(03. 1998.)
Madis Liibek.
Intro
spectare: K
A F K A
Romaan kui fenomen.
Kui juttu tuleb kirjandusest , seda "ületavasti
tühistavalt" ja paikka-panevalt romaanina määratledes ,--
siis räägitakse tõe-näoliselt Kafkast.
Zanri-määratlusena oleks ehk siiski täpsem
--täpselt nii nagu gooti stiilis romaani kirikut-- oletada
romaani ,mis on kõigest "romaanilikust"
üle-küllaselt ilma-jäetud.
Ehk siis ---metaromaan , metafoorne romaan ,
mille barokklikus õhustikus omandavad tühiseimadki seigad
maagilisest salapärast varjutatud tähenduse ja
muutuvad igavikulisteks "tõsi-asjadeks"1
Mitte enam pelgalt "realistlik " ,ammugi
mitte vaid kirjanduslik,-- st. -- ei midagi lihtsasti
loetavat-seeditavat enam.
Realismi hoolimatu vahetusse seadmine
irrealiteediga ,säärane kõhklev poos seal-juures on ainult
näilik vahe-tegemine ,kuna näitab ju rõhutatud hoolimatus
teinekord väga peent arvestust.
Kirjandusliku kompositsioonilise kreedona on aga
(--"Romaani" ja/või proosa kirjutamise puhul eriti)
irreaalsuse maigu sisse-toomine pretensioonikas asi .
Kuna just nõnda talitades "õnnestub"
vähima vaevaga sisutuseks kujundada ka kõikse
ontlikumaid lugusid.
Aga nüüd,--kafkalikult -- ir-realistliku romaani
kujutledes -- saab mõistetavaks säärase ekskursi ahvatlevus.
Eksitavalt-irriteerivalt luuletatud lugu varjata
proosalise realismi luitunud kuue alla, -- nõnda, et oluline
jääks varjatuks, -- seega pääseks kaudselt mõju
avaldama.
Muidugi, tuleb seda teha erilise välja-peetusega
.
Näiteks nii: rõhutada, ja seda igal leheküljel
eraldi , et tegemist on siiski realistliku loo
jutustamisega ja samas luua eriline atmosfäär, mis selle
väite igakülgselt tühjaks-teeks.
Lugejal peab iga lehekülje lõpul jääma
kummastavalt painav tunne nagu oleks tal autori fantaasia
radu järgides --- eriti 'õhuke jää' jalgade all.
Ehk
Kafka enda sõnul , "Päeva-raamatu " andmeil: "
Ich habe die Erfahrung ... /.../ ... es ist wie die
Seekrankheit an dem trockener Land ... " 2
Ebarealistlikuse tühistavalt ohustav tõdemus
tuleb aga otse piinliku hoolega varjata rõhutatult
lihtsa-koelise ja kohuse-truult harjumus-pärase stiili
taha.
Võttes viimast kui kaitsvat-varjavat "
ekraani" ,millele siis projetseerida 'camera obscura'
põhimõttel see eriliselt "pahupidi-pööratud"
maailma-nägemise viis,
Silmas-pidades see-juures ,et nõnda kujustatu,
projetseeritu ei saaks mitte liialt vildak ,et see
"paha-aimamatut" lugejat hoobilt maha ei niidaks ,
vaid ainult "õige pisult",--nõnda ,et ta esmapilgul
isegi arugi ei saaks ---"paigalt nihutaks" ,juurdunud
ignorantsist välja raputaks ,mis sisuliselt tähendaks siis kui
"silmade avmise" vaevalist protsessi , lunastuse
toomist neile kes seda veel tahtagi ei oska .
Tavapäraseimat veidi mingis X-suunas
"nihu-tades", selleks uudseid kõlalisi varjundeid
luues , andes neile ootamatud ja näivalt kõrvalised
tähendused,-- aga jättes see-juures siiski mulje
"lihtsasti-mõistetavusest" ,mis näibki olevat üheks
keskseks jooneks kafkalikus konstruktsioonis .
Kindlasti pole nende kõikide " juht-nööride"
sama-aegne järgimine mitte eriti hõlbus ülessanne aga
Kafka "kirjanduslike järgijate " suur arv
pöörd-võrdelistes suhetes kritiseerida-tahtjatega, lubab
säärasele arusaamale siiski ka kinnitust otsida.
Konstruktsioonilised võtted tuleb valida need
kõige "ilm-semad" , -st.-- mingi intriig (teadagi mis
x-suunas lõpuks ) ,teema-arendus sündmustiku
kokku-kuhjamisega geomeetrilises sarjas, ( -- see jätab nimelt
mulje,et kõige huvitavam on kohe-kohe tulemas ) ja
kohustuslik üllatus-moment kõige lõpuks.
