsus mõistusliku tunnetusega , milles
esimene siis avalduvat) .
"Absoluutne
Vaim " saab enesest teadlikuks alles inimeses kui
ise-endas ja enda jaoks eksisteerivas subjekti ja objekti ,
mõtlemise ja olemise vastu-olud ületanud "maailma-mõistus"
, mis avaldub aga pelgalt (ja nö.vaid) -- "ühiskondliku
antuse vormis"-- kuis just ,(kui üldse !) "maailma
mõeldakse" ,millega mõeldav absoluut "kogeks
ise-ennast" kui teatavat ühiskondlikku nö.-"ühis-vaimu"
(Geist der
Zeitalter ).
Ehk siis :
aru-saam , mis kaldub tähtsustama liialt problemaatilist
"tervikut" kui saadust ja seda viimase
(koostis-)osade
arvelt , ja millega oldaks otse-kui kaugenetud idealismi
traditsioonilisest individualistlikust suunitletusest. 6
Eel-toodust
tulenevalt ,-- silma-torkav on säärasele käsitlus-viisile
omane , mõneti "pragmaatiline" suunitletus ,kui teatud
erilise meelestatuse väljendus , mis pigem kui aina
"põhjendaks" , miks 'peaks' olema nii ja mitte
teisiti ....
Võtta
siia näiteks või too tuntud lausumine "Õigusfilosoofia"
eessõnast : "Was wichtig ist , das ist wirklich ; und
was wirklich ist, das ist vernüftig." 7
--- mõistetavus seatud kriteeriumiks nii tõelisuse kui ka
tõsiselt-võetavuse üle otsustamaks .
Idee , mis
, veidi teises vormis küll , kohatav juba ka "Vaimu
fenomenoloogias" , ja millega näib olevat sihiks-seatud
põhjendada otsuse-kindlalt "mõistus-päraseks" kogu
mõeldav üldisus tervikuna, appelleerides see-juures vaheldumisi
nii "tervele mõistusele" ( loogika-reeglid!) ja
samas ka -- lausa otsestele müstifikatsioonidele.8
Seega :
optimistlikust põhi-eeldusest lähtuv nö.-"ise-eneseslik
olemas-olemise teadmine" , ning viimasest otseselt
tulenev igati "ökonoomne" orientatsioon edasist
teotsemist , selle tulemeid , silmas pidades , ( ja nõnda pigem
"deviis" kui reflektsioon ) .
Filosoofia
säärasena ,kindlasti, opurunistliku "tegelikkusega
kohanemise" näiteks 'par excellance'
,--püüdes pelgalt : "... mõista
seda, mis on ...", olemaks : "tõeline
tegelikkuse-tunnetus" , saavutamaks mõnusat rahu ... 9
Aru-saam ,
mis lähtub Vaimu kui "enese-teadvuse" ja
mõistusliku tunnetusega ühtsusest, milles "vaim"
avalduvat , ja mis see-tõttu olevat ka -- üha süvenevas
"teadlikuks saamises" tõstetud pea -- "absoluutse
teadmise" tasandile, kus, -- kõik näivad vastu-olud
ületatuna saavuatatakse -- "kahtlustest vaba olek"....
Visioon
maailmast kui "Absoluutse enese-väljendusest", kui-võrd
alles väljendamise (,täpsemini: "vastu-peegeldumise",)
käigus saab Vaim tõeliselt olevaks , "ise-endaks"
,ja millega on tõdelus vormumine seotud enese-teadvuse
avaldumise antuse külge .
Viimane on
aga ka lihtsalt : "enese jaoks ise
olemine", (kuna ka "subjekti-sisene liikumine"
viivat lõpp-tulemusena "absoluutselt tõsi-kindlale
teadmisele") ; ehk siis Hegeli "mina"-kontseptsioon
, mille kujunemise käigus samuti (skemaatiliselt) eristatav
vastakate staadiumite triaad : stoiline (e. abstraktne), skeptiline
ja nn.-"õnnetu" (e.- "negatiivne")
enese-teadvus . 10
Viimane
tasand on võrdsustatud religioossusega ,ning samuti ,
-- oma
konfliktsuse määra tõttu ! -- negatiivne enese-teadvus ka kui
iga loomingu vältimatu eel-tigimus , mille dialektilisest
eritlusest siis kasvab loosungina välja nõudmine
nö.-"aktiivse maailmas-olemise" järele .
Vastandumine
skaalal : mina--üldisus on Hegeli käsitluses samuti küllalt
kesksel pjedestaalil . Ja seda ka põhjendatult , kui-võrd kogu
objektiivselt "tõena võetav", teadvuse tõdemus (die
Wahrnehmung) ,-- olevatki enne-kõike kui : "ise-enese
teiseks-saamise vahendatus"; seda nii "vertikaalsel"
(subjektiivne--absoluutne) kui ka "horisontaalsel"(mina
--"mitte-mina") tasa-pinnal .11
See
tähendab : indiviid alles nö.-"loob" oma "mina
tegelikkuse" teises (nii teises indiviidis, samuti ka :
"Teises" kui kollektiivis);õieti on see liikumine (
die Bewegung) mõistetult kahetise suunitletusega,st.--tegemist
on küll nö.- "ühe-poolse aktiivsusega" , aga sellega
kaasub teatav nn.- "topelt-effekt" , mis rõhutab
Hegeli kogu käsitlusele omaselt tihedaimat seostatust
"mina-üldisus" skaalal .
Vastandatusest
sugenev relatiivsuse tõdemus saab mõistetud kui teadvuse
kvalitatiivne tõus, sest : kui objekt ei ole mitte millegi
suhtes siis seda lihtsalt ei ole.
Hegeli
järgi vaid Mõistus kui Vaimu (absoluutne) enese-väljendus on
vaba kogu relatiivsusest, kuna tõeline mõistmine tähendavat
just vastandite haaramist nende ühtsuses, millega kaasuvat
vältimatult ka isoleeritud individuaalse enese-teadvuse
purustamine .
Tollest
keskseimast vastandatusest, sellest tulenenud "kvalitatiivsest
hüppest"(mis ilmselt väljendubki siis loosungina :
"aktiivne maailmas-olemine"),kasvab otseselt välja ka
kogu Hegeli nn.- "moraalifilosoofia", mida võiks (kuigi
ei tarvitse!) iseloomustada kui eriti "paindlikku"
elik tolerantset ja samas, ootamatult ka jäigalt
postuleerivat ; siingi rõhutatud relativistlikku suhtestatust .12
Eelnevast
oma-korda tulenevad vaated ühiskonnale (kui "Teisele")
, üksik-isiku kohast seal, jaatades erinevaid ühiskondlikke
institutsioone -- Riiki ja Kirikut,-- kui-võrd : iga "mina"
tegelikkus peab olema seotud ühiskondlike seadustega kuna
vaid nõnda väljendub üldiseim korrastuslik printsiip ( die
Bildung) , mis kujundab ajaloolise tegelikkuse .
Üldiselt :
Hegeli ühiskonna - käsitlus on hilisemate sulest saanud
kõikse karmima kriitika osaliseks , kui-võrd selles on nähtud
varjatud pürgimusi totalitaristlikule ühis-konna vormile
nö.-"teoreetilist vundamenti" luues , täites sellega
tollase Preisi riikluse "ideoloogilist lünka" .
Millega
seoses tekkivat küsimus kui-võrd on Hegel otseselt vastutav
hilisemate anti-humanistlike idealoogiate kujunemises .
Kohase
näitena sobib siia K.-R. Popperi hinnang : "Kui raske
ja samas kui tähtis on jätkata Schoppenhaueri poolt
alustatud võitlust selle sisutu sõnade-tegemise vastu . /.../
Meil tuleks vähemalt uut sugupõlve aidata vabaneda sellest
intellektuaalsest pettusest, mis on vahest tähtsaim , mida
tsivilisatsiooni ajaloos kohata võib. /.../
Hegeli
farss on juba teinud piisavalt kahju . Meil tuleb peatada
selle edenemine /.../ selle hinnagagi, et määrime ennast
sellesse skandaalsesse asja puutudes, mis paljastati juba saja
aasta eest . " 13
1
30. 08. 2019.
-- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 20. aastat tagasi
kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google
Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et
midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin
seda hoolega ja teemaks oli siis HEGELi
filosoofia. [Kunagi hiljem, Austrias, Viini
Ülikooli päevil, (Univeristät Wien,
Institut für Philosophie; University of Vienna, Institute of
Philosophy), -- sai Hegeli filosoofiat edasi loetud (nt. “Die
Phänomenologie des Geistest”
& “Wissenschaft der Logik”);
ja uuritud, selle kohta on üks saksa keelene kirjutis, siin minu 4
blogis). Hegel on ikka huvitanud, eriti just Hegeli n-ö
“parempoolsed” tõlgendused, M. Heideggeriga seonduvad.] -- JA
sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis)
selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest.
Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi
mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides
kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili
aadressile nagu: madisliibek@gmail.com
[I am Estonian,
I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is
the small country in North-East Europe. Why I write something like
that right now? Because I already have 44 000
followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And
most those people, all round a World, (all Continents?!) even dun´t
know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than
5000 readers!); fast all my 150 writings are in
Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also
in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue:
Estonian language. Sorry my simple English; I want but I cant write
in English very well (about complicated writings, Philosophical
also?!). But if You have some questions or comments, please don´t
hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail:
madisliibek@gmail.com].
2
"Philosophische Wörterbuch" , Leipzig'71, Band1.,
Herausg. Klaus/ Buhr ; S.239,473 , u.s.w. //
3
Vaja lisada , et
selline interpretatsioon Hegelist omane üldiselt just
nö.-"õpiku-laadsetes üllitistes" . Hegeli
"Phänomenologie des Geistes"
võimaldavat aga ka "teist-suguseidki
tõlgendusi"....Näiteks nii : -- "Seal samastab Hegel
puhta idealismi subjektiivse idealismiga , mille tõde
seisneb selles , et ta hoomab kõike vahetult ise-endana .
Idealismi sisuks mõistuse tasandil on sel juhul üks-teisega
koos-kõlas olevate ideede (kategooriate) süsteem , millest
tegelikkus , ehk absoluut puudub. Absoluut puudub temast just
sellepärast, et ideede süsteem moodustub kõigest
idealistliku reaalsuse , mis ei ole see , mis tegelikult on
." / Seevastu oma "Ajalooteaduses" selgiatavat
Hegel , et ideaalsed kategooriad viiakse ellu inimeste
tegevuse vahendusel. // T.Viik :
"Hegel ja Heidegger : mõtlemine Asjast enesest " ,
EHI ' 94 // Ometigi Hegel väitnud nt., et: "Jede
Philosophie ist wesentlich Idealismus oder hat derselber
wenigstens zu ihrem Printzip." // "Wissenschaft
der Logik" , Band1.,Werke5.,
Frankfurt a/M '90 , S.172 // Veendumus kajastamas 19.saj. üldisi
aru-saamu 'par exemple'
; siit nt. ka Schoppenhauer'i
, (kes ometigi lähtumas pessimistlikust gnoseoloogilisest
seisukohast , mis tähistab pigem subjektivismi kui idealismi,)
poleemika Hegeliga // vrdl. : "Die
Welt als Wille und Vorstellung",Bd.2.
,S.3-19, 34-40
4
Kuigi , -- kohati ka risti-vastupidi : Hegel räägib ka
sellest , et tõde saab mõistetavaks alles kogu süsteemi
esitamisel , maailma kui protsessi täielikul aktualiseerumisel
ilmnevad selle ülimad ajaloolised seadumused (vrdl. Hegeli
nn.-substantsionaalsus , st.- jääva olemuslikkuse astet idee
arenemises ) , mis siis tulevat võtta aluseks
"konstruktsioonile" , mis peab seletama maailma
tekkimist olemise mõistest , --- so.-- ajaloo-filosoofiline
üldistus 'ad absurdum' , mis aga ,säärasengi, aluseks
nn. "historitsismile" selle tänaselgi kujul .
5
Hegeli loogika-käsitlust on kritiseerinud nt. Vl.Solovjov
, kelle järgi olevat "Loogikateaduses"
arendatud mõistete analüüs ühekülgne , kuna olemine küll
sisaldab endas abstraktseid kategooriaid aga olemine ise ei
ole vaid "mõistuslik kategooria" . // Solovjov : "
Esiteks väidab Hegel , et igasugune antud tegelikkus on
kindlasti määratletud loogiliste kategooriate poolt /mis/
tekitavad mõisteid / ise-arenemise teel . Kui aga omaette
võetud mõistel pole sisu, on see tühi sõna / see-tõttu
ei ole Hegeli loogikal mingit reaalset tähendust, mingit
tegelikku sisu,/ See on mõtlemine , mille käigus midagi ei
mõelda." // A.Lossev : "Vl.Solovjov" ,
Tln.'84, lk. 182-187 //
6
Hegeli filosoofia säärane suunitletus andis kaas-aegsele
, -S. Kirekegoordile alust kriitikaks , viimane kasutas
Hegeli käsitlust tähistamaks terminit -- "essentsialistlik"
--st.- õpetus abstraktsest olemusest , mida tunnetatakse
mõistuse abil . Seega käsitlus , mis lahustab indiivdi
üldistes seadus-pärasustes, eksistentsiaalse olemise
ohverdamine üldisuse kui potentsiaalse aktuaalsuse nimel.
7
H.-G.Gadamer : "Philosphisches Lesebuch",Band3.;
sealt: Hegel : "Grundlinien der Philosophie des Rechts"
, Vorrede, S. 104
8
Hegel : "Phänomenologie des Geistes",/1807/,Werke3.,
Frankfurt a/M'89 -- nt.-- " So ist also die Verständigkeit
ein Werden und als dies Werden ist sie Vernüftigkeit ."
( S. 54.), millest nö.-"otseselt järeldumas" ka
"pragmaatiline toimimis-viis" igal üksik-juhul ja
eraldi : " Das Bewusstsein will sich nicht mehr
unmittelbar finden , sondern durch seine Tätigkeit sich
selbst hervorbringen. Es selbst ist der Zweck seines Tuns."
( S.261 u.s.w.)
9
A.Schweitzer : "Kultuur ja eetika" , Tln.'84 ,
lk.182 - 187 // Käsitlus rõhutab Hegeli historistlikke
momente, lisaks kriitikat nö.-"konstrueerituse"
aadressil .
10
Skeptiline enese-teadvus saavutatakse stoilisuse ületamise
teel ,mis võrduma seatud nö.-"iseendast vöördumise"
protsessiga, mis teostub läbi korraldatuse/korrastatuse ( die
Bildung = ka : haridus),termin tähistab ajalooliselt kujunenud
tegelikust , mil primitiivsete elu-avalduste vastane iseloom))
/ Skeptiline
enese-teadvus on kriitiline , ratsionaalne lähenemise viis ,
mis oma konsekventse lõpuni-arendatuse taga peaks põrkuma
kogu mõtlemisele olemuslikult seatud piiridele . //
"Phänomenologie ...": "... der Skeptizismus
, der in dem Resultate nur immer das reine Nichts sieht ."
/S. 74.// Nn.- "õnnetu" enese-teadvus nt.-- "
... eine auf sich und ihr kleinen Tun beschränkte und sich
betrübende Persönlichkeit. " /S.174 u.s.w.//
11
Hegel : "Phänomenologie ... " :
"Das Selbstbewusstsein erreicht seine Befriedigung nur
in einem anderen Selbstbewusstsein ./.../ Es ist ein
Selbstbewusstsein für ein
Selbstbewusstsein. Erst hierdurch ist es
in der Tat ; denn erst hierin wird für es die Einheit seiner
selbst in seinem Anderssein ./.../
Das
Selbstbewusstsein
ist an und für
sich ." / S.144-146/
12
Hegel : " Phänomenologie ..." : "So
geht die absolute Freiheit aus ihrer sich selbst
zerstörenden Wirklichkeit in ein anders Land des
Selbstbewussten Geistes über. Es ist die neue Gestalt des
moralischen Geistes entstanden . "
/ S. 441. usw. //
13
K.-R. Popper : "Avoin yhteiskunta ja sen
viholliset." , Keuruu'74, lk.313-379 //Popper kritiseerib
hävitavalt antud teoses nii Hegeli filosoofilisi kui
ühiskondlike vaateid , väljendades oma suhtumist nt. sõnadega
: " Hegeli filosoofia on just seda,mida rahvalik eelarvamus
usub filosoofia üldiselt olevat. See teab kõike kõigest
/.../ Hegel esitas samaaegselt nii riigi kui jumala
kaitsekõne .../.../ Hegeli teostatud mõistuse, vabaduse
,võrdväärsuse ja teiste avatud ühiskonna ideede võltsimine
."/lk.391/ Hegeli käsitlus olevat "hüsteeriline
historitsism" , mille aluseks on "intellektuaalne
eba-siirus" /lk. 365-370/ Hegeli suhtumist sõna-vabaduse
tunnustatud nõudmisesse on vahendatud tsitaadiga : "
Riigil on üldiselt /.../ enda otsustada , mis on objektiivne
tõde " / ! -lk.331/, lausumise tagamaadena nähtakse siin
"partei-poliitilisi" ajendeid. / "Hegeli
ajaloolise totalitarismi sõnum : "riik on kõik , inimene
ei ole midagi ."" /lk.320/ , etz.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar