M. Heidegger. Pamflett.

(01. 1998.)

PAMFLETT:

"SISSE JA VÄLJA JUHATAMISEST."

M.Heideggeri mitme-palgelisus. Kas sõna-meisterlikkus või pelk "mäng sõnadega", sõnaline huligaansus.¹

Kas on ülepea midagi 'rangelt' (Herakleitos, Kant) võttes filosoofilist kogu selle pinnapealse sõnavahu taga; ehk küsimus sellest kas Heidegger on 'mitme-plaaniline', kas tal on ikka nõutavat 'sügavuse- mõõdet' või "lõikab läbi ja lahti,--st.-lõhki " vaid kõige pealmisemaid kihte ,kui idee-ajalooline "arheo-loog" ,kes ei kasuta labidat.

Säärased ketserlikud küsitavuse-asetused nõuavad aga põhjalikumat kaalumist. Kui Filosoof Heidegger (kreeka mõttes) võttis alustavale kaalumisele sõna "Olemine" kui 'summa verbalae' , võiks vähemalt "ajaloolises mõttes" (-st. -kaugeltki mitte kreekalikus!) asetada kaalu-kausile 'Tähenduse' ja selle varjundid.

See saab tähendada vaid Sündmuse asukoha nihutamist, fokusseerides küsimuse kui "objektiivi" läätsed "suurelt plaanilt" perspektiivse (kunstliku) kaemise asendisse (-mida fotograafias,muuseas , tähistatakse "lõpmatuse" märgiga ). Perspektiivses plaanis on esmatähtsad just-nimelt 'Tähenduse-varjundid' ,millede küsiv kõla on nüansseeritus ,-- võluv tähendus-rikkus ja liiga "otsesõnu väitmistest" hoidumine.

Teisalt aga vastanduv ,--küsitavam küsimise laad-- räigelt välju-häälne, hädaliselt nõudliku tooniga saksalikult raske-pärane küsimise laad ,mis laseb nõnda ka kõige suuremad küsitavused kuuldavale kategooriliste "juba-vastamistena".

Heidegger seab oma küsimused üles nõnda ,et võiks vabalt jätta ära küsiva märgi (kui vastava 'hoiaku') oma küsilausete lõpus.

Vastuseid ,tõsi küll,-traditsiooni ja head maitset arvestades niisama lihtsal ja otseselt välja-tuua ei saa , mistõttu sõnastab oma küsimused nii ,et need kõlavad juba kui "vastused".

Heideggeri "põhja-panevas" (-"põhja-lastud" ?) küsimises on otse vanatestamentlikku masenavat tõsi-meelsust. Täpselt nõndasama nagu Mooses muistsel ajal ronis mäe otsa , et Jumalalt "nõu-küsida" (!) , kõõlub Heidegger muistse teutooni niebelungina "olemise väravas" ,kogu "Olemise" raskus turjale upitatud ja sama-aegselt hoides kohkumatult silm-sidet "Eimiskiga" (vrdl. Sigfried ja Lohe !).

Ei tea ,mis saksa keele grammatika või saksa meele "ise-äras-pidisusest" või raske-pärasusest johtumas säärane kramplik ja kohmakas Tõe kui Vastuse järele nõdlemine.

Ja enne-kõike,-- kust see eksitav-harjumus (loe: veendumus) ,et midagi nõnda "nõudlikul toonil" küsitledes üldse haarde-ulatusse veel jääb.

Kuni selleni välja ,et "olemisele" omistatakse "kaal(-ukus) "-- (nt.- M.H. "Sissejuhatus metafüüsikasse" ,Tln.'96 ,lk. 28) ,--selleks ,et see siis ahistava ja peale-tikkuvalt nõudliku "Küsimise" aluseks-seada.

Nõnda toimides ,on see eba-määrane , lõputult paljutähenduslik 'miski' ( mida võiks "Küsitavast" tingimisi eristada 'küsitletavana' ) -- õige "alla-surutud" seisu seatud . Mispuhul ei saa juttugi olla sellest ,et 'kõne-tus ' hakkaks oma sõnatul moe kõnelema , vihjamisi viitama läbi lõptult erinevate 'varjundi-toonide' ja paradoksaalse 'kõnetuse' laadi tõdeluse sõna-märgi-kujundites. Jumal kui 'tõde' saab mõrvatud

Hoolimata Heideggeri sagedsest nö.-"flirtimisest" Nietzsche öelduga , näib ta esindavat just seda " raskuse vaimu" , raskepärasust saksa meelsuses , mida Nietzsche nõnda põlgas. Küsimuse seadmine on vastuse võimalikkuse rõhutamine , säärasena on "tõelisus" , "olemuslikkus" ülimale pjedestaalile upitatud ,mõõdu-andvaks seatud. Mis otse vastandlik Nietzsche 'kergele' kõneluse toonile , vahemeremaise sujuva stiili imetlemisele ja mõõdu-tundetu "tõelisema " ja "olemuslikuma" järele pärimise naeruvääristamisele.

Mis aga ei takista Heideggeril oma ülal-mainit kirja-tükis üht Nietzsche ütelust suureti aluseks-võtmast ja seda täiesti mõõda-mõistmast.

Kõne-aluseks Nietzsche üteluseks (lk. 59) teatud meelsuse väljendus-- "olemine" , säärasena mõistetud , kui 'eksitus'.

---"Olemine" -so. ebamäärase tähendusega (pette)kujtlus. Heidegger lähtub sellest järgnevalt, (--õeldes isegi ,mis Nietzsche ütleb on "fakt".--) aga põhjalikult "mõõda" ,tehes nõnda öeldust mingi (otse freudistliku ") "olemisest võõrandumise" , ehk siis nn. "olemisunustuse" ,mis toetub mingile kummalisele oletusele "olemise kunatisest olemisest/olemusest" (--mineviku "kuldaegade " ihaluse vaimus).

Millest siis ollakse hiljem (otse-kui) võõrdunud , mis "unustatud" , sõnana "keeles kulunud" ,jms.-- kõikke seda sihil ennistada kunati oletatavasti kehtinud (väärtus) millegi-poolest "õigema" ja "tõelisemana".

-So. dogmaatiline ja piiratud platonism ,mil üks-ainus siht --ennistada ja säilitada status quo . (Samalt pinnaselt lähtumas ka see tüütu kreeka keele olemuslikustamine , saksa metafüüsilise vaimu ülistamine ,jms absurdsused).

Nietzsche väitest--"olemine" -so. eksitus ,sisutu mõtteline kujund ,tähenduseta sõna,--teeb Heidegger mingi pelgalt leksikaalse "probleemi" (-à la: "keel on ülepea ära kulutatud ja ära kasutatud" ,lk72) see-juures "unustades" ,et Nietzsche õeldu ei käinud kaugeltki vaid "keele" kohta.

Nõnda talitades aga "madaldab" samas iseoma "probleemi -asetust" ,selle 'tasandit'.

Nietzsche --"olemine" kui eksitus (-st.-"olemine" kui "idee" , üldisem kujuteldav "substants" ,vms.--on seda)--käiks suure tõenalisusega ka Heideggeri nö.-"tuletuste " kohta sellest,-nt. nn.-"olemise-unustus".

Veelgi enam,--kuidas saab (korrektses) arutluses --"unustada" midagi ,millest on ometi lähtutud , isegi kui kehtivast " faktist" (lk.60)

(Üks õige pealis-kaudne võimalus muidugi on ,--ajada nui neljaks ja veerida kirja-pildist välja ,et "olemine" (siiski ) "on" eksitus.)

Heidegger mitte ei lähtu ,kaugeltki mitte--ei mõista Nietzsche aru-saama kogu ulatust (ei saagi seda teha selle tõdemuse kogu 'tühistavust' silmas-pidades) ,--vaid pigem --"mugandab" selle oma otstarbe kohaselt , saavutamaks teatud teatraalset efekti "oponendi" juures-olekust.

Täpselt nõnda nagu on Platoni "dia-loogides" vastu-väitjale jäetud vaid naeru-väärsete (,reeglina kaasa-kiitvate ) repliikide esitamise roll ,et aga kellegi "ego-maaniline" monoloog omandaks pisult "laiema kõla-pinna" .

Heideggeri käsitlusele omaselt saab kogu (küsitava säärase) "tõesuse" kriteeriumiks omapärane "endale rajanev " , "enesesse suubuv" küsilaseline etlus , sisutute sõnade "kõlksutamine" suletud ringis.

Kus-juures-- " vastused" on kõik (kuivõrd aga antud "mängu-reeglid" lubavad )-- juba ("peamise"-) küsimuse sõnastamisel antud. (Nt. -- "Millepärast... olev... mitte-olemine ?" -- st. - "on antud" juba nii üks kui teine -- juba küsimuse ülesse-sedmisel on "olemisel" juba kogu tarviline kindlus juures ja kogu järgneva arutluse käigus ei seata seda (Nietzsche mõttes-) -kahtluse alla.

Säärast dententsi tavatsetakse tähistada kui nn."teleoloogilist printsiipi" , missugune on olnud omane keskaegseile skolastikuile ("jumala-tõestused") ja ka nt. G.F Hegelile teatud tarvilise metodoloogilise vahendina.

Sisuliselt tähendab see sofistlikkule mõtlemise viisile eri-omast üles-ehitust , kus "tõestatakse" seda ,mida "on vaja" tõestada (nt. "Jumala olemas-olu" , "Absoluutset Vaimu" ,"olemise olemist" ,vms.),matemaatikas tähistatakse antud juhtu sõnalühendiga --MOT.))

Heideggeril vajalik säärane lähenemine selleks ,et oleks võimalik üldistada üks konkreetne küsivalt sõnastatud lause kogu "küsitavat üldisust" hõlmamaks.

See aga tarvilik seetõttu ,et vaid siis kui kogu mõeldavuse kujuteldamatu mitmekesisus on (hüpoteetiliselt) taandatud ühe (suvalise) sõna-märgi taha ,--- saab rääkida suurelisel toonil --"nii on.."

Ja mitte teisiti ,--eristus : see "nii-öeldu"on siis alati ka "õige" , vastand aga mitte ainult " vale" ,vaid isegi kahjulik ,kuna iga mitte "nii-öeldu" ohustab "õige" arusaama legitiimsust , siit lähtub ka konkreetne "tegutsemis- juhend" (nö.)-- kõik teisiti-mõtlejad kas hävitada või "meie usku pöörata" !

Ehk siis ,--arusaam ,mida tänasel päeval tavatsetakse taunida kui anti-pluralistlikku aga mille tegelik võõrastavus on selle lamedas ühe-ülbalisuses. Mõtlemine ,mis välistab varjandid. Eitab kogu seda kujuteldamatut mitmekesisust ,ei tea midagi paradoksaalsest lausumise vormist võrsuvaist jahmatavaist tõdelusist.

Ja peale selle,-- säärane "ühetiselt lausumise" laad nõuab "uskumist",--seda selle sõna kõige küündimatus mõttes. Viib vältimatult (nii autori kui ka jüngrite) puhul täiesti sisutu ja akreatiivse takerdumiseni kirja-sõnasse. Kui -"kirja pandud Sõnasse".

Ei saa siin mitte ära-märkimata jätta teatud kummastust sellest ,kuis Heidegger "loetakse" , --nagu mingis "piiblitunnis" -- veeritakse järge-pidi välja mõned uued "Mõisted" ,-- tehakse need endale aga hoolega selgeks ja siis --asutakse "Kommetaaride" jutlustamisele. Kas on jäänud siia mingisugustki 'küsimust' ?

Ei mingit olulist vahet ,kas "püha-kiri" on vedad Indiast , UT/VT , või Heidegger.

Vahest pole see (Heideggeril nimelt) tõsti mitte päris nii öeldud-mõeldud ja kirja-pandud aga kokku-langevus on tõesti hämmastav. Juba ainu-üksi see tõik annaks alust kahtlustad teatud dogmaatilisust.

Nietzschet näiteks , nõnda kohe kindlasti lugeda ei saaks. Või siis mõnda "päris-filosoofi" ,-nt. Kanti ,kelle lugemine eeldab enne-kõikke kaasa-mõtlemist ja kelle eri-oma mõisteline sõnavara mõistmisele kaugeltki kahjuks ei tule.

Dogmaatilise käsitluse tõhusamaks vahendiks mitme-kesisuse (mitmeti-mõistetava) tõrjumiseks on ignorants. Kõike seda, mis kuidagi vastukäiv tunnustatud ja süsteemi-või arusaama -sidusale , "parimale võimalikule" maailma-pildile pole olemas. Välja arvatud üks tõde ,mis on "ära-tõestatud" ja kehtiv "igavesest ajast igavesti" (nt."Olemine" ,"Absoluutne Vaim", ego cogito,vms.

Kogu olevale kui tervikule "Küsimuse" kui kinda heitmine ei saa muidugi olla "samavõrd(-tähtis-) olev" ,kui on seda nt. vihmapiiskade langemine,--kaugel sellest ,--see on "Sündmus" kogu maailmakõiksuses.

Ja enne-kõike ego -teatrilaval ,rambi-valguses.

Nõnda-samuti nagu "Absoluutne Vaim" ilmutab ennast kogu maailma-ajaloo jooksul vaid ühe korra, täpselt nii saab ka vaid korra esitada "säärast Küsimust" ,mis "hõlmaks kogu oleva" (muuhulgas isegi india elevandid ja keemilise põlemis-protsessi planeedil Mars !)

Sest ,kas pole mitte küsimine, see toimunud küsimuse Akt ise selleks sündmuseks ,mis "olevale põhja annab".

Vähemasti on sellega "antud" Küsija ( "seda selle sõna avaraimas ,sügavaimas ja algupäraseimas mõttes").

Küsija on see ,kes tühistab tühise olemise, küsimise läbi saab ta tõstetud Jumalikult perspektiivilt kaema üle oleva selle mitmekesisuses ja "seisab Ise-Oma-Olemises" kus talle siis (eksistentsiaalses) Igavuses ilmutab end "Ülim Mõte"--"Mispärast on ülepea olev...?"

1 30. 08. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 20. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis eriti just Hegeli n-ö “parempoolsed” tõlgendused, M. Heideggeriga seonduvad. [See ülaltoodud PAMFELETT on sisuliselt niisama naljaviluks kirjutatud, kunagi ammu; kahtlesin kaua, kas üldse taolist oma blogides avaldada. Kuid miks ka mitte? Pole eriline „andunud jünger“ selle M. Heidegger´iga seoses, kuid lugenud ikka kungi sai ka seda tunnustatud autorit. JA lugege teiegi, lihtsalt lajaga pooleks seda järgnevat pamfletti? (=“pilkekiri“.] -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even dun´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].