See viimane on muide Kafka üheks
meisterlikumaks saavutuseks ja ka uuenduseks , --kõige lõpus
pole enam mingi leige "üllatus" ,vaid tõeline
shokk ,--ehk siis-- valida säärane lõpp-lahendus , mis
"üllataks" autorit ennastki , olgu siin kohase
näitena toodud "Protsessi" groteskne lõpp-vaatus
,mille puhul jääb painama küsimus --- kuivõrd oli see
"ootus-pärane" või mitte.
"Tagebuch" : " Meie kunst on
tõest pimestatus ... /.../ Valgus tagasipõrkuval
näogrimassil on tõde , muu mitte ... ".
'Pimestatus' ,- see vihjab ,et autor kasutab
lugeja suunamiseks valitult teravaimaid vahendeid ,mis
peavad kindlustama soovitud reaktsiooni , raputama lugeja välja
kirjanduse passiivse "hindaja" elik "nautija"
mugavalt positsioonilt, viima ta otse "sündmuste
keerisesse",-so.- perspektiivi vägivaldnegi kohandamine
autori nägemusega.
Aga ,nagu õeldud , tuleb ( vähemalt
post-kafkalikus kirjanduses) säärased olulised momendid jätta
targu taga-plaanile , mitte rambi-valgusesse tuua vaid jätta
targu ees-riidega varjatuks, et nendega siis "õige koha
peal saaks "rabada".
Kafka kirja-pandu jätab kohati mulje nagu
---"talutataks" lugejat , teda otse-kui "
meelitades" üha edasi minema kirja-pandu mõistmisel
ja tõlgendamise "vaevalisel teel" .
Ja pakutakse selleks ka erinevaid , (-- suurte
ja selgesti -loetavate trükitähtedega--) suunaviitadega
varustatud radu.
Nõnda võib lugeja , kui tal selleks on
tahtmist ,end üsna rahumeeli jätta sinna,-- kõikse
pinna-pealsema tõlgenduse tasandi manu. -- Lugedes "lihtsalt"
seda mis on kirja pandud, ja hoidudes kõikvõmalikest
alliteratsioonidest neid igakülgselt eirates.
Nõnda "Ameerika" näitel. Süzee on
nii liht-labane ,et kahtlused teatud "sule-teritajalikust
konstruktivismist" näivad olevat tõesti põhjendatud.
Mingi liigutav "arenemise lugu" , à la :
Goethe "Willhelm Meister" ; muidugi ,-- igati
ajakohastatud olustikus,---Ameerika ja kõik need
sajandi-vahetuse aegsed müüdid sinna juurde.
Ja nii edasi. Ja kõik oleks ju nii ka kena ,
kuni ühtäki hakkab tunduma ,et --- " jääle tekivad
praod" , see lihtne ja labane "Abenteuer-Roman'i "
fassaad hakkab mõranema ja pinnale tõuseb "sogast
vahtu põhja - kihtidest "...
Võib ju olla ,et ei hakka ka . Illusoorsuse
tegelikku asukohta on alati üsna raske või vähemalt
--tülikas ---täpsemini määratleda.
Subjektiivselt eritlevas plaanis,--- see näilikum
"tervemõistuslikult" ontlik fassaad on üksnes
konstruktsioon ,mille tegelikumaks funktsiooniks ongi kutsuda
lugejat üles --- seda "lammutama".
Kafka kutsuks kui lugejat üles seda
"ise-ennast - mõistvat" nõmedust tühistama , veel kord
"üle lugema",ning viitab edasi ,luues erilise
õhustiku...
See lähetiselt ligi-oleva kummastuse atmosfäär
peaks lui panema pinna-pealse lugeja eneses kahtlema, sunnib
teda muutma lügemise 'rütmi' ,lugema aeglasema tempoga ,
vahest sunnib see eriliselt rõhuv õhustik teda isegi
takerduma ja kokutamagi ja üha uuesti -- üle lugema...
Jah , ja nõnda võib see kujuteldatav lugeja
viimati tõesti veel arugi saada ,et ---"tegelikult"
on siin,nende näiliselt ometi nii kõbusate fassaadide puhul
tegemist hoopis teatud "oma-näoliste" 'varemetega'
,milledesse ei saa suhtuda isegi mitte pieteedi -tundega enam
. Säärane suhtumine võib olla õigustatud vaid nendesse
teadlikult romantiliste varemetena ehitatuisse ,mida oli
kombeks püstitada möödunud sajandil. Need olid siis "ehtsad
võlts-varemed" ....
Teisiti on lugu aga säärastel puhkudel ,kus
näivalt olemuslikule omistatakse kogu ehtsus , kui võetakse
'aluseks' ,--vundamendiks ,millele üht tõlgendus-süsteemi
siduvalt toetavat hiigel-hoonet rajada ,midagi mis
alus-põhjaks ometigi liialt "pude" on....
Muidugi osutuvad säärased rajatised peladeks
"õhu-lossideks" , mis peale-kauba rajatud veel isegi
"liivale"...
Visuaalselt võiks asi välja näha nõnda.--
Toimekas äritänav kuskil üle-mere-maa metropolis ,
tipp-tunnil , täis siia ja sinna sagivaid inimesi ,kellede
iga -ühe valitud "suund" ilm-selgelt ainuõigeim ,
kui otsustada sihi-kindlate nägude ja mingisse
imaginaarsesse punkti haakunud pilkude järgi.
Nii- siis , säärane harjumus-päraselt segane
tõtlemine ja kogu muu juurde-käiv register.
Ja kõik see ,-- välja-peetult-- "nagu
päris" ,-- ja seda seniks kuni kostab signaal , "
hääl kaadri tagant" -- "stopp! võtame selle vaatuse
uuesti ! "--
-- Ja kõik tardub.
Täpselt "nagu filmis" ,-- mingi stseen
, kus majasid asendavad nende fassaade jäljendavad kiiruga
üles-löödud maketid.
Säärane , tundub , on just "Ameerika"
, selle näiliselt nii ontlik ja igati kohane olustik.
See kõik kokku on kui totaalse võõrandatuse
tõdemus , ainitine pilk , "võõras-olek" selles
ometi nii 'vähest' nõudvalt lihtsa-koelises ümbruses,ja siit
ka alalised heitlikud püüdlused eraldatusest "välja"
pääseda , et " saada liikmeks" , tähendagu see
siis või --'saada kaas-süüdlaseks' ....
Kafka autobiograafiline , oma imetletaval ja
taipamatul moel 'ilm-süütu' kangelane üritab vahendeid
valimata kogukonda sulada, teha alati "nii nagu teised"
,-- lootuses pääseda sellega painavastki isiklikust vastutusest
ja kohustusest valida ,--jõudmaks hirmutavast vabadusest
kogukonna anonüümse süüdimatuse ja "tões ja õiges
elamise" turvalisuse manu.
"Merehaigus kuival maal" ... ? -- kas
siin ei ole kerget 'hinnangut' ,--asjadele ja neid kujundanud
oludele ?
Äki on tõesti aga igal-puhul on siin
tegemist ,--arhailiseid väljundeid kasutades --
eksistentsiaalselt "piiritletud" situatsiooniga ,
määratlematu Tundmatu ja Hirmutava ahistavalt ligi-oleva
tõdelusega.
Ehk siis ,--ühe võimaliku tõlgendusele
omistatava varjandiga ,--- lugu sellest kuidas leida kindlat
pinda totaalselt "pinna-tus" ümbruses ,kus muutub
alusetuks ja kohatuks juba kogu säärane "liigutav"
nõudminegi kindla "alus-pinna" järele.
Sekulariseeritud ,"halvas tähenduses ",
inimese kontseptsiooni kohaselt ,--"es ist sogar Verboten"
.
Vahest just see-samune ,--eksistentsiaalse
eba-kindluse pidetu hetk kuskil igapäevasuse sees oli Kafka
tarvis selleks " algseimaks- tõuke-jõuks "
mis-tarvis ta ülepea midagi üles tähendas .
Või umbes nii ,kuidagi .
Või siis ,--just "täpselt nii",-- aga
vaid ühest küljest vaadates ,--vähemalt , selle vaate-nurga
kinnituseks tuua üks ülesse-tähendus samast allikast --
--
"Ich schreibe schon einige Tage . Es ist die
Rechtfertigung meines Lebens . /... / Und deshalb muss ich
nicht in der so totalen Leere erstarren ... "3
Ja
teisest küljest avanedes : "... ma proovin vaid
lakkamatult avaldada midagi mitte-avaldatavat ja seletada
midagi seletamatut . "4
Nõnda autentselt kafkalikult, viimseni
kopromissitul kombel , kõrval-seisjana läbi tühiste ajede
näha või, -- neid nägemast keeldudes ,et mitte minetada
seda 'selget pilku' ümbritsevale ja nõnda säilitada
vajaliku distantsi ,mis lubab era-pooletult otsustada
,hindamata hinnata , järeldusi teha .
--"Alles
war ihm erlaubt ,nur selbstvergessen nicht"--- seda
ütelust võiks lugeda pigem nõnda : 'kõik'
oli lubatud (-st.- mitte "keelatud") ,--ühel
tingimusel ,et ei unustataks 'ise't "endas" , nõnda
eristades ühe "mina-pildi" ehedamat ja eraldatumat
osist ,selle perifeersemaist külgedest , pea liigi-tunnusena
võetavast " päristisest -ühis-osast".
See viimane sõna-moodustis omandaks Kafka
terminoloogias vahest tähenduse -- "osadele ühine
päristine patt" , jumalast kui tõest ja kindlusest
eemal-olek, neetud,--inimene olek.
Kafka kirjapandu vahendabki nägemust müstilisest
ja sümbolistlikust ,-- täiesti autonoomsest maailmast ,mis
rajaneb "skeptilisele kindlusele tunnetuse
kõike-hõlmavast kindlusetusest".
Vahetu reaalsuse kinnituseks pole nõnda mitte
mõni kombitav ese käe-ulatuses ,ja sellega -- "objekti
reaalsuseks mõtestamine " , vaid kafkalikult kujustatud
'ir-reaalsus' on allutatud pidevale teisenemisele , alatisele
voogavale muutumisele , --- mis kuulub alati iga " loomise
akti" juurde ja nõnda saabki siin "jutustamise
asjaks" .
Jutustada inimesi , asju ,--ümber-jutustada kogu
kirjanduse eraldi-seisev maailm mille vahetut reaalsust saab
kandma põgus ja teisenev hetk oma vastakas
mitme-kesisuses.
Olla iga hetk oma (,st. "Kafka oma" )
tegelikkuse (,st.-"kirjandusliku tegelikkuse") loojaks
ja kujundajaks ,-- selles loosungis on nii suurelist joont
kui ka painavat vastutust,--nõnda märgib see "seismise
koht" alati sama-aegselt ka "keskmist-punkti"
,--st,--paiknemist mingi kirjelduse -sidusa pildi keskmes.
--"Der Kreutz wird immer in der Mitte der
Welt geschlagen sein."---(-- veel üks "lööv lause",
mis saksa keeli kõlab nagu uuest või vanast testamendist )
Risti-löödust
saab midagi enamat kui pelgalt märter , nõnda
karistatu "peab" oma õlul kandma " kogu
taeva-kaare raskust" , ta on(gi) 'kese'
,st . --keegi kellele võib (muu-seas ka) tagasi-osutada kui
aja-arvamise alguses olnule.
Mitte
märter vaid 'loo-(aja)-ja' ,--kõige üldisema tähenduse
andja ja kandja,( ühes sellega ka enne-kõike (muud) ---
Oma "loo"
jutustaja, ehk siis lihtsalt ,--"autor").
Nõnda
on (või täpsemini: oli ) -- Karistus
millekski sääraseks ,mida Kafka kangelaslik tegelane
otsib ja mitte ei väldi.
Sest kui keegi on 'süüdi' ja saab ka
karistatud on selle läbi päästetud ka "ülim mõte"
selles profaanses ilmas , ---ja sellega ka kõik
tähendusest rikkamad varjundid.
Ebateadlikuile saab see-läbi antud kõige
üldisemad orienteerumiseks tarvilikud 'mõõdu-puud'....
Risti sümbolist saab kui üldiseim
'kordinaat-teljestik' mille abil iga "ise" saab
ennast universumis nö.- "lokaliseerida" ,--st.-- ta
teab alati näiteks mis on "hea" ja mis on "halb"
....
Samuti ka seda kus asuvad "ülem-ine"
ja "pahem" pool, nõnda annab lähtumise keskseks
punktiks valitud "kordinaat-teljestiku" keskpunkt ka
teatud üldise "orientatsiooni" ,ehk 'suuna' ,vahest
isegi-- ees-märgi ...
Just seda tähendabki 'süüdi-olek' "Protsessi"
pikantsuseni viimstletud julmuse õhustikus .
"Karistuse" ja "süü" mõisted
on Kafkal kantud religioossest kontekstist , vahendavad
reaalsust kui kirjeldamatult salapärast ja mõistmatut
õudust ,kus inimese osaks kanda ---pälivimatut aga
paratamatut--- süüd.
'Süüdistatu' saab Kohtu ette kutsutud
põhjustel mida Kohtunikeil isegi esitada ,saati siis veel
kuidagi 'põhjendada' tarvitseks.
Piisab täiesti juba ,--kahtluse alla
sattumisest,kuna kahtlus-alune karistab end siis juba ise
,--ees-kätt just sellega ,et annab kellegile õiguse enese
üle "kohut mõista" ; -- kui ta seda teeb , on ta
juba "süüdi mõistetud"...
Kujukad on "Protsessi" alguse read,--
autobiograafilise taustaga "K" ärkab ühel hommikul
ja saab teada ,et ta "on vahistatud" ,kirjelduse
loodud õhustikus oleks täpselt sama-võrra "loogiline"
,et keegi ärkab ühel hommikul ja leiab ,et on muutunud
põrnikaks.... (-- millest räägibki üks teine novell ,mis
aga nii ehedalt absurdne ,et ei kannata mingisugustki
vahendamist....)
"Protsess" toob silme ette
vanatesamentliku , räigelt välja-joonistatud tõe-õigluse
maastiku , milles ekslev inimene on lõhestatud vastakuti
ületamatute pooluste vahel,--inimlik süüdi-olek silmitsi
seatuna jumaliku absoluudi adumatu tõelisusega.
See on kui põhjatu kuristik ,--- ilma vähimagi
võimaluseta 'ratio' abil silla ehitamiseks ,ja mille üle
kandub ehk vaid transendentsi ,samuti täiesti mõistetamatu
--"hea tahe" --jumaliku "Armu" väljendusena...
Kui "Protsess" on Talmudi,-- või pigem
uue sala-õpetuse --kabbala järgi "Kohus" ,siis
"Loss" kirjeldab kindlasti jumalikku "halastust"
, --- kui ülimat eba-inimlikku "armu-osutust"
säärast .
"Loss" on manifestiks inimese
ekslemisele eneseks -olemise , eneseks-saada-tahtmise lõputu
laboründi keerdkäikudes ,kus eraldatus on kõikke-hõlmav ja
ületamatu , ja kus "iga üks" eksleb, ilma ,et
keegi oleks isegi nägemas kuhu ja kust pole kunaski ka
tagasi-pöördumist ,-- isegi mitte ühtsuse intiimselt umbse
kokku-kuuluvuse turvalisuse juurde , ühtsuse loodud
"mitt-leiden" i illusiooni manu.
Labürindil ei ole aga ei algust ega otsa ja
selle rajad küll juhataks kui otse aga käänuvad siis
kõveraiks...
Kui Minotaurose laborüntidest juhatas muistse
Hellase kangelase välja jumaliku Ariadne juhatav lõng
,siis hilisemal ajal , kui lõplikult mööda saanud
kangelaste ja pool-jumalate suurelised isikulised ajad ,
pole enam ( muidugi ) kuskilt võtta mingisugu -- ühetiselt
juhatavaid --- "juht-nööre" mida siis andunult
pimesi järgides võib leida end pääsenud olevat .
Sekulaarse profaansuse tallatud rajad igavikulise
kindluse poole osutuvad eranditu reeglina 'eksi-radadeks' ,
liikumise illusioon ilma kuhugi välja jõudmata on
paigal-püsimine ,--see on 'ring'.
Transendentsina tähistatu kätte-saamatusse
"teist-poolsusesse" siirdamisega mõistis kristlane
kahe milleeniumi tagant enese ühte ja sama, --
ringi-ratast --üha uuesti käima,--- ratta sees ,ratta all
,--ilma kreeklaste süüdimatu rõõmsa-meelsuse ja teisalt
ka ilma ortodoksidele terenduva eshatoloogilise "
viimase - vaatuse - revansi" lootuseta.
Ringi-ratast käies , komberdades ühtlases
hämarikus nagu unes, saamata millaski kogeda ei
koidu-aegset värskust ega loojangu suurejoonelist
palangut.
Mingis mõttes nagu ("luuleliselt sõnastatud")
stseen Dante põrgu üheksandast ringist,-- pidetult visklevad
,muserdatud ja viimseni löödud "armetud patused",kes
on "süüdi",-- üle kõige oma ignorantsi ja "tedva
teada-tahtmatuse" tõtt , kes liiguvad edasi vaid inertsist
ja tüdimusega, tülpinult aga väga "kohuse-truu"
hoiakuga.
Enese-piitsutajate protsessioon, kes, Hereakleitose
sõnul,ei tea ,et Dionüüsos keda nad kui ülistaksid on
"sama kui Hades"...
--- Jumala loodud inimese paratamatu süü ja
kõikse päristisem "patt" --- valida kõigist
saatustest see kõige põrgulikum.
On's see troostitu pilt , ühtlaselt hallide
toonidega visandatud meele-heite maastik siis tõesti
euroopaliku,kristliku pärandiga inimese "päristine osa"?
Kafka
vastus kõlab: " Ei . Inimene saab teisiti toimida .
Pattulangemine on tema vabaduse tõenduseks. "5
Selles tõdemuses on ka midagi ühist Kafka
romaanide üldise kirjandus-teoreetilise ülesse-ehitusega ehk
nö.- "kompositsioonilise konstruktsiooniga".
Tähenduse -omistamise eksistentsiaalne akt
,so.-tõlgendamise küsimus ,interpreteerimise
suvalisus,--määrata tähendus ja selle osutavad varjundid
kindlaks nii , et võimalikult paljut--- jääks lahtiseks
Luua määramatuse kõikke-lubavalt petlik
atmosfäär , täita see pingestatud ootusega ja
"lahendada" see äärmuslike pooluste vaheline
pinge ja ootus --- "säde-lahendusena" , jõhkralt ,
äkilises kirjeldamatus palangus --ja see-järel maad võtvas
algseimas sõnatuses, vaikuses ,mis oli enne maad ja
taevast ,--- ( = "loomise -akti" taga-järjel
välja-kistud sädemed Kaose kõikke-hõlmavast ,ülimast
korrapärast.)
Säärane kafkalik tõdemus ( või Kafka tõlgendus)
'nihutab' kogu kirjandusele omistatud tähenduse-ulatuse
hoopis uude , ootamatusse kohta.
Teise kirjanduslikku " mõõtmesse", mis
küll seni(ni)-kirjeldavaist võrratult 'avarama horisondiga'
aga seega ka iga-külgselt avatum kõik-võimalikele
nuri-pidisustele, takistavale ja tõkestavale (kriitikale näiteks)
,--sest on veel harjumuslikkusest kinnistamata ja tüdimuse
korduvaist seadus-pärasustest kindlustamata.
Tegemist pole enam "romantiliselt
realistliku romaani" jantliku sonimisega asise ilma
mõõdu-tundetutest askeldustest , vaid Kafka ' meta-loogiline'
romaan ennistab algseimale "Kirja-Sõnale" omistatud
pühaduse määra
See-juures on muidugi raske hoiduda teatud
"naiivsest kõnelemise laadist" ,nagu peaks
"kirja-sõna" tõesti juhatamisi mingit "lunastust"
võimalikuks tegema,mis aga Kafka puhul siiski nii ei ole
kuna "kirja-sõna puhastav pühastamine" pole mitte
"kirja pandud sõna" ,vaid selle edasise tõlgendamise
asi, seda teisiti näha oleks Kafka puhul lausa
"pühaduse-teotus" , kuna ei süüdistatks sellega ju
milleski vähemas kui labasuses.
Samas võimaldab säärane kirjandusliku
konstruktsiooni võte lisada romaani üks-luisete toonidega
proosalisele zanri-paletile "poeetilise värskuse"
kirkamaid värvisid ,teravamaid kontraste ja suurendada sellega
kirja-sõna vahetut mõjuvust.
Kafka
romaanide 'kõne-tuse' rõhutatult asjaliku ja viimistletult
põhjaliku ning selge ,(--kohati isegi naeru-vääristavalt
kohuse-tundliku
)
--- keele-kasutuse varjust võib
näha
heiastumas miskit mõõdetamatult,-- eksitavaltki suurt
---'ir/
-- /realismi'
ülimaks välja-kutseks saab (,et ületada seda
"side-kriipsustatud " lõhestatust ülal-toodud sõnas
)-- ennistada transendentsi ja profaanse lõikumise paigaks
"inimese--'kese'--maailm" ja siduda need taas
harmooniliselt ühte , lõpule-viia see kristluse liigagi pikale
veninud eksperiment ning tuua selle Prometheuse väärilise
teoga taas "rahu taevast maa peale"...
Vertikaalse ja horisontaalse tasa-pinna lõikumise
kohaks on siis nagu kreeklastel jällegi üksik kui
inimene , alati nõnda kui keskmine punkt , muu-seas ka
karistuse kandja ja täide-viija.
Seega siis,--ennistada valimise vabadus ja
vabaduse vastutus ja püüda vältida seda maitsetut,
kahetiselt üle-polariseeritud maailma-tõdemuse teravates
kontrastidest kriiskavat , räigetes toonides karrikatuuri .
Kafkaliku eksaktse 'meta-realismi' näol pole
kindlasti ka mitte tegemist pelga müstitsismi kui
teistpoolsuse ihalusega,kuna " transtsendentse meelelisuse"
himurus ülemeelelise järele jääb sellele dualismi
-visandile, lisades veelgi kontrasti (, tõsi opereerides
kindlasti skolastilistest avaramates " raamides",
piltlikult kujustades ,--jääb küll "pildi" ,aga
mitte selle ahistavate "raamide" sisse).
Teisalt ometi,--lähtub Kafka paljuski just
sellest ,et jumaliku--inimliku vaheline 'lõhe' on
põhi-mõtteliselt ületamatu, empiiriline ja transtsendentne
tasand on inimeses alatiseks lõhestatud olemusliku
eba-kindluse ja hirmu tunnetesse, milliseid siis ,vähemalt
traditsioonilises kontekstis, hakatud lugema otse-kui
"kohustuslikuks-olevaiks" antusteks.
Võõrandatus on ("küla"-) inimeste
päris-osa , kes
on püstitanud enese tarvis "Lossi" ,kui
palvelemise objekti , üle-meelelise, adumatu , ometi "usutava"
"Kindluse" ,millele oleks võimalik
käe-päraselt alati osutada kui viimsele ja pädevaimale
instantsile.
"Loss" konstitueerib "küla" ,
loob illusiooni eesmärgi-pärasusest , karistatavusest, korrast
ja sellega ka tarvilised vahendid " maailmas-olemiseks"
, nagu näiteks seda on kogu aksioloogiliste "väärt-ühikute
" skaala .
Ehk
Th. Manni koondavas sõnastuses : "Küla esindab
romaani skurriilses unenäosümboolikas elu ,/ kogukondliku
seotuse õnnistust , loss aga jumalikku/ armu selle
mõistatuslikkuses. /.../ ...kogu raamat ei väsi kõigi
vahenditega iseloomustamast ja kõigis värvides mängelda
laskmast inimese ja transtsendentsi groteskset suhtetust ,/
tontlikku ebaloogikat /.../ ja see sünnib huumoriga , püha
satiiri vaimus ..."6
"Lossi" asetamine "teise poolusesse"
on tihti pingeliselt vahendatud mingi kummaliselt vildaka
huumori läbi, mitte lausa naeru-vääristaval kombel , kuigi
naeru väärivalt .
Transtsendentse teisiti-olu vahendajad on
kirjutatud kandma narri-kostüümi ja toimima rõhutatult
jantlikul kombel aga ometi ei mõju seejuures koomiliselt
mitte nemad, sest vahendavad nad ju midagi põhi-mõtteliselt
mõistetamatut , narri-kostüüm võib ju olla näiteks
rituaalsegi tähendusega ,nagu paavsti mitra.
Naeru-vääristab seevastu aga maamõõtjast
pea-tegelase püüdlikus , tema hoiak ,mis on kui "iga
hinna eest tõsiselt- võtta -tahtmine".
Siingi juures seda Kafkale ainu-omast
"mõista-püüdvalt" kõhklevat tooni, oletamisi kobavat
mõistatamist , õige ja kohase piiritlemist.
Peamine tegelane Kafka paljudes lugudes tegeleb
peamiselt just selle vaevalise "tõlkimise" ja
tõlgendamisega üld-mõistetavast oma erilisse keelde ,millest
saab nõnda kui -- " kohandamise ja kohanemise martüürium".
Ometi ei ole siin tegemist tühi-palja
segaduses-olla-tahtmisega,enese meelelise "veristamisega"
ümbritsevate "teravate nurkade " vastu, surutuse
meele-olude varjatud ülistamisega.
Kafka võrratul kombel 'pingestatud' , aina
rohkemat aimata laskev ja üha viivitlevalt katkestatud
tekst , ei johtu kindlasti mitte mõistmatusest.
Aina faabula ühlaselt sujuvat voogu katkestades
,et süüvida lõputuna näivaisse aruteluisse sündmuse
loomusest , juhib autor lugemise tempot ,kruvib ülesse pinget,
rõhutab rütmi ootamatute kõrvale-põikamistega ja rabab
viimases (tihiti lõpetamata) lõpus mingi täieliku
ootamatusega.
Selles Kafka kirjandusliku konstruktsiooni
visandamise katses pole aga antud kaugeltki mitte kõikki
fenomeni tuli-punkte .
Peamiseks on muidugi Kafka novaatorlik geenius,
tema sõna-meiserlikkus ,mida ei aima kunaski järgi mingi
pelgalt mehhaanilise konstrueerimisega.
Saladus näib siingi peituvat stiilis ,rõhutatult
välja-peetus ja samas pea märkamatus,mis on ära-tuntav juba
esimestest ridadest ja ometi kuidagi määratlematuks jääv.
Kafka paradoksaalne nägemus seadistab ,--
a) - jumalik-inimliku vaheline lõhestatus on
ületamatu.
b) - inimese ülessandeks olgu seda "lõhet"
ületada.
c) - ainsaks "sillaks" võib olla jumalik
armu-osutus.
d) - mis aga saavutamatu, nõutamatu ,--mõeldamatu.
Tetravalentse loogika klassikalise skeemi (-- "on"
,--"ei ole" ,-- "on ja ei ole " ,-- "ei
ole ei " on'i" ,ega ka "ei-ole't" --) --
tulemuseks on null , ollakse tagasi just selles punktis
,kust lähtuti ,-- just selles peitub ka säärase
'meta-loogilise' konstruktsiooni ainuke õigustus ja vajadus
, paradoksaalsus lähtub nullist ja ka piirdub sellega
teadlikult.
Üldiselt
hoiakult ja konkreetsemategi suunitluste poolest on Kafka
mõneti lähedane ühele teisele möödunud aasta-saja
kirjanduslikule suur-kujule nagu seda on S.Kierkekegoord,
keda muuseas on nimetatud ka Kafka otseste kirjanduslike
eeskujude seas.7
Kokku-langevaks on mõlemal autoril nende
üldine religioosne suunitlus , lõikavalt terav kriitilisus
,meisterlik stiili-käsitlus ja üle kõige --- rafineeritult
intellektuaalne iroonia, -so. - kuiv , ilma vähimagi õeluseta
( aga ka ilma 'mitt-leiden'ita ) pilge ja intellektuaalne
rafineeritus.
Kierkegaardil oli iroonia mõiste ja tähendus
paljuski kesksele pjedestaalile seatud,märkides üldist hoiakut
,rõhutatult eraldi-asetseva üksik-isiku suhtestamisena
kaas-aega ,seda esindavasse "teisesse" .
Iroonia on see eriline õhustik ,mis loob täpselt
"välja mõõdetud" distantsi ja kujundab tarviliku
eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis.
Oma peateoses "Emb-kumb" kirjeldavat
Kierkegoord seda suhtumist piltlikustamaks oma aega kui
"sihitult kuhugi teel olevat reisijaid täis laeva ",
millega ta küll kaas peab sõitma ,aga kus tal ometi on
"kajut ise-enese tarvis" ,mille neljale seinale anab
siis projektseerida ise-oma tervikliku ja eraldi-asetseva
maailma.
Iroonia on küll distantsi-loomine ja kerge
hinnanguline noot seal-juures aga mitte ainult .
Teisalt võib see ka tähendada liigse
distantseerituse vältimise püüdlusi, isoleerituse vältimiseks
tarviliku suhtestumist ümbritsevatega , silla loomise katseid
ja pidevaid tagasi-põrkumisi ja taas-kapseldumist.
Vastas-suunaliste
"tõuke-jõudude" allikad on mõlemal autoril
samased, Kierkegoordi mõistet kasutades ,-so.- 'ahistus' ,mida
võreldakse "pööritusega" ,mida tunneb inimene kes
vaatab hingematvasse sügavusse, tundes pööritust ,et vaatab
ja selle ees mida vaatab.Kierkegoord : "Ahistus on nagu
pööritus äkilisest vabaduse tundest... / See pöörituse
tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/ piiritletakse
nõnda. /vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene ennast süüdi
olevat".8
1
21. 09. 2019. -- Täna on siis minu sügisene
nimepäev, -- Madisepäev. Ja redigeerides siin siis momendil oma
ammuseid n-ö „filosoofilisi suleproove“. -- Nimelt on plaanis
just täna seda teha, sest, et 7 aastat tagsi alustasin just oma 1
blogiga. JA need varasemad kirjanduslikud „saavutused“ avaldasin
ka umbes nii kaua aega tagasi nagu u 6-7 aastat tagsi. Miks ma need
uuesti plaanin avaldada (oma 4 blogis)? -- Niisama, naljaviluks, et
W. Shakespeare`i Hamleti sõnadega: „... keegi teaks minust
tõtt...“? -- Lihtsalt avaldan uuesti need kirjutised, ligi 6-7
aastat hiljem? Nagunii kommentaare ju eriti ei laeku? Kuigi,
kõikvõimalik vähegi mõtestatud kriitika ja natukenegi
ratsionaalseid kommentaarid ja/või täiendusettepanekud oleksid
vägagi oodatud minu praegusele täiesti kehtivale e-maili
aadressile nagu: madisliibek@gmail.com
– Kuid vaevalt, et neid kommentaare ülikülluses tulema hakkab
(nagu viimased 7 aastat on näidanud)? Juba on avaldatud rohkem kui
150 kirjutist. Eestist juba ligi 5ooo lugejat/vaatajat. Gloobusel
juba ligi 44 ooo n-ö „pelgalt vaatajat“...?! (Kuid, kuigi olles
kirjutanud ja avaldanud 4 keeles, need pelgalt nn „globaalsed
vaatajad“ mind eriti ei huvita, sest enamik kirjutisi on olnud
ikka eesti keelsed). JA veel üks soov, eine Bitte...? Räägitakse,
et ka Filosoofidel olla üks kaitsepühak...? -- Üks haritud
neiu...? (Muistest Egiptusest, Alexandria linnast = sic!). Aga kui
leiduks üks nooremapoolne ja rõhutatult kena ja haritud eresti
keelne neiu, siis, kui olles tutvunud minu mahukate kirjutistega,
vahest 1 neiu ikka leidub eluteel (=?!), kes kontakteeruks minuga
kunagi? (=sic!) Jaburamast jaburam aga kirjutasin nõnda ikkagi...?
(Aga see oli nali ja siin praegu kvaliteetse hispaania punaveiniga
hõivatud olles. Aga tegelikult on ju mul kõik ükstaspuha; las
huvituvad minu blogidest veel 44 ooo Gloobusel. Mind ei huvita.
Vahest kohtan kunagi seda n-ö „1 ja õiget“?! Ei huvita seegi.
M.O.T.) Alles täna, oma sügisesel nimepäeval lõpetasin oma 10
PLATONi dialoogiga. Juba tõlgitud 10 dialoogi seni kunagi
eestindmata PLATONi dialoogi...?
2
F. Kafka "Tagebuch 1914-17 " , S . 243
3
F.Kafka "Tagebuch 1914-17" , S. 152
4
F.Kafka "Kirjad Milenale" , "Loomingu Raamatukogu"
'96 /27-30
5
M. Sirkel: "Järelsõna", F. Kafka "Ameerika.
Protsess. Loss ", Tln. '87, lk. 650.
6
Th. Mann: "Looja auks. Franz Kafka ja "Loss""
, "Akadeemia"'94 /8, lk.1627
7
Max Brodt, -- Järelsõna Kafka teosele "Loss",
Tln.'87, lk. 631
8
S.Kiekegaard "Ahdistus",Jyvaskylä '64 , s. 80
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar